Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.

Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge

Parim, mida suudan

Infokild. Äkki kulub ära, teised võivad samamoodi lollid olla kui mina: jaa, meigiga on ka fotodel võimalik üle pingutada. 
Ma siiralt arvasin, et seal üle minna pole tõenäoline - kuid oli küll. 
Sai kohe oma välimusele nii umbes kümme aastat otsa keevitatud. 
Ehk - fotomeik olgu kraad kangem kraam kui tavaline, aga üle võlli ärge minge. Muidu saate ... oh, äkki ma peaks üles panema mida saate? Mõne sellise ... 

Mõne sellise ... 
Kuulge, jah. 
Mõne SELLISE.

Pildi tegi Jaanus Vapper.
Tema ei ole süüdi, et ma end üle meikisin!
Ega pentsikuvõitu soengus.

Eks edaspidi tean. 
Ühtlasi: kui ta oli ära läinud ja ma näo puhtaks pesin, aga veidi lainerit jäi ülalaule alles, sest kunstripsmeliim hoidis seda paigal, vaatasin peeglisse ja kolmel korral jõudsin imestada, kui ilus ja armas ma nüüd olen, kuni jälle ära harjusin. 
Ausalt, ilma jumestuseta oli nii palju parem. Meik on tore asi, aga kuskil on piir, isegi kui fotole minna.
Normaalsed inimesed teevad ülemeikimise viga teismelisena? Pff.
Teismelisena ma ei osanud meikida. Mitte et panin liiga palju, vaid panin valesid asju valedesse kohtadesse ja õigetesse ei pannud.
Ma ei teadnud, et peamine silmale tõmmatav joon käib ülemiste ripsmete juures - mitte alumiste. 
Saavutasin päris veidrat välimust korduvalt ja korduvalt ja üldse ei teadnud, mida ma halvasti teen. Minu ettekujutus laugude jumestamisest oli "värvida ühe lauvärviga ülemine silmalaug ära". Ja samas silmaaluste lillade aukude peitmise peale ei tulnud ma üldse. 

Nooh, neid pilte vaadates on selge, mida täna halvasti tegin =P

Nüüd olen surmväsinud, AGA mu pea ei valuta. Ei mingit sumatriptaani, ainult üks pisike ibukas - ja ei valuta.
Kahtlustan, et võibolla seepärast, et omaalgatuslikult olen kahe tableti Betamaxi asemel viimased paar päeva kolm võtnud. 
Kahtlustan, kindel ei ole. Katsetused jätkuvad. Kuid et mu pea ei valuta, ON väike ime.
Eriti kuna mu pidurid on väga kehvad mõttes "ei tohi rohkem asju teha" ja ma tegin riisi ja lihakastet ja piparkooke ja vahukoore-toorjuustu kreemi ja kohvi ja trenni. Toimetasin ka pisut oma ravitseja-lugu. 
Rohkem midagi ei teinud. Panin endale mõttes käe ette ja mängisin söögitegemise ning harjutuste tegemise vahele civi. Mis on parim mitte-tegevus, mida tean. Parem, kui Netflixi vaadata. Parem, kui netis passida lootuses, et midagi head juhtub. 
Ja ma ei tahtnud pärisasju teha. Sest püsti hulluks ka ei tohi minna.
Isegi mina saan sellest aru.

Ma vist olen ringi ära teinud. Noorena oli prokrastinaator ja edasilükkaja ja lõpetamatajätja. Ma isegi ei mõelnud, kui vinge ma olla võiksin, kui asju ära tegema hakkaksin, sest see tundus nii võimatuna. Sama realistlik olnuks mõelda, mismoodi elaksin, kui suudaksin linnu moodi lennata. 
Aga ma muutusin. Arenesin? Mõtlesin üha "kas ma tahan olla selline inimene, kes teeb asju, või selline, kes ainult plaanib?" ja tegin ja tegin ja tegin.
Muuhulgas läksin rongi alla täpselt sellesama mõttega. "Kas ma tahan olla inimene, kes teeb ära, või inimene, kes ainult plaanib?"
Nüüd ma teengi asju ära. Kogu aeg. Ja maksan selle eest peavalude, ahastuste - selgelt on ahastusmeeleolud ja väsimus seotud - ja avastusega, et kuigi ma teen ära nii palju, kui vähegi saan ja maksan kogu aeg valude ja masendusega, ma ei saavuta midagi imelist. Ei ole mul eriti raha, ei ole mul säravpuhas kodu, ei ole ma kõhn ja kaunis (selgub, et ma ei saa oluliselt alla võtta, sest tühja kõhuga ei saa ma magada ja magamatuna saan peavalu - mis armas asi), ei ole mul titat, ei ole mul ... no on K, aga KINDLASTI ei ole mul head kirglikku armusuhet.
Nagu - ma ei saa rohkem teha. Niigi teen nii palju, et kogu aeg on valud. 

Ja tulemuseks on tavaline elu. Selle klausliga, et tööl ma ka ei jaksa käia. 

See on päris hirmus.
"Miks üldse elada."
Selline elu, nagu ma elan, ongi mu parim. Kuskilt ei tule midagi rohkem. Ei mingit "kui ma suudaksin end sundida, ma oleks selline ja selline ka veel" - ma ei saa end rohkem sundida. Saan migreeni. Jälle.

On ainult üks külg, kus SAAB üldse paremaks minna - teiste tagasiside mulle. Aga tegeikult on ka see adekvaatne. Mida aeg edasi, seda enam pean tõdema, et ONGI  adekvaatne. 
Mitte et paljud inimesed on kalgid - tähendab, paljud ON, aga ma ei räägi praegu neist, hoopis nendest, kes on tegelikult heatahtlikud, lihtsalt ei kummarda kõike, mida ma teen - vaid vahel ma MEIGINGI ennast üle ja vahel PANENGI taignasse liiga vähe suhkrut ja vahel JÄTANGI ütlemata asja, mida tulnuks öelda, sest lihtsalt ... ei tulnud sobivat hetke ja siis oli juba hilja.

Ja ma ei saa midagi paremini teha. Ma juba teen nii hästi, kui suudan. 
Välja arvatud katsetused suurema annuse Betamaxiga ja kuuendal veebruaril on mul isiksuseuuring. Äkki nad ... ma ei tea, kuidagi avitavad mind mu valudes ja hädades?

Ohjah

Käisin juuksuris.
Väga halb.

Seekord mul saabus ka arusaamine. Et kui ma neljandat korda tulen ta juurest jubeda vanamutisoenguga, Poeglaps oigab (seekord oli ta kaastundlik, sest ma ise olin nii õnnetu, aga andis ikkagi märku, et nii Karen) ja mulle endale absoluutselt ei meeldi, äkki tasuks mitte enam tema juurde minna. 
Aga eelmine kord ma sellest veel aru ei saanud. Võtsin kodus käärid, lõikasin soengusse nurgad sisse ja teravaks ning olin suhteliselt rahul lõpptulemusega. Nii et läksin aga jälle.
Lissalt seekord on juuksed nii lühikesed, et veel maha lõigates MIDAGI saavutasin - aga kõrvade ette pikki ribasid ei kasvata, käärid või mitte käärid. Ja siis korraga saabus valgustus: kui mulle ei meeldi, kuidas ta lõikab, miks ma käin seal??? See ei ole ühe ega kahe korra ebaõnn, halb soeng sealt ja temalt on reegel!

Ohjah.

Oleks varem märgata võinud? Oleks.
Nüüd lähen homme kaltsukasse salle ja rätikuid ostma. Eksole, vahepeal olin juba üsna võõrdunud peakatetest, mis pole kapuuts - aga nii ei saa ju ringi käia. Võeh!
Poeglaps: "Ainus hea asi: see kasvab üsna kiiresti välja. Selline soeng kaua ei kesta."
Loodetavasti kasvab ruttu tõesti.

