Mõtlesin välja, mida veel enne aastalõppu postitada! Aasta pildiliselt! Mitte ükski foto pole minu tehtud ja püüdsin AI-d vältida. Kuigi, tuleb tunnistada, ma ei tunne seda eriti ära.
Jaaaa see olekski üldjoontes kõik. Kuigi! Boonusena võiks panna ka mõne pildi iseendast. Hm. Jestas, ma oma konverentssünnipäevast pole ühtegi pilti pannud v? Olgu, sellest siis =) (krt, oli pilt, sama pilt, aga postitus oli ilma siltideta.) Poolalasti pilti ei pane, sest siis tekitab blogger jälle NSFW hoiatuse postituse ette ja seda maitaha. Tuleb "Teistmoodi tavalise" Tartu esitluselt koos Veiko ja publikuga.
Ja veel! Lisaboonusena! Helen Illend tegi mulle sel aastal logo!
HOIATUS: ma seekord ei ole täiesti diskreetne, vaid ainult suuremalt jaolt.
Tegelt teen sel aastal ühe postituse ilmselt veel, ent ei jaksanud kauem oodata. On aasta peaaegu läbi? On. Järgnevad kaks ja pool päeva (eeldatavasti) (loodetavasti) ei too enam murrangulisi sündmusi.
See aasta on ikka juba ... olnud. Nii täielikult elatud aastat ... vbla siis, kui mõni laps väike oli? Tütarlaps pigem. Poeglapse sündimise ajal läks kõik jaks ellujäämisele. Aga vbla Tütarlapse esimene aasta konkureeriks? Mmmm ... vbla mitte. Kuigi see oli nii ammu, et ega väga ei mäleta enam. Ütleme, ILMSELT pole olnud.
Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?
Heh.
Need taustal ei ole kingitused Need on mul niisama kogu aeg aknal.
Sain EKL loomestipendiumi. Käisin emakakaelavähi kontrolluringus. Lõigati välja emakas ja munasarjad. Pärast opi oli veel hullem olla, kui arvasin, sest migreen + laparoskoopiliste operatsioonide järel tavalise õlavalu asemel oli sama hull valu reies. Ühtlasi, kuna naissuguhormoone kohe palju vähem, tutvusin kuumahoogudega. Suht räiged. Täitsin ankeedi (tsenseeritud) kohta. Kohe kolm korda, sest esialgu ei taibanud enda kohta pooli asjugi ja teine kord allesjäänutest pooli ja mis kolmandal valesti läks, noh, selle kohta ütlesin juurde, et tegelt polegi miski kivisse raiutud. Küsisin (tsenseeritud) ja sain tagajärjed. Vahetasin perearsti. Hakkasin lamotrigiini võtma. Käisin naiskirjanike seminaril. Kirjutasin teise inimese raamatu lugemisest jutu. Avaldasin Loomingus midagi. Ilmutasin jutukogu. Mu esimene kõvade kaantega raamat muuhulgas. Laenasin pojalt riideid. Üritasin (tsenseeritud) ja sain teada, miks see hea mõte pole. Ostsin ujula kuukaardi. Ja saumikseri. Tegin smuutisid. Kukkusin koeraga joostes nii, et murdsin sõrmed. Sõitsin Boltiga. Muutusin multiorgastiliseks. Tuvastasin, et kooritud kurk on teatud otstarbel kasutamiseks parem kui koorimata kurk. Sain blogilugejatelt uskumatuid kingitusi. (S.t. uskumatuid olen enne ka saanud, aga konkreetselt selliseid uskumatuid pole.) Kui mul oleks nutitelefon ... oot! Aga mu pojal on. Poeg tõusis, käis pesus, sõi ja kui hakkas välja minema, tuli mul meelde =P Pilt olemas. Seal ülevalpool - blogger millegipärast ei lase õigesse kohta panna. Pildilejäänu pole ammendav, sest osad asjad tarbisin otsa (nagu "said otsa"). Ja arvutist, mida pildil pole, sest ei leidnud motti seda aknalauale vedada, aint pool on blogilugejalt =) Teine pool niisama armsalt tuttavalt. Pidasin konverentssünnipäeva. Ostsin madratsi. Ja e-sigareti. Sain koduse jäätisekokteili korralikult vahtu. Käisin lapsendamisametniku jutul. Ostsin rummi. Ja edevat pesu. Käisin spetsiaalselt virmalisi vaatamas ja seal olidki virmalised. (Kuigi tähed jätsid mulle sügavama mulje kui ebamäärased liikuvad rohelised laigud taevas.) Jätsin Mõisa jõuludele minemata. Lasin endast prillidega ilupilte teha. Sain tasuta kohvimasina ja tellisin kohvipadjakesi. Läksin kinno ja avastasin, et saal on välja müüdud. Kandideerisin kirjandusliku kolmapäeva korraldamisele ja sain valitud ka. Ostsin kõrvitsat. Laenasin kellelegi olulise summa raha. Sain tagasi ja 11% intresse lisaks. Inimesed on ilusad ja head, mingit lepingut me ei sõlminud. Panin end lavaluule üritusele kirja.
Kindlasti oli neid veel
Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma ei nimetanud neid lubadusteks, aga käisin taas ühel larpil, lausa kolmel kirjandussündmusel, kus ma ei esinenud, hambaarsti juures, günekoloogi juures, kandsin 8 erinevat kleiti, jätsin ära lausa mitu plaanitud üritust ja sain endast hulga ilusaid pilte
Ma mõtlen selle uute lubaduste andmise üle. Ilmselt tuleb umbes sama (mingid plaanid, mis on needsamad plaanid), aint günekoloogi juurde küll ei tõmba enam.
Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Jaa! Nii nunnu tita!
Kas keegi su lähedastest suri?
Kuidas lähedast defineerida? Üks matus oli, kuhu plaanisin minna. Ja siis ei läinud.
Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?
Eelmise aasta soov oli:
Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema?
Ma sain nii palju muid asju, ent kas ka seda ...jah, vahepeal ikka. Aitäh!
Uuel aastal ... ei julge kirjutada, et uut last. (Kuigi just kirjutasin.) (Eelmisel aastal ka ei julgenud. Siis ei kirjutanud.)
Mis riike külastasid?
Eestis veits rändasin.
VEITS.
Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Pole olemas.
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.
Mis on selle aasta suurim kordaminek?
TL
Mis oli su suurim läbikukkumine?
See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et ma mitte mingi valemiga ei saa kõhust lapsi enam. Jaa, ma olen seda varem ka teadvustanud, aga siis selgus, et mingi variant ikka on veel. Enam ei selgu.
Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
HAH!!!! Emakas+munasarjad+arst unustas mulle antibiootikume kirjutada+komplikatsioonid ja EMO ja väga enesetapumeeleolu, psühhiaatriahaigla, sisse unustatud kusetoru, ja lisaks tühised asjad nagu sõrmede äramurdmine ja mingi jama vasaku reielihasega.
Noh, ja siis kõik muu =P
Möödunud aasta parim ost.
Saumikser vist. Kuigi valge kaltsukakleit on ka imekaunis ja ohtralt komplimente toonud.
Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Oho. Ühest küljest: neid on palju. Teisest: aga kas keegi eriliselt ..? Ilmselt kõik Ukraina eest võitlejad.
Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Paljude. Üritan neile mitte mõelda.
Kuhu läks enamik su raha?
Toit.
Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Ma olen päriselt päriselt päriselt sellises armusuhtes, nagu raamatutes kirjutatakse, nagu ma ette kujutasin, kui noor olin, päriselt, päriselt, PÄRISELT.
Kõik muu tuleb pärast ja hiljem ja tundub selle kõrval kahvatu. Kuigi seda kõike muud oli ikka ka lademes. Maivõi, miuke aasta ... "Teistmoodi tavaline". Murca luulekogu. "Kolhoosi miss". Poeglaps lõpetas kooli. Tütarlaps oli minu vastu NII hea. Arvutivahetus. Lamotrigiin. Sain palju kiita. Olin nii ilus ja põnev ja ilusates ja põnevates kohtades. Tegin NII palju tööd, aga sel oli ka resultaat. Enesevaatlustel uued tulemid. Kohati olin vaimustuses omaenda uutest luuletustest. Kohati teiste omadest.
Aga need kõik on pisiasjad-pisiasjad SUURE asja kõrval.
Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?
See ei ole kaugeltki-mitte-natukenegi-üldse selle aasta lugu, aga meenutama? Oo. Jaa.
Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Lugematult palju kordi. Ma olin unustanud, et saab päriselt õnnelik ka olla. Arvasin, et minu parim on "polegi nii vastik". Lõputult hea meel eksida.
kõhnem või paksem? Vist suht sama.
vaesem või rikkam? Suht sama või veidi vaesem.
Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Seksinud.
Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Põdenud.
Kas sa armusid aastal 2025?
Oo. Jaa.
Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Murderbot oli päris tore. Jah, see oli mu selle aasta ainus vaadatud sari.
Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei.
Parim raamat, mida lugesid?
