See lugu, mida mu poeglaps nüüd kogu elu oma sünnipäevadel kuulma hakkab

Episood tänasest õhtust:

umbes kahe meetri kõrgusel asuvas tillukeses aknas kõigub selle võrgupäeviku omanik, tagumik ja jalad ühel, pea, õlad ja käed teisel pool raami, kusjuures käed toetuvad seinal rippuvale pisikesele maitseaineriiulile. Maitseaineriiuli ülemine serv on kõigist purkidest tühjaks tehtud, küll aga on seal päevikuomaniku mobiiltelefon.
"Appi, appi, appi," mõtleb päevikuomanik, ja vahib kuidagi kole kaugena tunduva põranda suunas, kust vaatavad vastu kõva prügiämber, sama kõva taburet ja kõvasti klaasikilde.
"Issand, äkki ma peaks kellelegi helistama, enne, kui hakkan lahti laskma. Juhuks, kui ma kaela murran või midagi. Ütleks, et ma armastan neid ja..?"

***

Kõik algas halvasti.
Mulle ei meeldi mu laste sünnipäevad, sest kui ma olen omaenda üritusel sotsiaalselt küündimatu, siis mis seal ikka, aga kui ma olen nende üritustel sotsiaalselt küündimatu, kannatavad nemad. Ja kuidagi on ikkagi nii, et laste sünnipäevaks on raha suhteliselt otsas ja koristada ilgelt palju ja kuna ma olen siuke pool-asotsiaal ja mul kempsu uks on isesulguv (paned kinni, siis seestpoolt enam ei avane), sooja vett ei ole ja prill-laud ei ole potiga ühendatud, vaid lihtsalt asub seal peal, peaks kõik muu olema mega, et seda heaks teha, aga ei ole.
Noh, ja mu lapsel oli täna (28. s.t.) sünnipäev. Niisiis oli kõik väga halvasti. Koristasin, koristasin, sain aru, et mingi valemiga ei suuda lapsele lasteaeda järgi jõuda. Saatsin teise lapse (telefoni teel) enda asemel, koristasin, jooksin poodi, tegin pärmitaigna, koristasin, sain aru, et kohvi ei ole, saatsin lapsed (telefoni teel) kohvi järgi, panin pitsa ahju, vaatasin kella.
Hingasin süüügavalt välja. Mul oli veel mahti pesemaski käia!
Siis helistas ema. Rääkisin talle kuidas mul on kõik kontrolli all nüüdseks ja vaja veel ainult pesemas käia. Ta lõpetas kõne ja ma otsustasin, et võtan telefoni kemps-vannituppa kaasa, juhuks kui külaline peaks mu pesemise ajal raporteerima oma saabumisest. Võtsingi telefoni kaasa ja tõmbasin vannitoa ukse enda järel kinni.
Sel hetkel, kui tõmme tehtud, mu aju reageeris. "SEDA UST EI SAA SEESTPOOLT AVADA!"  karjatas ta, ja ma lükkasin käe vastu.
Liiga hilja, liiga õrnalt.
Uks sulgus. Pehmelt, aga kindlalt.
Klõps.

Esimese asjana ma lihtsalt seisin ja püüdsin mõelda.
Et uks ei ole seestpoolt avatav, oli mulle mitme eelneva luku taha jäämisega selgeks saanud, aga siis oli alati teisel pool mõni laps, kes mu välja aitas.
Parasjagu olid mu lapsed aga pealinnas kohvi otsimas ja oodata oli neid vast ehk neljakümne minuti pärast, kui sedagi.
Selleks ajaks on pitsaga kööga.
Pealegi, koitis mulle seejärel, on mu välisuks mitte lihtsalt lukus, aga niimoodi lukus, et võti on seestpoolt sisse lükatud. Nad ei saa ju välisuksest korterisse sisse, isegi kui nad lõpuks tulevad, mitte kuidagi.
Ja külaline! Arvatavasti tuleb kohe külaline, kelle ma peaks kuidagi sisse laskma ju. Appi.
Helistasin talle, et öelda - venitagu tulemisega, hetkel on kogu ürituse toimumine kahtlane.
Külaline ei võtnud toru.

Tiirutasin vannitoas ringi nagu munas kana ja mõtlesin, et äkki peaks asja rahulikult võtma ja end ära pesema. Siis jõudis kohale, et ükskõik, kuidas ma sealt urkast lõpuks välja saan, higiseks võtab see mu raudselt. Pole mõtet enne seda suuremat küürimist korraldada.
Ronisin pesumasina peale ja püüdsin lahti kangutada kööki viivat akent, mis kinni värvitud. Esiteks polnud mul aga midagi, mida värvi lahtilõikamiseks raami vahele ajada, ja teiseks avastasin väikese uurimise järel aknaraamis ka naelad. Aken oli konkreetselt naeltega piida külge kinni löödud!
Ronisin pesumasina pealt alla ja helistasin häirekeskusesse.
Häirekeskus oli väga mures minu pitsa pärast (tulekahjuoht!), aga kuulnud, et teine korrus, rõdu pole, küll aga on metalluks, jäi mõtlikuks.
"Kuulge, helistage lukuabisse," soovitasid nad. "Sest meie inimestel ei ole mingit eritehnikat, nemad peavad selle ukse lihtsalt maha lööma."
Ajasin mõttes silmad punni. Päriselt ei ajanud - kedagi polnud ju nägemas.
Lukuabi numbri nad mulle andsid, aga juba häirekeskusega kõnet lõpetades teadsin, et lukuabi läheb kõvasti kallimaks, kui klaasija.
Aken seal üleval kõrgel lae all polnud just suur. Aga vähemalt külitsi peaksid nii õlad kui puusad läbi mahtuma.
Tõsi, keha pööramiseks seal ruumi polnud, istumiseks ammugi mitte. Ja aken oli kõrgel. Enda sinna vedimine saab ka pea ees raske olema, aga jalad ees üles minna ei olnud üldse võimalik, isegi mitte kõige metsikumates teooriates.
Mõtlesin süngelt sellele, et allaminek saab olema päris hull, sest siis on mul jalad üleval, pea all ja seal pole ka mingit pesumasinat, millele toetuda. Aga no lukuabi - ma olin nende hindadest kuulnud. Kui rahakott ei jaga, tuleb riskida murtud luudega, pole parata.
Võtsin mopivarre ja ronisin pesumasina peale. Hakata omaenda akent puruks lööma on, kas teate, ilgelt vastik tunne. Et esimesed seitse lööki ei omanud mingit toimet, muutusin julgemaks. Lõin ikka kohe kõvasti.
Seepeale läks mopivars kahekorra.
Pöörasin ta niimoodi ette, et terav kahekorra-koht jääks ette, ja lõin uuesti. Selgus, et terav vahend on palju tõhusam - aken läks esimese hoobiga katki ja puistas kogu ümbruse klaasikildudega üle.
Kogusin suuremad kokku ja panin nurgariiulile, mis plastmassist ja püsib üleval kahe miniatuurse naela abil. Siis võtsin raami seest killud välja, ladustasin ka need riiulile ja eemaldasin raami alumiselt servalt sinna pudenenud klaasipudi.
Häirekeskusest helistati ja küsiti, kuidas mul lukuabiga läheb. Selgitasin neile, et ma hakkan kohe läbi akna ronima, kuigi pole kindel, et ma sealt välja mahun, ja ma helistan neile tagasi, et teada anda, kuidas seis on, kui see ilmseks saab.
Ja siis panin pesumasina peale tagurpidi pööratud põrandapesuämbri ja hakkasin ronima.

