Kuidas ma imelik olen - ebatäielik loetelu

DISCLAIMER: Need on kõik asjad, mille üle olen juba enne kaevanud-imestanud. Aga häirivad. See, et inimesed on nii teistsugused kui mina, mitte ei tee nägu, et on, vaid ONGI, on täiesti hoomamatu. Ma ei suuda seda päriselt ikka mõista.

 * OMG, see (suitsetamine, rasedus, trennipuudus, liigne trenn, vale asend, ei, see on ka vale asend, no see asend on ka muidugi vale, toit, stress, unepuudus, liigmagamine, laste kisa, üksildus, MISIGANES) on su kehale kahjulik!
Mina: Olgu. Miks see oluline on?
Ja ma ei SAA ARU, miks see teema on. Mida. Miks üldse kedagi üldse kuskil huvitab, mis tapab mõned kehad kiiremini ära, tekitab probleeme seljaga, kõhuga, vasema käega, parema jalaga vms? Miks see oluline on? Mingid keskmised arvud ei ütle midagi sinu kohta eraldi, spetsiifiliselt just sinu. Ja kui sulle on mõnus teha ühte või teist, miks peaks võimalik lühem või pikem eluiga sind selllelt teelt kõrvale kallutama?! Mis krdi mõtet on elada elu, mis pole isegi mõnus?! 
Mida?!

* Jube tähtis on maailma asjadega kursis olla.
Mina: Miks? Nagu MIKS?! Kas kellelgi Iisraelis või Gazas on parem või halvem sellest, et sa tead, et seal on jamasti? Ukrainas teeb sinu igapäevane "arengutest rindel" lugemine kohe suure vahe sisse? Mart Helme hakkab gaysõbraks, sest sina hästi hoolega uudiseid jälgid? Maavärinad jäävad toimumata, sest sa tead, et nad võiksid toimuda? Viis miljonit orja elab paremini, sest sa ei telli Aliekspressist?

Ei ole tähtis maailma asjadega kursis olla. On täiesti asjatu kõik see pinge ja valu, mille inimene endasse võtab, üritades aina õigesti teha, mitte kuskil ripatada,mitte  osta vale firma kaupa, mitte astuda voodist vale jalaga välja, mitte juua vale kohvi või hoiduda kandmast valest materjalist susse. 
Maailm on liiga suur, et üks inimene seda kuigivõrd muudaks, ja sul ega mul pole isegi tuumarelva. Võib täiesti rahulikult elada omas mullis, kui see muudab su elu 5% mõnusamaks, sest kedagi tegelikult ei huvita. Sa oled ja ma olen väga väike olevus ning meie valikud ei ole eriti tähtsad - nii et neid võib üpris üpris muretuna teha.

* Reeglid. 
Kas ma üldse pean laiendama?
Mu jaoks on kõik reeglid "it's more like a suggestion". Olen tohutus hämmelduses ja (mitte meeldivalt) üllatunud, kui selgub, et teiste jaoks ei ole. Et nad on kuidagi lennult teadlikud ja veendunud, et "ära valeta" on hoopis teistsugune reegel kui "ära varasta", valetada ikka vahel võib, varastada mitte kunagi mitte mingil tingimusel. Rääkimata tapmisest. 
Mina: Moraalne käitumine on olukorda kõige paremini sobiv käitumine. Vähem kannatusi, rohkem rõõmu - ja kui teatud olukorras on vaja selle tulemuse jaoks tappa, siis on tapmine ok.

Ja siis on inimesed, kes mitte ainult kaitsevad oma prügikasti koerakaka eest, vaid lähevad blogikommentaarides ja omaenda blogipinnal raevu, et ma julgen nii hirmsat asja teha kui panna koerakakat võõrasse prügikasti, võrdsustavad mind kasvuhoone segipeksjatega ning leiavad ka, et kui ma juba marodööritsemise ajal katkise aknaga poest asju varastaksin, ilmselt kiidan heaks ka laste surnuksvägistamise. 
Ma lihtsalt ei.
Minu jaoks on vist ainus absoluutne reegel see, et põhjusta nii vähe kannatusi kui saad. 
Kõik muu on mudru. See ei ole eriti tähtis, kuidas just valid. (Ja ma olen selle tõe aastakümnete jooksul läbi valu ja vaeva selgeks saanud, mind ei ole võimalik ümber veenda.)
Jah, koer võib ka rihmata ringi joosta. Ma ei taha ju, et ta kannataks, dohh. Kui ta hakkab teisi segama, kutsun enda juurde. Sest ma ei taha, et need teised kannataksid. Aga kui nõutakse, et koer olgu kogu aeg rihmas, kui ta kodust väljas on, ma kehitan endamisi õlgu ja ohkan. "Miks inimesed inimesed on???"
Aa, et seadused ongi tehtud nii, et kannatusi vähendada? Kuulge, mul ei ole mingit probleemi näha, et see või too värk on räigelt ebaõiglaselt korraldatud, kuigi ilmselt seaduse järgi.
Teate küll - natsid, kes juute üles andsid, tegid seaduse järgi, kes neid varjasid ja aitasid, olid seaduserikkujad.
Seaduse peale ma pissin. 
Ja kui kuskil on silt "Murul käimine keelatud", lähen sinna murule kindlasti, sest reeglid kui sellised ajavad mind närvi. Niipea, kui kuskil on reegel, tuleb mulle pähe, millistel juhtudel oleks selle mittetäitmine õigustatud ja milleks siis üldse see reegel olemas on?!?!?!

* Ma mäletan.
Minu jaoks on üpris üpris segane, mismoodi inimesed tunnevad teiste inimeste suhtes, kes nende elust läbi on käinud. Et nagu ... see inimene oli sinu jaoks tähtis, aga enam üldse ei hooli, ükskõik, mis tast saab?
Mul ei tööta nii. Ma siiamaani näen vahel unes KEAd (oma esimest poiss-sõbra-laadset toodet) ja mul on mõned teadmised, kes ta on, milline ta on. Unes, noh. Ja kui ta on sõbralikum ja lahkem, kui ma arvaksin (ALATI, ma olen unes heatahtlik optimist), mul on ärgates hea meel. Vahel näen Rongimeest (vt eelmist postitust), vahel Tütreisa, vahel Pojaisa. Vahel seda ekssõpra, vahel toda ekssõpra. 
Jah, ma võin ärkvelmaailmas olla otsustanud, et tema on kriminaalselt loll, tema pole hea inimene, tema ei saanud must kunagi absoluutselt aru ja ma alles pikkamööda nokkisin selle ära jne. Ma ei taha pooltega nendest inimestest reaalelus suhelda ja teise poolega suhtlen sõbralikult, ent kaugeltki mitte nii sügavalt kui unes. 
Aga ma näen neid unes sama sageli või sagedaminigi kui praeguses elus sageli suhtlusparterid olevaid isikuid. 

