Vabadusest

Kui sa arvad, et ma kardan,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei saa midagi teha,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei suuda,
arva uuesti. 

Kiiev püsib ka täna. 

Olukorramõtted

Oo, mul on isegi kerge ärevus hinges. 

See on ebatavaline, nii et huvitav. Mida ma kaasa võtaks, kui oleks vaja kähku lahkuda? Kuhu ma läheksin? Hmm, äkki peaks teise magamiskoti veel ostma, ühega me pojaga toime ei tule ju. 
Kuigi see on hea soe. Miinus kümnene vist. 
Jah, aga kuhu minna, kui mitte lihtsalt linnast veidi välja parkmetsa? Olgu, mõtlen sellele, kui vaja on. Kui pole vaja, ei mõtle. 
Lihtsalt vajaduse tõustes oleksid hinnas kõik ahikütte ja kaevuga majakesed, aga minu pere oma on umbes 200 km kaugusel. Kas ma veaks sinnani välja? Kui oleks vaja jala minna? Ja mitte teedel, eks ole, vaid kuidagi --- 
Naaah, eks näeb.

Kriisisituatsioonid ei tundu mulle hirmutavad, vaid erutavad. Ma olen enamiku oma elust kriisis elanud, nii- või teistsuguses, ja kui on vähemalt üldsuse arust ka kriis, mul on tegelikult edumaa - vähemalt saadakse aru, et raske on, mitte et mul on omaette raske ja siis veel mõnitatakse kõrvalt. 
Ja ma tegelikult eelistaksin suurt sõda sellele, et Putin Ukraina kähku ära vallutab ja maailm ohkab: "Nojah, kehvasti küll," ning elab edasi nagu ennegi. 

Krt, aga praegu on küll nõme sant olla. "Ma ei saa olla lahingmeedik, kuigi julgeks küll, sest mu käed on nii kobad ja ma ei suuda kõige lihtsamat asjagi kiirustades teha!" Ma ei saa mõelda, et oh, läheks appi, sest minust poleks mingit abi, oleksin ainult koormaks. 

Üldiselt levib sotsiaalmeedias soovitus mitte infot otsida, mitte lolliks minna, võtta asja rahulikult ja piires "mida mina just praegu oma lähedaste heaks teha saan". Kui pole väga midagi, siis las nii jääbki. Ela tavalist elu.
Ma arvan, see on hea soovitus. 
Lissalt ... lissalt tore oleks end mobiliseerida, kõik varuakud tööle panna, sest ON VAJA - mul on suur usk oma suutlikkusse kriisis toimida. Kui seda vaja pole, olen ikka igav tavaline mina.

Nojah, olgu, ma ei ole igav.
Kuid ideeliselt. 
Olla kangelaslik tundub nii lihtne. Tavaelu on see, millega ma hästi hakkama ei saa.

Aga - see mu kunagine pettumusetoonud deit kirjutas fb-s, kuidas: "Nüüd peaks olema ilmselge, et Venemaal (Putinil - minu seletus) on üks eesmärk - näidata lääneriike nõrgana. Lõputu heietamine, hukkamõistmised, nõudmised rahumeelseks lahenduseks (...) Muuhulgas on suudetud täielik naljanumber teha ÜROst - kui on vaja mingeid kolmandajärgulisi diktaatorihakatisi kuskil kaugel korrale kutsuda, purskub üksmeelt üksest ja aknast. Kui on vaja hukka mõista Venemaa agressioon, sest Kiievis peavad tsiviilisikud elukutseliste sõjaväelastega lahinguid pidama, ei saa järsku mitte midagi teha, sest agressor on juhuslikult Julgeolekukomisjoni eesistuja ja ei lase resolutsiooni läbi - ning kõik istuvad lollide nägudega ja kehitavad õnnetult õlgu.
Kreml muidugi ootab tuumasõda, sest siis saaks ta maa alla pommitada kõik, kes teda kasvõi korra on imelikult vaadanud," ja see on hirmuäratavalt hirmuäratavalt hirmuäratavalt läbinägelik. 
Et jah, mina indiviidina olen loomulikult: "See on VALE, ma võitlen surmani ja naeran teile siis veriste hammastega näkku, kui aeg käes on." Aga on hulk inimesi, ka juhtivatel positsioonidel, kes mõtlevad: "Jah, aga me luksuskaupu ikka tahaks Venemaale müüa, sest oligarhide naised on me põhiklientuur!" ja "No aga GAAS, me ei saa ju ilma!" ja "Sõda on ikka väga paha asi!"

Ja krt, ma olen ju isegi nõus vähemalt viimasega. 

Aga lihtsalt minu lahendus oleks lüüa uppi see, kes sõdida tahab, ükskõik mis hinnaga, mitte: "Väldime sõda iga hinna eest." Mis võibolla ei ole kõige arukam, arvestades, et Putinil on tõesti tuumavõimekust pommitada kõik kiviaega. 

