Tolmuteraline õhtupoolik

DISCLAIMER

Mäletate - mõni vbla mäletab - kui mul kunagi aastate eest oli mure, et kogu aeg on janu, miks ma nii palju joon?! Ja käisin isegi veresuhkru testi tegemas ja puha?
No nüüd on mul vastus. 
Kui eriti palju ei söö pikemat aega, tahan päris palju juua. Kas asi on toidust saadava vedelikuhulga vähesuses või milleski muus, ma spekuleerima ei hakka, aga kui ma vähe söön, tahan palju juua. See on taas praktikas tõestust leidnud. 

Võtan alla. Tutvun taas luumügaratega, mis vahepeal kadunud olid. Aga ma ei tunne, et liiguksin taas tütarlapseliku kehaehituse poole.
Lahja lehm pole veel kitseke. 

Teate, mis on kummaline? Kui ma arvutan, siis kahekordne minu vanus pole veel kõrge vanus ega midagi. Aritmeetiline pool elust võib vabalt veel elamata olla. Ilmselt rohkemgi. Aga niivõrd absoluutset, otsustavat ja kindlat "noorus on möödas"-tunnet, mis mu sees on, on raske ignoreerida.
Samas - kui ma olin 30, oli umbes sama.
See läks mööda. 
ATH ja "igavene praegu" tundub olema ainus selgitus. "Mul on just praegu vana tunne, nii jääb ilmselt surmani". 

"Igavese praegu" tunne seletab väga palju mu elamiskogemusest. Nii palju, et see lihtsalt peab õige olema ja kui ATH tuleb koos sellega või see tuleb koos ATHga, selgelt ma olen ATH. 
Kuid lisaks kerkib masendav tõdemus, et kõigil teistel ega isegi enamikul inimesest ei ole sellist tunnet. Ei tunnetata eluaega nii. Ja siis on mul --- veider. 
Olen nii kade, et tahaks nutta, ja samas ma ei saa üldse aru, KUIDAS saab niimoodi aega tunnetada, et alati pole seal taga ja ümber "kogu elu!" tunnet. 

Kui mul on tunne, et ma olen mõttetu, on mul tunne, et ma olen alati mõttetu olnud ja saan ka edaspidi alati olema mõttetu olend, kelle eksisteerimine on ebaoluline. Mitte miski, mida teen või võiksin teha, ei muuda seda.
Jaa, samas kui on mõttekas hetk, elu tundub elatav, tundub ka, et nii on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, väikesed raskused on, millest üle olla - ent see ei muuda halbade hetkede halbust ÜLDSE. Kuidas just tol momendil, mil vaatlen, elu tundub, ongi otsustav. See ongi kõik! KÕIK!
Ja --- hästi paljud inimesed üldse ei tunne nii?
Kurat, miks mina olen kõik need jamad endale saanud, arumaeitaipa. MiksmiksmiksMIKSMIKS???? