reede, 29. september 2023

Kummalised muutused

Lugesin suvaliselt oma vanu poste üle ja suu vajus lahti.
Metafoor, suu vajus lahti kujundina, mitte päris suu. 
Ütlen, et kõik mõistaksid. 
Vata, ma omast arust kirjutan väga selgelt ja väljendun arusaadavalt. Kogu aeg.
Aga üks umbes aastavanune post, mida lugesin, oli selline, et kui ma poleks enam-vähem mäletanud, mida mõtlesin, oleksin täiesti segaduses olnud.
Kes on "tema". Kes on järgmine "tema"? Oot, Murca? K? Mina ise? Mingi anonüümne kujutlus inimesest, kellega mul armusuhe on? Mis aiavärav? Kelle kirju lehm????

Ma ei oska kirjutada!
Või noh.
Arvasin, et oskan. Arvan ikka veel. Ei saa ju olla, et mu ainus väljapaistev oskus on tegelikult soovmõtlemine ja ma ei oskagi midagi?
Mis toimub?

On võimalik, et oma ATH-ravimitega olen ma lihtsalt teistsugune inimene. Mõtlen teistmoodi, loen teistmoodi, tajun teistmoodi. Võibolla vana mina ja uus mina ei haaku omavahel.
Ma ei saa aasta eest kirjutatust aru, sest ma ei suuda enam niimoodi mõelda. Loomulikud assotsiatsioonid jooksevad teisi teid mööda.
HMMM!
Asi võib tõesti olla ravimis. Sest on igasuguseid - IGASUGUSEID - detaile, mis tunduvad aburdsed, aga mis on EnneRavi ja PärastRavi erinevad.
Näiteks olen muutunud hajameelsemaks. Mis EI ole asi, mida ATH-ravimist ootaks. Aga no mina ei olnud absoluutselt hajameelne enne. Isegi mitte natuke. Hajameelsuse võimatus oli isegi asi, mille üle Pärast Rongi mõnda aega kurtsin. 
Kogu aeg pidi kõigele mõtlema. KÕIGELE. See kurnas jubedalt. Kaotasin võime panna asi lihtsalt suvalisse kohta käest ära, sest ma pidin alati mõtlema, kuhu, ja siis võis juba mingile läbimõeldud kohale ka panna. Hirmus oli.
Kuni ära harjusin. 

Nüüd hakkasin jahvatama kohvi, kuigi kohviveskis oli juba jahvatud kohv ootamas. Tera tegi paar ringi, enne kui adusin, et miski on valesti. Oh, krt, siin ON juba puru sees, mitte oad! 
Või teine kord kasutasin kohvilusikat millekski muuks kui kohvi tõstmiseks (mida ma muidu kunagi ei tee), viskasin selle pärast kraanikaussi ja hiljem olin üllatunud, et mida?! Kohvitõstmise lusikas on tavalisest kohast kadunud.
Mu süütenöör on lühemaks muutunud. Mitte et otseselt kergemini vihastaksin, aga ma ütlen varmamalt välja asju, mille tagajärjel phmt võiks konflikt tekkida. Mis kindlasti ei ole leebe õhkkonna loomise vahend.
"See ei olnud naljakas."
"See ei olnud ka naljakas."
Mitte et mu huumorimeel oleks muutunud. Nüüd ma lihtsalt ütlen välja.
Keegi teine andis aru oma kummalisest kogemusest. Pihtasaanu samas seltskonnas kehitas õlgu, et juhus. Mina: "Sa teed vahel selliseid veidraid asju, jaa."
Kompromissitu ausus. Mitte räigelt väljendatud, aga ilma oma metüülfenidaatvesinikkloriidita oleksin lihtsalt vait olnud.
Isegi mitte mõelnud: "Parem olen vait."
Mulle poleks pähegi tulnud midagi öelda. 
On ebamäärane tunne, et see vist ka ei ole see, mida ATH-rohi üldjuhul teeb. Oleksin nagu kuulnud, kuidas keevalised mehed on hoopis rahumeelsemad pärast ravi pealesaamist. Kuidas stimulant aitab asju meeles pidada ja rahustab.
Mina lähen hajameelsemaks ja otsekohesemaks. Tõsi, mitte keevalisemaks. Ma olen rahulikult väga mina ise.
Teen rohkem kirjavigu, mis pole isegi trükivead, vaid mingid absurdsed mitmuse tugeva t-ga lõpetamised või sõnadest kahe tähe vahelt ära unustamised vms. 

