Vahelduse mõttes on hea olla. Tasakaal, tunne, et teised on teised ja nende otsused (kuitahes mindpuudutavad) ei ole minu mõjutada, on tagasi.
Nad teevad, nagu NEMAD on, mitte midagi minu teemal. Mina olen ainult virvendav varjukuju, keda nähakse uduselt ja vilksamisi, toredad inimesed on mu vastu toredad, sest NEMAD on toredad - ja külmad ja kalgid on mu vastu kalgid, kuitahes hea ja lahke mina ka oleksin.
Ei ole minu asi mõjutada.
Pole minu teha.
Ja koos tundega, et see ei ole minu asi, maailma ümber kujundada ei OLE minu asi, on rahu ja rõõm.
Ja mis siis, kui mul ei tule rohkem lapsi? Maailm saab hakkama. Ei lähe hukka. Kas mul on praegu halb elada v?
Ei ole vaja maailma ümber teha ja siis ahastada, et ei suuda. Maailm saab hakkama. Mina ... teen oma asju, oma võimuses olevaid. Hoolitsen enda eest.
Et toredad inimesed peaksid ka tahtma minuga toredad olla? Hei, ma olen ise nii tore loomulikul moel, et ei pea selleks midagi EKSTRA tegema.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 31. detsember 2018
reede, 28. detsember 2018
Mõni päev on veel, aga pohh
Kui kokku võtta, siis see on olnud karm ja kange aasta.
Heade aastate otsa jälle üks sihuke ... viisakalt öeldes ere? Üles ja alla ja alla ikka nii, et veri taga ja hambad lendavad.
Ausalt, ma päriselt-päriselt olin kindel, et 2018. aasta lõpuks on mul titt vähemalt kõhus, kui mitte käte vahel. Aga no ma olin ka kindel, et Poeglapse isa on mu päris igavene armastus ja et Rongimehega me ju sõbrad, head ja armsad sõbrad ikka oleme alati edasi ja oeh.
Mul on usk, et kui tööd teha, tuleb ka tulemus. Mitte et ootad ja ootad ja saadki õnnelikuks, aga kui visalt üha teed ja teed, siis on loota.
Jah, noh, loota ongi - aga osades asjades ei toimi see IIAL. Ja ma ei saa tegelt aru, kuidas on sedasi, et ma olen pikka aega nii nunnu, mõistev ja hea, nagu ma oskan olla, ilus ja tantsin nõnda, et ikka on, mida vaadata - ja siis on mingi naine, kes naeratab, mees paneb talle käe ümber ja paari kuu pärast kolivad kokku ja no WTF?!
Oleks veel parem naine kui mina KUIDAGIMOODI. EI, lihtsalt ... ma nagu ei loegi.
Olgu, või ei ole isegi teist naist, ei kolita kokku ega isegi suudelda, seksist rääkimata, aga üksi on ikka parem kui minuga. Isegi natukene koos minuga, kurat, ma ei oota ega oodanud ju kooselu ega midagi, lihtsalt et ma ei peaks küla pealt seksi otsima.
See tita puudumine ... ma arvasin, et lapse saab endale kõhtu lihtsalt osta, aga see päris nii lihtne ikka pole. Nagu sünnitamise kui protsessigagi - MINA ju tean, mis on mulle normaalne ja kuidas on hea, aga meedikud on ÕPPINUD mingeid keskmisi ja kui ma nende mõttes olevasse tervislikku vahemikku ei mahu, on vaja sekkuda, kiiresti ja väga - ja oeh.
Nüüd oli täpselt sama selle kunstliku viljastamisega - ma ise arvaks, et ootaks mu ovulatsiooni ära, laseks sperma tuppe nt kolmel päeval järjest ja mõne kuu pärast oleks loode kasvamas. Aga ei, on vaja mingeid iks imesid teha, ma võtan tablette ja süstin ennast, nii et küpseb mitu munarakku korraga, siis need võetakse välja, viljastatakse kehaväliselt, mina võtan teisi tablette ja lasen iga õhtul vittu mingeid hormoone. Ja siis on siirdamine ja no sada kraadi pingutust - kuid võiks nagu LIHTSAMALT enne proovida äkki?
Võibolla see ei toimiks, ent siis ma vähemalt teaksin ning poleks "aga miks mitte nii?!"
Nojah.
Miski ei lähe lihtsalt. See pole minu elus. Ei "vea".
Ainult töö, töö, töö viib MÕNIKORD sihile.
Ja no see aasta meenutas mulle jälle seda.
Kui ma saan õige tunde najale, "maailm saab hakkama, minul on hetkel hea, järelikult ongi kõik hea, KÕIK ON HEA", ma mitte ei sunni end sedasi mõtlema, vaid nii ongi. See on PÄRIS tunne. Karikate emand saab aru =)
Aga enamasti ma ei saa sellist vaikust enda sisse, TEEN liiga palju, torman liiga kaugele ja siis värisen valust, et see polnud ikka piisavalt kauge veel, ikka on nii halb!
Vahel meenub, et mul ei ole kuhugi vaja minna, ma juba olen enda juures kogu aeg.
Aga ses osas on see aasta ka karm olnud, et ainult vahel. Vahel. Sest ma kurnan enda kogu aeg üle, kui valu või absoluutset jõuetust pole, ma jaksan ju veel? Ja no alles masenduse üle minu pühkides saan aru, et vist ei jaksanud.
Vist kindlasti on üle piiri.
Aga no samas ... Totoro. Esiku kollased seinad. Reis Brightonisse. Kuningad. Tütre grand prix. Vahel saan pai ka seda nõudmata. Legendsi (on sihuke söögikoht mu Mittedepressiivses Väikelinnas) kitsejuustusalat. Bohemian Rhapsody filmina.
Neid üles-asju on ikka ka mitupalju olnud. Neid, mis ütlevad, et tasub elada, tasub!
Kange aasta. Nagu kange kohv - korraga terav ja tugev, kuskil pole pehmust.
Heade aastate otsa jälle üks sihuke ... viisakalt öeldes ere? Üles ja alla ja alla ikka nii, et veri taga ja hambad lendavad.
Ausalt, ma päriselt-päriselt olin kindel, et 2018. aasta lõpuks on mul titt vähemalt kõhus, kui mitte käte vahel. Aga no ma olin ka kindel, et Poeglapse isa on mu päris igavene armastus ja et Rongimehega me ju sõbrad, head ja armsad sõbrad ikka oleme alati edasi ja oeh.
Mul on usk, et kui tööd teha, tuleb ka tulemus. Mitte et ootad ja ootad ja saadki õnnelikuks, aga kui visalt üha teed ja teed, siis on loota.
Jah, noh, loota ongi - aga osades asjades ei toimi see IIAL. Ja ma ei saa tegelt aru, kuidas on sedasi, et ma olen pikka aega nii nunnu, mõistev ja hea, nagu ma oskan olla, ilus ja tantsin nõnda, et ikka on, mida vaadata - ja siis on mingi naine, kes naeratab, mees paneb talle käe ümber ja paari kuu pärast kolivad kokku ja no WTF?!
Oleks veel parem naine kui mina KUIDAGIMOODI. EI, lihtsalt ... ma nagu ei loegi.
Olgu, või ei ole isegi teist naist, ei kolita kokku ega isegi suudelda, seksist rääkimata, aga üksi on ikka parem kui minuga. Isegi natukene koos minuga, kurat, ma ei oota ega oodanud ju kooselu ega midagi, lihtsalt et ma ei peaks küla pealt seksi otsima.
See tita puudumine ... ma arvasin, et lapse saab endale kõhtu lihtsalt osta, aga see päris nii lihtne ikka pole. Nagu sünnitamise kui protsessigagi - MINA ju tean, mis on mulle normaalne ja kuidas on hea, aga meedikud on ÕPPINUD mingeid keskmisi ja kui ma nende mõttes olevasse tervislikku vahemikku ei mahu, on vaja sekkuda, kiiresti ja väga - ja oeh.
