Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.