Elu on ... elu

Kas ma jaksan?
Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata?
Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.

Ehk ma tahan viriseda.
Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik?
Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.)
Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. 
Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. 
Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. 
Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme.
Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. 
Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal.
Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.

Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?

Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. 
Ehk siis ei olnud tema masti tegelt.
Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. 
Nii et läheb jälle nagu alati.

Nõ-me.

Tegelt on kõik hea, eks?
Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. 
Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. 
Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.

A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. 
Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel.
Ilmad on imelised. 
Minu lemmikilmad.
Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes.
Mul ei ole valus.
Hing ei valuta. Pea ka ei valuta.  
Lissalt - väsinud.