Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Aastakokkuvõte

HOIATUS: ma seekord ei ole täiesti diskreetne, vaid ainult suuremalt jaolt.

Tegelt teen sel aastal ühe postituse ilmselt veel, ent ei jaksanud kauem oodata.
On aasta peaaegu läbi? On. Järgnevad kaks ja pool päeva (eeldatavasti) (loodetavasti) ei too enam murrangulisi sündmusi.

See aasta on ikka juba ... olnud.
Nii täielikult elatud aastat ... vbla siis, kui mõni laps väike oli? Tütarlaps pigem. Poeglapse sündimise ajal läks kõik jaks ellujäämisele. Aga vbla Tütarlapse esimene aasta konkureeriks?
Mmmm ... vbla mitte.
Kuigi see oli nii ammu, et ega väga ei mäleta enam.
Ütleme, ILMSELT pole olnud. 

Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Heh. 

Need taustal ei ole kingitused
Need on mul niisama kogu aeg aknal.

Sain EKL loomestipendiumi.
Käisin emakakaelavähi kontrolluringus.
Lõigati välja emakas ja munasarjad. Pärast opi oli veel hullem olla, kui arvasin, sest migreen + laparoskoopiliste operatsioonide järel tavalise õlavalu asemel oli sama hull valu reies. Ühtlasi, kuna naissuguhormoone kohe palju vähem, tutvusin kuumahoogudega.
Suht räiged. 
Täitsin ankeedi (tsenseeritud) kohta. Kohe kolm korda, sest esialgu ei taibanud enda kohta pooli asjugi ja teine kord allesjäänutest pooli ja mis kolmandal valesti läks, noh, selle kohta ütlesin juurde, et tegelt polegi miski kivisse raiutud.
Küsisin (tsenseeritud) ja sain tagajärjed.
Vahetasin perearsti.
Hakkasin lamotrigiini võtma.
Käisin naiskirjanike seminaril. 
Kirjutasin teise inimese raamatu lugemisest jutu. 
Avaldasin Loomingus midagi.
Ilmutasin jutukogu. Mu esimene kõvade kaantega raamat muuhulgas.
Laenasin pojalt riideid.
Üritasin (tsenseeritud) ja sain teada, miks see hea mõte pole.
Ostsin ujula kuukaardi.
Ja saumikseri.
Tegin smuutisid.
Kukkusin koeraga joostes nii, et murdsin sõrmed.
Sõitsin Boltiga.
Muutusin multiorgastiliseks. 
Tuvastasin, et kooritud kurk on teatud otstarbel kasutamiseks parem kui koorimata kurk.
Sain blogilugejatelt uskumatuid kingitusi. (S.t. uskumatuid olen enne ka saanud, aga konkreetselt selliseid uskumatuid pole.) Kui mul oleks nutitelefon ... oot! Aga mu pojal on.
Poeg tõusis, käis pesus, sõi ja kui hakkas välja minema, tuli mul meelde =P
Pilt olemas. Seal ülevalpool - blogger millegipärast ei lase õigesse kohta panna.
Pildilejäänu pole ammendav, sest osad asjad tarbisin otsa (nagu "said otsa"). Ja arvutist, mida pildil pole, sest ei leidnud motti seda aknalauale vedada, aint pool on blogilugejalt =) Teine pool niisama armsalt tuttavalt.
Pidasin konverentssünnipäeva.
Ostsin madratsi.
Ja e-sigareti.
Sain koduse jäätisekokteili korralikult vahtu.
Käisin lapsendamisametniku jutul.
Ostsin rummi.
Ja edevat pesu.
Käisin spetsiaalselt virmalisi vaatamas ja seal olidki virmalised. (Kuigi tähed jätsid mulle sügavama mulje kui ebamäärased liikuvad rohelised laigud taevas.)
Jätsin Mõisa jõuludele minemata.
Lasin endast prillidega ilupilte teha.
Sain tasuta kohvimasina ja tellisin kohvipadjakesi.
Läksin kinno ja avastasin, et saal on välja müüdud.
Kandideerisin kirjandusliku kolmapäeva korraldamisele ja sain valitud ka.
Ostsin kõrvitsat.
Laenasin kellelegi olulise summa raha. Sain tagasi ja 11% intresse lisaks. Inimesed on ilusad ja head, mingit lepingut me ei sõlminud.
Panin end lavaluule üritusele kirja. 

Kindlasti oli neid veel

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei nimetanud neid lubadusteks, aga käisin taas ühel larpil, lausa kolmel kirjandussündmusel, kus ma ei esinenud, hambaarsti juures, günekoloogi juures, kandsin 8 erinevat kleiti, jätsin ära lausa mitu plaanitud üritust ja sain endast hulga ilusaid pilte

Ma mõtlen selle uute lubaduste andmise üle. Ilmselt tuleb umbes sama (mingid plaanid, mis on needsamad plaanid), aint günekoloogi juurde küll ei tõmba enam. 

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa! Nii nunnu tita!

Kas keegi su lähedastest suri?

Kuidas lähedast defineerida? Üks matus oli, kuhu plaanisin minna. Ja siis ei läinud.

Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Eelmise aasta soov oli:

Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema? 

Ma sain nii palju muid asju, ent kas ka seda ...jah, vahepeal ikka.  Aitäh!

Uuel aastal ... ei julge kirjutada, et uut last.  (Kuigi just kirjutasin.)
(Eelmisel aastal ka ei julgenud. Siis ei kirjutanud.)

Mis riike külastasid?

Eestis veits rändasin. 

VEITS.

Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Pole olemas. 

Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

TL

Mis oli su suurim läbikukkumine?

See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et ma mitte mingi valemiga ei saa kõhust lapsi enam.
Jaa, ma olen seda varem ka teadvustanud, aga siis selgus, et mingi variant ikka on veel. 
Enam ei selgu.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

HAH!!!!
Emakas+munasarjad+arst unustas mulle antibiootikume kirjutada+komplikatsioonid ja EMO ja väga enesetapumeeleolu, psühhiaatriahaigla, sisse unustatud kusetoru, ja lisaks tühised asjad nagu sõrmede äramurdmine ja mingi jama vasaku reielihasega.

Noh, ja siis kõik muu =P

Möödunud aasta parim ost.

Saumikser vist. Kuigi valge kaltsukakleit on ka imekaunis ja ohtralt komplimente toonud.

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Oho.
Ühest küljest: neid on palju. Teisest: aga kas keegi eriliselt ..? 
Ilmselt kõik Ukraina eest võitlejad.

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Paljude. 
Üritan neile mitte mõelda.

Kuhu läks enamik su raha?

Toit. 

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma olen päriselt päriselt päriselt sellises armusuhtes, nagu raamatutes kirjutatakse, nagu ma ette kujutasin, kui noor olin, päriselt, päriselt, PÄRISELT.

Kõik muu tuleb pärast ja hiljem ja tundub selle kõrval kahvatu. 
Kuigi seda kõike muud oli ikka ka lademes.
Maivõi, miuke aasta ... "Teistmoodi tavaline". Murca luulekogu. "Kolhoosi miss". Poeglaps lõpetas kooli. Tütarlaps oli minu vastu NII hea. Arvutivahetus. Lamotrigiin. Sain palju kiita. Olin nii ilus ja põnev ja ilusates ja põnevates kohtades. Tegin NII palju tööd, aga sel oli ka resultaat. Enesevaatlustel uued tulemid. Kohati olin vaimustuses omaenda uutest luuletustest. Kohati teiste omadest. 

Aga need kõik on pisiasjad-pisiasjad SUURE asja kõrval.

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

See ei ole kaugeltki-mitte-natukenegi-üldse selle aasta lugu, aga meenutama? Oo. Jaa.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Lugematult palju kordi. 
Ma olin unustanud, et saab päriselt õnnelik ka olla.
Arvasin, et minu parim on "polegi nii vastik".
Lõputult hea meel eksida.

kõhnem või paksem? Vist suht sama. 

vaesem või rikkam? Suht sama või veidi vaesem.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Seksinud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Põdenud. 

Kas sa armusid aastal 2025?

Oo. Jaa.

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Murderbot oli päris tore.
Jah, see oli mu selle aasta ainus vaadatud sari.

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

Parim raamat, mida lugesid?

"Kaks hunti" ja "Kolhoosi miss" jagavad esikohta.
Kuigi vbla "Teistmoodi tavaline" läheb kolmandaks. Ma olen seda nii palju üle lugenud (kõik need toimetamised!), et hästi ei suuda enam päriselt tajuda. 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Eelmises postituses kirjas =D

Mida sa tahtsid ja said? 

"Teistmoodi tavaline" tuli päris krdi hea. 
Dropkick Murphyse kontserdil käisin.
Tsenseeritud. Ei, ei ole seksiga seotud. Enne ka enamik ei old.

Mis oli selle aasta parim film?

Ma vist ei vaadanud sel aastal ÜHTEGI filmi. 
Uutest filmidest rääkimata.

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

45

Konverentssünnipäev, peetud ligi kaks kuud hiljem tegelt. 
See oli nii lahe, et korraldaks või uuel aastal järgmise - aga mul tuleb see burleskiga raamatuesitlus 21. jaanuaril. Ma ei plaani sinna lähedale enam teist üritust ju =P

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ohoi.
Kui ma oleksin kevadel rasedaks jäänud, oleks veel parem aasta old. 
Või kui Ukraina oleks sõja võitnud.
Aga noh - realistlikult võttes: niigi oli üle mõistuse hea. 
Kui parajasti kohutavalt halb ei olnud.

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lamotrigiin

Kes oli parim uus tutvus?

Hakkasin kirjutama, et mis küsimus see on - ja siis taipasin, et tutvusena ta ei ole ju uus. Tundsime me üksteist ennegi. 
Tänapäeval on "tutvus" üldse selline - keeruline sõna. Kas inimene, kellega ma vahel netis kirjutan ja fb-sõber olen, on mu tuttav? Mis ajast ta mu tuttav on, kas fb-sõbraks saamisest või esimesest kirjast saati? Või kui ma nt teise blogijaga kirju vahetan, mis ajast ta mu tuttav on? Kas sellest, kui esimene kiri vastuse sai või sestsaati, kui ma ta blogi lugema hakkasin? 
Ok, ütleme, et E.
Tundsid end ära? Sa oled hästi armas ja veetlev ja ma olen iga hästiütlemise üle rõõmus.

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2025 õpetas.

Usu headest inimestest head. 
Kõigil kergem.

Ma teise kirjutan veel, kuigi see on oluline peamiselt mulle endale: minu kogemused ongi väga imeliku inimese omad, need tõesti tõesti tõesti ei ole üldinimlikud.

Mida võiks veel küsida:

Aasta parim kingitus

Ei, ma ei oska ise öelda, mis. Vbla "Kolhoosi miss", aga see pold tegelt kingitus. Vahetasin ühe oma raamatu vastu. 

