Suisa alistuv

On väga vähe eluvaldkondi, kus mulle meeldiks, et mul on ülemus. Kui mõnikord ka on see soov, läheb kohe üle, kui parem hakkab. 

Praegu on halb.

Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!

Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda. 
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?

Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles. 
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)

Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa. 

Tegin postkasti lahti. 
Olin saanud kirja.

Tere!

Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?

Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.

Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli. 
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?

Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!

Õnneks mu keha on targem kui mina.

Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma. 
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen. 
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas. 
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi. 
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama. 
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk. 
Nojah.

Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab." 
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama. 

Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks. 

Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et olla konkreetne ja nõudlik. 
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp. 
Muidu - mitte. 

Habinal

Jälle see hetk (tavaliselt on selline "hetk" mõne päeva pikkune), mil on tunne, et ma TEENGI tegelt keskpäraselt, OLENGI suht mõttetu päts, OOTANGI liiga palju ja on täiesti võimatu olla teistele arusaadavalt oivaline, sest kõik nähtavad atribuudid on mul ühiskonda vaevu sobivad.
Kusjuures ometi on mul pidevalt nii palju raha, et visata minema mõttetult aknalaual vedelevad pastakad, mida keegi ei kasuta, või tellida kolm paari ühesuguseid kõrvarõngaid (sest nagunii kaotan jupikaupa ühe ära ja siis jälle ühe ära jne) või päriselt olla "hm, ma peaks seda sügavkülmikut tühjemaks sööma, muidu ei ole enam ruumi!"
Ehk tegelikud atribuudid ei loe. 
Lihtsalt enesetunne on siuke ... blöäh. 

Natuke on see seotud sellega, kuidas ma siin kogu aeg kurtsin, kui jube ja kui koormatud ja ma ei suuda enam jne - ja nüüd on see kõik möödas. On puhata saadud. Võibolla olen haige (mõned tunnused räägivad selle kasuks, aga pole kraadiklaasi üles leidnud, et kontrollida) ja mul pole kõige selle õuduse järel mitte "saavutus, oo, dopamiin," nagu neurotüüpsel, vaid "kõik vunki andev ja läbi raskuste tähtede poole lükkav on nüüd otsas, kukkumine ja augu põhi ja miks ma seda kõike tegin üldse?"

Raamat, mida kirjutan, tundub mõttetu. Jaa, ma tean, mida tahaksin teha, aga kus on praegu käimas olevas tegevuses õhkkond? Ahistav ja meeleheitel tunne on olemas, ent et tegelikult on ikkagi argipäev ja pesu tahab pesemist ja uued näod ühisköögis hakkavad tuttaks saama ja mismõttes on korraga õli ja sool väljaminekud, millega arvestada? Miks mu peategelane leiab kogu aeg muud tegemist ja mõtleb oma sõjapakku läinud pojale ja vangis olevale kaasale kord lehekülje sees vbla?
Ja üldse, tegelaste dialoog võiks olla vähem aus. Inimesed ei paiska kogu aeg tõtt suust välja, nad keerutavad, jätavad rääkimata, valetavad - aga ma peaksin seda tehes ju loo VEEL pikemaks ja keerulisemaks kirjutama?! Jõuaksin VEEL aeglasemalt edasi?! 

Mõttetu, mõttetu ...

Selle Finnairi tüübiga leppisin mõttes ära. Tõesti, tema töö on anda mulle infot, mitte hoida mu kätt ja õpetada, kuidas paremini saaks. Minuga tegelemine on talle TÖÖ, mitte eluviis, ta ongi päris inimene töövälisel ajal, mitte tööl. Mhmh, muidugi.
Seejärel saabus Eesti analoogiga täpselt samasugune kogemus. Ehk ma lugesin tudengite õppetoetuste süsteemi kohta, sain valesti aru ning saatsin karjatuse lisainfot andvale leheküljele. 

See juhtus laupäeval ning pärast karjatust mõtlesin välja, milles probleem. Ma arvasin, et maksimumtoetuse saamiseks tuleb pereliikme kohta saada kuni 189 eurot sissetulekut ja mul jooksis juhe sirinal kokku, sest kuidas sellise sissetulekuga üldse võimalik elada on? 189 inimese kohta kuus?! Ma olen isegi kesktasemel toetuse saamiseks liiga rikas v???

Siis saabus taipamine.
Aa, see kuni 189 on sissetulek pärast tulumaksuvaba sissetuleku mahaarvamist! 
Aa, kõik, mis tulumaksuvaba miinimumi sisse jääb, on arvestusest väljas, ja minu töövõimetoetuse pealt nagunii tulumaksu ei arvestata. AAAAA!
Kuid selle "toetuse saamiseks tohib ainult nii vähe teenida???" pealt saatsin õppetoetuste kohta käivat infot andvale aadressile emotsionaalse kirja.
Täna sain vastukirja. 

Tere!

Vajaduspõhist õppetoetust makstakse tulumaksuga maksustatud sissetuleku alusel. Nüüd algaval õppeaastal võetakse arvesse 2025 aasta sissetulekut. Taotlusi saab hakata esitama alates 01.09 ehk siis homme ja taotlusel on andmed eeltäidetud. Palun vaadake need üle, kas on korrektsed ja siis saab taotluse kinnitada. 
 

Üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta	kuni 189,1 eurot	189,11 kuni 378,19 eurot	378,2 kuni 756,38 eurot
Vajaduspõhise õppetoetuse suurus	440 eurot kuus	270 eurot kuus	150 eurot kuus

Tabelis on välja toodud sissetulekute vahemik ja sellele vastav toetusemäär. Kui aga tõesti on nii, et taotleja saab tagasilükatud otsuse, siis on tal võimalik esitada oma kooli juures vajaduspõhise eritoetuse taotlus. 

Ehk palju õnne!

Kui ma ikka ei saaks aru, et see toetuse saamiseks arvestatav rahasumma leitakse tulumaksustatava sissetuleku pealt, ei annaks ka see kiri mulle selgitavat infot.
Kujutan ette, kuidas ma seda saades närvi läheksin ja tahaksin lauaplaati närima hakata, nutaksin ja ei suudaks mõista, mis maailmas ma elan, kuidas sedasi saama. Miks nad korrutavad mulle, kuidas saab, kui ma saatsin neile kirja, et ma ei suuda uskuda, et mu poeg oma kahe-inimese-peale-üks-töövõimetoetus sissetulekuga ei saa õppetoetust isegi keskmisel määral??? Miks nad ei ütle mulle vähemalt, et see seadus on 12 aastat vana ja tollest ajast saati pole toetusi tõstetud või muud sellist arusaavat ja empaatilist?! MIDA?!