"Kaks hunti" ja "Kolhoosi miss" jagavad esikohta. Kuigi vbla "Teistmoodi tavaline" läheb kolmandaks. Ma olen seda nii palju üle lugenud (kõik need toimetamised!), et hästi ei suuda enam päriselt tajuda.
Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Eelmises postituses kirjas =D
Mida sa tahtsid ja said?
"Teistmoodi tavaline" tuli päris krdi hea. Dropkick Murphyse kontserdil käisin. Tsenseeritud. Ei, ei ole seksiga seotud. Enne ka enamik ei old.
Mis oli selle aasta parim film?
Ma vist ei vaadanud sel aastal ÜHTEGI filmi. Uutest filmidest rääkimata.
Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
45
Konverentssünnipäev, peetud ligi kaks kuud hiljem tegelt. See oli nii lahe, et korraldaks või uuel aastal järgmise - aga mul tuleb see burleskiga raamatuesitlus 21. jaanuaril. Ma ei plaani sinna lähedale enam teist üritust ju =P
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Ohoi. Kui ma oleksin kevadel rasedaks jäänud, oleks veel parem aasta old. Või kui Ukraina oleks sõja võitnud. Aga noh - realistlikult võttes: niigi oli üle mõistuse hea. Kui parajasti kohutavalt halb ei olnud.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lamotrigiin
Kes oli parim uus tutvus?
Hakkasin kirjutama, et mis küsimus see on - ja siis taipasin, et tutvusena ta ei ole ju uus. Tundsime me üksteist ennegi. Tänapäeval on "tutvus" üldse selline - keeruline sõna. Kas inimene, kellega ma vahel netis kirjutan ja fb-sõber olen, on mu tuttav? Mis ajast ta mu tuttav on, kas fb-sõbraks saamisest või esimesest kirjast saati? Või kui ma nt teise blogijaga kirju vahetan, mis ajast ta mu tuttav on? Kas sellest, kui esimene kiri vastuse sai või sestsaati, kui ma ta blogi lugema hakkasin? Ok, ütleme, et E. Tundsid end ära? Sa oled hästi armas ja veetlev ja ma olen iga hästiütlemise üle rõõmus.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2025 õpetas.
Usu headest inimestest head. Kõigil kergem.
Ma teise kirjutan veel, kuigi see on oluline peamiselt mulle endale: minu kogemused ongi väga imeliku inimese omad, need tõesti tõesti tõesti ei ole üldinimlikud.
Mida võiks veel küsida:
Aasta parim kingitus
Ei, ma ei oska ise öelda, mis. Vbla "Kolhoosi miss", aga see pold tegelt kingitus. Vahetasin ühe oma raamatu vastu.
Aasta meeldivaim üllatus
Kui ilmselge välja jätta (TL!), siis kui mul oli faking mai, ikka väga mitu inimest tegid oma normaalsused ümber, et mind aidata ja mulle toeks olla.
Valge päikesekleit Pildistas Tütarlaps
(Võibolla oleks kohane ka halvimat üllatust küsida. Kuigi sitad asjad on liiga tavalised ja neid on niigi liiga palju. Faking mai oli halbu üllatusi täis. Ühe jätsin üles kirjutamata ka.)
Aasta rõivaese
Valge päikesekleit.
Aasta avastus
Ota ... see lapsepõlvetrauma ... see ongi nii suur osa mu isiksusest? Püha püss ja mannakreem ja tulised taevatorud! Huvitav, kes ma oleksin, kui mind oleks pisikesest pärast päriselt armastatud?
Aasta kahetsus
Mina ei kahetse.
Ja lõpetuseks veidi jõuluhooplemist:
Uuel aastal voldin ma põrgu kokku ja uuesti lahti ja teen sellest päriselt hingi parandava paiga, kus õpitakse taas tundma lootust, uskuma head ja julgema olla ise. Ma ju enam-vähem oskaksin nüüd =)
Tahtsin kirjutada, kuidas Dakh Daughters ja 5'nizza sarnased on, kuid mul on ju see värk postituste (videode ja piltideta postituste) pealkirjadest moodustuvate sõnadega ja ma ei saanud jätta üksikut Ü-d piltide vahele. Mis ma olen vähe autistlik v? Ha. Isegi kui olete mu pikaajaline püsilugeja, te ei tea pooli asjugi. Ma loen järves-jões ujudes tõmbeid, aga meres mitte ja basseinis üheks otsaks kuluvaid. Mitte absoluutarvuna, et palju kokku, aga just üheks otsaks kuluvaid. Rinnuli läheb praegu tugevalt tõmmates 32-33, leebes jalutustempos 35-37. Selili jalutustempos 18-20, tempot tehes umbes 23. Jalutustempost rohkem, sest siis tõstan käed kiiremini veest välja. Ma loendan trepiastmeid alati, kui trepist käin. Tavaliselt unustan ära, palju oli, ja järgmisel korral loen ikka. Jah, ka kodu tagaukse juurest maapinnani kuluvaid. Ma ei ole kindel, kas seal on 5 või 6 astet. Nüüd vbla jääb meelde. Kui olen tuvastanud, et tean midagi valesti või ei tea, kuigi peaksin, jätan õige vastuse meelde. Ma mäletan täiesti uskumatuid asju. Samas igasuguse süsteemita - võiks arvata, et vaid emotsioonidesse sügavad jäljed jätnud kogemused oleksid need mis meelde jäävad. Näiteks kui käisin (ÜHE korra) oma isal ülikoolis külas - emme oli juba lõpetanud - ja tal olid ühikatoas rotid. Kaks valget rotti, kes elasid pappkastis. Nende nimi oli kahe peale Krõõpad. Ma nägin neid sel ühel korral kolmeaastasena ja nad on mul siiamaani ajus. Ent mul on meeles ka mingeid täiesti absurdseid asju - ema tumeroheliste velvetite sääred, EÜE oranž särk (punane loomulikult, seda kandsin isegi keskkooli ajal), kollane valgus telgis, kus EÜE suvelaagris olles ööbisime ... Mul on meeles kohutavalt palju asju, ent mitte järjestuses. Mäletan asja, aga ainult väliste detailide järgi saan paika panna, mis ajast see mälestus on. Oot, see ei ole autistlik, see on AuTH joon juba.
Ma ütlen: "Las ma hoian sul kümme sekundit ümbert kinni," ja siis loen endamisi sekundeid, et mitte valetada. Ma ütlen: "Ma teen alati nii," ja kui ma enne olen nii teinud ainult 90% kordadest, edaspidi teen iga kord, et mitte valetada. Kammaan, ma ei kulutanud isegi lahketelt annetajatelt tulnud kohviraha algul milleksKI muuks kui kohvi ostmiseks! Hiljem (peale seda, kui ütlesin, et mineraalvee ostmiseks) mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja leidsin, et kui ma ka ostan midagi muud, siis pooleist-kahe liitri Vytautase peale iga päev kulutan ju ikka ja ma ei pea kohe 50 pudelit välja ostma, kui ka keegi PALJU raha saadab.
Kusjuures ei ole nii, et ma ei oska valetada. Ma lihtsalt loobusin valetamast mingil ajal. Sest valetada oli naeruväärselt lihtne ja kui olin omandanud mõned põhitehnikad, jäädi peaaegu alati uskuma. Kui ma annan iseendale lubaduse ja siis ei pea seda, keegi ei teagi, et valetasin endale. See oli nõme. Mis mõttes ma kogu aeg valetan? Edaspidi valetan ainult siis, kui inimesed seda mult ise küsivad-paluvad. Ja vahel hästi pisikestes asjades, kui nii tuleb parem lugu =P Aga ainult hästi pisikestes. Üldiselt: kui ma räägin oma elust loo, võib seda sõnasõnalises mõttes uskuda. Mitte sõnasõnalises? Ha. Oi, ma olen osav jätma vale muljet või poolt lugu üldse rääkimata jätma või kasutama kujundit, mida kõik kuulajad-lugejad võtavad ühtmoodi, ainult mina tean, et tegelikult mängib ta antud juhul teistmoodi.
Nojah. Lammaste juurde tagasi. Nüüd on pealkirjade esitähtedest korralik sõna moodustunud. Kas teadsite, et "küü" on vanas keeles rästik? Unarsõna. Minu jaoks on see üks lemmiksõnu üldse. "Sookollist ja sisalikust" eriti meelde jäänud, kuigi "küü" tähendust teadsin juba varem. Kust? Ilmselt mõnest vanast raamatust.
Ma lugesin lapsena palju.
Nii, see ansamblite võrdlus siis. Jah, ma enne ka teadsin, et mõlemad on Ukraina bändid. (Kuigi 5'nizza mööndustega, üks liige kahest luges vähemalt varem end venelaseks. Praegu ei tea.) Aga no: üks koosneb ainult naistest, kes esinevad valgeks võõbatud nägudega, rõhutatult dramaatilises stiilis, nende kontserdid on peaaegu lavastused. Teine koosneb ainult meestest, kelle esinemisrõivad on tavaliselt T-särk ja armeepüksid ning nende kontserdid on auraga "me oleme phmt üks pere, mille liikmed koos hästi aega veedavad". Dakh Daughtersis on lademes instrumente ja nende mängijaid. Pidin isegi wikist järgi vaatama, et palju neil ametlikke liikmeid on. Seitse. 5'nizza koosneb kahest mehest, kes mõlemad laulavad ja kellest üks mängib ka kitarri. Naised on veits nooremad kui mehed. Dakh Daughtersi muusika on wikis määratletud kui dark cabaret, freak cabaret ja 5'nizza oma kui "accoustic".
