Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida!
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh.
Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne. 

Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eile oli nii soe ja mõnus ilm, vesi kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalt haaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvastas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kalda veidi kaldus seinal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on päris ujumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid noored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
Sain ta kenasti rihma otsa ja lill.
(See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu.)
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. Nojah, ta oli väsinud. Nojah, ega ta kuri ei olnud, ta kartis, et poiss upub ära. (Sellega, kuidas ta kõiki seliliujujaid, mina kaasa arvatud, alati päästa tahab, murelikult kügeleb, haugub ja niutsub, olen leppinud.) Kuid teised seal ju ei teadnud seda! 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti. 

Külluslik üllatuslik jõulurahu

Hülgan veel rohkem. 
Või noh. 
Ma juba olen üliinimene old.
Pold mingit hülgamist enne =(
Koera leidsin hõimlase abiga taas kätte, tõime koju (enne orgunnisin auto järgi, siukses päraperses oli - vabandust, pidasin silmas "rongiteest kaugel"), siis käisin Tartus sünnipäeval, kukkusin ära ja peavalu. Migreenitablette mitu, peavalu üle ei läinud. Tuli taipamine, et ma ei old kogu päeva eriti söönud ja kohvi jõin viimati hommikul, nii et vantsisin kööki, sõin kooki, jõin kohvi. Peavalu läks üle, aga uni ei tuld enne kella 7 hommikul. 
(See oli minu enda tehtud kook, sest teised olid lahti lõikamata külmkapis ja minu oma jäätisekarbis klompjate viiludena - minu tehtud šokolaadikook on kenasti niiske ja kommi moodi.)
Ja peale peaaegu magamata ööd järgnes tegevust täis päev, mis sisaldas kojusõitu kahe transpordiga, laste ja koera mõisa jõulu pidama saatmist, tolmuimemist mitmest ruumist, geopeituse aarete otsimist, tomatisupi tegemist, kell 10 (minu jaoks arutult vara, normaalsete inimestele oleks see umbes 6 õhtul) magamaminekut ja ...

... ja täna ma lihtsalt ei ole konditsioonis, et lastele mõisa järele sõita ja neile kingid kaasa viia. 
Ma ei suuda köögist tuppagi tuikumata kõndida. 
Pohhui, et mul on bussipilet ostetud ja peavalu hakkab üle minema (jah, muidugi tuli täna hommikul jälle). 
Ma ei lähe kuskile. 
Ma ei jaksa. 
Olen sant ja mul on täielik õigus sant olla.
Ja minu migreenid hoiavad mind väga üle võlli pingutamast nähtavasti. Valust nõrgana ei sunni end millekski, kõik läheb ellujäämisele. 
Praegu peaaegu ei valuta enam, aga hoiatused on veenvad olnud.

Kogu aeg unustan ära, et koer pole minuga. Mõtlen, kuidas temaga väljaminemist, poest piimatoomist ja poe kõrvale konteinerisse pakendikoti viimist ühendada võib, üks tee, kolm asja - ja siis tuleb meelde, et ma ei peagi täna õue minema, kui ei taha.
Kuna Poeglast pole kodus, aitab isegi sellest pakist piimast, mis juba avatud.
Ja Totoro pole minuga. 
Kummastav.
See-eest on kass, kes viimaks saab pai, ilma et mingi armukade koer kolmekümne sekundi pärast kõpsti kohal oleks ja ka pai tahaks. Mispeale paitatakse kahe käega, kummalegi loomale üks, aga kahe käega poole teraga paid pole ikka päris need.
Nüüd saab kass kõik mu nunnutused puha endale.
Kas ma olen maininud, kuidas Karu on veendunud, et ta nimi on Kass?
Tunne on, et olen.

Mul tundub täna olevat Queeni-päev. Üldse mitte jõululaulud. 
Ilmselt seepärast, et mul ei ole mitte kiirustava argipäeva vahele hella rahunemist, vaid ennast veidi totaalsest letargiast, kus ei jaksa kööki kohvi järele ka minna, ärkvemale saada. 
Aa, muide, jah - on inimesi, kes jutlustavad vahepeal kohvist loobumist, et see jälle intensiivset toimet omaks, ja ATH-ravimitega pausi tegemist, et keha liialt ei harjuks.
Mina ei saa. 
Kohe hakkab pea valutama. Ja mitte natuke, oo ei. 

Queeni-päev ... no vahele ikka vaikust ka. 4 osa vaikust, üks osa Queeni.

Mis mu mõtle hüpleb v? Kuulge, ma ka ei pannud prille prillitoosi, vaid voodile (minu puhul kuulmatu asi, ma panen kõik oma kohale, sest muidu kaotan ära), laua lahtisesse sahtlisse selle karbi kaane, kus sees koju jäetud jõulukoogi osa (kooki sõin hommikusöögiks ja tuvastasin taas, et leivaviilu jagu on rämesuur kõhutäis, jõulude vahel unustan alati ära) ja siis otsisin seda kaant veerand tundi, läksin võtma migreenitabletti ja seisin siis juhmilt, lamotrigiinileht käes, sest kuulge, seda ma ometi ju mäletan, et olen täna lamotrigiini juba võtnud. 
Miks ma siia tulin üldse?

Ma ei ole heas konditsioonis.
Puhkan nüüd.

kiire vahepala

Mhmh, mhmh, kellelegi ei tule üllatusena. 
See ongi siuke nending, mitte jahmunud hüüatus. 
"Ega mul ikka ei ole täit aru peas!"

Teisipäeval käisin murca luulekogu esitlusel Tartus. (Kogu on täiesti geniaalne nagu ta võrgupäevikki.)
Eile vankusin koju tagasi, arulagedalt kurnatud. Homme lähen rolimängjate kokkutulekule. 
Milleks täna plaan päev otsa kokata. 
Nii palju andsin mõistusele järele, et otsustasin: ujuma ei lähe. 

Ei, pea ei valuta(nud). 
Eriti. 
Tunnistan, et võtsin esimeste märkide peale kohe triptaani sisse. Võibolla oleks tavavaluvaigisti samuti tepsinud. Ent ei julgenud katsetada. 

Praegu tuikab hästi õrnalt. 
Normaalselt ma kell 10 hommikul magaksin, aga kuller tõi koeratoidu mulle koju. 
Muide. Kui keegi tahab, siis mul on Hill'si 1-5 aastase koera seedimist ja tugevaid lihaseid toetavat kuivtoitu omajagu üle. Nt 9 kg või nii. Ise peab Keilasse järgi tulema, aga ma tellisin vale, sest pilt oli sarnane ja ma tüdinesin Kaup24 soodsaimat pakkujat otsides kirjeldusi lugemast ära. 
Nüüd on jälle liigesehaigetele mõeldud toit olemas. Ta ei lähe päris rikki selle esimese toiduga, enamasti on korras, aga on juba kaks kakspäevakut olnud, kus ta muudkui magab, heidab pikali räntsti! ja otsib võimalusel pehmemat küljealust. (Nt voodit.)
Nojah, aga kui kellelgi oleks selle toiduga midagi teha, mul oleks hea meel talle anda. 
Kõige rohkem vihastavad mind kulutused, millest kellelgi kasu ei ole. Kui KELLELGI on, mis siis, et mitte minul, on süda kohe rahulik. 