Teod

Kurat, ta tegi seda jälle.
Omal moel on see isegi hea - nüüd peab reageerima ka keegi muu, kui vabaühendused ja tavakodanikud jne. Keegi muu kui "Vaba Ukraina" ja mina.
(Mul on, muide, Ukraina vappi kujutav kaelakee IKKA kaelas. Ära olen võtnud ainult väga ajutiselt, pannud kohe jälle tagasi, kui olukord möödas - sest no Krimmi pole tagasi antud, eks ole.)

Aga ikkagi jube ka. Sest kurat, reageerige, kurat, ärge lubage, kurat, olge inimesed - aga samas ma kardan ikka, et ei tehta midagi peale "kategoorilise hukkamõistu". "Sanktsioonid Venemaale", aga gaasi tahaks ikka.
Kas mina isiklikult olen valmis panustama? Oojaa, aga no mida ma ikka teha saan, mida seni pole teinud? Ei osta Vene tooteid, mhmh, ostan Ukraina omi, mhmh, vahetan fb profiilipildil raami (tehtud 3 nädala eest), kirjutan võrgupäevikus ja kannan kaelakeed. Kõik samad asjad, mis tehtud, tehtud, tehtud. 
Ok, on üks mahlabränd, mida vahepeal ostsin, sest mu pojale maitseb ja no ega ma siis tavavenelase vastu ole jms vabandused, seda tõesti enam ei osta.

Samas VALMIS oleksin panustama nii mõndagi - kui sõda lõppeks sellepärast, palun, kohe sureksin selle nimel. Aga surrakse palju- ja paljuhaaval, kuid sõda ei lõppe. Kedagi ei huvita üks laip rohkem või vähem. Raha on mul ka naeruväärselt vähe, ei saavuta ka kõike ära andes muud, kui ise väga halvasti elamise. 

Nii et - mida ma teha saan?

Raskused on selleks, et neid võita

Ma kunagi kirjutasin mugavustsoonist luuletuse. Kuidas mul ei ole mugavustsooni, kuidas ma ei saa aru, millest inimesed räägivad, kui nad ei taha midagi teha, sest see pole mugav ja mõnus. 
Mul on nii harva mugav ja mõnus, et noh. Jah. 
Proovisin ära surra, sest OMETI võiks ju olle mingi koht ja aeg, kus ei ole valus ja paha?!
See ka ei tulnud välja.

Nüüd sama asi natu teise nurga alt.

Sest käisin peol, onjo, ja lõhkusin end TÄIEGA ära. Teadsin ette, et lõhun end täiega ära, sellised üritused on kindel viis peavaluks, ahastuseks (isegi kui on hea pidu, ALATI tuleb), kurnatuseks. Aga muidugi läksin, sest ma armastan üht peoperemeest TÄIEGA ja ta armastab mind vastu TÄIEGA ja nii täielikku aktsepteerimise tunnet kui temalt ma pea kusagilt ei saa. Ja no - pidu! Mulle meeldib tantsida ja särada ja pooled inimesed, kes seal on (teist poolt eriti ei tunne), ja siis lihtsalt - lepin sellega, et nojah. 
Lähen katki. 
So what?

Mu jaoks on raskused täiesti suvalised asjad. Ma nagu - ei arvesta neid üldse. Sest kogu aeg on raske, kogu aeg on halb, ja natuke rohkem või vähem on pisiasjad-pisiasjad. Jah, pidu on kahtlemata raskem ettevõtmine kui ilma peota elamine, kuid vahe ei ole nagu valgel ja mustal. Vahe on nagu hallil ja veidi tumedamal hallil. Phmt hallil ja hallil, eks ole. 
Nii et vahet pole: laias laastus sama asi.

See ongi mu üldine suhtumine raskustesse. 
Nagu: ahah. 
Nagu: nagunii tulevad. Võiks siis vähemalt toredaid asju KA tulla koos nendega, mitte et on aint raskused ja ei midagi muud. 

Peol õnnestus mul endast saada täpselt üks foto ja see pole eriti meelitav. 
Tõsi, vaatate seda ja saate ka aru, et ma ei üritanud selle pildi jaoks ilus olla. 

Foto selt mehelt, keda reservatsioonideta armastan

Elu pasjanss

Mulle meeldivad pasjansid. 
Meeldisid juba siis, kui mul oli nende ladumiseks ainult kaardipakk, mitte arvuti. 
Meeldivad ikka veel.
Olen nende ladumises ka üpris heaks saanud, eriti kuna nüüd lubavad programmid ka piiramatult käike tagasi võtta (vähemalt ämblikku tehes) ja visadus viib sageli sihile.
Aga hakkasin mõtlema, kas võibolla see suhtumine - visadus viib sihile - ei ole mu paljude probleemide taga? Võiks ju takistuse ette tulles mõelda, et nojah, ju pole mulle määratud, ja teha teisi asju. 
Pasjansi ladumises ja pika proosa kirjutamises vast mitte, nendes valdkondades ikka ON visadus asi. Aga mu raevukas püüd last saada - äkki tõesti oleks tervem mõelda: "No pole ette nähtud", ja lapsendamiskava asemel ... no teha mingeid teisi asju.

