Faking mai

Mu hemoglobiin on vist jälle alla läinud. 
Operatsiooniga (verekaotus) läksi 133 pealt 124ni, pold nagu hullu. Komplikatsioonide järel (põletik viib rämedalt alla) oli 114. Ja nüüd on neljandat päeva tunne, et aint roomata jaksan.
Teen ikkagi suhteliselt palju, aga jõudu üldse ei ole. Kümme sammu üle sõidutee sörkimist nõuab enda kokkuvõttu. 
Kurat. Vaadasin digidocist oma viimase vereanalüüsi hemoglobiininäitu ja see oli 127. 
Mul on uut teooriat vaja, milles asi. See väsimus ei ole kujuteldav. Selge pärisasi.
Jaa, ma võtan neuroloogi soovitusel nüüd kaks korda suuremat doosi meeleolustabilisaatoreid ja lihaselõõgastajaid, aga kaks korda suuremad doosid on ikkagi väikesed, üks lausa väga väike, võrreldes inimesele lubatuga. 
Pea, muide, on juba 9 päeva olnud nii valuvaba, et ainult tavavaluvaigistitega saab toime. 
Aga nii väsinud ja nõrk. 
Hormonaalsed muutused?
Pole ka võimatu ...

Ausalt, ma ei jaksa minna perearsti (vahetatud, seda vana ei taha ma enam kunagi näha, nüüd olen uue registris) juurde sellega. Vbla hiljem. See kuradi tervisetõend vajab ka ikkagi hankimist, nagunii tuleb ta vastuvõtule minna, aga  ma praegu tõesti ei jaksa.

See faking mai oli üle mõistuse. 
Ma isegi ei ole väga ahastuses ja valust pime, sest on meeleolustabilisaatorite tugi ja teised inimesed olid  ka mu vastu väga head ja armsad.
Et mu tütar tuli päev enne Belgiasse oma tüdrukut vaatama minemist mulle külla, tõi saiakesi ja kallistas ja patsutas mind pärast seda tervisetõendijama, andis paariks päevaks lausa eluisu tagasi. Vaatasime tema ja Poeglapsega Eurovisiooni lugusid ja olgu, olgu.
Kuni uued asjad peale tulid.
Kui mõtlema hakkan, jookseb ikka veel juhe kokku.
Mismoodi ma pidanuks selle kõik rõõmsalt üle elama üksi? 

Tervisetõendi mittesaamine.
Sotsiaalkindlustusametniku vastus mu teatele-küsimusele, et mis nüüd saab.  (Hiljem ta läks leebemaks, jättis ukse praokile, aga esimene vastus oli küll hirmus.)
Operatsioon, mille käigus võetakse ära rohkem, kui plaanitud.
Sel operatsioonil on komplikatsioonid. VBLA sest arst unustas mulle antibiootikume kirjutada pärast opi kodus võtmiseks. (Üks inimene ikkagi märkas mind tunnustada, et palaviku tõustes EMOsse läksin. See minek oli juba väike kangelastegu, arvestades et ma nutsin kõva häälega Bolti süsteeme õppides ja pojal nutifoniga endale autot kutsuda lastes, sest KÕIK LÄHEB PERSSE ja kõike ma pean ise tegema, keegi ei aita, kedagi ei huvita.) 
EMOst jäin otse haiglasse ja ei mingit kojusaamist.
Otsisin ahastuses abi haigla õdedepostist, mul on nii halb, appi.
Maandusin selle tulemusel psühhiaatriahaiglasse.
Kus võetud verest tuvastatie antibiootikumidele resistentne bakter ja leidsin end isolatsoonis.
Neli päeva kestva migreeniga, mis taandus alles, kui nad vaatasid mu kaasapandud ravimid läbi ja avastasid ühe pooliku sumatriptaanitableti ka. Mille mulle andsid.
Ja siis unustati mu nefrostoom eemaldada ja ma jantisin sellega. 
Nagu ... andke vähe hõlpu!

Lisaks pisemad asjad nagu EMOsse minnes rahakoti mahaunustamine, lasin Boltil tagasi pöörata, et see ära tuua, haiglas ostetud kohvi ümberajamine, et K pidi ja pidi ja pidi mulle külla tulema, aga siis viidi mind ikkagi psühhiaatriahaiglasse üle enne, kui ta jõudis, ning siis ta käis "kähku" ehituspoest läbi ja psühhiaatria vastuvõtuosakonna külastusaeg lõppes. Ma helistasin talle mingi viis korda, aga ta kogu aeg muudkui tuli ja mulle pandi vahepeal toru neeru (mis oli valus, muide, ärge uskuge, et kui teile tehakse selga tuimestav süst, see kõigi valude vastu aitab) ja tagasi tulles ma kuulsin palatist mehehäält ja süda juba hüppas rõõmust - aga selgus, et palatikaaslast oli lapselaps perega vaatama tulnud hoopis.  Ja kuigi K tuli Paldiski maanteele järele, sai mulle asjad üle antud, nad nagunii ei lubanud seal mitte ühtegi oma asja. Telefonist ja arvutist ei tasunud rääkidagi, nii et arvuti ta jättis enda kätte - turvamees ütles, et pole mõtet.
Mustamäel pandi mulle enne peale suitsiidivalve, kes ei lubanud mind õue suitsetama (hullumajas vähemalt see oli hea, et kuna hulludel peab millegi nimel elada olema, oli seal 4x päevas hooldajate valve all suitsupaus). Ja kui mind juba koju oli lubatud, hakati UH-s mind sõimama, kui ma sinna koju tahtsin minna ja küsisin, mis sellest nefrostoomist saab. Mul on ju transport ja lähen psühhiaatriahaiglasse tagasi ja kuidas ma üldse mõtlen, et nad lasevad mul koju minna! Ukse taha ja ootan hooldajat!
Ja lihtsalt - absoluutselt kõik läks pekki. Larpile ei saanud, Terry Pratchetti elulugu on megasitt raamat, teise larpi jaoks olin grupis inimestega, kes keegi mulle eriti ei meeldi, tühistasin selle ära, ja ...
Vahepeal tundus ikka väga, et kedagi ei huvita, võitle oma võitlused ise, väga väga naine, pole meie asi. 
Ok. Päris kõik ei läinud halvasti. Sain mõned okeid Goodreads'i lugemismuljed, avastasin oma nime teise inimese raamatus, vahetasin perearsti ära, käisin tasulise neuroloogi vastuvõtul, uuesti naistearsti juures, ja ikka aidati ka täiesti reaalselt. 