Jep, see ATH-ajatunnetus. Minu jaoks on kaks aega. "Praegu" ja "Mittepraegu". Ja mingi kauge minevik pole üldse unustatud. Mina palumas ema, et ta paneks mulle punased patsipaelad, mitte kollased, sest sellele poisile meeldivad punased rohkem ja nii ma näen rohkem Pipi moodi välja, oli ju just äsja? Eelmisel kuul, 40 aastat tagasi ... naah, üks Mittepraegu puha. Krt, ma nägin seda lasteaia lemmikpoissi ka eelmisel aastal unes - ta nägi küll välja nii, nagu ma teda tollal tajusin (kena noor mees), kuid ma teadsin unenäos, et see on tema. 
Noh, ja et ma peaksin koerakakadraama ammu unustanud olema või miks ma ikka veel selles enesetapuasjas kinni olen või mismõttes ma näen oma lapsi unes kõige erinevamates vanustes ... kõik taandub sellele, et on praegune hetk ja siis need hetked, mis ei ole praegused. Need olid ka kunagi "praegu". Mõjusid vahetult.
Kui mu emotsioone mõjutati suurelt näiteks 15 aastat tagasi, on see ikka veel minu sees, teatud moel "praegu". Kui ma tahan neid tundeid taas tunda, nad on siinsamas.
Et minevikust peaks "lahti laskma"? 
Minge pekki, ma küll ei tea, mismoodi see käib. Võin neid vanu tundeid vahepeal enam mitte tunda - aga kui meenutan, tulevad meelde. 
Mina MÄLETAN.

* Ma arvan, et kõik teavad asjadest sama palju kui mina. S.t. mina tean ju normaalselt, keskmiselt? Alla selle on ikka piinlikult loll juba, ma ei pea ju ometi kedagi nii lolliks? 
Jaa-jaa, elu on õpetanud, et inimesed ei tea minu jaoks päris tavalisi asju. Ma elan ka oma mullis ning minu jaoks enesestmõistetav võib mujal olla kuulmatu blasfeemia. Aga ikkagi olen alati šokeeritud, kui minu meelest hea ja/või tark inimene väljendab mõtteid, mille kohta mina olen: "Keegi ei mõtle ju nii - peale mingite üleseitsmekümneste alatasa jokkis onude kuskil külavahel."

Uned ja ulmad

Nagu teab iga viisakas uhhuu-inimene, psühhoanalüütik või koguni mõnigi niisama mõtleja-arutleja, on unenäod põnevad, täis inimese sisemist tarkust, tunge ning eluvaadet. Unenäod on tähtsad!

Mul läks kohutavalt kaua aega - me räägime siin aastakümnetest - et saada aru: ei, unenäod EI ole nende meelest üldse tähtsad, kogu sellest retoorikast hoolimata. Sest kui minu jaoks on unemaailm oluline: kuni seal on hea olla, võib ka päevamaailma välja kannatada, unenäomaailmas sündiv on emotsionaalselt palju olulisem kui hommikusöögi tegemine või nõude pesemine, unenäomaailm hõlmab ligi poole kogu maailmast ja loeb üleni, siis nende jaoks on unenäomaailm mingi ärkvelmaailma peegeldus, lisa, ettekuulutaja või järelanalüüsija. Lihtsalt mingi ripats selle maailma küljes, mida teadvel olles kogetakse. 

Minu jaoks on unenäomaailm päriselt tähtis. Mitte viis ärkvelmaailma läbi töötada vms, vaid aeg ja koht, kus ma elan sama palju, kui elaksin need tunnid, tehes asju, mida teised ka näevad. Et teie ei näe seda, ei osale selles aktiivselt, ei vähenda üldse minu kogemuse olulisust! Unenäomaailm on päriselt tähtis. 

Ma näen seal igasuguseid asju, aga praktiliselt mitte kunagi ebarealistlikke õnnestsenaariume. Nagu ... minu teadvuses on liiga kindlalt paigas, et kunagi ei tee teised inimesed, nagu mina tahaksin, kunagi ei lähe nii, nagu ma ideaalis minevat tahaksin - aga teatud magusmõru "sedasi oleks võimalik, see ei ole liiga hea" variant on paljude inimestega ja paljudes asjades olemas. Et ma võlun, lendan, muudan asju neile keskendudes, on pisiasjad, pisiasjad. Teisi inimesi ma ei muuda, teised inimesed käituvad ikka nii, nagu nad pärismaailmaski käituda võiksid. Veidikeseks me embame raamatukogutrepil, ta nutab ja surub mind käte vahele midagi ütlemata - ning minut hiljem hakkab ta kellegagi, keda ta tunneb ja kes sealt trepist alla läks, rääkima. Veel 5 sekundit ning ta ongi juba rahvahulka kadunud.  Ma mõtlen, kas ta tuleb veel tagasi? Mina muidugi lähen varsti edasi, aga kas ta otsib mu üles või nii jääbki, ma ei saagi teada, miks ta nuttis, mis juhtus, mis ... 
Krt, ma peaksin saapad jalga panema. Paljajalu lumes on üsna kehv käia, aga häda on selles, et ma ei taha siia lumme seisma jääda. Käia on ebameeldiv, aga seista oleks põrgulik, saabaste jalgapanemiseks oleks tarvis seista, aga seda ma ei taha ... 
Neid inimesi ümberringi on nii palju ka. Jääd seisma ja Mõni arvab, et sa peatusid, et tema saaks paremini sulle läheneda ja idiootset juttu ajada. Osad on ju nii vastikud, krdi ... mingid täiesti mõttetud ahistaja-külgelööjad, kes ise ei saa nagunii arugi, et nad on vastikud. 
See on üks ärkvel- ja unenaailma ühisjooni: mehed, kes arvavad, et kui nad piisavalt imalsõbralikult piisavalt kaua peale käivad, ma hakkan neisse kuidagi hästi suhtuma. 
Kunagi pole hakanud. Isegi oma halvimatel hetkedel lihtsalt väsisin tõrjumisest ära. 
Krt, kui ma mõtlen, milliste erijäledike juurde ma täiesti sinisilmselt ja "me ju ainult sööme" külla olen läinud, hakkab jube. Kusjuures me tõesti ainult sõime - aga aasta(id) hiljem hakkasin tõsiselt mõtlema, et oot. Miks ta mind külla kutsus? Kas me oleme hästi läbi saanud või midagi?! Ja miks ma läksin?! Mis ma olen loll v?!
See küllaminekuga söömine oli alla aasta Pärast Rongi, nii et see natu vabandab - ma polnud eriti nüansitundlik tollal, vaid võtsingi kõike nagu öeldi. 