Ma ise olen oma emale mitu korda mingi rõveduse pähe lõiganud, nii et vbla kuidagi karma. Ainult et ma ei tunne end paremini oma ema kunagi rikutud välimuse pärast, kui jälle peeglisse vaadates ohkan. Ja ERITI mitte paremini, kui mõtlen, MIKS MA OMETI ei taibanud, et sinna ei tasu tagasi minna?

Lisaks viletsatele soengutele oli ka muid reetlikke detaile - näiteks saatsin kunagi talle pildi, millise lõikuse ma umbes saada tahaksin, ja sain vastu jutu, kuidas lõigata ta selle mulle ju saab, aga sellise välimuse jaoks läheb vaha ja geeli ja üleüldse palju meiki ka. Oot, mis ma refereerin, ma võin ju tsiteerida!

Mina võin pixie lõigata aga , et ta sama hea välja näeks, kui sa
googeldad pilte ,pead : igapäevaselt ,kas föönitama või erinevaid
juuksevahendeid kasutama. Fotodel on modellid, kes on tuunitud ja
meigitud . Lisaks paljudel lisaks photoshop. Lootes , et iga hommik
ärgates on sama soeng ilma hoolitsemata on liiga palju nõutud:) Mõtle
oma soovile  rahulikult järele kuna sul on loomulik lokk :)

Mina mõtlesin seepeale ainult, et dohh, ma ei tahagi ju talt muud kui lõikust. Ent nüüd, takkajärgi, taipan, et see pilt tekitas tas tõrjereaktsiooni ja ta ei tahtnud üldse sellise välimuse tekitamisega tegeleda.

Ohjah x2.

Võibolla ma ikka ei tabagi teiste mõtteid õhust ja vähimagi vihje peale. Õigemini, ma teen seda küll - kui olen valmis, et need mõtted võiksid tekkida. Enamasti. Aga kui ma siiralt arvan, et kõigile meeldib ju see pilt, mille taolist soengut ma tahan, ega ma ei korja üles juuksuri teravat vastureaktsiooni. 
Oot, ma vaatan, kas nimetet pilt mul kuskil alles ka on. Oleks hea juttu illustreerida.
Ei, te ei saa pilti mu praegusest soengust! Kui ma juba endast pildi panen, siis see peab mulle enam-vähemgi meeldima ja teha-üles panna ekstra koledat pilti, et te ikka mõistaksite MIKS see soeng mulle ei meeldi, pole kellelegi kasulik.
Sest enam, et mu poeg juba magab ja endlitegemist ma küll praegu õppima ei hakka. Võeh. 

See ei ole see pilt.
Täiesti suvaline pilt on.
Üritasin leida midagi,
mida võinuksin tookord saata.

Pea on kergem ka, nii et lakkamatult on meeles, kuidas nüüd on teine soeng ja ühtlasi, et see on NII HALB. Nagu ... ausalt, mul lihtsalt ei jõudnud varem teadvusse, et inimene tahabki teisi Kareni-taolisteks teha. See ei ole õnnetus, vaid ta teeb nii meelega. Hea meelega. Nii on õige ja hea.
Aehhhh ...

Praeguse soengu sarnast pilti ma lihtsalt ei oska guugeldada - midagi ligilähedaseltki jubedat ei tule. Oot, ei! Meestel on sellist lõikust!
Tema peas see ei näe nii jube välja, aga kujutlege asja lillana ja minu pähe. Pisikesed "nunnud" kolmnurgakesed põskedel ja igasuguse iseloomu või aktsendita lühike kukal.

Ohjah x3.

Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

Karvad peas

Teate, mis on eriti ärritav vaesuse puhul?
Ma ei saa endale uut juuksevärvi osta, mõtlemata "aga siis tuleb kuu lõpus rohkem kerjata".
Mis tähendab, et elan oma luitunudlilla peaga ja ei muuda midagi.
Tõsi, ega ma väga tihti nagunii üle värviks, sest selgelt need heledaks kiskuvad osad on need, mis varem blondeeritud, ja blondeerimise vastu pole muud teha, kui maha lõigata, kui piisavalt kasvanud on. 
Jaah.
See sõnastatud tõdemusena paneb mu muidugi mõtlema, kas mitte jälle omajagu maha lõigata. Olen juba korra seda teinud, kuid võiks jälle. Eesmärgiks on ju kõik blondeeritu kunagi ära likvideerida.
Teisalt: ise on selja tagant kehv. Seiklused kahe peegliga ja värki. 
Hm. 
Aga kui ma tahan?

***

Hmm-mmm. Ei ole ei märkimisväärselt parem ega halvem kui enne.
Nah, tuleb ikkagi loota/eeldada, et kui mul jälle rahaliselt vabamad ajad saabuvad, teeb juuksur mingit huvitavat asja ja ma maagiliselt omandan laheda pixie--välimuse ebamäärase kodutehtud-väljakasvanud veidi lokkis poisipea asemel.
Muidu see lilla värv meeldib mulle.
Sellist lillat, avastasin mõne kuu eest, müüakse ka püsivärvina ja ma juba näen, kuidas täpselt see Selveris müüdav toon massidesse on tunginud - ka ühe umbes seitsmekümneaastase keemilistel lokkidel oli seda kasutatud..
Aga ma ei kurda. 
Lihtsalt naeratan äratundvalt, kui taas mõnd juuksevärvi-õde kohtan.

Poeglaps on ka leppinud.
Ma olen ajapikku selgeks saanud, et ta häirub ootamatutest muutustest (mitte ainult minu välimuses, vaid igal pool kõigis asjades), ent kui ta on nendega ära harjunud, pole enam probleemi. 
Et tal on lillade juustega ema? No ... aaa, on jah. "Ega see mulle väga ei meeldi, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele."
Mäletate - vbla ei mäleta, ma vist tegelikult ei pannud isegi kirja siia - kui ma hullusin ja heitsin meelt, kui saabusin koju blondi korraliku bobiga ja poeg oli: "Iu! Karen!" 
Mina langesin ahastusse ja lõikasin endale kiire poisipea.
Noh, ilmsesti mängis kaasa, et ma ise ka selle väga kontorikorraliku bobi osas kahtlev olin tegelikult, ent ma reageerisin üle samuti.
Talle tuleb lihtsalt aega anda, küll ta lepib. 

Aga jah, kuna ma ei pannud tookord kirja, vaid ainult pildi, siis: tulin juuksurist koju ja Poeglaps vaatas mind õudusega. 
"Nii halb! Sa näed välja täpselt nagu Karen!"
Ma kügelesin, ent no kui Karen siis Karen. Iga kord, kui poeg mind nägi, pööritas silmi ja tegi mõne tähenduse.
Mul tuli kurbus peale, panin rätiku pähe. Kui olin kolm tundi rätikuga käinud, sähvatas: aga kui ma ise lõikan endale veel halvema soengu, ma võin ju IKKAGI rätiku pähe panna! Midagi pole kaotada!
Ja lõikasin ära.
Poeg oli: "See on veel halvem."
Kuid ma ise olin üsna rahul ja pähe ta jäi. Rätikut ei pannud. Ülejärmisel päeval oli poeg ka juba harjunud ja enam ei kommenteerinud.

Lillaga läks veits kauem. Neli päeva kuskil.
Ma lasen Tütarlapsel üle lõigata. Praegu pikkus on õige, aga ma ise ju ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi korralikult ja aeglaselt teha, ma lõikan viis korda keerdu keerutatud salke ja olemas. 
See pole PÄRIS see, mida korraliku juuksuritöö all silmas peetakse. 

Mõnede arust on SEE julgus

Otsustasin taas juuksed kuskile õlgadeni kasvatada ning oma valgejuukselise soenguosa sellega seoses tagasi pruuniks värvida. Aga - värvida kohe pruuniks tundus räme raiskamine. Vaadake, ma ei ole kunagi ühtegi eredat värvi pähe saanud, sest "aga enne peab ju blondeerima!" ja no nii palju vaeva nägema, et KAKS kihti värvi järgemööda pähe kanda ja mõlema järel pool igavikku oodata, et korralikult mõjuks, ma polnud nõus. 
Nüüd aga on blond täiesti tasuta peas.
Ja supermarketist saab osta eredat kergvärvi!
Pff, muidugi teen ära. Ainus küsimus: mis värv?