Kui ma hullumajas isolatsioonipalatisse jõudsin, neil hakkas must kahju ja lubasid K-l mulle arvuti tuua, et ma päris kokku ei vajuks seal üksi istudes ja mitte midagi teha saades. Ta ei näinud mind, aga tõi arvuti ja uued suitsud ka. Ja üldiselt siis teised sõbrad lisaks K-le ka aktiveerusid ja personal oli lahke (vastuvõtuosakonna personal oli küll sama hull, kui patsiendid ja kohati hullem - mitte kurjad, aga VÄGA imelikud) ja nüüdseks olen üles putitatud.
Putitunud. 
Küsisin mai lõpus rahalist abi ka, sest kuradile. Ma arvestasin, et EKL stipi teine osa tuleb juuni alguses, ent see tuleb hoopis juuli alguses ja ma kulutasin kiiremini kui kasulik. Ja ma ei jaksa kokkuhoidlik ja hea olla rohkem.
Keegi ei vaielnud vastu ka. 
Kui teised inimesed hoolivad ja aitavad, ma tunnen end väärtuslikuna, sest nende hoolt ma usun. Kui mind üksi jäetakse, ei käi üle jõu mitte otsene koormus, vaid tunne, et kedagi ei huvita. Kui poeg mu "kuidas ma EMOsse saan?" küsimuse peale õlgu kehitas, "Ma ei tea," ütles ja arvutis edasi mängis. oli see teatud moel hullem kui avastus, et mul on palavik ja valuhood kõhus võtsid korraga hirmuäratava kuju. 
Aga noh, leiutasin Bolti kasutamise välja ning sain mindud.

Ning mai lõpus aidati palju ja suht hästi on praegu ikkagi.
Välja arvatud see rõve väsimus. 
Kirjutada küll ei jaksa. Hea, et muidu toime saan, koera jalutatud ja nõud pestud. 
Isegi süüa teen kord päevas. 
Või halbadel aegadel rohkem. Kui mul on halb, hakkan kokkama. Sest see on tore loominguline tegevus, mis ei tundu tööna ja samas annab tunde, et olen midagi kasulikku teinud.

NIISUGUST aega ma ei mäletagi, kus hulk suuri asju phmt kolme nädala sees pange läheb. Üldiselt nad peavad nagu veidi vahet. 
Vbla nüüd lähevad mõned asjad vahelduseks ootamatult hästi ka. Võiks ju?

Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 

2009

Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või") ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.

Üritan positiivne püsida

Kuigi on emadepäev, ma üldse ei tunne end süüdi, et oma emale külla ei lähe. 
Ok, ma olen ka haiglas, aga möödunud aastal ka ei tundnud. Ega ülemöödunud aastal.
Suur edasiminek võrreldes endise ajaga. 

Vahel õnnitlevad mind ka täiesti asjassepuutumatud inimesed. Nt K on vist igal aastal emadepäeva puhul õnnitlenud või kui ma Brightonis olin, isegi korraldanud nt videokõne mu lastega.
Nii et vbla olen ma ka poputatum nüüd. + ei pea ronima faking emadepäevakontserdile või tegema kooke vms teisteteenindamist. 
Ja täna hommikul anti haiglas putru.
Suur edasiminek võrreldes jogurti ja banaaniga.
Opijärgne dieet on üsna kuradist. 
Isegi täna ei antud pudru kõrvale piima, vaid ainult teed. Kuigi oli päris või, mitte mingi Keiju margariin.
Ja keegi ei keela mul minna ja endale R-kioskist lattet osta, nii et talutav.

Ma muidugi ostsin ka. Oleksin nagunii ostnud, ent koos mõttega "Emadepäev! Olen seda väärt!" eriti tore.

***

Kodus. K päästis päeva jälle, tõi mu ära.
Midagi pole väga muutunud v.a. et leib on otsas, oma voodi on elajalikult mõnus ja ma saan mitte kanda opisukki. 
Jaa, ma peaks seda tegelt 3 nädalat tegema. 
Ma lissalt ei karda trombi, aitäh. 
Ja vabaks saada kõigist neist nõuetest, mis haiglas mulle kogu aeg esitati, osad suuliselt, enamik "kogu aeg tulevad inimesed, kellega tuleb sõbralik ja meeldiv olla, osad neist kohutavalt rumalad ja osad väga reegliteusku", on väga tore. 

Palatikaaslased on ka potentsiaalselt rasked.
Tahavad suhelda.
Õnneks seekord nendega ei olnud väga muret.
Esimes palatis (käisin 3 päevaga 3 palatit läbi) oli üks rämeilus naine. Täita kiilas, ilmselgelt vähiravi, aga kaunis, sirgeselgne, hästi sobivate prillidega ja tundus terane ka.
Pani tähele mu mittelemmikhooldajat ja ütles muiates: "See naine märkab alati, kui miski valesti on. Ma panin püksid tagurpidi jalga, no läks nii, ta tuli ütlema, et see väike nööp peab ees olema, mis mul taha jäi."
Ta oli hästi suhtlev - õnneks teise prouaga, kes jäi minust kardina taha ja keda ma üldse eriti ei näinud, ainult kuulsin. Aga oli vaja mulle head ööd soovida, kui tule ära kustutan. Õnneks, kuna ta tundus tore inimene, väga hull ei olnud.
Intensiivis olid kõik omaette ja viiimases olingi üksi.
Ikkagi tahtsin sealt ära hirmsasti. 
Üldiselt inimesed haiglasolekut ei salli. Mulle oli seesinane esimene kord, kus ma aktiivselt ära ja koju tahtsin. Muidu oli "No päev veel? Olgu, võib."
Sain koju. Peab rahul olema. 

