Võta väga rahulikult

Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões.
Selgub.
Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. 
Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad.
Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul.
Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab.
Pealegi kasvavad seal vesiroosid. 

Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. 
Misiganes.
Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!

Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. 
Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. 
Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. 
Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah.
Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... 
Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga.
Ja minul on veidi piinlik.
Dohh. 

Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. 
Oli selle päev. 
Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. 
"Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.)
Andsin talle poole tabletti.
Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.

Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. 
Praegu tuikab ülikergelt. 
Jaa, võib olla kokkusattumus. 
Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.

Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. 
Ei põe ka. 
Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin.
Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.

Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi. 

See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? 
No suht hiljuti, noh. 

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

Räme suht

Mul on olnud paljuraske aeg vahepeal.
Mitte kogu aeg, aga viimane nädal.
Nüüd on jälle suht ok, peavalu taandub, vist lähen varsti magama. Valu väsitab ja pea on valutanud - ja vahepeal ILGELT valutanud - nii umbes eilasest hommikust alatest.
Ma ei suuda alati olla tark ja hea ja vahepeal oli nii palju vapustusi, et ei suutnudki.

Juhtus igasugu asju. 
Ütlen uuesti: IGASUGU asju. 
Oli ka üks siuke päev, nagu mu kontsentreeritud mai . Lihtsalt hullus hulluse otsa, üksteisega seostumatud, aga räigelt räiged. Veel selle lisaga, et ma ise ütlesin ka sellist asja, et kui teine pool seletas, et ok, kujuta nüüd ette, kuidas sul on sõber ja talle öeldi nii, mida sa tunneks?
Ja mul oleks raudselt: "Püha jumal. Appi. Mine räägi politseiga igaks juhuks!" 

Ma isegi ei hakka teile seletama, et mis ja kuidas. Kuigi osasid asju saaks. Aga piisab sellest, et ma olen siiamaani vapustatud ja ebakindel ja sain siukse peavalu, et lase aga olla. Mai lõpust saati olen peavalupärvikut pidanud ja midagi nii hullu polnud veel sisse kandnud.

Ma ei ole viimast jutumustandit isegi vaadanud. Korra tegin faili lahti, õhtul panin uuesti kinni.
Küll aga sättisin kokku luulekogu käsikirja (sättisin kokku "mida", osastav kääne). Valmis ei ole, aga tubli tükk tööd on tehtud. 
Ja mul on juba palav. Kuigi õues on aint 23 kraadi sooja, mu jaoks on seda juba palju. Õnneks päike ei paista ja öösel oli äike.
OHHHH kuidas ma äikest armastan. Mismoodi taevasse tekivad täiesti isemoodi valgused. Uuesti ja uuesti.
Vaarikaid ja välguvalgust!
Mulle on palju ilusaid soove soovitud sünnipäevadeks, aga see oli ekstraklass, paremin soovida enam ei saa. Aint samal tasemel.

Tegelt, loojang enne öist äikest oli ka imeline. Seisin veerand tundi, rääkisin telefoniga ja samas imetlesin. Oo Mu Jumalanna. Kollane ja sinakashall, hõõguvad pilveservad, joonistuvad pildid. 
Kas sina näed päikeseloojangus või -tõusus pilte? Mina näen. Piisavalt usutavaid, et jäin korra rongiga kooli sõites magama, ärkasin, vaatasin aknast õue ja õudus. Ma olen vale rongi peal, jäin magama ka ja sõitsin kurat teab kuhu, siin on järv ju!!! 
Siis mõtlesin, et oot. Ma sõidan kooli POOLE, mitte tagasi, ma ei saa vale rongi peal olla. Vaatasin uuesti. 
Päikesetõus. Pilt selles. Lilleküla jaama jõuame kohe tegelt. Mingit järve ei ole, mulle aint tundus. 

Praegu mõtlen, et rongis enne kooli magama jääda ei ole vist päris tavaline. 
Ma olin vist väsinud =P
Ma tegelt olen elus korduvalt pikemaid perioode väsinud olnud. Vbla seepärast ei ole ma võtnud Tütarlapse beebi olles kestnud ja kestnud vähem-kui-kuuetunnise unega öid või aega, kus ma nii palju tegin, et magasin umbes kuus tundi regulaarselt, millegi erilisena.
Jah, ma olen unepuuduses. Mis see on mingi vabandus või? Elu ju lihtsalt.

Kuigi väsimuse osas ei löö miski üle mu vaimse tervise praktikat autistide koolis.
Sellises, kus käisid mitteverbaalsed või väga vähe verbaalsed lapsed, kus klassid olid neljalapselised ja ei õpitud mitte tähti, vaid laoti mosaiike, räägiti koduse elu tavategevuse lahti, et miks, ja tutvustati kalendrit. Need on talvekuud ja mis toimub talvel. Need on kevadkuud ja mis juhtub kevadel. Jms. 
Ja pool päeva olid pikkkkkkad vahetunnid. 
Kuu aega igal tööpäeval kaheksast neljani.

Seal oli üks poiss.Tähendab, muidugi oli mitmeid poisse, aga juttu tuleb sellest ühest.
Hästi leebe ja rõõmus. Soe laps. Väga nägus. Kuid samas tohutult aktiivne ja tema tähelepanu oli vaja kogu aeg hoida ja köita, et ta paha peale ei läheks.
Olid mingid keelatud asjad. Umbes sellised, et telekat ei tohi näppida, ainult õpetaja lülitab selle sisse ja välja, ei tohi asju aknapilust õue pilduda, ei tohi teistel näos elada, nende nina all käsi raputada ja nende tähelepanu nõuda jms.
Lööma või karjuma ta ei kippunud nagunii.

Neil oli kaks vaba mängimisega täidetud tundi enne, kui väikebuss nad koju viis, ja ma sageli istusin sel ajal mati peal maas ja lugesin tollele poisile suurte tähtede ja piltidega raamatuid ette.
Teate küll neid papiraamatuid. Kaks lauset leheküljel stiilis: "Konna maja oli seene sees. Tal oli roheline voodi," ja tervet lehekülge täitev pilt.
Lugesin ette ja tema keeras lehti.
Selle juures jäin pidevalt kolmeks sekundiks magama, kui ma parajasti ei lugenud ja ta lehte keeras. Siis ta koputas raamatu peale, ma ärkasin ja lugesin edasi.

Selline tase väsimust.

Jaa, kõvasti aastaid kulus, kuni ma kirjandust lugedes ja teiste kogemusi teada saades taipasin, et olen ka autist. (Ja siis veel umbes 7 aastat, enne kui mind kaks aastat ATH-teemal nõustanud psühhiaater seda taipaks ja mu ära diagnoosiks, kuigi ma vähemalt kolmele enne olin seda juttu rääkinud ja keegi neist ei olnud mind diagnoositavaks pidanud.)
Aga  tegelikult see, mida kogesin, on väga autistlik. 
Ehk mul oli seal kogu aeg tähelepanu maksimumi peale keeratud, Kui ma jäin viieks sekundiks teadetetahvlit vaatama, oli keegi juba endal püksid jalast kiskunud ja valmistus neid õhutusakna pillu toppima.
KOGU AEG pidi kõike märkama. 
Ja see väsitas. 
Autiste väsitab normaalne elu, sest nad/me märkavad/märkame palju ja ei suuda seda tähelepanemist välja lülitada. Kogu aeg tuleb infot sisse ja see kurnab. Kes läheb selle peale rohkem lukku, kes vähem. Kokkujooksmised. Kontrollimatus.
Mina lähen emotsionaalseks ja ei suudagi end eriti kontrollida. Või kui on situatsioon, kus mul on tunne, et mitte mingil juhul ei tohi end ohjest välja lasta, väsin kohutavalt ära. 