Nii.
Ja kuulake nüüd neid lugusid ja öelge, et need ei ole sarnased bändid.
ja
Mulle lihtsalt meeldib Ukraina reggae ilmsesti.
Muide, kas te ka kuulete 5'nizza loos sõnu "Jaak ja Andres tantsujut"?
Ühe raamatu peaks veel enne aastalõppu läbi saama, siis oleksin Goodreadsi aastalugemisega mäel. Mul tegelt on "Naisekäe puudutus" pooleli, see on kerge lugeda ja suurte reavahedega ka, pole üldse probleem - lihtsalt kohustus. Praegu - eks ole, ma ei läinud isegi jõule pidama, sest ei jaksanud - paneb iga "peab"-mõte seest keerama. Ei, "on vaja" ei ole parem. Ja "ma tahan" ... krt, "ma tahan" ongi parem. Ma ju TAHAN selle väljakutse tehtud saada ja TAHAN lugeda, Tungal on jumala huvitavalt kirjutanud! Ok, parem =)
Aga loovkirjutada küll ei taha. Täiesti vastumeelne tegevus tundub.
Ostsin endale jõulukingiks pesu. Siukest vähe edevamat. Siukest, mida ikka näidata ka. Pakist välja võttes (jaa, ma tellin netist) nägi äärmiselt ebaatraktviine välja. Mingid hiiglaslikud vanaemade asjad. Rinnahoidja meenutas TÄPSELT mu vanaema omi, lihtsalt musta värvi. ... aga panin selga ja oo! Ilus naisterahvas! Lausa kompu! Kuulge, see parajate rõivaste ostmine ikka tasub ära. No ma olen oma vanu riideid edasi kandnud, mis siis, et +10 kilo umbes. Peaaegu kõik mahub, ainult vanad ülikonnapüksid ei läinud isegi üle puusade. Ükspäev proovisin, kui rollimängjate kokkutuleku kostüümi jaoks kitsamaid pükse vaja oli. No ei. Võtsin siis poja püksid. Velvetid. Krt, nii ilusad ja parajad! (Ei, ta ei ole minu mõõtu, aga see lisariie, mis temal pikkuseks kulub, läheb minul kumeruste mahutamiseks.) Tahaks endale muidu ka samasuguseid, aga need on kuskilt ameerikamaalt tellitud ja postikulu oli kümnetes eurodes ja ... ma leian kohalikust kaubandusest endale ka püksid. Kui praegused (mis on kas laiad ja lohvakad või dressid või retuusid) millegipärast ei sobi.
Jah, parajad rõivad ikka tasuvad ära. Soovitan. =P Peaks vist talvematlil ja kreemikal seelikul nööpe ja haake veits ümber õmblema. Saaks mugavam. (Kuigi mantel läheb selga niigi.)
Lisaks paneme tähele, et pööripäevast pole möödas veel nädalatki ja juba on ilmselgelt valgem. Mis küll ei aita ses osas, et ma ei taha (mhmh) isegi prille pesema minna. Parem trükin teile, silme ees hägune pilt. Krt, peaks uue sildi lisama. "Laiska" pole ma igavik otsa kasutanud, aga "väsinud" puudub. Kuigi ma olen väsinud olnud sadakümmend korda ja postitust. Hästi palju. Kui jaksan, panen vanematele postitustele ka külge. Kui olen liiga väsinud, jääb panemata. Miks panna üldse? Sest kord ja süsteem! Kas sildid tähendavad midagi, kas nende järgi saab otsida? Vot. Ja aega, kus ma "laiska" enam ei kasutanud, aga "väsinuni" pold jõudnud, on päris pikalt old. "Lolli" asemel peaks ka midagi panema. Nt "häda mõistuse pärast" =D
Krt, võibolla peaksin tahan ma praegu hoopis lugeda, mitte kirjutada. Selle nimel võib isegi prillid ära pesta.
Muide. Kellega "Karupoeg Puhhi" raamatust teie end kõige rohkem samastasite?
Hülgan veel rohkem. Või noh. Ma juba olen üliinimene old. Pold mingit hülgamist enne =( Koera leidsin hõimlase abiga taas kätte, tõime koju (enne orgunnisin auto järgi, siukses päraperses oli - vabandust, pidasin silmas "rongiteest kaugel"), siis käisin Tartus sünnipäeval, kukkusin ära ja peavalu. Migreenitablette mitu, peavalu üle ei läinud. Tuli taipamine, et ma ei old kogu päeva eriti söönud ja kohvi jõin viimati hommikul, nii et vantsisin kööki, sõin kooki, jõin kohvi. Peavalu läks üle, aga uni ei tuld enne kella 7 hommikul. (See oli minu enda tehtud kook, sest teised olid lahti lõikamata külmkapis ja minu oma jäätisekarbis klompjate viiludena - minu tehtud šokolaadikook on kenasti niiske ja kommi moodi.) Ja peale peaaegu magamata ööd järgnes tegevust täis päev, mis sisaldas kojusõitu kahe transpordiga, laste ja koera mõisa jõulu pidama saatmist, tolmuimemist mitmest ruumist, geopeituse aarete otsimist, tomatisupi tegemist, kell 10 (minu jaoks arutult vara, normaalsete inimestele oleks see umbes 6 õhtul) magamaminekut ja ...
... ja täna ma lihtsalt ei ole konditsioonis, et lastele mõisa järele sõita ja neile kingid kaasa viia. Ma ei suuda köögist tuppagi tuikumata kõndida. Pohhui, et mul on bussipilet ostetud ja peavalu hakkab üle minema (jah, muidugi tuli täna hommikul jälle). Ma ei lähe kuskile. Ma ei jaksa. Olen sant ja mul on täielik õigus sant olla. Ja minu migreenid hoiavad mind väga üle võlli pingutamast nähtavasti. Valust nõrgana ei sunni end millekski, kõik läheb ellujäämisele. Praegu peaaegu ei valuta enam, aga hoiatused on veenvad olnud.
Kogu aeg unustan ära, et koer pole minuga. Mõtlen, kuidas temaga väljaminemist, poest piimatoomist ja poe kõrvale konteinerisse pakendikoti viimist ühendada võib, üks tee, kolm asja - ja siis tuleb meelde, et ma ei peagi täna õue minema, kui ei taha. Kuna Poeglast pole kodus, aitab isegi sellest pakist piimast, mis juba avatud. Ja Totoro pole minuga. Kummastav. See-eest on kass, kes viimaks saab pai, ilma et mingi armukade koer kolmekümne sekundi pärast kõpsti kohal oleks ja ka pai tahaks. Mispeale paitatakse kahe käega, kummalegi loomale üks, aga kahe käega poole teraga paid pole ikka päris need. Nüüd saab kass kõik mu nunnutused puha endale. Kas ma olen maininud, kuidas Karu on veendunud, et ta nimi on Kass? Tunne on, et olen.
Mul tundub täna olevat Queeni-päev. Üldse mitte jõululaulud. Ilmselt seepärast, et mul ei ole mitte kiirustava argipäeva vahele hella rahunemist, vaid ennast veidi totaalsest letargiast, kus ei jaksa kööki kohvi järele ka minna, ärkvemale saada. Aa, muide, jah - on inimesi, kes jutlustavad vahepeal kohvist loobumist, et see jälle intensiivset toimet omaks, ja ATH-ravimitega pausi tegemist, et keha liialt ei harjuks. Mina ei saa. Kohe hakkab pea valutama. Ja mitte natuke, oo ei.
Queeni-päev ... no vahele ikka vaikust ka. 4 osa vaikust, üks osa Queeni.
Mis mu mõtle hüpleb v? Kuulge, ma ka ei pannud prille prillitoosi, vaid voodile (minu puhul kuulmatu asi, ma panen kõik oma kohale, sest muidu kaotan ära), laua lahtisesse sahtlisse selle karbi kaane, kus sees koju jäetud jõulukoogi osa (kooki sõin hommikusöögiks ja tuvastasin taas, et leivaviilu jagu on rämesuur kõhutäis, jõulude vahel unustan alati ära) ja siis otsisin seda kaant veerand tundi, läksin võtma migreenitabletti ja seisin siis juhmilt, lamotrigiinileht käes, sest kuulge, seda ma ometi ju mäletan, et olen täna lamotrigiini juba võtnud. Miks ma siia tulin üldse?
Huvitav, kas ma elan täielikku tardumusse sattumata uue nädala üle? Kõik märgid on väga halvad, aga kui ma väga hoolega end kokku võtan ja jätan ära asju, mida ma tõesti tahaksin teha, äkki saab ilma vahepeal suremata? Nojah, aga ma tahan ju. Nojah, aga keegi ei saa õnnelikumaks, kui ma katki lähen. Nojah, aga kuidas ma siis teadlikult ära jätan, kui ma ju tahan ka?!