Kuigi ...kuigi. 
Kui on emadepäev ja ma parasjagu olen ilma jäänud emakast ja munasarjadest, suht sitas seisus füüsiliselt ja psüühiliselt juhtusid ka rasked asjad, äkki on ok natuke surra? 
Kuigi meeleolustabilisaatorid ja puha? 
Natukene?
Äkki ma täna võin endale lubada? 

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Ükssarvik

Mul on mustand. 
Mitte blogipost. 
Mitte loovkirjutamise asi.
Erakirja mustand. 
Kui maht läks üle 6 lk, sain aru, et ma ei anna seda talle, sest ta ei seedi sihukest kamakat ära. 
Praegu on 14 lk. Aga osa teksti kordub, sest ma kopeerisin mõned kohad osasse "kokkuvõte, see, millega välja tulla".
See kokkuvõte on ka 3 lk pikk. 
Väga võimalik, et kasutan ka sellest reaalselt ainult pisikest osa.

Aga kogu selle kirjutamise - ja teemast K-ga vestlemise, sest alati on abiks teise inimesega arutada, ta võib näha asju, mida ma ise mitte - tulemusena raalisin välja, et inimesed ei ole enamasti nagu mina. 
Milline üllatus. 
Ja ikkagi. 
Mu jaoks NII iseenesestmõistetav. NII väga kogu suhtlemise iva. Ja noh - muidugi on mul inimsuhetega keeruline, kui ma olen nagu mina ja enamik teisi (mitte kõik, khm, FriedaFloriaSille) teistsugused.

Minu jaoks on absoluutselt kogu suhtlus ükskõik kellega alates keskkoolis olnud õpetajast lõpetades oma lastega, võõra prügikasti omanikust ja kassapidajast poes kuni oma armsamani, seismas sellel, et ma tahan teisi õnnelikumaks teha.
Ei ole mingi küsimus, et kas ma pean. See soov on alus. Kõige alus. 
Jah, vahel ma lähen võitlema, sest mul on tunne, et nende õnn, kelle eest ma võitlen, on tähtsam, kui nende oma, kelle vastu.
Ja mu uue mina tõdemus on, et minu õnn loeb samuti, ma ei pea ära andma kõike, vaid ainult 90%, midagi peab endale ka jätma.

Ja ... mis te tahate öelda, et see ei olegi kõigiga nii? Et ma TÕESTI olen ükssarvik?!
Et mõte "kõik võivad teha, mis nad tahavad" TÕESTI võib kaasa tuua selle, et ema tahab vanni minna, kui ta imik nutab? 
Minul oli tunne, et kuidas saab arvata, et ma tahaks vanni minna, kui mu laps nutab, see tähendab ju eeldust, et olen eriline värdjas.
Aga kui see tähendaks lissalt, et ma olen keskmisest inimesest naaatukene isekam, tähendab see ka, et ma esitangi inimestele kogu aeg võimatuid nõudmisi.
+ olen hämmastunud, kui nad nende kõrgusel ei seisa.

Ükssarvik. 
Krdi üksildane tunne. 
Täiesti arusaamatu. 
Ja samas täiesti loogiline. Võtab kõik mu suhted inimestega, kogu elu suhtluse, kokku.
Minu loomulik tung on anda. Ning siis ma imestan, mispärast "nad" mulle vastu ei anna. Mis mul viga on. Kuidas ma peaks olema, et nad tahaks anda.
Aga kui teistele ei ole andmine loomulik, kui tung teha teisi õnnelikuks ei ole üldine baastung, millest erinevad ainult üksikud psühhopaadid ...

Noh, pole imestada, et me ühiskond on, nagu ta on. 
Ei saagi teistsugune olla.

Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.

Kui hea saab olla?

Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind.
Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise.
See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? 
No selgelt ei ole ka sellest kasu.

Kannata ära?
Sel on hind.  
Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. 
Kurat. 

Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. 
Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. 
Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? 
Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. 
Loeb üks korv korraga. 
Praegu on selleks armusuhe. 
Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. 
Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega.
Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju  kallima jaoks lahe inimene olla. 
Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit.
Aga kui see lugu katki läheb ... 

Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". 
Erinevad korvid ei päästa midagi.

 
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. 
Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära.
Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.

Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka. 

Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. 
Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest".
Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle.
Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" 
Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske.
Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"

Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?

Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Provotseerimatult. Ta ei öelnud mulle ise enne midagi halvasti. Nii et ma ei loobunud tast seepärast, et ta spetsiifiliselt minuga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer

Päev

Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta!
Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. 
Nii üldse ei taha. 
Just tegin seda ka kuuendat korda. 
Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin. 

Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. 
Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega". 

Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu.
Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. 
Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.

Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.

Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin.
Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi. 

Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid.
Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. 
Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. 
Kriminaalne rumalus.
Mulle tuli meelde, et olin kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest  tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.)
Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud.
Sest närvis. 

Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. 
Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.

Nii et kõmpisime tagasi. 
Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. 
Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega.
Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.

Ja ma olen selle päeva järel veits soss. 
Olgu. 
Vbla homme on jutu osas parem päev. 
Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. 
See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.

Emakajutud ja peni

Vedasin end viimaks naistearsti juurde. 
S.t. esmalt käisin eile emakakaelavähi sõeluuringul, aga no kui ma juba seal olin, küsisin ämmaemanda käest, et klge, kas ma peaks _selle_ probleemiga arsti juurde minema?
Ta arvas, et tegelikult vähemalt iga kahe aasta tagant peaks günekoloogi juures käima nagunii, mul on kolm aastat möödas, äkki on mingi polüüp või asi emakas, ja pani aja kinni. 
Juhtumisi tänaseks. Keegi oli ära öelnud, tekkis vaba aeg, ja ma sain selle. 

Ultrahelis selgus, et emakas on müoome täis, kompimisel tundus ka nagu 10 nädalat rasedust, ja kui olin öelnud, et ei taha homoonspiraali (mul on väga halvad kogemused kõigi hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega), arvas ta, et põhimõtteliselt võiks emaka välja lõigata. 
Mul pole seda ju millekski tarvis. 
Nii et nüüd on plaan emakas välja lõigata, mai keskel lähen vastuvõtule - ja kuna sellised asjad toovad mus alati välja kiire otsustaja, saatsin ära ka esmase sooviavalduse lapsendamiseks. 

