Kunagi Rents imestas, et kuidas inimene jaksab nii kaua ühest asjast jahuda kui mina Rongist, normaalsetel inimestel tuleb peale Madonna uus plaat ja nähtud film või midagi, ja ma ei osanud midagi öelda peale rõhutamise, et ärasuremine ei ole päris nagu eksamil läbikukkumine, see on natuke suurem asi.
Aga no üldiselt ongi nii, et kui miski mind ikka mõjutab, ma ei räägi nädal hiljem juba uutest asjadest - kui mõjutab, siis on ka aasta hiljem väga tugevalt meeles, ja nädal hiljem, kaks nädalat hiljem, kolm nädalat hiljem ikka on väga tunda veel. Kui ma enam sõnades meelde ei tuleta(nud), siis seepärast, et
Noh, ja nüüd oli mul see ema mehega jama ja kuigi ma söön jälle ja enam-vähem ka magan (kaks kahetunnist ööd, kuuetunnine ja üheksatunnine otsa, nüüd üheksa umbes venitabki välja, kuigi uni läheb lambist ära), see ei ole unustatud asi. On ikka veel intensiivselt siin ja kohal - ja ma mõtlen, et vbla see on ka natuke, miks ma lahkuminekutest (s.t. teise initsiatiivil) üle ei kipu saama. Et mul ei lähe üle MISKI. Mida tugevam emotsioon, seda kauem kestab.
Siiamaani mäletan hellalt ja vaikse vaimustusvärinaga (s.t. siiamaani värisen, kui meenutan) 2014 Kõmmkärajaid.
See oli imeline. Jah, ma varsti tapsin end, aga see oli IMELINE.
Et kui asi mind mõjutab, see on mulle TOHUTULT võimas.
Sellega seoses: mina vist olengi see väga tundlik. (Vt pilti näiteks.)Liiga hästi klapib =/
Aga mida pildil kirjas pole: ma mäletan. Ma mäletan 2 aasta eest öeldut, 20 aasta eest öeldut, 30 aasta eest öeldut. Ma mäletan oma öeldut, ma mäletan mulle öeldut (eriti solvanguid muidugi - ka tahtmatuid).
Seda seepärast, et kui ma tajun ebakõla, mulle jääb asi ajju kui "oot, see pole mulle veel selge".
Mõnikord on otseselt kurb seepärast - mul oli üks klassivend, kes mulle NÜÜD on nii ilusti öelnud ja kellega me võiks otseselt hästi läbi saada - aga ta oli umbes 10, kui lehvitas põrandakaltsu klassis, sõnadega "See on mõne plika püksist võetud" - ja see oli päris räme tumehall kalts, mina olin selleks ajaks arvatavasti ainus menstrueeriv tüdruk oma klassis ja iga krdi kord, kui ma teda näen reaalis või netis, tuleb meelde.
Sest see haavas mind.
Mis siis, et tema ilmselt ei teadnud, et ma olen otseselt puudutatud.
Ma olin.
Pole selge mu ajus = no et kas ta teadis? Kas talle on menstrueeriv tüdruk vastik? Kas menstrueeriv tüdruk on a priori vastik? Kõigile? Kuidas paremini varjata, et ma olen sihuke vastik?
Kuskil vanuses 9 (mul algasid päevad vara) kuni 13 oleks olnud minu soov kuldkalale võtta menstruatsioonid ära. Et mul kunagi ei tuleks enam ühtegi. Valus, muudab mu vastikuks, veri lekib kõikjale (mul olid ka väga vererohked) ja varjata on üsna raske, kui sul on korraga plekid isegi pealisriietel ja samas oled valust kahvatu.
Raseduse ja sünnitusega läks normaalsemaks. See oli esimese raseduse kaheldamatu tulu mu kehale koos peenikeseks muutunud pahkluude (oluliselt raskem keha, mida jalalihased liigutama pidid) ning püramiidjatest rinnakujulisteks muutunud rindadega.
Nojah, see selleks. Tegelikult hakkasin ikkagi kirjutama sellest, et mul on ikka veel sitt, kuigi natuke vähem.