Õudus.
Täna käisin "Teistmoodi tavalisest" rääkimas nii, et mitte ühelgi esinejal ega korraldajatel (raamatukogu, noh!) polnud teost. "Välja laenatud," ütles raamatukogu töötaja korraga kurvalt ja rõõmsalt. Sest ma olen nii popp, jai! Ja raamatukogust laenutamine annab mulle pealegi raha =) Üldiselt oli tore. Mulle meeldib esineda ja me rääkisime enamasti asjust, millest ma veel ei ole kõnelnud. Nii et phmt oli väga tore. Pealegi tuli mulle pähe rõivastus, mis oleks ilus ja teemasse ja siis ma kohe panin end sedasi riidesse ja jai. Aga huulepulka unustasin kasutada ja ei võtnud kaasa ka. Nii et kogu aeg oli tunne, et huuled kuivavad praguliseks kohe.
Tegelt - kui ma homme kuhugi ei lähe ja veedan päeva kodus jõulukooke glasuurides, äkki toibun ikka piisavalt ära, et Tartusse sünnipäevale ka jõuda? Ma ju nii tahan! Üldse: kui mul nina jookseb, äkki olen veits haige? Nohu või nii? Äkki mu suremisetunne on sellest, et juba olen enda üle koormanud ja tervis ei pea vastu? Nina on jooksnud umbes 8 tundi, muide. Mõte, et see ei ole vist päris terve, tuli praegu. Nii omadega läbi, nii üldse pea ei tööta. Ja kell on pool neli hommikul. Äkki ei peaks praegu rohkem kirjutama? Kuigi tahtsin jutustada, kuidas ma korraga avastasin, et mu kaks lemmikbändi (mis on juhtumisi mõlemad Ukraina omad) on ju ... ühe žanri esindajad? Kuigi poleks seda iial arvanud. Nad ju nii erinevad ... AGA! Mitte täna. Kuulan 5'nizzat, naudin ja hoian avastuse enda teada. Magama? No ... varsti. Olen kurnatusest veits haigeks jäänud ja parim viis sellega toime tulla on enda vastu lahke olla ja mitte sundida end magama minema, kui veel ei taha.
On ju loogiline? Aa, muide. See raamat, Complex PTSD: From Surviving to Thriving, sai mul läbi. Kirjutasin tast Loteriisse. Enese vastu hea olemise kontekstis tuli meelde.
*-*-*
laupäeval
Et kõik veel halvem oleks, jooksis Totoro pauguhirmus ära. No seni on ta alati tagasi tulnud, nii et pole paanika, vaid OEH. Ikkagi piinab. Ikkagi raske. Vbla ma ikka ei lähe sellele sünnipäevale. Muidugi migreen. Muidugi "ma enam ei jõua".
Aga tablett juba töötab. Krt, see jõul on ikka hirmus asi. Ma vist ei jaksa rohkem.
Ühest küljest: pole jõuluõudust. Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut. Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik.
Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen. Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. Eriti öösiti ikka siis. Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani. Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud. See oli 23. novembril. Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. Pole aimugi, mis värk on. Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)
Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.
Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. Ühest küljest hea lahendus. Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.) Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään. Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. Ikka veel olen rahul.
Nojah, aga siis puu alla kink. Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole. Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged. Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka. Ohhh ...
See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?! Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. "Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. Kes ma muidu oleksin. Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.
Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. Hea ja turvaline. Mul on turvalisust vaja.
Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. Teist säärast vist polegi varem.
Nüüd postituse juurde: Loteriis kirjutati. Olen rahul =) Jaa, võrreldes mõne teise autoriga, kelle esimene lapsuke kohe Kiviräha kõrval väljapanekustendil on ... ... aga kui võrrelda ainult iseendaga, siis "Devolutsioon" toimus Ameerikas, võõras, "Omasid ei jäeta maha" on siuke ... veits keeruliselt kätte andev, aga "Teistmoodi tavaline" võiks ju tõesti inimestele meeldida. Seni tundub, et meeldibki. Muidugi mitte kõigile - selleks on ta liiga teistmoodi. Agagaga! Aga paljudele!
Muidu ... kiidan end muudel teemadel ka vahepeal. Sest keegi teine ei tea neid kordi ja viise, kuidas ma kergel käel hea olen, nii et seda osa ei tea keegi kiita =)
Käisin ujumas. Kui pärast pead pesin, kuulasin, kuidas üks naine oma kahe pojaga jantis. Seal oli palju kuulata. Esiteks tundusid need kaks poega (umbes kuuene ja umbes neljane) omavahel juba hästi läbi saavat, mis mu meelest on oluliselt haruldane. Teiseks oli naine riietes, ta oli poisse koolieelikute ujumistrenni toonud ja nüüd viis ära (vahepeal uitas täies riides teiste täies riides vanemate vahel ujulas ringi ja mina segasin poisse mullivannis müramise käigus, sest tahtsin oma ujumisest väsinud keret veesurvega masseerida lasta) ja pesuruumis valvas nende pesemist paari sammu kauguselt, mitte ei löönud ise kaasa. Juhendas, naeris, ütles kelmikusi, kuid hoiatas ka, et nad teda märjaks ei teeks, muidu hakkab tal õues hirmus külm. Muidugi pritsis noorem poeg ta viimaks märjaks, nii et naise karjatas üle duširuumi: "ÄRA TEE!" Sellele järgnes pahane teatamine, et ta on nüüd märg ja tal hakkanki õues külm. "Ma ei ju ei näinud," ütles pisem poiss kurvalt. "Seepärast peadki hoolega enda ümber vaatama!" Aga see oli ka kogu pahandamine. Edasi mina enam ei näinud. Läksin välja, kempsu ja end kreemitama ja riietuma. Aga prügikasti juurde minnes silmasin neid jälle.
"Oi, sa oled NII tubli! Uskumatu! Panidki ise soki jalga?! Ja pükste peale tõmbasid ka?!" Vaikne rõõmus kohmitsemine. Sekkusin: "Kas ma võin teile komplimendi teha?" "eeh ..?" "Te olete jube lahe ema." Ta naeras veidi hämmeldunult ja tänas.
Nüüd olen endaga rahul. Sain hästi öelda, päev jälle parem.
Ta muidugi ongi lahe ema. Ma olen neid emasid duširuumis näinud päris palju. Mitte ükski läbi aastatepole naernud oma lapse või lastega, ainult siis, kui mõni teine naine kaasas - nendega küll. Ükski ema ei kiitnud nii ülevoolavalt laste hakkamasaamisi. Ja ükski ka ei karjatanud sedasi =) Minu masti inimene, aga naeris palju rohkem kui mina nooruses. Vist. Ega ma ise ju tegelikult mäleta. Tunde järgi oletan.
Üldiselt olen öösel üleval, sest ma ei saa magada, kui kõht tühi. Ükskõik, kui väsinud olen. Lihtsalt leban, maru mõnus on, aga und enam ei tule. Ja noh - kui ma ikka veel oma kõhutühjust uskumast keeldun - sest ei tunne ju nälga! - kui jäätise ettekujutamine sunnib mu voodist välja jäätist otsima, ma tegelikult ikkagi olen näljane. Kusjuures seekord kujutasin Beni ja Jerry küpsisetaignaga versioonile lisaks ette ka Bounty šokolaadi (jah, seesama me lapsepõlvest), mis saladuslike hulgas on ja jääb nagunii mulle, sest Poeglaps ei söö enam Bountyt.
Saladuslike? Aa, ma ei ole teile saladuslikkudest eriti rääkinud, kuigi nad on mu elus umbes 9 aastat juba! Vbla on aeg. (Enne võtan sinepit. Suitsukeel, võileib ja tomat tahavad kõrvale sinepit, aga ma olin liiga kitsi seda taldrikule pigistades, nii et nüüd on otsas.)
Kui Poeglaps oli umbes kümme, tuli ta (mul on isegi meeles, kus ta meie vanas korteris seisis siis!) välja ideega. "Emme. Teeme nii, et sa ostad mingit kommi, mis mulle maitseb, peidad selle ära ja kui mul on hästi kurb tuju, ma küsin sult ja saan midagi head." Idee oli oivaline, kiitsin kõigest südamest heaks ja hakkasin maiustusi koju varuma. Algul olid need väikesed, näiteks pakk Tutti-Fruttit, ja ma peitsin nad mitte väga keerulistesse kohtadesse, sest mul oli ju vaja nad kähku kätte saada. Üsna kiiresti juhtus ka, et ostsin ma hoopis mingi väikese soolase hea ning Poeglapse vaimustatud tagasiside meelitas mind seda veel ja veel tegema. Vast aasta hiljem küsiski Poeglaps "midagi saladuslikku soolast". Sestsaati hakkasid varuks olema nii soolased kui magusad näksid ja ta sai siis iga kord valida, et kas tahab magusat või soolast. Samuti tegin süsteemi ümber nii, et iga päev saladuslikku ei saa, vähemalt päev peab vahet olema. Sest ta selgelt ei küsinud enam ainult eriti viletsas meeleolus, vaid iga kord, kui isu tekkis.
