Elu pasjanss

Mulle meeldivad pasjansid. 
Meeldisid juba siis, kui mul oli nende ladumiseks ainult kaardipakk, mitte arvuti. 
Meeldivad ikka veel.
Olen nende ladumises ka üpris heaks saanud, eriti kuna nüüd lubavad programmid ka piiramatult käike tagasi võtta (vähemalt ämblikku tehes) ja visadus viib sageli sihile.
Aga hakkasin mõtlema, kas võibolla see suhtumine - visadus viib sihile - ei ole mu paljude probleemide taga? Võiks ju takistuse ette tulles mõelda, et nojah, ju pole mulle määratud, ja teha teisi asju. 
Pasjansi ladumises ja pika proosa kirjutamises vast mitte, nendes valdkondades ikka ON visadus asi. Aga mu raevukas püüd last saada - äkki tõesti oleks tervem mõelda: "No pole ette nähtud", ja lapsendamiskava asemel ... no teha mingeid teisi asju.

Oleks jäänud raha kulutamata kunstliku viljastamise peale ja palju südamevalu olemata.
Oleks ammu võinud otsustada, et suhe K-ga on hea ka seksi- ja paarissuhtevabana defineerituna. 
Võiks keskenduda Isase isiklikele võludele, mitte: "Oh, seks! LAPS!"
Kogu selle nürimeelse visaduseta ei oleks ma Rongimehe hingesõprust ka läbi ebaõnnestunud armusuhte säilivat tahtnud, ei oleks Poeglapse isale kaks aastat ärasaatmata kirju kirjutanud, ei oleks ...
Visadus on mõnes asjas hea omadus, aga mõnes asjas otseselt kahjulik. 
On valdkondi, kus "peab saama!" ei ole üldse mõttekas suhtumine. 

Ja siis laon oma ämblikku ning mõtlen: tuleb välja, siis tuleb, ei tule siis ei tule. Lähen esmase instinkti peale. Võtan tagasi ainult paar korda mõned käigud. 
Selle ainus tulem on, et välja tuleb palju vähem pasjansse. 

Ma vist ei saa muuta ellusuhtumist mõnes asjas, aga osades samaks jätta.
Üldse, võibolla mul ei ole midagi viga, et ma sedasi visa olen, võibolla see on hea omadus siiski? Mõned-paljud raamatud, rohkem ja vähem ilukirjanduslikud, väidavad nõnda.
Kuigi too tarot-psühhiaater rääkis elus märkide lugemisest ja nende kuulamisest. 
Jah, ma võin ju mõistusega otsustada, et ta idioot oli, osake minust on ikka "see naine on vanem kui mu ema ja teinud oma tööd pool igavikku, äkki ta ikka on mingis osas tark, äkki näeb tõdesid, mida mina lihtsalt ei näe ..?"

Võta elu nagu ta tuleb, ära taha, ära looda. sellega väldid pettumusi. Tee seda, mis on kerge, ära tee seda, mis on raske, nii on elu elamiseks mõeldud.

Tegelt ma saan sellest suhtumisest isegi aru. Ma isegi olen mõned aastad üritanud nii elada - aga SEE ei ole ka lihtne ise, noh. Teha ainult seda, mida tahad, nõuab kogu aeg hoolega oma sisemuse jälgimist ja lisaks võimet mitte lasta end häirida Teistest, kes väidavad, et see on Paha Viis ja lisaks (LISAKS!) omaenda "aga on parem, kui see on tehtud ju?" sisemuses kamandava hääle mittekuulamist. 
Minna pidevalt kergema vastupanu teed on RASKE. 

Ma osaliselt olen ikka veel sel teel. Aga njah. Pasjansi ladumisel see mind küll edasi ei aita.

Kõige tõhusam olen ilma eesmärgita. Lihtsalt asju tehes.
Töötab ka pasnjasside puhul - tundub küll, et nüüd on perses, midagi pole parata, aga tõstan veel selle ja selle ja selle ja - oi, aga nii saab ju ka! Oi, äkki tulebki välja?!