Nüüd ma tean, mis info mul puudu oli ja millest ma aru ei saanud. Aga kuidas on võimalik, et too õppetoetuste kohta selgitava info andja minu arusaamatuse põhjustest aru ei saanud? Kas ta on loll v? Mida? 
Aa, ta teeb tööd. Ta ei ole tööajal inimene, ta ongi masinlik. 
Aa, see ongi normaalne, et töötaja ei ole inimene. 
Too sündmus on ka seda arvestades ok ilmselt. (Sündmus on kirjeldatud postituse lõpus.) 
Töö ajal ei oldagi inimene?!?! See ongi üldine norm???

Ja mina olen mingi imelik, et mu meelest peaks inimene olema kogu aeg, kellaajast ja ametinõuetest sõltumatult. 
Mina oleksin. 
Mina olin. Nii palju, kui ma üldse päevatööl käinud olen, olin ma kogu aeg inimene. 
Mulle on, muuseas, absoluutselt arusaamatud olnud teiste õdede või hooldajate või arstide(!) kirumised, et jälle siuke ja siuke patsient, jälle tahtis seda ja seda, lollakad.
Kui ma perearstikeskuses töötasin, kõigil teistel õdedel oli suhtumine: "Vihkan registratuuris istumist ja telefonivõtmist, tuleb muudkui lahke ja sõbralik olla, kuigi tegelt tahaks persse saata!"
Tegelt nad ütlesid "puu taha saata". Nad ju viisakad inimesed ikka.
Aga nagu - inimeste soovid on arusaadavad ju? Ise ei tahaks seda ja toda nende olukorras v? Muidugi ma seletan, kuidas haige lapsega toimida või mismoodi saab retsepti pikendada, kuigi inimene on mulle juba tuttav helistaja jälle sama probleemiga. Kui ta mu seletusest eelmisel korral aru ei saanud või seda ei mäleta, ma ei ole ometi tema peale kuri seepärast. Mul on tast kahju hoopis. Tahan ju aidata nii, et sellest abi ka oleks!

Muidugi, vbla seepärast ma ka nii hullusti ära väsisin päevatööd teha üritades. Ma käisin tööl 3 päeva nädalas ja olin kogu aeg nii väsinud, et mitte midagi muud teha ei jaksanud.
Tegin ikka, sest arvasin, et pean jaksama. Kõik ju jaksavad!

Ainus kord, kui ma sain klient-patsiendi - õieti temaga kaasas olnud mehe - peale pahaseks, oli siis, kui tuli malbe kena blond naine murtud jalaga ja uuris, et kuidas see ümbersidumine peaks käima ja millal seda tehakse. Temaga oli kaasas mees, kes kärkis, paukus ja sõimas, kuigi ma ei teinud midagi valesti ja naine sai nõustatud. 
Naine olevat jala murdnud trepist kukkudes. 
Ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas ta päris ise sealt trepist kukkus. Läksin igaks juhuks ka naise arstiga rääkima. Ta ütles, et on dokumenteeritud, kui naine peaks mehe vastu kaebuse esitama, siis info on olemas. 
Aga mul siiamaani kripeldab natuke, et ma sellele naisele vaikselt ei öelnud või talle koju ei helistanud (ilmselt leidnuks kuidagi ta andmed ja numbri, ma ei mäleta enam, kuidas see käis lihtsalt) vms, et kui mees ta vastu vägivaldne on, on kaebamine mõttekas ja vajalik ja ta ei pea leppima. 

Izver, jälle ma jõuan teisepere lehma poegimiseni, kuigi hakkasin kirjutama aiaaugust.  

No mis teha.

Aga tuju, muuseas, läks paremaks. Ma ikka ei ole mõttetu päts, ma armastan inimesi rohkem, kui tavaline on =)

AirHelp ei ole sinu sõber

Eilne päv oli kohutav. Muserdav. Lömastav,
Nii et nüüd teen selle kohta postituse, et keegi teine niimodi orki ei lendaks.
Lisaks kaeban Finnairile. Nagu mismõttes. Klienditeenindaja (läbi neti) minu aitamise asemel noogutab rõõmsalt ja laseb mul aga oma auku sügavamaks kaevata. 

(Ehk: kui ta oleks mulle öelnud, kuidas kirjaliku tõendi võtmine, et ma pole enam AirHelpi klient, on ajakriitiline küsimus ja ma pean seda Hästi Kähku Tegema, ma oleks tegutsenud oluliselt teistmoodi kui öeldes endale: "Ma tegelen sellega, kui "Arda tähtede all" läbi on.")

(Otsisin võimalust kaevata. Ei leidnud. Üldse, tänapäeval on hirmus raskeks muutnud firmadega kontakti võtmine mingil veebsaidil antud aadressil. Kui sa kontakteeruda tahad, pead rääkima klienditeendindajaga  või halvemal juhul robotiga - aga see on suht mõttetu, kui mu eesmärk on sellesama klienditeenindaja peale kaevata.
Olen ka sellest häiritud.
Kõlab minu jaoks nagu "me siin firmas ei ole inimesed, vaid reegleid täitvad masinad, sina ei ole meie jaoks ka inimene, vaid lihtsalt loll masin, mis reegleid ei tunne, ja kuidagi teisiti me sinusse ka ei suhtu.")

Aga noh, vähemalt on mu postitusel siis mingi muu eesmärk ka kui end välja elada. 

Sõnum: "Ärge usaldage kedagi ega midagi, mis teile kuskilt arusaamatust allikast tulnuna abi pakub! Ükskõik kui hirmul ja paanikas olete, ALATI kahtlustage, et abipakkuja teeb seda, et teie käest raha kätte saada."

Teisiti ja täpsemalt öeldes: "ÄRGE KAASAKE OMA LENNUKOMPENSATSIOONI TAOTLEMISSE KOLMANDAT OSAPOOLT! ERITI MITTE AIRHELPI!"

Krt, mul hakkab iiveldama, kui ma sellelle kõigele mõtlengi ... 
Ok, hästi lühidalt ja oma ahastust rohkem selgitamata kui niigi selge.

Kolm tundi pärast lennu väljumapidamist sain ma e-maili omaenda mailipostkasti. Seal pöörduti minu poole nimeliselt ja öeldi, et nad aitavad mul lennukompensatsiooni taotleda. 
Ja mina nagu viimane idioot täitsin lehel kõik vajaliku ära ja andsin digiallkirja. 

Esiteks: et kiri tuleb nimeliselt teile teie isiklikku postkasti EI TÄHENDA, et see on mingilt kohalt, kuhu te olete oma mailiaadressi ja nime teatanud. 
Kahtlustan lennufirmasisest leket, aga mul pole selle kohta tõendeid.