Ta nuttis, saate aru? Kusjuures ma täiesti kogemata kohtasin teda, ta lihtsalt kõndis, silmad pisarais, mulle vastu tolle rahvast täis raamatukogu trepil, me tervitasime ja läksime üksteisest mööda ja mul oli tema pärast nii valus, aga ma ei hakka ju ometi torkima, ta ju ... ja siis ta jooksis kümme sammu mulle järgi ja me kallistasime. 
Ei, ärkvelmaailmas on tal kõik hästi oletatavasti. Naine ja beebi jms. Kõik mehed on ju õnnelikud, kui neil on ilus kaasa, värske laps ja tõhusa palgaga sütitav töö, eks? 
Olgu, kahtlased kunstiinimesed välja arvatud.
Igatahes unenäomaailm oli ka siuke ... noh, 9 aasta tagune umbes. Ma olin noor, tema veel noorem (ega ma teda teisiti eriti mäletagi, pole eriti kokku puutunud PR) ja mingit rolli mängis tol raamatukogutrepil ka võõras fotokaamera, suht vanaaegne, mille ma pihku võtsin, et mis pagan siin vedeleb, ja mis tegi mu käes pildi just sel hetkel, kui seinale projitseeriti miski väga salajane ja hirmus sõjasaladus. No mitte kohalik, vaid võõras. Stiilis tuumapommi joonis, aga ega ma täpselt teadnud. Lihtsalt Rongimees - no tema-tema, kes veel - läks ähmi täis, sest ühest küljest ütles tema kaitseväe-töötahe talle, et peaks selle joonisega pildi mingitele ülemustele viima, aga teisalt oli ta nii korralik, et võõra kaamera kaasavõtmine oli väga häiriv. Ta ikka oli intensiivselt kahvlis. 
Et ahastus ja pisarad millegipärast, mida ma teada ei saanudki? No kui oli vaja ahastus alla suruda ning moraali ja töö vahel otsustada, muidugi tegi ta hoopis seda. Suunas oma tähelepanu pakilistele küsimustele. Ta on siuke mees. Moraalne. 
Õnnelik osa seal oli, et me saime kokku, kui ta ahastas, ja tal oli tunne, et ta tahaks minu kallistust, minu lohutust selle valu juures. Et ma aitasin vähemalt natuke oma olemasoluga.
Seda tahan ma nii ärkvel kui unes - olla kellegi jaoks ja meelest nii hea, et ta toob oma valud ja vered minu ette. 
See on minu jaoks ülim. Teh lähedus. Olla kellelegi nii tähtis ja nii turvaline, abi lihtsalt sellepärast, et ma olen, et ma hoolin. Olla see, kelle juurde tulla kümme sammu, et minust kinni hoida, kuni valu käristab hinge. Isegi kui mulle midagi ei öelda, ma ei tea midagi, teine usaldab mind niivõrd, et minu ees veritseda, ja ainult minu juuresolugi aitab veidi. 
Muidugi tahaksin ma seda teist poolt ka - et kui mul on valus, oleks mul võimalik minna kellegi juurde ja nutta tema õlal ja ta EI ütle mulle: "Ära nüüd enam nuta, patspats, ega see nüüd nii hull ka ole."

Aga esimene on tähtsam. Kordades. 
See on mu igatsus ja unistus ja magusmõru hellus. Anda on ülim. 
Saada - saada on vaja lihtsalt seepärast, et muidu pole mul varsti enam midagi anda ja ma kõrben prügiks nagu ristik põua ajal. 

Sõdalane

Mul tuli mõte. 
Mitte valgustus, suur mõistmine ja elu pusletükkide kokkusobimine, lihtsalt mõte. Põhimõtteliselt selline, kus kaks pusletükki nagu läheks kokku, aga kuhugi mujale see kaksik sobivat ei paista ja võibolla nad ikka ei peagi koos olema. 
Eks ole, mul on selja peal see tätoveering. 
"Fate whispers to warrior: You cannot withstand the storm. Warrior whispers back: I am the storm."
Mingil ürgsel sisimas tunda moel tundus see sõnum mulle õige, kuigi tõtt-öelda on mulle läbi aastate ja aastakümnete (kaks on mitu!) tuska teinud, et minu sõdalasus on teoreetiline - reaalsuses olen kaks korda tulirelvast lasknud (tiirus) ja teinud kuu aega kord nädalas päeva bofferodaga trenni. Aa, ja esimese ülikooli ajal sai paar kuud tai chis käidud, kuni mul raha otsa sai ja trenni eest maksmiseks ei jätkunud. 
Üldiselt olen alati relva- või käsitsivõitluse trennides teinud, mis mulle öeldi, aga mitte kunagi ei tundunud mulle, et päris mina võiks osavaks saada, relv võiks olla mu käepikendus, isiksuse osa, mu löögid midagi muud kui naeruväärne vehkimine.
Ma tegin täpselt nagu öeldi ja ei improviseerinud grammigi. Ei saavutanud mitte mingit progressi. Olen kiskja loom, sujuv "võidab alati iga võitluse, kuigi napilt" olnud ainult oma pea sees ja nüüd enam sedagi mitte. Mida vanemaks saan, seda vähem mängin kujutluste ja unelmatega.

Nojah, aga ometi tundub ikka veel, et olen warrior. Sõdalane. See, kes ei alistu, kuigi pehme tee, rahumeelne vägivallatuse usk näib mulle sama austusväärne. 
Lihtsalt - see ei ole mina, see ei ole minus. Mina võitlen. 
Ja nii on. Mina võitlen. Kusjuures võit ei ole midagi - kui ma võidan, naudin seda kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Kui kaotan, ulun nagu loom kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Mida ma tegin, kui võitsin, kui ATH-diagnoosi sain ja ravimid imehästi sobisid? Mhmh, kolm päeva - ja hakkasin oma lapsi utsitama, et kuulge, kuulge, teile äkki ka sobib? Minge ka! Miks te ei taha? Olgu, ma võin oodata ja vaikselt üha peale käia.
Täna üritasin Kle rohkem ligi pressida, saada ilusaid sõnu ning mõtteid. 
Ma olen võitleja, jaa, aga ...
... aga äkki ma seepärast olengi kogu aeg väsinud? Kohutavalt väsinud. Nii väsinud kell 11 ennelõunal, kui olen kell 10 tõusnud, et tahaks lihtsalt nutta.