Aasta meeldivaim üllatus

Kui ilmselge välja jätta (TL!), siis kui mul oli faking mai, ikka väga mitu inimest tegid oma normaalsused ümber, et mind aidata ja mulle toeks olla. 

Valge päikesekleit
Pildistas Tütarlaps

(Võibolla oleks kohane ka halvimat üllatust küsida. Kuigi sitad asjad on liiga tavalised ja neid on niigi liiga palju. 
Faking mai oli halbu üllatusi täis. Ühe jätsin üles kirjutamata ka.)

Aasta rõivaese

Valge päikesekleit.

Aasta avastus

Ota ... see lapsepõlvetrauma ... see ongi nii suur osa mu isiksusest?
Püha püss ja mannakreem ja tulised taevatorud!
Huvitav, kes ma oleksin, kui mind oleks pisikesest pärast päriselt armastatud?

Aasta kahetsus

Mina ei kahetse.

Ja lõpetuseks veidi jõuluhooplemist:

Uuel aastal voldin ma põrgu kokku ja uuesti lahti ja teen sellest päriselt hingi parandava paiga, kus õpitakse taas tundma lootust, uskuma head ja julgema olla ise. 
Ma ju enam-vähem oskaksin nüüd =)

Mitmesugused ained ja ainesed

Üritasin pornot lugeda.
Mõtsin, et kaua ma ise fantaseerin, sealt saab lihtsamalt. 
Esmalt proovisin leida paari lugu, mis kunagi aastal 2010 mind erutasid.
Sain AINULT videosid.
Proovisin neid vaadata.
Iiigav ja natuke hirmus ka. 
Nagu ... jah, sel mehel on suur riist, aga see ei lähe tal isegi kõvaks ju! Ja need nälgimiseni kõhnad neiud ...

Siis mõtsin, et otsin spetsiifiliselt tekstipornot. 
Literotica sait. Ok. Spetsiifilisem otsing ... ja kui olin kaks lugu läbi lugenud ja veel kolm läbi skrollinud, oli kogu mu seksuaalne meeleolu kadunud. 
Inimesed kas ei oska pornot kirjutada või on neid, kes oskavad, nii krdi vähe, et ma ei jaksa otsida neid väheseid häid lugusid, mis vbla kuskil eksisteerivad.
Täiesti nördimapanev. Tohutud loogilised apsud ja vahelejätmised - sellega saaksin veel toime. Aga need osad, mis nagu võiksid erutavad olla, on nii nõdralt kirjutatud, nii detailivaesed, et mul on aint halb ja erutust ei paista kuskilt. 

Miks nii on? Internet is for porn, aga kus on vähegi kõlbulik porno? 
Ja otsingumootor ei kõlba ka kuskile, ei anna mulle midagi sellist, mis küsin. 

Kas ma pean tõesti KÕIKE ise tegema? Pornot ka kirjutama, sest keegi teine ei oska? 
Masendav.

Kusjuures ma võiksin. 
Pole mingit mentaalset blokki ees. Aga mis ma siis sellega teen? Oma võrgupäevikus ju ei avalda. Kas Eestis on mõni pornoajakiri veel alles, kes võiks selle eest maksta? Pole aimugi, v.a. et poe ajakirjaderiiulil pole nagu silma hakanud. Ja inglise keeles kirjutada ei taha. Keel on mu tööriist, ma tahan seda tööd tehes vallata, inglise keelt aga ei oska ma ligilähedaseltki nii hästi kui eesti oma.
Fanfictionpornot on ilmselt rohkem paremat, aga seal tuleb ka tohutult otsida, et midagi head leida ikkagi.

Ma ei tea. 
Miks elu nii raske on?

Muidu; paranen hästi. 
Sinikad kõhult on peaaegu kadunud, palavikku ei ole, valuvaigisteid läheb pea jaoks, aga kõht on kombes. Vist on tulnud kuumahood, aga mu keha on igast jamadega nii harjunud, et need õieti ei registreerugi. 
Jah, vahepeal hakkab palav, siis külm, siis palav, aga kuni miski ei valuta, pole erilist probleemi. 
See, kui kiimas ma pidevalt olen, on küll vist hormonaalse kõikumise teema. Aga see on pigem mõnus, eks ole. Kõik tüütud tegevused on vähem tüütud, kui kerge erutus taustal jookseb. 
Ja meeleolustabilisaatorid on jätkuvalt mu lemmikud. Täiesti imelised. Ühtegi eredat uut jama pole ka mitu päeva juba peale tulnud ja toimivad nii kaunilt, et mõtisklen jälle, kas doosi tõstmisel üldse on mõtet.
Ma ei tuvasta mingit erinevust 25 mg ja 50 mg vahel. Vbla peaks end kokku võtma ja psühhiaatrile sel teemal kirjutama. 
Aga mitte kohe. 

Võtsin oma haiglatripil 2 cm puusadelt alla. Ma ei söönud vähem. Ma sõin rohkem. Kui mulle kolm korda päevas soe toit ja lisaks veel õhtune jogurt ette lükatakse, ma ikka enamuse söön ära. Teha ei jaksa, ei viitsi, ja isegi kui olen teinud (toidan last), seda krdi toitu peab ju NÄRIMA ka veel.
Ei, ma ei jaksa, 1 banaan kõlbab küll
Täna ennelõunal avastasin suust ampsu kanapastat ja natuke tomatit, mille olin millalgi sinna pannud ja siis närida unustanud. Mingi 5 minutit oli mul suus toit, mida närida ei tulnud meelde.
Et ma võtaksin alla, kui sööksin rohkem, kahtlustasin ennegi, aga nüüd on tõestus.
Aga ma ei jaksa süüa. VÄga vaevaliselt läheb.
Supid, jogurtid ja jäätis on edukaimad allaminejad. Vahepeal kohukesed ka, aga ma mõtlesin, et liiga töödeldud toit, ei tasu. 
Nüüd mõtlen, et vbla tasub, Ikka rohkem kaloreid kui banaanis.

Räägitakse (loe: on artiklid, mida ma väga hoolega ei uurinud, aga idee sain kätte), et mingi peptiid on seotud korraga migreenide (mhmh), söögiisu vähenemise (mhmh) ja maohappe üleeritumisega (ka linnuke olemas, jaa).

Oletan, et mu kehas on selle peptiidi eritumine ohter ja pidev kontsentratsioon kõrge. 

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.

Eile oli ka raske päev, kuigi käitusin maru hästi

Kui mitte midagi ei jaksa, siis võrgupäevikusse kirjutada ikka?

Ikka natuke haige. Märgatavalt vähem ilge olla, aga ilge siiski.
Mingeid muid sümptome pole peale väikese palaviku. Ilmselt olen ka natuke jõuetum, aga kuna mul on täiesti kuulmatult energiline olla tänu heale seisule paarumise-teemalisel rindel, ma isegi ei tunne seda eriti.  

Et ma lubasin oma kallimale mitte enam temast kirjutada, vaid ainult oma reaktsioonidest ja tunnetest, kammitseb päris ootamatult palju. Sest ma tahaks kirjutada asjadest, mida ma arvan, aga ma ei saa seda teha kirjutamata, mille põhjal.
Või no saaks, aga see kõlaks jaburalt.
Kust ma siuksed mõtted võtnud olen? Mida see üldse tähendab?
Ei saa kirjutada, see oleks privaatsuse rikkumine. 

Seda võin ikka kirjutada, kuidas enda meelest olen nii hirmus hea. NII kohutavalt uskumatult. 
Ja krt. 
Ma ei näe, et tema samamoodi mõtleks. Vbla, sest mulle peab kogu aeg kinnitama ja välja näitama, kiitma ja kallistama, et usuksin, ja niipea kui vahe sisse tuleb, ma närbun. 
Vbla, vbla.

Toimetan jutukogu jutte läbi ja klge - ma olen ikka päris vingeid asju kirjutanud. Ütleksin, paremaid, kui mäletasin. 
Nooremana kirjutasin paremini? 
Vist. 
Ilmselgelt on palju rohkem tööd alla pandud.
Kuigi mõni vana asi, mida ma siiamaani avaldanud pole, on ka siuke ... tollal mõtsin, et pole piisavalt hea. Nüüd mõtlen, et täitsa ok, häbi ei ole. 
Ilmselt ma mitte ei kirjutanud paremini, vaid enesekriitika oli palju tugevam.
Jep, kõlab tõesena.

Ma olen nüüdseks 10 aastat üritanud end õpetada tegema, nagu ise tahan. Ei pea olema ja tegema nii, et kõigile meeldiks, kui mulle meeldib, on olemas. 
Sel on selgelt ka miinuspool: jutud ei ole enam nii põhjalikud.
See on armuasjades ka veits keerulisi olukordi toov lähenemine. 
Arvan ikkagi, et ainus viis, kuidas rahuldavalt elada. Aga raske, raske on seda mõtteviisi usutavalt propageerida. Rahvas millegipärast eeldab, et kui neile ei meeldi, ongi halvasti.

Seekord tuleb ka post scrimptum: oot, kas mu tung kõigile meeldida on ka lapsepõlvest? Jah, muidugi on. Imelik, et ma seda kunagi ei endale ega teile selgelt sõnastanud ei ole.
Aga algne mootor oli kohe kindlasti: kui ma suudan teha nii, et emme ja issi on rõõmsad, on nad minu vastu head ja kõik ongi hästi. 
Millest sai: minu ülesanne (siin maailmas) on teha teised õnnelikuks, siis ma olen hästi teinud ja on hästi. 
See on suht sügavalt sees =P Kuitahes hoolega ma mõistuse ja teadvusega tendentsi vastu "üritada meeldida ja teisi rõõmsaks teha" võitlen, kui keegi rõõmustab millegi üle, mis ma olen teinud: HELL YEAH!

Äkisti ei loe miski muu

Mõtlesin, et ok, vbla sellepärast ma elan.
Sellepärast elasin Rongi üle. 
Universumi käsusõna kõlas just tänase pärast.
Mismõttes niimoodi saab.
MisMÕTTES niimoodi saab? 

Mis. Mõttes.
Kuidas saab keegi mulle nii palju anda ja samas tunda, et tema saab minult?! 
Mitte keegi mitte kunagi ei ole jaksanud minuga kaks päeva asju klattida. Mitte jätta poolde vinna, enam-vähem kärab, vaid päriselt mitte lõpetada, enne kui klaaritud? Ja pärast ongi päike ja heinamaa, kullerkupud ja imeline kuldne loojang, sest saime selgeks?
Kuidas keegi nii kallis olemas saab olla?

Vabandust, keen üle.
Aga see on nii kummaline, kuidas oled 45 ja sul on ikka veel esimesi kordi. 
Jah, jah, maailmasõda vist, jah, jah, päriselt pekkis vist, jah, jah ...
 --- aga.

