Jälle see kool

Pärast kolmandat päeva koolis hinge heitmist olen sunnitud tõdema, et kooli ajal samamoodi kui enne, elada ei saa. Lihtsalt pole võimalik, et teed samu asju, mis tavaliselt, pluss käid koolis. Et magad natukene vähem ja saad hakkama. Kui elus on kõik äge ja põnev, siis saabki natukene vähem magades hakkama, aga mul läks nii, et ärkasin iga päev erksalt ja rõõmsalt, tegin süüa, pakkisin lapsed kokku, viisin ühe lasteaeda, jõudsin keskmiselt pooletunnise hilinemisega loengusse - ja siis hakkasin seal nokkima. Esimene loeng veel kuidagi suutis kuulata. Hädaga sai ka teine mööda, mõtted lõunasöögil.
Aga kolmandas jäin iga jumala kord magama. Kuna meil on praegu loengud ilma laudadeta suures saalis, polnud seal ka pead kuhugi toetada, ja siis ma uinusin ja ärkasin, uinusin ja ärkasin umbes viis korda ja sain iga kord peavalu ka. Neljas loeng oli absoluutne põrgu juba.
Nõme.

Miks ma seda räägin?
(Seoses hiidväsimusega unustan pidevalt ära, mida ma tegema hakkasin ja miks, ning kõik geniaalsed plaanid kirjutada lühike kompaktne "miks ma siis ikkagi "ei" ei oska ütleda"-blog läksid praegu vett vedama, nagu näha.)
Vist selleks, et teised ülekoormatud inimesed kaaluksid muude toimetulekuvarinatide seas ka minu tänast otsust - otsustada, et mida pole võimalik teha, ei tasu üritadagi, ja tõmbaksid pooled võetud kohustused lihtsalt maha.
Sest õhtu, mil ma olen teinud 10 tähtsat asja, aga veel 8 on tegemata ja siis ma püüan neid une arvelt ära teha, on väga kurnav ja järgmisel päeval olen ma veel väsinum ja ei jõua isegi järgmist kümmet asja tehtud. Aga õhtu, kus mul on plaanis olnud teha 10 asja ja 9 neist on tehtud, on üleni rahuludstpakkuv ja kaks tundi puhata ja siis vara magama minna on jumalik.

Selle viimasega seoses ei jõua ma ei-ütlemise teemaga isegi alustada. Nagu näha.