Tartuskäik oli päris oluliselt intensiivne lisaks sellele, et pikk reisimine on juba ise hull koormus. Igasuguseid asju juhtus. Alates sellest, et mul läksid võrksukkpüksid katki (väga väga naine, sa ei ole sama kujuga kui 2016, kui ost tehtud sai), lõpetades sellega, et oi, veel pedofiiliat tutvuskonnas. 

Aga pea ei valuta? Ei valuta. Järelikult on hästi.

Palju väga head oli ka. Palju väga halva kõrval.

Isegi esitluse vein ei pannud pead valutama! Käsivarred ja biitsepsid valutavad ülinunnu beebi tassimisest. Ilus mees, keda "pagan, kes see on, ma ju tean seda nägu" vahtima jäin, noogutas mulle äratundvalt - hiljem sain aru, et ta polnud mulle isiklikult tuttav, ma lihtsalt olin teda kõvasti piltidel ja videotes näinud. Silver Sepp, jajaa. 
Nii palju head, mida välja ei kirjutanud, lisaks. 
Olgu, selle ütlen ka ära, et murca ja Helen (kes tegi kujunduse ja pildid) esitlesid oma loomingut väga nauditavalt. 

Samas on ennast distantsilt vaadata oluliselt hirmus.
Väsisin NIIIIIIIIIII ära. 
Kuid kuni pea ei valuta, mingeid pidureid ei ole. Lasen aina edasi, kuni sedasi valutama hakkab, et tabletid enam ei aita. 

Jaa, muidugi ma näen seda. 
Mis te arvate, et teen oma käitumisse korrektiive, kui olen ette ära lubanud, et tulen ja teen? Ha. Ha. Ha.

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.

Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...

Võta väga rahulikult

Muide, sel aastal ei käi ma ujumas Keila jões.
Selgub.
Olles teist korda sisse läinud, ujusin ringiratast ära ja see on mingi järve ja tiigi vahepealne sopistus ühe - misasjad need on? kraavid? kanalid? - otsas hoopis. Phmt seisev vesi. 
Millise avastuse järel pole julgenud jõkke minna. Seisev vesi on ju soojem. Miks minna külmemasse vette, kui seal kinnises veekoguski keerutab Totoro mu ees ajuti altpoolt mingid jäised vood üles ja need ei ole mõnusad.
Ujun parem ebamugava sisseminekuga järvekeses ja olen rahul.
Ma võin ju seda järveks nimetada, kui see mu enesetunnet parandab.
Pealegi kasvavad seal vesiroosid. 

Sillad ei ole ka ilmselt paatidele, vaid kalameestele. Kuigi ajuti ilmuvad välja inimesed, kes spetsiaalselt selle tillukese järve peal sõudmiseks veavad omavahel kandmist jagades kohale kummipaadid, istuvad siis rahulolevalt nende sisse, lükkavad vahel laisalt aeruga ja naudivad loodust. 
Misiganes.
Olgu teiste inimeste lõbud neile lõbusad!

Täna istusid sillal noor kena ema ja umbes seitsmeaastane poeg, sulistasid jalgadega vees, sõid külma pitsat ja olid toredad. Ujusin kolm ringi ümber veesilma ning vinnasin end siis raskutega sillapostide abil välja. 
Totoro vinnas end samuti raskustega veest välja - pole enam noor reibas koer, on keskealine taam nagu minagi - raputas end ja läks vaatama, mis inimesed need seal on. Vajus nende kõrvale lamaskile ning jõllitas ema ja poega anuvalt. 
Peale seda, kui ema minu käest küsis, kas tohib, sai kaks tükki pitsat. 
Kusjuures küsimuse peale, kas tohib koerale pitsat anda, ma natuke kõhklesin, enne kui kostsin, et põhimõtteliselt jah.
Küsisin pärast endalt, miks ma kõhklesin. Pitsa ei tee talle halba ja muidugi ta sööb selle innukalt ära, mingit korda ja süsteemi meil söömise juures pole ... 
Siis taipasin. Kui nad annavad talle head süüa, ta jääb ju nende kõrvale istuma ja vahib neid anuva näoga.
Ja minul on veidi piinlik.
Dohh. 

Täna oli muidu ... misasi see on? Ma tean, et sellele on termin. Mingisugune eriti räige empaatiavorm. 
Oli selle päev. 
Esmalt sain ma peavalu phmt 3 minutit pärast seda, kui Poeglaps kurtis, et ta pea valutab nii hirmasti, et tahtis üht mu migreenitabletti. (Jaa, ta on 18 täis ja võiks nüüd enda omad saada, mitte vahel minu omi tarbida - oma retseptiravimeid ei tohi kellelegi teisele anda? kuulge, te arvate, et ma vaatan oma last piinlemas, kui mul on abivahend olemas??? - aga käis just täna perearstil ja seal oli asendusarst. 
"Peavaludest peate rääkima omaenda arstiga," ütles ta.)
Andsin talle poole tabletti.
Teise poole pidin hiljem endale võtma, sest nii hulluks läks.

Ja õhtul selgus, et K on jala välja väänanud. Ta tõi mu poja (nad tõstsid koos kruusa ja liiva päev otsa, selleks tal oli väga tabletti vaja, et ei saa ju valutava peaga tööd teha) koju ja ma sidusin ta jala elastiksidemega kinni. Siis läksin tõin talle autost täis paki suitsu - ja mu enda kuramuse jalg hakkas kuramuse valutama seejuures. 
Praegu tuikab ülikergelt. 
Jaa, võib olla kokkusattumus. 
Aga pigem ei ole. Vähemalt see peavaluosa küll. Sest kaastunne kaastundeks, teadmine, et nüüd saavad mul tabletid peaaegu otsa, eelviimase poolitasime, tõi nii palju pinget, et endal hakkas väga valus.

Juuli kaob ikka kuidagi kiiresti, aga nüüd sain endale meenutatud, et tuleb elada, mitte end tükkideks pingutada kogu aeg. Jutukogu käsikiri on valmis.Tegin Estconile kaasa kodujuustupiruka ja siis sõin poole sellest ära, sest kõht oli tühi. 
Ei põe ka. 
Kõht oli tühi? Siis on ju väga hea. et sõin.
Ma söön kroonliselt liiga vähe. Pähklid arvuti kõrval päästavad, aga kui üks pakk tühjaks saab, mul ei ole tavaliselt paar päeva meeles uut panna, kuni öösel nälja pärast üles ärkan ja mõtlen, et krt. Päeval sai vist tõesti liiga vähe söödud.

Võiksin homseks asju pakkida, kuid ei viitsi. 

See lugu oli muidu mu poja lemmik mingi ... 8 aastat tagasi? 
No suht hiljuti, noh. 

Emakajutud ja peni

Vedasin end viimaks naistearsti juurde. 
S.t. esmalt käisin eile emakakaelavähi sõeluuringul, aga no kui ma juba seal olin, küsisin ämmaemanda käest, et klge, kas ma peaks _selle_ probleemiga arsti juurde minema?
Ta arvas, et tegelikult vähemalt iga kahe aasta tagant peaks günekoloogi juures käima nagunii, mul on kolm aastat möödas, äkki on mingi polüüp või asi emakas, ja pani aja kinni. 
Juhtumisi tänaseks. Keegi oli ära öelnud, tekkis vaba aeg, ja ma sain selle. 

