Mis värk on nende õpetussõnadega?
Phmt niipea, kui sa sünnid, hakkab neid langema, ja kukub igavesti lakkamatu voona. Kuidas istuda, kuidas seista, kuidas kõndida, millal kartuleid maha panna, kuidas sokke osta, millal esimest korda suudelda, kuidas süüa, kuidas süüa teha, kellega suudelda, kuidas tervitada, millal tervitada, kuidas head esmamuljet jätta, kuidas tööle saada, millal seksida, millal lapsi saada, kuidas köögimööblit puhastada, ...
Ja mul on mingisugune mälestus, et nii mõndagi õpetussõna olen ma kuulda võtnud ja see on isegi nagu avitanud elu elada.
Samas on mingid teised, mille osas ma olen otsustanud, et ei, need mind ei huvita ega puuduta, ma saan omal moel palju paremini hakkama.
Aga kus on nendevaheline piir? Mismoodi mu aju otsustab, mida võtta, mida jätta?
Ignoreerisin laupäeval soovitust "ära söö tundmatuid seeni".
(Lisasoovitus: eriti mitte toorelt ja tühja kõhu peale.)
St seen ei olnud päris tundmatu. Ta oli kohe päris kindlasti puravikuline ja maitses ka päris hästi. Aga mingitel asjaoludel on mul nüüd juba kolmandat päeva väga imelik, nõrk ja habisev olla. Palavikku pole, vahepeal oli alapalavik. Iga natukese aja tagant tahaks ära minestada, aga ainult tahaks. Asjaks pole veel läinud. Kogu aeg aint magaks, kui saaks.
Muidugi, mul olid minestamistunne ja iiveldus tegelikult juba enne seenesöömist, nii et v-o olen ma ikkagi lihtsalt haige, aga probleem on siiski hoopis muus!
Kui mu aju usub ainult soovitusi, mille taga on isikliku kogemuse jõud (seni polnud mõnevõrra kahtlaste seente söömine minuga nimelt midagi halba teinud), kas siis on üldse mõtet soovitada? Kas nt mu lõputu rida õpetussõnu oma lastele pole mitte meie kõigi aja ja energia asjatu raiskamine?
Ja kampaaniad. Kampaaniad on täiesti õudsed nähtused, aga kas kuskil on selgunud, et nad vähemalt toimivad selle õudne-olemise juures ka?
Kas õpetussõnadel on mingitki mõtet?
õpetussõnad panevad õpetuse jagaja end natukeseks ajaks tähtsa ja targana tundma :D
VastaKustutaTegelikult kui mingit teadmist vaja läheb, siis vahel ikka tuleb kuskilt ajusopist mõni infojupp välja. Vahel õnnstub teiste vigadest õppida, kui õpetussõnu kuulda võetakse, aga paljud rehad on vaja ikka endal tallata ja jalgrattad leiutada.
Ma õppisin küll lapsena suure hasardiga, kui vanaisa õpetas, kuidas nuga ja kahvlit õigesti hoida - tundus uus ja äge oskus. Kui tema või keegi teine ei oleks seda üldse õpetanud, ei oleks mul validagi olnud, kas sedamoodi söömine omandada või seda teadmist eirata.
VastaKustutaNii et info edastamise mõttes on ikka mõistlikum see välja öelda, muidu teine ei teagi ja tal pole võimalust validagi.