Esivanemad

Pea valutab jälle.

Olgu, kõik mu ravimid ja värgid on võimetud päästma mind peavalude käest. 

Pettumus, aga no - tõsi on, et muidu on ikka palju parem olla. Lissalt võiks ju olla nii, et kuidagi saaks nendest ka lahti. Saabuval nädalal lähen füsioterapeudi juurde, et kaelas pingeid vabastama õppida, aga mul pole sellesse eriti usku. Sest sõna "teraapia" tekitab mus kohe tunde: "see on see värk, mis mulle ei toimi". Aga no ses mõttes pole täiesti vale, et ma olen füsioterapeutide juures ka käinud ikka ... no kakskümmend korda kindlasti, vbla ka rohkem. Füsioteraapiate kogemus on mu olemas.
Pärast Rongi neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses Haapsalus kuulus füsioterapeut patsiendile suunatud teenuste hulka. Aga põhiliselt ma sain seal lihtsalt lihasjõudu juurde, sõitsin trenažööriga, ujusin, tegin vees või kuival harjutusi ja need osad teraapiast, mis pidid treenima tasakaalu ja koordinatsiooni, tegin küll ustavalt ära, aga mingit püsivamat abi neist ei märganud olevat. 

Njah. Minu elu kuskilt 2007. aastast: teen kõik ära ja siis ootan tasu. Ja olen täiesti segaduses, kui ei saa õnnelikuks ega tunne püsivamat mõju kui mõned päevad. Mis ma valesti tegin? Ma ju tegin, nagu te käskisite?! Te ju ütlesite, et nii saab hea?!

Jep, ma panen ikka veel maailmale (aga eriti oma vanematele) pahaks, et nad ütlesid mulle midagi täiesti enesekindlalt, nii on, see toimib moel - ja siis see üldse ei toiminud ja ma pidin kõik ise leiutama, kõik ise välja võitlema ja sealjuures mitte kahtlema. Niipea, kui hakka(si)n arutlema: "Aga äkki see ainult tundub mulle, äkki ikka on teisiti," ei saa(nud) ma oma võitlusi võidetud, sest teiste silmis on see allaandmine.
Nagu wtf, maailm. Miks peab niimoodi olema, et pean mingi raudkõva masinana toimima, muidu ei oma mu arvamus mingit kaalu?! 

Ma tegelt olen natuke mures oma Tütarlapse pärast, kes elab koos mu emaga. Sest ema kahtlemata tahab parimat, aga esitab ka oma seisukohti kui "mina tean, nii on" talle ja kohati on need seisukohad ikka päris jama.
Sellest on nüüd ligi kümme aastat möödas, aga ma ikka ei saa üle sellest, et MINA ISE pidin endale Pärast Rongi psühhiaatri välja küsima, see ei tundunud psühholoogist emale ega riiklikule tervishoiusüsteemile mingi enesestmõistetav enesetapukatse järgne protseduur olema. Septembris läksin rongi alla, märtsis sain viimaks psühhiaatri juurde.
MINA ISE pidin välja uurima, et töövõimetustoetust (siis oli sellise nimega veel) makstakse, aga seda peab ise enne taotlema. Sellega läks muide mingi 9 kuud või umbes nii.
Rääkimata kõigest sellest, kuidas mu ema ergutas mind ikka kaalust alla võtma, kui ma mingi 13-14 olin alles, nii et sain ebaterve suhtumise toitu kaasa sedavõrd tugevalt, et isegi Peale Rongi, kui kaalusin alla 60 kilo, muretsesin, ega ma ometi juurde võta, õlavars oleks nagu jämedamaks läinud, või sellest, kuidas ta nii minu ja mu tütre osas innukalt uuris juba meie 15 sünnipäevade kandis, et noh, poisid? Te varjate neid, jah? no teame-teame ... ainult et ei mul ega Tütarlapsel polnud mingeid poisse ja vähemalt mina sain küll sellest rämeda krambi enamvähem terveks eluks: kui ikka kallimat ei ole, olen mingi värd, valesti, head naised on ikka mehega paaris. 

Tütarlapsel on vast sellevõrra kergem, et esiteks olen ma ise vallaline eeskuju, teiseks ma räägin temaga ja ta on kuulnud korduvalt, kuidas pole mingeid poisse vaja, ta on ise suurepärane ja oivaline, aga no - natuke ikka hirmus, et ta elab sealsamas, elab sama inimesega, kes minu katki kasvatas.
Jaa, ma olen teda korduvalt Keilasse tagasi kutsunud. 
Ta ei taha.
Suur inimene, ise teab, mis teeb.

Isa on mul hullem kui ema =) See tähendab, tal on palju voorusi, muuseas kirjutab ta väga kaunilt, aga suhtumine: "Mina tean, sest ma olen tark" on tas nii täielik ja sügav, et ta ise pole sellest isegi teadlik. Kui talle öelda, et ta käitub nagu teaks kõike, kinnitab ta, et ei arva üldse nii. Ta kogub erinevaid arvamusi ja vaatepunkte, inimesed, kelle mina olen ammu fb-s ära blokkinud, on tema jaoks huvitavad, ta on nii avatud ... aga kui temaga rääkida, selgub ikka, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus. Ja nii ongi. 
Nii. Ongi. 
Inimesed eksivad, kui nad teevad, arvavad, mõtlevad teisiti kui tema. Tema teab, kuidas õige oleks. 
Muuseas on ta valmis pikalt ja põhjalikult Virginia Woolf Sind Ei Karda grupis vaidlema teemal, kas väljend "onu Heino" on keskealistele ja vanematele meestele ülalt alla vaatav, solvav ja seksistlik. (Tema leiab, et on. Ja ei kahtle selles.)

Asja kolmas külg (esimene on see, et nii oli valus elada, teine on see, et ega ma eriliseks päikesenaiseks just ei kasvanud) on, et kas ma meeldin endale? Tegelt jah. Isegi enne ATH ravimeid, enne toimivaid antidepressante ei olnud mul tunnet, et olen kuidagi halb inimene. Mul oli tunne, et mu keha on katki ja ma ei suuda õnne tunda, aga objektiivselt võttes olen ma krdi lahe. 
Nii et phmt mu vanemad siis ... tegid ikkagi head tööd?

Ja nüüd ma tunnen rõõmu ja rahu, vbla isegi õnne. 
Kui see pagana pea ainult ei valutaks ...