Ei, ma ei jääks sellise emakaga nagunii rasedaks. 

Ma ei ole väga häiritud. Lissalt kõik see arstitamine on nii tüütu ja pärast laparoskoopiat olen ma mõlemal korral saanud nii rõveda õlavalu, et on jäledana meeles, ja oeh. 
No mis seal ikka. Eks nad söödavad mulle hulga parakat sisse jälle ja uuesti ja uuesti ja siis on see möödas.
Elu. 

Ja noh. 
Ma jaksan hirmus palju enda kohta. 
Tegelt on väga hästi see elu-värk hetkel.
Et olen nii jube väsinud just praegu, on andestatav, sest ma olen kahel päeval järjest arsti juures käinud, täna kella peale tõusnud ja eile oli väga ebameeldiv migreenipäev muule (mida oli omajagu)  lisaks.
Hakkasin mõtlema ja ainsa põhjusena, miks migreen vallandus, sain, et võtsin eile tavalisest annusest vähem lisdexamfetamiini. 
(Õiget annust praegu kapslina müügil ei ole ja ma peań ühe kapsli kolmeks jagama ja igal hommikul võtma ühe terve ja kolmandiku veel, ja eile ma ei viitsinud seda kolmandikeks jagamist teha, võtsin lihtalt ühe.)
Meenutab seda korda, kui mul hakkas hommikul pea valutama, hirmsasti valutama, võtsin metüülfenidaatvesinikkloriidi (tollal olin veel selle peal) sisse ja bah - 10 minutiga oli valu kadunud. 
Mitte väiksem.
Kadunud.

Minu jaoks ei ole ATH-ravimid "kui vaja on, tihedatel päevadel võtan" ega "pause tuleb ka ikka sisse teha, muidu keha harjub ära". 
Ma ei saa üldse elada ilma nendeta. 
Kogu aeg on halb. 
Kuidas sa enne elasid? 
HALVASTI, dohh. 

***

Totorol on üks vana sõber.
Päris vana, ajast, kui proua koer veel peaaegu kutsikas oli. Sõber elab aias, kust me toona päris sageli mööda jalutasime, aga nüüd käime aint suviti, kui lähen sellele teele, kus saan korraga koera jalutada ja päikest võtta.
Jaa, praegu on piisavalt suvi juba.

See vana sõber oli vahepeal ketis. Südantmurdev.
Nii tore koer ja ketis ... aga sinna hoovi ehitati teine maja juurde ja ilmselt sealsed elanikud kartsid lahtist koera.
Nüüd on ta jälle lahti.

See sõberkoer meeldib mulle eriti koeraseksuaalsel põhjusel.
Ehk siis vanasti, kui Totorol veel emakas oli, olid tal vahepeal mõistagi ka innaajad, kui ta isastele koertele hullutavalt lõhnas.
Muide, see, kui palju isased talle selga ronida üritasid, oli palju rohkem konkreetse koera kui perioodi teema. Mõned üritavad siiamaani igal kohtumisel, kuigi Totorol pole isegi emakat enam.
See selleks.
Totoro oli selgaronimise peale alati (perioodist olenemata): "Iu, nad tahavad mind vägistada, iu!" ja viskas selili, sest kaitsmata kõht on parem, kui olla positsioonis, kus ta naiselikele osistele ligi pääseb.

Kord me läksime sealt sõbraga majast mööda, kui tal oli parajasti innaaeg ja see sõberkoer oli lahti. Vanasti ei olnud nende väravaalune eriti madal ja ta sai sealt tegelt välja, kui tahtis, aint enamasti ei tahtnud.
Aga niimoodi lõhnav tüdruk, see tore tüdruk, oh, OH!
Ja ta ronis värava alt välja.

Siis, saate aru, mitte ei üritanud selga ronida, vaid lakkus.
Ma olin toorelt heldinud ja Totoro ka pigem rahul kui midagi muud.
Nagu ... selle asemel, et selga ronida, alustab suuseksiga! Nii tore koer! Mis siis, et mitte eriti suur, mis siis, et võiks olla edevama karvastikuvärviga! Ilusad silmad ja suuseks! Awwww!
Mingi aja pärast läksime edasi. Ta tuli tänavanurgani kaasa, aga kui ma konkreetse häälega ütlesin, et nüüd aitab, mine koju, jäi sinna seisma ja vaatas meile kaua-kaua järele.
Ilmselt siis läks koju, kui me kadunud olime.
Sestsaati olen selle koera suur fänn.

Nagu ... ohhhh, milline mees!

Mida ma ei näita?!

NATUKE KEHAERITISI

Veel üks vestlus. 
Krt, kui hea on targa inimesega lihtsalt vesteldagi. (Ei saa kirjutada "rääkidagi", sest enamasti vestlen ma kirja teel.) Nii palju mõtteid tuleb. 
Olen sellest puudust tundnud.
Sest millegipärast mõtlen kõige paremini suheldes. Teatud tüüpi tagasiside annab mu mõtetele tiivad. Loon ühendusi, mida üksi ei looks, taipan asju, mille eeldusi olen aastaid pihus veeretanud ja mitte taibanud, kuidas nad kokku käivad - ja kui teisele näitan, korraga näen ise. 
Imeline. 

Seekord taipasin, miks mina kirjutan umbes kõigest oma elus ja pööritan endamisi silmi, kui mõni teine väga avameelne blogija ütleb, et nojah, ega kõigest ikka ei kirjutata. 
Skill issue. Mismõttes. Nõrk oled v?

Aga MUIDUGI ma kirjutan, ma näitan kõike, sest kogu mu faking isiksus ongi üles ehitatud sellisena, et kõike võiks näidata, kõik on teistele vaatamiseks. Mu ei olegiii midagi, mis oleks privaatne ja ainult endale. 
KÕIK on näitamiseks. 

Alustasin näimisest.
Valetades ei tasu pilku kõrvale pöörata, aga maniakaalselt teisele silma jõllitamine on sama halb. Ole loomulik. 
Ära seleta üle. Natukene piisab, püsi selle juures, mida oleks normaalne ka tõena rääkida.
Kui hakkad nutma vms, tee sellest näitemängu osa. 
Kuueteistkümnendaks eluaastaks olin valetamises nii hea, et see oli isegi veits piinlik juba.
Jätta muljet, mida tahtsin, oli hirmus lihtne. 
Kui sul ei ole kuhugi minna, kõnni enesekindla näo ja otsustava sammuga kuhu iganes, siis inimesed arvavad, et tead, kuhu lähed ja mida teed. 
Kui sul on vaja teha midagi ebaväärikat nagu pükse kergitada või rinnahoidjat kohendada ja sul pole võimalik selleks kuhugi varjatud kohta minna, tee seda demonstratiivse avalikkusega, jätab lahedalt pohhuistliku mulje. 
Ära kunagi ühegi tegevuse juures kõhkle ja põe. Jätab alati halvema mulje kui enesekindel avalik pissimine või täiesti ettevalmistamata kõnega lihtsalt peale hakkamine ja enda üle naermine, kui sul ei tule pähe, mida öelda. 
"Ma ei tea, mida öelda," on ka hea asi, mida öeldes pikendada aega, mille jooksul midagi välja mõelda. 
Näida oli kerge.

Kõrvalnähtusena ei arvanud ma toona, et mu tegelikud omadused ja isik midagiGI väärt oleks. 
Aga olin näimises proff. Ma näin lahe, sellest piisab, onjo?

Kui Pojaisa mu maha jättis, saabus kohutava ahastusega koos avastus (mis ei olnud tegelikult kuidagi Pojaisa ega tema väärtustega seotud, aga ma püüdsin oma kujutluste tema vääriline olla), et näimisest ei piisa. Peab ikka olema ka. 
Nii et hakkasin asju ära tegema, mitte lihtsalt ajus veeretama, et oleks vaja teha, kunagi teen.
Rõveraske oli.
RÕVE. RASKE. 
Aga olin otsustanud ja kindel ja noh ... hakkasingi olema. Et ma ikka veel ei väärtustanud midagi, mida ilma vaevata tegin? Aga vähemalt nägin vaeva ja väärtustasin veidi vaevanägemise tulemusi! Olin! Käisin päriselt aastaringi 2-3 korda nädalas jooksmas. Korraldasin larpe. Käisin teiste larpidel. Remontisin korterit. Võtsin rotid. Et kasvatasin (suht, Tütreisa ikka vahel toetas) ilma lasteisade abita kaht last?
Nii tühine asi. Lapsed on ju minu eralõbu, ega ma siis elu teistel rinnetel nende eest mingeid soodustusi saa! 
Mis mõttes ma ei leia tööd?
Ikka veel mitte?
Läksin õenduskooli, sest siis vähemalt tahetakse mind tööle, õdedest on alati puudu. 
Pealegi meeldivad mulle veri ja haavad.
Mingi luulekogu? Kuulge, see oli ammu ja luuletused ei nõua ju vaeva.
Mingid ulmejutud? Neid on nii vähe ja ei ole ka eriti head ilmselt, muidu oleksin hoobilt kuulsaks ja rikkaks saanud.
Pole olulised.

Olgu, nõudsin endalt liiga hea ja tugev olemist ning see lõi mingil hetkel väga kõvasti vastu. 
Rong. 
Kuid muutuse näimise-olemise vahekorda tõi hoopis avastus, et inimesed ei saanud aru. 
10 aastat on möödas ja see on minu jaoks ikka veel kummastav. 
Kuidas on võimalik, et ma neli kuud ei rääkinud pea millestki muust kui sellest, kui valus mul on, kui raske on, kui verine mul seest on, nii halb, nii halb, nii halb - ja inimesed olid pärast peaaegu kõik (kahe erandiga) hämmastunud. "Poleks kunagi arvanud." "Väga ebasinulik." "Mismõttes SINA end tappa proovisid?!" ja Rongimees ei uskunud veel aasta hiljemgi, kuni ütlesin, et khm, kui mul on meeles, et läksin rongijaama rongi alla minema, jätsin hüvastijätukirja - ning jäin siis täiesti kogemata rongi alla, kas see ei oleks veidi ebatõenäoline asjaolude kokkusattumine?

Inimesed ei saanud aru. 

Nii et hakkasin hoolega oma olemist ja näimist kokku viima. 
Et jälle vale muljet ei jätaks. 
Et jälle ei juhtuks nii, et käin kuude kaupa ringi ja omast arust karjun appi - ning pärast on teised 0_0 ja "sul oli valus v?"
Läks aega. Algul näitasin ikka aint parimaid pilte ja omast arust lahedaid nurki endast. Aga nagu olema hakkamisega - aega läks, aga asja sai. 
Praegu ei ole midagi, millest ma enda juures kirjutada ei võiks. 
Et mu sitt haiseb nagu sitt? OMG.

Muidugi ma kirjutan kõigest, sest tahan teistele näida täpselt sellena, kes olen, mitte kellegi teisena. Ma tahan olla arusaadav, läbipaistev, tahan inimeste jaoks olemas olla sellena, kes olen. 
Olen unustanud (kuigi kunagi oli see tüdruk olemas. See, kes ainult näis. Temal olid küll saladused ja piinlikkused - kuigi oma päevikut pidas ta lahtisena köögilaual, kõigile soovijatele lugeda), kuidas on tahta paista parem, paista lahedam, paista kellegi teisena, kui seespoolt vaadates.
Krt, ma olengi enda silmis nii lahe, kui annab. Ei olegi midagi häbeneda. 
Parem ei saaks olla.
Nüüd töötan selle nimel, et nähke mind, nähke MIND, nähke päris mind - ja masendav osa on, et ei. Selleks on üsna erilist vaatajat vaja, kes mind näeb. 
Inimesed ei näe teisi, nagu need teised on. Nad näevad teisi, nagu nad ise on. 