Lilla tundus parim, aga et tulem on eredas valguses rohkem fuksiaroosa kui lilla, on lisaboonus! 
Oleks fuksia valikus olnud, oleksin nagunii selle võtnud.
Tõsi, varjus on lilla ikka lilla. Aga ma ei kurda: ka lilla on tore. 

Kuigi pärast esimest värvimiskorda nägi asi kuidagi juba-luitunud välja. Osad valged juuksed olidki valgeks jäänud ja see jättis mulje, nagu oleks värv triibuti maha kulunud. 
Halb.
Nii et ostsin teise paki kergvärvi veel. Kui olen nagunii peast lilla ainult paar nädalat, tahan vähemalt rõkkavalt plastmassiselt erelilla olla seni! 
Fb-lastele tundub see imagomuutus meeldivat. Ilmselt mängib kaasa ka suht lavalik meik. Palju laikisid.
Aga no ma siia panen ka mõned pildid, sest äkki kõik ikka ei näinud sealt juba ja fb-s tegelt on hoopis üks neljas foto ja siin pole jälle videot ja mis iganes vabandused =P

Peenejooneline

Vanades romaanides - eriti Dumas'l tuleb ette - olid tegelastel sageli "peenejoonelised" näod. 
Ma sageli mõtlesin, mida see tähendab, ja olin veendunud, et midagi, millega mina üldse sarnane pole. Minu näos on kõik suur - silmad suured, laup lai, nina tugev, näokuju kandiline või vähemalt lõug suur. Kui midagi, olen ma "jämedate joontega näo" omanik. 
Aga kuna isegi varateismelisena olin lisaks märganud, et mul on tavalises mõttes kena nägu, olin hädas. "Jämedajooneline" peaks ju tähendama labast, halba, ebameeldivat ja no selline mu nägu ju KA ei ole? Mida need "jooned" tähendavad?
Olgu, nüüd, kus me oleme lahku läinud, isegi kunagi kokku kuulumata, on vähe veider seda avalikult öelda, aga K nägu on täpselt see, mida võidaks mõelda "peenejoonelise" all. 
Ilus on ta, raibes, küll. 
Mitte et ta ise seda usuks või midagi.

Olgu, sujuvalt edasi natuke samal teemal: mitte kedagi ei tohi halvustada tema välimuse põhjal ja ma olen täiesti kindel, et kiharakarvalised retriiverid on väga nunnud, armsad ja lahedad seltsilised. Lihtsalt kuna ma enne üldse ei teadnud, et nad olemaski on ja siis nägin netis pilti, olin: "See ei ole ju koer? Nagu väga ebaõnnestunud ristand puudli ja lamba vahel!"
Poeglaps vaatas teist pilti. "Ma ei tea, mis see on. Karu?"

Vaene kutsutõug, me naerame tema üle. 
Õnneks kiharakarvalistel retriiveritel on jumalast kama, mis me neist arvame. Nii et tegelt ei ole viga. Lissalt see, milliseid koeratõuge on aretatud, on ikka täiesti veider. Et on vaja koera, kes tooks mahalastud saagi veest laskja juurde, ma saan aru. Aga miks ta seejuures peab välja nägema nagu puudega lammas, ma tõesti ei tea. 

Ilmselt kellelegi meeldis, maitseid on mitmeid jne.

Mul on jälle suunurgas ohatis. Eelmisest ohatisest on möödas mõned kuud. Üleeelmisest ... kümme aastat? Ma ju nii täpselt ei mäleta ka! Aga pärast rongi nagu pole olnud. 
Olen segaduses. 
Aga arvan, et psühhosomaatika. Ma olen nii krdi psühhosomaatiline, kurnatusest hakkavad silmad ning igemed sügelema, suhtlemisraskustest pea valutama, jalavalu käib kah meeleolusid pidi, et tundub loogiline kõik kehalised jamad vaimseteks konverteerida ja vastupidi. Terves kehas terve vaim ja minus ... kõik on haige.
V.a. et korralikku tõsist kehalist haigust ikka ei ole. Migreenid, endometrioos - pisiasjad, pisiasjad. Peened jooned, ei midagi rohmakat ja jõulist.
Vat oleks vähk, oleks teine asi. 
Aga põle. 

Hetkel eriti kurb ka selle üle pole. Meeleolu on täitsa ok.
Mulle sobib, kui on raske, noh =) 

Meeleoluvaheldus

Need antidepressandid ei toimi. 
Tähendab, see ei ole üllatus, eks ole. Juba ammmmmmmu tuvastasin, et keha on nendega ära harjunud, peaks marki vahetama - aga sellega läks nagu läks. Esimene arst soovitas jäleda terapeudi juurde tagasi minna, järgmine antipsühhootikume ja perearst kirjutab mulle lihtsalt seda, mis varem oli. 
Aga enesetunne on NII HALB.
Nagu NII HALB. 

Kui suurem annus toimima hakkas, oli paar päeva parem olla. 
Nüüd on sama halb. 
PÄRIS halb. 
Krt ... suht hirmus. Raha on mul ka otsas (riik teisel katsel ei arvanud enam, et võiks mu kirjutamiste põhjal mulle pool aastat miinimumpalka maksa), ei saa ka "fakit, mul on VAJA!" tasulise psühhiaatri juurde minna.
See õudus ruudus, muide, oli tasuline. Ma maksin 80 eurot, et ta mulle tarot'st ning puhtaks keha mõjutusteta hingeks saamisest räägiks. 
Soodsalt sain. Enamasti maksab tund psühhiaatriga sajalise. Aga noh - tase oli ka vastav, nii et siit moraal: psühhiaatri pealt kokku hoida ei tasu. 

Ainult et minu variant on nüüd lihtsalt ilma läbi ajada. 
On kummaline end jälle sedasi tunda. Huvitaval kombel tuleb meelde koolipõli, mitte mingi hilisem periood, mis teoreetiliselt võiks nagu paremini meeles olla. 
Mõtlen, kas saaks selle kuidagi sõnadesse panna. 
Mõtlen ...

Ah, kuradile. Lähen parem magama. 

***

Täna on parem. OLULISELT parem. Ütleksin, et hakkan vist taas terveks saama, ainult et pole isegi kindel, et vahepeal haige olin. Lissalt hommikul oli "oo, mm, voodis nii mõnus, mm, vedelen veel!" ja no see on nüüd nii haruldane minu puhul, et läks kohe "Tänane on ilmselt hea!"-kirja.
Ei, kui ma mõtleksin halbade asjade peale, need võtaks kohe võimust, ega ma mingi raudnaine ole (veel), ent ma ei mõtle. Teadlikult. Täpselt siuke vaimuseisund on, et mõtted ei tule kogu aeg ja kutsumata peale, vaid saan lihtsalt endale öelda: "Krt, mul on hea olla, hoian seda. Tähtsam kui miski muu!"
Kui on halb, et selge oleks, ei ole süngete mõtete vältimine teema. Sest sitt on olla nagunii, täiesti suva, millele sealjuures veel mõtelda. 

Praegu võin rahulikult mõelda nt sellele, et tegin jumala hea küpsetatud seakoodi. Idee on nami-namist, aga panin poole vähem nii mett kui sinepit ning küpsetasin fooliumi all kuskil 5 tundi (öö oli, ma täpselt ei vaadanud) umbes 130 kraadi juures. Hommikul lasin lahtiselt 220 kraadise kuumusega üle - mille oleks vbla tegemata võinud jätta, sest mee tõttu muutus kamar mustaks ning kuumuse tõttu kohati mittenäritavaks - ja kokku tuli väga maitsev. 

Ja me leppisime eile Poeglapsega kokku, et ta ei tee enam süüa ainult endale. S.t. ma vahel võtsin enne ka tema tehtud asju, aga ma ei ole suur fänn ei praetud pelmeenide ega keedetud makaronide suhtes ja tema tegi mingit muud toitu ... .... .... väga harva. Ning enamasti ikkagi sõin neidki asju ainult siis, kui tema kõike ära ei võtnud ja siis jäänuks 5 pelmeeni pannile vedelema, nõõ-mee.
Aga nüüd rääkisime ja leppisime kokku, et ta teeb vahepeal sinki ja mune või tomatisalatit ka ja siis mulle samuti. 
Täna ta tegi tomatisalatit. Minu imelise seakoodi juurde. 
Muidugi maitses talle salat rohkem, sest ta ei armasta magusat maitset soolase toidu sees. Aga kui kamara ja välise kihi lihal ära võtsin, sest MULLE maitseb, oli koot ka tema arust hea. 
Kuigi ta ei taipa hinnata, kui täiuslikult läbiküpsenud ja mittenätske see on =P

Depressiooniga on see hea asi, et PÄRISELT ei olegi pettumusi. Või noh, see ei ole hea asi, eks ole, et kunagi ei loodagi, et võiks hästi minna (ja siis läheb ikkagi veel halvemini, kui ootasin ja mul on "fakit, ma ka ei suuda"), aga ei ole vaja end vaos hoida ja mitte mõelda, kuidas juhtub see või teine hea asi ja päästab mu kitsikusest, sest kui siis ei juhtu, on ebameeldiv.
Depressiooniga on pea sees täielik leppimine sellega, et jälle ei vea, ning et ei vea, pole mingi pettumus. 
See lihtsalt on elu. 
Nii et kui on natuke parem olla (nt täna) siis hoian end jõuga tagasi ka häid asju lootmast-mõtlemast, sest nagunii läheb halvasti ja siis olen veel suuremas hädas ja hingevalus, kuna julgesin loota, et läheb hästi. Ja jääbki üle mõelda seakoodist ja tomatisalatist, nõidurist (loen raamatut) ning kas peaks pead värvima või mitte.
Peavärvimisega on siuke värk, et üks sõber korraldas jaanuari lõpuks sünnipäevapidu, kus rõivastuskood oli "kuulus bändimees või -naine". Ma mõtlesin oma suht lühikestele plaatinablondidele juustele ja leidsin, et kas noor Madonna või Pink. Ja kuna mul pole säravpunast huulepulka, mis oleks noore Madonna mängimisel vajalik, jäi Pink. 

Noh, käisin juuksuri juures ära, see lõikas suht pinkja pea, mõtsin kodus ise värvida, kuigi tegelikult läks juba kiireks ning otsustasin ka, et noh, kui üldse ei jaksa, lähen, nagu olen ... kui võõrustaja teatas, et pidu lükkub kuu aega edasi, sest ta naine ja lapsed jäid koroonasse.
Nüüdseks on blond ikka VÄGA välja kasvanud (no oli juba ennegi, onjo), ent samas on valge ja tumeda kontrast ka lahe.
Eile ma kohe üldse ja kindlasti ei jaksanud värvida, käisin niisama pesus ja pesin pea ära. Ent varsti on jälle juuksed blondeerimisräpased (juukseid blondeeritakse pesemata) ja siis ma peaks suutma ära otsustada, kas blondeerida terve pea Pinki´ga sarnanemiseks (pidu nihkub taas lähemale) või ainult pikem osa, sest mulle endale meeldib sedasi. 
Oeh. 
Raske, raske ...

Ruudu Rahumaru töö 2020. aastast

Välimusejuttu veel, aga ikka ei ühtegi pilti minust

Läks natuke aega, aga sain aru, miks ma VALE välja näen. 
Lühikesed juuksed olid avastuse juures abiks. Vaatasin end kodus peeglist (maas istudes, peeglite seina panemine peaks kunagi nädalavahetusel juhtuma, aga ma ei tea veel, millal) ja tõdesin, et näen päris butch välja.
Mitte halb, ei, aga kuidagi ... jõuline, väike pea laiade õlgade vahel.
Ja siis mul välgatas. 
SEALT see vale!
Kogu elu - no peaaegu - olen ma olnud A-kujuline, kitsaste õlgade ja õblukeste õlavartega, ent puusakas ja tagumikukas. Reitega, mis ilmselt jaksaks kivisammastena mõnd kreeka templit kanda. 
Aga ilmselt see lõputu kätekõverduste, käteringide, õlaringide, ülaseljaharjutuste ja hantlitõstete rodu on viimaks hakanud ka välimuses märgatav olema. Mul, muide, ei olnud neid tehes ÜLDSE plaanis figuuri kujundada. Minu jaoks on keha esteetiline kujundamine piiratud AINULT selle ja teise peenemaks töötlemisega ja üldiselt olen kogu sellest teemast ammu loobunud ka. 
(Välja arvatud, et rõõmustan, kui peenemaks lähen, ise ses suuunas pingutamata.)
Tahtsin lihtsalt ... noh, et oleks lihased, mitte ainult rasv ja kont. 
Ja nüüd on mul laiad õlad. 
Mida paganat. 
Loomulikult tundub see mulle vale! Kogu mu isiklik riietumiskunst on üles ehitatud ideele "kuidas tõsta esile keha peenemat piirkonda ehk kael-rind-õlad ja varjata värke allpool vööd, erandiks sääred, mis on mul ka päris kenad". Mis tähendab, et mul polegi üldse riideid, mis ei oleks sobilikud A-lõikelisele figuurile, mul ei ole mitte mingit ettekujutust, kuidas ja kas ma nüüd X-kujulisena rõivastuma peaksin ... ja tegelikult ei näe ma sugugi halb välja, nii nagu olen. 
Pole endaga üldse harjunud, seda küll.
Kuid ... noh, kui palju on lootust, et 6 aastat pidevat ülakehatrenni, eriti kui ma kavatsen seda jätkata ka, lihtsalt olematuks muutub? Mind mu vana keha juurde tagasi laseb? 

Eih, las siis olla, nagu on. Harjun ümber ja võtan jõulise oleku oma uueks identiteediks. 
Kui aus olla, ma näen kuidagi superkangelaslik välja. Umbes nagu ... tema. --->
Ükskõik kui voogav pikk kleit ka oleks, kui palju volange vms, mul on konkreetselt jõuline hoiak seda kandes.
Mitte armas habras pixietüdruk, vaid kangelane. 
Nojah. 
Pole ka paha. 
Tegelt. 

Lihtsalt tuleb oma identiteet ümber kujundada. 
Peeglid, millesse saab vaadata ka maha istumata, on kindlasti seejuures abiks.

Oijah. 
Õues on talumatu kuumus. See tähendab, et passin toas, rulood all, ja vahepeal hakkavad varbad külmetama, sest sokkidega on liiga palav. 

Võimalik, et lähen varsti ujuma. Võimalik, et ei lähe ka. Ujumiskohtadesse tuleb kõndida ja lisaks (kuna Totoro) olen seni alati otsinud kohta, kus kedagi teist ei ole.
Ehk siis PALJU kõndida. Mida soojem ilm, seda rohkem.
Minu omaetteoleku-otsimise kaasnäht oli see, et ükspäev hööritas end põõsast minu poole alasti paks mees. "Uju siia!"
Kinkisin talle ühe pilgu ja ujusin vastuvoolu edasi: "Ei."

"Miks?"
"Ei taha."
Mees kohmetus ja mina ujusin edasi, aga ikkagi oli tuju terveks päevaks viletsam. Miks arvab sihuke, et tal minu juures mingeid šansse oleks? Kust tal siuke MÕTE üldse?! Miks inimesed inimesed on?!

Aga siis olid mul veel pikemad juuksed. Võibolla nüüd näen liiga karm välja, et ujumise ajal nõmetsema tuldaks?

Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.

Päeva teine

DISCLAIMER: Esitlusest endast teen väga vähe juttu.

Ossa, kus sai enda kohta targemaks! Jah, seepärast tasub teha endale raskeid asju, et mõte hakkab hoopis teisel kiirusel ja laiemalt töötama. 
Esiteks: juba kui ma enne õhtust minekut üles ärkasin, valutas pea. Ja ma ei tahtnud kuhugi minna, sest väh, valus, paha, veidi kiire ka ... (Sest ma ärkasin üles 6 minutit enne oma äratuskella, mis oli pandud ajaks, et ma täpselt jõuaksin riidesse ja meigi teha jms.)
Aga olin otsustanud. Nii et ibukas sisse, enda üleslöömine alga ja migreenitablett otse enne väljumist. Rongis teine otsa.

Päris valus oli. Nii et mõtlesin selle üle ja jõudsin otsusele, et mu keha kardab, aga kuna aju ei võta hirmu sisse, ta ainus võimalus mind pidurdada ongi valu. Aga kui mul on vahendid valu vastu, ma teen ju ikkagi - vahel. 
Ootan kerge õudusega aega, mil keha on tuvastanud uued meetodid, millega mu paigale saab. 
Ilmselt veel valusamad või lihtsalt võime sumatriptaani ignoreerida.
Lisaks kippusid sukad kogu aeg alla libisema. Need on Bon-Boni toode, koos aluspükstega, kuhu käivad tripid ehk siis phmt "sukahoidjaga sukad ilma sukahoidjata". Leevike kunagi kinkis. 
Ma ei ole neid eriti kandnud, sest ... midagi midagi.
Ega mul meeles polnud, miks mitte.
Noh, nüüd meenus jälle. Ehk siis sukad, mis libisevad allapoole, üritavad kaasa võtta ka aluspüksid, mille küljes nad trippidega on, ja no krt. 
Nii ebamugav!

Esitlus ise oli natu ... noh, ei olnud ootamatult hea. Maarja Kangro oli sama hirmus kui oma kirjutistes, selgelt naine, kelle juuresolek on kõhe. Aga Keiti Vilms ja Mudlum olid nunnud.
Ja kaks esimest autorit, kes rääkisid, olid põnevad.
Eestivene kirjandus on põnev!

Olen enda üle natu uhke, et ei jäänud "lähme pärast F-hoonesse juttu ajama ja pidutsema"-värgile, vaid seekord ometi kuulasin ennast ja ei sundinud end tegema asja, mida ei tahtnud.
Mis muidugi ei tähenda, et mu pea IKKAGI ei valuta veidi, sest noh - sai keha soovidest enne ikka kolinal üle joostud ja nüüd olen nii välja kurnatud, et väikeste järeleandmistega eriti midagi ei võida.  

Ostsin R-kioskist lattet ja tulin koju, aga mind üldse ei üllata, et ikka valutab.

JA.
Hoolimata üleslöömisest nägin kogu aeg kuidagi vale välja. Läksin aga peeglist mööda ja VALE. 
Sama efekt oli, kui käisime pojale ostmas neid jalgpallibuutsasid, mida ei saanudki ostetud viimaks.
Igast peeglist paistab vale naine. Üldse mitte nii ilus, kui võiks.

Koduteel (olin allalibisevad sukad ära võtnud ja palju kergem oli) saabus korraga arusaam, et see kõik on ju juba olnud! 
Kui ma sain 30, oli sama. Ma nägin välja kuidagi vale, mitte selline, nagu oodanuksin.
Pidin end ümber formuleerima teemal "kuidas ma välja näen", sest endale üllatuseks olingi hakanud välja nägema nagu 30. 

Foto ajast, kui ma ise veel hästi ei osanud end defineerida-kujundada, aga kuskile ajakirja rindadeteemalise jutu juurde oli pilti vaja ja siis stilist aitas meigi ja rõivastega.
Jutt on kadunud aegade hämarusse, midagi stiilis "kuidas on naiste elu erineva korviga rindadega" ja mina esindasin selles B-korviga naisi.
Fotograafi nime ma ka ei mäleta, aga üks piltidest on siin:

Nojah, ja nüüd on sama asi.
Juba tükk aega on tunne, et ma ei vasta oma ootustele, teen kõike, nagu varem, aga tulemus on kuidagi ... vale.
Nägu on teistmoodi, põsed vist veidi lõdvemad, vaod suu ümber märgatavamad. Värvin küll silmad ära, aga ikka ei ole See.
Ja õlavarred! Ma olen 25 aastat harjunud olnud, et olgu muuga, kuidas on, ma saan vähemalt alati kanda varrukateta asju ja sellisena hea välja näha. Aga nüüd ... ei, ega mu õlad ega käed KOLEDAD ei ole. Aga enam ei ole õlavarte paljastamine midagi, millega hoobilt ilule paar kraadi juurde saan keerata. 
Ümberdefineerimine, ümberformuleerimine, ümber --- mingi -eerimine kindlasti on veel. 

Krt, ma ei oska ju! 
Mingit ... maitea, STILISTI oleks vaja või midagi. 
Või võiks väljas käia ainult pimedas?

Rasketest valikutest parimad

Hea uudis: pühapäeval võtsingi vabalt ja täitsa inimese tunne tuli.
Halb uudis: see tõi kaasa, et esmaspäeval rabelesin kahe päeva eest ning ise ei pannud tähelegi, et liiga palju saab. 
Täna on surnud olla, aga õhtul esitletakse Tallinnas Puändis kell 6 Eesti Novell 2021 raamatut ja otsustasin sinna kohale minna. Sest kuigi mul on igasuguseid halbu eelaimdusi (kultuuriinimesed! Võeh! Mõni tuleb minuga rääkima nagunii! VÕEH! Ma olen oma kleidiga nagu porgand tordis, aga normaalselt ka ei riietu, sest see oleks poos ja VÕEH, kui raske!!!), teeks "ma ei proovinudki" mu tuju halvemaks kui "proovisin, ei meeldinud". 

Kuigi enne ma vist ujuma ei saa minna, sest muidu väsitaksin end lootusetult ära, aga ilm on nii soe, päike paistab ja millal siis veel ..?

Oeh. 
Valikud-valikud. 

Eih, ma söön kõhu täis ja lähen hoopis magama ja siis ma õhtul saan kleidi selga panna ja jee.
Olgem ausad: võimalus edevat kleiti kanda, tundmata end seepärast nõmedana, on ilmselt otsustav. Põhjus ja võimalus end üles lüüa! Väga vähe sama kiirelt saavutatavaid asju teevad mu veel rõõmsamaks. Ja vees saab käia ka teistel päevadel kui spetsiifiliselt just täna. 
Sest mis on halvim, mis tõenäoliselt juhtuda saab? Mul hakkab pea valutama. 
Noh, migreenitabletid ja mineraalvesi kaasa, dohh =P 

Söön banaani ja maasikaid vahukoore-toorjuustu seguga. Suvine lõunasöök, mmm!
Millega seoses: on saabunud aeg, mil Totoro on nii ülesöönud, et tal ei ole huvi meie nõusid puhtaks lakkuda. Miks ta nii ülesöönud on? Sest kui talle toit ette panna, varem seisis see tunde ja tunde, isegi terve päeva. (Näiteks 20 tundi.)
Aga mitu korda on Ru huvitatult tema toidu piielnud ja kahel korral lausa sööma hakanud, kuna Totoro meeleheites toimuvat jälgib ja kui ta lähemale astub-pooleldi -hüppab, kass susiseb. 
Ma olen kassi alati ära ajanud, sest koerale peab jääma toiduturvalisus, ent kudzu reaktsioon on ikkagi olnud tormata Ru eemaldumise järel toidu juurde ja see sisse ahmida. Nüüd on sedasi, et niipea, kui söögikausi täidan, ta sööb turvalisuse huvides selle vähemalt pooltühjaks.
Ma vist ... pean tekitama mingi muu rutiini kui "kui kauss on tühi, tuleb koerale uut toitu anda" =P

Laske lapsukestel minu juurde tulla e. noorepõlvepilte ja noorepõlvemuusikat

Haa!
Ta luges! Talle meeldis! Haa!
Ehk: Hõbesulg andis mu raamatule tagasisidet.
Ei, seal on teistest raamatutest ka juttu, positiivselt ja väga positiivselt, aga minu omast KAAAAA!!!!