Näe, selle kirjutasin vahepeal, teiste asjade seas. 

Maailmad

Ühes maailmas
tuleb kindlasti peagi sõda,
küsimus on ainult,
kui suur ja kes. 

Nats olla on okei
ja empaatia patt.
Võime ju halada,
olla segaduses,
aga aeg on küps.

See on fakt.

Teises maailmas
veedan terve päeva
kallimaga vaieldes.
Pisarad päris ei jookse,

aga nii valus. 

Saa must aru,
saa must aru,
saa must aru.
Sõnade tähendused,
isiklikud piirid,
oh, kui tähtis. 

Ja ongi tähtis.
Seda ma saan mõjutada,
seal ma saan otsustada,
valida,
minu panus loeb.

Mida ma sõja vastu teha saan?
Minna plakatiga vehkima?
Kedagi ei huvitaks.
Panna end Toompea lossi ees põlema?
Ajalehes ilmuks lühike artikkel
"Hull naine langes meeleheitesse".

Aga kui ma kuus tundi seletan,
ta seitsmendal vast saabki aru.
Nii et täiega tasub ära. 

Tasuski. Mul ei ole mitte kunagi niimoodi olnud, et keegi jaksab minuga päevi klattida. 
Mitte kunagi.
Ma arvan, selle tunde nimel tasus ellu jääda. 

Laiale kivile

 Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu actually "Rehepappi". Kõik teised lugesid kokkuvõtet."
Surnud kunst see kirjutamine.
Aga noh - midagi muud ma ei suuda, nii et jään kirjutama. 

Mõtsin vahepeal, et kirjutaks teile postituse rahateemadel. Kui ma nagunii TL-ile juba kirjutasin, kuidas rahasse suhtun, kopeerin siia, muudan natuke ja olemas.
Ainult ... noh, vähesed mõistaks, paljud saaks pahaseks, kas tasub?
Siis selgus, et TL sai mu jutust nii haiget, et juhtus eelmise postituse peaaegu-konflikt. 
Nii haiget.
Jaah, klattisime ära, ilmutasin oma tohutut emotsionaalset intelligentsi, ta sai minust samuti aru ... aga ma vist ei pane seda teksti laiale kivile.
Selgelt see ei ole kergesti seeditav. 

Mida ma siis laiale kivile panna võiksin?
Oh, see teema ... 
... ei sobi hetkel ka. 
Pekki. Mis te tahate öelda, et ma pean minema ja jutukogu jaoks juttu toimetama v?

***

Ja siis ma tegin veel toorjuustukooki, panin pesumasina käima ja pesu kuivama, pesin natuke külmkapipealset ja pliiti, veetsin voodis aega, isegi magasin, käisin koeraga poes, epateerisin mitmel pool, lugesin raamatut, ladusin hästi palju kaarte, pesin nõusid, tegin kassi liivakasti puhtaks ja ikka veel ei ole mul midagi öelda. 
Väga ebatüüpiline.

Eks ma olen oma narkomaaniast veits uimastatud. Uue laksu ootus mässib kõik mu mõtted ja tunded oma lõksu ja mis mõttes ta ei sööda mind ikka veel? Mul on vaja!
Aga kuni annus viimaks tuleb ja hea tundub, pohh. 
Ja ma olen oma tavalisest märgatavalt tõhusam. Sest kuidagi peab ära kulutama aja, kuni ta tähelepanu mujal on, ja kogu aeg ju näpukat ka ei jaksa teha. Ma siis teen kasulikke asju. 
Nagu ma ikka teen kasulikke asju - aga kui vahele pole naudingupuhanguid, vaid ainult väsimus, jaksan vähem.
Kuigi mu jõudlus on ikkagi piiratud ning ma teen end ikka katki. Lissalt saan katkiminekute vahel rohkem tehtud. 

Mõtlesin vist välja, miks ma jälle muusikat kuulan.
Sest ma elasin nii kaua selles maailmas, kus mu tunded olid imelikud, valed, olin liiga palju, liiga intensiivne. Ainus teine inimene, kes mulle lähedane ja kes sama palju tundis, oli mu tütar. Tema suhtes ei olnud mul aga "jess, ta on samasugune, jess," vaid ainult kaitsmissoov ja kui ma saanuks, ma võtnuks talt selle haavatavuse ära.
Ja nii väga, kui ma ka lõrisesin ja kinnitasin, et mina olen mina, ma ei muutu, ikkagi üritasin alateadlikult kohaneda. Vältida liiga palju tundmist - ja muusika on kindel viis endas tundeid kõrgemale, kõrgemale ja tugevamale tasemele tõsta. 
Nii et lõpetasin muusika kuulamise.

TL tunneb (vähemalt) sama palju. Sama intensiivselt. Valu on hingemattev. Rõõm on vabadus on lend. Jaa, mõistus valvab kõige üle, kuid see, mis ei ole mõistuslik, on tohutult vägev.
Korraga on mu ees teade: "Nii intensiivselt tunda ei ole sinu puue, väga väga naine, see on lihtsalt osadele inimestele omane."
Lisaks on see teine tundlik inimene ebamaiselt imeline. 
Palju tunda on ok.Tunded ei ole saatanast, tunded võivad olemas olla isegi sellistena, nagu nad minul on.
Nii et - ma kuulan jälle muusikat. 
Playlistid ei ole vahepealsete aastatega halvemaks läinud, oo ei. 

Konfliktid

Vaikselt võtavad mu fb-s ja blogiringis maad maailmalõpumeeleolud. Raske ja kurb, hala ja õudus. 
Mina muidugi olen suht elevil, väga põnev on.
Peaaegu wõit-wõit situatsioon: kas juhtuvad eredad ootamatud hirmsad asjad või saavad pahad kolinal kaela, ja mõlemad asjadekäigud oleks omamoodi lahedad - kuigi teine variant eelistatavam, sest paljude kenade inimeste, sealhulgas mu laste elud jääksid purunemata. 
Lissalt enam ei saa hästi nägu teha, et mölisegu see Trump, mis tahab.
Selge maailmasõja maik on sel mölal ja kuigi ma ei kujuta hästi ette, MISMOODI ta korraldaks ameeriklaste Taani või Canada vastu sõttamineku - s.t. kui vast kümnendik sõduritest-digisõduritest-koordinaatoritest-asjapulkadest üldse nõus on, on suht keeruline - ta igatahes juhatab asja sisse. Venemaal on Putin innukalt ootel ja no Hiina ja Taiwan ... 

Põnev.

Muidu nukerdan jutukogu kokku panna ja armuasju ajada ja raamatuid lugeda, süüa teha, koera jalutada - kahe sõnaga: nagu ikka. 
Isegi armuasjadega on "nagu ikka" ehk just praegu veits seganepahane ja mittehea, aga ma õnneks olen maailmasõja teemadel suht elevil ja seetõttu ei häiru väga. 
Temal on elu (erinevalt minust) ja mitte aega ja jaksu kohe klattida.
Loodetavasti saab korda. 
Ilmselt saab, aga noh: ma olen väga ettevaatlik kohe, kui mingi jama on. 
Ei tohi loota, muidu läheb sitasti.

Misiganes. Head targad inimesed, me saame korda.

Maailm on natuke suurem. Seal on väga erineva tarkusetasemega inimesi. Ja isegi võiks-nagu-arvata-et-mitte-päris-idioodid ilmutavad kohati, et noh, mis seal ikka, kannatame hullud ära ja kõik saab korda. 
Mina sellele ei panustaks. Keegi ei hakka lihtsalt lambist rahulikku situatsiooni teravaks ajama. Kui on näha, et meelega aetakse, mitu ja mitu korda järjest, on sel mingi muu eesmärk kui lihtsalt jaurata. 
Aga noh - mul vaatajana on ka sõdalase loomus. 
Rahu iga hinna eest lihtsalt ei ole minu maailmapildis üldse mingi asi ning kui mulle öeldakse, et tahan vallutada, ma usun.
Sest ma eeldan, et teistel võib samuti vägivald veres tuigata. 

***

Sai korda. TLiga.
On üks teema, kus meil on vastupidised kogemused elus, aga täpselt ühevõrra hirmsad haavad ja ma muidugi pidin monoloogima "käige kuradile kõik, kes te mulle niimoodi haiget tegite". Õnnestus virutada nii, et teisel kõrvust veri väljas, isegi teadmata, et löön. 
Ja noh. Arvestades, et see on mulle väga hell teema, ei ole imeks panna, millise reaktsiooni temalt sain. Pidurdatud. Aga VÄGA selge.
Polnud eriti tore.
Läks veidi aega, et talt pikemat tagasiside saada, ja siis veel veidi, aga mõtlesin välja. 
Muidugi. Nii mul kui tal.
Ma olen inimene, mitte rahakott.
Lissalt - noh - kes pole inimeseks peetud, sest iga vähegi väärt inimene ju teenib raha, kes ongi hinnatud aint selle arvelt, et oi, tal on ju raha, see ta ongi. 

Nüüd mul on see õhusrippumise-kasmeolemetülis-mistoimub-tunne loomulikult juba meelest läinud.
Igavene praegu ja praegu on suht lill. Aga kuna tulemata on mingi viimane tunnustus selle eest, kui vingelt ma taipasin, milles asi, ja selle paralleelsusinfo ka kohale viisin, ikkagi kirjutan teile sellest.
Natuke kripeldab.
Vaatan end läbi tema silme ja saan, et faking oivaline. Kuid ma tahaks, et ta ikka päriselt ka näeks ja tunnustaks. Öelgu välja!
Kogu aeg on teinud, kindlasti kiiidab ja tänab nüüd ka. 
Kui ei, küsin ise =P
Olla targa inimese poolt imetletud on imeline. Anna seda tunnet mulle veel, palun anna! Nii meeldib!

***

Ikkagi on elevdav näha ja kuulda, kuidas pole enam Ukraina, Gaza ja veel mingid kohad, mis on nii kaugel, et ma ei tea nimesidki, vaid vahetu: "Mida nad teevad? Kui ruttu saavad asjad liikuda? Mis juhtub?!"
Mõistan, et on hulk inimesi, keda antud olukord surub ja rõhub. 
Aga mina tunnen jalgades pidevat keksimissoovi. 
Jah, ok, võib minna väga halvaks. Aga seda teab aint mõistus. Tunded on: las ma võitlen õige asja eest lõpuni välja! Mis siis, et sellest mingit kasu pole, ma saan võidelda! See on hurmav ja hurmatud tunne korraga. Imeline!

Kuidas niimoodi saama?!

Olen jätkuvalt segaduses, kuidas niimoodi üldse saab.
Päriselt saabki inimesega rääkida? Tema kaardid laual, minu kaardid laual, arutame koos, kuidas nendega parim mängida oleks? Ebamaine.