Teiseks: kui teile pakutakse abi asjas, mille osas te ainult arvate, et see on raske, aga pole ise proovinud, ÄRGE USKUGE. 
Lennukompensatsiooni taotlemine on lennufirmade (ok, ma tean ainult kahte, aga oletan selle üldise olevat) poolt sama lihtsaks tehtud, kui AirHelpi lehel sama eesmärgiga linnukesi teha.
Mingit vahet pole, ainult et AirHelp võtab 35% saadavast summast JA kui te nende klient enam olla ei taha,  ei saa ka taotlusesse parandusi teha.
Ehk kui kolm päeva hiljem taipad, et oot. "Prahasse on jah 1200 km, aga mul on ju tagasipilet ka! Kokku tuleb heldelt üle 1500!" Finnairi lehel saaks asja parandada, ent kui sa oled AirHelpi valinud ja siis nende teenustest juba ka loobuda jõudnud, parandusi enam teha ei saa, 

aga

see ei tähenda, et sa oleksid vaba Finnairist otse taotlema. Sama summat või rohkemat, vahet pole.

Finnair maksab ikka AirHelpile sinu taotletud summa ja sellega on nende kohustused täidetud. AirHelpil oli sinu nõusolek ja digiallkiri ette näidata ning et sa 12 tundi hiljem nende teenustest loobusid, ei huvita kedagi. 
Sa saaksid probleemi lahendada, enne kui Finnair AirHelpile väljamakse teeb, AGA see on ajakriitiline küsimus. Ehk sa pead saatma Finnairile AirHelpi KIRJALIKU TUNNISTUSE, et sa pole nende klient, enne kui nad väljamakse ära teevad. Kirjaliku tunnistuse nad AirHelpist annavad, kui küsida - kuigi ma ei tea, kas nad teevad seda väga ruttu, kui nad veel raha kätte saanud ei ole. Aga kui mitte küsida, ei saa kindlalt, seda ma tean.

Idee "aga ma pole ju nende klient, see väljamakse ei loe, varsti nad maksavad Finnairile raha tagasi ja ma taotlen siis" EI OLE KANDEV. 
Mitte midagi ei maksta tagasi. Kui raha juba liikunud on, on hilja veel midagi teha. 

Phmt on AirHelp ja teised taolised ei-tea-miks lubatud skämmettevõtted. 
Ja osad inimesed promovad seda skämmi rõõmsalt edasi, sest no tõesti: probleemideta ja kiire kompensatsioonisaamine. 
Et nad saavad kätte ainult 65% rahast, mille nad saaksid, teisel veebilehel samu innukesi kastidesse tehes umbes sama kiiresti, ei ole nende teadvusse jõudnud. 

Ok, mul läks halvasti. 
Ilmselt saan AirHelpilt veel kätte oma 250 miinus 35% ehk umbes 167 eurot.
Nad väga lahkelt ütlesid, et kuigi ma olen nende teenustest loobunud, nad võivad mulle ikka väljamakse teha. Ja enne 2 kuu möödumist planeeritud reisi kuupäevast nad nähtavasti seda pakkumist tagasi võtta ei tohiks.
Vähemalt kui nad püüavad normaalse firmana paista.
Nii et ootan natukene veel - on ju võimalik ime, et ma ilge rabelemise tulemusel leitud aadressil saadetud kirja (täiesti uskumatul nimega saajale, muide:7063966.4ea1f7738d7a5436. See ei ole näide, see ongi saaja nimi, mis ilmub aadressile info@airhelp.com kirja saates adressaadi nimena) tulemusel SAAN neid tegema tagasimakse Finnairile.
Äärmiselt ebatõenoline, aga ootan nädala või isegi rohkem veel. 

Igatahes: ärge tehke nagu mina. 
Tehke paremini ja targemalt. 
Lisan juurde ka netist leitud pildi nende õngitsuskirjast. 
Enda oma ma muidugi kustutasin ja enne, kui aru sain, et püha perse, mul on tõendeid vaja! oli kuu aega mööda läinud ja postkastis kustutatud kirjad igaveseks lahkunud. 

Kuram, esimest korda ajaloos tajun, et privaatsete andmete lekkimine ON halb asi. 
Kui kiri ei oleks tulnud otse minu mailiaadressile napilt 3-4 tundi pärast lennu ärajäämist, ma ise poleks elu sees mingit AirHelpi otsima läinud. 

Olen neid lühikesi poste juba kirjutanud ka

Nii et nüüd üks pikk vahelduseks.

Ma ei ole üldse kirjutanud Naiskirjanduse Seltsi suveseminarist. 
Mitte seepärast, et poleks midagi kirjutada ega ka seepärast, et pole mu jaoks oluline asi, aga ma tulin seminarilt koju ja kolmandal ööl sellest alates pidi juba toimuma "Arda tähed." Ei ole isegi rohkem selgitada vaja, eks ole.

Ma isegi ei loovkirjutanud sel ajal. 
Ei jaksanud, ei suutnud, varuakud olid ka tühjad.
Nüüd hakkan tasapisi pilti ette võtma. 
Vahepeal Dagmar kirjutas me ettevõtmisest ja laiemalt Naiskirjanduse Seltsi ideest ka. 
Täitsa hea kirjutis. Kuigi küsimus ei olnud mitte piisavas fuuga esinemises, vaid et fuugat üldse polnud. Kui Piret jaaks rääkis, et Türnpu kriitika oli, kuidas Härma kantaat "Kalev ja Linda" ei kõlba kuskile, sest pole fuugat, hakkasime kõik naerma. 
Tõsi, mina naersin seepärast, et mu ajus läksid "fuuga" ja "fagott" segamini ja ma naersin, sest mismõttes kantaadis peab fagotipartii ka olema?! 

Kui aru sain, et oot, "fuuga" tähendab midagi muud, oli ikka veel naljakas, aga mitte niivõrd, et häälega naerma oleks ajanud. 
Sest selle kriitikaga, kuidas sa kirjutad valesti, teistmoodi, kui õige oleks, olen ma harjunud. 

Minuga vahel ikka juhtub nii, et kaks sõna sulavad peas üheks ja on täiesti võimatu neid eristada. Nii on näiteks Mehis Heinsaare ja Meelis Friedenthaliga - olen vähemalt kümme korda püüdnud meelde jätta, kumb ja kumb, aga ei. Ei ole võimalik. Sama võimatu kui parema ja vasaku käe eristamine, enne asja läbi mõtlemata. 
Venomi ja poisoni eristamisega sain toime, kui keegi fb-s - vbla Taliesin - soovitas mõelda, et venom on see, mis veenidesse peab minema. 
Siis sain selgeks. 
Enne ma teadsin küll, mis neil vahet on, aga kumb on kumb, oli võimatu meelde jätta. 

Oot. Ma pidin Naiskirjanike Liidu suveseminarist ju kirjutama!

Ma ei kirjuta midagi asjalikku, olge nüüd. 
Kirjutan ENDAST.
Mul oli eelmise aasta seminarist hästi hea mälestus ja läksin ootusega, et seekord on sama tore. Miska olin esimese päeva õhtupoolikuks üsna pettunud. 
Olin muidugi ka sitaks kurnatud. Esiteks toimus seminar mu eluperioodi sees, kus olin "miks ma teen nii palju, mis mul viga on???" ja iga päev võtsin endast viimast ikkagi. 
Teiseks juhtus kuulmatu asi. 
Või noh, viimasel 15 aastal kuulmatu, enne ma hilinesin vahel kokkusaamisele näiteks kolm tundi - kui nagunii kõik mõnusasti kuskil kohvikus või kellegi kodus istuvad, kus mul kiiret. Minu hilinemise pärast ei pea keegi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks. 

Aga sinna naiskirjanduse seminarile viiva transpordi (auto, mida juhtis mu lemmik Brigitta Davidjants) juurde hilinesin POOL TUNDI. 
Ma ei ole enam üldse hilinejat sorti inimene.

Kõik oli välja arvestatud. Jõudnuksin kokku lepitud kohta umbes 10 minutit varem, ent rongis tuli meelde, et olin hambaharja ja -pasta kaasa võtmata unustanud. 
Pealegi ei olnud mul meiki, aga tegelikult ma tahan seda uute inimeste kohtumiseks peale. Umbes nagu sõjamaaling - mul tuleb raske aeg, ma kaitsen end, nägu värvides. 
JA mul ei olnud suitsu. See ei tulnud üllatusena, ma teadsin, et suitsud said otsa, lihtsalt mõtlesin, et kuskil linnas jääb mingi koht ette ikka, kust osta.
Ma ei ela seda üritust ilma suitsudeta üle ometi.

Olgu, lähen Balti Jaama turult läbi, Selverist saan hambaharja ja -pasta, suitsud ning kempsus teen meiki. Teen meiki enne poodi. Jään natuke hiljaks, aga olgu. See kümme minutit ei tapa. 
Kümne minutiga arvestasin, sest arvasin, et trammid käivad kogu aeg ja nende ootamine ei kuluta eriti aega. 
SUUR viga. 
Etteruttavalt olgu öeldud (ÕŠi, mu keskkooliõpetaja, lemmikväljend grammatikat õpetades), et seda kuramuse trammi ootasin 10 minutit. 10! See on ...
... 
...
... kaua, kui aeg piiratud.

Tegin meigi ära, olin täiesti graafikus. Kähku poodi ja siis minema. Võibolla jäängi ainult 3-4 minutit hiljaks!
Pasta, hari, maksma, üleliigsed asjad käest ära selleks ... oot, kus mu rahakott on?
Otsisin kotte läbi oma seitse minutit. Peab ju olema, mismoodi ei ole, ei saa ju olla, et ei ole, vaatasin valesti!
Ladusin kõik asjad käekotist välja ja teisest kotist ka omajagu. Võtsin omaks, et rahakotti pole.
Oot, aga mul pidi rahakott olemas olema, kui rongiga Tallinna sõitsin. Ma ostsin ju pileti! 
Kas ma mingis hullusehoos võtsin selle välja, kui kempsus meiki tegin? Või kadus juba rongis? Aga kui nad leiavad rongist omanikuta asju, nad viivad peajaama.
Olgu, lähen esmalt vetsu vaatama ja siis jaama kontrollima.

Kuram, et ma helistada ei saa. Poolel teel Keila jaama tuli meelde, et ma pidin hommikul ju Brigitta telefoninumbri telefoni panema, ent unustasin. Olin aga üsna kindel, et seda vaja ei lähe. Mis seal ikka.
Selleks ajaks polnud ma ju teadlik, et hambaharja- ja pasta kaasa võtmata unustasin.

Olgu, parem tegutseda, mitte nutta. Ladusin kähku asjad kottidesse tagasi, valmis riiulitele tagastama ka oma maksmata jäänud harja ja pasta - ja leidsin rahakoti jaki alt. 
Kergendus.
Ok, seitse minutit kaotatud, nüüd on juba kiire.
Maksin ja läksin infoletti suitsu ostma. 
Teenindajat ei olnud. Ootasin, et tuleb. Ootasin. Ootasin. Tasapisi taipasin, et seesama teenindaja, kes ekspresskassas järjest asju läbi lööb, peaks ka infoletti haldama. 
Kassasabasse lisandus üha uusi inimesi. 
Loobusin. 
Aga selleks ajaks olin nii närvis, et oleksin ikka kohe väga suitsu tahtnud.

Ma ei ole nikotiiniga väga hädas. Sõltuvus on, ent mitte hädaline ja kui elektrisigaretiga piirduma pean, mul kulub vast kolm kasutuskorda päevas. Saaks ka kahega toime tegelikult. 
Aga mulle meeldib hirmsasti suitsetamise rituaal. 
Ma ei suitseta kunagi kõndides, käigu pealt. Ma ei suitseta kohvi kõrvale ja hommikuti ei ole mul õieti üldse huvi.
Minu jaoks on sigaret aeg endale. Panen kõik muu pausile, olen natuke aega igast tööst ja ärevast mõttest eemal. Lõdvestan õlgu ja see on Minu Aeg. See on "ma ei kiirusta." Teen täpselt nii ruttu, kui mina jaksan. Ma ei tee paremini, kui suudan. Mina.
Samuti on see ühe tegevuse lõpetamise rituaal. Räägitakse, et ATH korral on raske ühelt tegevuselt teisele lülituda. Inimesed istuvad paigal, kõht väga tühi, aga ei ole suutlikkust minna kööki ja teha endale võileibu, sest võileibade tegemine on uus tegevus. Lihtsam on internetti läbi lugeda, veel mõnele mailile vastata, veel natuke aega endale uusi kõrvarõngaid otsida ja nälga kannatada.
Teed ühe töö ära, saad preemiaks uue töö?
Ei-ei, parem teha seda esimest tööd edasi, et uut tööd tegema ei peaks.
Suitsetamine on minu häkk selle olukorra vastu. Ma teen töö (duši all käimine, treeningharjutuste kompleks,  pesu õue viimine, koristamine) lõpus ühe suitsu. Preemia iseendale. Olen väga tõhus ja vapper olnud, nüüd võin suitsetada. 
Siis on olnud töö lõpp, preemia käes ja võib midagi uut alustada.
Kuigi vahel ma eksin sellega, et tahaks suitsu teha. Arvan, et mootori käivitab "lõpetame nüüd selle töö ja alustame pärast millegi uuega," kuid tegelikult häirib mind muu.
Nii et enne suitsetamist küsin endalt iga kord, ega ma äkki ole hoopis näljane või janune. Äärmiselt tüng on pärast teist mahvi avastada, et ei tahtnudki suitsu, tahtsin tegelikult hoopis süüa.