Huh. 
Ja kui ma olen ühest tugevast emotsioonist omadega läbi ja teine tuleb kohe otsa, lähen väga katki. Kui kolmas veel, ma ei ole enam ma ise eriti. 
Lähen meelest ära. 

Nüüd on jälle suht ok. 

Graafikus

Lõpetasin eile loo esimese mustandi. 
Ideaalis võiks see nüüd vähemalt paar kuud laagerduda, enne kui uuesti kätte võtan, aga kirjastaja juba ootab, hüpleb jalalt jalale umbes, nii et aega on suht vähe. 
Enne uuesti ülekäimist vast võtan siiski ette jutukogu juttude järjestamise - see on ju nii tähtis! - ja siis alles loo enda. 
Ja tegelt ühe loo ma unustasin toimetada ja kokku panna, aga see sobiks sinna ka.
Paks tuleb ? No ... vähemalt on mul siis üks paks raamat ka. Vbla soovitan seda isegi sinna sarja, kus kõvad kaaned. 
Muidu oli mu eelistus pehmekaaneline, kus "kuningad" ja "Omasid ei jäeta maha" ilmusid.
Vaatab seda asja. 
Aga omamoodi tore oleks siiski üks raamat ka kõvade kaantega teha, onjo. Mitte et see eesmärk omaette oleks. Lihtsalt paksul raamatul võiksid ju olla kõvad kaaned. 

Olgu, esialgne järjestus tehtud. 
Üldiselt ma töötangi nii - asja võib tükk aega edasi lükata, kuni ma kellelegi öelnud ei ole, et teen selle ära. Aga kui öeldud on, teen kohe. Või esimesel võimalusel. Ainult need küsimused, mis vajavadki eritingimusi lahendamiseks, lükkan edasi ajani, kuni need eritingimused tekivad. 

Mhmh, minu sellekohane tähelepanek on viinud sinnani, et ma ütlen kohe kellelegi, kui midagi vaja teha on. Sest siis ma ei lükka edasi.
Ei, see ei ole alati nii olnud. Enda koolitamine. Ei, ma ei soovita end koolitada valu ja mittetahtmist mitte arvestama. 
Saad küll tõhusamaks, aga jääd ka õnnetumaks ja minu meelest ei tasu mitte miski seda hinda ära. 
Kui elada ei ole tore, polegi elul väärtust. 
Nii ma arvan.

Seoses sellega, et jutukogu-värki lõpetama hakkan, asusin kohe ka luulekogule kirjastajat otsima. 
Sest mida. Kui juba, siis juba. Kirjutasin EKL stipendiumi taotlemisel neile, et plaanis on jutukogu ja kui aega üle jääb, ka luulekogu. 
Tundub, et jääb aega üle. 
Eks pea mingi käsikirja kokku panema. 
Nad (kesiganes on "nad") vist ei taha enesetapu-kogu avaldada =P Ei tea, miks küll. Pole vist piisavalt siivas teema. 
Aga no ma vaatan. Midagi saab ka teistel teemadel. 

Muidu on ka hästi. 
Pärast eelmisi konditsioneeri-abil-talutud suvesid on täitsa tore selliseid +15 ilmu juulis saada. Vesi ei lähe soojaks? Jaah, aga see on ka ainus miinus. Ilus suvi on. Rohi ei kõrbe ning ei ole vaja muretseda janusse surevate loomade pärast. 
Üritasin küll ka toona mitte muretseda, panin oma jäätisekarbi veega tikripõõsa alla ja võtsin rahulikult, ent teatud kribelus jäi sisse. 
Nüüd sajab vihma ja rahu. 

Korralikud inimesed jälgivad laulupidu. Mulle endale lauljana (kooli ajal) kohutavalt meeldis. Aga pärast seda pealtvaatajana oli: "No on tore, aga võrreldes sellega, mis ise laulajana tundsin, lahja." Ja nüüd enam üldse ei huvita. 
Kes laulavad: imeline, nautige.
Teised: tore, et elamust saate.
Aga mina? Eip, ei kisu.

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata. 

Suitsude kadumise juhtum

Võimalik, et kokkusattumus. 
Aga mulle tundub küll, et nii oligi, nii OLIGI ja ossa.

Lähen mina poest koeraga parki, purskkaevu juurde, jään sinna seisma ja panen suitsu ette. Koer rahuldas oma loomlikke vajadusi, viskasin jäägin ka koos koniga ära ja asusin siis taas oma poekotte õlgadele cättima - suitsemase ajaks olid nad pingil. 
Pingil minu kottidest veidi eemal istus vanatädi. Selline ümar, kortsus ja lahke olekuga. Kui temast mööduma hakkasin, tõusis ta püsti ja hakkas minuga midagi rääkima. Kuna alguses oli: "Вы ку́рите," arvasin, et ta tahab suitsu küsida ja olin juba valmis andma. Aga tema tulistas välja sellise hulga venekeelseid sõnu, et sattusin segadusse. "Ja nje panmaju," vastasin.
Eideke peatus veidi. "Вы говорите по-эстонски?"
Noogutan. 
"No juumal ... jumal ..." ja veel venekeelset juttu, kust ma noppisin välja, et jumal ei kiida suitsetamist heaks. Ta matkis ma suitsu tõmbamist, väike pantomiim juhuks, kui ma muidu ei taipa. 
Ja siis tuli mulle päris ligi, katsus mu käsivart ka õlavart. Noppisin jutust välja sõnad "молодая" ja "красивая" ja tems muudkui silitas mu kätt. 
Ma taeratasin, noogutasin, tegin mõlemat veel ja siis läksin edasi. Õnneks oli Totoro, kes ka meeleldi edasi liikus, sest sealt olid huvitavamad lõhnad juba nuusutatud. 

Jõudsin koju, vahejuhtumi juba ajus "möödas, tähtsusetu" kihti asetanud, ja paar tundi hiljem tahtsin minna välja suitsu tegema. 
Ja otsisin, mis ma otsisin, suitsupakki ei olnud. Kindlasti polnud seal küljetaskus, kuhu ma peaaegu kindlalt ta panin. 
"See eideke varastas mu suitsud ära!" 
Kusjuures, kuna ma parajasti ei ole hirmus vaene ja hädine jälle (sain jutukogu honorari ja autorihüvitistasu eelmise aasta eest kätte) ja mul oli kodus ühe teise paki lõpp ka, ma ei kurvastanud ega vihastanud. 
Hoopis rõõmustasin. Nagunii ta mõtleb, et tegi mulle teene, et ma lähen koju ja avastan, et suitsud on kadunud, see on ilmselt märk jumalalt, et ma tõesti peaksin suitsetamise maha jätma, ja tema sai suitsud, mina ei sure nii ruttu ära ja kõik võidavad.