Kuskil maailmas on see ilmselt normaalne. 
Minu maailmas on see nii ebareaalne, et ma ei suuda uskuda. Mul läheb selle peale, et ta tahab minuga aus olla, juba kõvaks. Kogu aeg tahaks, sest mis mõttes ta usaldab mu head tahet?! Päriselt?! Emake maa, ma tahaks ta sulanud süldiks armastada, nii et ta lihtsalt valgub naudingust laiali. Uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. 
MisMÕTTES  niimoodi saab?! MisMÕTTES ta kardab mind aint nii palju, et äkki ma teen talle haiget? Mitte et minuga ei ole lihtne, mitte et minuga ei ole mugav, lissalt et vbla ma lajatan ilma mõtlemata, puhtalt instinkti pealt talle nii kõvasti, et kõrvust veri väljas? Ma ei ole liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga, ma meeldingi talle?!

Täiesti arusaamatu.

Muidugi, julgus on mu jaoks ka kõige atraktiivsem omadus, mis inimesel olla saab. Kui inimene mind ei karda (ja mitte seepärast, et ta ei tea, ega seepärast, et ta on liiga loll, et karta), on pool rehkendust juba valmis. Kui ta võtab minuga riski, sest hea on liiga hea, et sellest hirmu pärast loobuda, ma olen peaaegu valmis juba selle eest andma nii palju head, kui mus üldse on. 
Ja on päris palju, muide. 

Ma ise ei ole julge. Ma olen kartmatu, mis on hoopis teine asi. Ma ei oska karta, ma ei taipa karta, valus on ju kogu aeg, mida loeb, et vbla vahepeal on rohkem valus? 
Ja siis on inimene, mitte väljamõeldud tegelane raamatust või animest, vaid päris elus lihalik inimene, kes on toorelt vapper. Mitte ainult minu suunal, üldse kogu elus.
Ma. Ei. Suuda. Uskuda. 

Nüüd, väga võimalik, et see on udumõtlemine. Et ma olen armunud ja poolpime ja näen ainult ühes suunas. 
Aga. 
Kõigist oma meestest (ok, K v.a. aga ta ei olnud mulle kunagi päriselt mees ka, eks ole) meenutan ma päriselt sõbralikult ja hoian suhtena alles Tütarlapse isa. 
+ mingil moel on mulle ikka veel armsad ka Rongimees ja KEA. 
Ja phmt on nemad 3 ainsad, kes ei osutunud argadeks, rumalateks või mõlemat. Selgelt Tütarlapse isa on neist kõige vapram, aga no teised kaks siiski enam-vähem samuti. Ei läinud konformismi ja "nii on mugav" teed, vaid otsisid paremat. Et nad asja käigus astusid mulle kõvasti näkku, sõrmedele ja Rongimehe puhul uuesti näkku ja siis ta hüples seal veidi üles-alla?
No ... sitt lugu. 
VÄHEMALT polnud nende valikud arad, krt. 
VÄHEMALT ma saan neist lugu pidada. 

On igasugu lugusid, mida ma pole teiega jaganud, sest nad kas pole piisavalt tähtsad või siis ma lubasin sellest mitte blogida, aga mis kõik taanduvad sellele, et kas mees pole piisavalt vapper, et mind valida, või on ta nii silmnähtavalt arg mujal, et ei ole mulle enam ligitõmbav. Ja no Pojaisa lugu pole ma jaganud seepärast, et peaaegu igaviku üritasin ennast süüdi tunda, leida, et minu viga, mea maxima culpa - kui mees lihtsalt valis kolmetoalise korteri, mille eest ei pea üüri maksma, minu asemel. 
Hästi lihtne. 
Kui nüüd tagasi mõelda. 
Aga mina toona mõtsin, et ma ikka pidanuks Parem olema, Raha teenima, Rohkem Koristama, siis ma oleks ta jaoks rohkem väärt olnud, siis ta valinuks minu, mitte korteri, või poleks vajadust valida üldse esilegi kerkinud.
Pff ... kuivõrd ta ei toetanud kunagi meie last ega mind, enne kui ma konkreetselt 4 aasta eest ütsin, et laps on olemas, ta on tähtis, meil on uut korterit vaja, maksa veidi üüritoetust, ja mu toonist võis aimata konkreetsust, ma arvestasin juba ammu aega, et hea inimene ta küll ei ole. Kui ta mulle Peale Rongi ääri-veeri ettepaneku tegi uuesti proovida, millegipärast sa ju ellu jäid, kehitasin ainult õlgu ja teesklesin, et pole olnud. 
Aga alles nüüd mõtlen, et vbla polnud asi ainult selles, et ta pole hea inimene. 
Vbla oli ikka selles ka, et ta oli end näidanud argpüksina ja mul absoluutselt ei tõusnud ta peale enam. 
Tõusnud, naine? No ...pulss nt võiks tõusta, eks ole.

Vbla see ongi mu demiseksuaalsus - et ma tahan, et mees teaks, mille ta minu näol saab, ja ikka ei kardaks, nii et ma saan tema peale sulada ja sulatada lume saja meetri raadiuses endast ka? 
Praegu sulatan. 
Te arvate, et kevad tuleb? Tühjagi, lihtsalt mina olen armunud. 

Ajad on head

Ikka on ebamaiselt arutult jaburalt hea. 
"Ei tohi suhet tahta, ega suhe sind täielikuks tee."
Teeb ikka küll. 
Ma ei mäleta, millal viimati nii hea oli, aga ÜTLEKSIN, et vist Leevikese algusaegadel. Kui ma veel lootsin ja ihkasin ja arvasin, et vist sain.
Ahei, valetan. Poolteist kuud kaugsuhet Rongimehega ka. Õige. 
Mitte miski ei ole nii hea.
Ok, beebid. Beebid samuti. 
Aga ikkagi. Raamatute ilmutamine? Raamatute kirjutamine? On tore, aga tasemel "teeb muu elu talutavamaks." Üldse mitte "elu on hea, ei ole vaja seda talutavamaks teha. Juba ONGI hea!"

Kuskil keegi on teinud kohutava vea, mida võib "kõik inimesed on sellised" pähe õpetada. 
Ei, me ei ole sellised.
Jah, ma OLEN inimene, tänan küsimast. 
Jah, JAH, ma saan aru: dopamiin jookseb, see teeb nii heaks, narkomaania. 
Ainult et dopamiin jookseb tõesti ja on päriselt ka hea. Krdi teraapiad või "õpi muude asjade üle õnnelik olema" EI TOIMI. Hormoon ei hakka jooksma. Ja kui mõni eriti ebateadlik isik tuleb seletama, et keha sisenõrenäärmete töö ei ole oluline, vaid MÕTLEMINE teeb õnnelikuks, ma täie rahu ja enesestmõistetavusega peksan teda tooliga pähe. 
Sest nii loll ei tohiks karistamatult olla.
Inimesed ongi lollakad? Jaa. Aga mul on püha õigus otsustada, missugust lollust ma tolereerin, ja seda mitte.
Seda mitte.
Kõik ei tea? Võiksid teada. Ja KINDLASTI võiksid uskuda, et ma tean, millest räägin, tean kaugelt paremini kui teoreetikud, kel hormoonidega asjad korras.

Vahemärkus: Zelenskõi marssis Valges Majas kohtumiselt minema? 
Oh, taas kord leiab tõestust, et kutil on eneseväärikust. 
Samuti hea arusaamine, millal on midagi päästa ning millal üritus leebuse ja järeleandlikkusega midagi päästa tähendab lihtsalt, et sa mitte ainult jääd kõigest ilma, vaid ühtlasi on su keel paistes teise saabaste noolimisest ja ta saab teel välja sulle põlglikult pähe astuda. 
Hästi tehtud, lugupidamisväärne!

Tagasi oma elu juurde: tegelt on mul kahtlusi, et midagi juhtub veel. 
Ja seninegi on nii ajuvaba, nii mõistetamatu, misMÕTTES sai nii juhtuda, mismõttes, mismõttes, misMÕTTES?! et mul on juhe maksimaalselt koos sellegi peale. 
Veel midagi? 
Kulge ...

Praegu ei pea sellega veel tegelema. Praegu saan hardalt ohata, et Poeglaps käis sõbra juures koos kolmanda sõbraga ja nad küpsetasid küpsiseid.
Jah, täiega ebaaus - Tütarlapse kokanduslikud imeteod on mu arust küll imeteod, ent mõtlen samas: "Noh, ta ongi selline."
Aga Poeglaps ei ole selline. Nii et olen tema pihta hell ja vaimustunud ja sain ka ühe küpsise. 
Krt, mul ei ole õnnestunud teda kirgliseks toiduvalmistajaks koolitada, kuid vähemalt inimeseks, kelle arust toiduvalmistamine seltskondliku ajaviitena on vastuvõetav!

Vajadus

Korraga välgatas, et Gaimani (vägistajaks? valudes ja vigaseks inimeseks? märgatavalt palju halba teinud inimeseks?) mitte-minule-sobivaks-eluideaal-tüübiks osutumise peale tuleks blogipäis ära muuta. 
Mitte seepärast, et ma Gaimanit nüüd vihkaksin, aga seepärast, et tema tegelasi ja loomingut endaga avalikult ja intensiivselt sidudes annan signaali, et see, mida teada sain, on ok. Ei sega mind.

Mis on absoluutne vale.
VÄGA segab. 

Praegu on seal asemel lihtsalt üks tsitaat, mis kunagi mu fb-seinale jäeti ja ma sulasin mõistetud olemise rõõmus.
Vbla varsti leian midagi muud.
Midagi defineerivamat. Kus vähemalt 3 kihti sõnumeid sees, sest ma ei ole ometi mingi ühe-kihi-naine.

***

Muidu - muidu on nii, et jube hästi on.
Ja samas hulk mu ammuseid teemasid on jälle ärganud ja röögivad: "MisMÕTTES on ühiskonnas levinud nii-on-hea suhtemudel siuke? MisMÕTTES ei tohi loota, et teine inimene teeb su õnnelikuks? MisMÕTTES?!?!"
+ K ajas mind eile maailmanärvi oma jutuga, mis korrutas neid kõik-teavad-seda tõdesid, nii et ma lõrisesin juba, kuni ta lisas, kuidas tegelt ta on lihtsalt mures mu pärast. Igasugu asju on juhtunud. Tal endal oli kunagi nooruses ka üks enesetapu-äärel hetk olnud seksi ja läheduse puudumise tõttu. Ja ... 