(Ma ei ole unustanud, millest kirjutama hakkasin. Aga peab ometi ütlema, et sel ühte töösse kinni jäämisel on ka hea külg: vaatan köögis, et tööpind on maru must. Võtan lapi ja teen tööpinna puhtaks, ent lapp ei ole veel nii räpane, et seda pesema peaks. Võtan aknalaualt ka siis tolmu ära. Selleks tuleb asju mujale tõsta. Noh, kui juba, siis juba, laon kõik asjad mujale. Asjad on juba mujal, nii et pesen vahepeal lappi ja pesen aknalauda edasi. Kui aknalaud puhas ja asjad sinna tagasi pandud, tõden, et ega külmkapipealset ei ole ka ammu koristatud. Kui sinna asju panin, märkasin. 
Ja lõpuks on kogu köök puhas.
Sel heal küljel on aga oma halb joon =P Järgmisel korral, kui mõtlen, et midagi peaks koristama, tuleb meelde, mida see tähendab. Mitu tundi tööd. Parem ei alustagi.
Selle vastu on mul ka häkk: "Teen selle hästi natukese ära. Kui see natukene asja on tehtud, rohkem ei pea, kui just väga ei taha."
See tähendab, et luban endal teha vähe. Panna pidurit, kui asi kisub liiga kurnavaks. Õudselt aitab.)

Ühelausega =) 
Selleks ajaks, kui olin juba hiljaks jäänud, olin nii ärritatud, et tahtsin oma preemiat raskuste ületamise eest.
Nii et läksin üle jaama R-kioskisse, ostsin oma suitsud ja kimasin tagasi trammipeatusse teistpidi üle jaama. 
Tabloo ei töötanud. Ootasin natuke ja mõtlesin siis, et kuradile. Tahan suitsu!
Tegin ära oma suitsu ja tramm ikka ei tulnud.
Ootasin veel.
Tuli number viis. Mingi uus värk, minu ajal oli Tallinnas neli trammiliini. No - proovime!
Läksin peale, aga küsisin esimeselt inimeselt, kes mu ligi, kas see tramm läheb bussijaama? Inimene vaatas must tuimalt mööda. Astusin järgmise juurde. "Vabandage?" 
Mees ei vaadanud mu poolegi. 
"See ei lähe," ütles noor naine ülejärgmiselt istmelt. "Number kaks läheb. Võite järgmises peatuses maha minna ja oodata." 
Nii et läksin järgmises maha ja ootasin.
Ja ootasin. Brigitta ei helistanud mulle - õnneks olin oma numbri ka kirjavahetusse pannud, nii et ta saab mulle helistada ja küsida, kus ma olen.
Ilmselgelt polnud ma veel piisavalt hilinenud selleks. 
Ootasin. 

Viimaks tramm tuli, paari minuti pärast helistas Brigitta ja pooletunnise hilinemisega olin ka autos ning sõitsin seminari poole. 
Kaks ülejäänud sõitjatest oli mulle enam-vähem võõrad ja kolmas ei meeldi. Mitte loojana ega isegi mitte inimesena ebameeldiv. Tundub täitsa talutav. Ent ma tundsin eelmisel aastal temas kohe kaasautisti ära ning kui ta esimesena ööbimiskohta tõmbus ning mina teisena sinna läksin ja lõbusalt mainisin, et ma saan tast aru, meile, autistidele, on ikka seltskonnakoormus väga väsitav, heitis ta mulle jäise pilgu ning ei rääkinud minuga sestsaati enam ühtegi sõna.
Muide, ka seekordsel seminaril mitte.
Ega autos.
Ilmselt riivas autistiks nimetamine temas midagi väga olulist ja ta suhtus minusse edaspidi nagu õhku. Mispeale mina leidsin, et nojah, inimesega, kes arvab, et "autist" on halb sõna, ei ole mul ka midagi peale hakata. 

Ehk autosõit oli vaimselt väga väga väsitav ning seminar, eks ole, pärast seda alles algas.

Esimene päev ei olnud üldse mu lemmik ja ma isegi imestasin, et kuram. Miks eelmine seminar mulle nii toredana meelde on jäänud siis?
Magasin öö ära ja hommik oli imetore. 
Terve teine päev oli imetore. 
Meenutasin eelmist korda ja kuram. Siis oli tegelikult samamoodi. 
Et üritus mulle nii meeldivana meelde jäi, tuli sellest, et mulle meeldis teine päev. See, kus ei olnud enne transporti ja uue kohaga kohanemist ja kõiki inimesi olin ka eelmisel päeval juba näinud. Polnud tapvat väsimust. Oli tore.
Kahju, et üritusi ei saa alustada saabumise teisest päevast =P Alati on vaja ikka kohale ka saada enne.

Elame veel

Eile oli mu lemmikilm. 
Olgu-olgu, üks lemmikutest. 
Päike paistab, aga sellisel augustisel-varasügisesel moel, mis tähendab märgatavalt kollast valgust. Ei ole külm, kindlasti mitte ka ülemäära palav. Varjus 17-18 kraadi. Mahe tuuleke puhub tuntavalt. Kõik haljas on kullaga segatud rohelistes toonides, küps ja valmis. Ajuti hõljub õhus õunalõhna.
Just selliste hetkede nimel tasub elada: miski ei küünitu kuhugi, ei kasva, ei kahane. Kõik on paigas. Valmis. 
(Kuigi tegelikult ei ole. Meie hoovi neljal õunapuul on kõigil õunad veel täiesti toored ja samas on kollased tikrid, mis ei ole ära söödud või muuks otstarbeks ära korjatud, põõsalt maha langenud. Rääkimata kodumaistest maasikatest, mis nii ammu viljumise lõpetanud, et ei mäletagi õieti enam.
Ega neid meie aias muidugi ole ka.
Aga küpsemise tunne on praegu.)

Natuke olen ikka ebaadekvaat.
Võtsin kapist potikaane (sest pudrupotile on vaja kaant, et puder selle all madalal kuumusel mõnusasti podiseks). Panin potile, aga kaas vajus sinna sisse.
Olin vale poti kaane võtt.

Vahpeal on üks terav südmus aset leidnud, aga kuna mina aktiivne liige polnud, lihtsalt veidi seotud pealtvaataja, ma ei jaga teile detaile. Mus endas ei ole tunnet et peaks. 
Ainult seda mainin, et loo negatiivne tegelane on selgelt autist. (Teine oluline tegelane on vbla ATH, aga mitte selline, kelle puhul peale vaadates aru saaks, et temaga midagi imelik on. Ilmselt maskib paremini, ta on ka oluliselt jõuline ja intelligentne =P)
Nii et negatiivne tegelane on selgelt autist. Nii ilmselgelt, et ta ei ole piisavalt võimekas maskima. Sama selgelt autist kui otukene. Saab asjadest krooniliselt valesti aru, ent ise on veendunud, et õigesti. 
Lihtsalt ei taipa. 
Mul on tast kahju. Kuigi ta tegi mitmes mitmes asjas natuke halvasti ja ühes suures väga halvasti. Aga ma tugevalt tunnen iseennast ära. 