***

"Issand, äkki ma peaks kellelegi helistama, enne, kui hakkan lahti laskma. Juhuks, kui ma kaela murran või midagi. Ütleks, et ma armastan neid ja..?"
Raskuskese on ikka veel pigem vannitoa pool ja puusavööd ning jalgu tuli lihasjõuga üleval hoida, et need alla tagasi ei vajuks. Pea ees alla vonklemine tundus kohutavalt ebameeldiv ja tabureti otsas istuv, ainitise mureliku pilguga pealiku ponnistusi jälgiv kass ei parandanud oluliselt asja.
"Kurat, ja kus on see otsustav adrenaliinilaks, mis laseb mul toime tulla üleinimlikuga?" mõtles päevikuomanik ehk mina vihaselt ja püüdis end üht kätt allapoole nihutades rohkem aknast välja tirida.
Maitseaineriiul vajus ohtlikult ühele küljele ja kõlkuja tasakaalustas ta kiiresti, kätt endisele kohale tagasi asetades.
Kõlkumine muutus hetk-hetkelt ebamugavamaks ja raskemaks. Korraks tekkis soov vannituppa tagasi pugeda, aga alternatiiv (lukuabi) näis siiski jätkuvalt hullem kui murtud luud.
Kuigi mitte murtud kaelaluu. Aga kui suur tõenäosus on murda kael nii madalalt kukkudes, kui ma samas tean, et ma pean end hoidma nii, et ei kukuks peale ega seljale?
Otsustasin, et tõenäosus on pisem, kui lukuabi arve.
Aga lihased olid sellest asendist lõplikult tüdinud ja nii nihutasin ühe käe riiuli keskele ja krabasin teisega ebamäärasest seinapiirkonnast teisel pool. Sikutasin, samas keerates. Hulk ebakindlat vehkimist hiljem olin veidi paremas asendis, nii et üks jalg toetus natukene plastist mittekandvale riiulile ja mõlemad käed hoidsid teiselt poolt raami seinast.
"Nii, mis edasi?"
Kõlkusin veidi aega ebakindlalt. Riiulile toetuv jalg hakkas täiesti metsikult tudisema, ilmselgelt mitte lihaspingest (sellele riiulile ei saagi nii kõvasti toetuda, et lihast ära väsitada), vaid adrenaliin hakkas kohale jõudma.
Sundisin jala rahulikuks ja asusin edasi liikuma ainsal moel, mida suutsin kehale võimaldada, nimelt end raami sees keerates.
Veel pool minutit ronimist ja olin nüüd oma köögipõranda poole seljaga, hoides ühe jalaga kinni seinast teisel pool akent ja ühe käega täiesti jõust aknaraamist endast. Raami keskel oli nimelt siuke üsna peenike puust pulk. Ei tundunud väga vastupidav, aga see oli ainus, millest üldse hoida oli. Teise aknapoole klaas oli ka jätkuvalt terve, nii et lootsin seda veidi stabiliseerivana mõjuvat.
Mis juhtub, kui see raamipulk ja klaas peaksid järgi andma, püüdsin mitte mõelda. Hooga killunev klaasisadu võib päris kurje haavu lõigata.
"No tere-tore. Nüüd ma olen seljaga maa poole. Ja ometi sai just otsustatud, et nägu ja käed ees kukkuda on 10 korda parem, kui kukkuda selili!" Ometi keeldus keha kategooriliselt mõttest endine asend taastada. Selle asemel asus ta täiesti omal initsiatiivil end niimoodi nihverdama, et nihverdamise lõpul oli mul korraga üks jalg aknast läbi köögi poolele nihkunud.
Epic win!
Tõsi, maani oli jätkuvalt umbes miljon meetrit, aga isegi kui rebestan reielihase, on see igatahes parem, kui kukkuda pea ees!
Lasen endal allapoole vajuda, ikka allapoole ja allapoole. Kinnihoidev jalg on kõver, see päästab kõõlusevenitusvalust päris tõhusalt. Oot, ja siinsamas kõrval on ju kraanikausikapp! Ta on küll võimatult kaugel, aga mitte nii kaugel, kui põrand! Ei, kurat, ei, ma ju näen, kui kaugel see kapp on!
"Ei ulatu, pole lootagi."
Ning siis on see kapp juba mu varba all. See fantastiline spagaat, mis sai sooritatud, ei teinud isegi mitte haiget - ilmselt jõudis adrenaliini-imevõime viimaks kohale ja realiseerus elu parima painduvusharjutusena.
Ma olin vannitoast põgenenud!
Esimese asjana keerasin pitsa alt tule ära. Teisena vahtisin kassile otsa ja ütlesin: "Issandjumal, issandjumal, issandjumal, issandjumal."
Kolmandana helistasin häirekeskusesse ja neljandana hakkasin klaasikilde kokku koristama.
10 minutit hiljem oli põrand ka tolmuimejaga üle võetud ja läksin vannituba koristama. Veerand tundi pärast oma kangelaslikku pagemist vangikongist sain viimaks pesema.
Pluusi läbi leotanud higikogust arvestades oli otsus seda mitte teha enne pagemist väga väga õige.
Ihukontroll tuvastas vigastustest kusjuures ainult ühe pisikese killukriimu vasakus peopesas. 
Kui ma olin puhta särgi selga saanud ja seda parasjagu pükste peale sikutasin, helises telefon. Külalised olid kohale jõudnud.
Sa raisk, kui täpselt!
See, et sünnipäevalast ennast veel polnud, oli tõesti pisisasi.