Ultrahelis selgus, et emakas on müoome täis, kompimisel tundus ka nagu 10 nädalat rasedust, ja kui olin öelnud, et ei taha homoonspiraali (mul on väga halvad kogemused kõigi hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega), arvas ta, et põhimõtteliselt võiks emaka välja lõigata. 
Mul pole seda ju millekski tarvis. 
Nii et nüüd on plaan emakas välja lõigata, mai keskel lähen vastuvõtule - ja kuna sellised asjad toovad mus alati välja kiire otsustaja, saatsin ära ka esmase sooviavalduse lapsendamiseks. 

Ei, ma ei jääks sellise emakaga nagunii rasedaks. 

Ma ei ole väga häiritud. Lissalt kõik see arstitamine on nii tüütu ja pärast laparoskoopiat olen ma mõlemal korral saanud nii rõveda õlavalu, et on jäledana meeles, ja oeh. 
No mis seal ikka. Eks nad söödavad mulle hulga parakat sisse jälle ja uuesti ja uuesti ja siis on see möödas.
Elu. 

Ja noh. 
Ma jaksan hirmus palju enda kohta. 
Tegelt on väga hästi see elu-värk hetkel.
Et olen nii jube väsinud just praegu, on andestatav, sest ma olen kahel päeval järjest arsti juures käinud, täna kella peale tõusnud ja eile oli väga ebameeldiv migreenipäev muule (mida oli omajagu)  lisaks.
Hakkasin mõtlema ja ainsa põhjusena, miks migreen vallandus, sain, et võtsin eile tavalisest annusest vähem lisdexamfetamiini. 
(Õiget annust praegu kapslina müügil ei ole ja ma peań ühe kapsli kolmeks jagama ja igal hommikul võtma ühe terve ja kolmandiku veel, ja eile ma ei viitsinud seda kolmandikeks jagamist teha, võtsin lihtalt ühe.)
Meenutab seda korda, kui mul hakkas hommikul pea valutama, hirmsasti valutama, võtsin metüülfenidaatvesinikkloriidi (tollal olin veel selle peal) sisse ja bah - 10 minutiga oli valu kadunud. 
Mitte väiksem.
Kadunud.

Minu jaoks ei ole ATH-ravimid "kui vaja on, tihedatel päevadel võtan" ega "pause tuleb ka ikka sisse teha, muidu keha harjub ära". 
Ma ei saa üldse elada ilma nendeta. 
Kogu aeg on halb. 
Kuidas sa enne elasid? 
HALVASTI, dohh. 

***

Totorol on üks vana sõber.
Päris vana, ajast, kui proua koer veel peaaegu kutsikas oli. Sõber elab aias, kust me toona päris sageli mööda jalutasime, aga nüüd käime aint suviti, kui lähen sellele teele, kus saan korraga koera jalutada ja päikest võtta.
Jaa, praegu on piisavalt suvi juba.

See vana sõber oli vahepeal ketis. Südantmurdev.
Nii tore koer ja ketis ... aga sinna hoovi ehitati teine maja juurde ja ilmselt sealsed elanikud kartsid lahtist koera.
Nüüd on ta jälle lahti.

See sõberkoer meeldib mulle eriti koeraseksuaalsel põhjusel.
Ehk siis vanasti, kui Totorol veel emakas oli, olid tal vahepeal mõistagi ka innaajad, kui ta isastele koertele hullutavalt lõhnas.
Muide, see, kui palju isased talle selga ronida üritasid, oli palju rohkem konkreetse koera kui perioodi teema. Mõned üritavad siiamaani igal kohtumisel, kuigi Totorol pole isegi emakat enam.
See selleks.
Totoro oli selgaronimise peale alati (perioodist olenemata): "Iu, nad tahavad mind vägistada, iu!" ja viskas selili, sest kaitsmata kõht on parem, kui olla positsioonis, kus ta naiselikele osistele ligi pääseb.

Kord me läksime sealt sõbraga majast mööda, kui tal oli parajasti innaaeg ja see sõberkoer oli lahti. Vanasti ei olnud nende väravaalune eriti madal ja ta sai sealt tegelt välja, kui tahtis, aint enamasti ei tahtnud.
Aga niimoodi lõhnav tüdruk, see tore tüdruk, oh, OH!
Ja ta ronis värava alt välja.

Siis, saate aru, mitte ei üritanud selga ronida, vaid lakkus.
Ma olin toorelt heldinud ja Totoro ka pigem rahul kui midagi muud.
Nagu ... selle asemel, et selga ronida, alustab suuseksiga! Nii tore koer! Mis siis, et mitte eriti suur, mis siis, et võiks olla edevama karvastikuvärviga! Ilusad silmad ja suuseks! Awwww!
Mingi aja pärast läksime edasi. Ta tuli tänavanurgani kaasa, aga kui ma konkreetse häälega ütlesin, et nüüd aitab, mine koju, jäi sinna seisma ja vaatas meile kaua-kaua järele.
Ilmselt siis läks koju, kui me kadunud olime.
Sestsaati olen selle koera suur fänn.

Nagu ... ohhhh, milline mees!

Üllas mitteneitsi lendab ja sõuab ja ei ole eriti terane

Liiga palju elu, et tahaks kirjutada. 
Olen seda enne ka märganud: kui toimub, ma ei kirjuta. Või kui, siis lühidalt ja vähendades, sest ma ei taha ometi vale muljet jätta, ja nagunii loodan ilmaasjata. 
Samas ... samas.

Võiks ju midagi mõelda ja öelda?
Ei-ei, mõtlemine on ülemõtlemine, mõtlemist ei ole vaja tagant sundida, nagunii ma mõtlen liiga palju. 
(Kunagi Kaur kommenteeris, et mu nabauurimise postid on igavad, keegi ei viitsi neid lugeda, ja ma olin: "PÄRISELT?!" Sest mulle polnud pähe tulnud, et inimestele meeldivad rõiva-, poliitika- ja päevasündmuste teemalised postid, mitte mõtted. Minule on "mida-tegin-kus-käisin" postitused tapvalt igavad, tahaksin aint inimeste oma mõtteid.)
Sest mina mõtlen kogu aeg ja arvan, et teised ka mõtlevad, ent ei tea, millest. On väga huvitav teada saada, on ju? 
Pidev mõtlemine ongi ülemõtlemine, nagu selgub.

Aga kui päriselt oleks normaalne mõelda, kui olukord on mõtlemapanev ja võiks innustada tundma, kujutlema, plaanima, ma ei tee neist midagi. "Läheb, nagu läheb." 
Isegi mitte "ma ei saa midagi teha," vaid "ma ei tea ju, mida mu tegevused kaasa tooksid. Nii et kogu mu panus on teha, mis tahan. Asja üle mõtlemisest ei võida midagi, nii et parem mitte mõelda."

Kirjutan hoopis Totorost. 
Ta jäigi puusadest kangeks ja kuigi ma söödan teda spetsiaalse liigeste ravitoiduga (ja kontidega), neil päevil, kui ta valuvaigistit ei saa, on ta ikka selgelt passiivsem, õnnetum, söögiisu on vähem, jaksab minna toast tuppa ja räntsti! pikali vajuda, ning mul on temast nii kahju. 
Vahepeal oli tal parem - kuskil jaanuari esimeses pooles paar nädalat- ja ma arvasin, et nüüd läheb veel paremaks ja siis veel paremaks ja varsti on ta täiesti terve. 
Selle asemel läks halvemaks. Vahepeal lausa lonkas.
Samas valuvaigistid aitavad. Ja siis ma mõtlen Totorost nagu endast ning annan valuvaigistit, et elu elamist väärt oleks. Valu on kohutav, keegi ei peaks kannatama ilma lõputa - parem, kui ei peaks üldse kannatama.
Totoro on ka inimene. Ei tohi kannatada. Valuvaigisti!
Samas iga päev ei tohi vaigistit anda. Hakkab maksale.
No ma annan siis iga pooleteise päeva tagant. 
Nii et Totoro saab iga pooleteise päeva tagant valuvaigisti ja täna oli see päev, kui sai õhtul. Umbes tunni aja eest. 
Selle tulemusena on ta nüüd hästi õnnelik. Liputab mittemillegi peale saba ning naeratab, naeratab, naeratab.