Ok, ma küll arvan, et suitsude kadumise taga on tema, mitte jumal, aga ma olen ka sedasorti inimene.
Neid teist sorti inimesi, kes võiksid suitsude kadumist kohe pärast jutlustava sõbraliku mutikesega kokkupuutumist jumalikuks märgiks pidada, on ilmselt rohkemgi.

Magusvalus

Nägin õudusund.
Lühike kokkuvõte: minu lapsepõlve maakodu. Mingid vastikud nürimeelsed noored trügisid sisse, sellised hilisteismelised. Mu "nojah, olgu" peale neid tekkis kuidagi juurde. Esialgse kahe tölli asemel  oli toas kaheksa või nii. Noored isased hakkasid pealetükkivalt ligi ajama juba siis, kui neid ainult kaks oli. Hiljem enam mitte ei meelitanud väga halvasti ja rohmakalt, vaid ikka "kuule, sa ju tahad" ja mingid tüdrukud seisid kõrval ja absull ei mõelnud, et poiste poolt kuidagi halb käitumine. 
Hakkasin nendega plõksima, et kerige minema, mina teid siia ei taha, ja nats kartsin oma laste pärast sealjuures. Väike Tütarlaps, umbes kuuene, oli sealsamas, Poeglaps oli koos temaga ja mu vennatütar samuti. Kuna keegi neile otseselt kallale ei läinud, läksin võõraste noortega vägivaldseks. Isegi imestasin, et neid on ju nii palju, kambakesi koos oleks nad must jagu saanud, ent kuidagi tuli korraga tegeleda ikka ühega. Täpselt ei mäleta, mida ma just tegin, aga kuna see oli teise korruse korter, viskasin neid viimaks (mõlemast soost) aknast välja. Surma nad ei saa, aga aknast sisse ka ei roni. Üritasin vahepeal politseisse helistada, aga ei saanud kätte.
Viimaks olin kõik välja visanud ja sain helistatud. Ent selle asemel, et politseiga ühendust saada, oli liinil keegi tüdruk, kes meenutas, et väike Poeglaps, muide, on nende käes.
Unenäos tuli ülitugeva emotsioonina, kuidas olin lissalt ära unustanud, et poeg nende käes on. Tuli meelde nagu kosk. Olin tolle hetke tunnete järgi (meeletu süütunne, meeleheide, ahastus, kuidas seni olen kõik valesti teinud) otsustades seda tegelt teadnud.
Aga unustasin ära.

Kuidagi olid Tütarlaps ja vennatütar ka kadunud ajaks, kui ma kõne tegin. Ilmselt samuti purjus idiootsete noorte käes, kes üldse aru ei saa, et inimestele ei tohiks halba teha.

Mingil määral saan aru, miks see uni tuli.

Käisin üle päris mitme aasta jaanipäeva tähistamas. Ühe oma lemmiknaisega tema maakodus. Tal on kahenädalane väike tütar.
Hoidsin beebit süles ja mõtsin korraga, kui ebamaiselt nunnu ta on ja kuidas ei kunagi, ei kunagi enam saa ma enda beebit hoida.

Siuke magusvalus tugev emotsioon.

Ma hoidsin teda ikka kaua.

a) mulle meeldis ju.

b) Mul on ka meeles, kuidas nii krdi kergendav on olla vaba pidevast lapse kaasas tassimise koormast. Jah, ok, too lemmiknaine ei ole üksi, ta mees on täiega adekvaatne isa, aga minu mälestused on minu omad ja noh - täiega adekvaatne meie mõistes, kes me oleme igasuguseid näinud, tähendab ikkagi, et kui naine ütleb, et võta tita, mees võtab, aga ega ta siis ise ja omal algatusel.

Vastsündinud beebi on nii kerge. Olin unustanud. Ok, mitte et see "kerge" ikkagi käsi tunni möödudes ära poleks väsitanud, aga esimene emotsioon titte sülle saades oli: "Nii kerge!"

Ja pisikesed kõrvad ja varbad olid mul meeles, aga see, kui väike ja samas täiesti keel-keel tal on, kui väike on see haigutav suu, oli kummastav ja imeline.

Ei iial iial enam.

Suurekssaamine

Täiskasvanuks saamine oli valus pettumus. 
Veel hullem (ja enne seda) oli ülikoooliminek ja avastus, et see ei teinud mind gruppikuuluvaks, mul ei tekkinud uusi südamesõpru (kuigi mäletan enamiku kursakaaslaste nimesid ja nägusid siiamaale - meid oli 10, nii et väga raske ei ole), ma ei avastanud uut ägedat elu ja kõik see, mis tundus mu vanemate (isa kursus oli küll põhiline) ülikoolikaaslaste sõprusgruppides voogavat ja sädelevat, minu ellu sealt kuidagi ei saabunud. 

Aga täiskasvanuks saamine oli ikkagi veel üks lisapettumus. Kui 18 kõlksus ja me (kesk)kooliaegsete sõpradega veini jõime, ikka lootsin veel. Aga mida aeg edasi, seda rohkem avastasin, et lapsena oli väga väga rõve elada, aga täiskasvanuna on ainult marginaalselt parem.
Probleemid oli teised, aga peaaegu sama suured.

Peaaegu. 
Oli, mis oli, aga NII rõve kui lapsena, pole enam old. Laps olemise aja positiivne külg aga oli, et siis ma lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. 
No natuke läkski. Aga marginaalselt.
Ja nüüd ... saan vanaks, läheb paremaks? Pole nagu eriti tõenäoline. 
Leidsin kallima, kellega päriselt klappis - jaa, see tegi küll paremaks. 
Aga siiski mitte päriselt heaks.
Meeleolustabilisaatorid aitavad, aga ikka siuke ... kui peaksin surema, kahju küll ei oleks-seis.

Mul on väga raske mõista, et surm on kurb asi ja et kui keegi ära sureb, on halb ja leinatakse ja nutetakse. 
Mul on väga raske aru saada, et "Ma võiksin selle nimel oma elu ohverdada!" on mingi suur ohverdamisvalmidus. 
Mul on väga keeruline mõista, et "lühendab eluiga!" on mingi argument mitte seda asja teha.
Ma vist ei saa ÜLDSE inimpsühholoogiast aru tegelikult. 
Sest enamasti mul tuleb: "No minul küll nii ei ole," kui keegi väljendab mingeid üldtuntud uskumusi ja veendumusi, kuidas inimesed käituvad, tunnevad, mõtlevad. 
Täna mõtsin, et "Ma ei ole inimene, kui inimesed sellised on," ongi vist ... mitte tõestus, et väljendatud arvamus on vale, vaid järjekordne kivi kuhja "ma ei olegi tegelt inimene"?
Ehk ma olen aksioomina võtnud, et olen inimene, muidugi olen. Aga olen ma kaalunud teisi võimalusi? Äkki olengi äravahetatud laps, verelt haldjas-troll-misiganes? Mingi võõrplaneetlane, kelle geenid on niipalju muditud, et näen välja nagu inimene? 
Olgu, hull olla on siiski tõenäolisem. 
Hulludele on lubatud imelik olla. 
Olen hull edasi. 

Muidugi loodan, et see ei takista mul hooldusisik olemast. 
Ei, ma ei ole mõttest loobunud. Läheb lissalt veidi aega, enne kui kõik tarvilised tõendid kokku saan.
Lissalt veidi aega.