Nii, tähtsad sõnumid edastatud, võib edasi lamiseda nagu tavaliselt. 

Mulle maitses kogu aeg piimaga (varem koorega, aga siis kadus see lembus ära, ilmselt jõudis keha rasvakihini, mis talle meeldis) kohv. Olud ent sundisid mind musta jooma ja kuigi terve igaviku ma ikkagi ihkasin valgendatud versiooni, jõin.
Vahel võtsin blondi ka, aga enamasti tuli juba ühe kruusitäie järel hapu maik suhu ja no - tüütu. 
Aga nüüd juba paar nädalat on sedasi, et mulle piimaga kohv enam EI MAITSE. Mitte mahedam ja leebem kohvimaik, vaid mingi ebameeldiv kõrvalmaitse, nagu oleks too kohvile valatud piim müre. Esialgu panin piima süüks, ent kõik tunnused (parim enne kuupäev, muretult seda kohvi lürpiv Poeglaps ja ise hiljem tehtud maitsmistest) ütlesid, et piim on hea.
Ja kui sama jama kordus uue piimaga uuest pakist ja jälle, võtsin mõtlikult omaks teadmise, et mulle ei maitse enam piimaga kohv. 
Hämmastav.

Korraga saan nii hästi aru inimestest, kes eelistavad musta kohvi. Iu, miks head kohvi piimaga rikkuda?!
Ühtlasi on tegu selge looga, kuidas maitsemeel areneb kaasa sellega, kuidas kehal hea on. Kui piimaga kohvi järel läks maohape kontrolli alt välja ja tunne imelikuks, kere tuvastas selle, oli : "Selge, nii on mulle paha!" ja viola: ma ei taha enam. 
Keha on NII PÕNEV!

Lisaks on mu juuksed jälle nii palju kasvanud, et tõmbuvad kergelt lokki. Sellest olen ka IKKA VEEL hämmingus. Rongi all (no ok, rongi EES) käimise ääretult veider kõrvalmõju. 
Mitte millegagi ei oska põhjendada. Lihtsalt nii on. 

K. tuleb täna siia (muuhulgas degusteerima pirnikooki nr 1, millest ma panin talle kaks tükki kõrvale ja nr 2, millest on veel neli tükki alles, et teha kindlaks, kumb on parem), vbla teeb ta must mõne pildi. Eks ma tee siis meigi enne, et ilus olla - aga peamiselt tahan ma näidata, kuidas juuksed lokki tõmbuvad. 
No ei olnud seda Enne Rongi! 
Mingid võrdlusalus-pildid:

2011

2012

2013

Nojah. juuksed ei olnud täiesti sirged ka vanasti, ega ma nii väärastunult ka mäleta. Aga nad võtsid hoide, mitte ei kähardunud.

Aa, ei, koolutamisega pole ma kunagi tegelenud. 
Nagu kasvasid, nii oli, ja kui oli valesti, ma lahendasin asja kääridega. 
Hämmastaval kombel see toimis ka. 

Veel üks keha imevõime?
Aga tegelikult mitte keha imevõime, vaid ma tundsin ennast hästi; teadsin, et see ja too soeng toovad kaasa mu juuste kaasamängu, aga see ja too on võimatud, ei tasu üritadagi.
Kuigi ma siiski üritasin ja tõdesin taas ja taas, et no mu juuksed ei kasva tagumikuni, teen, mis ma teen. Kui rinnad ära katavad, on nende maksimaalne pikkus käes. 

***

Raisk. Nüüd ma magasin ja kõigi nende malbete plaanide järel ärkasin suht sirge peaga. Kähardumine taandus kergeks säbrustumiseks. Aga mis siis, mulle meeldib ennast pildistada lasta, ehk saab ikka. 
Kuigi mitte juustenäitena =D
Eks mulle vist lihtsalt meeldib noorepõlvepilte panna ka. Milleks need pildid siis on, kui keegi ei vaatagi?
Kuid tänapäevapiltideta pole ka hea. Milleks ma kena siis olen, kui keegi ei näegi seda =P?

Koogi osas, muide, ei saanud selgust. K. arvas, et mõlemad variandid on head, maitsevahet eriti pole, aga vana versioon on mahlasem. 
Samas, mõtlen ma, asi võib olla selles, et kook nr 1 on poolteist päeva kauem seisnud.
Nii et mu otsus on: võib küll kodusolevate asjadega jahmerdada ehk asendada hapukoore koogis lisakoguse või+mõningase hulga keefiriga. 

***

Meie korteri vastas on lasteaed. 
Seal on ka sõimerühm.
Poeglaps: Üle tänava on nii palju lapsi! Vaata! Ja nad on nii madalad! Ma arvaks, et sihukesed sõidavad veel vankris, aga näe: kõnnivad! Mingi ... 80 sentimeetrit või mis nad on.
Helkurvestid seljas. 
Mina: Nad on nööriga kinni seotud vist, et kaduma ei läheks? Või ei, seotud ei ole, hoiavad mingitest rõngastest.
Poeglaps: Hahahahahaaa ... vahet pole. Igatahes, kui üks kukub, kukub järgmine ja järgmine ja siis lõpuks kõik! Eriti geniaalne süsteem ...

Igapäevadetailid

K oletas, et mu "emake maa, ma paranen, õnn on mu õuel!"-tunne on madalrõhkonna taandumisest ja kõrgrõhkkonna saabumisest. 
Milline mõte on tegelikult üsna pädev ja mu enda idee "ma lihtsalt olin haige ja nüüd paranen" vbla vähem adekvaatne. Sest noh - kui välja arvata võigas peavalu ja tohutu uimasus (ma ajasin ümber kohvikannu, lõin käe kaussi kappi pannes kõvasti ära, sest panin konkreetselt MÖÖDA jms), polnud mul ühtegi haigustunnust, mis nüüdseks taandunud.
Kurk valutas, aga see valutab praegugi ikka edasi. 
Aia.

Tegelikult käib ka pea ikka veel kohutavalt ringi ja koordinatsioon on ... eeee ... kehv.

Kuivõrd Rentsil on koroona, mulle taas tundub võimalikum, et mul (meil, Poeglapse sümptomid on suht samad olnud) on samuti, aga tegelikult vist ei ole. Palavikuta, uimased, peavalused. 
Tuttav tunne.

Ma tahaks üritust, kus kanda oma fäänsit uut (kaltsukauut) kleiti. 
Selline "tahaks edevat üritust"-tunne pole mulle üldse uus korooonaajastu värk, vaid kuna minule sobivaid üritusi on nii vähe, tundsin sedasi juba ammmmmmmmmmmu - mõnikord. Ja no ma ei ole ses mõttes nõudlik, et peaks palju pidukleitides naisi ja ülikondades mehi olema (sellisele üritusele läheksin kas ülikonnas või üldse haaremipükstes ja maikas, üleüldine pidulikkus kipub mulle vastik olema), mulle just meeldiks, kui oleks mingi ... ere, ent NÕKSUGA riietumine eeldatav. 
Aga nüüd ei saa ja ei ole. 
Hmh.
Isegi burleskietendusi ei ole, sest koroona.
Tõsi, meenutades, et veel paar aastat tagasi, kui koroonat polnud, polnud mul samas ka piletiraha (mitte et praegu oleks) ja ma ikka ei läinud, tunne ei ole teine.
Tahaks, aga samas tahaks normaalselt süüa rohkem, eks ole. 

Ma ostsin hilisel sügiskuul ühe lilla (hästi endale valetades võin öelda, et peaaegu tumepunase, kuigi tegelikult on see siiski lilla) kleidi larpi jaoks - aga larpikorraldajad on vastutustundlikud inimesed ja lükkasid ürituse "määramata ajaks" edasi. Nüüd on mul ilus kleit ja mitte kuskil seda kanda ja no - olen, mis ma olen, kunstripsmete ja rippuvate kõrvarõngaste, võrksukkade ja karvase jakiga vahel-väga-edev olen ma ikka, onju?