Nüüd oli täpselt sama selle kunstliku viljastamisega - ma ise arvaks, et ootaks mu ovulatsiooni ära, laseks sperma tuppe nt kolmel päeval järjest ja mõne kuu pärast oleks loode kasvamas. Aga ei, on vaja mingeid iks imesid teha, ma võtan tablette ja süstin ennast, nii et küpseb mitu munarakku korraga, siis need võetakse välja, viljastatakse kehaväliselt, mina võtan teisi tablette ja lasen iga õhtul vittu mingeid hormoone. Ja siis on siirdamine ja no sada kraadi pingutust - kuid võiks nagu LIHTSAMALT enne proovida äkki?
Võibolla see ei toimiks, ent siis ma vähemalt teaksin ning poleks "aga miks mitte nii?!"
Nojah.
Miski ei lähe lihtsalt. See pole minu elus. Ei "vea".
Ainult töö, töö, töö viib MÕNIKORD sihile.
Ja no see aasta meenutas mulle jälle seda.
Kui ma saan õige tunde najale, "maailm saab hakkama, minul on hetkel hea, järelikult ongi kõik hea, KÕIK ON HEA", ma mitte ei sunni end sedasi mõtlema, vaid nii ongi. See on PÄRIS tunne. Karikate emand saab aru =)
Aga enamasti ma ei saa sellist vaikust enda sisse, TEEN liiga palju, torman liiga kaugele ja siis värisen valust, et see polnud ikka piisavalt kauge veel, ikka on nii halb!
Vahel meenub, et mul ei ole kuhugi vaja minna, ma juba olen enda juures kogu aeg.
Aga ses osas on see aasta ka karm olnud, et ainult vahel. Vahel. Sest ma kurnan enda kogu aeg üle, kui valu või absoluutset jõuetust pole, ma jaksan ju veel? Ja no alles masenduse üle minu pühkides saan aru, et vist ei jaksanud.
Vist kindlasti on üle piiri.
Aga no samas ... Totoro. Esiku kollased seinad. Reis Brightonisse. Kuningad. Tütre grand prix. Vahel saan pai ka seda nõudmata. Legendsi (on sihuke söögikoht mu Mittedepressiivses Väikelinnas) kitsejuustusalat. Bohemian Rhapsody filmina.
Neid üles-asju on ikka ka mitupalju olnud. Neid, mis ütlevad, et tasub elada, tasub!
Kange aasta. Nagu kange kohv - korraga terav ja tugev, kuskil pole pehmust.
teisipäev, 25. detsember 2018
Väga teistsugused jõulud
Olen diskreetne ja üldse ei räägi teile, kuidas ma eile arutasin kätepesu tähtsust peale kempsuskäimist (ma pean seda äärmiselt oluliseks ainult haigla- ja perearstikeskkonnas, kui ma õena tööl olen, muidu loputan üle, vahel kasutan seepi ka, aga kaugeltki mitte alati) ning mu üldist räpakust.
Aga see oli huvitav.
Täna on mul esimesed jõulud peale varast lapsepõlve, kus ma midagi ei pea, ei ürita, ei sebi ja kõigile teistele rõõmu ei ürita teha.
Ei, möödunud lähiaastatel piirasin end ka, aga no kingid ikka ja piparkoogid ikka ja kuskile reisida ja midagi teha - ja brrr.
Ja nüüd lihtsalt olen. Kingitused pakkisin hommikul, hea küll, ja andsin lastega kaasa, aga kella poole üheteistkümnest saati on olnud rahu ja rõõm. Ainult koer seltsiks, kes on ka eilsest väsinud. Nagu ... oot, SEE ongi "jõulurahu" või? Et oledki täiesti rahulik ja miski ei kraabi, ei väsita, mängid Civi ja jood kohvi, sööd mandariine, piparkooke ja vahepeal mõne lõhevõileiva?
Izzzzand, ja nii palju aastaid on minu jaoks jõul võrdunud sebimisega!
Oo, kui kummaline on viimaks RAHULIK olla!
Olen täiesti hämmingus. Aga noh - see oli ka paaril viimasel aastal, kui taipasin, et minu ideaalne jaanipäev on üksinda veedetud.
Mitte ei pea end kogu aeg energiliselt kokku võtma ja inimestega suhtlema, vaid võib täitsa rahulikult omaette olla ja keegi ei sure sellest.
Hämmastav.
Et mul peaks kurb olema, jõululaupäeva õhtul üksi?
Täiesti hämmastavalt normaalne on. Kui turi hakkab pikast arvuti taga istumisest tuikama, teen käteringe, seljalihastele harjutusi ja mängin koeraga - ja mul on nii tore.
Või noh - mitte eriliselt tore, eks ole. Aga ei ole vaeva, ei ole hullunud "proovin paremini, veel paremini, veel paremini - olgu, rohkem ei suuda"-värki ÜLDSE.
Tegelikult saan sellest maailma paiglatlükkamise tunde väärtusest ka aru. Ikka veel ja täiesti. Kui õnnestub - oo, see on imeline tunne! (Kuigi enamasti ei õnnestu.) Aga ma lükkan nagunii alailma, vahel (näiteks täna) võib puhata samuti.
Ei ole nii, et just jõulude ajal peab lükkama ja üritama ja püüdlema.
Kuigi mul ON jõulukaunistus! Tilda saatis mulle jõulude puhul küünla, mis on päev otsa põlenud.
Aga see oli huvitav.
Täna on mul esimesed jõulud peale varast lapsepõlve, kus ma midagi ei pea, ei ürita, ei sebi ja kõigile teistele rõõmu ei ürita teha.
Ei, möödunud lähiaastatel piirasin end ka, aga no kingid ikka ja piparkoogid ikka ja kuskile reisida ja midagi teha - ja brrr.
Ja nüüd lihtsalt olen. Kingitused pakkisin hommikul, hea küll, ja andsin lastega kaasa, aga kella poole üheteistkümnest saati on olnud rahu ja rõõm. Ainult koer seltsiks, kes on ka eilsest väsinud. Nagu ... oot, SEE ongi "jõulurahu" või? Et oledki täiesti rahulik ja miski ei kraabi, ei väsita, mängid Civi ja jood kohvi, sööd mandariine, piparkooke ja vahepeal mõne lõhevõileiva?
Izzzzand, ja nii palju aastaid on minu jaoks jõul võrdunud sebimisega!
Oo, kui kummaline on viimaks RAHULIK olla!
Olen täiesti hämmingus. Aga noh - see oli ka paaril viimasel aastal, kui taipasin, et minu ideaalne jaanipäev on üksinda veedetud.
Mitte ei pea end kogu aeg energiliselt kokku võtma ja inimestega suhtlema, vaid võib täitsa rahulikult omaette olla ja keegi ei sure sellest.
Hämmastav.
Et mul peaks kurb olema, jõululaupäeva õhtul üksi?
Täiesti hämmastavalt normaalne on. Kui turi hakkab pikast arvuti taga istumisest tuikama, teen käteringe, seljalihastele harjutusi ja mängin koeraga - ja mul on nii tore.
Või noh - mitte eriliselt tore, eks ole. Aga ei ole vaeva, ei ole hullunud "proovin paremini, veel paremini, veel paremini - olgu, rohkem ei suuda"-värki ÜLDSE.
Tegelikult saan sellest maailma paiglatlükkamise tunde väärtusest ka aru. Ikka veel ja täiesti. Kui õnnestub - oo, see on imeline tunne! (Kuigi enamasti ei õnnestu.) Aga ma lükkan nagunii alailma, vahel (näiteks täna) võib puhata samuti.