Tasapisi portsjonid kasvasid. Ma teadsin, et ta armastab väga marineeritud kurke, aga ma ei osta ometi väikest purki, kui suurema kilohind niiiiiiiiii palju odavam on! Ning selle taustal hakkas ka normaalne tunduma mitte pisikese Tutti-Frutti või ühe Mamba kommi ostmine, vaid vahel oli saladuslikuks ka pakike Haribo kuldkarusid või Ossi krõpsud. (Neil oli vanasti teine kujundus.) Mingil päeval polnud mind kodus ja Poeglaps otsis üles mu peidukoha ning sõi kõik sinna kogutu ära. Ma ei olnud pahane: kui ta oli üksi kodus ja tal hakkas kurb, tahtis vähemalt midagi head süüa - olgu. Aga hakkasin sestsaati peitma eri kohtadesse, et kui leiab, siis vähemalt mitte kõiki korraga. Kuldkarud siia, Tiramisu mandlid sinna, soolapähklid kolmandasse kohta.
Poeglaps kasvas ja temaga koos nii ta söögiisu kui (õnneks) ka minu rahavarud. Kui varasemal ajal ikka tuli ette, et mul ei olnud saladuslikku, siis mingil ajal hakkasin hoidma erinevaid asju sellises koguses, et alati oli, Korra ostsin purgi limpsi, mida ta varem omaenda taskuraha eest ostis ja innuga jõi. Limps võeti vaimustusega vastu ja sestsaati oli saladuslike hulgas pea alati valida ka mõnd jooki. Mingil ajal vahetasime korterit. Mingil järgmisel ajal otsis Poeglaps jälle hulga saladuslikke üles, kuigi need oli peidetud erinevatesse kohtadesse. Sestsaati kujunes omamoodi mänguks, et ma peitsin üha uutesse kohtadesse ja tema otsis perioodiliselt kõike läbi ning leidis osa üles. Nüüdseks on jäänud üks koht, mida ta pole mitu aastat juba suutnud välja nuputada, aga sinna suuremad asjad (ammu oleme ka krõpsupakid saladuslike hulka arvanud) ei mahu. Nii et neid ta ikka vahel leiab.
Üldiselt ma leian, et saladuslike süsteem on jube hea: enamasti sööb laps (khm, hetkel on see "laps" 19) normaalset toitu, aga reeglipäraselt ka maiustusi või vinnutatud vorsti või pistaatsiapähkleid. Kuna ta ei osta oma raha eest iseendale, vaid ostan mina, ma saan veits valvata, et asjad väga halva koostisega ei oleks ka. Olgu, enam poleks seda vist vaja, ta on ise teadlik sellest, mida ja kui palju süüa. Viitsib valvata rohkem kui mina. Aga no kui ta vara- ja keskteismeline oli.
Ja vahel on nii, et mul on varuks ostetud mitu teatud sorti saladuslikku, sest allahindlus oli, aga ta küsib, saab selle, sööb vingus näoga umbes poole ära ja teatab, et talle enam ei maitse. Ja ei maitsegi. See poolik seisab seni, kuni mina ta nahka panen ja see on vahel nädalaid võtnud.
Bounty talle enam ei maitse. Jah, mhmh, kurja suuurfirma toodang, jaa. Ma tean. Aga samas mulle lapsepõlve maitse. Ja vähemalt pole Nestle! Krt, ma ei saa enam Premia jäätiste eest raha maksta, sest paganama Nestle ostis nad ära ja boikott ju. =(
Laupäeval pakuti enne järjekordset Keila burleski (seekord oli veel parem!) jõuluteemalist kooki (mitte jõulukooki, vaid mingit toorjuustuga värki, maitsev) ja jõulukringlit. Kuna õues sadas vihma ja minu arust on veel täiega sügis, olin veidi üllatunud. Kuigi äärmiselt meeldivad süüa, kas vara ei ole? Siis tuli ette, et on 6. detsember. Täiesti kohane aeg jõuluteemalisteks söökideks. Ei, ma olen poes ka piparkoogitaignaid ja glasuure näinud, minu jõulukoogid on ammu valmis ja toitmisel, piparkoogitaigen ka valmis, jõuludeks plaanid olemas - aga kuidagi tundub ikka, et aega on. Oleks lumi ja härmatis, poleks nii. Aga on vihm ja pori, millel ma libisema kipun, ent kukkunud veel ei ole. Mis krdi detsember sii om, küsün ma!
Ma arvan, panen siia ka järelpildi, mis tehtud imearmsate burleskiartistidega "pärast show-d saab pilte"-sessioonil. (Fotograafi, tõsi, pidi ise sebima.)
Tütarlapse tehtud pilt
Tegelt on mul jälle peavalu. Need käivad nii selgelt emotsionaalse pingega kaasas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. "Jah, sul on vaimselt sitt olla, sest midagi midagi. Nii et anname sulle peavalu ka, et ikka ERITI sitt oleks." Samas pärast unustamatut rollimängijate kokkutulekut polegi vahepeal sitt old, nii et great success.
K remontis (taaskord) me kohvimasina ära. Pean ütlema, et see vanamoeline Malongo masin ei maksa eriti midagi ja mina sain üldse tasuta, kuid kohvipadjad on kallid. AGA see kohv, mis tuleb, on pagana hea. Märgatavalt parem, kui mõnest 600-eurosest masinast. Mitte et aastas see 600 umbes padjakeste peale ära ei kuluks. Mina joon rahaliselt kitsamatel aegadel ikkagi presskannukohvi ka, aga Poeglaps, kui patjade jaoks raha pole, joob lihtsalt kuuma piima. "Masinast tuleb nii palju parem kohv, ma ei suuda tagasi harjuda."
Kuna mul oli vahepeal "teen hästi palju kõike"-hoog, registreerisin end märtsiks Tallinna luuleprõmmule. Sest mulle meeldib esineda ja mis mõttes ei taha keegi (no viimasele kirjastusele saatsin septembris, 0 tagasisidet - aga ega ma peale ka pole käinud. Pealekäimine ei ole mu tugevate külgede seas) mu luulekogu avaldada?! Äkki vähemalt rahvale luuletused meeldivad, mulle kuluks positiivne tagasiside ära. Mulle kulub alati positiivne tagasiside ära.
Internetist:
Autism: I take words literally
ADHD: I take tone personally
AuDHD: I take everything personally unless you explicitly say I am fine
Ma ARVAN, et mu kiitusehoorus on neurotüübi häda. (Ja ei, ma enam ei arva, et ma nartsissist olen - sain vahepeal targemaks küsimuses, mida see tegelikult tähendab. Ning olen ka tuvastanud, et kiitus mõjub mulle ikkagi hästi, pidev endapeks ajas küll tööle, ent mõjus vaimsele tervisele hävitavalt.) Kuid jätan lahti ukse, et see võib ka mu personaalne probleem olla. Lapsepõli jne. Külmad ja kauged vanemad. ... kuigi ma tegelt ei arva, et nad otseselt külmad ja kauged oleksid olnud. Lihtsalt nad ootasid mult kogu aeg täiskasvanu olemist, suurele inimesele kohast käitumist. Tegin om psrim ja omast arust olingi küps inimene juba kaheksaselt või nii. Sestsaati on minus muutunud pisiasjad-pisiasjad, aga peamiselt olin samade põhimõtetega ja sama teistessesuhtumisega kui praegugi. Sest ma pidin suureks saama, et olla see, keda tahetakse. Kaitsesin sellest east saati vanemaid oma probleemide eest, neil ju niigi raske. Mitte et nemad oleks mind kaitsnud, kui minul raske oli. Mõned asjad ajavad ikka veel endamisi silmi pungitama. KUIDAS nad sedasi ...
Selline elu vbla ei olnud mulle eriti ... kasulik. Aga noh. Olen, kes olen. Ja mu igemed sügelevad. Miks, miks ma end kogu aeg nii ära pean ajama?! Miks ma ei või rahulikult puhata, ilma et mul totaalväsimus ja kõiksugused füüsilised vaevused juba kallal ei oleks?! Jah, see on retooriline küsimus.
I saw a post saying that Boromir looked too scruffy in FotR for a Captain of Gondor, and I tried to move on, but I’m hyperfixating. Has anyone ever solo backpacked? I have. By the end, not only did I look like shit, but by day two I was talking to myself. On another occasion I did fourteen days’ backcountry as the lone woman in a group of twelve men, no showers, no deodorant, and brother, by the end of that we were all EXTREMELY feral. You think we looked like heirs to the throne of anywhere? We were thirteen wolverines in ripstop.
My boy Boromir? Spent FOUR MONTHS in the wilderness! Alone! No roads! High floods! His horse died! I’m amazed he showed up to Imladris wearing clothes, let alone with a decent haircut. I’m fully convinced that he left Gondor looking like Richard Sharpe being presented to the Prince Regent in 1813
And then rocked up to Imladris a hundred ten days later like
31. mail: Some people have been wondering about the raccoon. Listen. Listennn. Don't ask about the raccoon.
mavaris 2. juunil 2023: But does the racoon survive the Uruk-Hai? Does he curl up on Aragorn's head, or does he go straight to Faramir? Does he bite Denethor?
emilybeemartin 3. juunil 2023: My friend. My colleague. My brother my captain my king. I too have been pondering this question, and in my mind there can be only one ultimate outcome.