Oleks jäänud raha kulutamata kunstliku viljastamise peale ja palju südamevalu olemata.
Oleks ammu võinud otsustada, et suhe K-ga on hea ka seksi- ja paarissuhtevabana defineerituna. 
Võiks keskenduda Isase isiklikele võludele, mitte: "Oh, seks! LAPS!"
Kogu selle nürimeelse visaduseta ei oleks ma Rongimehe hingesõprust ka läbi ebaõnnestunud armusuhte säilivat tahtnud, ei oleks Poeglapse isale kaks aastat ärasaatmata kirju kirjutanud, ei oleks ...
Visadus on mõnes asjas hea omadus, aga mõnes asjas otseselt kahjulik. 
On valdkondi, kus "peab saama!" ei ole üldse mõttekas suhtumine. 

Ja siis laon oma ämblikku ning mõtlen: tuleb välja, siis tuleb, ei tule siis ei tule. Lähen esmase instinkti peale. Võtan tagasi ainult paar korda mõned käigud. 
Selle ainus tulem on, et välja tuleb palju vähem pasjansse. 

Ma vist ei saa muuta ellusuhtumist mõnes asjas, aga osades samaks jätta.
Üldse, võibolla mul ei ole midagi viga, et ma sedasi visa olen, võibolla see on hea omadus siiski? Mõned-paljud raamatud, rohkem ja vähem ilukirjanduslikud, väidavad nõnda.
Kuigi too tarot-psühhiaater rääkis elus märkide lugemisest ja nende kuulamisest. 
Jah, ma võin ju mõistusega otsustada, et ta idioot oli, osake minust on ikka "see naine on vanem kui mu ema ja teinud oma tööd pool igavikku, äkki ta ikka on mingis osas tark, äkki näeb tõdesid, mida mina lihtsalt ei näe ..?"

Võta elu nagu ta tuleb, ära taha, ära looda. sellega väldid pettumusi. Tee seda, mis on kerge, ära tee seda, mis on raske, nii on elu elamiseks mõeldud.

Tegelt ma saan sellest suhtumisest isegi aru. Ma isegi olen mõned aastad üritanud nii elada - aga SEE ei ole ka lihtne ise, noh. Teha ainult seda, mida tahad, nõuab kogu aeg hoolega oma sisemuse jälgimist ja lisaks võimet mitte lasta end häirida Teistest, kes väidavad, et see on Paha Viis ja lisaks (LISAKS!) omaenda "aga on parem, kui see on tehtud ju?" sisemuses kamandava hääle mittekuulamist. 
Minna pidevalt kergema vastupanu teed on RASKE. 

Ma osaliselt olen ikka veel sel teel. Aga njah. Pasjansi ladumisel see mind küll edasi ei aita.

Kõige tõhusam olen ilma eesmärgita. Lihtsalt asju tehes.
Töötab ka pasnjasside puhul - tundub küll, et nüüd on perses, midagi pole parata, aga tõstan veel selle ja selle ja selle ja - oi, aga nii saab ju ka! Oi, äkki tulebki välja?!

Naeratuse taga

Täna oleks kohane kirjutada järjekordne valentinipäeva-eri, aga mul ei tule. 
Nagu ... jaah, sertraliin annab leevenduse ja ei ole väga halb, on aint veidi kesine, aga ikkagi käib seest jõnks läbi iga kord, kui kedagi beebi või vankri või tuterdava titega koos näen. Krt - mis siis, et ma olen 200 korda leppinud mõttega, et omaenda kõhust ma enam lapsi ei saa, ikkagi on kehv tunne TAAS avastada, et ei jää plaksust ja ühest seksist rasedaks, isegi kui arvan, et see on heal päeval tehtud.

Ja noh. 
It's a strange grief, but it's grief, nagu Amanda Palmer laulab aborditeemalises laulus, aga ma ei teinud aborti, mul isegi ei katkenud ära, mul on LIHTSALT kurb. Ja ma tunnen end samas süüdi, et mul kurb on, sest oh, nii paljudel on nii palju halvem ja mis mul viga, mis mul on halb elu v?!
Mõni Epp on ka sel teemal asju öelnud. 
Ma olen ikka otseselt haavunud. Ta ise on nii krdi helge kogu aeg ja samas: "Sul on nii kerge elu!" Kurat, ei ole!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Nii et ei ole väga armastuseteemalistel asjadel mõtlemas muul moel kui: "Mul on VALUS, kurat!" 

Isastest, isadest ja minust

Ise olen säärane kirglik ja metsik, selle üle uhke ja värki.
Aga tõmbab mind ikka nende poole, kelles mõistuslikud tendentsid. Võivad olla segamini ning raamiks hullusele nagu mul endal, võivad olla tugevamad, veel tugevamad - ja isegi need meeldivad mulle, kel peale kaine rahuliku mõistuse vähe muud on. 