Poeglapse keskkooli lõpuaktus oli täna. 
Huhh, tal see ka viimaks möödas. 
Oot, aga mida mina nüüd siis teen? Kui lapsed kodust lännu? (Ta varsti läheb, kaitsevägi.) Kirjutan veel? Ähh?!
Muide, jutukogu sai kulka toetuse ja ilmub.
Ent kirjutamisega ometi elu ei täida ju?!
Aa, hoolduspere-asi. Justjust.

Muide, kui te keegi peaks tahtma mu poolt hääletada või kellegi teise poolt hääletada: Stalkeri valimine käib veel veidi aega. http://ulme.ee/?fbclid=IwY2xjawK_Y-pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBDVkdiQWduejlDdnBlb1ZKAR4yDY-0NPYtCvMPMvcimSOboGZLdozzdNZ1IqY6KvnYeqKyPhN8vZq9__39Sw_aem_QJCoqS98G1aAgvavaO8-oA (Ma ei tea, miks ma varem otselinki ei pannud. Mõistlikkus EI ole mu tugevaim külg.)
Jah, te võite hääletada ka ainult ühes kategoorias.
Ei, te ei pea olema kõike ses kategoorias olevat läbi lugenud. Ma arvan, heal juhul üks hääletaja loeb kõik läbi, enamik mitte ligilähedaseltki ja mõned annavad teosele hääle, sest enne on selle autori teosed ju meeldinud.
(Ma kunagi üritasin enamust lugeda vähemalt, aga asjata vaev. Teised ei tee seda.)
Piisab sellest, et kolm meeldivat teost nimekirjast läbi loete, panete nad järekorda ja olemas.

Annan teile kinniste juustega pildi - hiljem langes rõhhkond järsult ja mul hakkas pea valutama, tuli lahti teha. Aga lahtiste juustega pildid on kuidagi tavalisemad.

Prillidega on siuke seksika õpetaja olek
Tütarlapse tehtud

Tantsin, aktusesaalist väljasaamise
sabas oodates.
Krt ma jaksan niisama seista,
kui lahe soomekeelne muss ka mängib

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.

Igavam teema kõigepealt

Proovisin järgi. 
Võtsin poole pisemat doosi lihaselõõgastajaid. Sama palju kui veebruarist mai lõpuni.
Mhmh, väsimus kadus ära. 
Mhmh, kell 17.28 juba pea valutas. 
Kurat.
Seekord on suht kahju, et mul õigus oli.
Ja tundub, et meeleolustabilisaatorid stabiliseerivad ikkagi aint meeleolu. 
Mis on ka wõit, ent tore oli mõelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. 

Pea vaaaaaalutab. Küll mitte väga hullusti, rizatriptaan aitas oluliselt, aga siiski. 
No samas tegin päev otsa kohutavalt palju asju (normaalsele 6-le lisaks veel 10) vähem väsinult ja see tapab ka. Liiga palju teha = migreen.
Vbla on väsimus siis phmt HEA asi?

Lisaks on mul nüüd korralikud kuumahood. Ja kuna samas see pole valu ... no olgu, pigem kuumahood, kui veel selle arstiga jantida. 
Ma mõtlsin välja kaks korda, kus ta mulle otseselt valetas (viisakas oleks öelda "hämas", aga minu jaoks on sellised asjad valed) ja kaks korda, kus ta mu selgelt ära unustas, ja kõik tema ebamäärasused ja "natukesed" tunuvad mulle nüüd kahtlased ja ma lissalt ei taha teda rohkem näha. 
Parem talun kuumahooge. Neid, kus mul on 12 kraadi juures käisteta särgis õues käies palav. 

Või ma pean tekita alasti magama, sest muidu on liiga kuum.

***

Vahel ma mõtlen ikka nende elamiskoolituste peale. 
Et neid on kõigil vaja. 
Aga täpsemad suhtlemiskoolitused (loetavad tekstid, ei pea kohal olema, et seda teada saada) võiksid muuhulgas sisaldada punkte:

* Alati alusta millelegi vastu vaidlemist nende osade rõhutamisega, kus sa teise poolega nõus oled.

Loob parema õhkkonna, teine pool tunneb, et sa respekteerid teda ja tema arvamused loevad, ning tõenäosus mingile ühisele seisukohale või vähemalt teist poolt austavale eriarvamusele jõuda on palju tõenäolisem.
Ja kui sa oled tegelikult põhiasjadega nõus ja vaidled ainult detailidele vastu, saad nii sina ise kui teine pool sellest päriselt aru alles siis, kui oled suurte asjadega sõnaliselt nõustunud.

* Ütle tihti "ma saan sinust aru", sest inimestele meeldib arusaadav olla, ent et see lihtsalt ütlemiseks ei jääks, peegelda.

Teiste sõnadega ümber öelda, mida algne rääkija väljendas, ei muuda vestlust väga oluliselt aeglasemaks, ent aitab valestimõistmiste vastu juba eos. 

* Usu, et inimesed on ilusad ja head ja võta mitte halvim, vaid parim võimalus nende öeldu tõlgendamiseks. 

Jah, ma ise teen esimest punkti aint inimestega, kes mulle meeldivad, ja võrgupäevikus üldse mitte. Isegi kui inimesed meeldivad.
Teist punkti ei tee, sest ... ma-ei-ta-miks. Kuidagi eeldan, et inimesed saavad ju aru, et ma saan neist aru, juba mu muudest vastustest. 
(Enamasti ilmselt eksin.)
Ja kolmandat ... oh taevas. 
Ainult alateadlikult, kui inimesed veel midagi öelnud pole, ja ma ootan head.
Aga kui teised juba midagi ütlevad, ma võtan ALATI halvima tõlgenduse.
Või kui vaikivad.
"Nojah, nad on vait, sest midagi kena pole öelda." 
Sest - see meetod on mind elus hästi teeninud. Eks mu kodune taust oli selline, kus pillati pidevalt sapiseid märkusi või kiideti aint irooniliselt. (Jaa, ma "Nähtamatu laps" jutu osas olin "Nojah, aga see on ju normaalne elu? Miks ta nähtamatuks muutus?")
Muidugi kaasnäht on see, et ma vanuses 10-30 võtsin komplimente irooniana või "ta üritab viisakas olla" ja siiamaani - kuigi komplimente võtan heal meelel vastu - loen inimeste sõnu kõige negatiivsemal moel, mis võimalik.

Välja arvatud üks kord, siin võrgupäevikus, kus ma arvasin, et öeldu on nii jõhker, et peab olema nali, ja alles notsu minu kaitseks väljaastumine valgustas, et ei, ta mõtles seda tõsiselt.

Võibolla ma peaksin ise omaenda nõuandeid kuulda võtma?

Fantaasia ka ei tööta, päikest meil ei ole ja kui on, siis ta ei sära

Teate seda tunnet, kui olete midagi oodanud - mitte kohutavalt väga, aga rõõm sellele mõelda - ja siis on päev käes ja lihtsalt ei jaksa?

Mul on see täna.
Eks ma vist tahtsin ka liiga palju - pruunikese tegin valmis (mida krdit ma sellega nüüd peale hakkan?! Poeglaps on klassiga lõpureisil, ma pean ise terve vormitäie nahka pistma v?), aga tänasesse oleks jäänud nii kunstipärane meik kui kahe transpordivahendiga teise linna, esimese saabumiskohast edasi veel teise linna otsa kolistamine ja siis jupp jalakõndimist ka, ning kuna ma ei olnud enne ilma peale kindel, tulnuks nüüd konkreetselt mõelda, mida ma peast läbi käinud variantidest lõpuks selga panen ja ... see kõik tundus nii rämeraske, et tühistasin ära.

Nüüd viin koogi hoopis tütarlapse juurde, kes elab 6 rongipeatust eemal mu ema juures ja kelle juurde minek ei eelda erimeiki ja -kostüümi. 
Jaa-jaa, rollimängijad salliks mind ka ilma kostüümita, aga see on NIIIIIII krdi kaugel, et seesuguse asja ettevõtmine paneb meigitegemise ja eririided tühise pingutusena tunduma. 
Pigem on nüüd siuke tunne, et kui ma ei pea vara tõusma ja kiirustama, ma Tütarlapse juurde minekuks võiksin kellad ja viled ja külge panna =) 
Aga vaja pole, pilte ka tegema ei hakka ja las ta jääb. 

Ei. jaksa.

***

Ei jaksanud isegi võrgupäevikut täita enam.
Kuigi külas käidud ja tagasi tuldud. 
Kõik jäi seisma.
Siiamaani - kuigi öö on ka magatud - äärmiselt nõrk ja väsinud tunne. 
Vbla nii hakkkabki olema? Kogu aeg? Sest ravimite kõrvaltoime? Kui valikus on kas see või sagedased migreenid, võtan väsimuse. Isegi mõtlema ei pea, kumb on parem, pole mingit valikukohta ka. 
Ja no vahel ma suudan ikkagi midagi ka. Kahel päeval olen kirjutanud (eile küll mitte, siis muutsin kaht täheviga aint). Eile tegin see-eest juba terve minuti planku, enne kui märgatavalt valus hakkas. Tänaval on hakatud mind jälle catcallima. Mis oleks mind nooremana rängalt vihale ajanud, aga nüüd ei häiri. Ilmselt "mis ma olen teile lihatükk?!" emotsioon tasandub ära "aa, ma olen te arust veel pandav"-emotsiooni ees.

Sest ma ei tea, mis värk on inimestel kortsude ja hallide juustega - mulle minu omad lausa meeldivad - aga ma olin raudselt veendunud, et kui viljakas iga löppeb, see on naise näost näha. 
Välja arvatud mõned erandid.
Ja noh, mul on nüüd menopaus. Sest kõik jupid lõigati ära. Iga nädal, kuni seda veel näha pole, on wõit =P

Jah, ilmselt on veendumus vale. 
Aga no see on mu veendumus, sest elukogemus näitas, et mingil ajal neljakümne viienda ja viiekümne viienda eluaasta vahel enamik naisi, keda lapsena teadsin, vanamutistus. 
Jah, tänapäeval mitte. Mu tädid olid veel kuuekümneselt täitsa kaunid noored naised. 
Aga mu veendumus on pärit varasemast ajast, kui nemad veel kahekümne-kolmekümne ümber olid (ja täpselt nagu minagi, ei kasutanud oma välimust ära.) Vanatädide ja vanaonude naiste pealt koorunud arvamus.
Nojah. Ütleme, enam ei ole veendumus, nüüd on arvamus.
Vaatab, mis mu endaga saab.

Seda, et valgete roosiõitega põõsad ja sirelid koos õitsevad, ebajasmiin aga pole alustanud, pole ma iial varem näinud. Pole isegi "soojem on". Siis oleks ju jasmiin ka reageerinud???

Faking mai

Mu hemoglobiin on vist jälle alla läinud. 
Operatsiooniga (verekaotus) läks 133 pealt 124ni, pold nagu hullu. Komplikatsioonide järel (põletik viib rämedalt alla) oli 114. Ja nüüd on neljandat päeva tunne, et aint roomata jaksan.
Teen ikkagi suhteliselt palju, aga jõudu üldse ei ole. Kümme sammu üle sõidutee sörkimist nõuab enda kokkuvõttu. 
Kurat. Vaadasin digidocist oma viimase vereanalüüsi hemoglobiininäitu ja see oli 127. 
Mul on uut teooriat vaja, milles asi. See väsimus ei ole kujuteldav. Selge pärisasi.
Jaa, ma võtan neuroloogi soovitusel nüüd kaks korda suuremat doosi meeleolustabilisaatoreid ja lihaselõõgastajaid, aga kaks korda suuremad doosid on ikkagi väikesed, üks lausa väga väike, võrreldes inimesele lubatuga. 
Pea, muide, on juba 9 päeva olnud nii valuvaba, et ainult tavavaluvaigistitega saab toime. 
Aga nii väsinud ja nõrk. 
Hormonaalsed muutused?
Pole ka võimatu ...

Ausalt, ma ei jaksa minna perearsti (vahetatud, seda vana ei taha ma enam kunagi näha, nüüd olen uue registris) juurde sellega. Vbla hiljem. See kuradi tervisetõend vajab ka ikkagi hankimist, nagunii tuleb ta vastuvõtule minna, aga  ma praegu tõesti ei jaksa.

See faking mai oli üle mõistuse. 
Ma isegi ei ole väga ahastuses ja valust pime, sest on meeleolustabilisaatorite tugi ja teised inimesed olid  ka mu vastu väga head ja armsad.
Et mu tütar tuli päev enne Belgiasse oma tüdruku vaatama minemist mulle külla, tõi saiakesi, kallistas ja patsutas mind pärast seda tervisetõendijama, andis paariks päevaks lausa eluisu tagasi. Vaatasime tema ja Poeglapsega Eurovisiooni lugusid ja olgu, olgu.
Kuni uued asjad peale tulid.
Kui mõtlema hakkan, jookseb ikka veel juhe kokku.
Mismoodi ma pidanuks selle kõik rõõmsalt üle elama üksi? 

Tervisetõendi mittesaamine.
Sotsiaalkindlustusametniku vastus mu teatele-küsimusele, et mis nüüd saab.  (Hiljem ta läks leebemaks, jättis ukse praokile, aga esimene vastus oli küll hirmus.)
Operatsioon, mille käigus võetakse ära rohkem, kui plaanitud.
Sel operatsioonil on komplikatsioonid. VBLA sest arst unustas mulle antibiootikume kirjutada pärast opi kodus võtmiseks. (Üks inimene ikkagi märkas mind tunnustada, et palaviku tõustes EMOsse läksin. See minek oli juba väike kangelastegu, arvestades et ma nutsin kõva häälega Bolti süsteeme õppides ja pojal nutifoniga endale autot kutsuda lastes, sest KÕIK LÄHEB PERSSE ja kõike ma pean ise tegema, keegi ei aita, kedagi ei huvita.) 
EMOst jäin otse haiglasse ja ei mingit kojusaamist.
Otsisin ahastuses abi haigla õdedepostist, mul on nii halb, appi.
Maandusin selle tulemusel psühhiaatriahaiglasse.
Kus võetud verest tuvastatie antibiootikumidele resistentne bakter ja leidsin end isolatsoonis.
Neli päeva kestva migreeniga, mis taandus alles, kui nad vaatasid mu kaasapandud ravimid läbi ja avastasid ühe pooliku sumatriptaanitableti ka. Mille mulle andsid.
Ja siis unustati mu nefrostoom eemaldada ja ma jantisin sellega. 
Nagu ... andke vähe hõlpu!