Ei ole nii, et just jõulude ajal peab lükkama ja üritama ja püüdlema.
Kuigi mul ON jõulukaunistus! Tilda saatis mulle jõulude puhul küünla, mis on päev otsa põlenud.
laupäev, 22. detsember 2018
Varsti on jõulud
Inimesed on vahepeal mu vastu ilusad ja head olnud (ka too ema mees), kingipakid postis ja head sõnad, kulka saatis raha ja pool tabletti antidepressante päevas on juures = ma olen eluga jälle rahul.
Üldse pole enam tunnet, et pean maailma turjal kandma, muidu läheb ta hukka - ei, maailm saab hakkama. Mina olen pisike ühik ilma mingi olulise mõjuta seda- või teistpidi, hoolitsen ainult selle eest, et minul hea oleks.
Sellega seoses saadan oma lapsed mõisa jõulupeole, aga ise jään Totoroga koju. Sest juba mõte sellest, KUI raske oleks teda esmalt sinna saada, siis valvata, et ta midagi ära ei näriks, olla rõõmsam-kui-meeleheitel, kui ta ikkagi närib ja Tütarlapse vanaema ütleb, et no pole väga hullu, eks me kuidagi, ajab mu hulluks ja halliks.
Ja mulle meeldib üksi olla. Ju.
Lähen kinno veel korra "Bohemian Rhapsodyt" vaatama, söön oma imeheast taignast (testitud, nüüdseks väga mitmel korral) piparkooke ja teen sushit.
Aint ma ei saa aru, kuhu riisiäädikas külmkapist kadunud on. Pool pudelit oli ju veel? Nüüd pean uue ostma.
Tegelikult võin oma piparkoogitaignaretsepti jagada. Sest see on päriselt minu oma, tehtud kogemuste ja mitmete teiste retseptide põhjal. Ja no kogused on natuke umbkaudsed, sest ma ei mõõda punktuaalselt.
400 ml siirupit (kõlbab nii tume, hele kui näiteks tumeda pudeli põhjast umbes 100 ml ja ülejäänu heledat)
200 ml vahukoort
250 g suhkrut
1 apelsini koor
poolteist pakki piparkoogimaitseainet
1 tl jahvatatud kardemoni
natuke kaneeli ja ingverit võib eraldi veel võtta, aga ei pea
400-450 g võid
3 tl soodat
5 muna
1 kg või veidi rohkem nisujahu (jälle - ma olen teinud nii üleni kõrgemast sordist või pannud kogu kõrgema sordi, mis kapis oli, ära ja kuskil 300g täisterajahu juurde, ikka tuli hea)
Riivida potti apelsinikoor.
Selles potis kuumutada väikesel tulel apelsinikoorele juurde valatud siirup, millesse on lisatud maitseained ja suhkur. Segada.
Kui peaaegu juba keeb - kerkivad esimesed mullid - valada juurde vahukoor. Segada.
Keerata tuli alt ära ja panna sisse või, ei pea olema tükkideks tehtud, aga võib. Segada vahepeal, oodates, kuni või ära sulab.
Kui või on sulanud, on ka segu niivõrd jahtunud, et annab lausa lusikaga maitsta, eelnevalt peale puhumata. Sellesse jahtunud segusse lisada munad ja segada. Ja lõpuks segada kuivalt jahu sisse sooda ning saadus vedelasse segusse ja segada veel. Kuni on väga tainas ja pole valgeid tükke.
Noh, ja siis kilekotti-kilesse ja las seisab.
Piparkoogid küpsetada umbes 200 kraadi juures, kuni on saavutatud soovitud pruunsuse aste. Tulemus on natuke pehme ka jahtunult (või kui ma selle pannitäie teen Poeglapsele mõeldes, siis veidi heledad ning üpris väga pehmed, talle meeldivad sellised), magus ja mõnus.
Kui tahad krõbedaid, üleni kuivi piparkooke, otsi retsepte mujalt, neid on.
Ma nüüd lähen võtan ühe piparkoogi.
Või mitu.
Üldse pole enam tunnet, et pean maailma turjal kandma, muidu läheb ta hukka - ei, maailm saab hakkama. Mina olen pisike ühik ilma mingi olulise mõjuta seda- või teistpidi, hoolitsen ainult selle eest, et minul hea oleks.
Sellega seoses saadan oma lapsed mõisa jõulupeole, aga ise jään Totoroga koju. Sest juba mõte sellest, KUI raske oleks teda esmalt sinna saada, siis valvata, et ta midagi ära ei näriks, olla rõõmsam-kui-meeleheitel, kui ta ikkagi närib ja Tütarlapse vanaema ütleb, et no pole väga hullu, eks me kuidagi, ajab mu hulluks ja halliks.
Ja mulle meeldib üksi olla. Ju.
Lähen kinno veel korra "Bohemian Rhapsodyt" vaatama, söön oma imeheast taignast (testitud, nüüdseks väga mitmel korral) piparkooke ja teen sushit.
Aint ma ei saa aru, kuhu riisiäädikas külmkapist kadunud on. Pool pudelit oli ju veel? Nüüd pean uue ostma.
Tegelikult võin oma piparkoogitaignaretsepti jagada. Sest see on päriselt minu oma, tehtud kogemuste ja mitmete teiste retseptide põhjal. Ja no kogused on natuke umbkaudsed, sest ma ei mõõda punktuaalselt.
400 ml siirupit (kõlbab nii tume, hele kui näiteks tumeda pudeli põhjast umbes 100 ml ja ülejäänu heledat)
200 ml vahukoort
250 g suhkrut
1 apelsini koor
poolteist pakki piparkoogimaitseainet
1 tl jahvatatud kardemoni
natuke kaneeli ja ingverit võib eraldi veel võtta, aga ei pea
400-450 g võid
3 tl soodat
5 muna
1 kg või veidi rohkem nisujahu (jälle - ma olen teinud nii üleni kõrgemast sordist või pannud kogu kõrgema sordi, mis kapis oli, ära ja kuskil 300g täisterajahu juurde, ikka tuli hea)
Riivida potti apelsinikoor.
Selles potis kuumutada väikesel tulel apelsinikoorele juurde valatud siirup, millesse on lisatud maitseained ja suhkur. Segada.
Kui peaaegu juba keeb - kerkivad esimesed mullid - valada juurde vahukoor. Segada.
Keerata tuli alt ära ja panna sisse või, ei pea olema tükkideks tehtud, aga võib. Segada vahepeal, oodates, kuni või ära sulab.
Kui või on sulanud, on ka segu niivõrd jahtunud, et annab lausa lusikaga maitsta, eelnevalt peale puhumata. Sellesse jahtunud segusse lisada munad ja segada. Ja lõpuks segada kuivalt jahu sisse sooda ning saadus vedelasse segusse ja segada veel. Kuni on väga tainas ja pole valgeid tükke.
Noh, ja siis kilekotti-kilesse ja las seisab.
Piparkoogid küpsetada umbes 200 kraadi juures, kuni on saavutatud soovitud pruunsuse aste. Tulemus on natuke pehme ka jahtunult (või kui ma selle pannitäie teen Poeglapsele mõeldes, siis veidi heledad ning üpris väga pehmed, talle meeldivad sellised), magus ja mõnus.
Kui tahad krõbedaid, üleni kuivi piparkooke, otsi retsepte mujalt, neid on.
Ma nüüd lähen võtan ühe piparkoogi.
Või mitu.
kolmapäev, 19. detsember 2018
Natukene siiski
Oi, ma olen nii väsinud, et ... ööö ... tegelt mul ei ole selle kohta sõnu.
Jap, nii see kirjaniku elu on. Sõnatu.