Sulatasin eile õhtul külmkapi sügavkülma ära. Maru vaikne on nüüd. Et kiskus lärmakaks, üldse ei märganud. Vaikust märkan küll.
Vahepeal Rents arvustas mu kogu hästi ja Reakoris arvustati ka - enam-vähem. Rentsi arvustus on peaaegu täiuslik - vähemalt minu meelest. Reaktori oma ... Mulle väga ei meeldi, kui arvustaja on rumalam kui mina ja lihtsalt ei saa aru (mis krdi depressiivikud? Selgelt ATH ju! Mis krdi "kirjutab aadlikest"? Ta "Rohelisi välisseinu" ei lugenud v?) - aga noh, päris loll ta pole. Ainult veidi =P
On kätte tulnud aeg, kus on jälle tunne, et tahaks midagi ulmejutuvõistlusele kirjutada. Vahepeal solvusin, kui mu jutt "Supervõime" sealt midagi ei saanud, aga nüüd kogumikku kokku pannes avastasin, et krt. Ongi üpris nõrk lugu, jätame välja - ja siis mott jutuvõistelda taas tõusis. "Joosta oma varju eest" ja "Rohelised välisseinad" ikka ongi head lood
Jutvõistlusel võib jopata: vahel saab täiesti jama lugu ühelt-kahelt žüriiliikmelt palju punkte. Võib mitte jopata: väga hea lugu saada ühelt 12 ja ei kelleltki teiselt midagi (Piret Jaaksi lugu tol aastal, kui mina žüriis olin). Aga täiesti ebaadekvaatne nende hindamine pole. Nii et võibolla tasuks proovida? Kirjutada jälle head juttu, mis paljudele meeldiks, mitte lihtsalt mulle endale?
Aint et millest? Mul pole ühtegi stseeni ajus, milleks ettevalmistused teha ja siis pärast lugu kokku tõmmata. Kõik oma senised parimad olen sedasi kirjutanud - et on mingi stseen, mida ma tahan teha, ja siis ehitanud sinna ümber vajalikud dekoratsioonid ja sinna sisse sobilikud tegelased. Võiksin kirjutada ka, mis stseen kus loos. Kus on tolle loo võ romaani tuumikstseen, millest kõik muu alguse sai - aga maitea, kas teid huvitab. Kas te üldse eriti mu raamatuid olete lugenud, et pihta saada, millest ma räägin. Kui keegi kommentaarides küsib, vastan hea meelega.
Ok, "Devolutsioon" oli teistsugune. Veidi. Sealne põhistseen tuli alles peale kirjutama hakkamist. Algse settingu panime koos K-ga paika ja alles peale veidi aega kirjutamist tuli steen - ja alles pärast seda, kui loobusime sellest kui jutust ja kirjutasime hoopis romaani, kõik ülejäänu.
Praegu fantaseerin peamiselt seksist ja no pornoka kirjutamine ulmejutuvõistlusele ei pädeks. Ma isegi teaksin, kuidas ulme paratamatult sees oleks ja mu peast oleks isegi võtta tegelased, kes poleks silmatorkavalt minu elust, ent mõttetu. Ma olen kindel, žürii kiljuks õudusest, et nende soliidsele võistlusele mingi kehamahlade ja piitsavihina (see on tsitaat, Loteriis on siuke teemasildistus) lugu saadeti, iu.
Samas välja mõelda erutavat mitteseksuaalset olukorda pole üldse raske tegelikult. Vaatan mingit (mitte liiga head) filmi ja olen kohe: "Vot kui selles kohas oleks nad hoopis (...) oleks nii lahe" või loen (mitte liiga head) raamatut ja sama. Samas samas: ma ei viitsi enam jälgida meediat, mis pole väga hea. AGA! Ma olen ära vaadanud 1000+ osa One Piece'i! Ja täiuslikud oli seal ainult Water 7 ja sellest sujuvalt edasi (phmt sama lugu jätkus) Ennies Lobby lood, kõik muu oli ikkagi "aga kui ..."
Ha. Alustan sealt, eks näis, mis aju teeb. Oma aju ma usaldan. Enamasti =P
Samas samas samas ... kuulge! Äkki teil on mingi mõte, millest või kellest ma kirjutada võiksin? Luban, et keeran vähemalt osad asjad untsu, rapin esialgu antu mingil moel ära ja vormin tast hoopis uue, aga samas võiks ju olla lahe saada mingist oma ajuussist-juhumõttest teine variant? Mulle küll meeldiks =) Nii et kui teil on mingisugune teie enda jaoks huvitav mõte, pange kirja. Eelistatud on tegelased, tunded, olukorrad, aga võib ka üldidee olla - vahel mus läheb selle peale ka miski käima.
Lugu on lihtsalt hea ja lisatud selleks, et postituste algustähtedest moodustuvad sõnad oleks korralikult sõnad ja piltide vahele ei jääks üksikut Ä-tähte.
Igemed sügelevad täiesti pööraselt. Jaah, olen väga väsinud loomulikult. Ohatise eelilmingute seas olevat. Nagu ka silmade sügelemine. 26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja. Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.
Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad? Tühjagi. Ole parem, siis ma armastan sind.
Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. Tekkis lihtsalt kõndides. Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. Juba pea nädala. Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb. Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!
Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb". Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli." Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin. Tol hetkel tundus hea mõttena.
Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta. Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte. Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.
Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.
Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini? Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina.
Do you regret bringing me back to life?
Arms outstretched, back from the dead
Streetlights bursting overhead
Arms outstretched, back from the dead
Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right?
Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja. Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole.
See-eest kriitika jääb. Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi. Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.
Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen.
Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks. Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.
Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!
Olen närvlik. Mõned asjad, mis ärritavad, on ilmsed. Nt käib mulle meeeeeeeeeeletult närvidele, kuidas K oma frustratsiooni väljendab. Meeeeeeeeeeeeeeeletult. Kas ma tahaksin talle tundmise ära keelata? Ei. Vastupidi, ma intensiivistaks ta tundeid, kui saaks. Aga on üks spetsiifiline teema, kus ta väljendub (ja väga vabalt võib ka olla, et tunnebki) filtrita. Kui miski nässu läheb. Kui ta unustas koju asja, mille kaasa tahtis võtta. Kui kahe toa vahele seina puuritud auk on teises toas oodatust pool sentimeetrit paremal või vasemal. Kui ta pöörab autoga valesti ja peab paari kilomeetri pärast uuesti pöörama - isegi mitte tagasi sõitma, aga liikuma natuke pikemat teed pidi. Kui tal pole kaasas just seda kruvikeerajat, mida tarvis. Need on samas täpselt sellised asjad, mille peale mina õlgu kehitaks ja tõdeks, et nojah, inimesed eksivad, mis seal ikka. Tegin oma parima, nii et see peab olema küllalt hea. Ent tema raevub iga kord kangesõnaliselt. Iga kord, kui ta kostitab mingit säärast pisiviga minutipikkuse ropendamisega, lähen mina pingesse. Siis on ta 15 sekundit vait ja ma loodan juba, et nüüd võetakse uus teema - aga ta kirub ja vannub väikeste pausidega muu tegevuse vahele järgmised tund aega. Minimaalselt. Ja samas, eks ole, kui ta jääb viis tundi hiljaks, ta isegi ei vabanda. See on normaalne.
Ma olen ka söömata. Isu ei ole, aga mõistusega tean, et päevane kilokaloritehulk on naeruväärne. Ja nädalavahetusest täiesti lääbakil - Rollimängijate Kokkutulek üllatas mind sellega, et kohal oli hulk inimesi, kellega mul rohkem või vähem probleeme on, ja keda pole ammu kokkutulekutel näha olnud. Siis tegin (ausõna, absoluutselt kogemata!) halba inimestele, kes mulle meeldivad, ja sattusin tagatipuks sellise draama keskele, mis paneb siiamaani judisema. Selline tüli, kus pole võitjaid, ainult kaotajad. Tõsi, ma ka vennastusin naisega, kelle kohta seni peamiselt halba olen mõelnud, olin salliv ja malbe teisega, kes on hästi sarnane, ainult 25 aastat noorem, sain hulga komplimente oma välimuse pihta, mõned "Teistmoodi tavalise" kohta ning minu hääletatud lemmik võitis kostüümauhinna. Mina nägin enda meelest ka tõesti jube hea välja, kuigi kostüüm oli siuke väga keskmine. Sobis mulle, noh. Mis oli minu jaoks põhiline. Paneks teile pildi, aga keegi ei teinud must.
Üldiselt: ei olnud halb üritus, aga veel palju kurnavam, kui võinuks oletada. Ma juba oletasingi hirmsat kurnavust sealjuures, Nüüd valutab pea kogu aeg, kuigi mitte kõvasti. ... ja siis on kaudsemad raskused.