Umbkaudne tsitaat: "Ma tean, et nii pole tavaks teha, aga ma olen aus oma tunnete osas."
Umbkaudne tsitaat: "Aga ma enam üldse ei taha ära surra."
Umbkaudne tsitaat: "Minu maailmas ei karda inimesed oma tundeid näidata."

Kas ma olen nüüd nagu tema? Et kui ma ei maski, olen ma ...
Eh, ei. Ma ei ole silmnähtavalt otu ju.
Nõup, ei saa olla =)
Ma nii intelligentne =)
S.t. ma raudselt ei ole kõige intelligentsem inimene, keda tean - kuskil ülemise kolmandiku allosas pigem. Elutarkuses ülemise veerandi kandis. Praktilisuse osas samuti ülemise veerandi kandis. Nutikuse osas nii madalal, et see on veits koomiline ja tuleb välja kui igasuguse mõistlikkuse puudus.
Aga ses osas pole ma ka ainus oma tutvuskonnas =)
Saranane ikka tõmbab sarnast.

Täna sajab vihma, kuid ikkagi on soe. 
See on ka tore ilm. 
Õuest leidsin kolm küpset vaarikat. 
Elu on ikka täitsa hea, onju =)

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Tasub, oh, kuidas tasub

Mul läheb aina paremaks. 
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks. 
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid. 

Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku. 
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat. 
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =) 
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt. 

Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!

Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...

Ilmselt see praegune nauding läheb ka kunagi mööda. 
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus. 
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru. 
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.  

Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt. 

Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu mõte, kuidas kirjeldada, jälle tumblr andis idee, aga mu arust on päris tabav selgitus.

Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla. 
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks. 

Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida. 
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka. 

Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, nad on  automaatsed, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam. 
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata. 

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Hea armastus versus sõltuvus neurokemikaalist

nad ütlevad:

ei ole armastus
on dopamiininälg
on sõltuvus
mediteeri
räägi terapeudiga
otsi terveid suhteid

see ei ole armastus
armastus on eriline
püha ja puhas
ehe ja oluline
see, mis sul peal
ei ole

sul on sõltuvus
narkomaania
sa ei ole halb inimene
kuid see ei ole armastus

mina mõtlen
see on rohkem kui ainult teie armastus
mind seob nii hell tunne
kui neurokeemia
nii oksütotsiin
kui dopamiin

kui te ütlete
et see on rike
äkki olete ise rikkis?

Proosatõlge samast asjast: 

Ma ei ole sellest kirjutanud. 
Avastuse tegin mitu kuud tagasi. Vist jaanuaris. 
See raputas mind kõvasti. Olen sestsaati ohtralt järele mõelnud ning jah. 
Nii on. 
See oli kindlasti samuti mu enesetapu taga. 
Jah, jah, selle mõjul tekkis ka depressioon. Ent selle mõjul. 
Alguspunkt oli limerence. 

Miks ma lingin fb postitust, mitte mõnd korralikumat artiklit?
Sest vähemalt google'i esimesel viiel leheküljel, sisestades limerence, dopamine, addiction ei ole normaalset artiklit. On erinevaid fb-poste, quorat, mumsneti ja redditit ja mõned artiklid, mis mulle üldse ei meeldi.
Need räägivad, kuidas limerence ei ole armastus (love), on dopamiininälg, ja kuidas sellest üle saada. Bla-bla, looming, tervisesport, kohtumised sõpradega, teraapia. 

Esiteks ma ei usu, et minusugusel on võimalik sellest üle saada teisiti, kui lastes ajal mööduda. 
Kestab umbes 2 aastat pärast lahkuminekut. See ei ole igavesti? Tundub küll nii. Isegi nüüd, 46 aastat vanana, 2 aastat on kaugelt kujuteldamatum tulevik, kui ma tajuda suudan.
Olen tasapisi 3 kuulise tuleviku pealt 4 kuu peale liikunud, aga kõik üle selle on ikka adumatult kaugel. "Selleks ajaks võib rohelisest taevast dinosaurusi alla sadada, kõik muutunud olla."
Võimatult kaugel. 6 kuud või 100 aastat või 1000 aastat? Tundub üsna samasugusena. 
ERITI kui ma olen kurb. 
Ehk dopamiininäljas.

 Mul ei olegi teistsugust kurbust ju.

SELLEpärast ma ei tunne end kurvana, kui keegi (lemmikloom, lähedane, armastet kuulsus) sureb. (Kui surema just ei sattu mu limerence'i tekitaja, aga seda pole veel juhtunud.) SELLEpärast  on mul täiesti ükskõik, mida halba tulevikus juhtuda võib - loeb ainult praegu. SELLEpärast ei koti mind üldse, kui mõni tohutu kunstiväärtus kuskil õhku lastakse või teistmoodi ära hävitatakse. 
Dopamiini pole, olen põhjatult kurb.
Dopamiin on - ja mitte miski ei kõiguta mind.

Teiseks ei usu ma karvavõrdki sellesse, et limerence ei ole armastus. 
Olgu, mul ei ole ka tüüpilisi limerence'i naeruväärse poole tunnuseid. Ma ei kipu saatma anuvaid sõnumeid ega tegema piinlikke "olen kõigeks valmis, et su tagasi saaks"-telefonikõnesid. Kui tema poolt ei ole limerence'i, ma ei taha teda tagasi. 
Lihtsalt kannatan. 
(On olnud ka nii, et ei kannata välja.)
Kui mõtlen neile suhetele, mille ise lõpetasin, tuligi mu tahtmine lõpetada selle pealt, et teine pool selgelt ei tundnud minu järgi säärast vajadust kui mina nende.
Limerence puudus.

Mu jaoks ongi vajamine armastus ja armastus ilma selleta mingi ... kergekaaluline prügi. 
Olgu, see käib romantilis-seksuaalse armastuse kohta. tunnistan teistsuguseid ka. Ent minu romantilis-seksuaalne armastus ei ole selline. Minu armastus on enda täielikult üleandmine ja sama vastu ootamine ja kui seda ei ole, on tulemus ... teistsugune. 

"Ma armastan sind nagu väga kallist pereliiget." 

Mis on ka absoluutselt armastus, üldse ei eita. 
Aga see on teistmoodi.
"Armastus on otsus, mille sa teed iga päev uuesti."
Tõsi ka v?

Mitte et limerence ei ole armastus, armastus püha ja väärtuslik tunne, limerence aint dopamiininälg, vaid minu armastus on rohkem armastus kui ilma dopamiinisõltuvuseta variant. See, mis pidevat tööd nõuab.
Minu oma ei nõua mingit tööd. See pole teadlik valik. See on vajadus.
Et lühiajaline? 
Jaanuaris ma veel leidsin korralikke, mitte fb artikleid. Limerence nende andmetel võib kesta nii mõned kuud kui ka kogu eluaja. 
Mul ei ole kunagi ise üle läinud, kui teine pool vähegi kaasa aitab. 
Mitte kordagi. 
Olen "mul on see ilmselt eluaeg peal"-usku. 