Lihtsalt KUI ära mu väsitab võõraste inimestega suhtlemine, veel hullem, kui mingis ametlikus soustis, mida ma tegelikult ei taha (võtame pikalt kirjeldada, selle asemel, et "tööbüroo" kirjutada), on mulle endale ka hämmastav IKKA VEEL.
Kusjuures see mees, kes minuga tegeles, oli tore ja mul ei olnud jubedat tunnet "ma peaks vist valetama, et ta kurjaks ei saaks", mis mul seal seni on olnud. Kõik läks hästi, isegi kohustust töökohta otsida ei pandud mulle (veel) peale ja jee. Aga ... aga ...
Et asja hullemaks teha, võttis üks teine mees minuga suhelda tänaval. Ma ei olnud tema peale kuri, sest
a) ta ei olnud pealetükkiv, MUIDUGI olen ma ilus, selle sõnastamine on ainult tõe rääkimine
b) nahavärvi ja inglise keele järgi otsustades ongi ta keskkonnast, kus inimesed on tänaval palju varmamad suhtlema
aga kui ma olen niigi väsinud ja siis pean võõrale inimesele inglise keeles selgitama, et mul ei ole temaga suhtlemise vastu midagi teemal "a black man", aga on, sest "you are a total stranger to me", on mu maailm juba kaldus.
Ja kui ma siis lähen veel ema juurde, sest mulle kingiti TERVE TORT, mis oli küll minu arust täitsa hea tort, aga mu poeg loomulikult ei söönud seda ja siis ma mõtsin ülejäägi sinna viia, seal kodus oli ainult mu ema mees, istusin ja jõin kohvi ja sõin veel ühe tüki head torti, aga väga sotsiaalne pinge - olen täna IKKA VEEL nii väsinud, et tahaks aint nutta.
Voodis.
13 tundi (katkestustega, Totoro) und enne. Aga no on ikka vaja end viimaks üles ajada, tolmu imeda, nõusid pesta, kohvi ja avokaadoga võileiba teha ... isegi poodi jooksin. Tagasi kõndisime, sest mul hakkas pea valutama poes.
VIHKAN kauplustes käimist jõuluajal!
Koer sööb mu nuuskamispaberit. Olen liiga väsinud, et seda talt ära võtta.
***
Oo, praegu taipasin!
"Kuningate" kohta on Goodreadsis mingi 4-5 (ma üle ei loe, tühja mul vaja seda ebameeldivat tunnet, seega täpselt ei mäleta) arvamust "esimene kolmandik oli lahe ja edasi täielik prügi" ja korraga sain aru.
Nad ootasid midagi hoopis muud!
Mina tegin "esimene kolmandik - kuningad on pahad, vbla annab neid ära kasutada?" teine "kas nad on loomad või inimesed?" kolmas "kas inimene on inimesele siis hunt päästmatult?"
Aga nemad (need "esimene osa on hea"-tüübid) olekski tahtnud, et oleks jäänud "hirmsad kuningad, väga ohtlikud" teema peale!!!!
Üleloomulik õudus ... asi, mida mina kohe ERITI ei salli. Õuduskirjandus - mkmm. Õudusfilmid - mkmm. Minu mättalt võttes on kogu õudus- maailmas ülearu.
Muidugi ei saa mina ja õuduselembid üksteisele meeldida, sest mina teengi "õudust" ainult selleks, et näidata: õudus on ainult vaataja peas, kusagil mujal seda pole.
***
Oh, seekord ei läinud asi migreenitabletini, valu taandus ka ibuka peale!
Kulkalt tuli raha. Olen suht ... no mitte hämmastunud, aga üllatunud siiski. Ma pole veel toimetatud kujul teksti näinudki, rääkimata läbitöötamisest, aga oi, raha. Selle aastanumbri sees samuti ... oh, kas ma KUIDAGI saaksin järgmisel aastal tita, ma oleks suht normaalselt teeninud (oma standardite järgi) riigi arust, saaksin rohkem emapalka ka?
Ohjah. Unistada võivat.
Ma unistan.
Jap, nii see kirjaniku elu on. Sõnatu.
Lihtsalt KUI ära mu väsitab võõraste inimestega suhtlemine, veel hullem, kui mingis ametlikus soustis, mida ma tegelikult ei taha (võtame pikalt kirjeldada, selle asemel, et "tööbüroo" kirjutada), on mulle endale ka hämmastav IKKA VEEL.
Kusjuures see mees, kes minuga tegeles, oli tore ja mul ei olnud jubedat tunnet "ma peaks vist valetama, et ta kurjaks ei saaks", mis mul seal seni on olnud. Kõik läks hästi, isegi kohustust töökohta otsida ei pandud mulle (veel) peale ja jee. Aga ... aga ...
Et asja hullemaks teha, võttis üks teine mees minuga suhelda tänaval. Ma ei olnud tema peale kuri, sest
a) ta ei olnud pealetükkiv, MUIDUGI olen ma ilus, selle sõnastamine on ainult tõe rääkimine
b) nahavärvi ja inglise keele järgi otsustades ongi ta keskkonnast, kus inimesed on tänaval palju varmamad suhtlema
aga kui ma olen niigi väsinud ja siis pean võõrale inimesele inglise keeles selgitama, et mul ei ole temaga suhtlemise vastu midagi teemal "a black man", aga on, sest "you are a total stranger to me", on mu maailm juba kaldus.
Ja kui ma siis lähen veel ema juurde, sest mulle kingiti TERVE TORT, mis oli küll minu arust täitsa hea tort, aga mu poeg loomulikult ei söönud seda ja siis ma mõtsin ülejäägi sinna viia, seal kodus oli ainult mu ema mees, istusin ja jõin kohvi ja sõin veel ühe tüki head torti, aga väga sotsiaalne pinge - olen täna IKKA VEEL nii väsinud, et tahaks aint nutta.
Voodis.
13 tundi (katkestustega, Totoro) und enne. Aga no on ikka vaja end viimaks üles ajada, tolmu imeda, nõusid pesta, kohvi ja avokaadoga võileiba teha ... isegi poodi jooksin. Tagasi kõndisime, sest mul hakkas pea valutama poes.
VIHKAN kauplustes käimist jõuluajal!
Koer sööb mu nuuskamispaberit. Olen liiga väsinud, et seda talt ära võtta.
***
Oo, praegu taipasin!
"Kuningate" kohta on Goodreadsis mingi 4-5 (ma üle ei loe, tühja mul vaja seda ebameeldivat tunnet, seega täpselt ei mäleta) arvamust "esimene kolmandik oli lahe ja edasi täielik prügi" ja korraga sain aru.
Nad ootasid midagi hoopis muud!
Mina tegin "esimene kolmandik - kuningad on pahad, vbla annab neid ära kasutada?" teine "kas nad on loomad või inimesed?" kolmas "kas inimene on inimesele siis hunt päästmatult?"
Aga nemad (need "esimene osa on hea"-tüübid) olekski tahtnud, et oleks jäänud "hirmsad kuningad, väga ohtlikud" teema peale!!!!
Üleloomulik õudus ... asi, mida mina kohe ERITI ei salli. Õuduskirjandus - mkmm. Õudusfilmid - mkmm. Minu mättalt võttes on kogu õudus- maailmas ülearu.
Muidugi ei saa mina ja õuduselembid üksteisele meeldida, sest mina teengi "õudust" ainult selleks, et näidata: õudus on ainult vaataja peas, kusagil mujal seda pole.
***
Oh, seekord ei läinud asi migreenitabletini, valu taandus ka ibuka peale!
Kulkalt tuli raha. Olen suht ... no mitte hämmastunud, aga üllatunud siiski. Ma pole veel toimetatud kujul teksti näinudki, rääkimata läbitöötamisest, aga oi, raha. Selle aastanumbri sees samuti ... oh, kas ma KUIDAGI saaksin järgmisel aastal tita, ma oleks suht normaalselt teeninud (oma standardite järgi) riigi arust, saaksin rohkem emapalka ka?