Aga olen eluga palju rohkem rahul. Ei, see on valesti öeldud. 
Ma olen eluga PALJU rohkem rahul. PAAAAAALJUUUUUUUU!!!!!! 

Täna hommikul kuulasin muusikat. Mingi 8 laulu, enne kui meh hakkas. See on kuulmatult palju. Vaatasin isegi ühte videot täiesti vabatahtlikult, mitte kellegi rõõmustamiseks, kes mulle lingi saatis ja arvas, et mulle võiks meeldida. 
Nagu ... täielik ime.

kolmapäev, 27. september 2023

Olukorrast keha(de)s

Täiesti imeline. 
Duloksetiin andis mulle eluisu tagasi ning võttis ära lakkamatu halva tunde. Mitte et mul päriselt olnuks meeles, mida "hea" tähendab, aga kuidas EI OLE HALB oli imeline.
Aga see ATH ravim (Medikinet) tegi elu HEAKS. Nagu ... ma naeratan omaette mitte seepärast, et peab, ülespoole suunurgad mõjutavad aju, vaid lihtsalt nii tore on olla. Eile pesin KÕIK korteri aknad ära, raamid ka, tegin aknalauad korda ja nüüd on täiesti pentsikult tore aknast välja vaadata. Ma päriselt loodan, et asjad võivad minna paremaks - see on nii suur asi, et võtab viiksuma.

Taevas, kuidas ma vihkan väidet, et ootused teevad elu halvaks, ela ootusteta ja on lill. Ootuste ja lootusteta elamine on põrgu. Kogu aeg on halb ja pole lootustki, et miski aitaks, ükskõik mis - jääbki halvaks. 
Raisk ... kust need inimesed tulevad, kes väidavad, et ootused on halvad??? Mis elu nad elavad???
Minu eluga pole sel küll kokkupuudet. Minu jaoks on millegi (abstraktse või konkreetse) ootamine väga positiivne märk, näitab, et mul on hea. 

(Nad elavad head elu, dohh. Neil juba ON hea, millegi ootamine ja siis mitte saamine ongi nende ainus tragöödia. Nad ei saa aru elust, mis on raske ja millegi lootmine annab vähemalt mingi valguskiire. Jah, võib minna halvasti ja ma ei saa seda valgust - aga võib minna ka hästi!)
(Krt, ma olen IKKA VEEL vihane, kuigi viimasest korrast, kui sõber mulle sedasi ütles: "Ära oota midagi, võta elu, nagu ta on", on heldelt seitse või lausa kaheksa aastat möödas. Ja seesinane sõber on väga tore tegelikult. Aga ikkagi. Kuidas inimesed niivõrd üldse aru ei saanud! Ja mina ka ei saanud. Ma teadsin, et see on vale asi, mida mulle öeldi, aga miks see vale oli, ei teadnud. Lihtsalt ei klappinud, aga miks, ei taibanud.)
Faking rahus ja õnnes nirvaanabudistid ... jaa-jaa, ideeliselt ma saan aru, et võid olla janusse suremas või surnuks põlemas ja ikka oludega rahul, aga praktikas ma ei kujuta seda ette. Mina suudaksin selles olukorras ainult siis midagi muud kui pundar ahastust olla, kui oleksin vihane. Niipea, kui viha muid tundeid ära ei varjutaks, jookseks sisse valuvaluvaluvaluvalu ja ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas on võimalik leida, et nojah, valu, pole oluline. 
Või noh, ma saan selllest aru teatud laadi nõrkade valude puhul. Aga kui kõrvetad kasvõi sõrme korralikult ära, on jube. Kuidas ideaalne nirvaanabudist naeratades ja rahumeeli surnuks põleb, aru ma ei saa.
Minu meelest on see võimalik ainult lugudes. Päriselt arvata, et nii võib juhtuda, on nagu jumalasse uskumine - usud midagi võimatut, sest lihtsalt ... usud. Tuli siuke tunne peale.