Võitlemine väsitab. 

Ma ju ei rahuldu sellega, et on hea, ma tahan ikka, et veel parem oleks. Ja veel parem. 
Olgu, minu jaoks hea ei tarvitse veel väga hea olla, sest ma kontrastina tean väga väga halba. Aga tõsi on ka, et kui mul on hea, ma elan selles heas ja tahan ikka rohkem, mitte ei mõtle, KUI halb ikka halb oli. 
Hetkel mul valutab (jälle) pea, nii et väga hea ei ole. Aga no - teoreetiliselt. Ma olin täiesti rahul K ja enda suhtega pea aasta. Me oleme sõbrad. See on ju kõik, mis vaja. Siis sain ATH-ravimid, mu ülejäänud elu muutus raskestitalutavast täiesti talutavaks ning oot. Korraga tahaks teda nunnutada, tema kurgu alla pugeda ja tunda, et maailm on pesa, hoida ta pead süles ja naerda ... kui on juba hästi, andke veel paremat. 

Suht tobe. 

Aga samas - aga samas ma ei näe lahendusi. Õpi olema rahul sellega, mis on? Nojah, aga pool aega on rämehalb ju! Sellega rahul olla ma ei saa! Siis jõuan kohe sinna, et nõup, ma parem suren, vähemalt pole kannatusi. 

Paneks teile mõne seljapildi ka, aga hilistel, kus kirjaveaparandus tehtud, kaalun umbes 10 kilo rohkem kui praegu, ja varastel ei ole kirjaviga parandatud. 
Ah, paneme mõne varase. Või ei, paneme mõne hilise. Või ... oot, panen mõlemad! Kõige tobeda rinnahoidjaga hilise ja mõne varase, mida seni pole näidanud!

Olev tegi 2017

Hulkur tegi 2023

Krt, ega ma ei tundugi eriti paksem teisel pildil. Esimene on lihtsalt parem. Olev on ikkagi prof fotograaf =P
Jah, jah, on haiglane ja nõme muretseda oma "paksuse" pärast. Ma enamasti ei teegi seda, päriselt ka. Aga vat piltidega on kuidagi sisse harjunud mõtlemine: "OMG, ma paistan siin nii paks! Seda tuleb vältida!"
Võtan revideerimisele. Pildimure on sellistes mõõtudes vaimne häire, et sellega usun end hakkama saavat =P

Saatuseid on mitmesuguseid (nagu õhupallegi)

Vaata, üldiselt ma eriti ei mõtle, mis ametit mu lapsed pidama peaks või mida pidada võiks. Minu mõtted nagunii ei päde, nad teevad, mida sattuvad tegema ja haridus kui ametit toov võte on "no võibolla kutseharidus natukene sinnapoole jääb".
Aga võibolla ka mitte.
Hei, vaadake minu haridusteed ja ametikäiku. Rakenduskõrgharidus, mille erialal olen peale lõpetamist töötanud 0 minutit.
Mitte MINGIT loogikat.
Tütarlapse meeldumus on selgelt suunal "mille eest ta on kiita saanud kõige rohkem" ning ma tunnetan seda peamiselt kui omaenda vajakajäämist. 
Krt, oleks võinud teisi asju ka kiita kui näitlemist! Aga samas - mina kiitsingi vist? See oli lai üldsus, kes oma liiga ühekülgse tunnustusega andis mu tütrele teada, et oivaline on ta täpselt ühes asjas ja pani ta uskuma, et kui ta ei saa näitlejaks, ei saagi ta kunagi õnnelikuks. 
Vast ikka saab. Ma üritan teda ATH-kahtlusega ka psühhiaatri juurde meelitada - kui juba mind ravi rõõmsaks tegi, teda teeb ju kindlasti?

Aga vahel ma jään imestama oma poja üle, kes tõesti väga varajastest lapsepõlvest peale on vaadanud, mis on ilus, ja kelle jaoks näiteks arvutimängus on väga piinav, kui ta tahaks kasutada ilusat relva, aga sel on vähem boonuseid kui inetumal. Või kes on valmis kulutama omaenda pärisraha, et osta mingi "ilus skin". Kes jääb pikalt arutlema animetegelaste riietuse üle, milline "fit" (outfit) on ilus ja kõneleb pikalt, kuidas mõni tegelane (khm, Nico Robin, khm) kaotas oma moetunnetuse ja kuidas siis nii. Enne olid ilusad stiilsed riided, mis sobisid kokku, ja nüüd sellised. Söögitädi lodumüts ja ümber puusade keeratud rätik, no miks, no miks. 
Omaenda riietust ta valib ja valvab ka. Kannab kokkusobivaid värve ning: "See buckethat annab täpselt õige aktsendi!" 
Ja samas, eks ole, ei oska ta joonistada, õmblemisest rääkimata, nii et moedisainerit ei saa temast lihtsalt sellepärast juba. 

Ta ei tahagi teha. Teda ei huvita. Ta tahab, et oleks ilus, aga tal pole mingit huvi ilusaid asju ise meisterdada. 

See ei kõla vist ühegi ameti moodi, eks? Lihtsalt - iseloomujoon. 

Tõsi. "MINA ei tea, mis ma tegema hakkan .. ilmselt midagi arvutitega ..." on ilmselt parem, kui "pean saama näitlejaks, muidu suren!"
Ja sealjuures, eksole, on see Tütarlaps, kes Polütehnikummis IT-d õpib. Poeglaps minu pakkumisele, et võibolla tema ka, vastas: "Miks siis üldse keskkoolis käia, kui nagunii kutsekasse lähed? Keskkool on ju siis täiesti mõttetu!"
Ja põhjas põhjalikult Polüt - ta mingil määral teab, mitte ainult ta õde, vaid ka kaks endist klassivenda õpivad seal. "See on nii sitt kool ja ometi olevat Eesti parim kutsekas - mis need teised siis veel on?!"