Ohjah. Unistada võivat.
Ma unistan.
reede, 14. detsember 2018
Sita mobiilikaameraga tehtud udune pilt Totorost
Aga ikka parem, kui ei midagi, eks?
 |
| Poeglaps pildistas, sest koera päriolukodu-inimesed tahtsid tunnistust saada, kas ja kuidas Totorol hästi läheb |
See punane värk all paremas nurgas on sohvapadjakate, millega tirimismängu mängime. Poroloonist padi ise on ammu tükkidena prügisse lahkunud. Praegu üritatakse mõõduka eduga teha tükkideks mu voodit ja kõiki meie puust toole. Tähendab, kõvast plastikust tooli ka, aga see ei alistu, võid närida või mitte närida, tooli üldse ei huvita.
Ei, ma ei ole eriti häiritud mööbli äranärimisest - ILU ja KORD ei ole küll miski, mida meie kodus väga leida oleks. kuni asjad on funktsionaalsed, täidavad oma funktsioonid ära, oleks järgmine asi, millest ma hooliksin, seinte värv - aga kuna head värvi on ainult esik, on kõik äranärimised ja äratäkkimised mulle täiesti ükskõik. Kuni neiu koer toolil või laual jalga või voodil põhja alt ära ei näri, on kõik kena.
Kuigi mind segab, kui põrandal kätekõverdusi tehes peopessa pinnu saan. Tundub maailma julmusena ja tunnistusena, et MISKI EI ÕNNESTU, KÕIK LÄHEB HALVASTI.
Välja arvatud, et Varrak sai mu raamatu jaoks Kulkalt toetuse ka kätte, raamat tuleb ja mis ma selle ilmudes olen veel mingi protsendi võrra rohkem kirjanik vä?
Ei ole rohkem, ma juba olengi ju?
Ma ilmselt ei usu, ei hakkagi uskuma.
Ei tundu nagu päris asi. Kirjanikud on inimesed nagu Heljo Mänd ja Leelo Tungal ja võibolla ka Indrek Hirv. Aga mina? Mina olen ju ... mina.
Mitte mingi ... ikoon.
Kuigi "Valikuid" arvustati "Loomingus" (novembri omas) ka. Aga linki ei tule, sest "Looming" sellest numbrist pakub netislugemiseks üldse ainult nelja teksti ja see minu raamatust rääkiv ei ole muidugi üks neist.
Jooksin täna raamatukokku ja lugesin läbi, seepärast mainin. Midagi väga uut ei öeldud, MUIDUGI on Omara klassikaline karm detektiiv, ainult juhuslikult seekord naissoost, ja maailm on avanenud praost sissepiilumise jagu, mitte lahtijutustatud.
Aga mulle meeldib eriti, et "Reaktoris" vatti ja sõimata saanud keel, Mngoate murde- ja inglise segu, Valner Valme meelest imeline on =)
(Mu enda meelest ka ei ole üldse rahulolematuse kohtki, et ma midagi HUVITAVAT olen teinud. See on ju HEA asi, et kõik pole nagu kõigil???)
Kuidagi märkamatult on läinud sedasi, et päevas viie asja tegemise asemel teen umbes 8. PLUSS need asjad, mida ma eraldi tegevusteks ei nimeta nagu koeraga möllamised, õueskäimised, söötmised jms, nõudepesu, asjade kappidesse panek, paberraamatu lugemine, trenn ...
Ega see mulle hea ole. Üle jõu tegemine.
Üritan küll teha ainult neid asju, mis meeldivad (kõikvõimalikud pagaritööd on mu lemmikud näiteks, piparkoogitainas ja jõulukook, martsipan kuuma aprikoosimoosiga peale kleebitud ja glasuur üle kõige valatud), aga ikka on vaja pakendid ka veel pakendikonteinerisse viia ja läätsi keeta ja poes käia ja ...
Kirjutanud ei ole 3 nädalat. Sinna tõmbasin ise piiri ette, et kui ma olen nii väsinud, et niutsun häälega päevast päeva, vähemalt selle võin tegemata jätta. Mängida Civilizationit ja lugeda internetti läbi ja üldse mitte üritada sotti saada loost, mis pooleli ja millele oleks vaja mingit lõppu hakata leiutama vaikselt.
Las ta olla. Kord tuleb eluisu tagasi, seni ootab mind. Ei kao kuhugi.
kolmapäev, 12. detsember 2018
Väga lühidalt
Mul pole midagi müüd (muud nüüd) öelda, kui et konsulteerisin kirja teel psühhiaatriga, tõstsin antidepressantide annust ja juba teisel päeval hakkas tunda olema.
Üleni nõrkvasinud, aga ei vihka midagi ega kedagi, eriti mitte ennast.
Nüüd magan möödunud nädalaid järele. Ja kui ei maga, loen internetti läbi või olen koeraga, kes näris mu voodi niimoodi ära, et sees magasin ja alles tunde hiljem avastasin pinnuhunniku, õues.
Üleni nõrkvasinud, aga ei vihka midagi ega kedagi, eriti mitte ennast.
Nüüd magan möödunud nädalaid järele. Ja kui ei maga, loen internetti läbi või olen koeraga, kes näris mu voodi niimoodi ära, et sees magasin ja alles tunde hiljem avastasin pinnuhunniku, õues.
pühapäev, 9. detsember 2018
Endauurimise hobi ikka
Ega ei ole kerge.
Kunagi Rents imestas, et kuidas inimene jaksab nii kaua ühest asjast jahuda kui mina Rongist, normaalsetel inimestel tuleb peale Madonna uus plaat ja nähtud film või midagi, ja ma ei osanud midagi öelda peale rõhutamise, et ärasuremine ei ole päris nagu eksamil läbikukkumine, see on natuke suurem asi.
Aga no üldiselt ongi nii, et kui miski mind ikka mõjutab, ma ei räägi nädal hiljem juba uutest asjadest - kui mõjutab, siis on ka aasta hiljem väga tugevalt meeles, ja nädal hiljem, kaks nädalat hiljem, kolm nädalat hiljem ikka on väga tunda veel. Kui ma enam sõnades meelde ei tuleta(nud), siis seepärast, etpüüan püüdsin olla normaalne.
Noh, ja nüüd oli mul see ema mehega jama ja kuigi ma söön jälle ja enam-vähem ka magan (kaks kahetunnist ööd, kuuetunnine ja üheksatunnine otsa, nüüd üheksa umbes venitabki välja, kuigi uni läheb lambist ära), see ei ole unustatud asi. On ikka veel intensiivselt siin ja kohal - ja ma mõtlen, et vbla see on ka natuke, miks ma lahkuminekutest (s.t. teise initsiatiivil) üle ei kipu saama. Et mul ei lähe üle MISKI. Mida tugevam emotsioon, seda kauem kestab.
Siiamaani mäletan hellalt ja vaikse vaimustusvärinaga (s.t. siiamaani värisen, kui meenutan) 2014 Kõmmkärajaid.
See oli imeline. Jah, ma varsti tapsin end, aga see oli IMELINE.
Et kui asi mind mõjutab, see on mulle TOHUTULT võimas.
Sellega seoses: mina vist olengi see väga tundlik. (Vt pilti näiteks.)
Liiga hästi klapib =/
Aga mida pildil kirjas pole: ma mäletan. Ma mäletan 2 aasta eest öeldut, 20 aasta eest öeldut, 30 aasta eest öeldut. Ma mäletan oma öeldut, ma mäletan mulle öeldut (eriti solvanguid muidugi - ka tahtmatuid).
Seda seepärast, et kui ma tajun ebakõla, mulle jääb asi ajju kui "oot, see pole mulle veel selge".
Mõnikord on otseselt kurb seepärast - mul oli üks klassivend, kes mulle NÜÜD on nii ilusti öelnud ja kellega me võiks otseselt hästi läbi saada - aga ta oli umbes 10, kui lehvitas põrandakaltsu klassis, sõnadega "See on mõne plika püksist võetud" - ja see oli päris räme tumehall kalts, mina olin selleks ajaks arvatavasti ainus menstrueeriv tüdruk oma klassis ja iga krdi kord, kui ma teda näen reaalis või netis, tuleb meelde.
Sest see haavas mind.
Mis siis, et tema ilmselt ei teadnud, et ma olen otseselt puudutatud.
Ma olin.
Pole selge mu ajus = no et kas ta teadis? Kas talle on menstrueeriv tüdruk vastik? Kas menstrueeriv tüdruk on a priori vastik? Kõigile? Kuidas paremini varjata, et ma olen sihuke vastik?
Kuskil vanuses 9 (mul algasid päevad vara) kuni 13 oleks olnud minu soov kuldkalale võtta menstruatsioonid ära. Et mul kunagi ei tuleks enam ühtegi. Valus, muudab mu vastikuks, veri lekib kõikjale (mul olid ka väga vererohked) ja varjata on üsna raske, kui sul on korraga plekid isegi pealisriietel ja samas oled valust kahvatu.
Raseduse ja sünnitusega läks normaalsemaks. See oli esimese raseduse kaheldamatu tulu mu kehale koos peenikeseks muutunud pahkluude (oluliselt raskem keha, mida jalalihased liigutama pidid) ning püramiidjatest rinnakujulisteks muutunud rindadega.
Nojah, see selleks. Tegelikult hakkasin ikkagi kirjutama sellest, et mul on ikka veel sitt, kuigi natuke vähem.
Ja et ma ei tea, kas see on normaalne, aga see lihtsalt ON nii, noh.
Päris hirmus on leida, et Teised Inimesed on nii teistsugused, neid ei mõjuta miski nii hullusti. Aga ma loen jälle "Seltsimees last" ja vähemalt sealt tundub, et Leelo Tungal on samalaadse meelelaadiga. Valmis korjama kõik süü enda peale ja püüab olla "hea laps" - aga no ei tule välja, tee mis sa teed.
Kunagi Rents imestas, et kuidas inimene jaksab nii kaua ühest asjast jahuda kui mina Rongist, normaalsetel inimestel tuleb peale Madonna uus plaat ja nähtud film või midagi, ja ma ei osanud midagi öelda peale rõhutamise, et ärasuremine ei ole päris nagu eksamil läbikukkumine, see on natuke suurem asi.
Aga no üldiselt ongi nii, et kui miski mind ikka mõjutab, ma ei räägi nädal hiljem juba uutest asjadest - kui mõjutab, siis on ka aasta hiljem väga tugevalt meeles, ja nädal hiljem, kaks nädalat hiljem, kolm nädalat hiljem ikka on väga tunda veel. Kui ma enam sõnades meelde ei tuleta(nud), siis seepärast, et
Noh, ja nüüd oli mul see ema mehega jama ja kuigi ma söön jälle ja enam-vähem ka magan (kaks kahetunnist ööd, kuuetunnine ja üheksatunnine otsa, nüüd üheksa umbes venitabki välja, kuigi uni läheb lambist ära), see ei ole unustatud asi. On ikka veel intensiivselt siin ja kohal - ja ma mõtlen, et vbla see on ka natuke, miks ma lahkuminekutest (s.t. teise initsiatiivil) üle ei kipu saama. Et mul ei lähe üle MISKI. Mida tugevam emotsioon, seda kauem kestab.
Siiamaani mäletan hellalt ja vaikse vaimustusvärinaga (s.t. siiamaani värisen, kui meenutan) 2014 Kõmmkärajaid.
See oli imeline. Jah, ma varsti tapsin end, aga see oli IMELINE.
Et kui asi mind mõjutab, see on mulle TOHUTULT võimas.
Sellega seoses: mina vist olengi see väga tundlik. (Vt pilti näiteks.)Liiga hästi klapib =/
Aga mida pildil kirjas pole: ma mäletan. Ma mäletan 2 aasta eest öeldut, 20 aasta eest öeldut, 30 aasta eest öeldut. Ma mäletan oma öeldut, ma mäletan mulle öeldut (eriti solvanguid muidugi - ka tahtmatuid).
Seda seepärast, et kui ma tajun ebakõla, mulle jääb asi ajju kui "oot, see pole mulle veel selge".
Mõnikord on otseselt kurb seepärast - mul oli üks klassivend, kes mulle NÜÜD on nii ilusti öelnud ja kellega me võiks otseselt hästi läbi saada - aga ta oli umbes 10, kui lehvitas põrandakaltsu klassis, sõnadega "See on mõne plika püksist võetud" - ja see oli päris räme tumehall kalts, mina olin selleks ajaks arvatavasti ainus menstrueeriv tüdruk oma klassis ja iga krdi kord, kui ma teda näen reaalis või netis, tuleb meelde.
Sest see haavas mind.
Mis siis, et tema ilmselt ei teadnud, et ma olen otseselt puudutatud.
Ma olin.
Pole selge mu ajus = no et kas ta teadis? Kas talle on menstrueeriv tüdruk vastik? Kas menstrueeriv tüdruk on a priori vastik? Kõigile? Kuidas paremini varjata, et ma olen sihuke vastik?
Kuskil vanuses 9 (mul algasid päevad vara) kuni 13 oleks olnud minu soov kuldkalale võtta menstruatsioonid ära. Et mul kunagi ei tuleks enam ühtegi. Valus, muudab mu vastikuks, veri lekib kõikjale (mul olid ka väga vererohked) ja varjata on üsna raske, kui sul on korraga plekid isegi pealisriietel ja samas oled valust kahvatu.
Raseduse ja sünnitusega läks normaalsemaks. See oli esimese raseduse kaheldamatu tulu mu kehale koos peenikeseks muutunud pahkluude (oluliselt raskem keha, mida jalalihased liigutama pidid) ning püramiidjatest rinnakujulisteks muutunud rindadega.
Nojah, see selleks. Tegelikult hakkasin ikkagi kirjutama sellest, et mul on ikka veel sitt, kuigi natuke vähem.
Ja et ma ei tea, kas see on normaalne, aga see lihtsalt ON nii, noh.
Päris hirmus on leida, et Teised Inimesed on nii teistsugused, neid ei mõjuta miski nii hullusti. Aga ma loen jälle "Seltsimees last" ja vähemalt sealt tundub, et Leelo Tungal on samalaadse meelelaadiga. Valmis korjama kõik süü enda peale ja püüab olla "hea laps" - aga no ei tule välja, tee mis sa teed.
neljapäev, 6. detsember 2018
Noh, jälle targem enda osas
Mu ema mees kirjutas eile mulle päev otsa (millele ma vastasin ka, ega ta monoloogi pidanud) ja selle tulemuseks oli toores enesetapumeeleolu mu sees.
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.
Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).
Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!
Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.
Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!
Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?
Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.
Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.
Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.
Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).
Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!
Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.
Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!
Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?
Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.
Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.
Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?
teisipäev, 4. detsember 2018
Hala
Mõtsin, et ei postita hala enam, puhkan välja ja olen rõõmus.
Aga no mida ma teha saan, kui kell kaks käin pissil ja oma nördimuseks avastan ärkvel Poeglapse, kes küll on just hambaid pesemas, siis enam jalavalu keskel magama ei jää ning kell kolm istun arvuti taga, sest no MIDA ma muud teen, kuni valuvaigistav masin töötab?