Ja et ma ei tea, kas see on normaalne, aga see lihtsalt ON nii, noh.
Päris hirmus on leida, et Teised Inimesed on nii teistsugused, neid ei mõjuta miski nii hullusti. Aga ma loen jälle "Seltsimees last" ja vähemalt sealt tundub, et Leelo Tungal on samalaadse meelelaadiga. Valmis korjama kõik süü enda peale ja püüab olla "hea laps" - aga no ei tule välja, tee mis sa teed.
See mäletamine on niiii tuttav. No milleks on mul vaja mäletada aastaid tagasi väljaöeldud negatiivseid sõnu või tegusid? Aga näed, mäletan, igat viimastki. Jube häiriv omadus. Kusjuures ma ei ole üldse pika vihaga , ma ei ole üldse mingisuguse vihaga aga mälu on kuradima hea.
VastaKustutaJust. Ei ole viha, aga mäletan =(
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaNojah, ma unustan pigem meeldivad asjad. Sest kui miski kriipima ei jää, on see teema mu jaoks lõpetatud ja võib ajus "mitteaktiivne" lahtrisse minna.
VastaKustutaHüpoteetiline küsimus Manjanale. Kas väike laps programeerib end mäletama vaid negatiivset. Vaevalt.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta(Minu mälu algab kahepooleselt ja siis on üsna jätkuv edasi. Ja ma väga kahtlen ses programmeerismisevärgis, aga kui sulle meeldib nii kujutleda - pole minu asi.
VastaKustutaMO - Manjana usub igasugu erinevat esoteerikat ka, sest see sobib tema ettekujutusega maailmast =) Kunagi pidas mulle oluliseks märkida, et budistid on pannud paika karma reeglid ja need on sellised ja sellised näiteks =P Mis ajab mul ikka väga juhtme kokku, sest miks uskuda millessegi, mille mingid teised inimesed on välja mõelnud, ilma ise tajumata, mis ja kuidas? Aga no tema elab (ja ilmselt mitte halvasti) nende võõraste reeglite uskumise abil.)
Just nimelt, tuleb nagu tuleb. Vanemate osas vaidlen vastu, sa võid olla armastatud ja hoitud vati sees, sind võidakse kiita kuuni ja tagasi, aga laps võib salvestada oma mällu hoopis midagi muud! Midagi väljaspool perekonda ja midagi tema enda fantaasiatest. Kunagi oli kohtusüsteemis ( väga, väga ammu ) üks selline kaasus, mis pani mõtlema.
VastaKustutaMiks ja mida tema aju salvestas, seda ei tea isegi vanapagan põrgus.
NB! Ei olnud diagnoosiga laps.
Sellise negatiivse programmi ( mis on lapsepõlvest kaasa tulnud ) tagasi pööramine on minu arvates praktiliselt võimatu.
VVN ees vabandused, et siin, sinu blogis, niiviisi vaidlema kipun. Enam ei tee :) :)
Teema on selline, et mina ise kipuks ka vaidlema, aga kuna sa teed selle töö minu eest ära, ma ei pea ja aitäh sulle hoopis!
VastaKustutaMälestuste muutmisega peaksid tegelema mitmesugused psühhoteraapiad. Just nimelt sellega, et muuta mälestustega seotud emotsioone, võtta maha valusate ja ebameeldivate mälestuste valusust ja teravust. Aga tegeletakse ka positiivsete mälestuste võimendamise ja kasutamisega. Ma midagi konkreetselt soovitada ei oska aga võid näiteks oma psühholoogilt küsida, kas tema oskaks midagi soovitada.
VastaKustutaPsühhiaatrilt võib ka küsida. Halbade mälestuste liigne teravus on vähemalt PTSD puhul seotud sellega, et neil mälestustel ei ole õiget ajamarkerit juures ja ma oleks nagu kuskilt lugenud, et sellise seisundi tekkimist seostatakse selle hormoonikokteiliga, mis oli traumaatilis(t)e sündmus(t)e ajal. St mõnel on ebaõnne omada hormoone, mille tõttu ebameeldiv minevik ei taha minevikus püsida, vaid on aju arvates olevik edasi (tõenäoliselt käis sellega kaasas mingi elumuslik eelis, nt et selliste hormoonidega on tollesama koleda sündmuse ajal lihtsam ellu jääda). Ja kui ma valesti ei mäleta, siis seda errorit peaks saama ka keemiliselt tagasi pöörata.