Aga see avastus, mille tegin, oli: kõik, mis ma olen, ONGI näitamiseks. Ma elangi näitamiseks. Kuna kõike, mis ma olen, tuleb näidata, et vähemalt üritadagi arusaadav olla, pole minus enam midagi, mida ei oleks mu meelest hea demonstreerida.  
Miski pole piinlik või privaatne. 
Küünealune mustus ega vinnid. (Kuigi mul ikka veel pole neid eriti. Väga veider, et Rong mu vinnid kaasa viis =P) Tatikoorikud ninas ega see, et ma ei viitsi kunagi prügikasti otsida, vaid puistan nad lihtsalt voodi kõrvale põrandale, kui välja nokin. 
Mitte miski. 

Eile oli ka raske päev, kuigi käitusin maru hästi

Kui mitte midagi ei jaksa, siis võrgupäevikusse kirjutada ikka?

Ikka natuke haige. Märgatavalt vähem ilge olla, aga ilge siiski.
Mingeid muid sümptome pole peale väikese palaviku. Ilmselt olen ka natuke jõuetum, aga kuna mul on täiesti kuulmatult energiline olla tänu heale seisule paarumise-teemalisel rindel, ma isegi ei tunne seda eriti.  

Et ma lubasin oma kallimale mitte enam temast kirjutada, vaid ainult oma reaktsioonidest ja tunnetest, kammitseb päris ootamatult palju. Sest ma tahaks kirjutada asjadest, mida ma arvan, aga ma ei saa seda teha kirjutamata, mille põhjal.
Või no saaks, aga see kõlaks jaburalt.
Kust ma siuksed mõtted võtnud olen? Mida see üldse tähendab?
Ei saa kirjutada, see oleks privaatsuse rikkumine. 

Seda võin ikka kirjutada, kuidas enda meelest olen nii hirmus hea. NII kohutavalt uskumatult. 
Ja krt. 
Ma ei näe, et tema samamoodi mõtleks. Vbla, sest mulle peab kogu aeg kinnitama ja välja näitama, kiitma ja kallistama, et usuksin, ja niipea kui vahe sisse tuleb, ma närbun. 
Vbla, vbla.

Toimetan jutukogu jutte läbi ja klge - ma olen ikka päris vingeid asju kirjutanud. Ütleksin, paremaid, kui mäletasin. 
Nooremana kirjutasin paremini? 
Vist. 
Ilmselgelt on palju rohkem tööd alla pandud.
Kuigi mõni vana asi, mida ma siiamaani avaldanud pole, on ka siuke ... tollal mõtsin, et pole piisavalt hea. Nüüd mõtlen, et täitsa ok, häbi ei ole. 
Ilmselt ma mitte ei kirjutanud paremini, vaid enesekriitika oli palju tugevam.
Jep, kõlab tõesena.

Ma olen nüüdseks 10 aastat üritanud end õpetada tegema, nagu ise tahan. Ei pea olema ja tegema nii, et kõigile meeldiks, kui mulle meeldib, on olemas. 
Sel on selgelt ka miinuspool: jutud ei ole enam nii põhjalikud.
See on armuasjades ka veits keerulisi olukordi toov lähenemine. 
Arvan ikkagi, et ainus viis, kuidas rahuldavalt elada. Aga raske, raske on seda mõtteviisi usutavalt propageerida. Rahvas millegipärast eeldab, et kui neile ei meeldi, ongi halvasti.

Seekord tuleb ka post scrimptum: oot, kas mu tung kõigile meeldida on ka lapsepõlvest? Jah, muidugi on. Imelik, et ma seda kunagi ei endale ega teile selgelt sõnastanud ei ole.
Aga algne mootor oli kohe kindlasti: kui ma suudan teha nii, et emme ja issi on rõõmsad, on nad minu vastu head ja kõik ongi hästi. 
Millest sai: minu ülesanne (siin maailmas) on teha teised õnnelikuks, siis ma olen hästi teinud ja on hästi. 
See on suht sügavalt sees =P Kuitahes hoolega ma mõistuse ja teadvusega tendentsi vastu "üritada meeldida ja teisi rõõmsaks teha" võitlen, kui keegi rõõmustab millegi üle, mis ma olen teinud: HELL YEAH!

Ei ole lihtne minu kehaga elada

Kui olin lõnaunne läinud tundega, et elu on jäle, kõik on halvasti, aga magan ja läheb paremaks, ärkasin pooleteise tunni pärast ja mu esmane reaktsioon oli lebada voodis, hoida silmi kinni ja soovida, et ma sureks. Et keegi ei mäletaks, et keegi poleks mind kunagi tundnud. Mõte tõusta ja hakata sellest netis kellegagi rääkima, vbla abi otsida, tundus rõvedalt eputava tähelepanunõudmisena. Ma ei tohi ju ometi nii pealetükkiv olla. Ma ei tõuse, ma ei liiguta, las ma lihtsalt ununen. 
Ei mäletagi, mis mu viimaks jalule ajas. Mingi "nojah, aga mis seegi aitab, tegelt ei ole ka voodis hea" ilmselt. 
Mõtlesin, et vbla peaks sööma. Vbla ma olen näljast pahur. Aga kui ma supipära järasin (kanatükid), tuli juba mõte, et vbla olen haige. 
Sest ma võin ahastada ja valutada ka muidu, kuid see ei lähe nii hulluks nii kiiresti mingi kehalise põhjuseta. Menseseni on 2 nädalat, nii et see ei ole põhjus. Jääb haigus. 

Mitte mingit muud viidet ei olnud, aga voilà. 37.3.

Vahemärkus: issand kuidas ma põlgan "vaimse tervise spetsialiste", kes arvavad, et mõtlemine ja teraapia on need põhiasjad, ravimid, mis keha muudavad, on lihtsalt väike toetus.

ÖÄK.