Edasi, võib öelda, läks pidu tõusvas joones.

Sinise sulega kutse

Käisin notsu juures lugemas ja ta kirjutas unenägudest.
Seepeale tuli kohe meelde, et ma näen ju ka vahel und.

Siuke lõdvapoolne aadliühiskond. Ühed on sünnipäraselt loodud juhtima, teised peavad ise vaatama, mis nemad oma eluga peale oskavad hakata. Aga noori aadlimehi kasvatatakse igatahes selleks, et kui nad täiskasvanuks saavad, asuvad nemad Asju Korraldama.
Selleks, et nad ei teeks seda väga isaselt, meessoo vaatenurga suunas kallutatult või ainult omaenda suguvõsa kasule mõeldes, antakse nad aga kuskil vanuses 13-14 ühe neist vähemalt 7 aastat vanema õpetajanna kasvatada kuskil nooremehe suguvõsamaadest kaugel asuvas "poissmehemajas".
Too naine siis õpetab, harib ja korraldab aadlinoorukile treeninguid, reise ja kogemusi, mida on tingimata vaja laia silmaringi saamiseks ning maailma mõistmiseks.
Lapsepõlve e. kasvatatud olemise põlve lõpetab noormehe esimene duellilekutse. See kutse tuli alati mõnelt teiselt lapsepõlve piiril noormehelt - või täpsemalt tema kasvatajannalt - oli kaunistatud siniste ja mustade sulgedega, ja kuna oli täiesti suur tõenäosus, et noormees saab duelli käigus hukka või jääb sandiks, käis asja juurde ka boonus: kasvatajanna võtab noormehe ööl enne duelli oma voodisse.
(Või läheb tema omasse, seda ma nii täpselt ei mäleta.)
Pärast duelli nad enam ei kohtu, v.a. ehk juhuslikult kunagi. Sestsaati puudub neil igatahes traditsiooniliselt igasugune omavaheline suhe, ametlik või mitteametlik. Korraldatud kohtumisi peetaks mitte ainult skandaalseks vaid need põhjustaksid mõlema isiku ühiskonnast väljaheitmise vms.

Ma olin unenäos siuke naine. Ja minu kasvandikule tuli see kutse ja ma marssisin närviliselt mööda tuba ja tänitasin, et liiga vara, poiss pole siukseks asjaks veel valmis! See teine on kaks-kolm aastat vanem ju! Ma... ma saadan kutse tagasi koos oma märkusega, et jääb ära!
(Nii küll ei tehtud, täiesti väljaspool igasuguseid tavasid plaan tekkis, aga ma olin üsna endast väljas.)
Ja siis miski vana paks teenjanaine pliidi juurest teatas, et ei, kui kutse tuli, järelikult ta on valmis. Kõrvalt näebki selliseid asju paremini, kui ise, ja kui veel oodata, siis jääb poiss veel mitmeks aastaks minu käe alla ja pärast on memmepoeg valmis! (Vihjates, et see, kelle nimel kutse saadeti, oligi tegelikult liiga kauaks lapseks jäänud ning seega on minu kasvandikul duellil tegelikult teatud eelis, kuigi tema oli kuskil 18 ja teine pealt 20 või midagi, mis õigupoolest mu ärkvelloogika järgi ei peaks väga lugema. Aga v-o too naine lihtsalt tahtis mind rahustada ja mina olin valmis uskuma missugust kinnitust tahes, mis mu ärevuse maha võtaks.)

Ülejäänud unenäo moodustas voodijagamise-episood. Siuke rauge ja koba ja armas.

Ma tegelikult ei olnud unenäos mina, et selge oleks. Lihtsalt mingi noor naine tumeda hobusesaba ja sireda taljejoonega. Oskasin hästi ratsutada. 
V-o peaks päriselus kaalus alla võtma natuke. Kool mõjub mulle väga kahjulikult kehakaalulises osas. 

P.S. Kallis inimene, kes sa jõudsid siia leheküljele, otsides sõnu "pudelivee valmistamine", mul on sulle uudis: vett ei valmistata. See on lisaks taevast sadamisele ja järves-jões-meres loksumisele ka maa all olemas nagu maavara. Pudelivett saab sellest metsikust veest üldiselt olluse pudelisse villimise teel, vahel eelneb ka gaseerimine või rasketel juhtudel (pole pudelisse panna muud kui järvevett nt) ka puhastamine.

Vaidluses selgub järjekindlam

Veetsin terve päeva, vaieldes netis inimestega selle üle, kas inimese käitumisest bioloogiliselt paika pandud motiive e. instinkte otsides-leides teda solvatakse või mitte.
Keegi ei veennud kedagi ümber, ainult vastik, tühi ja segaduses tunne on.
Ja töövõimetu. 

Mu rumalus hämmastab ikka vahel ennastki. Internetis ei tohi vaielda, iga loll teab seda, aga mina, ohmu, loodan ikka veel terve mõistuse üldinimlikkuse peale.

Kui ma poleks vaidlemise kõrvalt samale kogukonnale natuke tasuta tööd teinud, oleks päev täiesti tühja läinud, aga tõtt öelda on mul selle tasuta töö suhtes ka kuidagi kaksipidine tunne.
Noh, et misasja ma panustan neisse, kui nad mind ei hinda?
Või isegi - ja ma möönan, et see on väga ülbe - mis mõte on jagada inimestega mõtteid, millest nad pole võimelised aru saama?
Või siis ei taha aru saada, mis teeb phmt ikkagi sama välja lõpuks.

Ehk siis kokkuvõtteks - see juhtus jälle. Ma vaidlesin täiesti rõõmsalt ja innukalt 5 tundi maha ja nüüd, kui ma pole enam 4 tundi ridagi sel teemal kirjutanud, hakkan tundma haavumust, nördimust ja adun hämmastusega, et aga nad käitusid ju minuga halvasti!
MisMÕTTES minnakse minu seksuaalelu halvustamise peale ja antakse mõista, et ei soovita mind enam nende seltskonda, sest ma usun hormoonidesse ja närvisüsteemi?!

Vastu pole öelda midagi muud kui et - ma arvan, et nad kaotavad minu näol rohkem, kui mina nende näol.
Jama, et ma selle tasuta töö juba ära saatsin. Tagasi küsida oleks kuidagi liiga väiklane isegi praeguses meeleolus.

Pühendunu

Ma kõndisin ja lohistasin saaki
ja väsimust ei märganud,
ja vett, mis põlvist saati.
Ning vihmaraskust juustes ainult sellevõrra,
et mu tukka pühkisid.

Sa naeratasid korra
ja ma ei hoolinud, et naeratus on välk.
Mu tukas veritses su puudutusesälk.
Hall helendas ja silmi läikis märg;
mind veri kroonis nagu pruudipärg.

Kui kadusid ja toibusin, vast avastasin leha:
mu kannul lohises mu enda pundund keha.

Ei

Niisiis, ei-ütlemise postitus. Loodetavasti kasulik inimestele, kel veel samasuguseid probleeme esineb.
Teistele on igav.

Hakkasin asja üle mõtlema hiljutise täiesti absurdse kogemuse põhjal ja jõudsin järeldusteni väga kiiresti. Lausa välkkiirelt. Päris piinlik, et ma varem asja "sisseharjunud käitumisviisina" ei kohelnud vaid võtsin kui isikuomadust.
Esiteks (nagu eelmise posti esimene kommenteerija tabavalt tähelepanu juhtis) ei ole "miks ma ei suuda öelda "ei"?" üldse korrektne küsimusepüstitus.
Ma suudan väga hästi öelda "ei". Mul ei ole sellega vähimaidki probleeme, kui

* ma olen olukorda ette näinud ja oma otsuse selleks eelnevalt välja mõelnud
või
* tegu on kogemuslikult tuttava olukorraga, mille osas ma olen veendunud, et tahan öelda ei
või
* ma olen üldiselt otsustanud öelda kahtlastes olukordades "ei".

Viimase punkti kohta: mul oli päris pikalt selline eluperiood, kus alati, kui ma ei olnud kindel, ütlesin automaatselt "ei".
Sellega tulid kaasa kõik need halad "ma olen nii üksildane," "ma ei oska midagi, olen ühiskonnale kasutu," "keegi mind ei hinda" jne.
Ühel hetkel leidsin, et säärane suhtumine ei ole produktiivne. See on küll suurepäraselt ennast kaitsev - kui sa midagi kahtlast ei tee, sa ei riski ka millegagi - aga kuna elu ei tasu jätta elamata enesekaitse nimel, hakkasin kahtlastes olukordades ütlema "jaa".
Ja osaliselt sealt see mu praegune probleem tulenebki.

Nimelt on mu võime omaenese tahtmisi ja tundeid tajuda... noh, mitte just piiratud. Aga aeglane. Kui tegu ei ole just olukorraga, mille osas ma olen ette ära otsustanud: "kui juhtub nii, ma hakkan vastu", kulub mul vihastamisele üüratult aega. Nt hommikul öeldakse midagi peenelt sitasti ja õhtuks hakkab mul kohale jõudma, et jäledad närivad tunded mu sees on viha ja tahtmine vastu anda.
Ma võin nt ka võluva noormehega mitu päeva koos veeta, enne kui mulle kohale jõuab, et ta pole mitte lihtsalt kaunis ja meeldiv seltskond, vaid mul vererõhk selgesti tõuseb iga kord temaga suheldes ja teda nägemata on päev kuidagi poolik ja ebatäiuslik ja... oomaigaad, olen armunud!
Nälga, väsimust ja janu ma muidugi tunnen nagu kõik, ent selleks, et rõõmustada nt ootamatult laekunud positiivse pika arvustuse või hea hinde üle, kulub mul esmalt mitu tundi pingevallandumist ja kergendumist. Rõõm jõuab kohale v-o alles järgmiseks päevaks.
Ühe lausega: ma sageli ei teagi, mida ma tahan. Mu tunded saabuvad teadvusse viivitusega.

Aga see-eest olen ma väga tundlik ses osas, mida teised tahavad. Vahel isegi liiga tundlik: on olnud juhtumeid, kus ma loen välja rohkem, kui vaja oleks. Emotsioon, mille taban, on õige, intensiivsus vale nt.

Ja nüüd, kui sattub ette olukord, kus ma ei ole otsustanud, mida tahta, ja mis on minu jaoks ootamatu, lähen ma mööda mõtterada "Ma veel ei tea, mida ma tahan. Aga kui ma ei tea, mida tahan mina, võin ma vähemalt teha seda, mida tahab tema e. vähemalt keegi saab õnnelikumaks!" "Okei, teeme ära!"
Varem mind natuke kaitses selle ülemäärase vastutulemise vastu komme öelda "ei", kui kõhklen. Aga pärast seda, kui ma hakkasin pigem ütlema "jaa, ikka" tuleb ka sealt automatism olla enamasti nõus.
Ja siis ongi nii, et kui ma viimaks aru saan, mida MINA tahan, on protsess juba töös rattad liiguvad ja poole pealt maha hüpata ja öelda "tegelt ma ikka ei taha seda" tundub kuidagi argpükslik ja reeturlik.

Kõik, mida tegelikult oleks vaja, on võtta endale otsustamisaeg. Automaatse "jaa, ikka" asemel tuleb treenida oma tüüpvastusena seda: "Anna mulle kaks tundi järelemõtlemiseks, siis ütlen".
Probleem lahendatud.

Erandjuht:
Erandjuht on see, kui oma meelest olen juba oma seisukoha ära väljendanud, ja siis käitub keegi nii, nagu ma kas poleks seda teinud või oleksin otsustanud vastupidiselt sellele, mida tegelikult tegin.
See on rõve ajukräsh, mis siis minuga aset leiab.
Ma millegipärast hakkan alati kahtlema omaenese adekvaatsuses ("Äkki ma siis ei väljendanud end piisavalt selgesti? Äkki ma jätsin vale mulje üldse?"), mitte teiste omas. Ja nii ma mitte ei ütle neile, kuidas asjad minu jaoks on, vaid püüan kiiresti ümber kohaneda. Kuna kui ma olen jätnud vale mulje, tuleb mul (omaenda automaatse eeldusena) ilmselt tahtmatult antud lubadus välja lunastada.
Mis on täielik saastsuhtumine, õigupoolest. Ei ole kogu aeg häda minu sitas eneseväljenduses! Vahel inimesed ei taipa - ja vahel nad ongi pahatahtlikud ning väidavad asju, mis pole tõsi. Seni on see minu puhul läbi läinud kohe, kui mul endal vähegi kahtlus tekib, kas ma ikka ütlesin asju päris nii, nagu ise arvasin, olin nii konkreetne, kui ise arvasin vms.
Oleks ma seda tendentsi (lahkarvamuste esinedes kokkulepete järgselt kohe järele anda) varem teadvustanud, oo kui palju kergem mu elu oleks olnud!

Aga noh: probleem on lahendamisel.

Jälle see kool

Pärast kolmandat päeva koolis hinge heitmist olen sunnitud tõdema, et kooli ajal samamoodi kui enne, elada ei saa. Lihtsalt pole võimalik, et teed samu asju, mis tavaliselt, pluss käid koolis. Et magad natukene vähem ja saad hakkama. Kui elus on kõik äge ja põnev, siis saabki natukene vähem magades hakkama, aga mul läks nii, et ärkasin iga päev erksalt ja rõõmsalt, tegin süüa, pakkisin lapsed kokku, viisin ühe lasteaeda, jõudsin keskmiselt pooletunnise hilinemisega loengusse - ja siis hakkasin seal nokkima. Esimene loeng veel kuidagi suutis kuulata. Hädaga sai ka teine mööda, mõtted lõunasöögil.
Aga kolmandas jäin iga jumala kord magama. Kuna meil on praegu loengud ilma laudadeta suures saalis, polnud seal ka pead kuhugi toetada, ja siis ma uinusin ja ärkasin, uinusin ja ärkasin umbes viis korda ja sain iga kord peavalu ka. Neljas loeng oli absoluutne põrgu juba.
Nõme.

Miks ma seda räägin?
(Seoses hiidväsimusega unustan pidevalt ära, mida ma tegema hakkasin ja miks, ning kõik geniaalsed plaanid kirjutada lühike kompaktne "miks ma siis ikkagi "ei" ei oska ütleda"-blog läksid praegu vett vedama, nagu näha.)
Vist selleks, et teised ülekoormatud inimesed kaaluksid muude toimetulekuvarinatide seas ka minu tänast otsust - otsustada, et mida pole võimalik teha, ei tasu üritadagi, ja tõmbaksid pooled võetud kohustused lihtsalt maha.
Sest õhtu, mil ma olen teinud 10 tähtsat asja, aga veel 8 on tegemata ja siis ma püüan neid une arvelt ära teha, on väga kurnav ja järgmisel päeval olen ma veel väsinum ja ei jõua isegi järgmist kümmet asja tehtud. Aga õhtu, kus mul on plaanis olnud teha 10 asja ja 9 neist on tehtud, on üleni rahuludstpakkuv ja kaks tundi puhata ja siis vara magama minna on jumalik.

Selle viimasega seoses ei jõua ma ei-ütlemise teemaga isegi alustada. Nagu näha.

Natuke vaikust ka

Ühe postituse jätan diskreetsuse huvides tegemata.
Mitte et mu elu poleks sellest väga toonitud parasjagu, aga kui mulle on jäänud veel mõni pikaajaline lugeja, siis ta vahest mäletab, et kui selle võrgupäevikuga alustasin, oli mul inimesi, kellega rääkida (näost näkku või muidu) väga vähe. Kuskil 2009. aastal, võimalik, et ka 2010, veel täitsa halasin siin alatihti teemadel "oo, oo, ma olen nii kohutavalt üksik!" ja siis ühel hetkel otsustasin hakata inimestega suhtlema. Süstemaatiliselt ja teadlikult.
Ja, uskumatu küll,
aga
see töötas. Aitas üksinduse vastu nagu midagi.

Nüüd on mul palju inimesi ja kuigi üldiselt püüan neid mainida siin riivamisi, vihjamisi, nimesid nimetamata ja kedagi solvamata, tekivad raskused, kui ikka tahakski mingi elusündmuse kohta päriselt halvasti öelda. Eriti kui asjaga seotud inimesele näo ees on juba natuke öeldud, mis ma arvan. Viisakalt ja hoidudes haiget tegemast - ning tundub, et jõudis kohale ka.
Nüüd oleks hiljem blogis kriisata ja needa ikka lausa mõttetult õel.
Aga igatahes oli mul umbes nädal tagasi üks halb kogemus (ja muidugi olin ise ka ning isegi eelkõige süüdi, see on eluseadus) ja nüüd koperdan aeglaselt mööda tuba, näost kaame nii kaame, ja valutan ja mõtlen, et kurat küll!

Eilne päev läks plaanitud tegevuste osas lörri, sest jätsin radiaatoril kraani lahti ja eile katsetati vee sisselaskmist. Pärast koolist ja lasteiast koju jõudmist kulus natuke aega ja jõudu vett kokku koristades ja madratseid kuivama pannes. Iga viimane kui tilk pissi, mille lapsed kunagi varases eas öösel voodisse olid lasknud, asusid sooja radiaatorivett saades õnnelikult haisema. Kass sai lõhnašoki ja läks liivakasti asemel kakale dušialusele, kuhu need madratsid end tasapisi kuivaks nõrgusid.
Ja täna on mul siis nädalavanuse juhtumise järelmõjud ning ka kõik füüsilist või vaimset energiat nõudvad tänaseks planeeritud tegevused paistavad tegemata jäävat. Kõik, mida selle lolli olukorra kohta öelda oskan on: "keha ja vaim ikka täiega on üks tervik". Kõik pained löövad vastu.

Kuna hakkan oma vanu varjatud hingehaavu tasapisi kinni kasvatama, siis võib-olla kirjutan lähipäevil hoopis nendest. Lõpuks pole neid siin kunagi paljastatud ega isegi dekolteest muud, kui valendavat kaela näidatud, ning nad võiks ometi huvitavad olla! Mu tuvastatavatest lugejatest vähemalt kolm (vähemalt!) on umbes minuvanused võluvad naised, kes lõputu vallalisuse seisundis elavad ja soovivad sellest võimalusel vabaneda, samas leides, et tõenäosus selleks üha langeb. Sest nõudmised on neil ju... no piisab sellestki, et neil on ka mingid nõudmised ja eeldused.
Igatahes meeldivad neile mehed nagu mullegi.
Ja siis neil kindlasti oleks huvitav mu unelemisseiklustest lugeda ju.