Tegelikult - kui Totorost kirjutasin, võiks ju Karust ka? 
Sest tema on ka haige. 
Kõik lood, mida ma teadsin reaalsetest koertest ja kassidest, kes on šokolaadi söönud, olid "sõi, hiljem sain teada, et mürk, aga elas üle õnneks". Ehk jah, ma TEADSIN, et mürk, aga samas ei teadnud ma kedagi, kelle koer (või kass) oleks šokolaadi kätte surnud ja mu jaoks olid kõik hirmulood šokolaadist siuksed ... ...  Jah, AGA.

Nüüd, kui Totoro haiguse suurem draama läbi sai, viisin kassi hambakivi eemaldamisele. Ja no kui ta nagunii narkoosi all oli, võeti ka vereproov. 
Maksakahjustus. 
Maksa toetav toit (talle väga ei maitse, ent lepib) ja mõnd aega piinlesime kollektiivselt, sest talle tuli tablette sisse sööta ning see tähendas igapäevast stressi. Aga ma ei tulnud võõra abita sellele, et krt. Ma ju ise põhjustasin selle maksakahjustuse talle!
Või noh, teadmatusest.
Hakkasin ühele jutustama, kuidas kass šokolaadi sõi, ja tema oli: "Jaa, see võib maksakahjustusega lõppeda." 
Mispeale mul välgatas. Alles siis. Põhjuse-tagajärje kokkupanek.

Kui Karu meile tuli, ta oli valmis sööma  kõike. Läbi kilekoti saia ja sepikut. Makarone. Muidugi koeratoitu. Absoluutselt kõike. 
Nii et kui ta varastas ära mu värskeltküpsetatud šokolaadiküpsise ja sellest innukalt poole ära sõi, ma aint vaatasin heldinud naeratusega pealt. Aww, kiizu sööb ikka KÕIKE!
Alles mitme päeva pärast guugeldasin välja, et šokolaad on kassidele sama mürgine kui koertele. Aga no esiteks polnud selleks ajaks enam midagi teha ja teiseks ei tundunud kass õnnetu ega hädine.
"Vedas," mõtlesin ma ja hoidsin  edaspidi šokolaadiküpsised peidus.

Ja nüüd, 3 aastat hiljem, selgub, et kassi maks on kahjustatud. 

Moraal võiks olla: vähemalt üks lugu, kus kass saab päriselt šokolaadi söömise peale häda. 
Ärge jätke šokolaadi vedelema, kui teil on kõikesööv kass või varastav koer!

Tore

Vbla on see juhus. 
Tõenäoliselt on see juhus. 
Aga viimastel päevadel olen ma Goodreadsis saanud ohtralt nelju ("meeldis väga") ja Kittylt toreda muljetuse pealekauba. Nagu oleksid inimesed mõelnud mulle jõulukingitusi teha!
Lisaks juhtus täiesti pretsedenditu lugu: ma hakkasin pika sissejuhatusega ja viisakalt Fantaasia kirjastajalt küsima, et ega ta mu jutukogu välja ei tahaks anda, ja ta vastas "Jaa!" juba enne, kui ma üldse küsitud sain. Ei küsinud käsikirja näha ega mis plaanis sisse panna, lihtsalt ütles kohe: "Jah!"
Seega ongi mul igati jõulukingitusene tunne, maailm ikka armastab mind natuke ja kuigi natuke jube on mõelda, et sarnane "Pingutan ninast vere välja, siis veel, siis rohkem ja siis hakkab vaikselt silmadest ka nirisema"-aasta tuleb jälle, see on KAUGELT parem kui 2023 oma lömastava depressiooniga oli. 

Ja noh. Mul on jaa-sõna juba käes. Nüüd on vaja ainult kogu valmis panna - see tähendab ühe uue loo valmiskirjutamist (1000 sõna seni, vaevu alustatud) ja paljude parandamist, järjestuse üle mõtlemist ja pealkirja ka.
Palju asju.
Plaanis on maikuuks, aga ma endaga liigahirmus karm ka pole - augustiseks kulka tähtajaks on ka ok.
Ja ma taotlen loomestipendiumi ka.
Krt, kui ei saa, ei saa, aga vähemalt küsin.

Tütar on külas. Magab. Kella 9-st saati.
Tema katsetused erinevate ATH ja depressiooniravimitega lähevad oluliselt halvemini kui mul. Praeguse kokteiliga ta magab 12-14 tundi päevas. Muul ajal ei jaksa niisama lillegi maast aknalauale tõsta. 
Aga ta ei ole õnnetu ja see on tegelt juba hea, onju?

Kohv on paks nagu šokolaadikaste, sest kõik piim on otsas ja ma pidin kohvi kookospiimaga valgendama. Maitsel pole viga, aga jah - konsistents on ülimalt veider.
Kõiki muid toite on hirmus palju, nii et mul polnud motti poodi minna, aga piim sai otsa ja küüslauku on ainult 2 küünt, mis on kuulmatult vähe. Nii et kallil jõululaupäeval on mul ette nähtud poes käia ja vbla neid kapsaid, mida täna tegin, veits kõrvitsaga pikendada - nad on pisut liiga hapud ja mul on natukene toorest kõrvitsat üle, mille ma külmkapist välja tõstsin, sest sinna ei mahu enam midagi. 
Ehk tuleb kähku millekski kasutada. 
Noh, ja siis kirjutan veidi juttu ja loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli", mis on oigamavõtvalt tore raamat. 
Jõuluplaan, kui ühtegi väikest last pole ning peremängimine kellegagi pole ka teema. 
Kingid on juba kõik kätte antud, sest Tütarlaps läheb homme hommikul mu emakoju ja ülehomme lendab Wales'i ja ega ma siis viimse hetkeni venita ka Poeglapsega. Koos ikka. 
Ega midagi üllatavat nagunii pold ka.
Piparkooke olen kaks nädalat alailma teinud ja ma ei viitsi rohkem. Kapis on nii palju süüa, et pole mingit vajadust juurde vaaritada ja raamat on nii hea.
Nii hea!

Lisaks käis Tumen külas - hästi tore oli - ja märkas, et Totorol on küüned hirmus pikad. 
Tõsi. Ma olin harjunud sellega, et tal pole küüsi vaja lõigata, sest me käime nii palju kõndimas ja jooksmas, et need olid nagunii lühikeseks kulunud. Aga nüüd ta on poolteist kuud käinud väljas pea ainult oma hoovis ja läbinud umbes 100 meetrit iga kord. Küüned nagu tiigril! Pole ime, et puusad haiged, kui jalgu mugavalt maha ei saa toetada.
Lõikasin küüned ära, osasid ka kaks korda ja osasid lõikan veel, annan hommikuti valuvaigistit ja loodan imelisele paranemisele. 
Muud asjad juba ON imeliselt paranenud. Sööb, naeratab, liputab saba. Tõrjub kassi oma kausi juurest eemale ja vaimustub külalistest.
Aga puusad on ikka väga valusad. Isegi kakada ei taha ta kuigi sageli, mis siis, et seedimine korras - see kükkasend on ju piinav!