VastaKustuta(selle kohta, et ühed ja samad hormoonid võivad soodustada hädaohus ellu jäämist, aga viia pärast hädaohtu enesetapu äärele, on mu valvenäide see, kus mees ja naine said karu käest rappida; mehele ei jäänud erilist psühhotraumat, naine tappis end lõpuks ära, AGA asja teine külg on see, et kuna naine oli algusest peale ohusignaalide suhtes tundlikum, siis kui tema sõna oleks peale jäänud, poleks nad karuga kohtunudki - ja need head ja vead on just nimelt ühe ja sama mündi kaks poolt.)
Ma kahtlustan, et minu mäletamised pole sellised. Nad ei tee mulle haiget, nad ei mõju hirmutavalt, umbes et nende pärast ma ei julge seda või toda teha, nad lihtsalt ON.
VastaKustutaJa sellepärast salvestuvad halvad asjad, et mu ajus on "need küsimused tuleb ära lahendada, enne kui asjad korras on", samas positiivsed asjad ongi ju "korras, järgmine palun!"
Ma mäletan neid ka, aga mitte nii selgelt ja nii pisikesi asju.
Ja tegelt mulle ei meeldi soovitused "mine arsti juurde, et teistmoodi mäletada":
Mis mu praegusel mälul siis nii väga viga on, et peab minema psühhiaatri juurde valepositiivseid mälestusi hankima? (Eeldades üldse, et tal õnnestub neid mulle anda - mu usk teraapiatesse on VÄGA madal. Elukogemus.)
Veel vähem meeldib mõistaandmine, et ise olen nõme, et mäletan, nagu mäletan, vot Manjana mäletab Õigemini ja oo, kui rõõmus tema on.
Ma ei tea, vbla rõõmus, aga see-eest valmis heatujuliselt teistele haiget tegema ja ise mitte tähele ka panema, et see sai nüüd halvasti öeldud. Mitmel korral järjest.
Panen VVN-le ühe suure ja südamliku laigi :)
VastaKustutaMa kirjutasin sellepärast, et oli üks periood, kus ma kaalusin ise just sel põhjusel arsti poole pöördumist, et mälestuste teravus oli tajus liiga suur. Ühest küljest oli tunne, et "see kõik on just praegu", teisest küljest võimetus sündmusi korralikult meenutada, pildid justkui ujusid silme eest ära/laiali - või siis olid mu mälestused justkui kolmanda isiku perspektiivis, nägin iseennast justkui väljastpoolt. Pmst väga elav tunne, et ilgelt jälk - ja samal ajal täielik hägu täpsete sündmuste koha pealt.
VastaKustutaAga see läks pehmemate võtetega üle.
Mainin ära kasvõi sellepärast, et näidata, et mälestused võivad selliseid tükke teha ka mittedepressiivsel inimesel (sinnamaani mittedepressiivsel, et ma kahtlustan endal vahel subkliinilist maaniat).
a kui ei oleks ilma arsti abita üle läinud, siis ma oleks ikkagi arsti juurde läinud. sest ma olin jõudnud äratundmisele, et mul ei ole kohustust halbu asju lõpmatuseni ära kannatada - kui mul on sitt ja mingi ravim selgelt aitaks, siis ma ei pea seda endale keelama.
VastaKustutaaga õnneks lahenes niisama. "õnneks", sest nii sai lihtsamalt ja odavamalt.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaOot, ja sinu nõuanne (ma ei küsi IIAL nõu, jälestan nõuandeid tuliselt) oleks "mõtle teistmoodi, see on ju nii lihtne"?
VastaKustutaNAgu wtf?!
Ja üldse, mis halb? Kus halb? Mina pole küll öelnud, et HALB oleks. Kui teie arvate, et nii elada on halb, see on teie probleem, mitte minu oma.