Tegelikult ajavad mind tigedaks kõik usud, mis väidavad, et kui sa piisavalt õigesti ja hästi mõtled, su keha lakkab olemast oluline ja ei oma su üle mingit võimu. Näiteks psühholoogia kohtumisteraapia-usk =P Need silmaliigutuste-teraapiad, millest ep rääkis, on vist teine tera, nad üritavad pääseda sügavamale kui mõistus. Aga niipea, kui mõistuse kaudu üritatakse keha toimimist muuta., ma nördin ja imestan, miks inimesed nii lollid küll on. Sest kehalised reaktsioonid tulevad ENNE mõistuslikke. Keha on esmatasand. Mõistus on väga hiline evolutsioonis ette tulnud ilming, keha kõige vanem üldse. Kõik baasiliselt oluline tehakse mõistust kaasamata. Kuigi teoreetiliselt ma saan aru, et teatud olukordades on vaja end keha reaktsiooni pealt mõistuse alla ümber lülitada ja see aitab (õuduskramp millegi kunagi hirmutanu ette tulemisel ja endale rääkimine, et see on täiesti ohutu kastmisvoolik, maohirmul ei ole sellesse olukorda asja), kuna minul endal ei ole kunagi nii olnud, ma ei kujuta ette, kuidas see käib.

Ehk minu jaoks on endaga rääkimine väikesemõjuline protsess. Midagi saavutab, aga nii vähe, et see ei tasu pingutamist ära. Sest keha juhib nii võimsalt mängu, et ... Mõistus on ju ka osa kehast. Aju on keha ja kõik, mis seal toimub, samuti. Enda terveks, rahulikuks ja õnnelikuks mõtlemine tundub väga iseenda juukseidpidi soost välja tirimisena, kui seda teadvustada. 

Muide, te märkate, kuidas postitus algas ülevas meeleolus, aga kuskil neljandast lõigust saati läks mürgiseks? Päeva jooksul kirjutatud ja õhtul hakkas mul pea valutama. 
Keha juhib mängu. 

pühapäev, 24. september 2023

OMG

OMG ma koristasin köögikapi alumise riiuli ära - ma pole varem seda kappi KUNAGI koristanud ega isegi mõelnud, et peaks. Kuskil kolm aastat tagasi kolisime siia, sestsaati on, nagu on. 

Ma nõelusin ära püksid, mis kapiserval poolteist aastat ootasid, kuni mul peaks tulema tuju neid nõeluda. 

Ma koristasin köögikapipealse - seda ma tavaliselt võtan laiguti märja lapiga. Noh, et otseselt silma hakkav räpp oleks ära koristatud. Nüüd koristasin terve köögikapipealse, panin köömnepurki, mis seal jõuludest saati ootas, köömned sisse ja purgi riiulile. Veiniklaasi, mis seal aasta otsa seisnud on, pesin puhtaks, hõõrusin rätikuga kuivaks ja kappi. Riided, mis heldelt kaks aastat lauanurgal "pole mustad, pole ka puhtad ja selga panna ei taha, ei sobi küllalt hästi" oodanud, viskasin pesumasinasse ja ühe üldse minema - isegi ei anneta kuhugi, kellel sellist vaja peaks olema???

Pappkarbi "nii ilusat ja tervet karpi ei raatsi ära visata, nii et las ootab kasutult külmkapi peal" astusin puruks ning viskasin ka minema.

Külmkapipealse koristamise käigus.

Mis minuga toimub?! Kes see inimene ON???
Kas ma nüüd suudan kõike? Äkki ma julgen larpama minna?
Eeeee ... seda vist veel mitte. Aga vähemalt on tekkinud mingi huvi, mingi tunne, et see võib olla lahe, mitte ainult hirmus vaev ning kõiges mitte-oodatava-headusega-esinemine. 
Mis on ka edasiminek.

Ma ütlesin Poeglapsele, et ta ise süüa teeks, ja siis juhendasin. Muidugi ta suutis, ega ta mingi ... pole. Praed sibula ja küüslaugu ära, siis kana sinna otsa, ootad veidi. Siis riis ja maitseained.
Aga mina eelistan üldiselt ise ära teha, mitte öelda talle, et tema teeks. Seekord sain öeldud.
Imeline.  

Ma vajan ikkagi lõunaund. Ma väsin ikkagi ära. Aga mitte nii hullusti ja peavalu on ka pisem ja oh, ohhh ... Loodetavasti nüüd hakkabki nii olema!

reede, 22. september 2023

Käes

Ossaa! Mul on nüüd ATH diagnoos!
Ravimid ootavad apteegis!
Nii põnev!
Nii lahe!
Soovitan dr Kadri Kooli kõigile!
Sest ta on nii sõbralik ja heatahtlik.