Olgu, magamisega uuele katsele.
Eelmisega ei jäänud, nii et sõin kaks siiakalaga võileiba. Mul söömine aitab magama jääda pea alati. Ja kui ei, tuleb süüa rohkem.
Head!

Ideed

Kurk valutab, 37 ja natuke, olen haige. 
Muidugi olen haige. Nii alla kui eelmises postituses, meeleolu üldiselt ikka ei lähe. On rohkem pohh, vähem "Ükskõik, mida ma teen, inimesed ei mõista seda ega mind! Olen mingi imelik diagnoosidega, peaaegu võõrliik!"
Aga ega ma ei valetanud ka. 
See ikka vaevab mind. Sest ma kuidagi usun inimestesse, kuidagi ikka arvan, et nad on nagu mina, erinevad ainult pisiasjad-pisiasjad - ja rõõmustan jubedalt, kui selgub, et nii ongi. 
Et seda juhtub harva?
Noh, see ongi tähelennuhetk, neid ei olegi tihti. 
Vastupidist juhtub paraku PALJU tihemini. Sõnnikuaukudes ma sumpan ikka kordades sagedamini kui tähe seljas kõrgusse ratsutan. Nad ei mõista, nad ei usu, nad ei saa aru ja on veel vihased takkapihta. Ma peaks teistsugune olema ...AGA MA EI OLE!!!! EI OLE! EI OLE! Mis ma polegi siis õige inimene v?

Jah, ma olen proovinud olla parem ja keegi teine. Esimesed 34 aastat oma elust. 
Ei saa öelda, et see mulle hästi oleks mõjunud. 

Oot, väga väga naine, kas sa tahad masenduse kuristikku viskuda? Jaa, sa oled haige, jaa, sa oled väga valmis ahastama, võibolla ei mõtleks praegu neist asjust? Mõtleks näiteks sellest, et Totorol on selgelt parem sestsaati, kui ta palju sööma hakkas, ja palju sööma õnnestus ta saada mitte lusikast ja käest toitmisega (see aitas, ent tulemuseks polnud "palju", vaid "päevane norm või veidi alla selle saab söödud"), vaid võlusõnad olid: "Toores maks."
Ehk siis peamiselt sööb ta maksa. Ja see on hirmus hästi mõjunud. Isegi hirmus kangus puusades tundub olema järele andnud ja täna pööras ta vabal tahtel selili, ajas jala püsti ja ütles silmadega: "Kratsi mu kõhtu, palun!"
Vahepeal ta üldse ei teinud nii. Näha oli, kuidas tagumine jalg tuksatas - ja jäi paigale. Koer otsustas, et ei taha seda tõsta, valus on. 
Ma kratsisin siis ta rinda ja selga hoopis.

Jõulukoogi nr 1 panin külmkappi. Sest kuigi ma ise agiteerisin, et külmkappi pole vaja, uskudes Garfieldi: "Fruitcake does not spoil. It's not even a food," märkasin toites, et algne meeldivalt niiske ja malbe konsistents on kuivemaks muutunud - ja just sel koogil, mis ainult fooliumis, küpsetuspaberisse teda mässitud polnud. (Sest üks vormidest ei eeldanud küpsetuspaberi kasutamist. Oli ise mittenakkuva pinnaga.) 
Mässisin keeksi küpsetuspaberisse, siis uuesti fooliumisse - krt, aga ühes kohas ei tahtnud foolium enam kinni püsida - ja panin siis külmkappi, sest seal on niiskem.
Palju niiskem. 
Toas on nii kuiv, et ma ärkan ööse paar korda üles, et ninasõõrmed kuivanud koorikutest puhtaks nokkida - ei saa magada, kui on ebamugav hingata.
Teise koogi panin ikka tavalisse kappi. Miks? Eee ... no ma ei olegi kõige nutikam naine. 
Vbla järgmise toitmise järel panen tema ka külmukasse.

Huvitav, kas peaks kurgutabletti võtma? Enam ei valuta. Kas ma siis niisama ... lihtsalt igaks juhuks? 

Igatahes tegin niisama, igaks juhuks, lahti libre office'i. Sest mõte kirjutamisest ei tundu enam üldse vastik. Ja mul on idee, mida kirjutada.
Lihtsalt alustada on niiiiiiiiiiii raske. 

Teate, et iga kord, kui ma näen mõna värskemat pilti oma värvimata juustest, imestan? Sest mul oli keskkoolist saati tunne, et mu juustel on kerge punakas helk, ent pidasin seda soovmõtlemiseks ja toonisin muudkui hennaga. Aga neil ONGI. Punakas varjund, kastanitoon ONGI mu peas päriselt olemas. 
Näide sellest, kuidas ma olen veendunud, et mulle ainult tundub, aga tegelt ongi nii. 

Kuidas koera haigus areneb

Loomaarst nägi koera, kes vaatas tema tulekut jälgides huviga ümber nurga, ja mõtles kohe: "Nonoh! See küll surev koer ei ole!"
Kaks minutit hiljem teatas ta seda ka meile ning ülejäänud aja seletas, kui palju koer sööma peaks - ta on viimase kolme nädalaga kaks ja pool kilo alla võtnud - ja et vajadusel sööta kasvõi käest. 
Totoro natukene õigustas minu juttu sellest, et ta on väga hädine, heitis poole meie jutu peal pikali ja mõne aja pärast tõusis silmaga näha vaevaliselt. Ja ei söönud konservi, mille arst talle hoolitsevalt kaussi pani, kuigi võttis natuke maiust. 
(Hiljem saime kausi selle konserviga kaasa ja kui ma olin seganud sinna probiootikume ja lusikaga söötsin, sõi Totu terve konservi ära.)

Aga üldiselt minu pisardamine ja tasapisi tekkinud veendumus, et nüüd surebki Totoro ära, internetiotsing, mida teha koera laibaga (ei olnud eriti delikaatne, kuidas "allikas: eesti jäätmekäitlus") ja kohutav peavalu olid ülearused.
Kuna viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et mina ootan asju kohutavalt halvasti minevat ja siis need üldse ei lähe, näen mustrit. 
Mul on elus nii palju kordi läinud nii palju halvemini, kui ootan, et nüüd ootangi halvimat kogu aeg. Siis vähemalt ei pettu. 
Küll aga teen end lolliks.
Ja ahastan ilmaaegu. 

Mina: Koeraga on hästi.
Poeglaps: Ma teadsin seda. Ma ei tahtnud öelda, kui sa nutsid, aga see oli ikka eriti loll. 

See ette ahastamine ei ole mulle ka tasuta. 
Ma olen omadega nii läbi. Nii läbi. Kusjuures K pakkus ise, et viib meid loomaarsti juurde ja toob tagasi - ma ei pidanud selle korraldamisega vaeva nägema. Aga ikkagi olen niiii läbi. 
Enda söömisega näen vaat et rohkem vaeva kui Totu omaga. Kohukesed, keefir ja mandariinid on mu toit. Pluss rauatablett. 
NIIIIIIIIIIII läbi. 