Üle-eelmise postituse lõpu mees, oh ÜLLATUST, ütles mulle ära (tegelt tal oli adekvaatne põhjus, väga palju parem kui "ma ei soovi ühelegi lapsele isata kasvamist" - krt, mina ütlesin, et sa isaks ei või olla v? et ma sinuga koos ei ela, on hoopis teine teema ju).
Goodreadsis üks lugeja arvas, et mu hüüumärgid ja tekstisisesed sulud "Kuningates" on "lugeja solvamiseks".
Peeglist paistab keegi taignane olevus (ovulatsioon sai läbi, nii et imeline kaunidus möödus), kõik asjad (mantel, kott, hetkel seljas olev öösärk) otsustasid korraga puruneda nii palju, et mul on nõelumist lähiajal igaks õhtuks ning hommikukski, olemas on EKRE (mis ma kunagi mõtsin, et kohtuprotsess Kenderi vastu on õigusriigis karm? Ha. Ha. Haaa!), sõda Ukrainas intensiivistus ja kui ahastasin selle üle fb-s, tuli keegi kauge tuttav mind õpetama, kuidas peaksin tegelt mõtlema, sain täiesti juhuslikult teada, et on olemas siuke asi nagu "aastane loomestipendium" ja sain seda teada nädal pärast tähtaja möödumist. Samas käisin töötukassas ja möllisin end töötuks, sest "aktiivsusnõue" ütles, et muidu ma toetust ei saa, ning mulle loeti ette hulka õpetussõnu selle kohta, kuidas ma aktiivselt tööd pean otsima, muidu nad ei saa mind "aidata" - aga kui saaksin loomestipendiumit, oleksin sellest jamast vabastatud.
Lisaks pean umbes elama seal büroos: alles taastun eelmisest käigust, kuid 18. dets on juba järgmine.
Mul on kogu aeg janu. Mineraalveest hoolimata.
Mu faking jalad faking valutavad. Parema käe randmes on pind, mis on piisavalt pisike, et ma teda ei näeks, aga haiget teeb ikka. Eriti hiirt kasutades, sest pind on täpselt seal, kus ranne lauale toetub sedasi tehes.
Ja üldse: kõik on halvasti. Kusjuures isegi mitte suured eredad eraelulised asjad väga. Same old, same old, last ei saa - aga neid on lihtsalt korraga nii palju ja vajutavad mu täiega maadligi.
Nõõ-mee.
Aa, mõttekriipsud olid ka kas toimetamatus või lugeja solvamiseks.
Jap, ma saan täitsa aru, et kõigile idiootidele mitte ainult ei saa, vaid ei peagi meeldima. Aga ikkagi aga ikkagi aga ikkagi!
Läheks ja jooks jälle, aga masin kipub välja lülituma, kui ma ringi liigun. Ta on juba veitsa vana ka, noh.
Öösärgil on muide katki õlapael, nii et enne pika kampsuni, mida talvel hommikumantli asemel kasutan, selgatirimist olin nagu vabadus, kes viib ühe palja rinnaga rahva barrikaadidele.
Jaa, ma saan aru - kui ma nii väsinud ei oleks, kannaksin kõik mured ja vaevad muiates ära, sest kõik on kõige parem ja pole minu asi teiste ellu sekkuda. Nemad näevad, mis neis enne kasvanud on, mitte seda, mida mina omast arust teen, sest minus on jälle niimoodi kasvanud.
Aga ma olen. Väsinud. Paraku.
Mallukas läks ka minuga tülli, nii et ma saa isegi rõõmustada ta tite üle. Kohe, kui talle mõtlen, tuleb kurvastus, et inimesed on inimesed, ebatäiuslikud.
Jap, kõik on nõme.
Aga no mida ma teha saan, kui kell kaks käin pissil ja oma nördimuseks avastan ärkvel Poeglapse, kes küll on just hambaid pesemas, siis enam jalavalu keskel magama ei jää ning kell kolm istun arvuti taga, sest no MIDA ma muud teen, kuni valuvaigistav masin töötab?
Üle-eelmise postituse lõpu mees, oh ÜLLATUST, ütles mulle ära (tegelt tal oli adekvaatne põhjus, väga palju parem kui "ma ei soovi ühelegi lapsele isata kasvamist" - krt, mina ütlesin, et sa isaks ei või olla v? et ma sinuga koos ei ela, on hoopis teine teema ju).
Goodreadsis üks lugeja arvas, et mu hüüumärgid ja tekstisisesed sulud "Kuningates" on "lugeja solvamiseks".
Peeglist paistab keegi taignane olevus (ovulatsioon sai läbi, nii et imeline kaunidus möödus), kõik asjad (mantel, kott, hetkel seljas olev öösärk) otsustasid korraga puruneda nii palju, et mul on nõelumist lähiajal igaks õhtuks ning hommikukski, olemas on EKRE (mis ma kunagi mõtsin, et kohtuprotsess Kenderi vastu on õigusriigis karm? Ha. Ha. Haaa!), sõda Ukrainas intensiivistus ja kui ahastasin selle üle fb-s, tuli keegi kauge tuttav mind õpetama, kuidas peaksin tegelt mõtlema, sain täiesti juhuslikult teada, et on olemas siuke asi nagu "aastane loomestipendium" ja sain seda teada nädal pärast tähtaja möödumist. Samas käisin töötukassas ja möllisin end töötuks, sest "aktiivsusnõue" ütles, et muidu ma toetust ei saa, ning mulle loeti ette hulka õpetussõnu selle kohta, kuidas ma aktiivselt tööd pean otsima, muidu nad ei saa mind "aidata" - aga kui saaksin loomestipendiumit, oleksin sellest jamast vabastatud.
Lisaks pean umbes elama seal büroos: alles taastun eelmisest käigust, kuid 18. dets on juba järgmine.
Mul on kogu aeg janu. Mineraalveest hoolimata.
Mu faking jalad faking valutavad. Parema käe randmes on pind, mis on piisavalt pisike, et ma teda ei näeks, aga haiget teeb ikka. Eriti hiirt kasutades, sest pind on täpselt seal, kus ranne lauale toetub sedasi tehes.
Ja üldse: kõik on halvasti. Kusjuures isegi mitte suured eredad eraelulised asjad väga. Same old, same old, last ei saa - aga neid on lihtsalt korraga nii palju ja vajutavad mu täiega maadligi.
Nõõ-mee.
Aa, mõttekriipsud olid ka kas toimetamatus või lugeja solvamiseks.
Jap, ma saan täitsa aru, et kõigile idiootidele mitte ainult ei saa, vaid ei peagi meeldima. Aga ikkagi aga ikkagi aga ikkagi!
Läheks ja jooks jälle, aga masin kipub välja lülituma, kui ma ringi liigun. Ta on juba veitsa vana ka, noh.
Öösärgil on muide katki õlapael, nii et enne pika kampsuni, mida talvel hommikumantli asemel kasutan, selgatirimist olin nagu vabadus, kes viib ühe palja rinnaga rahva barrikaadidele.
Jaa, ma saan aru - kui ma nii väsinud ei oleks, kannaksin kõik mured ja vaevad muiates ära, sest kõik on kõige parem ja pole minu asi teiste ellu sekkuda. Nemad näevad, mis neis enne kasvanud on, mitte seda, mida mina omast arust teen, sest minus on jälle niimoodi kasvanud.
Aga ma olen. Väsinud. Paraku.
Mallukas läks ka minuga tülli, nii et ma saa isegi rõõmustada ta tite üle. Kohe, kui talle mõtlen, tuleb kurvastus, et inimesed on inimesed, ebatäiuslikud.
Jap, kõik on nõme.
laupäev, 1. detsember 2018
A tegelt on päris soerõõmus jälle, mind tunnistati ikkagi "piisavalt heaks"
Mõnes mõttes on ikka päris kurb, et ma võin olla kohutavalt väsinud, aga kui juba üles aetakse (6.23 koeraga õue, onjo, kalli, kalli, musi, musi, KALLI, lähme, onjo?), ei jää enam uuesti magama.