Oi, ma olen segaduses. Saate aru, kogu aeg, kogu elu, iga episood on olnud: "Sa eksid/valetad/ei saa aru/ajad segast/pole tõsiseltvõetav/keegi ei saa selline olla/ole normaalne," vms ja nüüd inimene uskus minu räägitut, testid kinnitasid samuti, ja hoplaa: mul ongi diagnoos. 
Qb-testi tulemus tundus TALLE kinnitav. Mees, kellega Confidos asju ajasin, ütles, et "pole tüüpiline" ja "erinevused tavalisega võrreldes võivad tulla ravimitest, mida võtad".
Mis. Iganes.
Hämmastav, aga nüüd mul on diagnoos. Imeline, kuid imelik. 
Ma TÕESTI ei ole harjunud sellega, et inimesed usuvad mind ilma nende aastepikkuse sissesöötmise ja oludega tutvustamiseta. 
2 kohtumist ja olemas. 
Mida paganat ...

Sattusin säärasesse vaimustusse, et pesin köögipõranda ära. 
Eiei, olen seda varem ka teinud - viimati kunagi möödunud aastal. Aga ma ei pese põrandaid just sageli =) 
Oli päris plekiliseks läinud ja sissehõõrdunud mustust tuli välja leotada (kuidas põrandat leotada? Ajad märja mopiga vee laiali ja ootad). PUHTAKS muidugi ei läinud, aga no nii kõrgele, et põrand kogu sissehõõrdunud mustusest puhtaks saada, ma nüüd ka oma latti ei sea. Pfff. Olge nüüd.
Ma olin natuke liiga optimistlik, valides köögile põrandat pannes sinna helehalli ja kreemika mustriga linoleumi. 
PVC. Ok. PVC.

Ma ei tea, mida ma veel võiksin teha ... Oh, ma teen kätekõverdusi! Köögis, sest seal on praegu kõige puhtam põrand.

Pesin kempsupoti ära. Tõin pesu õuest sisse. Olen nii väsinud ...
Aga ikka innukas ja vaimustuses. 
Elu on vahelduseks hea.

kolmapäev, 20. september 2023

Plaanimisest veel

Katsetasin juutuubi abil Rocky Horroriks meigi tegemist. 
See võttis tunni ja ma veendusin, et vajan mingit valget puudrit. Mu nägu ei olnud lõpuks mitte heleldam kui ülejäänud keha, vaid tumedam. Muidu läks üllatavalt hästi - algus oli nii jube, et ootasin halvimat, aga pärast lauvärvi pealekandmist hakkas värk välja nägema nagu rõhutatud-lipakalik-stiil ja isegi valet tooni huulepulk ei seganud.
Õige toon on mul emakodus olemas. Kunagi leevike ostis mulle kolm või neli eredavärvilist huulepulka, et teha huultest makrovõtteid. Pildid tulid ilusad, aga ma ei salvestanud neid, sest noh: mul on mu huuled iga päev olemas, mul ei ole vaja mingeid valgel taustal musisuid. 
Nüüd on muidugi kahju.
Ent pulgad on alles - ma valisin suhteliselt normaalse firma omad ka. Mitte väga  kalli, aga mitte ka päris odava. Artdeco. 
Aga jah.
Kuskilt peaks leidma odava valge puudri või selle laenama, sest muidu pole üldse õige. Või ... maeitea, mingi väga heleda.

Ärge nüüd pildi peale kohkuge - ma ei ole osav fotograaf ja ei oska isegi selfifunktsiooni kaamerale peale panna. See on peeglist tehtud. Poja telefoniga. Sest mina ometi endale mingit puutetundlikku õudust ei hangi, kui mul käed pidevalt värisevad.
Eriti parem. 


Jaa-jaa, ebatäiuslik.
Aga kuulge, see on esimene katsetus ka alles!
Teine katse Frank-N-Furteri meigiga tuleb ilmselt juba filmivaatamiseks valmistudes, sest ega ma nüüd jaburaks ka ei lähe ettevalmistustega =) Vead ja raskused on tuvastatud, rohkem pole vaja.
Valge, kust ma saan valge puudri ...
Lauvärvi tuleb rohkem panna. 
Kulmudele üles must lainerjoon, aga selle alla juba lähebki ainult lauvärv.
Kunstripsmed on ilmselt ka teema.
Aga vähemalt siit pildilt pole peaaegu üldse näha, millist hirmsat vaeva ma kontuurimisega nägin, nii et sarnade alla ja nina külgedele võib rahulikult rohkem tumedust panna.
Ja jah, ma ajan kaenalde alt isegi karvad ära =P Aga sellega asi ka piirdub. Ma ei hakka juukseid värvima ega võltstätokat joonistama. On neid endal mittevõltse küllalt ja ma ei ole cosplay-inimene. Mulle käib kuidagi vastu olla mingi tegelasega võimalikult sarnane. Ma võtan tema stiili, teen endaga midagi samas stiilis ning nõnda tundub mulle kuidagi ... ehedam.

