Laisk laupäevahommik

Mu pea peaaegu ei valuta, mul on õunakook ja must kohv ja laisk laupäevahommik. 
No olgu, kell on 11.59, laias laastus lõuna. 
Olen üsna vähe kirjutanud viimastel päevadel, sest effing peavalu, ja teinud ainult kõige kergemat trenni või jooksnud natuke, kui valu on väike. Aga see kõik on andnud ilmatu rahutunde, kui pea viimaks ei valuta (olgu, peaaegu ei valuta) ja maailm tundub sõbralik. 
Lisaks soovitas psühhiaater suurendada duloksetiiniannust veel kolmandiku võrra ja kahtlustan, et sel on samuti mõju. "Ma olen ikka veel suremas (me kõik oleme suremas, seda elamine tähendabki - liikumist ajas surma poole), aga olen seejuures rõõmus ja rahul," nagu ütleb anekdoot antidepressantidest. 
Aint mingit anekdootlikkust pole - see ongi tõsi. Meie kehad peaksid tootma nii palju tunnet helgeks tõmbavaid kemikaale, et elu tundub hea, ja kui nad seda ei suuda, kui meie pilk elule on kaine, on see peaaegu talumatu. Elu depressiooniga = kaine pilk elule = pole üldse hea. 

Loomade tervisega on ikka (jälle) kahtlased lood. 
Mitte et ma arvaksin, et teile tuleb raporteerida koera igast niitsatusest, kuid see on juba koomiline. Või peaaegu.
Leidsime üleeile toolilt, kus kass magada armastab, kolm üsna suurt kuivanud vere plekki.
Vaatasime Poeglapsega üksteisele otsa.
Ohkasime ühekorraga häälekalt.
"Nende loomadega on aina jama!" ütles poeg. Siis vaatasime kassi üle. Ühtegi välist vigastust ei leidnud (mis on halb uudis), aga samas kuna kass käitus, nagu poleks tal elus ühtegi muret peale selle, et süüa ei anta piisavalt sageli, otsustasime oodata-vaadata. 
Seni ei ole uut verepulma toimunud. Aga minu ülitähelepanelike silmade ja kõrvade jaoks küsib kass süüa veidi vähem innukalt. Joob rohkem. Liivakasti kasutab tavalisel määral. Kaks korda on enne joomist kurva häälega nägunud. Natuke midagi on viltu, ent vist mitte väga.
Ma ei oota halvimat. Antidepressandid töötavad. Äkki veab ja saab ise terveks. 

Koer sõi põieantibiootikumid lõpuni, aga ma ei leidnud endas mahvi kontrollanalüüsiks pissi koguda. Neli päeva pärast antibiootikumikuuri lõppu küsis ta öösel välja ja ainult pissis. Minu sisetunne ütleb, et põiepõletik pole möödas. Aga kuna sellesama sisetunde järgi elu ei tundunud jäle ja lootusetu, kõik läheb halvasti ja ma pean sellele vastu seisma nagu lõputu tõusulaine vastu, ma hoidsin raha ja energiat kokku ja ei läinud loomaarstile koera uut uriinianalüüsi viima. 
Peab vist ikka. Koguma kust ja minema. 
No ma esmaspäeval.
Peavaluga kadus aeg ka nii kiiresti. Mitte kui kestis, aga takkajärgi vaadates. Ükspäev olin tõsises segaduses, mismoodi mu dušipäev juba käes on, alles ma ju käisin duši all??? Lasin selle päeva üle ka, aga vat järgmisel oli tõesti räpane tunne, selge, et pesupäev lausa möödas, mitte lihtsalt käes. 
Üldiselt on peavalu halb. EI soovita kellelegi.

Muidu, osad inimesed käivad iga päev pesemas? Ma ei ole nemad. Pluss mul on tore Lavlini deodorant, mille mõju kestab nädala, pesemisega ei kao ja higistamist ka ei pärsi, aint lõhna võtab maha. 
Olen selle deodorandi suur fänn. 

Olemine on nüüd väga jõuetu ja rauge, soe ja pehme. Aga noh - nii antidepresseeritud ma ka ei ole, et sellel end takistada laseksin. 
Lähen koeraga jooksma. Kuni pea ei valuta, ma jooksen =P