... ja ma sain korraga aru paljudest asjadest. 
Metatasandil ka sellest, et isegi minule koidavad mõned ilmsed seosed alles nüüd. 
Ja et päris kindlasti ei ole teised targemad ja neist ammu aru saanud, vaid kui mina ei räägi, ei räägigi keegi, neid otsi ei veeta kokku ning inimesed arvavad ikka, et ei tohi loota, et teine su õnnelikuks teeb, tuleb ise õnnelikuks saada ja see on tehtav mõistlik lahendus sisemistele valudele.
Muidu on suhtesõltuvus ja tapetakse end ära, kui suhe ei klapi. 

Ma siis nüüd valgustan. 
Võib tulla päris pikk post. 

See probleem, mida hulk inimesi lahendab, igatsedes head toimivat suhet, ei ole: "Ma ei oska muidu õnnelik olla kui koos teisega."
Probleem on: "Keegi ei armasta ega mõista mind, mitte keegi - nii hea oleks, kui keegi oleks, kes armastab ja mõistab!"
Toores täitmata vajadus hinnatud olla, olla keegi, keda peetakse oluliseks, kel on koht ja kes kuulub.
Kui tuleb keegi, kes selle vajaduse täidab, on imeline. On "nüüd ma olen täielik, nüüd mul on hea", aga mitte seepärast, et muidu ei taipa süüa teha, tema jaoks ponnistan, või et seksiga on üksinda kehvasti. On "mu auk rinnus sai täidetud, ma ei ole kõigile liiga palju, liiga intensiivne, liiga liiga."
On "ma olengi päriselt kellegi meelest hea."
See ei ole haav, mida ise parandada saaks. Ei saa hakata mitte vajama tunnet, et kuulud kuhugi. See ei ole mõtlemisega reguleeritav. "Polegi mul teid vaja, mul pole kedagi vaja!" töötab maksimaalselt mõneks nädalaks. 
Välja arvatud neil, kel seda vajadust eriti pole. Selliseid on ka, muidugi. 
Ma ei ole selline.
Ma olen hoopis teistsugune.

Olen muuseas ka selline, et mu vajadus kuuluda ja hinnatud olla ei saa täidetud, kui idioot mind hindab. Üldse ei piisa sellest, et ma täidan tema vajaduse ära ja olen tema arust nii tore, sest kogu ta vaimustus tuleb selle pealt, et keegi pole tema vastu enne kena olnud, nüüd ta ripub mu küljes, sest ütlesin kaks lahket lauset. 
Sellest ei piisa, et panna mind tundma end maailmas kellelegi vajaliku ühikuna. Et inimesed üldiselt on sinuga sitasti käitunud, ei muuda mind eriliselt heaks. Sul lihtsalt pole vedanud.
Mul on vaja, et ma ise inimest, kes mind austab ja imetleb, austaksin ja imetleksin. Et ta annaks mulle tunde: "Sa oled eriline", mitte "Sa sattusid kohal olema ja baasilist inimlikkust ilmutama."
Aga ikkagi on see lihtsalt baasvajaduse täitmine, mis juhtus. 
Ma tahan olla kellelegi tähtis. Viimaks saan.

Et ravi ennast, ole iseendas terviklik, ise peab kõike suutma? Head inimesed ei vaja kedagi, sa olen halb, kui vajad?
Häh. Kui mul on ürgvajadus täitmata, kui ma olen umbes sünnist saati kiiva kasvanud ja kogu mu isiksus ehitub sellele, et armastust ei anta ja isegi need, kes ütlevad, et armastavad, teevad nii räigelt haiget, et ka aastakümneid hiljem on valus, siis milleni ma võin jõuda - milleni ma jõudsin - on "ok, ma suudan kuidagi toime tulla. Elan selle auguga hinges. Elangi nii, et mu baasvajadus on täitmata."
Aga mul ei tule: "Oo, ma olen nüüd terve, mul ei ole enam seda vajadust". Mul tuleb: "Nojah, elu ongi sitt. Kannatan välja. Mis teha." 
Tegelikult on kogu aeg valus. Kogu aeg halb. Kogu aeg.

Kui siis vajadus täidetud saab, täiesti ootamatult, täiesti imelisel moel ja ma samas täidan vastu teise samalaadset vajadust, ongi "match made in heaven". 
Ma päriselt arvan, et me toidame üksteise sisemisi nälgasid nii hästi, et isegi kui tuleb mingi suurem jama, kerkib suurem probleem, tasub seda lahendada üritada, mitte leida, et nojah. Pold ikka minu inimene. Mis seal ikka. 

Aga. Kui peakski minema kehvasti. Ikkagi. Kuidagi millegipärast. 
Siis ei oleks olnud hea mõte mitte püüda oma ürgvajadust täita. See ei ole "emake maa, suhtesõltlane jäi suhtest ilma ja nüüd sureb, ise on süüdi!"-koht.
Sõbrad ... (mul siiski mõned sõbrad veel on), saage aru. 
See, mis murrab ja purustab, ei ole "see mees ei armasta mind".  Tegelik valu, murdev ja purustav, põletav ja lömastav, on: "Keegi ei armasta mind. Mitte keegi. Mind ei ole vaja."
Isegi mu rongiallamineku vahetu ajend ei olnud ju Rongimehe käitumine. Viimane tilk, otsustav õudus oli avastus, et mu parim sõbranna (üks neist) sünnitas 2 päeva tagasi lapse ja ei saatnud mulle sõnumit. EI andnud teada. 
Ma sain VÄGA tugeva teate: "Olen inimestele olemas ainult siis, kui näo ees kätega vehin ja röögin. Niipea, kui nurga taha kaon, nad unustavad mu." 

Ma tahan, et mind hinnataks, must hoolitaks, meeles peetaks. Et ma mõjutaksin inimeste otsuseid ("Väga väga naisele ilmselt meeldiks, saadan selle meemi talle," kasvõi). Et sõber tuleks ja ütleks: "Kuule, ma tulen Keilasse, läheme kohvikusse, ma teen sulle koogi välja." 
Tahan tunda, et olen oluline. 
See on peamine, mis üldse hea tundub - olla kellegi meelest hea, imeline, nii tore, et olen.
+ on ka oluline, et ta pingutaks nii palju, et seda mullegi teada anda, Et ta tahaks, et ma tean, et olen talle oluline.
Ta hoolib nii palju, et on lausa valmis mulle väljendama, et hoolib. Oo.

Mul on  praegu nii vajatud, nii hinnatud, nii kiidetud olla, et absoluutselt imeline.
Aga ütleme, et TL kaob ära. Ütleme, et juhtub mingi ettenägematu katastroof. 
Muretsevate inimeste jaoks ei oleks siis mingit mõtet omaette oiata, et miks ma üldse üritasin, nüüd sain ju nii haiget. Te tahaksite mulle abiks olla? Kallistage (kasvõi virtuaalselt) ja öelge, et ma olen tähtis, ma olen nii armas ja hea, ära tapa end, me oleks väga kurvad.
Veel parem, tehke midagi, mis ei ole päris te tavaline teguviis. Näidake välja, et mu valu on teie meelest piisavalt oluline, et te käitumist mõjutada.

Sest vajadus, mis valu teeb, ei ole tegelt vajadus kallima järgi.
Vajadus on kuuluda, olla hinnatud, olla teiste jaoks tähtis. 
Tahate aidata? Täitke seda ise. 

Vara veel

Kui ei oleks valentinipäev, ma ei kirjutaks teile oma armuasjadest - vähemalt veel - midagi. 

Sest miski pole natukenegi kindel, miski ei ole "jah, nii on", vaid aint "tundub, et vist on nii" ning noh. 

Mis me armuasjadest räägime, isegi toore seksuaalelu teemadel: mul on nüüd selja taga 11 aastat, mille jooksul kõik aset leidnud väga vähesed seksikorrad on lõppenud nii halva maigu ja tundega, et see oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ma ikka ÜLDSE ei oska seda meestega väga vahetute asjade ajamise värki, ma ei taha enam, ma ...
"Vaata mind, isegi minu vanuses leitakse veel sobiv partner ja ühine õnn!" võidaks seepeale öelda ja on ka reaalselt öeldud.
Mu arust ei ole üldse teemasse. 
Asi ei ole ju vanuses. Meenutame hoopis, et minu elu pikim suhe kestis alla 3 aasta. 
Et mu Suur Armastus lõppes aastal 2006. 
Et ma üldse kokku olen oma elus mingis paarissuhtes olnud väga heal juhul viiendiku sellest - pigem vähem. Lapsena ei olnud, see on nagunii mõistetav, sest ma olin laps. Aga ka kõike hilisemat kokku liites saab vast 8 aastat.
Ok, K-ga oleme sõbrad kauem olnud kui 3 aastat, aga kui arvestan aega sellest, kui ta end formaalselt mu partneriks nimetas - sest ma ei leppinud muidu - kuni paarisuhte-sorti natukenegi formaalse asja lõppemiseni, siis ikkagi alla kolme. 
Ja ta võtab väga olulise osa neist 8-st aastast. 
Korra suudlesime, jai.
Ma ei näinud ennast enam sedasorti naisena, kel üldse VÕIKS olla mingit muud sorti suhe kui K-ga oli. Seksita sõprus - ja K ei olnud armsama jaoks piisavalt hea sõber tegelt.
Mitte isegi, et kes mind tahab, vaid "selleks, et mina inimest tahaks ja tema mind ka, peaks nii palju nõudeid täidetud olema, et seda lihtsalt ei juhtu."
Ainult et - on valentinipäev. Armuasjad on teema. Ja minuga vbla juhtus võimatu asi. 
Mismoodi? Kuidas sedasi saab üldse? Mis ... mis?!?!?!

Teooria tasemel on huvitav: meil sünkab, sest ta on hästi minu moodi paljudes asjades. 
See ei too kaasa mitte olukorda, kus mõlemad tahavad endast rääkida ja keegi ei kuula, või et kumbki ei taha juttu alustada, ja siis jääbki vestlemata, vaid me saame üksteisest aru. Ehk (tegelt need on tõele mittevastavad näited, sest reaalsed asjad on natuke keerulisemalt ilmnevad) tuleb: krt, ma olen nii palju endast rääkinud, ma nüüd esitan küsimusi, et ta saaks omakorda endast rääkida. Või kui vestlus ei alga ega alga, siis üks alustab seepärast, et loomulikult teine ei taha, võtan selle ebamugava asja enda peale. 
Tema saab aru ja võtab asja enda peale sama tihti, kui mina saan aru ja võtan asja enda peale. Sest me mõlemad tahame rõõmu teha, vajalikud-kasulikud olla, teisele head meelt teha on nii tore. Nii magus tunne!
Sarnased.
Ürgsarnased.

Viimaks - VIIMAKS - ei ole ma olukorras "kui sa lased end hõisates ära kasutada, muidugi kasutatakse!" või "loomulikult ei pane ta tähele, et sa saad rämeda trauma ta käitumisest, ta käitub nagu normaalne inimene ikka!"
Normaalsed inimesed on suht väkad, ütlen ma õnnelikult. Tema on sama imelik kui mina, sama intelligentne, sama kehaline, oo, oo.

V.a. et ma tegelt ikkagi ei julge loota. 
Sest olen nii palju elult armuasjus vastu hambaid saanud.
Tegelikult vaatan, pea viltu, KUST seekord lüüakse. Ühegi ilmselget kohta ei paista, aga miski läheb kohe väga halvasti. 
Lissalt ei oska arvata, mis. 
Seda ma usun absoluutselt, et tema on siiras. 
Et mina olen siiras, ma TEAN.
Aga miski läheb halvasti. Vbla kuidagi seepärast, et ta elab kaugel. Miski muu mulle pähe ei tule. 

Aga kui ma olen avalikult kirja pannud, et nagunii läheb halvasti, äkki ei lähegi? Siuke - kodukootud-käsitööebausk?

Kunagi covidi ajal oli meil larparitega
siuke mäng, et tuli teha kodus olemasolevatest
asjadest kostüümiga pilt etteantud teemal.
Selle pildi teema oli "Suveöö unenägu"

Habisev lootus habiseb edasi

Kui ma olen emotsionaalse tõusu seisundis (ei tohi loota? ei ole mõtet? nagunii saan aint haiget? aga tundub nii lootusrikas!) ei ole mul isu. 
Kui ma ei söö, ei saa magada.
Kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama. 
Ja peale hiljutist kogemust otsalõppenud sumatriptaaniga, kui ka minudocist ei saanud uut retsepti, sest mingite keskmiste arvude järgi söön ma migreenirohtu liiga palju, üritan sellega kokku hoida ja tavaliste valuvaigistitega toime saada ajani, kui Tõesti Vaja On. 

Otsustasin niisiis, et ok. EKL kandis mulle esimese poole stipendiumist üle ja selgelt pole ühtegi asja elus, mille peale ma rohkem raha tahaksin kulutada, kui migreeniravi, nii et lähen veebruari keskel jälle Confidosse. Seekordt mitte ATH, vaid peavaluprobleemiga.
ATH-d mul Confidos ei diagnoositud ja ma olen üpris verine sealse psühhiaater Sven Rebase peale, nii et väga tagasi ei kisu. Aga samas mõlemad vaimse tervise õed, kellega seal kokku puutusin, olid väga armsad. 
Ja migreenid on jäledad. 
+ ma ei jaksa üritada ehku peale midagi, kuhugi, kuidagi. Kui mul ON see raha ja tuttav veel palju kõvem migreenik ütles, et tema sai tõesti palju abi, ma proovin.
Äkki läheb hästi. 

See on nii nõme tunne, kus iiveldab ja pea kisub valutama ja ma ütlen endale, et pean sööma, ma pean sööma, aga samas, onjo, on mul märgatav kõht ja põlvepadjad ja no kui ma tahaksin välja näha nagu tüdruk, peaks ikka kümmekond kilo alla võtma. 
Ei, ma ei pea välja nägema nagu tüdruk. Aga mulle meeldib imetlus.
Ei, ma ei kaalu 74, kuigi ei tea, palju kaalun, pole kaalu kohanud ammu. Lihtsalt sellest 74 ajast on aluspüksid väiksemaks jäänud =P
Muud riided mitte, sest ma ei kanna eriti riideid, millle sees mingi +5 kilo märgatavad oleksid. 
Vaev on seal, kus ma tegelt ei taha süüa, isu ei ole, kõhnem olemine oleks paljude meelest kaunim ka - aga pean midagi endale sisse toppima, sest tervise peale hakkab. 
Peamiselt elan kohukestest praegu.

Kurat. 
Kurat!
Sellest on kaua aega möödas, kui ma midagi suuremat kui lahket sõna loota julgesin (ja enamasti sain isegi selle lootusega petta) ja kurat!!! 
Ikka ma loodan. 
On täiesti arusaamatu, kuidas ma niimoodi ehitatud olen, et kunagi ei õpi. 
Warrior ... 

Ah armastus, sina kallis magus mesi

healthy romance starts w friendship

and bad romance starts w rah rah rah aha ha roma roma

Ok, mida ma nüüd tahtsingi öelda?
Tegelt ei ole mul väga hinge peal ka homne pilditegemise vajadus ja absoluutne ideedepuudus, mis mul sellega seoses on. Ehk on võimalik, et ei teegi pilti ja siis on veel võimalik, et lasen K-l (ta tuleb ikka külla, mis siis, et me enam paar pole) teha klõpsu alasti igatepidi tuunimata minust isegi ilma meigita.
Kuigi ma arvan, poosi võtan sellise, et näeks enam-vähem kena välja kõigest hoolimata. 

Aga võimalik ikkagi ka, et ei teegi pilti. Sest ma ei pea seda, ma ainult võin ja VÕIN ka otsustada, et ei taha. 

Nii et mida ma siis tegelikult tahtsin öelda ... 

Ilmselt ma tegelt tahtsin kirjutada romantilistest suhetest. Kuidas jaa-jaa, demiseksuaal on selle ametlik nimi, aga tegelt ma lihtsalt projitseerin tundeid sinna, kus neid ei ole. 
Ehk minu ettekujutus inimestest, eriti isastest inimestest, on, et kõva koore all on tugevad tunded ja neid ei väljendata, sest ... midagi-midagi ja/või veel pole aeg, tunne pole veel nii terav, et rebib end nähtavale.
Tera peab ikka väga sügaval olema, et korralik endassetõmbunud vaoshoitud mees välja näitaks.
Selline romantiline Soome (või ka Eesti) mehe stereotüüp. Karm koor ja pehme sisu seal all.

Kui mees kõnnib mul tänaval järel ja räägib, kuidas mu silmad on nagu tähed ja kael nagu luigel, ma eeldan, et ta räägib seda kõigile, kel tissid, mingit päris asja on täiesti mõttetu sealt isegi teoreetiliselt loota, ja phmt värisen vastikusest. Mulle on arusaamatu, kuidas siuke inimtüüp eksisteerida saab, ja pean neid süüdlaseks maailma ees juba lihtsalt olemasolemise pärast. 
Ok, otseselt  nii on teinud ainult lõunamaa mehed, aga kui mees kahe tunni minuga koos viibitud aja järel kutsub mu välja sööma või tantsima, mu reaktsioon on sama. Või veel hullem, ta näeb tänaval mu tätokat ja küsib numbrit. Või kui me oleme koos maganud, ta oli esmapilgul vastuvõetav, aga umbes lõhkeb pärast seda suurest arrrrrrrrmastusest ja väljendab seda pealetükkival moel. 
Seks on ainult seks, jumalanna küll, mida sa tahad must?! Sa ei tunnegi mind!
Jäle.
Päris tunded inimese sees kasvavad aeglaselt ja on liiga intensiivsed, et välja tulla enne mitmeid kuid - vahel aastaid. Eks ju, on ju?
Aint et tegelikult inimesed ei ole sellised. Kel on tunded, avaldab neid. Kui kodanik kuid ja aastaid tundeid ei avalda, neid pole.
Soome või Eesti tavaline vaikiv mees annab purjus peaga naisele vastu hambaid ning tahab kartuleid.
Nii lihtne ongi.

Aga mina ikka arvan, et kui tundeid avaldatakse, eriti kui otse ja kiirelt, neid tegelt raudselt ei ole. Minu jaoks on porno - see, mis üles kütab, see, mis fantaseerima paneb, elab sees nii tugevalt, et ma ei saa magada, vaid pean aina mõtlema ja mõtlema ja mõtlema, mastrubeerima ja mastrubeerima ja mastrubeerima - selline lugu (visuaalne porno üldse ei loe, see on mingi igav pealiskaudsus), kus tegelased ei seksi, ei suudle, ei räägi millestki muust kui ainult igapäevastest vahetutest asjadest või filosofeerivad üldiselt, aga aitavad, kaitsevad ja hoolivad üksteisest. 
Emake maa, kui kuum see on ...

Pole ime, et juba lapsest peale olin kummuli sõprussuhete ees raamatutes, aga armusuhted jätsid külmaks. "Kolm musketäri" oli mu jaoks maailmaromantiline raamat - aga naised seal ei läinud mulle üldse korda. Mileedi veel. Olgu, kuninganna Anna oli ka tegevuskatalüsaatorina oluline. Aga muu ... absoluutselt kõrvaline. 
Seks? Kuulge, see on lihtsalt tegevus. Sõpradega koos süüakse, juuakse, reisitakse, räägitakse, seksitakse - no mõnega ei seksita. Mis siis?
Seksitakse ka vaevu tuttavatega? No kui paremat pole, võib nii ka, ent issake, see ei TÄHENDA ju midagi! See on lihtsalt - seks.
Seks ei ole nii tähtis. 
Kõik ace-id ja arod ja polüamoorsed kodanikud näevad seda ühtemoodi. Seks on lihtsalt seks. Seks ei ole millegi sümbol, midagi püha, tehakse ainult lemmikinimesega vms - seks on lihtsalt seks. 
Ja kui selle külge riputatakse mingeid tundeid, kui seksi loetakse nende tunnete väljenduseks või põhjuseks või midagi, mul hakkab äärmiselt vastik.
Me käisime koos jooksmas, nüüd valitseb meie vahel eriline lähedus, me oleme üksteisele erilisemad kui muud inimesed, on mu jaoks umbes sama idee, kui usk, et seks on Midagi Erilist. 
Seks. Ei. Ole.

Aga ma kirjutasin läbi ja paremaks seda Rongimehega juttu ja no niiiiiiiiiiiiiiiiii kuum. Jah, mhmh. Seda Minu Rongimeest ei olnud tegelikult olemas, ma mõtlesin kõik ise välja. Panin välise käitumise konteksti, mille mina oma peas loonud olin, aga kuna see sobis sinna nii hästi, armusin ikka sügavamalt ja sügavamalt.
Me nii hoolime üksteisest, me näitame teineteisele oma õrnu ja valusaid hingetahke, me oleme üksteise jaoks alati olemas.
Oh, mis armas asi.
Mina olin talle päriselt ka see inimene, kellele võib kõigest rääkida. Mina rääkisin talle samuti --- peaaegu kõigest.
Et ma teda tahan ja igatsen, loomulikult mitte. Kammaan. See oleks ju ... iu! Ta oli oma naisega õnnelik ja rahul! Ma ometi ei tüki vahele.
Tema rääkis mullegi enam-vähem kõigest. (V.a. et ta kunagi ei öelnud mulle, miks ta alkoholi ei tarbi. Ehk üks level usaldust jäi ka sedapidi alati saavutamatuks.)
Aga muudest asjadest: piirideta kõigest.