Lisaks loen parasjagu raamatut autistidest. See on päris hea raamat. "Autistid. Autismispektri häirega naistest". Ei, ei ole täiuslik. Aga hea. 
Üks teema, mida Kaur ei tahtnud uskuda, oli (siin raamatus autistide kohta, mina lugesin enne sama ATH-inimeste kohta) harjumuse mittetekkimine. Et iga kord vara ärgates ja lastele hommikusööki tehes on üheraske. Pole võimalik "programmi sisse lülitada".
Tsiteerin raamatut: "Autistlikud inimesed ei kasuta lihtsate ülesannete täitmisel automatiseeritud mälu. Selle asemel kasutavad nad seda ajuosa, mis lahendab probleeme intellektuaalselt." 
Ja nii ongi. Iga krdi kord peab mõtlema, mismoodi sibulat hakkida, rulood üles või alla kerida, tolmuimejat kasutada, kastet või salatit teha. Kohvi keeta. Aga samas ma olen õppinud oma tunnetust usaldama. Vähem ette mõtlema, mismoodi just asja teha, lihtsalt tegema hakkama ja tee peal avastama, et pole hullu, ma tegelikult oskan ja suudan. 
Olen õppinud möödunud kümnel aastal lihtsalt iseennast usaldama, kuigi mul on raske täpselt ette kujutada, kuidas mingit asja teen. 
Kui olen sellega senisel 30, 300 või 2976 korral hakkama saanud, saan ilmselt ka järgmisel korral.
Aga ma ei tunneta seda midaiganest automaatsusena või stressivaba tegevusena. See on lihtsalt usaldus enda vastu, et kui ma teen, mul tuleb tegevuse käigus meelde, mida järgmisena teha tuleb.
Küll tuleb. 
Ära põe, naine.

Esimese teema juurde tagasi: kui keegi ei laena mulle mingit valget või väga heledat jumestuskreemi või puudrit, no ajan ilma läbi ja EI PÕE. Saan hakkama. Nii on ka täiesti kõlbulik juba. 

Olen õppinud, et ma ei pea kõike peensusteni ette kujutama ning läbi mõtlema, enne kui tegema hakkan. Tähendab, kui olen seda asja varem juba teinud, muidugi. Esimest korda - jaa, siis küll. Sest ma ei saa ju usaldada oma tunnetust asja osas, mida ma iial teinud pole! 
Dohh.
Sellepärast ma teengi meikimise enne filmi jaoks meikimist läbi. Siis ma tean, et saan vähemalt enam-vähem tulemuse kätte, kuna olen korra juba saanud. 

laupäev, 16. september 2023

Plaan

Otsustasin ära, et lähen Sõpruse eriseansile Rocky Horror Picture Show'd vaatama ja niipea, kui olin seda teinud ja elevuses kostüümi ette kujutasin ning pileti ära ostsin, sain silmipimestava peavaluhoo.
"Ma ei taha tegelt välja inimeste sekka minna," ütles pea sellega. "Isegi mitte nii, et ainult istun paar tundi. Ma ei taha!"
Aga samas, eksole, on mul Rocky Horroriga seotud kõvasti sentimentaalseid tundeid ja mälestusi. Eriti pärast viimast eriseanssi, kus ka käisin. Nimelt seal arutasime, kes on kes sealt filmist ja mina ei osanud end määratleda. Mispeale üks ütles mühatusega, umbes nagu "selge ju", et mina olen muidugi Frank-N-Furter. See, keda mängib Tim Curry.
Siis ma õhelesin. Sest välimus ja olek, kõik klappis (välja arvatud transseksuaalne joon), muidugi mina! Samas ma siiralt hämmeldusin, et viimaks mina olengi peategelane kuskilt. Ongi peategelane nagu mina! Oooo!!!!

Mina Pärast Rongi 2015,
meigita ja jaksuta.
Praegu on mul umbes sama soeng.
Teh Legend
Ehk siis: ma lähen tõesti, kostümeerituna pea kuklas, aga sumatriptaani on kah kotis kaasas mitu tabletti. 
Sest ma vihkan valu. 
Lissalt ... ei ole väga tark. Ei väldi seda, vaid loodan tablettide peal välja vedada. 

Jaa, mu aplomb on ehtne. Ma ainult maksan selle eest kõrget hinda. 

Oh põrgut, ma ei ole täna ju duloksetiini võtnud! See on ka peavaluvastane ju!

***

teisipäev, 12. september 2023

Eneseõigustus

Tusane teisipäev. 
Hommik enam ei ole - ma olen hakanud kohutavalt palju magama, kahtlustan duloksetiini suurema annuse mõju - ja ärkasin kella 1 paiku lõunal. Enne oli pidanud kuskil 7 ja 8 vahel pojaga vaimset duelli, mille mina kaotasin sõnadega: "Fakit, ära siis mine!" ja kirjutasin kohe päriselt ärgates talle ka puudumistõendi kooli jaoks.
"Tervislikud põhjused" võtavad ka vaimse tervise enda alla, eks? Nii et rangelt võttes ma isegi ei valetanud. 

Ma ei ole rahul. 

Mõned päevad tagasi ütles ta mulle (mu oma laps!), et ma ei saa end lugeda väga heaks emaks, kui mul see enesetapuepisood oli. Et talle see väga mõju ei avaldanud, aga Tütarlaps ju jäigi mu emakojju ja tema elu ikka keeras emme enesetapmine põhjalikult segi. Ja üldse ja üldse.
Mina mõtlesin seni, et no mul oli raske ja siis ma jäin haigeks ja läksin põhjalikult katki, aga see ei muuda mitte midagi mu hea ema olemises. Iga ema võib haigeks jääda ja surma saada, keegi pole SELLEpärast halb ema.
Aga mu oma laps leiab, et muudab. See oli ebameeldiv avastus. 
"No pärast sa oled väga hea olnud ja enne olid adekvaatne," ütles Poeglapse lohutuseks. 
Ma pole päris kindel, kas see on lohutav. Mingit "pärastit" poleks ju saanud ollagi, kui episoodi ennast poleks olnud? Ma poleks asju niimoodi läbi ja ümber mõelnud?
Aga ma ei hakka surkima, et kule, nii ei saa ju mõelda. Selgelt saab, kui ta seda teeb. 

No ja nüüd ei läinud ta kooli ka. Rahulolematus mulle kui emale nii lapselt endalt kui väliste näitajate põhjal. (Välised näitajad stiilis: "Ühiskonna arust hea ema lapsed käivad iga päev koolis ja ei ole neuroerilised, mis on ainult kasvatusprobleem.")
Mulle endale ei meeldi hirmusväga ka see jutt, mille täna lõpetasin, see romaan, mis ootab lõpetamist, ka täiuslik pole, ja ma kirjanikuna hetkel ei arva endast väga midagi.
Muust rääkimata. 
Nautimisvõime on alles, nii et loen "Võlukunsti värvi", söön juustupirukat ja üritan maailma ignoreerida.
Aga ikkagi on tunne, et inimene on nõme olla. 
Miks ma pean ...
Miks nad tahavad? Kust tuleb see hunnik inimesi, kes TAHAVAD kesta? Ja surmahirm ja lein ja ...
Kisub morbiidseks. Lihtsalt tundub nii krdi ebaõiglane, et ma pean kogu aeg võitlust, et maailmas püsida, kogu aeg sunnin end olema (nautimasundimine ei tööta, see annab ainult "nojah, peaksin seda nautima"-tulemuse), ja lisaks olen ma selles süüdi ja halb inimene, sest mis õigusega ma teeksin teised kurvaks, kui elamast loobuksin, ma olen ikka nii halb inimene. 
Nagu - nii ebaõiglane. 