Meile ikka meeldivad sama sorti inimesed, kui me olulised täiskasvanud hooldajad, enamasti vanemad, olid. Mõistuslikud nagu mu ema, hullus mõistlikkusega segamini nagu mu isal. Kui on rohkem kirge kui mõistust, on juba raske, isegi kui mõlemat on.
Kui ei ole kumbagi, on tühi loos.
Miks ma temaga ÜLDSE asju ajasin? 
Suutsin ikka pime olla ...

Kunagi umbes 15 aasta vanuselt kirjutasin isale luuletuse, mis lõppes: "... sa ei tea kaugeltki kõike, kuigi arvad, et kõike tead."
Muidugi ütles ta toona mulle, et ei arva sugugi nagu teaks kõike - aga käitub ikka veel moel, nagu teaks just tema õigeid vastuseid.
Ma ei vaidle - ta on nagu mina. Sageli vaatlebki probleeme ootamatu nurga alt ja näeb lahendusi seal, kust teised ei taipa neid üldse otsida. Aga ses osas on ta ka nagu mina, et seesugune "ma olen nii tark, krt!" on talle mõtteviisiks saanud ning ta ei oska näha, kus mingid olulised asjad arvestamata jätab. Ta on nii harjunud sellega, et Üldine Arvamus on jama ja hei, vaadake selge pilguga!

Lühike kokkuvõte: mulle meeldib mõistus. Kui see ilmneb, ma rõõmustan.

Miks ma sellest räägin? Sest mõtlen enda üle, noh. Miks nii ja mitte naa? Mis seda toetab? Mis toda tõestab? Miks ma olen kogu aeg näljas suhtes K-ga, samas miks ei saa end vaimselt ära toidetud pidevalt voogava tunnustuslainega ... krt, ma pean talle mingi nime panema ... ütleme ... Isase poolt? Ta meeldib mulle jätkuvalt, et selge oleks.
Kuigi ma ei oska temaga tegelikult suhtestuda.
Vbla on ta liiga uus. Aga vbla ma ei oskagi suhtestuda kellegagi, kelle panus ei ole peamiselt: "Ma sellega ei tegele"?
Kuigi ta ei tegele tegelt =P

Marca kirjutas suhetes tegevuste jagamisest ja Katarina kirjutas sellesamast tund aega varem, ja ma olen lihtsalt tuimalt segaduses, sest ...
Jaah, intellektuaalselt ma saan aru tuumikpere ideest. Aga reaalsuses mul üldse ei kliki. Ma ei mõista lihtsalt.
Sellega seostub ka minu arusaamatus "Mis mõttes "ei taha olla üksikema"?"
Nagu ... nagu ... nagu ... mis sa nagu ... päriselt loodad mingi teise inimese peale oma elus?!?!?! Mitte et "ta teeb, kui talle sobib ja kuidas talle sobib ja kui sellest mulle mingit kasu on, ma tänan, ja kui ei ole, aga ta tahtis parimat, ma tänan, ja kui ta phmt tegi lõpuks rohkem kahju kui kasu, las siis olla, ma lepin, sest ise ma ju tahtsin ta panust. Oma valik oli." 
Minu vaade on, et mina vastutan, kellegi teise antu (nt lapsele) on lihtsalt boonus. 
Ja ma ei saa aru, tunnete tasandil tõesti ei saa aru, kuidas inimestel teistmoodi on. Ma ei saa aru, mis mõttes ei taha inimene olla üksikema, sest minu maailmas on kõik emad üksikemad. Kui mees (või teine naine) ka midagi panustab, on see hästi, aga samas kui ta käib naisele rohkem närvidele kui tema antu rõõmu toob, on täiesti arukas ja hea valik tema jeehat tõmbamist nõuda. 

Sest vastutad sa ise. 
Olla nii õnnelik, kui suudad, on sinu enda vastutus ja mitte keegi ei jaga seda sinuga, mitte keegi ei oma kaasvastutust ja järelikult teed sina oma elus valikud kõik ise, ise, ise. 
Ma kahtlustan, see on seotud ideega, miks mu suhtumine tolle suvise flingi isadusse"nope, ma ei ütle ka talle" tõi kaasa üldrahvaliku jälestuse. 
Sest ... neil (teil?) on mingi idee, et vastutust on võimalik jagada. 
Et see jagamine on isegi nagu hea ja tore. 
Ja mul on: "No tast ei tõuse mingeid boonusi, millest te räägite?!" 
Vastutus on nagunii minu oma. Mitte kellegi teise. 

Ja see on ilmselgelt lapsepõlvest sisse kasvanud. Kõik need lood sellest, kuidas lapsed ei saa lapsed olla, peavad vastutama enda ja vbla ka oma vanemate eest ise - oot, ma mitte ei lugenud end liiga palju nendesse sisse, vaid ma olingi siuke? Tegelt ei ole normaalne viia kaheksa-aastane võõra maja ette etluskonkursile ja eeldada, et ta saab seal kõik ise tehtud, õiged kohad üles leitud, end registreeritud, kui talle isegi öeldud pole, et esmalt peab end registreerima? 
Saali ma leidsin üles ja istusin seal, oodates oma korda, kuni algas autasustamine ja ma võtsin teadmiseks, et olen maailma alt vedanud, ma pidanuks veel midagi tegema, et esinemagi läheksin, aga ei teinud, oh paha mina. 