Mis lõi väga karmilt vastu viimaks. Kui tema naine ära läks, korraks olin mina ja ma siis tõdesin, et sry, sa ei taha mind, ärme tee üksteist õnnetumaks, hakkas ta aktiivselt uut naist otsima - ja otsis täpselt nii meeleheitlikult ja nõmedalt nagu kõik need mehed, keda ma jälestasin ja kellest eemale tõmbusin. 
Uut naist. 
Ma üldse ei lugenud talle. Korraks vahepeatus päris naiste vahel, mille sai joonelt unustada. 
Saan aru, et ta eelmine oli tal väga ja väga hinges, aga et isegi plaastrina, isegi korraks-leevendusena ei kandnud ma kauem kui paar kuud ja kaks näost-näkku kohtumist JA et ta mind üldse ei hoidnud ka enam selle järel ... Brr. 
Ma sain tema otsingutest lähivaate. Ta ei tsenseerinud end minu ees või minu pärast natukenegi. Minuga räägitakse ju kõigest?
+ kui ta kedagi tahtis, näitas ta seda väga välja. Ka siis, kui ma otseselt pealt vaatasin, samas seltskonnas olin.
Sest kui inimesed tunnevad, nad ka väljendavad seda.

Aint mina ise ei näita tundeid välja, sest äkki teine ei taha, äkki ta tahab kuidagi muud moodi, oleme vaoshoitud ja väärikad, nagu peab vms.
K-le mingi aja möödudes ikka näitasin ja sain vastuseks: "Ööäämmmääämmm."
Millest ma järeldasin esimeste ahastuste järel, et mitte ta ei taha mind, vaid et ta ei taha väljendada. 
Et ta minuga edasi tahtis suhelda, oli  mulle võti mitte ahastada, vaid oodata. Ta ju hoolib, lihtsalt ei oska seda näidata?
Ja muidugi ma ootasin tühja. 
Kui ei väljendata, ei olegi midagi väljendada. 

Jaa, ma TEAN seda.
Aga - ei tunne. 
Kui krdi kuum see Rongimehe lugu mulle tundub ... ikka veel. IKKA VEEL. 

Rada on ikka sama

Mu tütrel oli eile kallimaga aastapäev. 
Kuna mul endal ei ole sellesuunalisi tähepäevi, mainin tema oma ära. Ikka parem kui ei midagi. 

Huvitav, kas ma olen KUNAGI aastapäeva tähistanud? 
Ei mäleta küll. Oot, samas! Üks kord ma panin laua kinni restorani Africa, mis asus Tallinnas Uuel tänaval ja käisin seal Poeglapse Isaga. Ja maksin ise arve ka. 
Mis muul põhjusel see ikka oli - ilmselt aastapäev. 
Aga et keegi MIND oleks nunnutanud aastapäeva puhul?

Ju ma pole kunagi sellises kategoorias mänginud, et kellegi jaoks auhind olla.
Ega mul muidugi suhteid, mis terve aasta kestnud oleksid, ka just eriti arvukalt ette näidata ole.
Huvitav, siin on ka sellest autismidiagnoosist abi. 
Ei, ei mõjuta mind üldse, mkmm =P Täiesti suva, ma ju teadsin seda kõike ennegi!

Ehk jaa, ma kordasin küll endale, et meessuhted ei ole mu forte juba ammu ja see on endist viisi tõsi. Aga kuidagi ikkagi on diagnoosituna moraalselt kergem. 
Ongi nii, et ma ei saa paljude inimestega sedasi suheldud, et tema saaks aru samamoodi kui mina ja vastupidi. Ma loen tahtlike väljendamistena asju, mida nemad isegi tahtmatult ei "väljenda", vaid mis lihtsalt juhtusid, ja samas et võta üldse sisse asju, mis mulle läbi lillede väljagi on öeldud. Kui mul ei ole eelarvamust, et see mees lööb mulle külge, ma lihtsalt ... ei saa aru. Et ta teisest Eesti otsast mulle külla sõitis? Et ta mu kallisse restorani sööma kutsus? Viis burleski vaatama? Ja siis ütleb asju nagu "sa tantsid väga hästi", "mina küll last saada ei karda" või "sa oled väga ebatavaline inimene, selliseid kohata on väga haruldane?" Kas need peaksid mingid ... arusaadavad vihjed olema v? 
Mina ei loe midagi välja enne, kui kauuuuuuuua aega seedimist möödas.
Ja pean siis ka võimalikuks, et ehk ta oli lihtsalt sõbralik ja ütles mulle hästi, sest mul on silmnähtav vajadus hästiütlemisega toidetud olla. 

Kurameerimiskatsetest saan aru kas aastaid takkajärgi või väga selge väljendamise korral. Ja noh - kui ma inimest eriti ei tunne, ma põrkun selle selge väljendamise peale temast ka eemale nagu visatud kummipall seinast. 
Minu Lood on peaaegu kõik alanud minupoolse aktiivsusega, sest teise poole aktiivsusest ma kas ei saa aru või saan jälestuskrambid. Ja kui nüüd saan endale öelda, et nojah, ma olen autist, ma SUHTLENGI teistmoodi, mu märgid on teistsugused, mulle arusaadavad märgid on ka teistsugused ja demiseksuaalsus selle otsa veel - suudan palju paremini leppida. 

Sest paljulugenud lapsena on mul ikka sees "Aga ... aga ... aga ma olen ju nii ilus ja hea? Siis peaks ju mulle õnnelik lõpp tulema?! Eriti armuasjades, ilusad ja head naised saavad ju õnneliku lõpu!"
Jah, ma ei ole ammu enam laps. 
Aga õppetund vajus lihasse ja luuse väga ammmu ja väga sügavale. 
Isegi kui mul mõistusega mõeldes tuleb meelde, et olen demiseksuaalne ja üldse ei sõltu tagasiside mulle (ka armuasjades) mitte niivõrd minust kui vastuvõtjast ja mitte mind pole võimatu armastada, vaid ma lihtsalt ei ole sattunud inimeste otsa, kes mind armastada tahaksid JA samal ajal ka naist otsiksid - tunne on ikka "ju ma siis pole piisavalt hea."
Keegid küsisid mult vahepeal mitu korda, miks ma ometi nii väga hea tahan olla?
No sest mu ürgajus on usk, et headel läheb hästi, dohh. 
Jah, mitu korda olen teadlikult halvaks ja isekaks hakanud. Aga ma ei jõua kuigi kaugele, kui see juba meelest läinud on ja taas ja taas üritan olla piisavalt hea. Esimene selgitus on, et olen hingepõhjas liiga üllas, et halb olla, mõistagi.  Võimalik teine seletus on, et ma pole hingepõhjas üdini üllas, vaid ihkan, et mul viimaks ka hästi läheks.

Sest headel ju läheb hästi.

Ikka halvemamaks ja halvemamaks

Kukkusin kööki taldrikut viima minnes ümber. Ära ei minestanud ning kott-tool oli sealsamas, rihtisin maandumist ja kukkusin pehmele pinnale.
Aga veits ehmatas. Et ma ju tean, et omadega läbi jne. Kuid et NIII läbi ... Äkki ikka peaks uuesti arsti juurde minema - kuigi ma neljapäeval alles käisin. Migreenide pärast. 
A ma ei jaksa ju! Toorelt ei jaksa. Niigi omadega otsas!

Nutaks natuke enesehaletsusest, ent ei jaksa.

Tegelt ei jaksa isegi seda postitust kirjutada. 
/Ütleb ta, peale kaht tundi, mille jooksul on lisatud üks hädine lause. 

***

Ma ei taha isegi kohvi. Joon teen ja näksin tolle koogi, mis tõesti seistes paremaks läks, jäänuste kallal. Kõht veidi valutab - mitte palju, aga enamasti mul kõht ei valuta, nii et märkan. Mitte midagi ei jaksa. Mitte midagi ei taha. 
Peaaegu võiksin kirjutada, miks ma niii eredalt ja raevukalt vihkasin ja ikka vihkan kõiki neid "sa ei tohi, sest sa ei jaksa" (last saada peamiselt) ütlemisi. 
Aga ainult peaagu. Tegelt on ikka "ei viitsi", mitte "enesetunne on nii halb, et räägin halba välja, ehk hakkab kergem".
Pealegi valutab täna ka pea. Sumatriptaani järel malbemalt, kuid vbla võtan teise pooliku tableti veel - ma olen nii krdi väsinud, et valu ka veel tundub kuidagi - palju.
Nii krdi väsinud, et jäin poolel teel kööki ukse peal seisma ja puhkasin, pea vastu piita. 
Ok, vbla ikka võtan arstiga ühendust. Kui on normaalne väsimus, see normaalne töövõimetuväsimus, mis tuleb pärast rasket aega, ok. Aga kui midagi viltu on, vast vereproov näitab.

Panin aja kinni. 
Krt, ma olen nii tegev. Mis on jumala jube, eks ole. Kogu aeg viimase jõudluskriipsu peal eksisteerida - aga kui pole lootust, et läheb paremaks, pole üldse tunnet, et peaks eksisteerima. 
SELLEpärast ei kannatanud ma neid "oi, sa ei tohiks!" nõuandeid. 
Kui ma ei tohi teha neid väheseid asju, mida ma TAHAN teha, miks üldse olemas olla? Mul ei ole "niisama" hea. 
Lihtsalt ei olegiii.

***

Kolmas päev seda postitust kirjutada ja no nüüd ma sain selle peavalu, mis päris peavalu on ja kuidagi alla ei lähe, millega ei saa valjusti rääkida ja iga kõva heli paneb võpatama. Vahel ka natuke nutma.

On põhjust ka. 

Eile öösel (lõpetasime kell 4.15 hommikul) läksin K-ga korralikult nugade peale. 
Korralikult. 
Ise alustasin ("Mul on tunne, et viimasel ajal me klapime vähem. Kas sul on ka selline tunne?"), aga edasi käis juba mingi suurema pingutuseta. 
Ei, ma ei kahetse. 
Jaa, peavalu on kohutav. Nii hullu mulle lähiminevikust ei meenu. Jaa, vabalt võtaksin surma selle asemel, aga keegi ei paku ju. 
Kõige hullem (peavalu on lõpuks ajutine, alati on olnud) ei ole see, et K ei ole mulle hea sõber või et ta ei armasta mind vms. 
Kõige hullem on, et ma olen pool igavikku tundnud, et kui ta ainult tahaks mind rohkem, armastaks mind rohkem, hooliks rohkem, oleks kõik lill. Ja nüüd ma mõtlen, et tas lihtsalt ei olegi olemas seda "rohkem". Seda ei saa temast tulla, sest pole kuskilt võtta. 
Seal lihtsalt ei ole. 
Ja no - ok, selge. edasi ilma K-ta.
Aga ... aga kes asemele võiks tulla? Mul ei ole üldse kedagi isegi mõttes. Ei ole ju lihtsalt vaja kedagi, kes mulle meeldiks. On ka vaja, et sellel kellelgi oleks mind oma ellu vaja. 
Nojah. 