VastaKustutama sekkusin juttu kõigest sellepärast, et sa kirjutasid, et sul on sitt, ja mul oli kogemus sellest, kuidas mul oli mälestuste pärast sitt. kogemuste vahetamise mõttes.
VastaKustutanõu pole omast arust andnud, aga võib-olla oskasin sellise mulje jätta. mul ei ole alati taktitundega kõige paremad lood. kui nii, siis taandun vabandusi pomisedes.
VastaKustutaOh, ega ma sinu peale kuri ole =)
VastaKustutaMa vastasin Manjana kommentaarile, mille ta nüüd on ära kustutanud.
Notsu, ma armastan sind jäävalt ja tuliselt ja ma tean, et isegi kui me ei saa üksteisest aru, on see kurja tahteta ja ei tule sellest, et sa ei viitsi kaasa mõelda. Sa mõtled alati.
Mida ma tõesti ei kannata, on inimeste mittemõtlemine.
Aga sitt on mul lihtsalt seepärast, et esmalt tuli see justnagu-tagasilükkamine seksi ja lapse koha pealt, millest ma kirjutasin (ja ositi see ikka kehtib), ja siis see ema mehe värk otsa ja mul on tunne, nagu upuksin - sest millegipärast üritan ikka maailma ära parandada ja kõigile mõistetav olla ja aint kui mulle meenutatakse, et kle, vaata oma tätokaid! tuleb meelde, et maailma äraparandamine ei ole minu amet. Maailm saab hakkama, mina hoolitsen enda eest ja kui ma TAHAN, ongi see argument midagi teha või mitte teha.
muah!
VastaKustutaPhmt on mul sitt seepärast, et kogu aeg on maailm viimasel ajal andnud mulle tagasisidet, et ma käitun valesti ja ei mõju piisavalt heana (vt "seepärast mind paariliseks ei taheta" ja "seepärast mu ema mees arvab, et olen isekas") ja kui tuleb Manjana ja ütleb, et ma ka mõtlen valesti ja mäletan valesti, mul tuleb esmalt meeleheide ja siis suur viha.
VastaKustutaElage ise teistmoodi, kurat, ärge tulge mind õpetama, kuidas "parem" olla. Ma olen juba nii hea, kui suudan!!!! Käitun nii hästi, kui suudan, mõtlen nii hästi, kui suudan.
Ei, ikka peaks ju PAREM olema, siis oleks Teised rahul!
Tuutu oled! Sa oled hea täpselt sellisena nagu sa oled! Ausalt. Kui sa kellelegi ei meeldi siis see ei ole üldse sinu probleem. Sinuga on kõik korras. Ega sa 500 eurot ei ole, et kõigile meeldima peaks.
KustutaOlin ka lapsena tundlikumat sorti. Vist. Mäletan, et pioneerilaagris sain aukirja "Kõige suurem solvuja". Kõik vaatasid, kui mulle see kätte anti, mida ma teen. Siirast nalja tegi, selmet taas solvuda.
VastaKustutaInimesed ongi erinevad ja neile mõjuvad erinevad teemad. Mõni võtab kergemalt, teisele tundub tragöödiana. Meil on kõigil oma ego ja asjadega toimetulemise oskused ja no ei taha aru saada, miks need teistele küll ei sobi.
Muidugi on ka omaette teema, kui oled kellegagi kuidagi seotud (ei mõtle siinkohal lapsi) või mingit viisi sõltuv ja kui sellel pinnal jamaks läheb, siis ei õnnestu ka korralikult kuradile saata ja see vaevabki. Mingi sõltumatus on alati hea, inimkond ei saa siis väga närvidele käia.
Need mälestused mingil määral mõjutavad kindlasti ka kõike muud. Näiteks seda, et lapsed on olulised ainult läbi selle, et vajavad sind - ja armud ainult meestesse, kelle puhul saad tunda end vajatuna ja siis kannatad, kui avastad, et sind ei vajatagi 100% ajast, kuigi see viimane on üsna ebarealistlik ükskõik millises suhtes väljaarvatud paarikuise imiku ja ta ema suhe.
VastaKustutaTähh!
VastaKustuta