Siniheleroheline esmaspäev

Jõulukook tuli väga hea.
Ma loomulikult ei hakanud kohe sööma, aga sellesse tuleb augud torgata kange alkoholiga toitmise jaoks ja torkerelva - kahvel - lakkusin küll puhtaks. 
Ehk siis: kui on selliseid idioote veel, kes pidasid kinni selles retseptis olnud küpsetusajast: mees ei tea, mida ta räägib. Normaalne küpsetusaeg on poolteist kuni kaks tundi ja tulemuseks on kordades maitsvam nämm. Ehk mul läks igavene proovimine ja vaev, et saada kõrbemata tulemust nelja ja poole tunniga (alumine siin päästis), aga tulem IKKAGI ei olnud pooltki nii hea, kui tumeni jõulukook. Ükskõik kui heldelt alkoholiga kasta. 
Nüüd tegin lühema ajaga ja vualaa.

Krt, väga väga naine, sa ju peaks teadma: inimesi ei tasu uskuda. Pädev tulemus sünnib katse-eksituse meetodil proovides. 
Aga ei, ikka on vaja kindel olla, et vot just selles retseptis öeldakse õigesti ...

Totorol läheb lainetena. Laupäeval mõtsin, et minek, nii vilets. Vaevu sööb, trepist üles minnes hakkab värisema ja esikäpad libisevad alt ära. Kui inimene koju tuleb, ei liputa enam sabagi, vastuminekust ei tasu isegi mõelda.  Kogu aeg magab.  Kirjutasin loomaarstile ja see vastas täna, et jah, lootust ei ole, see on surm. 
Ainult et eile ja täna oli koer jälle palju kebjam. Mis me trepist räägime, vinnab end voodissegi ise, sõi igasugu asju, mille vahepeal ära põlgas (nagu mõned järgijäänud vorstid ja kuivanud pelmeen), lakkus innukalt puhtaks võipaberid (ma tegin jõulukooke!) ja muidugi tema tavaline searaguu lisaks. Silmad läksid ahastavatest rahulikeks. Nii et ma loodan ikka parimat. Söödan iga päev tabletid sisse ja loodan.
Kuigi täna ei tahtnud ta isegi oma juurdetulemise-viinerit. Panin selle tema kaussi, kui tuppa jõudsime, siis seisis see seal ja Karu, kes elab pidevas näljas, leidis tunni aja pärast, et oo, viiner! Seda võiks süüa! Haaras viineri kaasa ja läks sellega tuppa, kui ma tema nina koera kausis nähes ähvardavalt liigutasin. 
Seni, kuni ma mõtlesin, et kas võtta viiner kassilt ära või ei, leidis Totoro, et nii küll ei lähe, ronis vaevaliselt voodist maha ja pani oma pea kassi juurde.
Karu taandus, viinerit maha jättes. 
Totoro nuusutas viinerit. Lakkus seda korra, mispeale viiner veeres kaugemale. Heitis viineri kõrvale pikali ja kui ma siis uuesti vaatasin, oli selle ära söönud. Ilmselt tundus kõhus kõige kindlam koht olevat - aga oli vaja hirmsat kassiohtu, et ta selle ära sööks.

Täna võtsin jälle metüülfenidaatvesinikkloriidi lisdexamfetamiini asemel ja pea juba valutab. 
Mul on tunne, et tuleb vanad rohud ka ikka ära süüa, ent need on nii palju halvemad, et päris kurb.

Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, sest tundus, et seda ma jaksan rohkem teha kui pesema minna. 
Aga pea valutab ja dušš aitab enamasti peavalu vastu (eriti kui tablett all on), nii et triivin pesema samuti.
Pärast ostan veel mune ja võid ja apelsini. Ja vahukoort.
Sest ilmselt ma ikka tahan piparkoogitainast ka teha.

Ihalen jõulutunnet

Võtan vabalt.
Juba päris kaua. (Kõik, mis kestab üle kahe nädala, on igavene.)
Teen ainult seda, mis väga vaja või mis tore on. Aga värskelt uusi paranemismärke pole. Nagu oli, nii on. 
Totorol on ka jälle halvem. Käib kuidagi lainetena - ootasin, et ta sirgelt paraneb ja nüüd on juba päris terve olemisega, ent tutkit. Phmt võiks öelda, et ta on haigem kui kunagi, aga kuna see ei ole selline ootamatu tervisest ärakukkumine kui alguses, siis ei tundu nii jube. Ja konti ikka sööb. Asi seegi halval ajal.

Poeglaps tegi oma rokipeo ära ja nüüd on tal "mis see oligi kõik v?" tühi tunne, mis minulgi pärast suurte asjade lõpetamist. Aga tal oli aint 2 nädalat intensiivseid proove, mitte nagu mul enne Beleriandi - terve aasta phmt.

Mitte et ma tahaksin, et tal halvem oleks. Nii tema kui Tütarlaps on oma koolipidudeks jubedalt vaeva näinud ja proove teinud, sest maksimumi peale on vaja välja minna ju. Ning siis on see möödas ja keegi ei meenutagi kunagi enam. Vbla saab direktori käskkirja, kus avaldatakse kiitust, aga no see ei huvita mitte kedagi. 
Mina tahaksin näha. Loodetavasti tulevad videod. 
Muidu sain ÜKS päev enne pidu teada, et tegelt oleks saanud sinna pileti osta ja vaatama minna, kui piisavalt vara reageerinud oleks, aga seks ajaks muidugi enam pileteid polnud. 
Paganas. 
Tütarlaps küll ütles mulle varakult oma Playboxi kohta. 
Käisin vaatamas ka mõlemal korral, kui toimus - kolmandal aastal oli covid ja nii palju siis avalikest üritustest. 
Krdi lahe oli.

Mul ei ole ikka veel tunnet, et jõulud tulevad. Aga otsustasin teha veel kord inglise jõulukooki, seekord sügavas vormis (mille spetsiaalselt selle jaoks ostsin) ja vbla see tekitab tunde. 
Täna ostan selleks apelsini ja sidrunit ja mingeid muid kuivatatud puuvilju kui rosinaid ka. Kapp on rosinaid täis sellest ajast, kui ma toiduabi sain, aga poeg ei söö mul ju rosinaid, nii et neid polnud kuhugi kulutada. Nüüd on.
Ja veerand pudelit brändit on teises kapis samuti olemas. Toidutegemise jaoks emalt sain. Sest joomiseks see ei kõlvanud - pold piisavalt hea.
Ei, uut kooreriivi ma ei ole ostnud. Riivin vana riiviga ja kannatan. 
Oot. 
Tegelt. 
Ma vist viskasin selle vana riivi ära, et sundida end uut ostma. 
Aga noh, jõulukoogi jaoks kõlbab ka jämedam riiv, proovitud. 

Ootootoot, tegelt. 
Vbla posti teel saadetavate jõulukinkide saatmine oleks ka teema. 
HMM.
Mul on kingitused olemas ka, neid ei ole vaja osta. Ja mulle meeldib kinke teha =) Tõstab kohe tuju. Jaa, plaan. 

Ja kuulge. Kui juba siis juba - kolm päeva reageerimiseks, loodetavasti keegi reageerib. 11 detsembri kuupäevalises lõpus läheb asi lukku. 
Ma teen raamatuloosi "Omasid ei jäeta maha"-le. Loosis osalemiseks kommenteeri teatega, et tahad osaleda. Pärast vaata tulemust ka, sest mul on vaja teada, kuhu automaati võitjale saata ja telefoninumbrit samuti. Lepime mailitsi kokku. Saadan raamatu. 
Teeme jõulud jõulusemaks!