Ma ei saa ka ikka veel üle sellest ebapärlikarbi "kule, nii paljude vanemad on lahutatud, miks sa arvad, et sina kuidagi eriline oled?" kommentaarist. Nagu ... kui palju lapsi on moderaatorina oma vanemate vahel sebinud, et üks vanem läbi tema suu üldse teisele öeldud saaks, et ta nüüd läheb temast lahku ja enam koju ei tule?!
Kui palju lapsi on mitte kunagi elus pliiti kasutanud ja jäetud päevaks üksi oma isa uude korterisse, kus süüa on peamiselt tooreid mune ja tooreid kartuleid? (Ma tegin mune kaminas plekk-kausi sees. Elava tulega ma julgesin toimetada, viinereid olin ikka lõkke peal teinud, liha orgi otsas küpsetanud ja isa ütles, et tuld võib teha ja näitas mulle, kuidas siibrit avada. Elektripliit oli arusaamatu veidrus. Ma vist esimest korda nägin sellist üldse.
Päris hea toit tuli, kuigi kauss oli muidugi musta värvi alt pärast.)
Kas kõik lapsed tunnevad, et nemad vastutavad oma vanemate (olgu nad koos või lahus) õnne eest? Ega, mulle on ka täiesti arusaamatu olnud laste vaen oma vanemate uute kaaslaste-kallimate suhtes. On ju hea asi, et vanem on õnnelik? Kui see uus talle meeldib ja teda õnnelikumaks teeb, ainult võit ju?!?!?!
Isa, muide, andis mulle võtme, kui tema juures olin.
Aga oma päriskodus olen küll aknast sisse-välja käinud, sest õue on vaja saada - ja pärast tuppa on ka vaja saada.
See tuppasaamine oli päris krdi raske, sest esimene korrus esimeseks korruseks, need aknad ei olnud madalal.
Aga võtit? Mulle? Kes siis lapsele võtme annab, ta ei suuda ju selle eest vastutada! Meil on kogu aeg keegi kodus!
(Välja arvatud siis, kui ei olnud.)
Pliit ja võti, lapsele selgelt liiga karmid ja ohtlikud asjad.

Ma heietan, vabandust. 

Lihtsalt ... lihtsalt minu jaoks on kogu idee sellest, et on mingi kaasvastutaja, täiesti võõras ja veider. Mitte et ma seda ei tahaks ja hindaks - kunagi möödunud kevade ja suve vahel sõnastasin isegi K jaoks ära, et ma tunnen end armastatuna, hoolituna, tähtsana, kui keegi on mu selja taga ning kui ma enam ei saa, ei suuda, ei oska ise, ta võtab üle.
Mulle meeldib olla vaba inimene, vaba valima, aga ideaalis on keegi, kes aitab, kui jamaks läheb, kui halvasti valin, kui ja kui.
Aga ma ei USU, et niimoodi käiks, et niimoodi saaks, ja kõik "muidugi saab, see ongi ju elu" on mulle: "Mitte minu elu!!!!" ja meeleheide ja raev. 

Olgu, aitab küll. 

Igapäevane nõiakunst

Pea valutab.
Miks mu pea valutab?
Sest ma olen natuke loll. 
Ei valuta väga hullusti ja ma võtsin ibuprofeeni (200 mg) sisse ja üsna selgelt aitab. Joon kohvi ka. See ka aitab. 
Aga loll olen ikka. 

Vaata, ma arvan (jälle), et vbla olen rase. Sest noh - teistmoodi. (Jah, mul on tegelt meeles ka AD-de võtmise muutumine ja et ka see mõjutab.) Osa minust on "ei ole sa rase, ära loodagi" ja teine osa "ok, ibukas ibukaks, aga kas ma tõesti pean kogu aeg suitsetama, äkki ikka olen" ja siis on tunne, et kui ma suitsetan, joon veini ja söön ibukat, siis ehk olen rase. Samas - kui voodis on mõnus olla, ei tõuse üles, et tabletti võtta, sest raseduspeavalu läheb äkki ise üle magamise ja kohvi peale ... Aga selgelt ta tahtis ibukat, et kahaneda. 

Igatahes jah, phmt teen üsna heldelt kõiki kahjulikke asju, sest kui jätan need tegemata, sest ÄKKI olen rase, nagunii ei ole. 
Maagiline mõtlemine täiega. 