Mae West. 
Minu hingesugulane, ainult tema oli lööva terava ütlemisega, mina olen rohkem tüüpi, kes kõik oma naljad enne läbi mõtleb - või kel takkajärgi tulevad suurepärased ideed, mida võinuks öelda.
Siis on, muidugi, juba hilja.
Kuigi tegelikult on Mae juba ammu surnud ja ma ei tea ega saa ka kuidagi järele uurida, kas ta mõtles vast ka oma ütlused enne välja ja siis esitas neid kui spontaanseid. Eks ole, kirjanik, kes kirjutas oma etendused ja filmid ise, võis nõnda teha küll.
Aga vaatan tema säravblonde juukseid ja kurve pildil, tean, et ta oli 40+, kui Hollywoodi seksisümbol - ja mõtlen, et kõik pole veel kadunud. Ma olen okei. Ma saan olla nagu tema, olles samas üleni mina.
On mingi hea roll mulle alles. Veel.

... hmm, äkki oleks pildistamine "väga väga naine à la Mae West" teema, kuidas saaksin kanda oma lillat kleiti ja kunstripsmeid???

Lõpuks läheb kõik hästi

Algul oli natuke imelik end selle 
naisena identifitseerida, ent
tänaseks olen juba harjunud.

Ma olen nüüd blondi poisipeaga naine.
See oli õnnetus, aga kuna keegi viga ei saanud ja kuna täna teise blondeerimise (eile juuksuris tegin esimese) järel on juus päris valge ka, ma ei kurda. 
Pikem lugu on fb-s, kui kedagi huvitab, ma uuesti ei hakka seda kirjutama. Pole nagu tunnet, et mul nii vähe öelda on, et dubleerima peaks =P
Vähemalt mitte alailma!

Lisaks loen Lauri Sommeri raamatut "Lõputu soovid" ja vat SEE on minu arust hea raamat. Nii hea ja ilus, et ma ei ole armukade ka, miks mina ei taibanud ja sedasi ei teinud ja ... ja ILUS. 
Baudelaire kirjutas "Väikesed poeemid proosas", ent see polnud veerandit ... ei, veerand on palju. Polnud kuuendikkugi sedavõrd luuleline ja kaunis!
Ma rohkem ei kirjuta siia praegu, sest sain "me annaks sulle arvustamise eest raha ka"-tööd temaga, aga vaimustus, vaimustus. 

Kuna oli vastlapäev, ei saanud ma jälle kelgutama minna (lähen ma, jah, mäele just sel päeval, kui seal on palju rahvast!), aga tegin vastlakukleid.
Või noh, mõtlesin teha. 
Kuna kasutasin sama taignaretsepti kui kaneelirullide puhul, tulid mitte kuklid, vaid kakukesed. S.t. üsna lamedad saiad, mida "kukliteks" küll nimetada ei saa.
Sõime neid vahukoorega ja maitsesid head. 
Kukkelsus ongi ülehinnatud, onju?

Igatahes mõtlen minna kelgutama peagi. Sest oodata, kuni lumi ära sulab, kah nagu ei tahaks. Vastlaliud võib ju järgi teha, aga sellega aasta otsa oodata on kuidagi mage. 
Muidu olen igal aastal MINGI liu teinud - kui üldse lund ei ole, jääga loigul jalaga hoogu andnud. Kui jääd ka ei olnud, siis laste mänguväljaku liumägi (tol aastal, kui Haapsalus haiglas olin, tegin ka nii, kuigi siis oli lund. Aga mul ei olnud kelku) või trepikäsipuu. 
Rangelt võttes olen rämedalt traditsioone murdnud, et täna ei liuelnud. Kuid polnud seda tunnet, noh. Ja päev või paar ees või taga - mis see ka loeb.
Kukkel ei pea ka kukli kujuga olema, kuni hästi maitseb, eks ole. 
Ega juuksed juuksuri lõigatud. 

Ootus

Olin nii väsinud. 
NII VÄSINUD!
Eilsest õhtust, mil oli plaanis paar asja vanast korterist ära tuua ja käia siis poest läbi, et piparkoogitaigna aineid tuua - aga kõike ei olnud esimeses poes ja teises ka mitte, nii et kokku käisin kolmes, "paar asja" muutus kotitäieks (ja tolmukotid unustasin ikka ära) ja no NII VÄSINUD.
Nii väsinud, et täna hommikul lonkisin koeraga ainult ümber kvartali, sest ei jaksa mina ka kõike ju!

Aga päev kulus, hämar ja advent ja ... mul on ju kodus kõike taignategemiseks vajalikku?
Nii et panin juutuubis mängima oma nimekirja "talvine", põlema kaks küünalt ja asusin tainast tegema. 
See lõhn! 
Kuna ma lakkusin lusika puhtaks, siis - see maitse! Küünlavalgus! "Talvine" muusika!

See taignategu oli täiesti kaunis.

Nüüd olen muidugi väsinud, aga vähemalt on mul tainas ja jõulumeeleolu.
Taigen on küll kilekottidesse paigutamata, ootab potis, aga noh - pisiasjad-pisiasjad. Tegin kohvi ja lõõgastun nüüd. 
Kas mu Igasugused Asjad (nagu rohud ja koerahari ja vähemalt viis pakki Aliexpressist) ei võiks juba kohale tulla? 
Kuigi sellest, et ilus helesinine kleit tuli, on vähe rõõmu, sest mul ei ole seda kuskile selga panna. Pole selline pidulik, vaid minimalistlik A-lõikeline, kolmveerandvarrukatega, aga ma ei käi ju ei tööl ega koolis. Ainult poes, aga seal oleks ta ju mantli all. 
Mh. 

Aga! Kolmapäeval lähen titat hoidma, siis saan seda kleiti kanda! 
Kusjuures Tervishoiukõrgkoolis, kus seda näevad paljud inimesed.
Titehoidmise lisahead küljed.

Nüüd ootan jõule.
Tunne tuli, ootus samuti.
Nagu kammaaan! Millal ma viimati jõule ootasin? Ei ole: "Oh, temale mul pole head kinki, aga ma tegin varuks jõulumandleid, peab kõlbama!" ega "Olgu, piparkoogitainast kingin ühe koti, peab kõlbama!" ega isegi: "Ma lihtsalt ei tee ja ei lähe, kuradile, olen ka inimene, ma ei jaksa kõike!"

Nüüd on mul kõigile kingitused, kellele TAHAN kinkida ja teistele ei ole ja ma üldse ei põe seepärast, kuhu minna ja keda näha. Koroona on nii tore =D
Mõnes mõttes.
Jee. Isegi HTP5 pole vaja, et jõule oodata O_O 

Ostuhullu päevaraamat

Hullusin ja ostsin K-le jõulukingiks riideid, nagu ta oleks mu laps, kes rõivasteta.
Tegelikele lastele ostsin paar-kolm aastat tagasi nii palju, et see vajadus on nüüd üle. Kuigi näiteks Poeglaps ei mahu mingi valemiga toonastesse rõivastesse. Aga no olen teda jooksvalt üha suurematesse rõivastanud ja kõike on.
Kuigi ta ise kannab, sest TAHAB, ikka veel ühte pusa, mis 3 aastat tagasi ostetud ja selgelt napp.
Tütarlaps on üsna samas mõõdus ikka veel ja tal on riideid hirmus palju. Mõned asjad, mis talle tellisin, olid täiesti mittekantavad, sest ega hiinlased ikka taipa, et naine VÕIBKI 180 cm pikk olla - aga enamik väga head.
Mu ema ja õde on mõlemad kõvasti alla võtnud ja ma olen natuke segaduses, mida ja mis suuruses neil vaja võiks olla. Aga ka nende pihta elasin end välja mõõdukalt - üks ese kummalegi, õe puhul ka hoolikalt konsulteeritud.
Õemees ja ema mees saavad ... aa! Ei tohi ju öelda, äkki keegi loeb!