Võibolla tekib mul seepeale isegi tunne, et teeks piparkoogitainast. 
Praegu küll tunnet ei ole, et võiks.

Suur edu

Läheb muudkui paremaks.
Nii minul kui Totorol. 
Koer täna õues ajas tagumiku lipuva sabaga püsti ja esikäpad pikalt ette, nagu kavatseks mängima hakata, aga kuna ühtegi head mängupartnerit polnud, vehkis paar sekundit omaette ja tuli siis hüppega minu juurde. Ausalt, kui sellist asja kolm nädalat näinud pole, võtab ikka rõõmsaks küll. Tal on nii hea, et kohe mängiks! Oo!

Mina tolmuimesin ja pesin lapiga veel natuke põrandaid puhtamaks ja värvisin keemilise värviga kulme. 
Ma pole vist kaks kuud kulme värvinud.
Ega ma ilusam ole seepeale, lihtsalt natuke teistsugune. Aga et ma üldse tundsin huvi kulmude värvimise vastu, on suur asi. Great success! 

Väiksemad asjad on ikka halvasti: igemed sügelevad, suus on vahepeal - siiski mitte pidevalt - vale maitse, pea käib ringi, raha napib - isegi abiga on koera haigus väga kulukas mure - jne. Mis ma ikka üles loen. Oluline on, et läheb paremaks. 
Sellele keskenduda, väga väga naine!

Ma, muide, ei teadnud, et great success on humooriline borativäljend. Lihtsalt muigasin omaette, kuidas alguses oli great success, siis sai sellest great win, siis lihtsalt win ja poole aasta eest ütles mu poeg eduka milleiganes peale: "Tablju!" 
(Nüüd öeldakse juba midagi muud, ma ei oska hoobilt öelda, mida.)
Aga kui ma Tütarlapsele selle great success - great win - win - w värgi ette lugesin, ajas tema silmad suureks. "Kas sa ei teagi, kust great success on?!" 
"Mäh?"
"Oota, ma näitan."
Näitas. 
Nii armas!

Input

Totorol ei lähe nii hästi, kui ma lootsin. 
Ei lähe ka kohutavalt kehvasti - ta liputab saba, silmad on rõõmsad, opihaav on täitsa paranenud ja et ma seda ikka veel lilla veega puhastan, tuleb sellest, et varem tekkis ühte kohta hirmus tumepunane laik ja ma muutusin äärmiselt valvsaks ja murelikuks seepeale. 
Aga kui palju pingutust nõuab talt voodist mahatulek, kuidas ta peaaegu vaarub iga kord, kui end püsti ajab maast, kuidas ta käib õues: "Noh, ma pissisin, ma kakasin, läheks nüüd tuppa tagasi," mitte ei nuusi ja uuri ja sörgi mööda õue ringi, on ikka päris nukker. Olgu: need anaplasmoosi vastased antibiootikumid on kuuks ajaks ja ta on neid ainult nädala võtnud. Aga ikkagi, aga ikkagi. 

Hea uudis on, et mul pole enne detsembrit ühtegi kohustust ega kella peale minekut. 
Halb uudis on, et ega ma kindel pole, et detsembriks vormi saan.
Ja kuigi ka siis ei ole palju ega hirmsaid asju, ma olen sünge ja sapine suunas: "Ma olen nii palju teinud, ma olen nii vapper ja imeline, JA KES KIIDAB?! Kes märkab? Peaks ikka parem olema, siis vast ... kuigi mus ei ole midagi rohkem, mida anda. See ongi mu parim."

Mõtlesin, et autismi diagnoos ei muuda mu jaoks midagi. 
Aga midagi ikkagi muutis. 
Hakkasin jälle mõtlema selle üle, kuidas mina punnin kogu aeg ülemise jaksamise serva peal ja imestan, miks inimesed ei saa aru, et kui mul on nii persses, et ma juba räägin, et persses on, on asjad väga persses järelikult. Äkki normaalsed inimesed ei kõõlu kogu aeg jaksamise ülemise serva peal? Äkki neil on: "Mul on nüüd persses vist," kui on veidi halb? Sest kuidas nad ei näe, ei reageeri, ei mobiliseeri end ja pärast imestavad, kui ma end tapan?

Mõni on, kes reageerib ja küsib kohe, et kuule, kui sa nii hirmus väsinud oled, vbla ma lähen poest läbi ja toon sulle mingeid asju? (Ja siis ma ütlen, et oi, aitäh, aga ma pean nagunii koerale antibiotse tooma ja pärast poest läbi käia on pisiasi.) Või saadab raha. Aga neid ei ole mitmeid, vaid mõni üksik. Äkki normaalsed inimesed ei saagi aru ja need abipakkujad on ise ka tegelt autistid, aint diagnoosimata? Sest pole nii imelikud, et peaks diagnoosi taga ajama?

Need uhked-kaunid mälestused, mis mul sellest ja tollest ja kolmandast on, ei ole ükski: "Oh, ma nii muude asjade seas tegin." Või noh, muidugi tegin muude asjade seas, ega teised asjad tegemata ei jäänud siis - aga ma võtsin endast absoluutselt viimase välja. Ja kui siis ei tule kiitust, vaimustust ja imetlusohkeid, on totaalse meeleheite aeg. Sest ma andsin oma parima, mitte midagi ei olnud kuskilt rohkem võtta ja IKKA ei old piisavalt hea? 
Oh, kus ma jään.

Äkki ei ole normaalne nii palju panustada? S.t. endast kõike anda? Äkki normaalsed inimesed ei ponnista end pooleks alati? Või mis, äkki "normaalsed" autistid ka ei panusta nii palju? Sest ma peaksin ju teadma - ma teangi, mõistusega - et ega ma mingi normaalne ATH ega normaalne autist ka ole. Täitsa võimalik, et pole isegi normaalne AuTH. 
Nii palju siis kuulumisest.
Ja tulles tagasi sinna, et kui ma olen oma parima teinud ja tuleb Asi, ma isegi ei väida, onjo, et tulem olekski täiuslik, onjo. 
Lissalt kui ma annan oma parima ja sellest ei piisa, on meeleheide. Sest minust ei piisa. Jah, muidugi on tagasiside ja meeldimine kinni teises inimeses, mitte enam minus, jah, muidugi ei saa kõigile meeldida, see pole võimalik, ja ideaalne klapp saabub aint siis, kui sattub õige vastuvõtja - aga nii valus on, kui see õige vastuvõtja ei sattu liinile. 
Sest nii ehk teisiti MINA andsin oma parima.

Oh, veel üks mõte: äkki seepärast ei tahetud mulle siinsete ja fb-kommentaatorite poolt last lubada? Äkki seepärast peab normaalteadvuste arust asja ikka "hoolega läbi mõtlema", kui tahad kodulooma võtta? Sest nende arust ei ole iseenesestmõistetav kõõluda oma jaksamise ülemise serva peal ja anda oma parimat kogu aeg? "Hoolega läbi mõtlemine," sest kas ma ikka saan oma igapäevase mugavuse ohverdada selle ja tolle pärast ja mugavust ongi vähem?
Daamid ja härrad ja kõik muud, mul ei ole mugavust nagunii. Nagunii ma annan oma parima. Olgu siis vähemalt miski-keski, kes mulle rõõmu ka teeb selle vaeva sees, mis elamine on!
Dohh.