Ok. Vähemalt sain välja kirjutatud.
Pea valutab.
Selgelt uus töövõime puudumise tuvastamise taotlus, mida ka eile koostasin, on väga teema. Sest ma lihtsalt ei suu-da vaimset pinget valuta taluda. Seda võimet pole minus.

Panen mingi edeva pildi ka. Sest ma olen lihtsalt nii kuninganna + vahel õnnestub oma edevust ka avalikult näidata. 
Maikuus nt. 
Pärast seda oli ka jube peavaluaeg, mäletan. 

Parim mina omas mahlas

Tegelt olen enda üle uhke, et politseiga ühendust võtsin ja sealt tulnud vestlussoovi peale ka ära käisin.
Vbla mitte nii uhke, kui tookord perevägivallale vahele astudes, aga uhke ikkagi. 
Väga tuli politseisse kõndides tunne, et enamik inimesi nii ei teeks. Ei ole aega ja jaksu ja mis ma neid vanu asju jne. 
Minul on: "Aga kui see juhtub uuesti? Ja mina teadsin, aga ei reageerinud? Siis on see minu süü ka, kurat!"
Kakluseks seal muidugi ei läinud, politseinik oli väga meeldiv (ja sedasi musklis, et ta kohe kindlasti tegeleb kulturismiga), aga emotsionaalne pinge vajus mu peale ikka. Ja hakkas küll pea valutama, aga kuna perearstikeskus reageeris kiirelt, oli mul tablett võtta ja taandus jälle.

On raske. Aga raskem oleks mitte inimene, vaid mingi kerge rämps olla.
I am the warrior ...

Lisaks nüüd, kui ma olin juba peaaegu loobunud ootamast, on peavooluajakirjandus avastanud, et tegelt võiks mu raamatuid ka arvustada. Üleeile sain kirja, et Postimehesse on laekunud tekst "Devolutsiooni" kohta, täpset ilmumisaega nad ei tea, aga varsti. Oktoobrikuu Vikerkaares peaks midagi tulema, Ja Sirbis ilmus juba tekst, mida ma veel kätte pole saanud - paberlehes. Muide, mu ettekujutus, et "Sirpi saab igalt poolt osta," osutus valeks. 
Isegi Selver ei müü.
Aga no vaatab - vbla võtmering päästab mu hädast. 
Oi, arvustus jõudis netti ka! Heh, loomulik, et kell 8 hommikul veel polnud ju ... Ma ei ole ikka väga nupukas naine, mõte, et varahommikul veel ei jõutud, ei olnud mu jaoks üldse pähegitulev. 
Arvustus. 
Minu arust ei ole selle kirjutaja paljust aru saanud, mõned asjad on üle mõelnud, aga esiteks on ta minu suhtes sõbralik, teiseks: ikkagi Sirp! ja kolmandaks: põhiline on kohale jõudnud. Et krdile reeglid, oleme üksteise vastu lahked.  

Ja K kohta öeldi, et andekas noor autor =)

Väga hästi.

Jaksaks nüüd rõõmustada ka. 
Krt, jaksaks vähemalt kirjutadagi! Siia, võrgupäevikusse.
Aga ma olen täiesti otsas ja tapetud. Sry. Käin poes ja Totuga õues, siis vaatab edasi.

***

Natuke värskem sai, tõepoolest.
Natuke. Nii poole sõrmeküüne jagu - ja mul on mu kasvu kohta üsna väikesed käed.
Muide, enamasti ma ei arva, et olen pikk. 172, täiesti tavaline kasv. Aga viimasel ajal on ridamisi olnud üritusi, kus ma olen kõige pikem inimene ruumis. Mehed on ka kõik lühemad olnud. Äkki ma ikka olen pikk?
K võiks lõpetada ohkimise, et ta nii lühike on. Minust pikem mees? Täiesti normaalne!
Ja üldse mulle meeldivadki mehed, kes on minuga ühte kasvu.
Et tal on poogen, kas ta mulle meeldib?
Kurb. Imelik. Siis tal võiks ju üldse poogen olla, kas ta ilus on? Kui tema kedagi ei taha, ei ole ju oluline, et teda tahetaks?
Pean küsima, äkki nüüd ongi pohh. Vanasti ei olnud. Me oleme sellest pikalt kõnelenud.

Kuna mul nüüd käib jälle menstruatsioon ja Keit Pentus sai 47 aastaselt lapse, ma mõtlen, et äkki, äkki ... aaga nagunii ta ei taha.
Mis on kurb. 
Aga novembris küsin ikkagi üle. Sest mis mul kaotada. 

Olen nii vässssinud, et rohkem küll midagi ei kirjuta. Panen aint ühe pildi, mille tegi Lüüli Suuk, sellest, kuidas raamatut esitlesin. 
Teine inimene seal on Raul Sulbi, kes avalikul sündmusel ka avalik isik on.

Rapla raamatukogu kodulehelt
Sõnaränd 2024
Imre Siil vaatab pingsalt telefeoni,
kui Ketlin Priilinn oma raamatust räägib.
Krt, mina vähemalt tean, kuidas esinedes käituda.
Nt et teiste esinejate suhtes tasub viisakust ja huvi üles näidata. 

K peamiselt

HOIATUS: Võibolla ei ole päris eetiline nii isiklik olla? 
Võibolla on see peaaegu armastuskiri?

Kui pea ei valutaks, võiks täitsa elada.

On august. Mu lemmikkuu aastast ja peaaegu lemmikaeg ka - ainult kui mõnel aastal on eriti soe sügis, kui oktoobris paistab päike läbi kuldsete lehtede ja sama kuldsed on lehed, milles ma jalgadega sahistan ja jaki maha koorin, sest nii sooja ilmaga on lühikesed käised parim valik, on veel parem olla kui augustis. Sest sügis - sügis on imeline, oivaline, ülim. 
Kuigi soe ilm ja päikesepaist omavad omi võlusid.

Kui pea ei valutaks, võiksin ma neid mõlemaid nautida. Ja saada kõvema laksu "Igapäevasest nõiakunstist", mis on mu augustiraamat ja mille keele rütm tekitab juba tunde, et elan mingis paremas maailmas paremat elu. 
Kui minu elu kirjutataks üles sellises keeles, võiksin täiesti rahul olla - kuradima pöörane lugu kuradima ilusti jutustatud, selle nimel tasus kannatada. 
Kuid keegi ei kirjuta seda raamatut. Võibolla nii ongi parem. Sest muidu ma oleksin armukade.
Ei, mina ise ei saa seda raamatut kirjutada, sest ma jääksin kinni iga pisimagi sündmuse hästi objektiivse kajastamise sisse, et ometi keegi ei arvaks, et ma ennast õigustada üritan. Ilus keel ja üldistamine ei oleks teemad, kuna minu peas valitsev teema oleks hästi hästi tõene püsida.
Sellest tuleks halb raamat.

"Igapäevane nõiakunst" on seevastu väga hea raamat. I-me-li-ne. 
Mul on ikka veel nii hästi meeles, kuidas on sedasi armunud olla, et nutad verepisaraid ja linoleum su jalge all tõuseb kobrutama. Kuidas ma üleni, ÜLENI olin tunne ja väga väike osa minust üldse midagi muud.
Enam sedasi pole. 
Mõnes mõttes hea. 
Aga no kui pole valu, pole ka lootust preemia magususele. 
Tõsi, seda preemia-osa juhtus reaalselt ilmatult harva ja siis lõppes ka alati halvasti.
Ikka ei tasunud ära, jajah. 

On hoopis K.
Mida enam ma mõtlen, seda enam ma jõuan tõdemuseni, et peamiselt meeldib mulle K puhul, et mina talle meeldin. 
Mulle meeldib see, et ta püüab mind mõista ja enamasti mõistabki, kui muid segajaid peal ei ole. Mulle meeldib, et ta on heatahtlik - muidugi mitte minu vastu ekstra, ikka kõigi vastu. Mulle meeldib, et ta hoolib piisavalt, et mingeid halbolusid märgata ja aidata tahta. Jälle - kehtib kõigi puhul, aga mulle meeldib eriti see osa, et minu suhtes.
Aga kas mulle meeldib miski tema juures, mis EI ole minuga seotud? Nagu midagigi?
Ok, ta on ilus ka. 
Aga enamasti see, kes ta on minuväliselt, on miski, millesse ma suhtun lahkest neutraalsusest kuni "nojah, see on K, ta on selline"-tasemeni halvasti. Ta teeb hästi süüa? Tore, aga kui ei teeks, kas ta mulle siis ei meeldiks? Ta on väga närviline ja vanduv, kui ta tööd teeb - KUNAGI ei lähe asjad täpselt nii, nagu plaanis ja oh, kuidas see talle ei meeldi. Kas ma armastan teda seepärast vähem? Ei, ta lihtsalt on selline. Ta ei jõua praktiliselt kunagi õigeks ajaks, paar tundi hilinemist on selline pisiasi-pisiasi. Kas see häirib mind? Alguses häiris. Siis harjusin. Ei armasta teda sellepärast rohkem ega vähem. Ta langeb vahel pikkadesse jaurudesse teemadel, mis mind kas ei huvita või ma ei suuda jälgida või mõlemat. Nojah. Ta lihtsalt on selline, ma võin talle ju nii palju vastu tulla, et kui mind täiesti läbi ei võta, lasen seletada. Kui enam ei jaksa, katkestan ära. 
Olgu, vahel on meil ühiseid teemasid ka, mitte et üks kannatab ära teise kirgliku jauramise (jaa, ma ilmselt teen seda omaltki poolt, kuigi tema ei katkesta ära, vaid jääb lihtsalt vait ja ei vasta enam). Aga enamasti on intensiivsus nii palju erinev, et ikka kerkib minus vähemalt kerget rahuolematust.
Ta teab, et mulle meeldib puudutada ja kallistab mind, hoiab kätt õlal või ma võin oma jalad talle sülle panna, aga ma olen praktiliselt täiesti kindel, et ta teeb seda minu jaoks - mitte et ta kõiki sedasi katsuks. 
Mulle meeldib, et ma talle meeldin. 
Ja kui mul tuleb peale tunne, et ei meeldi, ta ei armasta mind, saan ma raevuatakke ja jätan teda maha. Ning mõned kuud hiljem annab ta mulle enam-vähem seda, mida ma tahtsin, ma loen sealt välja, et ma ikka meeldin talle, ta tahab mulle head ja rõõmu teha ja minuga koos olla, ja leebun täiesti ära. 
Nii on juba 3 korda juhtunud. 
Või 4?

Mulle meeldib, et ma talle meeldin. Et ta on hea inimene. On väga intelligentne. Kõik muu on ebaoluline.