Mulle tuli just meelde, miks enesetapp juba enne kooli mu jaoks teema oli. Sest kõige halvem asi, mis mu jaoks eksisteeris, oli pahandamine. Pahandamine ja nördimus, et ma pole selline, nagu need teised tahaksid. Aga kui ma surnud oleksin, siis oleks neil kahju, siis nad tahaksid mind tagasi just sellisena, nagu ma olin. Nii et täiesti loogiline oli surra tahta - null negatiivset punkti. Ainus asi, et mul polnud head meetodit. Kujutasin ette end kööginoaga rindu pussitamas, ent olgem ausad - see ilmselt ei oleks surmaga lõppenud. 
Ja valu karstin ma pealegi. Meres olin mõnikord ülepea-lainetega kohtunud. See ei olnud meeldiv, nii et enda uputamine jäi ära. Auto alla mõtlesin joosta, aga see nagu ka piisavalt lõplikuna ei tundunud: isegi reklaamis oli kuunäoga laps, kes ütles, et "Väga valus oli," auto ette jooksmise ja avarii kohta. Nii et ta kindlasti ei olnud surnud. 
Ma ei jõudnudki suremise-mõttest edasi, tegudeni. 
Ei, ma ei räägi praegu selleks, et mõista anda: nüüd jõuaksin tegudeni. Ma räägin selleks, et näidata: ma olen effing kogu elu vaevelnud moel, nagu paljud, hirmus paljud ei ole, ja siis olen MINA halb inimene, kui ma enam ei jaksa? 
Kus, kurat, on loogika????

laupäev, 9. september 2023

Laisk laupäevahommik

Mu pea peaaegu ei valuta, mul on õunakook ja must kohv ja laisk laupäevahommik. 
No olgu, kell on 11.59, laias laastus lõuna. 
Olen üsna vähe kirjutanud viimastel päevadel, sest effing peavalu, ja teinud ainult kõige kergemat trenni või jooksnud natuke, kui valu on väike. Aga see kõik on andnud ilmatu rahutunde, kui pea viimaks ei valuta (olgu, peaaegu ei valuta) ja maailm tundub sõbralik. 
Lisaks soovitas psühhiaater suurendada duloksetiiniannust veel kolmandiku võrra ja kahtlustan, et sel on samuti mõju. "Ma olen ikka veel suremas (me kõik oleme suremas, seda elamine tähendabki - liikumist ajas surma poole), aga olen seejuures rõõmus ja rahul," nagu ütleb anekdoot antidepressantidest. 
Aint mingit anekdootlikkust pole - see ongi tõsi. Meie kehad peaksid tootma nii palju tunnet helgeks tõmbavaid kemikaale, et elu tundub hea, ja kui nad seda ei suuda, kui meie pilk elule on kaine, on see peaaegu talumatu. Elu depressiooniga = kaine pilk elule = pole üldse hea. 

Loomade tervisega on ikka (jälle) kahtlased lood. 
Mitte et ma arvaksin, et teile tuleb raporteerida koera igast niitsatusest, kuid see on juba koomiline. Või peaaegu.
Leidsime üleeile toolilt, kus kass magada armastab, kolm üsna suurt kuivanud vere plekki.
Vaatasime Poeglapsega üksteisele otsa.
Ohkasime ühekorraga häälekalt.
"Nende loomadega on aina jama!" ütles poeg. Siis vaatasime kassi üle. Ühtegi välist vigastust ei leidnud (mis on halb uudis), aga samas kuna kass käitus, nagu poleks tal elus ühtegi muret peale selle, et süüa ei anta piisavalt sageli, otsustasime oodata-vaadata. 
Seni ei ole uut verepulma toimunud. Aga minu ülitähelepanelike silmade ja kõrvade jaoks küsib kass süüa veidi vähem innukalt. Joob rohkem. Liivakasti kasutab tavalisel määral. Kaks korda on enne joomist kurva häälega nägunud. Natuke midagi on viltu, ent vist mitte väga.
Ma ei oota halvimat. Antidepressandid töötavad. Äkki veab ja saab ise terveks. 

Koer sõi põieantibiootikumid lõpuni, aga ma ei leidnud endas mahvi kontrollanalüüsiks pissi koguda. Neli päeva pärast antibiootikumikuuri lõppu küsis ta öösel välja ja ainult pissis. Minu sisetunne ütleb, et põiepõletik pole möödas. Aga kuna sellesama sisetunde järgi elu ei tundunud jäle ja lootusetu, kõik läheb halvasti ja ma pean sellele vastu seisma nagu lõputu tõusulaine vastu, ma hoidsin raha ja energiat kokku ja ei läinud loomaarstile koera uut uriinianalüüsi viima. 
Peab vist ikka. Koguma kust ja minema. 
No ma esmaspäeval.
Peavaluga kadus aeg ka nii kiiresti. Mitte kui kestis, aga takkajärgi vaadates. Ükspäev olin tõsises segaduses, mismoodi mu dušipäev juba käes on, alles ma ju käisin duši all??? Lasin selle päeva üle ka, aga vat järgmisel oli tõesti räpane tunne, selge, et pesupäev lausa möödas, mitte lihtsalt käes. 
Üldiselt on peavalu halb. EI soovita kellelegi.