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.

Oma maitsed

Sattusin mõned päevad koos veetma Energilise Inimesega.
Tean küll, et väsin kergesti ära ja hoian endal stabiilselt silma peal, et liiga palju ette ei võtaks ühe päevaga.

Aga kui teine inimene absoluutselt ei adu, et mul on teistsugused rütmid, ja ma ise ka ei taipa pidurit tõmmat, oot, väga väga naine, sa ei suuda!, juhtub sedasi, et jõuame mingil täitsa malbel kellaajal, näiteks kuus, ööbimispaika kohale ja ma lihtsalt istun autos. 
- Noh, tuled ka v? 
- Mul on üleminekuaega vaja. Oota natuke.

10 minutit hiljem juba toas:

- On sul veel midagi teha vaja?
- Ma tahaks lihtsalt olla natuke aega, nii et ei pea midagi tegema.

Hiljem mõtlesin järele ja sain, et ilmselt temale oli täiesti normaalne ja mõistlik päev otsa teha üht asja, siis kohe otse teist, siis kolmandat ja phmt terve päev on tegevusi täis hommikust õhtuni. 

No ja - ühe päeva ma pean sedasi vastu, kuigi see on ränk ja võtab must VÄGA palju. 
Teisel päeval hakkasin põrkima. Ja jooksin täiega kokku õhtuks. 
Kolmandal ei suutnud midagi. Lihtsalt täielik null. 
Civilization, kui koju jõudsin ja siis päev otsa seda veel.

Jaa, ma olen elanud sellist elu, milles iga minut on arvel ja kõik hetked tegevusi täis. 
Mhmh. 
Lõppes Rongiga. 

Aga muidugi sel ajal ma ei arvanud, et ma midagi imelikku teeksin või kuidagi imelikult elaksin. Tundus, et sedasi inimesed elavadki.
Hm.
HM.
HMMMMM.
Kas peaks üritama delikaatselt Energilisele Inimesele öelda, et kle, võta vabalt? 
Küsimus ei ole teile, küsimus on mulle endale. 

Lisaks toimus mu elus Tähelepanuväärne Sündmus.

Maitsestasin toidu täiuslikult. 

Imeliselt.

Veatult. 

Olen vist kaks korda elus veel sama head toitu teinud, Unustamatu Kana Šerriga hautamispotis ja veidi unustatud kalasupp särgedest.

Eelmisi kordi ei õnnestunud korrata, aga panen seekord kombo koostisosad kirja. (Kui palju midagi, ma ju ei mõõda, tunde järgi panin, aga võite ideeliselt proovida, äkki teile ka meeldib.)

 

Riis (riis pestud, a mitte leotatud): loorber, kardemon, vürtsköömen, nelk (nelki rohkem kui muid).

Lihakaste: palju värsket ingverit (hakitud, mitte riivitud), küüslauk, sibul, koriander, paprika (pulber), till. Rõõsk ja hapukoor mõlemad.

Liha ... nah, see pole tähtis. Mul oli seekord siga, aga liha oli ses toidus kõige ebaolulisem. Ahah, mingi liha.

On teatud asju, mille avastamise üle olen uhke. S.t. enamasti neid ei avastata, sest inimesed on kinni idees, et itaalia toite tuleb maitsestada nagu itaallased seda teevad ja tai toite nagu tais jne

Ja siis mina avastan, et klge, toores invger (hakitud, mitte riivitud), küüslauk ja till annavad imelise kombo.
Või et koriander ja paprika, lihtsalt kahekesi koos soolaga toimib hakklihale imeliselt. 

Või et kalasalatis peab olema ka õun. Kasvõi pool õuna!

Sama raudselt kui piparkoogitaignas peab olema riivitud apelsinikoort.

Aga sihukest ideaalset maitsete kombot kui eilsel õhtusöögil, saavutan ma vääääääääga harva. 

Poeglaps rääkis samuti hardalt, kui ideaalselt riis ja kaste kokku sobivad ja "see on midagi erilist praegu".

Inimesed on erinevad

Ühendasin jälle oma pea sees punkte. 
Fb-sõbra idee neuroeriliste teistmoodi vajaduspüramiidist aitas. 

Mairi Laurik on autor

Ta kirjutas, et kui ei ole turvaline, ei saa ta süüa ega magada ja kui toit ei ole turvaline, seda lihtsalt ei söö. Ükskõik kui näljane.
Samas eneseteostus on nii tähtis, et söök, jook ja uni vahel ununevad.
Mitte "vahel" umbes kord aastas" aga "vahel" kui umbes kord nädalas. 
Jah. Nii on. 

Aga ...
... ja mul lõi lambike peas põlema.
Oot, OOT. Miks õieti on minu jaoks vajadus tunnustuse järele baasvajadus? Miks see, mida teised ütlevad, loeb maapõhja mullitava vedela kivimini välja?
Sest minu jaoks on tunnustus turvalisuse märk! Nad kiidavad mind, nii et ma meeldin neile ja mul on nende hulgas turvaline! Tunnustus = turvalisus! Need ONGI samad asjad minu jaoks!
Ja kui kritiseeritakse, on sama: mul ei ole turvaline olla, ma teen teiste meelest halvasti ja valesti ja mulle antakse tunda, kuidas ma halvasti ja valesti olen. Ja õudus. Ma ei taha olemas olla. Ma ei taha seda tunnet, ma parem lakkan olemast.
Mitte et seepärast teisiti teeksin. Vajadus on täitmata? Ma siis elan selle täitmata vajadusega. Elan ülisitasti ja parem ei elakski. Aga et teistmoodi teeksin?
Varem üritasin. Intensiivselt. 34 aastat jutti.
Siis ...
Ma ei tea, kuidas ma Rongist just selle tundetasandil ära õppisin, ent olen õppinud: ükskõik, mida ma teen, see ei mõjuta teisi mind aitama, kui asjad persse lähevad. 
Tõesti ongi nii ka tundetasandil selge. See mina, kes aina püüdis meele järgi olla, on lihtsalt läinud. Pole.
Ma ei tee enam asju Teiste tahetud moodi, sest ma ei usu, et teiste meeleheaks asjade tegemine mind kuidagi kunagi aitaks. 

Aga samas on ka selge, miks mu jaoks tunnustus on turvalisus. Armastage mind, nagu ma olen, siis ma ei karda teid. Kiitke mind, siis ma usun, et te näete mind positiivse isikuna.

Tegelt tahan väga inimestele meeldida. Ma ju  fawn-inimene. 
Krt, isegi mu hirmuunenäod on sellised, kus lipitsemine on lahendus. Et ma mitte ei põgene jubeda tapva poolmasinliku õuduse (või karu või kummituse või mõrvarliku hiidjänese või ebasurnud mõrtsuka või hullunud veoauto) eest, vaid lähen talle vastu ja ütlen, et ok, ta võib mu ära tappa, aga palun ärgu haiget tehku. Kiiresti. 