... ja siis on K. 
Saate aru, nii ilus mees.
(Ega ma niisama teda tahtnud ja olnud löödud, kui tema mind ei tahtnud. Ta nägu on nagu elevandiluust välja nikerdatud, nii puhtad jooned, nii ilmekas, nii kaunis! Ja keha nagu sitkel poisil.)

Esiteks on ta veendunud, et tema küll ilus ei ole. Liiga lühike kasv ja liiga vähe juukseid, liiga palju kehakarvu. Teiseks kannab ainult ja eranditult riideid, mis "mugavad". 
Et oleks selge -  mul ei ole mugavate riiete vastu mitte midagi. Mugavus on riietuse juures täiega oluline kriteerium.
Lihtsalt maailmas on väga palju rõivaid, mis on mugavad JA samas edevad vaadata. Aga millegipärast ("ma ei ole ju ilus") ta neid ei oma ega kanna.
Nii et konsulteerisin temaga (mis värvid meeldivad? mida selga ei paneks? kas pullover on teema või sobivad ainult eest lahti käivad jakid-dressikad-cardiganid?) ja nüüd tellisin end ... no mitte päris vaeseks.
Kuid oli päriselt hetk, kus vaatasin: "Oo, ilus särk! 5% spandex, 95% puuvill, normaalne materjal ... Tegelt on mul ju K-le juba rohkem jõulukingitusi kui kellelegi teisele ... AGA see on ilus! Tal ei ole ilusaid särke! Läheb."

Lisaks lugesin seda artiklit ja otsustasin, et mul on vaja võitoosi. Või hoidmine tema oma paberi peal aknalaual ei ole ikka päris teema.
JA lõhkusin ära Poeglapse klaasist joogipudeli, nii et roostevabast terasest pudel talle on täiesti mõttekas valik.
"Sõbralt sõbrale" poes oli umbes kõiki nõusid peale võitooside ja joogipudelite. 
Aliexpress niisiis. Ost-ost-ost ... 

Teistele ka vahel netist ostjatele: te bonusway linki ei vaja v? Kui selle lingi kaudu regate ja oma esimese euro sealt kontole saate, saan mina 4. 
Phmt on see nagu lisaallahindlus. Ma ei suuda isegi mõelda, et raha teenimisviis - et kuluta, siis saad?  Mäh?! WTF??? Aga see ON lisaallahindlus. Väike küll, aga visa ja sinult ei taha muud, kui et avaksid lehe ja läheksid selle kaudu netist ostma. Mitte otse.
Kasutage keegi, kui soovite. 

Homme lähen Keila Raamatupäevale kirjanikutama. Maskiga muidugi - aga lähen.
Võibolla saan kaks lugejat sellega isegi ja olen enda silmis jälle rohkem kirjanik ja vähem "pühendunud netiostleja".

Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.

Kuni ei valuta, seni veel võib

Või noh, kuni väga ei valuta.
Vasak jalg, jah annab tunda, ja pea tuikab kergelt paremalt poolt, aga pole migreenivalu, lihtsalt tuige.
Ja siis võibki täna titat hoidma minna, eks ole.
Mis siis, et eile tuli kükki-püsti-kükki jne sahtlitekokkupanemisel peale väga intensiivne minestamistunne, mis kestis enam-vähem neli tundi (ehk kuni magama läksin) ning kui olin korra nende nelja tunni sees naiivne ja kummardasin, et koni vastu maad kustutada, hingeldasin istudes, silmad kinni, pärast vähemalt viis minutit,
Aga mul on nüüd kummut.
K pani kokku kõik muu peale sahtlite, seeaeg kui mina vererõhuapsu sees surin. Kõik papinaelad olid ka olemas, absoluutselt kõik osad!
Täh, Susanna! Täh, Lauri, et kohale tõid!
Aga noh, jah.
Surin. Ja nüüd suren jälle. Pidin end kell pool kuus hommikul voodist üles ajama, sest nälg ei last magada, aga ega mul hea olla ei ole. Minestamistunne ja pea ka tuikab. 
Aga kuni ei valuta, võib ju natuke veel?
Või vähemalt, kuni väga ei valuta.

Nojah. 

Eile, suremise vahepeal, kui uuest korterist taas vanasse olime tulnud, tegin ühe kiire quiche'i. Taigna tegin varem ja singi-sibulasegu praadisin ka, ainult natukene oligi veel teha.
Selle pealt ütlen, et hapukoore-muretainas on väga tore asi ja läheb ka õunakoogi tegemisel käiku. 
See-eest olen hämmingus searaguu üle. 
Kuna olen seda Totorole järjepidevalt ostnud, olen asju tähele pannud. Ja võin nüüd täie kindlusega väita, et kondid hakkavad raipehaisu levitama (algul külmkapis ja paljudel kordadel, täna samuti, ahjus, sest viis, kuidas toore liha raipehaisust vabaneda, on kondid ära küpsetada. Kuigi küpsedes haisevad nad esialgu samuti) kaks päeva pärast kilekoti avamist ja täiesti sõltumatult aegumistähtajast, mis võib olla täna või nelja päeva pärast - tulem on sama.
Ilmselt läheks nad haisema ka kinnises kilekotis, kui tähtaeg väga üle, ent lahtises lähevad alati. 
ALATI! 
Õnneks ma ei ole raipehaisu suhtes väga tundlik. Ei meeldi küll, aga sellist "maisaa, maivõi, võtke see ära, mul ei ole rahulikku hetke ka enne!" nagu nt sitahaisu osas, ei ole. 

Kirjutamisega olen suht-koht järje peal. Arvasin, et oktoobriks on 42 000 sõna, aga on 41 000. Arvestades, et muid, khm, kohustusi, khm, on täidetud ja täidetud ja täidetud, on see päris hea.
Kuigi, khm, ma ei ole üldse kolinud veel.
Ent kogu aeg on rohkem asju tehtud selleks!

Lisaks kummuti kokkupanekule eile pani K ka asju seina, et nende otsa saaks kappe riputada, ning teeb seda veel. Kuna ma ise surin (ehk lamasin köögipõrandal, mille igatöönaine mulle tegi, jakk pea all, ning ei mõelnud millelegi), polnud must pärast sahtlite kokkupanemist mingit abi. Või ei, must oli abi ka puurimise assisteerimisel: seisin tolmuimejaga kõrval, nii et puurimistolm otse imejasse lendas. Ja hoidsin vahepeal riiulit üleval, kuna K kirus ja vandus ja oli lõpuks ikkagi sunnitud kruvi seinast natuke väljaspoole laskma.
Tegelikult olin natu solvunud, et mina teen otseseid kangelastegusid oma jubeda minestamisenesetundega ja K on: "Kas sa seda ka veel teeksid? Jaksad?" 
Oleksin lootnud, et ta paneb mu autosse ja toob koju ja patsutab pealegi. Aga noh - selle asemel on mul nüüd tüüblid ja kruvid seinas ja varsti vast kapid ka - ja see on ju samuti hea.
Last hoidma lähen täna omal tahtel. Pole K-d vaja süüdistada, ise kurnan end täpselt sama palju üle. 

 Ostsin (esimest korda elus, tumeni reklaami põhjal) silmameigi primeri. 
Raisk, kui vinge asi. Mu silmapliiatsijoon on veel viis tundi hiljem ka silma peal selge, kuigi natuke hägusem kui algul. Täiega hästi kulutatud 11 eurot!
See-eest ei müüda (ilmselt ei toodeta) enam kusagil mu lemmikhuulepulka. Lumene Natural sarjast. Ükski teine proovitu ei andnud õiget tulemust (covid? testrid ohtlikud? A mind ei huvita!) ning nüüd olen välja kuulutanud heleda huulepulga jahi, kusjuures sama pulk peab toimima ka pehmendaja ja niisutajana.
Enne ju oli nii, järelt peab saama!
See on lapsehoidmise hea külg: lähen nagunii linna, nii et võin jälle ühes (rohkem ei jaksa) suures poes käia ja huulepulka otsida. 
Kristiine Keskuses igatahes ei olnud.