Lisaks pisemad asjad nagu EMOsse minnes rahakoti mahaunustamine, lasin Boltil tagasi pöörata, et see ära tuua, haiglas ostetud kohvi ümberajamine, et K pidi ja pidi ja pidi mulle külla tulema, aga siis viidi mind ikkagi psühhiaatriahaiglasse üle enne, kui ta jõudis, ning siis ta käis "kähku" ehituspoest läbi ja psühhiaatria vastuvõtuosakonna külastusaeg lõppes. Ma helistasin talle mingi viis korda, aga ta kogu aeg muudkui tuli ja mulle pandi vahepeal toru neeru (mis oli valus, muide, ärge uskuge, et kui teile tehakse selga tuimestav süst, see kõigi valude vastu aitab) ja tagasi tulles ma kuulsin palatist mehehäält ja süda juba hüppas rõõmust - aga selgus, et palatikaaslast oli lapselaps perega vaatama tulnud hoopis.  Ja kuigi K tuli Paldiski maanteele järele, sai mulle asjad üle antud, nad nagunii ei lubanud seal mitte ühtegi oma asja. Telefonist ja arvutist ei tasunud rääkidagi, nii et arvuti ta jättis enda kätte - turvamees ütles, et pole mõtet.
Mustamäel pandi mulle enne peale suitsiidivalve, kes ei lubanud mind õue suitsetama (hullumajas vähemalt see oli hea, et kuna hulludel peab millegi nimel elada olema, oli seal 4x päevas hooldajate valve all suitsupaus). Ja kui mind juba koju oli lubatud, hakati UH-s mind sõimama, kui ma sinna koju tahtsin minna ja küsisin, mis sellest nefrostoomist saab. Mul on ju transport ja lähen psühhiaatriahaiglasse tagasi ja kuidas ma üldse mõtlen, et nad lasevad mul koju minna! Ukse taha ja ootan hooldajat!
Ja lihtsalt - absoluutselt kõik läks pekki. Larpile ei saanud, Terry Pratchetti elulugu on megasitt raamat, teise larpi jaoks olin grupis inimestega, kes keegi mulle eriti ei meeldi, tühistasin selle ära, ja ...
Vahepeal tundus ikka väga, et kedagi ei huvita, võitle oma võitlused ise, väga väga naine, pole meie asi. 
Ok. Päris kõik ei läinud halvasti. Sain mõned okeid Goodreads'i lugemismuljed, avastasin oma nime teise inimese raamatus, vahetasin perearsti ära, käisin tasulise neuroloogi vastuvõtul, uuesti naistearsti juures, ja ikka aidati ka täiesti reaalselt. 

Kui ma hullumajas isolatsioonipalatisse jõudsin, neil hakkas must kahju ja lubasid K-l mulle arvuti tuua, et ma päris kokku ei vajuks seal üksi istudes ja mitte midagi teha saades. Ta ei näinud mind, aga tõi arvuti ja uued suitsud ka. Ja üldiselt siis teised sõbrad lisaks K-le ka aktiveerusid ja personal oli lahke (vastuvõtuosakonna personal oli küll sama hull, kui patsiendid ja kohati hullem - mitte kurjad, aga VÄGA imelikud) ja nüüdseks olen üles putitatud.
Putitunud. 
Küsisin mai lõpus rahalist abi ka, sest kuradile. Ma arvestasin, et EKL stipi teine osa tuleb juuni alguses, ent see tuleb hoopis juuli alguses ja ma kulutasin kiiremini kui kasulik. Ja ma ei jaksa kokkuhoidlik ja hea olla rohkem.
Keegi ei vaielnud vastu ka. 
Kui teised inimesed hoolivad ja aitavad, ma tunnen end väärtuslikuna, sest nende hoolt ma usun. Kui mind üksi jäetakse, ei käi üle jõu mitte otsene koormus, vaid tunne, et kedagi ei huvita. Kui poeg mu "kuidas ma EMOsse saan?" küsimuse peale õlgu kehitas, "Ma ei tea," ütles ja arvutis edasi mängis. oli see teatud moel hullem kui avastus, et mul on palavik ja valuhood kõhus võtsid korraga hirmuäratava kuju. 
Aga noh, leiutasin Bolti kasutamise välja ning sain mindud.

Ning mai lõpus aidati palju ja suht hästi on praegu ikkagi.
Välja arvatud see rõve väsimus. 
Kirjutada küll ei jaksa. Hea, et muidu toime saan, koera jalutatud ja nõud pestud. 
Isegi süüa teen kord päevas. 
Või halbadel aegadel rohkem. Kui mul on halb, hakkan kokkama. Sest see on tore loominguline tegevus, mis ei tundu tööna ja samas annab tunde, et olen midagi kasulikku teinud.

NIISUGUST aega ma ei mäletagi, kus hulk suuri asju phmt kolme nädala sees pange läheb. Üldiselt nad peavad nagu veidi vahet. 
Vbla nüüd lähevad mõned asjad vahelduseks ootamatult hästi ka. Võiks ju?

Ajalugu ja tänapäev

Mul käivad mõned asjad viitega. 
Ehk algul on tunne, et see nagu võiks peaaegu olla, aga ei ole ikka. 
Aga tasapisi kasvab külge ja siis hakkab päris hea tunduma. Ja korraga lööb jalust ja nii hea, oo. 

Muusikas. 
Rõivastuses.
Lauamängudes. 

Mõnedes asjades pole muidugi üldse nii. 
Ja mõnedes vahel on, vahel ei ole. 
Aga no ... kas siis nüüd on aeg "Deutchlandi" armuda?
Miks nüüd? Kuidas see räägib minuga nii palju selgemalt ja kõvemini kui 6 aasta eest? 
Totalitaristide mõistmine on tähtsam teema? Või mis?

Proovisin täna planku teha. Noh, et 20 päeva opist möödas juba, võiks ka.
5 sekundi pärast jätsin asja katki. 
Ise endaga maru rahul, et suudan endapiinamise eos ära katkestada ja mitte oodata, kuni valu tugevaks läheb, sest ilma valuta ei saa milleski tugevamaks. Ses osas oluline edasiminek ikka. 
Aga ma olen takkajärgi ikka pahane selle peale, kes mind toona hurjutas. Palun, mulle ei olnud abiks, et öeldi "rumal halb hull mina". Mulle oleks hooooooooooooopis rohkem abiks olnud, kui öeldanuks: "Kullakene, pisikene, on täiesti okei endale aega anda ja paraneda. Sa läksid katki, kokkukasvamine võtab aega, ole endaga hell ja lahke. Ära sunni end rohkemale, maailm ei lähe hukka, kui sa vabalt võtad!" 
Kuigi hull olin ma muidugi siis ka.