Vaimne tervis ON kehaline tervis ja vastupidi ja vähemalt minu (mul oli väike arutelu, mille järel tulin šokeerivale avastusele, et kuigi mulle haridus ei sobinud, paljudele, vbla lausa enamikule, ikkagi sobib) vaimu ei saa mingi jutuga oluliselt mõjutada.
Teraapia! Pfff! 
Neurotransmitterid ja nende mõjud on nii palju võimsamad kui mingi mõistuse kõrkjakroon iial olla saaks. 

Samas muidugi aitab kraadimine ja "aa, sellest see pimestav hingevalu" veits asju hallata. Mul on ikka veel väga rõve olla, ent mitte võrreldavalt rõve. 
Ehk vbla inimesi aitab sel moel ka "su lapsepõlv oli sitt ja seepärast on sul rõve olla", nad suudavad paremini oma valusid hallata. 
Mul ... ei aita. 
See on liiga kauge ja ebamäärane seos, et minu jaoks tähenduslik olla. Umbes samal tasemel sellega, et inimese eellased pidid madusid kartma ja seepärast osad inimesed kardavad ka tänapäeval madusid. 
Nagu ... jaah, seos on olemas, aga samas mina ju ei karda madusid. Mida? Miks? Miks siis osad kardavad? Kas nad ei saa endale öelda, et tegelt on madu nunnu? Mis TOIMUB?!
See oli nii ammu. Põhjuslik seos on lihtsalt faktiline, aga mitte tunnetuslik.
Ma märkan võimalikku halba kilomeetri kauguselt, sest lapseeas oli vaja sedasi asju tähele panna, et endale kähku täiskasvanuid manipuleerides turvalisemaid lahendusi leida. See toob kaasa, et ma saan haiget suvalise karikatuuri või valestivaatamise peale, halvasti sõnastatud lausest rääkimata. Sest mul oli vaja teatud tundlikul ajal ära märgata kõik halvad asjad ja saada valuhoiatus. 
Et ikka reageeriksin ka.
Aga ... mis mul sellest teadmisest nüüd kasu on? Märkan ju ikka? Reageerin ju ikka? Saan haiget. Mis see "sellepärast" annab?

Mina saan lisaks oma emotsioonid ju ära hallatud. Et see on raske töö, võtab mult palju, vahel võtab kõik ja rõõmus ma ikka ei ole (kui keha just ei rõõmusta)?
Aga ma saan hallatud. 
Valu ei pane mind üldjuhul teisi inimesi rebima. Olen täielik proff rääkima ka väga rasketest ja valusatest asjadest rahulikult ja kainelt. 
Miks inimesed mu enesetapu peale =O olid, eks ole.
Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi selle vastu, et mingi kognitiiv-käitumusliku suuna terapeut ütleb, et käitu nagu õnnelik inimene ja sul ongi parem. Või (jumalad hoidku) psühhoanalüütik seletab, et mul on hülgamishirm, sest ema jättis mu viiekuuselt sessi ajaks oma vanemate hoolde.
Mul. Ei. Ole. Sellest. Mingit. Abi.
Ma olen väga hea asjade ärategija olnud juba 20 aastat. Ja selle peale, et lapseea traumad on mind vorminud, tulin juba varem. 
Palju varem. Mingi --- kaheteistkümnesena?
Ei ole need asjad mul elada aidanud. 
Vihkan (see sõna on vist tegelt "tülgastus") kõiki, kes arvavad, et teraapia aitaks mind, mine teraapiasse, väga väga naine, sul oleks palju parem. 
Kuigi vbla osasid inimesi teraapia aitabki. 
Mina ei ole selline. 

Et minu "emotsioonide ärahaldamine" tähendab, et ma ei hoia kõike kinni ja surve all, peaks kuidagi tõestama, et ma tegelt ei halda emotsioone ära v? Oh te süütud suveaja lapsed ... 
Kui ma lasen välja, siis sellepärast, et mu enesehaldamise kogemusel põhinev programm ütleb, et ma töötan pikas perspektiivis paremini, kui ventiil kogu aeg kinni pole.
Vahepeal plahvatamine on osa enese ärahaldusest. 
Sest ma ei halda kuuks ega kolmeks. Mu perspektiiv peab paraku olema pikem.
Päev korraga?
Kuulge, mul on kohati tunne, et päev elus püsida on piisavalt raske, mul ei ole tõesti jõudu iga päev veel meeldiv, kannatlik ja mõistlik ka olla!

P.S. jaa, armuasjadega on jätkuvalt hästi. 
Lihtsalt on ka raskeid hetki ja üks neist oli eile. 

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt

Lühidalt

Krt, ma unustasin siin jagada. 
Mul ilmus vahepeal artikkel armastuse tähtsusest lapsekasvatamisel. 
Et ma sellise asja unustasin, näitab, et mu mõtted on VÄGA mujal.

Käisin täna sel naiskirjanduse auhinna nominentide teatamisel ja sain 

* inimesele hästi öelda, et nii tähtsat ja toredat asja tehakse
* komplimendi, mis sellevõrra ei ole tõsiseltvõetav, et kui mulle ühes lauses öeldakse, et inimene ei loe fantaasiakirjandust, aga mind loeb ikka ja ma kirjutan 10 korda paremini kui kõik need mehed kokku, ma kuulen, et ta tegelt neid mehi lugenud ei ole =P
A tore ikka. 
* Ja must tehti paar pilti. Eriti poosekad ei ole, aga näe, siuke olin täna väljas. Blond naisterahvas on Kätlin Kaldmaa, kes Naiskirjanduse Seltsi ja Naiskirjanduse auhinna asju veab.

Kummatigi tegi pildi.
Ta ütles, et maipea ütlema,
et tema tegi, aga tahan =P

Muidu on keeruline isegi formuleerida, et mis elus toimub, sest olen niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud, et see ei ole enam isegi naljakas. 
Pea ei valuta. Wõit.
Aga pulkadega sushitükki tõsta ei suutnud. Sõin näpuga. 
Ostsin uued ilusamate raamidega prillid. 
Ja pileti PJ Harvey kirjutamiseteemalisele intekale Prima Vista raames - näen päris elus PJ Harveyt! Mis siis, et mitte muusikat tegemas, ikkagi suur wõit. 
Pingutan end otsusekindlalt üha ja üha üle. Migreenitablett päevas suht. 
Väga väga raske. 

Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu

Rüsasin end liiga pooleks. 
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka kohutavalt palju ette, sest ma ei oleks ju mina, kui ei teeks asju suutmise piiri peal.
Ma ei tea, KES ma oleks siis.
Ilmselt keegi, kes poleks kogu aeg nii kurnatud. 

Kui ma end üle pingutan, on päris vilets. Põrgu poole vaatamine, mis siis, et nii palju on hästi, nii paljust on rõõmu.
Käisin Tartus Tolkieni  lugemise päeva üritusel Tasku Rahva Raamatus. Nägin üht endist ordukat oma kauni abikaasaga (meil oli ta Uvatha; ütles, et reageeriks sellele nimele ikka), abikaas on endine larpar ja mul oli väga rõõm näha, kuidas Tolkieni-nohikute seltskond kohe nooreks ja kauniks muutus nende juuresoleku läbi. 
Nemad said viktoriinil kolmanda koha. 
Teise võtsime meie TLiga. 
Esikoha sai noormees, keda ma iial näinud polnud, aga ta tundus tore. 
Auhinnaks saadud raamatud andis kohe ära, sest no tõesti: mida teeb täisvereline Tolkieni-fänn "Sõrmuste Isanda" kolme osa ja "Kääbikuga"? Need on tal ju olemas!
Meie saime auhinnaks saime "Sõrmuste Isanda" uustõlke. Töötan selle kunagi läbi, aga hetkel on mul veidi liiga palju asju taldrikul niigi. 

Seda, kuidas ma valmistasin ette kostüümi, kuigi mu käsitööline andekus on miinusmärgiga ja mul ka seekord õnnestus õmmelda üks trukipool ette valetpidi, nii et trukk ei sulgunud tükk aega, kuni taipasin, milles probleem, värsked õmblused lahti lõikasin ja uuesti õmblesin, ja tikkida leht, mida võiks vast pidada pika kaelaga pudeliks, ei hakka üldse kirjeldama. Ega vintsutusi Tartusse sõitmisel, esimese linnalähirongi möödalaskmist, sest kiire, ja teise valestivaadatud saabumisaega, miska olin Balti jaamas mitte kolm minutit enne Tartu rongi väljumist, vaid seitse minutit hiljem. 
Kuigi pahameelt, mida mus äratas tõsiasi, et MITTE KEEGI ei öelnud midagi mu kostüümi kohta, kuigi olin ainus kostümeeritud kodanik üritusel, siiski väljendan.
Tegin isegi soengu!

Olin ettelugemiseks valinud lõigu Maedhrosest ja Fingonist, mis oli täpselt seesama, mida peoperenaine oli kavatsenud lugeda, kuni mina ette jõudsin. Ühtpidi loogiline: kui ürituse teemadeks olid sõprus ja kogukond, MILLEST veel lugeda, kui mitte Maedhrosest ja Fingonist Thangorodrimil?
Teisipidi ikkagi võluv: tuhanded leheküljed, kust otsida - ja ikkagi me valisime sama lehekülje. 

Caterina Karina Chmiel

Otsustasin ka minna Eesti naiskirjanduse auhinna nominentide väljakuulutamise üritusele. Kuigi on 0 protsenti tõenäosust, et ma selle auhinna saan. Ma arvan, nomineerituks saamise tõenäosus on umbes 20% ja on ometi tore, et selline üritus toimub, et selline auhind loodi. Ei, ma ei arva, et see võtab naiskirjanikelt tõsiseltvõetavust maha.
Mul on tunne, et see aitab meenutada, meil on sitaks häid kirjutavaid naisi. 
(Kusjuures ometi kord ei pea ma silmas ennast - mina olen nišikaup. On ka väga laiu masse püüdvaid väga hästi tegevaid naiskirjanikke.)

Ja siis panen kokku jutukogu, osalen Murca märtsikuises luuleväljakutses (mis toimub rahva pilgu eest peidus tumblris), loen Loteriis arvustamiseks raamatuid + TLi lemmikraamatuid, ja üritan mäel püsida ka kõikvõimalike koduste kohustustega.
Pole enam väga ammu kirjutanud, kuidas ma tormi harjal kaasa joosta üritan ja end sellega rivist välja pingutan. Aga mudel on ikkagi sama.
Alati kukun viimaks.
Võib-olla ma teengi nii ainult armununa? Siis mu organism tõesti usub, et saab ka seda dopamiini, mida januneb, tasub pingutada, tasub end ribadeks rebida: vähemalt mingi tasu selle peale tuleb?
Võib-olla.
Aga ma kukun alati. 
Ja siis on põrgu.

Teate, kui juba Tolkien teemaks tuli, siis mäletate seda kohta, kus Frodo Galadrielile sõrmust pakub?
"...  In place of the Dark Lord you will set up a Queen. And I shall not be dark, but beautiful and terrible as the Morning and the Night! Fair as the Sea and the Sun and the Snow upon the Mountain! Dreadful as the Storm and the Lightning! Stronger than the foundations of the earth. All shall love me and despair!” 

Ma vist ei pea ütlema, et see ongi minu ihalus elus üldse? 100% puhas?  All shall love me and despair. 
Kusjuures ma ei ole kindel, et ikkagi Sõrmuse vastu võtaksin, kui  ma Galadrieli masti väega oleksin ja seda mulle pakutaks. 

Aga ma ei ole ka kindel, et tagasi lükkaksin. 
Sest mis mul kaotada? Jah, teistest oleks küll kahju. Aga ... krt, neil oleks minust ka kahju võinud olla enne, kas ei? Las ma nüüd veidi aega naudin ja meelisklen, kaunis ja kohutav.  All shall love me and despair. 
Ja lõpuks saaks minu sõrmusevalitsus nagunii läbi. 
Forever always ends. 

Mul on üks pilt olukorrast pärast üritust, kus mul kleit veel seljas, aga kogu sisemine sära on ära tarbitud.