Kell 8.07 loobusin üritustest ja tõusin uuesti.
Tegin toidu soojaks, varsti teen teed ja kohvi ka.
Valuvaigistav masin peal (vahel ma mõtlen, kumbapidi sellistel valuga mittemagamajäämistel põhjuslikkus käib - kas ma ei jää magama, sest valus on, või segab mind valu eriliselt, sest voodis ärkvel lebades ei keskendu väga mujale kui oma kehale?)
No mõnes mõttes on kurb. Peamiselt selles mõttes, et ma kipun üsna tuntavalt katkisem olema kui väsinud, aga välja ka ei puhka, sest ... sest magada ei saa.
***
Hiljem
Asja hea külg: ma ikka meeldin endale välimuselt rohkem, kui vähem kaalun. Ja no see on kindel värk, et kui ma palju ei söö, on mu uni nõrgem ja läheb kergemini minema, tagasi tulemata. On külm, magada ei saa - aga ilus olla.
Elik unepuudus ja sire kehakuju on ühe mündi kaks külge minu puhul.
(Mingi legend on, et täis kõhuga ei tohi magama minna, siis magad paremini. Võin ainult öelda, et väga korduvalt proovitud ja mul on vastupidi: kui tühja kõhuga magama lähen, olen hiljemalt kuue tunni pärast ärkvel, sest Organism ei suuda toidupuudust taluda, röökimata "EIDEKE! Otsiks nüüd süüa, mitte ei põõnaks siin suvalt!")
Muidu on päris hea - mind ikka ei lükatud nii absoluutselt tagasi, kui arvasin, ja isane, kes nagu lükkas, on minu sõpruse nimel ikkagi valmis minuga ka magama. Suudlesin eile tema õlga korduvalt, hingasin teda sisse ja nautisin end tohutult. Vaatab, kuidas selle seksiga läheb. Aga seni on hea.
Eks see natuke vägistamise moodi ideeliselt, aga noh - vaatame, vaatame, mis saab.
Ma päris ilma temapoolse huvita vist ikka ära ei tee, ei suuda. Aga talle on mõte lapsest kah meelitav - vähemalt veidi.
Emotsionaalne pinge ka väsitab. Nii et selle võrra olen veel väsinum.
Kogu aeg on külm - ka kaalukaotuse tulem.
Miks see allavõtt mingi HEA asjana küll ühiskonna (ja ikkagi ka minu) teadvuses püsib - et nii tore on, kui magada ei saa ja pidevalt külmetad?
Oh, ja veel unustamatu "palju rohkem energiat!"
Kuulge, ma ei saa magada, olen kogu aeg väsinud, kust, kurat, see energia tulema peaks?!
Elik kui sa võtaks alla mingi 100 kilo pealt, vbla. Aga mul läheb 77 pealt (mis tegelt pole ka ju maru vähe) ja no täiega kehvem on olla. Oleks isu, sööksin rohkem, aga ilmselt läks hormonaalsete muutustega näljatundlikkus jälle alla.
Päris õhtul
Järjekordne sotsiaalne sündmus üle elatud.
Jaamarestoranis Elsa saab hästi süüa. Osad inimesed on toredad. Osad rumalad. Aga noh - mu lapsed kandsid suhtluskoorma suht rõõmsalt ära, K. kannatas pea sama edukalt ära kõik need võõrad inimesed ja minult vargsi küsijad "kas see on sinu abikaasa?", ja minul ei valuta pea.
Greit saksess.
Ainult tasakesi libisen jälle tagasi sinna vakku, et ma elan elu üle. Mitte ei naudi seda, vaid "kannatan ära".
Ma arvan, aeg pidurit tõmmata ja targemasse vakku end nihutada. Pole vaja "välja kannatada", "jee, pea ei hakanudki valutama" jms - elan, nii et endal hea on!
Just.
Kell 8.07 loobusin üritustest ja tõusin uuesti.
Tegin toidu soojaks, varsti teen teed ja kohvi ka.
Valuvaigistav masin peal (vahel ma mõtlen, kumbapidi sellistel valuga mittemagamajäämistel põhjuslikkus käib - kas ma ei jää magama, sest valus on, või segab mind valu eriliselt, sest voodis ärkvel lebades ei keskendu väga mujale kui oma kehale?)
No mõnes mõttes on kurb. Peamiselt selles mõttes, et ma kipun üsna tuntavalt katkisem olema kui väsinud, aga välja ka ei puhka, sest ... sest magada ei saa.
***
Hiljem
Asja hea külg: ma ikka meeldin endale välimuselt rohkem, kui vähem kaalun. Ja no see on kindel värk, et kui ma palju ei söö, on mu uni nõrgem ja läheb kergemini minema, tagasi tulemata. On külm, magada ei saa - aga ilus olla.
Elik unepuudus ja sire kehakuju on ühe mündi kaks külge minu puhul.
(Mingi legend on, et täis kõhuga ei tohi magama minna, siis magad paremini. Võin ainult öelda, et väga korduvalt proovitud ja mul on vastupidi: kui tühja kõhuga magama lähen, olen hiljemalt kuue tunni pärast ärkvel, sest Organism ei suuda toidupuudust taluda, röökimata "EIDEKE! Otsiks nüüd süüa, mitte ei põõnaks siin suvalt!")
Muidu on päris hea - mind ikka ei lükatud nii absoluutselt tagasi, kui arvasin, ja isane, kes nagu lükkas, on minu sõpruse nimel ikkagi valmis minuga ka magama. Suudlesin eile tema õlga korduvalt, hingasin teda sisse ja nautisin end tohutult. Vaatab, kuidas selle seksiga läheb. Aga seni on hea.
Eks see natuke vägistamise moodi ideeliselt, aga noh - vaatame, vaatame, mis saab.
Ma päris ilma temapoolse huvita vist ikka ära ei tee, ei suuda. Aga talle on mõte lapsest kah meelitav - vähemalt veidi.
Emotsionaalne pinge ka väsitab. Nii et selle võrra olen veel väsinum.
Kogu aeg on külm - ka kaalukaotuse tulem.
Miks see allavõtt mingi HEA asjana küll ühiskonna (ja ikkagi ka minu) teadvuses püsib - et nii tore on, kui magada ei saa ja pidevalt külmetad?
Oh, ja veel unustamatu "palju rohkem energiat!"
Kuulge, ma ei saa magada, olen kogu aeg väsinud, kust, kurat, see energia tulema peaks?!
Elik kui sa võtaks alla mingi 100 kilo pealt, vbla. Aga mul läheb 77 pealt (mis tegelt pole ka ju maru vähe) ja no täiega kehvem on olla. Oleks isu, sööksin rohkem, aga ilmselt läks hormonaalsete muutustega näljatundlikkus jälle alla.
Päris õhtul
Järjekordne sotsiaalne sündmus üle elatud.
Jaamarestoranis Elsa saab hästi süüa. Osad inimesed on toredad. Osad rumalad. Aga noh - mu lapsed kandsid suhtluskoorma suht rõõmsalt ära, K. kannatas pea sama edukalt ära kõik need võõrad inimesed ja minult vargsi küsijad "kas see on sinu abikaasa?", ja minul ei valuta pea.
Greit saksess.
Ainult tasakesi libisen jälle tagasi sinna vakku, et ma elan elu üle. Mitte ei naudi seda, vaid "kannatan ära".
Ma arvan, aeg pidurit tõmmata ja targemasse vakku end nihutada. Pole vaja "välja kannatada", "jee, pea ei hakanudki valutama" jms - elan, nii et endal hea on!
Just.
Tellimine:
Postitused (Atom)