A toonane mina küll elas veendumuses, et kui ta grammigi endale järele annab ja pidevalt päris viimase piirini ei pinguta, on halvasti ja lootusetu. Ma siiralt uskusin, et olen liiga paks, ei tea millestki midagi, üritan oma kirjutamisega kuidagi poeetiline ja ülev tunduda, kui tegelt olen suvaline maali koplist, jämedate jalgadega lüpsitüdruk, rõvedalt lohakas, ja lisaks uskusin ma, et võiksin võtta iga mehe, kes vähegi huvi tunneks, kuni tal väga suurt kõhtu ja lagunevaid pruune hambaid ei oleks, aga keegi ei taha mind.
Et ma oma ajus redigeerisin samas välja kõik need kümned korrad, kus minuga rõvetseti ja catcalliti, kuidagi ei registreerunud üldse. Ka mitte see, et mõnedegi erinevate meesolevustega vahepeal mingeid asju ajasin. Et minusse armuti.
Mul lihtsalt ei olnud mingit reaalsusega puutes enesehinnagut kuskilt võttagi.

Keegi oleks mulle toona võinud öelda: "If being hard on yourself worked it would have worked by now."
Aga ei, aga ei. 
Tee veel rohkem. Sa teed ikka halvasti. Pole piisavalt hea.

Kuigi tõsi on, et mõnesid kiitusi, mis laekusid, ma lissalt ei võtnud tõsiselt. Kui neiu, kes oli pikk, sale. igati armsate näojoontega ja pidas end samas inetuks, rääkis mulle, et kadestab mu juuukseid (mis olid kergelt hennatatud ja pehmetes patsilokkides), mõtlesin ainult: "Kui sina enda omadega ka nii palju vaeva näeksid, oleks nad sama kaunid. Sa ei saa lihtsalt aru, mis on algne ilu ja mis töö!"
Või kui ma küsisin, et no mida ma hästi teen, midagigi?! Ja vastuseks tuli, et on hästi tore, et ma meie lauamänguõhtutele sageli kooki kaasa tegin. 
Nagu - nojah, tore, et sulle meeldib, teen ikka edasi. Aga kas see ongi mu eredaim hea joon v?!

 

2009

Mõnes mõttes olen tollest ajast nii palju muutunud. 
Mõnes mõttes olen täpselt sama. Muutunud on pisiasjad.pisiasjad ju ainult?

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

Elu on võitlus

Ma täpselt ei tea, mis värk selle notsu kommentaariga eelmise posti all on. 
Et nagu ... kust see idee, et ma võitlen kuskile väljaspoole. 
Isegi Ukraina sõjal lasen kesta, sekkumata. Enam ei ole tunnet, et mu seitse eurot kuus päästaksid äkki mõne elu, tasub annetada, ise makarone süües. 
Neil ei ole parem sellest, et mul on halvem, ma ei saa midagi teha ja niisiis ma ei tee.

Ei, see on mu enda ellujäämine ja natukene parem elu, mille eest kogu aeg võitlema pean. 
Näide: eile nad unustasid haiglas ära, et mul on vaja nefrostoom eemaldada.
Enne mulle psühhiaatriahaiglas (see on pikk lugu, kuidas ma sinna jõudsin, aga kui lühidalt kokku võtta, siis nad naistehaigustes hakkasid kartma. Ise seda tunnistavalt suitsiidne patsient - omast arust ma tegin õiget asja, otsisin abi, kui liiga valus hakkas - parem saadame ta ära) öeldi, et tehakse ultraheli ja kusetoru läbi selja võetakse ära, lähen kodusele ravile. Kui emotsionaalselt jälle halb hakkab, nad võtavad mu kohe tagasi, aga pole mõtet mind seal isolatsioonipalatis kinni hoida bakteriga, mis tegelikult midagi ei tee, ma lähen hulluks seal nelja seina vahel ju.

Mis oli adekvaatne hinnang - mul ei olnud enam aktiivselt halb, aga väga nüri ja kõle.

 Mustamäe haiglasse Paldiski mnt-lt tagasi. Tegin ultraheli ära, küsisin, mis nüüd saab, kuhu? Ja nad ütlesid esmalt, et psühhiaatriahaiglasse tagasi, üsna kurjalt, kusjuures. Seletasin, et ei, näete, isegi mu asjad anti kõik kätte, sealne hooldaja ütles, et paranege hästi, head aega, nemad mind sinna tagasi ei taha. Üks teine töötaja oli ka näinud ja kinnitas mu sõnu, olgu. Mispeale ultrahelist öeldi, et minge siis koju. Küllap arst võtab ühendust.

Otsustasin, et ei lähe koju. Jagelesin erinevate registratuuride ja infoga ja olin parajasti jõudnud protseduuriõe kabinetti, kes oli "omg, ma ei ole seda kunagi teinud, kes te raviarst oligi?" kui arst helistas. Mulle. Siis sain telo otse õele anda ja nad said asjad korda, mina torust lahti ja jess

Aga nagu ... kogu faking aeg on vaja võidelda. Muidu ei jää ellu.

Väga väga harva antakse midagi ise ja tasuta. Aasta aega elasin ilma töövõimetuspensionita, sest ei teadnud, et selle saamiseks peab avalduse esitama - arvasin, et no ma lihtsalt ei saa, selge. Keegi. kurat, ei öelnud ka.
PR psühhiaatri küsisin ise välja. KAHEL korral, sest esimese aja eel tõusis mul 39.3 palavik ja ma peale pooletunnist järelemõtlemist leidsin, et ma vist ei saa minna. 
Kuigi see oli vast 4 kuud Peale Rongi ja ma tuikusin nagunii, pea käis nagunii ringi, mis seal väga vahet?
Aga no külmavärinad olid ka ja ... ja keegi ei mõelnud, et lükkaks aja edasi. Ei, ma pidin kaks kuud hiljem jälle ise ajama hakkama, et kuulge, jube halb on ikka olla. Paneme uue aja.

Minu elus on ilusaid ja häid asju ka. Aga enamasti on need umbes sellises vormis, nagu eile suitsu küsima tulnud mees.
Ta ostis mult sigareti, 35 sendi eest, mis tal näpus, ja ütles (vene keeles, omast arust sain õigesti aru), et ta ei suitseta, aga just nüüd, pärast kohvi, hirmsasti tahaks. 
Täiega nunnu.
Pärast tõi Tumen mu koju ja meil oli lühike, aga hea vestlus. 
Tegin sellest mõned olulised järeldused. 
Ja muid häid asju oli ka.
AGA!

Ma vahele ütlen

Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.

 Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati. 
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.

Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen. 
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.

Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.

Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või") ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.

Üritan positiivne püsida

Kuigi on emadepäev, ma üldse ei tunne end süüdi, et oma emale külla ei lähe. 
Ok, ma olen ka haiglas, aga möödunud aastal ka ei tundnud. Ega ülemöödunud aastal.
Suur edasiminek võrreldes endise ajaga. 

Vahel õnnitlevad mind ka täiesti asjassepuutumatud inimesed. Nt K on vist igal aastal emadepäeva puhul õnnitlenud või kui ma Brightonis olin, isegi korraldanud nt videokõne mu lastega.
Nii et vbla olen ma ka poputatum nüüd. + ei pea ronima faking emadepäevakontserdile või tegema kooke vms teisteteenindamist. 
Ja täna hommikul anti haiglas putru.
Suur edasiminek võrreldes jogurti ja banaaniga.
Opijärgne dieet on üsna kuradist. 
Isegi täna ei antud pudru kõrvale piima, vaid ainult teed. Kuigi oli päris või, mitte mingi Keiju margariin.
Ja keegi ei keela mul minna ja endale R-kioskist lattet osta, nii et talutav.