***

Muidu, minu elust ja ATH-ravimite-imejõust: ükspäev lihtsalt vaatasin, et ilus ilm, võtsin koera rihma otsa ja läksime pikale jalutusringile. Kaks korda pikemale, kui tavaline ring, aga kunagi palju kordi käidud Hästi Pikk Ring on VEEL kaks korda pikem.
Pärast mõtlesin, et pole poolteist aastat sedasi teinud vähemalt. Energia on nii napp ressurss, et harjusin seda väga põhjalikult kokku hoidma ning isegi ei märganud, kui ökonoomseks läksin. Miinimum oli tehtud? Ma olen maru tubli ikka. 
Lusikaid oli väga vähe. Ja nüüd on rohkem - mitte piiramatult palju, kuid tuntavalt rohkem. Mõtlen, et vbla on asjaga seotud menopaus - ATH sümptomid tugevnevat sellega. Sest kaks aastat tagasi ma küll nii jõuetu polnud. Ma käisin pikka ringi neli-viis korda nädalas ja tegin ka igasuguseid muid asju. Aga nüüd on mul stimulante vaja, et üldse tahta pikale ringile minna. Minna pikale ringile, teha süüa JA kirjutada ka veel on võimalik ainult stimulantidega. Muidu on peavalu ja õudus ning tehtud ei saa ikka midagi + homme samuti ei saaks. 
Jah, umbes sellepärast mõtlesin ka vahepeal, kuidas ma olen vana. Sest no kui ei jaksa midagi teha, ollakse ju vana?

Esivanemad

Pea valutab jälle.

Olgu, kõik mu ravimid ja värgid on võimetud päästma mind peavalude käest. 

Pettumus, aga no - tõsi on, et muidu on ikka palju parem olla. Lissalt võiks ju olla nii, et kuidagi saaks nendest ka lahti. Saabuval nädalal lähen füsioterapeudi juurde, et kaelas pingeid vabastama õppida, aga mul pole sellesse eriti usku. Sest sõna "teraapia" tekitab mus kohe tunde: "see on see värk, mis mulle ei toimi". Aga no ses mõttes pole täiesti vale, et ma olen füsioterapeutide juures ka käinud ikka ... no kakskümmend korda kindlasti, vbla ka rohkem. Füsioteraapiate kogemus on mu olemas.
Pärast Rongi neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses Haapsalus kuulus füsioterapeut patsiendile suunatud teenuste hulka. Aga põhiliselt ma sain seal lihtsalt lihasjõudu juurde, sõitsin trenažööriga, ujusin, tegin vees või kuival harjutusi ja need osad teraapiast, mis pidid treenima tasakaalu ja koordinatsiooni, tegin küll ustavalt ära, aga mingit püsivamat abi neist ei märganud olevat. 

Njah. Minu elu kuskilt 2007. aastast: teen kõik ära ja siis ootan tasu. Ja olen täiesti segaduses, kui ei saa õnnelikuks ega tunne püsivamat mõju kui mõned päevad. Mis ma valesti tegin? Ma ju tegin, nagu te käskisite?! Te ju ütlesite, et nii saab hea?!

Jep, ma panen ikka veel maailmale (aga eriti oma vanematele) pahaks, et nad ütlesid mulle midagi täiesti enesekindlalt, nii on, see toimib moel - ja siis see üldse ei toiminud ja ma pidin kõik ise leiutama, kõik ise välja võitlema ja sealjuures mitte kahtlema. Niipea, kui hakka(si)n arutlema: "Aga äkki see ainult tundub mulle, äkki ikka on teisiti," ei saa(nud) ma oma võitlusi võidetud, sest teiste silmis on see allaandmine.
Nagu wtf, maailm. Miks peab niimoodi olema, et pean mingi raudkõva masinana toimima, muidu ei oma mu arvamus mingit kaalu?! 

Ma tegelt olen natuke mures oma Tütarlapse pärast, kes elab koos mu emaga. Sest ema kahtlemata tahab parimat, aga esitab ka oma seisukohti kui "mina tean, nii on" talle ja kohati on need seisukohad ikka päris jama.
Sellest on nüüd ligi kümme aastat möödas, aga ma ikka ei saa üle sellest, et MINA ISE pidin endale Pärast Rongi psühhiaatri välja küsima, see ei tundunud psühholoogist emale ega riiklikule tervishoiusüsteemile mingi enesestmõistetav enesetapukatse järgne protseduur olema. Septembris läksin rongi alla, märtsis sain viimaks psühhiaatri juurde.
MINA ISE pidin välja uurima, et töövõimetustoetust (siis oli sellise nimega veel) makstakse, aga seda peab ise enne taotlema. Sellega läks muide mingi 9 kuud või umbes nii.
Rääkimata kõigest sellest, kuidas mu ema ergutas mind ikka kaalust alla võtma, kui ma mingi 13-14 olin alles, nii et sain ebaterve suhtumise toitu kaasa sedavõrd tugevalt, et isegi Peale Rongi, kui kaalusin alla 60 kilo, muretsesin, ega ma ometi juurde võta, õlavars oleks nagu jämedamaks läinud, või sellest, kuidas ta nii minu ja mu tütre osas innukalt uuris juba meie 15 sünnipäevade kandis, et noh, poisid? Te varjate neid, jah? no teame-teame ... ainult et ei mul ega Tütarlapsel polnud mingeid poisse ja vähemalt mina sain küll sellest rämeda krambi enamvähem terveks eluks: kui ikka kallimat ei ole, olen mingi värd, valesti, head naised on ikka mehega paaris. 

Tütarlapsel on vast sellevõrra kergem, et esiteks olen ma ise vallaline eeskuju, teiseks ma räägin temaga ja ta on kuulnud korduvalt, kuidas pole mingeid poisse vaja, ta on ise suurepärane ja oivaline, aga no - natuke ikka hirmus, et ta elab sealsamas, elab sama inimesega, kes minu katki kasvatas.
Jaa, ma olen teda korduvalt Keilasse tagasi kutsunud. 
Ta ei taha.
Suur inimene, ise teab, mis teeb.

Isa on mul hullem kui ema =) See tähendab, tal on palju voorusi, muuseas kirjutab ta väga kaunilt, aga suhtumine: "Mina tean, sest ma olen tark" on tas nii täielik ja sügav, et ta ise pole sellest isegi teadlik. Kui talle öelda, et ta käitub nagu teaks kõike, kinnitab ta, et ei arva üldse nii. Ta kogub erinevaid arvamusi ja vaatepunkte, inimesed, kelle mina olen ammu fb-s ära blokkinud, on tema jaoks huvitavad, ta on nii avatud ... aga kui temaga rääkida, selgub ikka, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus. Ja nii ongi. 
Nii. Ongi. 
Inimesed eksivad, kui nad teevad, arvavad, mõtlevad teisiti kui tema. Tema teab, kuidas õige oleks. 
Muuseas on ta valmis pikalt ja põhjalikult Virginia Woolf Sind Ei Karda grupis vaidlema teemal, kas väljend "onu Heino" on keskealistele ja vanematele meestele ülalt alla vaatav, solvav ja seksistlik. (Tema leiab, et on. Ja ei kahtle selles.)

Asja kolmas külg (esimene on see, et nii oli valus elada, teine on see, et ega ma eriliseks päikesenaiseks just ei kasvanud) on, et kas ma meeldin endale? Tegelt jah. Isegi enne ATH ravimeid, enne toimivaid antidepressante ei olnud mul tunnet, et olen kuidagi halb inimene. Mul oli tunne, et mu keha on katki ja ma ei suuda õnne tunda, aga objektiivselt võttes olen ma krdi lahe. 
Nii et phmt mu vanemad siis ... tegid ikkagi head tööd?

Ja nüüd ma tunnen rõõmu ja rahu, vbla isegi õnne. 
Kui see pagana pea ainult ei valutaks ...

Rollidest peaasjalikult

Valmistun laupäevaseks larpiks. 
Põnev. 
Ma pole kaks aastat mängudel käinud, täiega haarav - ja ilm tuleb ilmselt märg, soe ja tormine, ohhohhoo, jajah, mis ma küll selga panen ... Tuleb ikka tellida hea korduvkasutatav vihmakeep igaks juhuks. Kuigi see võib mitte kohale jõuda õigeks ajaks. Aga samas, kas ma pigem tahan ise poodi minna, mis pealinnas asub? Olgu, riskime ...

Ja siis on mul vaja kaasa hädaolukorra-toitu ja pärast-mängu-afteka-toitu ja jooki ja mängujuhtidele võiks kooki teha ja ranne valutab igaks juhuks juba ette, ohatis ajas uue võsu alahuulele ja öömaja on veel kokku leppimata ... krt, meenub, mismoodi see kõik käis. Ega ma ju milleski normaalne ei ole, normaalne larpar ka mitte. Aga kuna kõik me oleme ebanormaalsed, siis pole ma üldse haruldane oma viimase-hetke-klapitamistega. 
Pigem on niigi hästi, mänguni veel mitu päeva aega.

Varem ma ei rääkinud sellistest asjadest üldse? Tead, varem ei rääkinud ma paljudest asjadest üldse. Ma ise ka ei tea, miks. Loogika oli umbes selline, et teised ei räägi sellest blogis? Ilmselt sellest ei räägita, sotsiaalne tava on sihuke, või siis olen ma eriline värdjas jälle ja kellelgi teisel ei ole üldse selliseid probleeme,, ma ei hakka neid ka esile tooma parem. 
Mõtteni "enamik blogijaid ei käi larpidel" jõudsin ka, aga mõte "et mina käin, võib huvitav olla ja inimeste mitmekesisus jne" jäi juba liiga kaugele. Ma maski(si)n nii automaatselt, et ise sellele ei mõelnudki. Teised ei räägi teemadel K, G, O ja M? Ma ka ei räägi muidu kui möödaminnes. Ilmselt ei ole need Päris Teemad.

See automaatne maskimine oli ikka VÄGA automaatseks kujunenud ja kuigi ma olen rabelenud ja takka üles löönud Normaalne olemise vastu, ega ma praegugi saa öelda, et enam ei tee. Sest ma ei märka, kui teen. Lihtsalt mingitest asjadest ei räägi-kirjuta. Mingeid asju EI TEE. Ja kaksteist aastat hiljem mõtlen, et mida. Miks ma ei kirjutanud võrgupäevikusse, kuidas edevat peeglilauda laenasin, et see laval esinedes rekvisiidiks oleks, või kuidas jogurtitopsi ümber üleskuhjatud soeng nägi väga kena välja, aga pani pea kohutavalt valutama, või kuidas ma mängupartnerisse armusin, sest mu taustalukku oli kirjutatud, et olen temasse armunud ja ma mängisin sisseelamisega?

Jaaah. enam ammu ei armu ma sedasi ... või noh. Enam ammu ma ei armu. Olen nüüd teistsugune inimene, ilmselgelt.

Mõnes mõttes see on ikka väga kummaline. Mitte ühtegi rollimudelit ei paista. Lihtsalt olengi üks Väga Imelik Mina Ise. Ehk on ka minust 20 aastat vanemaid naisi, kes näevad väga pandavad välja ja vahetavad mehi nagu sokke, aga see pole see. Keskealine mammike, rõõmus ja hea, ma ka kuidagi pole. Majasokulaadsetest karmidest hirmuäratavatest muttidest rääkimata. 
Jaa-jaa, neid vahepealses eas naisi on üldse vähe avalike rollide hulgas. On noored või vähemalt "nooruslikud", on vanad või vähemalt "väärikalt vananevad", ja ... maitea. Kes üldse vahepeal on?
Kusjuures see tera, millest ühel pool või teisel pool seistakse, tundub ikka olevat seks. Avalikult seksuaalne naine = üsna noor. Seksi osas vaikiv = üsna vana. (Reaalne seksuaalne aktiivsus pole üldse oluline.) 
Ja minus tundub seksuaalne osa üsna-üsna surnuna. 
Nii et phmt olen ma vana. 
Ainult ei näe sedasi välja ega käitu ka niimoodi. Väga Imelik Mina Ise. Pole see ega ka teine.

Äkki ma otsin nii raevukalt rolli, kuhu sobiksin, just sellesama autistliku maskimise jaoks? Et oleks keegi, kelle pealt käitumist õppida, näha, et tema teeb nii, mina järelikult võin ka?Sest jube hästi on kunagi lapsena sisse õpitud, et peab olema nagu Teised või vähemalt Keegi Konkreetne Teine, lihtsalt mina olemine on valesti olemine? 
Võibolla. 
Võibolla küll. 

P.S. ATH-ravimid on I-ME-LI-SED!!!!

Veidi puhast metat ja üks vana kogemus

Koer norskab. 
Olgu, norskas kaks korda ja siis magas taas vaikselt edasi. Aga see oli päris naljakas. Nagu raamatus norskamine, vali ja põrisev. Nagu Majasokk magaks sohval.

Miks ma alustasin koera norskamisega? Sest ma mõtlesin natuke, miks minu võrgupäevik on nii teistsugune kui enamik teisi. (On küll loogiline lugege edasi.)
Kui ma mõnd blogi väljaspool oma lugemislisti lugema juhtun, ma ikka väga sageli alustan korralikult lugemist, siis loobun, lasen silmad üle nii, et igast lõigust paar sõna teadvusse jõuab, ja panen kinni. 
Sest ma ei suuda lugeda inimeste tegemistest-nägemisest-ostudest-kreemidest-matkadest vms. Ma ise ei kirjuta ka neist. Ma kirjutan sellest, mis on PRAEGU. Millele ma mõtlen PRAEGU.
Mul ongi ATH-võrgupäevik - räägib praegust.
Ja koer norskas just praegu.

Probleem teiste blogide lugemisega pole ju selles, et ma ei suudaks lugeda, kuidas kellelgi on hotellist ilus vaade ja ta naudib seda. Mulle meeldib küll, et inimesel on hea, ja ilus vaade ei ole üldse ebahuvitavam kui notsu läbipaistev mullauss. Aga nii, nagu sellised asjad enamasti kirja on pandud, mulle üldse ei sobi. ÜLDSE.

Mina kirjutan omaenda vahetuid mõtteid. Neid, mis selle asja peale mõeldes praegu pähe tulevad. Minu võrgupäevik on praegu-mõtlen-sellele-päevik. 
Aga enamik blogisid sisaldab lihtsalt mingit kroonikat. Mul hakkab nii igav seda lugedes! "Sõime laadal astelpajumarjadega kooki, mis nägi väga kena välja, ent oli natuke liiga hapu". Fakk see mind huvitab, mis kooki te sõite, kui sul selle kohta mingeid sügavamaid mõtteid ei ole!
"Rabas oli väga ilus ja jõhvikad punased."
Nagu ... proovime minu moodi, et oleks selge, millest ma räägin.

Järgneb lõik kunagi umbes 8 aasta eest toimunud rabaskäigust, mille loomiseks kasutasin mälestusi. On kirjutatud nii, nagu oleks tegu mu vahetu kogemusega, juhtunud näiteks eile. 

Ilmaga meil vedas. Päikest ei olnud, aga oli päris hea soe. Lühikeste varrukatega polnud üldse külm, meeldiv tuuleke puhus kõik sääsed minema ning ses osas polnud midagi kurta. Õhtuse aja võlud vist.
Tegelikult ei kurda ma ka selle puudega tüdruku, keda isa kandis, pideva vingumise üle, sest esiteks oli neist vanematest niigi jube tubli tema kaasa võtta ja teiseks oleksin selgelt mina see nõme, kes ei suuda leplikult aduda, et tüdruk näeb välja umbes kaheksane, aga käitub nagu pirtsakas kahene. 
Tema puhul, väga väga naine, see ongi normaalne!
Nii et ma olin veidi häiritud, sest vanemad tegid kogu aeg kõike, mida puudega laps tahtis, ja mis elu see on?! Aga õigupoolest ma ei kritiseeri. Mina ei tunne seda last, ma ei tea, mis on tema puhul õige ja vale, minu asi on ainult vanemate vastu kena olla. Neil on niigi sitaks raske. 
Ja nende suurem tütar on krdi tubli! Tema on Poeglapse klassi akrobaat, puhtviieline, aktivist ja väga ilus ja sõbralik pealekauba.
"Urss (tüdruku hüüdnimi) on lahe," ütles Poeglaps. 
Ta on ühtlasi ka Poeglapse tantsupartner. Poeg käib mul tantsuklassis, olen ma seda üldse maininud?
Nojah, rabas käisime, klassi suve-eelne ekskursioon.
Mina olin peamiselt keskendunud endale ja püstipüsimisele. Minu eesmärgiks oli mitte kellelegi tüli teha ja rada lõpuni käia. Paar vaadet jäid meelde. Mingi puu, kus otsas olevat kunagi olnud kotka pesa, ja suur laugasjärv, kus ujus pardipaar. Mingid peenemad pardid kui sinikaelad, aga jee ma tean, mis liiki just. Muidu oli raba nagu raba ikka. Sammal. Mustikavarred. Kanarbik. Vahel ümbritses meid eriline lõhn, sada taimeliiki koos, aga enamasti puhus tuul. See oli mahe ja pehme, ent ei lõhnanud millegi järgi. 
Laudtee oli kohati veidi libe, mõned lauad olid mädanemise teel, aga nad ei olnud sel teel veel kaugele jõudnud. Muidu poleks vast märganudki, aga nüüd veidi muretsesin puudega tüdrukut tassiva isa üle, et ega ta libise. 
No ta kandis teda kogu tee! See oli ikka mitu kilomeetrit! Oli näha ka, et väsis päris ära ja iga laudpingi peal, mis tee ääres, ta puhkas. 
Vahepeal üks Poeglapse klassivenna ema, kelle juures noormees mu haiglaaegadel enne tantsutrenni käis (peale kooli ja enne trenni oli paus) ja kes seetõttu teadis, et ma vahepeal mitu kuud haiglas olin, küsis mu tervise ja enesetunde kohta. Purtsatasin kohe välja, et paranen, aga ikka päris palju muutusi on. Antidepressandid hoiavad mind ahastusse langemast nende üle, aga nõrk ja hädine olen ikka. Tema ilmselt kohkus sellest vastusest ära, sest edasi rääkis ta sellest, kui tore poiss Poeglaps on ja kuidas meie pojad väiksemana aina kraaplesid, kuid üksteisest eemal olla ka ei saanud, ja nüüd on sõbrad.
Mis on lahe - tema poeg on jube hea peaga, eredalt tähelepanelik ja analüütiline, aga tal on veel keerulisem koolis käia kui minu pojal. Neurotüüp absoluutselt ei sobi mingiks tuimaks paigalistumiseks ning järjest õppimiseks. Mul on hea meel, et nad hästi läbi saavad, kuigi noh - muidugi nad vaidlevad ikka veel, ent enamasti mängivad koos ja neil on üsna sarnased huvid. (Muide, värske kommentaar praeguse teadmisega - see poiss on ikka veel Poeglapse sõber, aga ta kukkuski eelmisel aastal koolist välja ja käib nüüd Polütehnikumis. Jube hea pea ei päästa, kui isegi 50% koolitundidest aasta jooksul külastada ei õnnestu.)
Too ema võttis mu oma shefluse alla ja rääkis minuga iga natukese aja tagant. Ta meeldis mulle päris hästi, aga noh - väsitav. Üksinda oleksin ilmselt rabajalutuskäiku rohkem nautinud, aga vaatame tõele näkku: üksinda ma poleks elu sees sinna rappa sattunudki. 
Kui viimaks tagasi jõudsime, meid toodi otse koju, läksin joonelt magama. Liiga palju muljeid ja suhtlemist. Ma ei jaksa. 

Lõik tuli ... suht pikk =P 

Ent no iva peaks selge olema: mulle lähevad korda mõtted, mõtted ja tunded, aga mul on absoluutselt kama, millised on välised asjaolud, kui nad just ei moodusta meeleolutausta. Kes meid oma autoga viis, kus me kokku saime, mis mul toidupakis kaasas oli, mida teised sõid, kas ma nägin konna, sisalikku või mõlemat, mis legendiga kivikangrut nägime - mind ei huvita ennast ja ma ei kirjuta sellest ka teistele, sest miks teisi vaevata. 
Ainult et neil, kes kirjutavad välistest asjaoludest, on palju rohkem lugejaid ja palju rohkem kommentaatoreid, nende juures elu käib. 
Inimesed on nii teistsugused kui mina. Nii kummalised. 
Jaa, ma olen tegelikult rõõmus, et siin ei ole nõmedaid kommentaare (enam). Parem vähe, aga sisukad.
Ikkagi oli mul vaja endale ära defineerida, miks rahvas mind ei armasta ja mida mina teistmoodi teen. Sest osake mind ikka arvab, et ma olen ju nii tore, peaksin ju ometi inimestele meeldima?!

Nüüd koer niitsub. Ta on selgel seisukohal, et ma kirjutan liiga kaua ja peaksin juba temaga õues olema, sest tal on pissihäda! SUUR HÄDA!!
Ma siis lähen. 

Ikka veel ATHst

Nüüdseks on mul nii kaua hea olnud - hakkasin metüülfenidaatvesinikkloriidi võtma üheksa päeva tagasi - et kipun unustama, mismoodi halb oli. Sul on probleem su tütrega? Kirjutad tumblris, et tahad surra, sa lihtsalt ei suuda enam temaga iga päev iga hetke veeta? Nah, chill out, ta on lihtsalt ATH-laps, ravi peale ja läheb üle. 
Naabrite muusika ajab hulluks? Chill out, hangi mürasummutavad kõrvaklapid või midagi.
Ma ei suuda kooli koduseid töid teha? Häh, sul on ju ATH diagnoos olemas juba, võta ravimeid!
Ilmselgelt ma loen poste täägidega #ADHD ja #actually autistic.  

Tegelikult ma muidugi ei ütle ega kirjuta midagi sellist, aga mõtlen küll nõnda. Kusjuures ma mõistusega ju tean, et kui on halb, on kohutav. Halb on kujuteldamatult halb.
Aga tundetasandil on mul kõik meelest läinud, ainult hillallaa-trullallaa.  
Mhmh, mäletan, et kuna mu esimesed Peale Rongi antidepressandid kohe aitasid, mul oli tollal ka sihuke "abi on ju käesirutuse kaugusel, mine psühhiaatri juurde ja kõik saab lill olema"-meeleseisund ja jagasin seda igale poole. Täpselt ei tea, kas mu kaastundlikud, aga samas psühhiaatrite abistavuses veendunud jutuajamised ahastuses inimestega olid parim viis neile abiks olla - aga no see oli parim, mis mul sel hetkel võtta oli enda seest.
ATH pole nii universaalselt "igaüks võib selle saada"-asi, aga samas on tegu nähtusega, mis võib end peita väga igasuguste inimeste sees. 
Ma eriti ei tea täpsemat inimest (aja suhtes) kui mina. Jaa, see on viimase kaheksa-üheksa aasta joon, enne ma tavatsesin hilineda või üldse tulemata-tegemata jätta, aga OLEN nüüd täpne.
Ma ka alustan ja lõpetan asju, pole probleemi.
Et ma olen selliseks õppinud viimasel kümnel aastal, ei muuda, et nii on. 
Ehk siis ATH võib end varjata kelle sees tahes. Mis nähtavale jääb, ei tähenda nii palju kui see, mis sees peitub. 

Ka elab mus sügavalt nädalavanune veendumus, et kõik suuremad Tütarlapse ja Poeglapse probleemid saaksid lahendatud, kui nemad ka diagnoosi ja ravi peale saaksid. 
Tütarlaps on veel palju selgemalt ATH kui mina. 
Poeglaps on nagu mina. See tähendab, kõige ilmsem osa ATHst on tema pidev väsimus. Väsimus, mida ei saa välja puhata, mis lihtsalt on ja tundub igavene. Muud asjad on sellised, mida tuleb uurida ja ei märka kohe. Ajatunnetus ning dopamiinipuudus.
Kuigi võibolla on kalduvus hüperfikseeruda ka teema. 
Üldiselt tema puhul ma ei oleks päris kindel, kas ta üldse saaks diagnoosi. 
Tütarlaps saaks. Pole kahtlustki. Kadri Kool on raudselt nii terane ja kui neiu ka peab Qbtesti tegema, saab ta täiesti kindlalt seal mõne ATH-tulemuse.

Ehk kõik see teisiti öeldes: mul on loomulikult ATH-ajatunnetus. Mis on praegu, jätkub igavesti, ja mida tunnen mina, on üleüldine. Mulle ATH ravimid sobisid, jaksan kaks korda rohkem, olen samas kaks korda vähem väsinud ja üldse tõusis elurõõm vähemalt neli korda. Nii et ATH ravimid tegid minu olemise heaks ja järelikult (mhmh) on ilmselt pääsetee kui mitte kõigile, siis vähemalt mu lähedastele ikka. 
Üritasin ka K-d veenda, et ta vajab neid. 
Ta arvas, et kuluksid ära jah, aga ses suunas ühtegi liigutust tegema ikka ei hakka. 
Tegelikult mõistan: täielik jama, kui sul on vaja aeg arsti juurde kinni panna, et saada ravi, mis muudab aegade kinnipanekud vähemalt natuke lihtsamaks. 
Ta vihkab kõike seesugust kirega. 

Tegelikult on ka need küsimustikud ATH kindlakstegemiseks absurdsed. "Kas mul on raske keskenduda?" Raske millega võrreldes? Ma ju ei tea, kuidas teistel on. Ma tean iseennast ja no ühele keskmise raskusega ülesandele keskenduda ei ole raskem kui 5 km järjest joosta. Kui ma oleksin paremini treenitud, vbla polekski probleem. Mis on raske ja mis lihtsalt keskendumistnõudev? MA EI TEA!
"Kas mu tähelepanu kipub mujale minema?"
Ma ei tea, millega võrreldes. Et üldse ei lähe ideaalis? No siis läheb küll. Aga natuke läheb kõigil? Kus on piir "natukese" ja "palju" vahel? 
MA EI TEA!!!!!
Aga no ma andsin selliseid vastuseid, nagu ilmselt taheti ja emake maa, kui hea nüüd on. Need ravimid sobivad TÄIEGA.

Vähemalt oma dopamiini sain kätte ja isegi peavalud on korraga ibukaga vaigistatavad, pole sumatriptaani tarviski. 
I-me-li-ne.