Ei, häid asju on ka - ma tänan, oo blogilugeja, kes sa mulle kingituse saatsid, väga meelitav ja oooo, mmm. (EI ole söödav =P) K üldse tuli tegelikult ära tooma kõiki neid asju, mida ta minu ja mu poja jaoks parandanud ja kohendanud on. Et ta neist ühe maha unustas, ei tee mu tänumeelt pisemaks. Murca kiitis üht mu luuletust väljakutse raames. Muusika on terve päeva kõlanud, nagu oleks iga laul just minust kirjutatud. Verilihal tunne tahab kõigega kaasa oiata, röökida ja tantsida, nutta ja nõuda.
Ükski peavalu pole jõletuks kasvanud ja ma sain K-le ära rääkida vähemalt mõned kripeldavad teemad ja jagatud mure on ju pool, ja ma tegin viimase-päeva-sealihast šnitslid valmis.
Agagaga --- tegelt on selline enestunne, mis ilma lamotrigiinita rebiks mind varsti laiali nagu keskaegne piinariist, lihtsalt see, mis praegu, on veel talutav, veel head märkav, veel omamoodi põnev. Võtan parem tableti sisse. Ma tean, et mõnedel teist on kogu aeg selline tunne ja tabletti pole ka kusagilt võtta. Olge enda vastu nii head, kui vähegi saate. Isegi kui tundub, et mis kasu sellest ikka on. Iga tibanatuke kulub ära.
Mhmh, mhmh, kellelegi ei tule üllatusena. See ongi siuke nending, mitte jahmunud hüüatus. "Ega mul ikka ei ole täit aru peas!"
Teisipäeval käisin murca luulekogu esitlusel Tartus. (Kogu on täiesti geniaalne nagu ta võrgupäevikki.) Eile vankusin koju tagasi, arulagedalt kurnatud. Homme lähen rolimängjate kokkutulekule. Milleks täna plaan päev otsa kokata. Nii palju andsin mõistusele järele, et otsustasin: ujuma ei lähe.
Ei, pea ei valuta(nud). Eriti. Tunnistan, et võtsin esimeste märkide peale kohe triptaani sisse. Võibolla oleks tavavaluvaigisti samuti tepsinud. Ent ei julgenud katsetada.
Praegu tuikab hästi õrnalt. Normaalselt ma kell 10 hommikul magaksin, aga kuller tõi koeratoidu mulle koju. Muide. Kui keegi tahab, siis mul on Hill'si 1-5 aastase koera seedimist ja tugevaid lihaseid toetavat kuivtoitu omajagu üle. Nt 9 kg või nii. Ise peab Keilasse järgi tulema, aga ma tellisin vale, sest pilt oli sarnane ja ma tüdinesin Kaup24 soodsaimat pakkujat otsides kirjeldusi lugemast ära. Nüüd on jälle liigesehaigetele mõeldud toit olemas. Ta ei lähe päris rikki selle esimese toiduga, enamasti on korras, aga on juba kaks kakspäevakut olnud, kus ta muudkui magab, heidab pikali räntsti! ja otsib võimalusel pehmemat küljealust. (Nt voodit.) Nojah, aga kui kellelgi oleks selle toiduga midagi teha, mul oleks hea meel talle anda. Kõige rohkem vihastavad mind kulutused, millest kellelgi kasu ei ole. Kui KELLELGI on, mis siis, et mitte minul, on süda kohe rahulik.
Tartuskäik oli päris oluliselt intensiivne lisaks sellele, et pikk reisimine on juba ise hull koormus. Igasuguseid asju juhtus. Alates sellest, et mul läksid võrksukkpüksid katki (väga väga naine, sa ei ole sama kujuga kui 2016, kui ost tehtud sai), lõpetades sellega, et oi, veel pedofiiliat tutvuskonnas.
Aga pea ei valuta? Ei valuta. Järelikult on hästi.
Palju väga head oli ka. Palju väga halva kõrval.
Isegi esitluse vein ei pannud pead valutama! Käsivarred ja biitsepsid valutavad ülinunnu beebi tassimisest. Ilus mees, keda "pagan, kes see on, ma ju tean seda nägu" vahtima jäin, noogutas mulle äratundvalt - hiljem sain aru, et ta polnud mulle isiklikult tuttav, ma lihtsalt olin teda kõvasti piltidel ja videotes näinud. Silver Sepp, jajaa. Nii palju head, mida välja ei kirjutanud, lisaks. Olgu, selle ütlen ka ära, et murca ja Helen (kes tegi kujunduse ja pildid) esitlesid oma loomingut väga nauditavalt.
Samas on ennast distantsilt vaadata oluliselt hirmus. Väsisin NIIIIIIIIIII ära. Kuid kuni pea ei valuta, mingeid pidureid ei ole. Lasen aina edasi, kuni sedasi valutama hakkab, et tabletid enam ei aita.
Jaa, muidugi ma näen seda. Mis te arvate, et teen oma käitumisse korrektiive, kui olen ette ära lubanud, et tulen ja teen? Ha. Ha. Ha.
Selle postituse ees võiks jälle olla HOIATUS. Ehk siis hoiatus oli see, et ma ütlesin, et ma ei hoiata. Misiganes. Valgustus. Lugesin raamatut, mis kohati oli nii täpne ja kohati nii mööda, nii mööda, kuidas autor MILLESTKI aru ei saa ... ja poole raamatu peal taipasin. Nii palju punkte mu peas ühines tervikpildiks. Nii paljust sain korraga aru.
Ah. Ach. ACH!!!
Minul ei ole mineviku-lapsepõlvetraumat. Mul on läbi elu kestnud trauma, täpselt seesama, mis lapsena. Ikka kestab. Väga vähe on muutunud. Ja ma ei usu enam, et ma iial teistmoodi elada saaksin.
Sellepärast siis tundub mulle absurdsena idee sisemisest lapsest. Mul on PRAEGU halb, mul on PRAEGU vaja kallistusi, lohutust, kinnitusi, et ma olen kallis, olen armas, olen tähtis. Mis krdi sisemine laps?! See terapeut, kelle juures 2 aastat käisin, üritasin teraapias head leida ning lõpuks tohutult rõõmustasin, et tast lahti olen, rääkis ka minu sisemisest väikesest tüdrukust. Kurat, mul ei ole sisemist väikest tüdrukut, keda lohutada ja hellitada, mina ise olengi see sisemine väike tüdruk.
Nii kaua kui ma mäletan - tõesti nii kaua, kuigi mu varasema lapseea mälestused ei ole kronoloogilises järjekorras - olen olnud ebapiisav. Mitte see, kes ma peaksin olema, vaid mingi ... isekas laisk hoolimatu arg liiga halb. Et ma nüüd mõtlen, et krt, mis kuradi ema see on, kes saab vihaseks ja nördib, kui ta kolmeaastane tütar ei julge üle perrooni ja rongi vahele jääva vahe juba liikuvasse rongi hüpata, vaid jookseb nuttes rongi kõrval, ei muuda, et sel hetkel mul oli aint meeleheide, et ma ei saa seda tehtud, mida pean tegema. (See oli mu isa ülikoolilõpetamine, kuhu me rongiga sõitma pidime. Ema sai piletid kätte, kui rong juba väljus, aga algul sõitis too aeglaselt, vanaaegsed pikamaarongid olid sellised. Nii et ema ise jooksis peale ja meie vanaemaga (mitte see, keda jälestasin, vaid isa ema) rongi kõrval. Kuni üks noor habemega mees ka rongile järgi jooksis, minu lapsekeha ema käte vahele viskas, vanaema sisse tõukas ja ise järgi hüppas.) Tagantjärele mõeldes: väga hea, et ma hüpata kartsin. Väga tõenäoliselt oleksin kukkunud perrooni ja rongi vahelisse auku ja surnud. Aga ega see ometi mingi ainus kord olnud =) Nii isa kui ema panid mind pidevalt situatsioonidesse, kuhu ei peaks last panema. Isa viis 8-aastast mind konkursile nii, et mind viidi maja juurde ja vaata nüüd ise edasi. (Kuna ma ei taibanud end registreerida, ma ei esinenudki, ei julgenud seda kellelegi öelda ning väitsin, et sain neljanda koha.) Unustamatu ema ja isa lahkuminek, mida ma vahendasin, minnes ema soovi järgi pärast kooli isa töö juurest läbi küsima, kas ta koju ka mõtleb tulla? Ja siis kodus ema juurde teatama: "Issi ütles, et ta enam ei tulegi." Umbes aasta hiljem, kui isa oli juba meie juurest ära läinud, elas ta omaette vanalinnas. Uus naine oli tal juba ka vist. Mu põhiline isaga suhtlemisviis oli tol ajal, et ta tuli meie maja juurde ja siis jalutasime temaga mööda Nõmmet. Algul olin rohkem ainult mina ja isa, sest mu vend oli veel pisike, koolieelik. Kui tema kaasas, käisime peamiselt parkides, mitte pikalt kõndimas.