Nii vapper Totoro

Kudzu küsis õue ise ja muidugi sai ka. Nüüd kõnnib toas ringi ja tutvub.
Ei joo, ei söö (ka liha sisse peidetud tablett ei lähe sisse), aga toibub. 

Hõisake natuke?

Totorol on homme operatsioon. 
Väike vaene kutsu, tal on nii halb ja nõrk olla oma mädaneva emakaga. See lõigatakse välja, antibiootikumid ei aita, ja mul on nii kahju vaadata, kui hädine ja kurb ta on. Pisikene armas kutsu! 
Ma ise olen ka siuke hädine, seega tunnen eriti kaasa. Sest mul vähemalt ei ole palavikku (enam) ja kuskilt ei valuta. Ma ei muretse ka, et äkki äkki äkki läheb temaga päris pahasti. 
Väga tore loomaarst on, täiega pöörab tähelepanu ja hoolib. 

Mina ise tõusen muidugi olukorra kõrgusele ja kui on vaja, saan hakkama. Aga see on nii veider, kuidas ma pean sundima end sööma, sest isu üldse ei ole, aga ma PEAN olema toidetud ja tegevusvalmis, orgunnima rahad, auto koerale järgi jms, mida, noh, on VAJA. 
Suudan küll, sest on vaja.
Aga pöörata tähelepanu sellele, mida ma ise tahan, on peaaegu võimatu. 
Et ma parasjagu üritan ka K.ga asju korda saada - või noh, selgeks - teeb kõik veel sürreaalsemaks. 
Mulle meeldiks, kui vähemalt maailm saaks mulle tagasisidet, et mind on hinnatud ja armastatakse, kirjuta veel, aga saan aint tunnet, et pole küllalt hea. 
Sest ega mingi möödundnädalane pai enam aita, oleks ikka uusi ja uusi tarvis.

***

Peale lõunaund tõden masendunult, et mul on külm (sest ma ei ole eriti söönud, ilmselt) ja olen hirmus väsinud.
Sest kere ajas mu üles lõunaunest enneaegu, väites, et ema helistab, kus telefon?! aga muidugi tühja keegi helistas. Lihtsalt Organism, noh, arvas, et enam pole magamisaeg. 
Nüüd ma olen väsinud ja kurb. Mõtlen, et PEAN sööma jälle, aga nii üldse ei taha ... Olgu, mandariini võib. 
No mis elu see on?!

Näri, väga väga naine, nüüd seda mandariini! Pole erilist abi sellest, et sul on lõik põses nagu hamstril. Oleks vähemalt šokolaad, see sulaks ise.
Olgu, võtan šokolaadi. Šokolaadi süüa on igatahes parem kui üldse mitte süüa. Vähemalt minu puhul küll.

Jah, muidugi ma saan hakkama. 
Aga jube tore oleks, kui keegi kõrval hõiskaks, et ma olen nii vapper, nii osav, nii hea ja lisaks kirjutan ka toredasti. Täiega oivaline!

Veel kerget argipäeva

Jälle on kange himu olla armastatud, olla tähele pandud, et minu tegemisi hinnataks ja mu kirjutisi loetaks. 

Võib näha teatavat sidet peavaluga - kui pea kasvõi veidi tuikab, armastusevajadus kasvab kohe kordades. 
Jep, olen iseenda-asjatundja. 
Muuhulgas olen tuvastanud, et näljapeavalu ja samas vastikus igasuguse vähegi korralikuma söögi vastu tähendab, et iga paari tunni tagant jäätist süües saab enam-vähem siiski elada. 
Kui välistemperatuur on üle 22 kraadi Celsiuse, on jäätis alati kohane ja tundub talutav. Arbuus, marjad ja puuviljad samuti, aga need ei aita näljapeavalu vastu üldse. Võileib on juba kahtlane kraam, üldse ei ahvatle, aga vahel suudan ta siiski sisse suruda. Korralikumad toidud - pärast päikeseloojangut ainult. 
Jaah, muud depressiooninähud on taandunud, aga isupuudus ja peavalu on ikka kohal. Võimalik, et need on ka kuumast.
Aga toas töötab meil tore konditsioneer ja siin ei ole üldse halb olla, nii et ma tegelikult ei saa aru, mismoodi mu vaevad kuumast olla saavad.

Kirjutada midagi ei taha - vahepeal tahtsin, aga K, kes pidi meile taustakronoloogia tegema "homseks", ei ole kaks nädalat seda teinud - aga hakkasin uuesti "Eikusagit" lugema ja nauding, nauding. 
Enne lugesin läbi "Kübekese elutervet vihkamist" ja see on krdi hea kogu. Täitsa ... vau. Oh, nüüd, kus ma ise ka kõike lugenud olen, võin linkida Rentsi arvustust ja Goodreadsi ka. Minust on vähe juttu, aga seal kogumikus on tõsiselt häid lugusid ja nüüd ma võin täitsa rahuga tunnistada, et minu oma on keskmik ja see on ok.Sest no NII häid!

Olen jälle ujumas hakanud käima ja see on samuti nauding, nauding. Jah, väsitab küll. Jaksan muid asju vähem. Aga mõnu on nii suur, et tühja neist muudest asjadest. Ujun ikkagi.
Täna lähen öösel. Päeval käisin küll väljas - sest mul on koer ja poodi on ka vaja vahepeal jõuda - ent nii lühidalt kui andis. 
Üldse ei kisu end üle kuumutama. 

Vaene Totoro, kes toakoerana on oma karvahetusega päris aastaaegadega võrreldes väga nihkes, on korralikult talvekarvane ning sureb sellest hoolimata, et ma kõik õueskäimised katsun teha jõe ääres käimisega koos, et ta saaks end vees jahutada. Ta teab ka, et niimoodi saab, kuigi korralikult ujuma tuleb ikka ainult minuga. Aga muidu ta läheb jõkke, istub sinna maha ning naeratab õndsalt. Alati. Vahel istub minuti. Vahel viis. Kui ära tüdineb, tuleb välja ning tal on märjana selgelt parem olla, kui varem oli. 

Ooh, ma panen pildi Totorost, kes loeb "Kübekest elutervet vihkamist", kuigi ma olen seda pilti juba ohtralt jaganud igal pool. Aga see on ka hea pilt - kui Poeglaps oma telefoni minu käest tagasi sai, ta esmalt oigas, et ma tegin mingi 400 pilti, mida krdit?! Aga kui ta siis seda konkreetset nägi, ta nõustus, et olgu, võibolla oli paljude piltide tegemisel mingi mõte. 
Sest enamasti, eks ole, EI vaadanud koer raamatusse, vaid igale poole mujale. 

Ta ei tunne ulmekirjanduse vastu üldse nii suurt huvi, kui kirjaniku koerana tundma peaks. 
Muide, Tütarlaps loeb "Devolutsiooni" ja talle meeldib. "Vahepeal on nii emme! Ei söö lilli!"
Poeglaps on 10 lk lugenud ja kurtis, et keel on raske. "Misasi on veeni-red? See ei ole eestikeelne sõna!" (Kui ütlesin, et kle, vee-nired, ta noogutas. "Oih. Minu paha.") Ja mismõttes "vahetu ümbrus"? Tema kasutab sõna "vahetu" ainult aja, mitte koha kohta! 
Aga ta oli nõus edasi lugema, lihtsalt mitte kohe, nii et võit ikkagi. 

Üldiselt on suveaeg, siis kui elu on kerge, vist. 
Ainult armastust, armastust tahaks rohkem.