Ma muidugi ostsin ka. Oleksin nagunii ostnud, ent koos mõttega "Emadepäev! Olen seda väärt!" eriti tore.

***

Kodus. K päästis päeva jälle, tõi mu ära.
Midagi pole väga muutunud v.a. et leib on otsas, oma voodi on elajalikult mõnus ja ma saan mitte kanda opisukki. 
Jaa, ma peaks seda tegelt 3 nädalat tegema. 
Ma lissalt ei karda trombi, aitäh. 
Ja vabaks saada kõigist neist nõuetest, mis haiglas mulle kogu aeg esitati, osad suuliselt, enamik "kogu aeg tulevad inimesed, kellega tuleb sõbralik ja meeldiv olla, osad neist kohutavalt rumalad ja osad väga reegliteusku", on väga tore. 

Palatikaaslased on ka potentsiaalselt rasked.
Tahavad suhelda.
Õnneks seekord nendega ei olnud väga muret.
Esimes palatis (käisin 3 päevaga 3 palatit läbi) oli üks rämeilus naine. Täita kiilas, ilmselgelt vähiravi, aga kaunis, sirgeselgne, hästi sobivate prillidega ja tundus terane ka.
Pani tähele mu mittelemmikhooldajat ja ütles muiates: "See naine märkab alati, kui miski valesti on. Ma panin püksid tagurpidi jalga, no läks nii, ta tuli ütlema, et see väike nööp peab ees olema, mis mul taha jäi."
Ta oli hästi suhtlev - õnneks teise prouaga, kes jäi minust kardina taha ja keda ma üldse eriti ei näinud, ainult kuulsin. Aga oli vaja mulle head ööd soovida, kui tule ära kustutan. Õnneks, kuna ta tundus tore inimene, väga hull ei olnud.
Intensiivis olid kõik omaette ja viiimases olingi üksi.
Ikkagi tahtsin sealt ära hirmsasti. 
Üldiselt inimesed haiglasolekut ei salli. Mulle oli seesinane esimene kord, kus ma aktiivselt ära ja koju tahtsin. Muidu oli "No päev veel? Olgu, võib."
Sain koju. Peab rahul olema. 

Kuigi ...kuigi. 
Kui on emadepäev ja ma parasjagu olen ilma jäänud emakast ja munasarjadest, suht sitas seisus füüsiliselt ja psüühiliselt juhtusid ka rasked asjad, äkki on ok natuke surra? 
Kuigi meeleolustabilisaatorid ja puha? 
Natukene?
Äkki ma täna võin endale lubada? 

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Üks jamps kõik

On head asjad ja on halvad asjad. 
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes. 
Nagu praegu.

Ja kui ei ole, on kohutav. 
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea. 
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei. 
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".

Ohjah. 

Küpsised läksid ka nässu. 
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad. 
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee. 

***

Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.

Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin. 
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"? 
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.

Aga üks hea tagajärg oli. 
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub. 
Ma sain vihaseks. 
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad? 
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema. 

Ükssarvik

Mul on mustand. 
Mitte blogipost. 
Mitte loovkirjutamise asi.
Erakirja mustand. 
Kui maht läks üle 6 lk, sain aru, et ma ei anna seda talle, sest ta ei seedi sihukest kamakat ära. 
Praegu on 14 lk. Aga osa teksti kordub, sest ma kopeerisin mõned kohad osasse "kokkuvõte, see, millega välja tulla".
See kokkuvõte on ka 3 lk pikk. 
Väga võimalik, et kasutan ka sellest reaalselt ainult pisikest osa.

Aga kogu selle kirjutamise - ja teemast K-ga vestlemise, sest alati on abiks teise inimesega arutada, ta võib näha asju, mida ma ise mitte - tulemusena raalisin välja, et inimesed ei ole enamasti nagu mina. 
Milline üllatus. 
Ja ikkagi. 
Mu jaoks NII iseenesestmõistetav. NII väga kogu suhtlemise iva. Ja noh - muidugi on mul inimsuhetega keeruline, kui ma olen nagu mina ja enamik teisi (mitte kõik, khm, FriedaFloriaSille) teistsugused.

Minu jaoks on absoluutselt kogu suhtlus ükskõik kellega alates keskkoolis olnud õpetajast lõpetades oma lastega, võõra prügikasti omanikust ja kassapidajast poes kuni oma armsamani, seismas sellel, et ma tahan teisi õnnelikumaks teha.
Ei ole mingi küsimus, et kas ma pean. See soov on alus. Kõige alus. 
Jah, vahel ma lähen võitlema, sest mul on tunne, et nende õnn, kelle eest ma võitlen, on tähtsam, kui nende oma, kelle vastu.
Ja mu uue mina tõdemus on, et minu õnn loeb samuti, ma ei pea ära andma kõike, vaid ainult 90%, midagi peab endale ka jätma.

Ja ... mis te tahate öelda, et see ei olegi kõigiga nii? Et ma TÕESTI olen ükssarvik?!
Et mõte "kõik võivad teha, mis nad tahavad" TÕESTI võib kaasa tuua selle, et ema tahab vanni minna, kui ta imik nutab? 
Minul oli tunne, et kuidas saab arvata, et ma tahaks vanni minna, kui mu laps nutab, see tähendab ju eeldust, et olen eriline värdjas.
Aga kui see tähendaks lissalt, et ma olen keskmisest inimesest naaatukene isekam, tähendab see ka, et ma esitangi inimestele kogu aeg võimatuid nõudmisi.
+ olen hämmastunud, kui nad nende kõrgusel ei seisa.

Ükssarvik. 
Krdi üksildane tunne. 
Täiesti arusaamatu. 
Ja samas täiesti loogiline. Võtab kõik mu suhted inimestega, kogu elu suhtluse, kokku.
Minu loomulik tung on anda. Ning siis ma imestan, mispärast "nad" mulle vastu ei anna. Mis mul viga on. Kuidas ma peaks olema, et nad tahaks anda.
Aga kui teistele ei ole andmine loomulik, kui tung teha teisi õnnelikuks ei ole üldine baastung, millest erinevad ainult üksikud psühhopaadid ...

Noh, pole imestada, et me ühiskond on, nagu ta on. 
Ei saagi teistsugune olla.

Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.

Kui hea saab olla?

Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind.
Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise.
See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? 
No selgelt ei ole ka sellest kasu.

Kannata ära?
Sel on hind.  
Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. 
Kurat. 

Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. 
Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. 
Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? 
Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. 
Loeb üks korv korraga. 
Praegu on selleks armusuhe. 
Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. 
Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega.
Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju  kallima jaoks lahe inimene olla. 
Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit.
Aga kui see lugu katki läheb ... 

Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". 
Erinevad korvid ei päästa midagi.

 
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. 
Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära.
Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.

Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka. 

Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. 
Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest".
Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle.
Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" 
Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske.
Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"

Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?

Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Provotseerimatult. Ta ei öelnud mulle ise enne midagi halvasti. Nii et ma ei loobunud tast seepärast, et ta spetsiifiliselt minuga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer