Raamatuteteemaline

 Oo, arvustus "Omasid ei jäeta mahale".

Oh, keegi on viimaks tähele pannud, et raamatu algus ja lõpp ei haagi =) Mul oli seda kirja pannes täpselt see tunne, et on algus ja on lõpp, aga need ei ole ühe loo omad. Algus on ühele ja lõpp teisele. 
Sash arvab, et eksperiment ei õigustanud ennast, aga mina arvan ikka veel, et õigustas. Et viimane peatükk annab eelnevale uue vaatenurga, mitte ei jookse sellest üle. 
Aga kuna talle kokkuvõttes ikkagi meeldis ja paljud asjad, mida tema märkas, on ka just need, mida ma kirjutasin, olen rahul.

See lause poisilt: " „Ära vaata mu peale nende heade silmadega, muidu mul tekib lootus.”
See oli mulle väga tähtis.
Algselt on see pärit mu Poeglapselt. Isegi ei mäleta, millega seoses, aga lahvatas mu peas nagu ilutulestikupatarei. "Ma pean seda kasutama!"
Ja talle töötas! Jai!

Poeglaps tegi pilti

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Sash (ma tegelikult tunnen teda natuke, seepärast nii familiaarselt) sai aru, et see on tõsine raamat. Thefakk  "säärane lapselik võime unistada"?! Mis Mudlum luges seda raamatut ikka v?
Sash selgelt luges. Kõik ei meeldinud ja mõnd asja, mida teadlikult tegin, ei närinud läbi, aga ta sai vähemalt peamisest aru. 
Jess.

Samuti sain "Loomingust" tööpakkumise. Kirjutada rubriiki "Kirjanik loeb" 10 000 - 15 000 tähemärgine tekst.
Tiivustusin. Kahe päevaga valmis. Kuigi pärast saatmist üle vaadates tuvastasin 1 lausestus- ja 3 täheviga, paar komaviga oli ka. 
Ja sõnakordused.
Aga ma usun, keeletoimetusega saadakse toime.
Ikkagi EKL-i ajakiri.

Iga kord, kui keegi mulle suht tundmatu isik mind Kirjanikuks arvab, olen korraga rõõmus ja jahmunud.
"Mis nüüd mina" on jube kõvasti sees.

Osalesin ka "Lugemistunnis". Olen äärmiselt kõrgmõistuslik ja lugev isik!
Olgu, kui ma lugesin 40 minutit tunnist, see loeb (meelega) ju ka?

Üldiselt ega ma palju järjest lugeda jaksa. Väga hea raamat peab olema, õige hetk just selle raamatu jaoks ning miski muu tegemist vajav ei tohi kripeldada .
Ja üldse, kuidas ma loen, ilmub varsti "Loomingus", nii et ma ei räägi sellest praegu pikemalt.
Pildil on ühtlasi mu sooja suve põhiline riietus. Sest palav on ja miski peale voodilina ei tundu piisavalt õhluläbilaskev, lotakas ja mõnus.

Ei, jutukogu pole ikka veel ilmunud.
Still not king yet.

Maisematel teemadel

 "Teistmoodi tavaline" pole IKKA VEEL ilmunud. 
Ma juba mõtlen, et "Südmuste horisondi" (sari, mille sees ta ilmub) kaanekirjade paigutus on otseselt inetu ja krt, oleks ikka pidanud peale käima, et sarjaväliselt. 
Ja et sõna "kosmoseooper" tegelikult sobib ainult hädapärast, oleks ikka pidanud selle tagakaanetekstist välja jätma. 
Äkki oleks pidanud Varrakule pakkuma, oleks saanud "väärikama" jumega raamatu ja seda loeksid võibolla needki, kes mul seniste kogemuste põhjal kannul ei jookse? (Mulle väga meeldib, et joostakse, et selge oleks. Fännid on nii toredad!)

Ehk mõtlem kõiki neid negatiivseid mõtteid, mida varem ei mõelnud, sest enam ei saa midagi muuta ja nüüd võib endale kahtlemist lubada.
Üldiselt ma ei luba. Igasugune otsus on parem kui otsustamatus ning ma olen täiega väärt minema kergema vastupanu teed.
Niigi teen endale elu raskeks, nii et kui tingimata ei pea, parem ei tee.

Aga kui raamat ei ilmu ega ilmu, hakkan teda mõttes edasi-tagasi veeretama ja igasuguseid mõtteid tuleb pähe. 
Muide, olen märganud, et kasutan asesõna "tema" ka seal, kus enamik inimesi ütleks-kirjutaks "see". "Hakkan seda oma mõttes edasi-tagasi veeretama."
Aga minu jaoks on "see" miski, mil ma ei taju isiksust olevat. Kindlal raamatul, kui see päris labane ei ole, on isiksus. Kaunil tikitud mantlil, mida aastaid kandnud, on isiksus. Päikesel on isiksus. Puudel ka. Isegi päikeseloojangul võib isiksus olla. 