Muidu, osad inimesed käivad iga päev pesemas? Ma ei ole nemad. Pluss mul on tore Lavlini deodorant, mille mõju kestab nädala, pesemisega ei kao ja higistamist ka ei pärsi, aint lõhna võtab maha. 
Olen selle deodorandi suur fänn. 

Olemine on nüüd väga jõuetu ja rauge, soe ja pehme. Aga noh - nii antidepresseeritud ma ka ei ole, et sellel end takistada laseksin. 
Lähen koeraga jooksma. Kuni pea ei valuta, ma jooksen =P

kolmapäev, 6. september 2023

Urrima haigused

One Piece'i Netflixi adaptsioon on üllatavalt hea. Mitte täiuslik, aga promopiltide ja treileri järgi ma ootasin täielist rämpsu ja see tuli hoopis hea. Olen üllatunud, aga soovitan soojalt. 
Loodetavasti tuleb veel hooaegu. Seni on täiesti vaatamist väärt.

Minult kui Eesti suurimalt One Piece'i-fännilt kaalukas soovitus, onjo? 

Muidu: mõtlesin, et nüüd, kus enam halb ei ole ja enamjaolt lausa hea (peavaluajad välja arvatud, aga isegi need pole sellist lootusetust täis nagu varem), olen sama hea kui terve.
Ja siis mõtlesin larpisarja peale, mis on mu tohutu lemmik ja kus oktoobri keskel uus mäng tuleb - ja mõte sellest mängust osa võtta on otseselt hirmus. "Ei taha plaane." "Mul hakkab isegi mõttest pea valutama." "Ma ikka ootan veel regamisega, ma tõesti ei jaksa praegu sellele mõelda!"

Vist päris terve ei ole.
Tähendab. niii terveks, et AD-d ära võib jätta, ma ei loodagi saada, aga ka nendega elades - ikka terve inimese moodi ei jaksa. 
Oot, kas ma KUNAGI olen terve olnud?
No ma raudselt olen larpidel käinud ja rõõmuga, dohh. Nii et vähemalt olen ma olnud märgatavalt terveM. 
Ootan veel, enne kui ennast kirja panen. Saan terveMAks. Kui mäng tuleb enne peale, kui ma suudan, no sitt lugu. Ma ei jaksa ette valmistada - kõiki neid, kes teevad innuga rekvisiite ja kostüümi, vaatan täielises arusaamatuses. 
Mul pole isegi jalanõusid, millega märga metsa minna oktoobrikuus. Ega üleliigset raha, millega neid osta. 

Pea valutab. Vahelduva eduga on ta valutanul viiel viimasel päeval. Vihkan. Sumatriptaan aitab umbes viieks tunniks, siis hakkab jälle valutama. Peavalust on kopp väga ees - aga no depressioonivalust oli kopp täiesti ees juba märtsis ja vaadake, kaua see kestis! 
Peavalu kestab vähem. Ma juhtumisi tean, sest hetkel olen viie tunni sees viimase sumatriptaani võtmisest ja üpris rahuldav on olla. Mitte päris hea, ent peaaegu. 

Varsti ibukas. Sest tegelt on neli tundi juba möödas ja ma loodan ikka, et valuvaigisti viimaks toimib, ma ei pea oma migreenitablettide karpi aina tühjemaks sööma ja juba varsti uut retsepti tellima. 
Ega nad seal perearstikeskuses ei rõõmusta. Nad hakkavad kahtlema, on mul ikka migreen, äkki on midagi muud. Korra juba helistasid. Aga mina ei taha neis kahtlusi tekitada, sest migreenitabletid toimivad. Vähemalt veidi aega. Võtavad valu maha.
Ja ma tõesti ei salli valu. 
TÕESTI.

***

Järgmine hommik, uus peavalu. 
Uus sumatriptaan.
Nagu ... millal see nüüd lõppeb???