Minu elukogemus ütleb, et head asja loota ja oodata ei tohi, siis nagunii ei juhtu.
Vahel miski juhtub lambist, ootamatult. Aga no rasedus ei saa sedasi juhtuda, eks ole. Nii et peab mängima nii, et kui asja juures on mängus pettumus ja halb ootus ("krt, vbla ma kahjustasin oma last rohkem kui aimatava kümnendiku protsendi võrra, äkki katkeb seepärast äragi!"), võib õnnestuda. Mingit elulist loogikat pole, aga see on ka koht, kus ma tegelt usungi maagiliselt.
Ehk "ma ei saa kunagi, mida ma tahan, see on reegel".
Aga ikka üritan saatust ära petta,
Seal on mingi "puhtalt tõenäosusteooria järgi PEAB KUNAGI JU VEDAMA KA!!!" taga. Ja ma teen võimalikku loodet kahjustavaid asju, et loode ikka olemas oleks. 
Päris ... halb. Tegelt vist. 

Vähemalt olen taas vaene ja saan endale öelda, et raha kokkuhoiu nimel teen vähem suitsu. Üldse mitte võimaliku raseduse pärast. 
Vbla õnnestub saatus ära petta (ja raha kokku hoida).
Eile juba tegin. Täna lasen edasi. 
Ma olen vaene, krt küll!!!

Aga peavalu taandub. Lihtsalt halb on, et see 200 mg ibukat on saanud suht igapäevaseks. Väike annus - kuid praktiliselt iga päev. 
...
Ach, mis seal ikka. Mul on vaja, sest peavalu on hirmus. 
Ja rasedustesti veel ei tee. Otsustasin ära, et 15. veebruaril, kui päevad pole alanud. Siis vaatab. 

... peavalu võiks kiiremini taanduda - ent süüdistada on aint iseennast. Miks ma ei võtnud enne magamajäämist tabletti?! See oleks aidanud! 
Oh, väga väga naine, lollus on su nimi ...

Meeleoluvaheldus

Need antidepressandid ei toimi. 
Tähendab, see ei ole üllatus, eks ole. Juba ammmmmmmu tuvastasin, et keha on nendega ära harjunud, peaks marki vahetama - aga sellega läks nagu läks. Esimene arst soovitas jäleda terapeudi juurde tagasi minna, järgmine antipsühhootikume ja perearst kirjutab mulle lihtsalt seda, mis varem oli. 
Aga enesetunne on NII HALB.
Nagu NII HALB. 

Kui suurem annus toimima hakkas, oli paar päeva parem olla. 
Nüüd on sama halb. 
PÄRIS halb. 
Krt ... suht hirmus. Raha on mul ka otsas (riik teisel katsel ei arvanud enam, et võiks mu kirjutamiste põhjal mulle pool aastat miinimumpalka maksa), ei saa ka "fakit, mul on VAJA!" tasulise psühhiaatri juurde minna.
See õudus ruudus, muide, oli tasuline. Ma maksin 80 eurot, et ta mulle tarot'st ning puhtaks keha mõjutusteta hingeks saamisest räägiks. 
Soodsalt sain. Enamasti maksab tund psühhiaatriga sajalise. Aga noh - tase oli ka vastav, nii et siit moraal: psühhiaatri pealt kokku hoida ei tasu. 

Ainult et minu variant on nüüd lihtsalt ilma läbi ajada. 
On kummaline end jälle sedasi tunda. Huvitaval kombel tuleb meelde koolipõli, mitte mingi hilisem periood, mis teoreetiliselt võiks nagu paremini meeles olla. 
Mõtlen, kas saaks selle kuidagi sõnadesse panna. 
Mõtlen ...

Ah, kuradile. Lähen parem magama. 

***

Täna on parem. OLULISELT parem. Ütleksin, et hakkan vist taas terveks saama, ainult et pole isegi kindel, et vahepeal haige olin. Lissalt hommikul oli "oo, mm, voodis nii mõnus, mm, vedelen veel!" ja no see on nüüd nii haruldane minu puhul, et läks kohe "Tänane on ilmselt hea!"-kirja.
Ei, kui ma mõtleksin halbade asjade peale, need võtaks kohe võimust, ega ma mingi raudnaine ole (veel), ent ma ei mõtle. Teadlikult. Täpselt siuke vaimuseisund on, et mõtted ei tule kogu aeg ja kutsumata peale, vaid saan lihtsalt endale öelda: "Krt, mul on hea olla, hoian seda. Tähtsam kui miski muu!"
Kui on halb, et selge oleks, ei ole süngete mõtete vältimine teema. Sest sitt on olla nagunii, täiesti suva, millele sealjuures veel mõtelda. 

Praegu võin rahulikult mõelda nt sellele, et tegin jumala hea küpsetatud seakoodi. Idee on nami-namist, aga panin poole vähem nii mett kui sinepit ning küpsetasin fooliumi all kuskil 5 tundi (öö oli, ma täpselt ei vaadanud) umbes 130 kraadi juures. Hommikul lasin lahtiselt 220 kraadise kuumusega üle - mille oleks vbla tegemata võinud jätta, sest mee tõttu muutus kamar mustaks ning kuumuse tõttu kohati mittenäritavaks - ja kokku tuli väga maitsev. 