Täna olen väsinud. Mitte nii väsinud kui eile (hüsteerilisest kakspäevakust teisipäev-kolmapäev rääkimata, see oli juba tasemel "migreen, mis viimaks tabletihunniku peale üle läheb. ning suutmatus süüa ja võimetus magada"), ilmselt homme on veel parem. Ent kui ajus keerleb, et peab tööd tegema ja varsti veel igasugu asju, lubatud meelelahutusi ette võtma ja oh aeg, ma pean temaga ja temaga ja temaga ka varsti kokku saama, lubasin ju ja ...
... ei ole väga meeldiv. 
Nii et võiks tulla mingi hea lohutav asi. 
Lilli Luuk kirjutas mulle maruarmsa kirja vastu, aga kuna sellest on ka juba paar päeva möödas, olen seda täna ainult korra üle lugenud ja päris ei aita enam. 
Miks mu raamat juba ei ilmu, ah?!

Ok, võtan põranda puhtaks ja teen kätekõverdusi.
Peamine põhjus põrandat puhastada on viimasel ajal soov kätekõverdusi teha. Sest panna peopesad mullapurule on ebameeldiv. 
Tehtud.
Vaikselt võimekus pumpasid teha tõuseb. Ma ei ole kindel, kas rohkem trenni teha millekski hea on, aga paar päeva tagasi viisin kassi vaktsineerimisele ja see tundus küll kergem kui vahepeal, nii et ilmselt on jõudu ikkagi juurde tulnud. Ja hämmastav küll, aga venitamine tõesti kasvatab painduvust. Tõsi, tuleb tagasi palju rutem, kui arvanud oleksin, nii et vahepeal mittevenitamine (paar aastat) ei teinud midagi väga hullu.
Kas ma olen väliselt kuidagi muutunud? No ei.
Aga jõudu on tõesti rohkem. Eile tantsisin omaette muusika saatel ja kaks laulu järjest suutsin nigu midagi.

Autor on elus

Kui ma poleks nii väsinud, et kõik pidurid kadunud, ma vist ei kirjutaks teile. 
Aga ma kirjutasin ühe kirja ja jutu vahepealse asja, saatsin ära juba mitu tundi tagasi ja misMÕTTES ta pole midagi öelnud?
Saatsin sama teksti veel kahele inimesele, et näete, sellise asja kirjutasin.
Üks ei öelnud midagi, teine suure kangutamise peale, et midagi halba küll öelda ei ole.

Ehk mul on positiivse tagasiside puudus ja no kui selle juba tehtud asja peale ei saa, kirjutan võrgupäevikusse. Siin vähemalt loetakse, kui ka ei kommenteerita. 
Ja lühendatud-nuditud versioon sest kiri-jutust ilmub homme Loteriis arvustusena. 
Väga ära lühendatud. Aga asi seegi.

 ... natuke olen solvunud ka.
Lilli Luuk (see, kelle "Kolhoosi missile" homme arvustus ilmub) (näe, siin) kirjutab nii hästi, nii elusalt, nii tungivalt - ja on nii kuulus ja hinnatud.
Ometi, ometi: kui MINA sarnast lugu pakkusin "Vikerkaarde", pakkusin "Loomingusse", pakkusin "Feministeeriumi", keegi ei tahtnud. 
Olgu, see oli üsna toores tekst, kindlasti mitte nii kaunis ja pildiline kui Luuki lood. Kui ma ta uuesti kätte võtaksin, tuleks kindlasti palju parem. 
Aga siiski. 
Sisuliselt väga sarnane.

Kunagi kirjutasin "Arengu".
See oli ka ... sarnane. Teatud moel. 

Nüüd ma võtan ette ja loen läbi kõik Luugi intekad ja "Kolhoosi missi" arvustused, mis kätte saan. 
See naine kirjutab nii hästi, et isegi mina olen kummuli.
Kade ka. Ma tahaks samuti tähele pandud ja kiidetud olla!
Aga põhiliselt kummuli.

Võibolla võtan varsti käsile hoopis selle loo, mille kõik tagasi lükkasid. 
Te ilmutate sarnastel teemadel asju, ilmutage see ka!
Kuigi puändi teen veidi ümber. 
Ma ei tea, kas sõna demiseksuaal ei läbinud toona toimetajate meeli kui moodne ja hip kväärivärk, sest oli liiga uudne, aga enam ei läbi see MINU meeli võtmes "ei ole üllatav". 

Muidu käisin Tartus kliinilise psühholoogiga kohtumas. Sest hooldusvanemaks kandideerimiseks oli ka seda vaja teha. 
Ta ütles, et kirjutab meie kohtumise sisse, aga alles hiljem taipasin, et psühholoog pole ju meedik, ma ei näe tema kirjutatut digiloos. 
Hirmsasti tahaksin teada, mida ta kirjutas. "Mis elevant minust mõtleb?" on mu jaoks väga huvitav küsimus. Tagasisidet! Positiivset tagasisidet, paluks!

... ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda.
Nüüd on see eriline kompliment.