Tookord teda polnud, käisime omaette. Ja isa rääkis, et ma võiksin tema juurde elama minna. Et kool on ju sealsamas ja ma saaks omaette toa ja oleks ju tore? Ma olin rõõmuga nõus. Jaa, muidugi! Silme ees eretas juba igasugu toredaid võimalusi, ma olin ju juba vanalinnaga imetuttav, mu kool oli ju seal, ma teadsin kõiki nurki ja läbikäike läbi majade ja no vanaisa ja vanaema juurest minema saada oli imemeeldiv mõte. Jaa! Siis jõudsime koju tagasi ja isa rääkis sellest plaanist emale. Ema hakkas nutma. Ta ei nutnud üldse tihti. Ma mäletan vast nelja korda kokku oma elust. Mina hakkasin ka nutma, ütlesin, et ma ei lähe kuhugi ega ei läinudki kuhugi. Isa küsis mult, et oota, kas sa siis ei tahagi? Ja ma vastasin, et ma ju ei teadnud, et ta nutma hakkab, ei, ei, ma ei saa. Mis kuradi täiskasvanud need on, kes ei saa selliseid asju omavahel räägitud, ilma et laps vahel oleks?! Thefakk? Jah, muidugi sa küsid lapselt, mida tema tahab. Aga PÄRAST seda, kui teise vanemaga läbi oled arutanud, et tõstan selle võimaluse, vaatame, mis laps ütleb.
Kõik edaspidised "mind jäetakse tühja korterisse, ma pole eluski pliiti kasutanud, nii et seda ei julgenud, aga ma oskasin kaminasse tuld teha ja siis tegin endale lõkke peal plekk-kausis paremuna" ja et mitte kunagi ei aidanud ema mind käsitöös (kõigile teistele kudus ema või vanaema ikka pooled sokid-kindad-kampsunid valmis), et ma hoolitsesin ise oma menstruatsioonitarvikute eest (kasutades kapis olnud väikelapseriideid enamasti ja peites veriseid tulemeid oma voodi ette pappkasti, kuhu keegi iial ei vaadanud) ja et mind ülekaheteistkümnesena iial ei keelatud kodust mõned päevad eemal olla (ning seega olin vaba tegema igast huvitavaid hullusi nagu Pärnu rannas või mingis tee ääres olnud hüljatud suurlauda moodi hoones magamiskotiga ööbimine. Kuradi külm oli, ega need mingid kaasaegsed soojad magamiskotid olnud) olid siuksed ... tavalised asjad. Normaalne elu. Halb, aga mitte talumatu.
Sest siis ma kuidagi ikkagi lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. Jah, ma ei saa kunagi hakkama asjadega, millega peaks saama, aga no saan suureks, ei ole enam olukorras, kus mult oodatakse asju, mida ma vaid hädavaevu, rämeda hinnaga iseendale tehtud saan või ei saagi, siis ma suudan.
Ainult et ma jäin sellesse olukorda alatiseks. Ma peaks lõpetama ära ülikooli, tulema toime endale ette nähtud rahasummaga, ise enda eest hoolitsema - ma ei saanud hakkama. Ei hakka rääkima, miks, aga elu esimene depressioonidiagnoos tuli sealt ka. Peaks iseseisev olema, tööl käima, olema hea koduperenaine (ehk siis Poeglapse isaga elamise ajal). Ma ei saanud hakkama. Peaks ise end üleval pidama, ise haigekassa hankima, ise oma mitterasestumise eest hoolitsema kuidagi püha vaimu kaasabil (kusjuures viimast ma isegi ei teadnud!) Ma ei saanud hakkama. Seda võrgupäevikut hakkasin pidama ajal, kui mu poeg peaaegu täpselt kaheaastane oli. Sestsaati on pidevlugejad saanud kaasa elada sellele, kuidas ma elan - ja no see sisaldas IKKA seda, et mu ema maksis kinni korteriüüri või kui ma tema mehele ja tolle õele ja vennale kuuluvasse korterisse kolisin, kommunaalid ja mu telefoniarve. Ma olen nii halb, ma ei saa ise enda ülalpidamisega hakkama, pean rohkem, pean paremini, ma pole see, keda oleks vaja,. ma olen liiga vähe, liiga nõrk, liiga rumal, liiga paks, keegi ei taha mind tööle, liiga harimatu; kokkuvõtteks: ma ei kõlba kuhugi. Aga no inimesed on lahked ja hoiavad mind siiski elus. Enamjaolt lahked. Tahtsin panna lingi mõnele "mis kuradi sisemine laps?!" postitusele, ent leidsin seda otsides hoopis selle. Postitus ise oli täiesti ok. Jah, ikka veel mõtlen nii. Hakkasin siis kommentaare lugema. Notsu, mhmh, ma mäletan, et Lauri ka kommenteeris seal all, kohe näen seda ... ja siis jõudsin hoopis Ebapärlikarbini. Tema ja Waya kommentaarid jätsin lihtsalt lugemata. Aga tuli meelde, kuidas inimesed võivad ikka oluliselt ilged ka olla. Pärast meenus, et ma sisemisest väikesest tüdrukust kirjutasin vihaga hoopis murca kommentaariumis vist.
Nojah. Aga kuigi olen viimasel kümnel aastal rämedalt tööd teinud, et end mitte alaväärsena, valena, mittekõlblikuna tunda, tegelikult on see tunne kohe pinna all olemas. Mitte unustatud, mitte kauge, mitte "enam ma ei ole selline ju". Kohe, kui lasen endal olla, olen jälle. Ebapiisav, valesti, sobimatu. Kui ma tahaks kedagi aidata ja kaitsta, emmata ja lohutada, pole see mingi sisemine väike tüdruk, vaid see noor naine, kes Enne Rongi olemas oli ja end iial kõlbulikuks ei pidanud.
Nii et minu jaoks ei ole lapsepõlvetrauma maha jäänud ja nüüd piinavad mind ainult tagajärjed. See on jätkuv trauma, ma lihtsalt üritan mitte traumeeruda. Tollal olin laps, kes pidi kandma koormat, mis lapsele liiga raske. Siis olin verivaene kahe lapsega üksikema, kes üritas elu eest normaalne paista ja anda oma lastele kõike, mida normaalsemad vanemad ja siis veidi paremini ka, sest kammaan. Muidugi tuleb lastega kevadet otsida, suvel rannas käia mitu korda nädalas, käia nendega eri linnades külas, eri inimestega loomaaias ja ujumas, lapsepõli peab laste jaoks ometi tore olema! Ja kuidas mind piinas, kui Tütarlaps kutsuti sünnipäevale ja mul polnud MITTE MIDAGI talle kingiks kaasa anda ja isegi mitte paari krooni raha, et ta mingi shokolaadimedaligi saaks viia. Küpsetasin peamiselt õliga (võid oli üsna vähe) küpsiseid ja andsin talle kapist porgandiseebi, mille keegi oli mulle jõuludeks kinkinud. Kapis oli ka pakkekotte (ma ei visanud kunagi kingikotte ära, olge nüüd). Tal oli päris piinlik, kui klassiõde kingi lahti tegi ja pika näoga seepi vaatas. Ühesõnaga, ma olin oma meelest halb ema ja halb inimene, kuna mul ei olnud raha. Ükskõik kellega mu sugulastest oleks mu lastel parem, sest neil on raha.
Ja nüüd olen sant maailmas, mis eeldab mult normaalse inimese jaksu. Et keegi ei eelda tegelikult? Oh te süütud suveaja lapsed ..! Mis te arvate, mida muud kui "kõik normaalsed inimesed ju jaksavad ja sotsialiseeruvad siin, kui tahavad gruppi kuuluda" on kõiksugused Kirjanike Liidu ja Ulmeühingu sündmused? Et ma ei pea vähemalt mõnele kohale minema? (Olen küll käimised piiranud peamiselt sündmustega, kus ise esinen. Mille eest saan raha ja raha EI OLE EBAOLULINE.) Mis te arvate, et mõni ei vaata külas käies mu külmkapisisemust ja ei ohka pärast: "Sinu elu, elad nagu ise tahad," aga samas saab jubedustunde, mida mulle hiljem meelde tuletab? Mis te arvate, et mul ei ole sageli valida, kas võtan end kokku ja põen pärast - või jätan minemata ja kaon inimeste mäludest ja eludest? Et iga sündmus mu elus pole tehing mu teadvuses, kas saan sellest rohkem tulu kui on paratamatult tekkiv kehaline ja vaimne kulu?
Mulle tehakse mööndusi. Vahel lausa palju. Aga tõsi on ka, et kui ma pingutan rohkem, mult ka tahetakse üha rohkem.
Lõputu jada. Olgu, Peale Rongi olen ma üritanud seda jonksu saada. Veennud end, et ma oleń väärt ka rohkem olemata, kui rahulikult olla suudan. Aga ma ei sea jonksu möödunud lapsepõlvetraumat. Ma sean jonksu enamus mu elu kestnud traumat, kuhu ikka ja jälle uuesti sisse sattun.
Ok, kell on peaaegu 10 hommikul ja ma olen maganud umbes kella neljast kuueni ainult.
Aitab kirjutamisest kah. Kuigi ei või lubada, et magama jään.
