Noh, jälle targem enda osas

Mu ema mees kirjutas eile mulle päev otsa (millele ma vastasin ka, ega ta monoloogi pidanud) ja selle tulemuseks oli toores enesetapumeeleolu mu sees.
Ma ikka ei ole piisavalt hea, käitun agressiivselt ja olen alati liialt virisenud (MINA?).
Phmt ööseks olin jälle veendunud, et parem, kui mind olemas poleks, sest ma olen eksisteerimiseks piisavalt hea ainult end kogu aeg vägistades ja teiste soovidele kohandades ja veel paremini käitudes, ikka paremini, veel paremini - aga ma ei suuda ju!
Magasin öösel umbes kaks tundi, nii halb ja hale oli olla - aga kui ma nende kahe tunni pärast tõusin, koeraga väljas käisin ja Poeglast äratasin, sain korraga aru, et ei.

Ei ole nii, et mina olen kohutavalt süüdi ja kui mul on halb, siis seepärast, et mina olen halb. Kas ta aitas mind Enne Rongi?
Ei.
Kas miski muutus sellest saati, kui mina muutusin tema jaoks meeldivast ebameeldivaks inimeseks? Et enam ei saa ma temalt sooja ja armastavat tähelepanu näiteks?
Hah. Ainus, mis muutus: ma enam ei ürita talle meeldida.
AINUS ASI.
Ja siis vaatasin fb-sse, kuhu öösel ahastuse turjal olin jätnud palve mulle öelda, et ma midagi hästi olen teinud ja KURAT, kui ilusti inimesed kirjutada oskasid!
Ma hakkasin liigutusest kaks korda nutma. Siis sain skaipi ja erasõnumitesse kah hästiütlemisi ja nutsin veel. Mitu korda.
Miski ikka ... jah, ma saan kohati tagasisidemeid, mida mul on nii raske kanda, et mööduvad aastad pole mingi teema, et haavad paraneks. Ikka on valus.
Aga kui ON VAJA, siis tuleb minu pihta nii palju armastust, et sellest piisaks aastateks (kui vahepeal teiste tagasisidemete poolt jälle headust unustama ei pandaks).

Lõppjäreldus on mul, et mu ema mees ei ole võimeline armastama ja arvestab kõik suhted rahasse, aga kurat, see EI OLE absoluutne tõde igal pool ja kõigile!

Lisaks tegin ühe üldistuse enda suhtes ja imestan veidi, et ma seda päris nii selgelt (kuigi hämusemalt teadsin küll) enne ei sõnastanud.
Ma tean, et see ei ole tavaline, mida mina tunnen, kui mult midagi küsitakse. Et minupoolne teistelt millegi küsimise vältimine oli vähemalt osalt ka sellest, kuidas mina reageerin küsimistele, millele ma ei saa või ei tahagi vastu tulla.
Mul hakkab füüsiliselt halb. Pea hakkab valutama, süda läheb pahaks, isu ei ole, und ei ole.
Ma hakkasin otseselt vältima meest, kes oli minusse armunud, aga keda mina ei tahtnud, sest iga kord teda nähes sain peavaluhoo. Ta tahtis mult midagi, mida ma ei andnud.
Praegu mu ema mees tahab mult käitumist, mida ma ei taha anda - ja ma ei saa magada, ei saa süüa, eile valutas pea, aga see õnnestus migreenitabletiga maha võtta.

Ja siis imestatakse, et miks ma ei küsi, kui midagi puudu on. Sest ma ei taha teistele samasugust rõvedat olekut põhjustada, dohh!
Ja siis imestatakse, miks juba eos väldin mehi, kes lähenevad mulle, tahtes soolist suhet. Sest ma ei taha ära öelda, aga sedasi sunnitult ei suuda nõus olla ka mitte!
Ja siis imestatakse, kuidas neid #metoo lugusid mu elus NII palju on olnud. Sest kui mult midagi pealekäivalt tahetakse, ma ei jaksa ära öelda, sest see on mulle endale ju ka raske!

Nojah, NÜÜD ma tean, et neil teistel (aus on öelda, et enamasti, ju mõned minusugused on veel) ei tekigi seda. Valu, kui peab ära ütlema.
Et mina olla isekas? Jah, ilmselt küll, sest ma ei taha, et minul halb oleks, aga mul on kohe halb, kui teistel on. Ja nüüd, kus ma tean, et teistel pole sellist sisemist vastust olukorrale, kui nad ei anna välja, mida neilt tahetakse, suudan juba küsida ka.
Aga varem, vanasti? Ei. Ma arvasin, siiralt arvasin, et kõik tahavadki alati teistele vastu tulla, kui vähegi saavad, nii et küsisin ainult nii palju, et sellega hädapärast toime tulin. Küsisin ainult, kui väga vaja oli.
Sest noh - kui need, kellelt küsin, mulle ei saa või taha anda, neil on ju halb! Kuna mul endal on enam-vähem, kui võõras tahteavaldus tuleb vormis "on täitsa ok, kui sa ei taha seda teha, mul ei ole probleemi, aga ...", küsisin ka ise enamasti nii.
Ja siis olen ISEKAS.
Minu jaoks oli LOOGILINE lahendus, et kui küsin, mulle ei anta ja kui mulle ei anta ja ei anta ja ei anta isegi mitte natukest hellust ja hoolt, ma ennast ära tapan. Sest no selgelt, kui inimesed ei anna, kui ma küsin, ma olen neile ikka rämedalt vastik ju. Ma olen nii halb ja ebameeldiv, et maailmal on parem, kui ma teda oma olemasoluga ei reosta.
On ju nii?
Ei ole v?

Nii kuradi keeruline on olnud selgeks õppida, et kõik ei ole nagu mina.

Aga selle selgitamine mõnele ema mehele ... ma ei tee ta viimast kirja lahti (täpselt nagu ma ei loe osasid siinseid kommentaare ja kustutan ära juba nähes, kes autor on). Mulle ONGI kergem olla välja tõstetud ja otsida uut elupaika ja saada sellega hakkama, kui teda ümber veenma hakata.
Tema maailmas olen mina see isekas ja nartsissistlik ja no las ma siis olen.
On vähemalt hulk inimesi, kes on teist meelt. Üks saatis mulle Pauluse "Kirja korintlastele" kaaskirjaga "see meenutab mulle alati sind" ja ma nutsin lugedes.
Nutan ka praegu seda teile kirjutades.
Lõppu lisas ta lause, mis tõstis mu liigutuse veel taseme võrra kõrgemale. (Ei, ma ei ütle teile, mis see oli, liiga ilus =P)
Aga on neid, kes hoolivad ja mõistavad, on palju! Neid, kelle jaoks mu armastus ei ole maha visatud.

Ja et on ka teistsuguseid - noh, inimesed on erinevad, eks?