Ja me leppisime eile Poeglapsega kokku, et ta ei tee enam süüa ainult endale. S.t. ma vahel võtsin enne ka tema tehtud asju, aga ma ei ole suur fänn ei praetud pelmeenide ega keedetud makaronide suhtes ja tema tegi mingit muud toitu ... .... .... väga harva. Ning enamasti ikkagi sõin neidki asju ainult siis, kui tema kõike ära ei võtnud ja siis jäänuks 5 pelmeeni pannile vedelema, nõõ-mee.
Aga nüüd rääkisime ja leppisime kokku, et ta teeb vahepeal sinki ja mune või tomatisalatit ka ja siis mulle samuti. 
Täna ta tegi tomatisalatit. Minu imelise seakoodi juurde. 
Muidugi maitses talle salat rohkem, sest ta ei armasta magusat maitset soolase toidu sees. Aga kui kamara ja välise kihi lihal ära võtsin, sest MULLE maitseb, oli koot ka tema arust hea. 
Kuigi ta ei taipa hinnata, kui täiuslikult läbiküpsenud ja mittenätske see on =P

Depressiooniga on see hea asi, et PÄRISELT ei olegi pettumusi. Või noh, see ei ole hea asi, eks ole, et kunagi ei loodagi, et võiks hästi minna (ja siis läheb ikkagi veel halvemini, kui ootasin ja mul on "fakit, ma ka ei suuda"), aga ei ole vaja end vaos hoida ja mitte mõelda, kuidas juhtub see või teine hea asi ja päästab mu kitsikusest, sest kui siis ei juhtu, on ebameeldiv.
Depressiooniga on pea sees täielik leppimine sellega, et jälle ei vea, ning et ei vea, pole mingi pettumus. 
See lihtsalt on elu. 
Nii et kui on natuke parem olla (nt täna) siis hoian end jõuga tagasi ka häid asju lootmast-mõtlemast, sest nagunii läheb halvasti ja siis olen veel suuremas hädas ja hingevalus, kuna julgesin loota, et läheb hästi. Ja jääbki üle mõelda seakoodist ja tomatisalatist, nõidurist (loen raamatut) ning kas peaks pead värvima või mitte.
Peavärvimisega on siuke värk, et üks sõber korraldas jaanuari lõpuks sünnipäevapidu, kus rõivastuskood oli "kuulus bändimees või -naine". Ma mõtlesin oma suht lühikestele plaatinablondidele juustele ja leidsin, et kas noor Madonna või Pink. Ja kuna mul pole säravpunast huulepulka, mis oleks noore Madonna mängimisel vajalik, jäi Pink. 

Noh, käisin juuksuri juures ära, see lõikas suht pinkja pea, mõtsin kodus ise värvida, kuigi tegelikult läks juba kiireks ning otsustasin ka, et noh, kui üldse ei jaksa, lähen, nagu olen ... kui võõrustaja teatas, et pidu lükkub kuu aega edasi, sest ta naine ja lapsed jäid koroonasse.
Nüüdseks on blond ikka VÄGA välja kasvanud (no oli juba ennegi, onjo), ent samas on valge ja tumeda kontrast ka lahe.
Eile ma kohe üldse ja kindlasti ei jaksanud värvida, käisin niisama pesus ja pesin pea ära. Ent varsti on jälle juuksed blondeerimisräpased (juukseid blondeeritakse pesemata) ja siis ma peaks suutma ära otsustada, kas blondeerida terve pea Pinki´ga sarnanemiseks (pidu nihkub taas lähemale) või ainult pikem osa, sest mulle endale meeldib sedasi. 
Oeh. 
Raske, raske ...

Ruudu Rahumaru töö 2020. aastast

Pärgel küll

Olen emotsionaalses segaduses. 
Vaata, mul oli see üleeelmise posti kohtumine ja no - kuigi ma ette mõtsin, et no kui meil on hea kohtumine, võib seksida ja ... aga me tegime seda, nüüd räägime netis juttu ning ta on päriselt lahe inimene. 
Nagu ... ausalt, seda ma ei oodanud. 
Mu latt kellegagi magamiseks on tasemel "ebameeldiv ei ole", ent ma ei olnud üldse valmis, et ta mulle päriselt meeldima hakkab. 
Väga keeruline. Korraga on täitsa tunne, et kohtume taas ja vbla jälle ja siis veel ja ma peaksin oma elutavad ümber tegema. Kusjuures kuigi mul on ikka veel vaimselt selline olla, et AD-sid ära küll jätta ei saa, on viimaks päriselt argument seda ikkagi teha. 

Lihtsalt nii - veider. 

Jah, ta loeb siinset võrgupäevikut ka - lehvitan! - ent nii väga ma nüüd ka oma harjumusi ei muuda, et hakkan varjama. On juba tehtud ka sedasi, läbikäidud etapp. Enda osas on vaikne "oh sa pisike!", kui mõtlen, kui järjekindlalt ja absoluutselt Rongimehest vaikisin. 
Aastaid!
Ja oleks sellest siis mingit kasu olnud, eksole =P Ainult kahju, sest ta üldse ei saanud toona arugi, kui väga ma temasse armunud olin.
Ehk: äratuntavust väldin, kirjutamist mitte. 
Vähemalt saan end välja elada.

***

Niivõrd-kuivõrd. 
Tähelepanu läks kõrvale ja hakkas Hästi Erikuradi Paha. 
Mingit põhjust polnud - ok, hommikul kurk valutas, ma ei kraadinud, aga vbla olen jälle veits tõbine - aga pea hakkas valutama, ibukast ei aidanud, isegi kui selle järel magada, kõik oli NII HALVASTI ja oeh. Kogu päev läks halvasti, koerale ussirohu andmise kavalused jooksid kõik lörri, ühe blogi kommentaariumis öeldi mulle pahasti (ja selgelt minu jaoks on eelkõige oluline kirjutaja toon, mitte  et ta minuga nõus pole), boršilõpp osutus äädikasupiks (ärge jätke supile lisatud äädikat segi segamata, muidu vajub see põhja ning moodustab seal ... väga äädikase vedeliku), Poeglaps unustas matemaatikas puudutud töö järele teha ja sai ühe, kodus rabas ta mul sülest kassi, kes haaras kaduvast pinnast küüntega kinni ja kaduv pind oli minu käsi, ning K, selle asemel, et mind lohutada, hakkas "mõistlikult arutlema". 
Mis viis ta järeldusele, millest mina alustasin:"Ei tasu isiklikult võtta."
Mina alustasin sellega, et  TEAN küll, et ei tasu isiklikult võtta, ent sain haiget ja jube ja uää, nii halb on olla. 
Temapoolse järelduse ajaks olin: "Ok, ma tahtsin sult hellust, ei saanud seda, mul ei ole mingit huvi sinuga vaielda, et kas mul on hellusele õigust, otsisin vale inimese juurest, saan ise hakkama," ja päris krdi sünge. 

Aga vähemalt oli koer õhtuks nii näljane, et sain talle ussirohu sisse söödetud, ja kassile olin ka päeval vähe süüa andnud, nii et tema ahmis ka oma rohu rindu ja no vähemalt üks asi läks siis hästi. 

Äh, hoopis depressioon

See on nüüd kehapost. Huvitav vast depressiivikutele ja neile, kel on lähedane depressiivik. 

Kõik mu senised "mhmh, ajupõrutus, kui oli vahetult pärast Rongi, paranesin sellest ja siis paar aastat käis pea ringi" arvamused on põrmustatud. Mu pea käib ringi, kui söön vähe. Kõik, kogu saladus. Ei ole ajupõrutust vaja. Pea käib nii jubedalt ringi, silme ees on alatasa mingi hägu (topeltnägemine ja väsinuna halvasti nägemine on ikka, see on lisa) ning lumevalge näib kõik ühtlaselt valgena ja olen maru üllatunud, kui jala alla jääb mingi kumerus või lohk. 

Miks ma söön vähe? Isu ei ole. Depressioon paistab jälle vastuseks olevat.
Jah, Pärast Rongi sama - SEEPÄRAST ma olin nii kaua nii kõhn!
TÕESTI ei ole sedasi, et mida kõhnem, seda tervem, "tervislikult toitumine" EI võrdu vähekalorilise söömisega. Jube ilus olen küll, iga kord imetlen, kui peeglit näen, kuid enesetunne on nii pekkis, et see ei lunasta. Olen hakanud isegi imetlema oma jämedamaid käsivarsi vanadel piltidel, kuigi lisaümarus näos ei ole mu lemmik. 
Ei, ka see, et panen leivale paksult võid ja söön palju kohukesi, ei päästa. 
"Söö siis rohkem!"
No aga ... kui ma söön iga kord, kui isu on, on niigi hea ju? Mis ma peaks hakkama sööma ka siis, kui tõesti ei taha?! Aga --- see on ju nii vale! Inimene peab ikka kõhnem olema ju, siis ta teeb hästi?!

Muidu: lumi, lumi, lumi. Oh, miks mul on siis pika säärega saapad, kui mitte raja paremini sisse kõndimiseks? Läheb.
Kusjuures lund on nii palju, mu "pika säärega saapad" tegelikult poole sääreni ulatuvad ja esimesena rada sisse käima hakata ma ei riskiks. Aga juba natuke lumme käidud rajale astuda söandan. 
Midagi halba ei juhtunud samuti. Koer jalutatud, tema on nii õnnelik sügava lume üle, ja mul ainult natuke varbad jahedad. 

Kõht koriseb. 
On vist vaja süüa. Mõte otseselt vastik ei tundu ka.
Kas võileib või kohuke?
Võtsin ühe ampsu supiliha (keedan borši - ma küll ei tea, kes seda sööb, aga no keedan) ja suurte raskustega sain selle alla neelatud. Kaks pisikest keedupeeti sõin ka. Need olid päris head, ei käinud suus ringi. 
Nüüd on Karumsi sidrunikohuke ja kohv. 
Need on ka head.