Täiesti imeline.
Duloksetiin andis mulle eluisu tagasi ning võttis ära lakkamatu halva tunde. Mitte et mul päriselt olnuks meeles, mida "hea" tähendab, aga kuidas EI OLE HALB oli imeline.
Aga see ATH ravim (Medikinet) tegi elu HEAKS. Nagu ... ma naeratan omaette mitte seepärast, et peab, ülespoole suunurgad mõjutavad aju, vaid lihtsalt nii tore on olla. Eile pesin KÕIK korteri aknad ära, raamid ka, tegin aknalauad korda ja nüüd on täiesti pentsikult tore aknast välja vaadata. Ma päriselt loodan, et asjad võivad minna paremaks - see on nii suur asi, et võtab viiksuma.
Taevas, kuidas ma vihkan väidet, et ootused teevad elu halvaks, ela ootusteta ja on lill. Ootuste ja lootusteta elamine on põrgu. Kogu aeg on halb ja pole lootustki, et miski aitaks, ükskõik mis - jääbki halvaks.
Raisk ... kust need inimesed tulevad, kes väidavad, et ootused on halvad??? Mis elu nad elavad???
Minu eluga pole sel küll kokkupuudet. Minu jaoks on millegi (abstraktse või konkreetse) ootamine väga positiivne märk, näitab, et mul on hea.
(Nad elavad head elu, dohh. Neil juba ON hea, millegi ootamine ja siis mitte saamine ongi nende ainus tragöödia. Nad ei saa aru elust, mis on raske ja millegi lootmine annab vähemalt mingi valguskiire. Jah, võib minna halvasti ja ma ei saa seda valgust - aga võib minna ka hästi!)
(Krt, ma olen IKKA VEEL vihane, kuigi viimasest korrast, kui sõber mulle sedasi ütles: "Ära oota midagi, võta elu, nagu ta on", on heldelt seitse või lausa kaheksa aastat möödas. Ja seesinane sõber on väga tore tegelikult. Aga ikkagi. Kuidas inimesed niivõrd üldse aru ei saanud! Ja mina ka ei saanud. Ma teadsin, et see on vale asi, mida mulle öeldi, aga miks see vale oli, ei teadnud. Lihtsalt ei klappinud, aga miks, ei taibanud.)
Faking rahus ja õnnes nirvaanabudistid ... jaa-jaa, ideeliselt ma saan aru, et võid olla janusse suremas või surnuks põlemas ja ikka oludega rahul, aga praktikas ma ei kujuta seda ette. Mina suudaksin selles olukorras ainult siis midagi muud kui pundar ahastust olla, kui oleksin vihane. Niipea, kui viha muid tundeid ära ei varjutaks, jookseks sisse valuvaluvaluvaluvalu ja ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas on võimalik leida, et nojah, valu, pole oluline.
Või noh, ma saan selllest aru teatud laadi nõrkade valude puhul. Aga kui kõrvetad kasvõi sõrme korralikult ära, on jube. Kuidas ideaalne nirvaanabudist naeratades ja rahumeeli surnuks põleb, aru ma ei saa.
Minu meelest on see võimalik ainult lugudes. Päriselt arvata, et nii võib juhtuda, on nagu jumalasse uskumine - usud midagi võimatut, sest lihtsalt ... usud. Tuli siuke tunne peale.
Tegelikult ajavad mind tigedaks kõik usud, mis väidavad, et kui sa piisavalt õigesti ja hästi mõtled, su keha lakkab olemast oluline ja ei oma su üle mingit võimu. Näiteks psühholoogia kohtumisteraapia-usk =P Need silmaliigutuste-teraapiad, millest ep rääkis, on vist teine tera, nad üritavad pääseda sügavamale kui mõistus. Aga niipea, kui mõistuse kaudu üritatakse keha toimimist muuta., ma nördin ja imestan, miks inimesed nii lollid küll on. Sest kehalised reaktsioonid tulevad ENNE mõistuslikke. Keha on esmatasand. Mõistus on väga hiline evolutsioonis ette tulnud ilming, keha kõige vanem üldse. Kõik baasiliselt oluline tehakse mõistust kaasamata. Kuigi teoreetiliselt ma saan aru, et teatud olukordades on vaja end keha reaktsiooni pealt mõistuse alla ümber lülitada ja see aitab (õuduskramp millegi kunagi hirmutanu ette tulemisel ja endale rääkimine, et see on täiesti ohutu kastmisvoolik, maohirmul ei ole sellesse olukorda asja), kuna minul endal ei ole kunagi nii olnud, ma ei kujuta ette, kuidas see käib.
Ehk minu jaoks on endaga rääkimine väikesemõjuline protsess. Midagi saavutab, aga nii vähe, et see ei tasu pingutamist ära. Sest keha juhib nii võimsalt mängu, et ... Mõistus on ju ka osa kehast. Aju on keha ja kõik, mis seal toimub, samuti. Enda terveks, rahulikuks ja õnnelikuks mõtlemine tundub väga iseenda juukseidpidi soost välja tirimisena, kui seda teadvustada.
Muide, te märkate, kuidas postitus algas ülevas meeleolus, aga kuskil neljandast lõigust saati läks mürgiseks? Päeva jooksul kirjutatud ja õhtul hakkas mul pea valutama.
Keha juhib mängu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.