Kardan küll, et ta ei tee ikkagi kiiresti, aga see tundub parem viis olevat, kui põgeneda.

Tõsi, on teatud tüübid, kelle juurde ma KUNAGI ei lähe ideega, et luban tal endaga misiganes asju teha, tema vastutasuks ärgu tehku haiget.
Sellesse kategooriasse kuuluvad õppealajuhatajad, kurjad kassapidajad, müra üle kaebavad naabrid ja vastikud õpetajad.
Neile on lootusetu südamesse pugemist üritada. Nemad ongi haigettegemise peal väljas. Aitab ainult vastuhakk.

Samas on mul nii nendega kui teistsugustega olnud hulgi ka neid unenägusid, kus ma vastu hakkan ja võitlen. Aga kui tegu on õudusunega - viimasel ajal pole õudukaid õigupoolest eriti esinenud, aga nooremana alailma - ma võin koletise, olgu ta seina seest immitsev udu või vastik karjuv naine rongijaamas, surnuks lüüa küll.
Kuid see aitab umbes sekundiks.
Siis hakkab ta jälle end jalule ajama ja on veel vihasem. 
Enamasti tuleb neid ohtlikke tüüpe muudkui juurde ja juurde ka, nii et hoida kõik surnuna vähemalt seni, kuni ma põgeneda jõuaksin, muutub iga hetkega vähemtõenäoliseks. 
Mis lõpuks saaks, ma ei tea, Olen alati enne üles ärganud.

Mul on piiratud hulgal olnud ka põgenemisunenägusid ja veel piiratumal neid, kus jään seisma, panen silmad kinni ja saagu mis saab, mina ei tee enam midagi. Aga need olid ka lapsena pigem haruldased ja mida aeg edasi, seda haruldasemad. 
Ma ei oska 10 aasta täpsusega paika panna, millal viimaseid selliseid nägin.
Mida teie oma õudusunedes teete? Kas on Fight-Flight-Fawn-Freeze reaktsioon unes sarnane ärkveloleku omale?
Ja kas mõni neist on lahendus ka? 

Möönan, ega minu mõrtsukale pugemise unenäod enamasti lõpe sellega, et ta tapab mu ära, kuigi haiget ei tee.
Osad lõppevad nii, et hirmsad ja ohtlikud saavad pehmeks tehtud sellest, et keegi neid usaldab, ja viimaks saab, et mina lohutan kurikaela ja otsin talle põgenemisteed ohtude eest, mis teda ähvardavad. Osad lõppevad nii, et paha on segaduses ja ei oska käituda ning halvemal juhul jätab minu ja tormab jälitama neid, kes pagevad. Siis jälitan mina juba teda, et ta teiste juurest eemale juhtida kuidagi. 
Osadest ärkan lihtsalt üles, enne kui mingi lahendus saabuda jõuab.

Oot.
Oot-oot!
Püramiidist rääkisime, eks? 
Sellest, kuidas füsioloogilised vajadused ei ole baas, vaid turvalisus on. Seejärel võibki kohe tulla eneseteostus - sest põneva ülesande, nt teile siia võrgupäevikusse kirjutamise käigus ununeb nii söök kui jook, nii uni kui vajadus kasvõi selga sirutada.
Või tuleb korraks meelde, aga lükatakse eemale kui ebaoluline. Ma hiljem. Mitte praegu.

Et Maslow neurotüüpiliste vajaduste püramiidis on baasvajaduste, nende kõige alumiste seas seks, on veel eraldi absurdsus. 
Kujuteldamatu. 
Et kuni kiim rahuldatud pole, ei ole oluline ei turvalisus, kuulumine, tunnustus ega eneseteostus? Ja sealjuures ei ole iha tegelt iha erineval hulgal kõigi nende ülejäänud asjade järgi? (Turvalisus kui "tema kaitseb mind," võimalik mõlema soo puhul, kuigi enamasti ei oota mees naiselt füüsilist kaitset, vaid emotsionaalset. "Kuulumine" ei vaja seletust. Tunnustus kui "juba see, et tema mu välja valis, on suur tunnustus". Eneseteostus kui "tahan tema jaoks olla oma parim võimalik mina ja see hõlmab kõiki eluvaldkondi".) Ei, himu on lihtsalt himu, konkreetselt seksi järgi.
Ma ei tea, kuidas Masolw mõtles ja tundis, aga see tundub ikka VÄGA hirmus viis olevat, kui tollest ajust sai välja tulla "seksuaalsus on baasvajadus".

Ehk teisiti öeldes: ma olen väga väga ammusest ajast teadnud, et see püramiid on möggga. 
Aga nüüd hakkasin mõtlema, et oot. OOT. Äkki see (püramiid) osade inimeste puhul ikka kehtibki? Äkki isegi enamiku inimeste puhul? (No mitte seksi osa, see on teatud friikide pärusmaa aint.)
Et mulle mitte, nojah. Ma olengi imelik.
Aga äkki päriselt ongi inimesi, kellele kehtib???
Kas sulle kehtib?

Krt ... ise ei viitsi. Akadeemilisus pole minu ala.
Aga need teemad, kuidas neuroerilised on igas pagana mõistuse ja tunnete teemas mastaapselt teistmoodi kui neurotüüpilised: kas neurotüüpilised ja autistid ja ath-d ja ocd-d ja kesiganes veel on milleski kõik-inimesed-on-sellised osas sarnased ka; kuidas üldse sai juhtuda, et neurotüüpilisus on mingi "normaalsus", kui ometi pea kõik inimesed, kes mulle meeldivad ja osad, kes mulle tugevalt ei meeldi, on samuti selgelt neuroerilised ja ma lähedalt ei tunnegi üldse kedagi neurotüüpilist?! Kuidas need sootsiumid nii erinevad saavad olla, kui paljude vahel neist kokkupuuteisikuid on ja kes nad on, mislaadi inimesed? 
See kõik vajaks nii palju uurijaid, et mu meelest võiks psühholoogiateadus järgmised 30 aastat ainult sellega tegeleda ja ikka ei saaks korralikke vastuseid veel. 

Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Teha, mida inimene tahab vol vist VII

Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. 
Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.

Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. 
Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. 
Isaga.
Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli. 

Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära.
(Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.)
(Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.)
(Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)

Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta.
Saab huvitav olema.

Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades).
Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?

Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline?
Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! 
Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. 
Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab.
Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. 
Nagunii ei oska ega suuda. 
Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt.
Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea.
Nüüd ... (meenutab lähiminevikku)  ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan.
Teoorias tugev.

Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.

***

Pildi tegi muidugi Tütarlaps
A seljas on mul sitsisatsidpatside
kingitud pluus =)

Ei jäänud.
Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. 
Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...

***

Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha!
Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. 
Aega on selle kiire asjaga. 

Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis. 

Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P