Jolene

Ta helistas uksekella ja ma teen lahti. 
Üllatav külaline. Teda nähes lööb mu pea hoobilt sumisema, sest ma tean väga hästi, kes ta on ja miks just minu ukse taga. Blond hobusesaba, ruuduline särk, silmad otsusekindlad. Suunurgas võbelemas raev, ninapunetus reetmas hiljutist ohtrat nutmist. Vaevalt ta öösel palju maganud on.

„Ma tulin sinuga rääkima,“ ütleb ta. „Tomist“

Kui ma tema eest esikusse taganen, peas möllamas teadmine, kuidas seal välja näeb, mida ta kõike tähele paneb, mida ta minust hiljem rääkida saab, tuleb tema lihtsalt järgi. Sõnatult.

Kõnnib mu järel kööki, astudes üle tossupaarist ja saabastest, mis laiali, põigeldes ümber lahtise vannitoaukse.

Kraanikausis on kuhi pesemata nõusid. Laud – toidupurune. Ma ei näe põlglikult mõõtvat pilku, aga ma olen ka pool aega seljaga.

Palun tal istet võtta ja küsin, kas ta kohvi tahab. Mu habras kaitse kodupinnal.

Aga ei. Muidugi mitte. Ta tuli rääkima.

„Ma armastan teda,“ ütleb ta kõigepealt. See oli selgesti ette valmis mõeldud.

Seejärel kõlisevad köögis laiali ka kõik need ülejäänud sõnad. Kuidas ta mees on talle ainus. Kuidas ta ei suuda temata elada. Kuidas ta saab aru, et ma olen temast üle selles ja teises ja kolmandas, aga palun, palun!

Kogu selle aja ei vaata ta mulle otsa. Põrnitseb vana plekilist lauavakstut, silmad kuivad, ja muudkui räägib.

Ta kiidab mu silmi, mu juukseid, mu häält, mu nahka, mu kasvu, mu põnevust ja seiklusejanu.

Mul ei ole midagi öelda. Ta on kena naine, väike ja naksakas. Parematel päevadel midagi tulesädeme-tüüpi. Kogu ta jutu ja välimuse vastu võiks ma öelda: „Kellele ema, kellele tütar,“ aga ma ei ütle midagi.

Ta tõdeb, et ei suuda minuga võistelda. Mu jalgade ja lopsaka suuga.

Kogu selle aja, kui ta räägib, kui ta sõnades mulle seljavõidu annab, ütleb tema kaelajoon ja kulmudevaheline korts ja see, kuidas ta mulle otsa ei vaata, et temal on abielutunnistus.  
Mina leidsin ta, ta on minu!

„Sul on need rohelised silmad nagu kuradima smaragdid,“ ütleb ta, ja nende sõnade kajana tuleb hääletoonis kaasa: aga sa oled ikkagi hoor.

Mitte et ta midagi sellist tegelikult välja ütleks. Ta on liiga tark ja liiga õnnetu.

Mul ei ole midagi vastata. Teen akna lahti ja otsin suitsupaki välja. Pakun talle ka. Ta raputab pead.

Ta ei taha mu käest midagi peale oma mehe.

Palub mul järele mõelda. Mina võin saada ju iga mehe, keda tahan. Jätku ma talle tema oma! Palun!

Palun ja palun. Veel ja veel.

Siis on ta korraga püsti, pisarad viimaks silmi roosakaks toonimas, ning läinud enne, kui ma sigaretiga lõpunigi jõuan.

Tõmban aeglaselt viimaseid mahve ja tunnen, kuidas kõhtu koguneb suur klomp tema minu ees nutmata pisaratest.

Ma võin saada iga mehe, keda tahan?

Kas ta tõesti arvab, et elu on nii lihtne?

Koristan toidupurud laualt ära ning pesen pooled nõud. Mingil hetkel avastan end lihtsalt seismas. Kraan jookseb ja taldrik on sõrmede vahel, aga olen unustanud seda nühkida.

Ma pole enam ammu armunud olnud. Iga korraga on järjest raskem kedagi leida, kes puudutaks.

Tom vihastab mind. See, kuidas ta jätab selle väikese tragi naise, ja tuleb ja viib mu sõitma või tantsima või märki laskma. Aga siis ta naeratab uksel ja see naeratus puudutab minus midagi, mida ma ei oska ise elustada. See on tema naeratus mulle ja tema vihane blond naine ei puutu meisse, me oleme kahekesi.

Ma tahan nii väga temaga koos õnnelik olla.

Ta muidugi teab, et ma vahel vihastan. Siis on tal need teised silmad, need silmad, mis ütlevad: „Ära puutu mu naisesse. Mina ja tema, kui me oleme koos, oleme kahekesi ja sina ei kuulu sinna.“

Tomi kauged ja jahedad silmad. Tõrjuv lõuajoon.

Ta ei ole minu oma, mitte kuidagi, mitte kunagi.

Just sellepärast ma tahan teda ikka ja jälle, ikka ja veel üleni. Sellepärast seisan ma köögis, taldrik käes, ja lasen sellel siis lihtsalt kukkuda. Lähen ja süütan veel ühe sigareti, aga juba tikku tõmmates jooksevad pisarad üle näo, nina kõrvalt alla, ja suus on soolane maitse.

Kohe on minu nina samuti paistes ja punane ning üksi leegitsev juuksetihnik ei varja seda. Ma ei ole vähem inimlik kui too Tomi pisike ja seaduslik. Ma ei ole midagi oluliselt rohkem ega vähem. 
Või siis olgu – ma olen pikem. See on tõesti tõsi.

Tom seisab selle oma äranutetud ninaotsaga blondi eest. Ta reeda teda kunagi, ka minu meeleheaks mitte. Tom võib ta  maha jätta, aga ei reeda teda.

See ongi see, miks ma teda armastan.

Ja too naine isegi ei tea seda. Ei tea, ei oska hinnata.

Nii rumal!

Lõpuks, tean ma nuttes ja suitsetades, jätan ma Tomi tema blondiinile. Mitte täna. Mitte homme. Aga varsti.

Ma tahan olla ise see, kes läheb. Teada vähemalt nii palju, et ka temal on valus, nendel on valus nende valges abieluvoodis valge lae all ja siniste seinte vahel.

Sest mina olen täiesti üksi, alati üksi ja ma vihkan, vihkan, vihkan neid sõnu: sa võid saada iga mehe, keda tahad!

Ta arvab, et tema suudab ainult korra elus armastada, aga mina, mina pean suutma end üha uuesti lahti rebida. Haavad jälle kinni kasvatada ning seejärel uuesti ja uuesti avada, kelle jaoks iganes. Sest tema on korralik naine ja mina olen... mis? Kes?

Tugevam?

Vana asja tahaks ka ju meelde tuletada vahel

"Joosta oma varjule" sai - koos kõigi teiste jutuvõistluse lugudega - Algernonis värskelt analüüsitud.

Aasa Tamme analüüs on igavesti põnev ja jõuline. Mulle väga meeldib!
Tsiteerin: Moraal. Kõrvaltegelane oli kahelnud oma käitumise õigsuses; sellest ka südametunnistuse piinad. Südametunnistuse kui sellise olemasolu hävitaski ta – ei lugenud mitte käitumine, vaid selle endapoolne tõlgendamine. Abordist oluliselt hullem oli selle kahetsemine, just kahetsus oli tee hukatusse. 

ja teisal: Negatiivne tegelane (patune, kellest aetakse välja saatanat) peaks aga olema laialt levinud kinniskujutluste järgi positiivne:
a) kahetseb tegu (abort (kahetseja on mees!)) ja
b) rakendab kahetsuse kaudu saadava personaalse deemoni teiste/ühiskonna hüvanguks. 

Väga tore on lugeda, kuidas keegi on püüdnud teksti ka mõtestada, mitte lihtsalt blablabla silmad üle lasknud!

Ood rõõmule

Nii hea on kõik!

Et minu kool algab poolteist nädalat hiljem, kui laste omad (oletame, et lasteaed on ka kool ses mõttes). Et enne kooli algust on sada mahti veel igasugu ilusaid inimesi ja üritusi väisata. Et väljas ei saja veel jäist uduvihma 24h ööpäevas. Et kass on nii paks ja nõudlik. (Ma hakkasin pärast väikese kassi perioodi oma suurest kassist hirmus hästi arvama.) Et raha pole, aga kodus on juustu ja mune ja spagetti ja veel sadat asja, et ära oodata, mil ta tuleb. Et ma ei viitsi küll üldse jooksmas käia, aga täiesti viitsin varbseinal rippuda, palliga möllata ja niisama kätekõverdusi teha. Et rippumisest tulevad ägedad villid pihku.
Et kohv enam ei maitse ja selle asemel joon rohelist teed. Et hommikud on nii külmad, et tuleb pärast ärkamist köök praeahju abil soojaks kütta. Et mul on siuke nohu, et kogu aeg aevastan, ja siis võõrad inimesed ütlevad "Terviseks!" viisakalt. Et reede öösel maailmaägedale loomeüritusele sõites sai autol bens otsa ja siis saime kuu ja tähtede valgel metsikus Kagu-Eestis autot lükata. Et mul on praegu arvuti kõrval pudel vett ja ma ei pea minema kööki vee järgi. Amanda Palmeri uus video. Et ma mõtlesin välja, mida oma pojale sünnipäevaks kinkida (muide, kui sul on kuskil üle dvdsid Star Wars osadega 4-6, võid need nüüd kerge vaevaga mulle maha ärida, sest kinkida talle karbid plaatidega näeb parem välja, kui teade "Kuule, need filmid, mida sa nii kangesti näha tahtsid - noh, need on meil nüüd arvutis olemas. Palju õnne sünnipäevaks!"). Et pesumasin pole üldsegi rikkis ikka veel! Et... et... et maailm ja inimesed on nii ilusad ja head!


Bipolaarne "üleval", kui lühemalt väljendada.
Kaif.

Meeles

Käisin eile oma lemmikvanaonu matustel.

Enne, kui kõigil väga kurb nägu pähe tuleb, pean tunnistama, et mul ei olnud üldse kurb. Põhiliselt olin ma nördinud, et mismõttes, just jättis ta mu vanaema sünnipäevale tulemata, et mitte enne operatsiooni külma saada, ja nüüd siis suri operatsiooni järel ära! Täitsa ilma igasuguse hoiatuseta!
Samas andis just seesama asi põhjust lausa rõõmu tunda, sest niimoodi, etteteatamiseta ja endalegi ootamatult üsna kõrges vanuses (83 aastat on mehe kohta tubli saavutus!) maha surra on umbes kõige toredam viis surra üldse.
Kuna vanaonu oli inimene, kes (nagu peiejuttudest selgus, siis juba varasest lapsepõlvest saati) püsis kõigutamatult positiivne, naeris palju ja leidis kõiges head, siis v-o on tema surma järel mitte kurb olla ka täiesti ok ega näita mu külma südant ja empaatiapuudust.

Aga kuna sealsamas peielauas rääkisid temast ikkagi ainult inimesed, kes minuga võrreldes vähemalt 2x vanemad, siis ma kuidagi ei leidnud endas vunki püsti tõusta ja oma lugu vanaonust nendega jagada. Jagan siis siin. Parem ikka kui paljas vesi.

Kui ma olin umbes 8-aastane, käisime me suvel onu Volliga rannas.
Kloogarannas rannas. Miska seoses, pole mul ausalt öelda aimugi, aga supelusretkel olime mina, mu väike vend ja tema, ja kuidagi läks nii, et mina ja tema hakkasime luuletusi kokku improviseerima. Me tegime neid rannal ja meres ja rannal ja meres ja tagasisõidul ja täitsa võimalik, et jätsime riimis hüvastigi.
Ja iga kord, iga jumala kord pärast seda, kui ma onu Volliga kohtusin, küsis ta, kas ma ikka veel luuletan.
Mul oli tegelikult vahel päris piinlik vastata, et nojah, väikestviisi ikka.
Sest meie suguvõsa on asjalik suguvõsa. Seal pole ühtegi teist liiget (peale mu isa, muide!), kes niisuguse piinliku ja madala tegevuse nagu kaunid kunstid kohta midagi küsida võtaks. See teema on umbes nagu seksiteemagi - no et kui sa just pead ja teisti ei saa, siis tee kuskil salaja ja omaette, aga me tõesti ei taha sellest midagi teada! Hoia oma häbiväärsed intiimsed saladused endale!

Aga nüüd tagasi mõeldes ma saan aru, kui oluline mulle oli, et onu Volli seda küsis. Jälle ja jälle. Et ta tahtis, et ma kirjutaks. Et talle see piinlik ja intiimne saladus korda läks ja ta ei pidanud seda häbenemisväärseks.
Selline väike asi. Aga kui palju "oh, mis te nüüd!" näo alla peidetud rõõmu see mulle ikkagi tegi! Ega teda vist tegelikult asi iseenesest nii väga ei huvitanud, et mida ma kirjutan ja kuhu ja mis avaldatud teostest muidu arvatakse jms. Aga teda huvitas see, et tema suguvõsas oleks keegi, kes jagaks tema huvialasid. Ja seegi oli juba oluline ägedus mu jaoks.

Ise kirjutas ta ka, hobi korras. Ja joonistas, ka hobi korras, aga hästi. Ja oli muusik eluaeg, tisleriameti kõrvalt (ausalt öelda ma kujutasin tema põhjal kaua aega ette, et kõik klaverivabriku töötajad ongi ühtlasi muusikud. See tundus nii loogiline!)
Ja kogus linnuhääli. Ja üldse, kui teda miski huvitas, ei kõhelnud ta sellest tagasi vaid tegeles!
Viimased aastad nuhtles ta nt paljusid mu sugulasi hirmpikkade skaibikõnelustega. Mitte et ta nüüd mingi ülihäkker olnuks, aga ta nägi võimalust tasuta kõnedeks, ja kasutas seda. Ka luges ta lehti netist. Tal oli isegi facebooki konto, kuigi ta seda keskkonda eriti ei kasutanud! Aga muidu kasutas vanaonu seda arvuti-nimelist aparaati igapäevaselt ja suutis tekkivad lihtsamad arvutiprobleemid ka ise ära lahendada.
Ühe lausega: onu Volli vaatas maailma kuni lõpuni avatud silmadega, õpivõimelise ja -huvilisena.
Kuigi matusekõneleja heietas meile midagi elunurmele külvamise teemadel (ja kordas seda väljendit kõne jooksul veel kaks korda), ütleksin mina pigemini nii, et onu Volli ei võtnud elu nagu tööd. Ta võttis seda huvialana. Tal oli huvi elamise vastu ja see on selline vaatepunkt elule, mille ma üleni heaks kiidan.

Loodetavasti tundub surm talle sama põnev ja huviäratav nagu elugi!

Vive la rose

See on nüüd see igav hetk elus, kus kõik on hästi, sees kraabib minimaalselt, kiire ei ole, laisk ka ei ole, pitsa tuli välja, kukeseeneomlett tuli ka välja, ilm on hea, lapsed ei käi pinda ja küürisin puhtaks pliidi, ahju ja riiuliservad. Orgasm in day keeps the doctor away, Tütarlaps käib trennis, Poeglaps muusikaringis ja tundub, et uus jutt ilmub novembris.  Veel uuem on töös, kuigi ta esmapilgul mingi väga särav täht ei paista olevat. Aga see võib veel muutuda - töö tegi ka ahvist inimese.

Hakkaks muretsema selle üle, et tahaks veel lapsi? Või hädaldaks millegi muu üle, nt et raha võiks ikka rohkem olla?
Aga tõesti ei taha.

P.S: Mis värk on nende prantsuse rahvalauludega? Miks neil on nii sürreaalsed, salmiosaga absoluutselt sobimatud refräänid?
Nt selles laulus halab keegi neiu selle üle, et tema kallim läks ära teise naise juurde, aga refräänis räägitakse sellest, et oh rõõmu, elagu roos ja liilia!



Samuti on üks laul, kus neiu räägib sellest, et tema kallima on hollandlased vangi võtnud ja mis ta kõik annaks, et ta tagasi saada. Refrään räägib sellest, et "Minu blondikese kõrval magada on nii hea, nii hea, nii hea."
Rääkimata laulust, kus on juttu mingi kolmanda neiukese kurvast saatusest: olid tal kaunid pardid veesilmas ujumas, aga tuleb kuri kuningapoeg ja laseb valge pardi maha. Refrääniks on "Tuleb tuul, tuleb hea tuul, tuleb lahe tuul ja mu kallim kutsub mind. Tuleb tuul, tuleb hea tuul, tuleb lahe tuul, mu kallim ootab mind."

Nagu misasja?

Sina ei pea mitte...

Mis värk on nende õpetussõnadega?

Phmt niipea, kui sa sünnid, hakkab neid langema, ja kukub igavesti lakkamatu voona. Kuidas istuda, kuidas seista, kuidas kõndida, millal kartuleid maha panna, kuidas sokke osta, millal esimest korda suudelda, kuidas süüa, kuidas süüa teha, kellega suudelda, kuidas tervitada, millal tervitada, kuidas head esmamuljet jätta, kuidas tööle saada, millal seksida, millal lapsi saada, kuidas köögimööblit puhastada, ...
Ja mul on mingisugune mälestus, et nii mõndagi õpetussõna olen ma kuulda võtnud ja see on isegi nagu avitanud elu elada.
Samas on mingid teised, mille osas ma olen otsustanud, et ei, need mind ei huvita ega puuduta, ma saan omal moel palju paremini hakkama.
Aga kus on nendevaheline piir? Mismoodi mu aju otsustab, mida võtta, mida jätta?

Ignoreerisin laupäeval soovitust "ära söö tundmatuid seeni".
(Lisasoovitus: eriti mitte toorelt ja tühja kõhu peale.)
St seen ei olnud päris tundmatu. Ta oli kohe päris kindlasti puravikuline ja maitses ka päris hästi. Aga mingitel asjaoludel on mul nüüd juba kolmandat päeva väga imelik, nõrk ja habisev olla. Palavikku pole, vahepeal oli alapalavik. Iga natukese aja tagant tahaks ära minestada, aga ainult tahaks. Asjaks pole veel läinud.  Kogu aeg aint magaks, kui saaks.
Muidugi, mul olid minestamistunne ja iiveldus tegelikult juba enne seenesöömist, nii et v-o olen ma ikkagi lihtsalt haige, aga probleem on siiski hoopis muus!
Kui mu aju usub ainult soovitusi, mille taga on isikliku kogemuse jõud (seni polnud mõnevõrra kahtlaste  seente söömine minuga nimelt midagi halba teinud), kas siis on üldse mõtet soovitada? Kas nt mu lõputu rida õpetussõnu oma lastele pole mitte meie kõigi aja ja energia asjatu raiskamine?
Ja kampaaniad. Kampaaniad on täiesti õudsed nähtused, aga kas kuskil on selgunud, et nad vähemalt toimivad selle õudne-olemise juures ka?

Kas õpetussõnadel on mingitki mõtet?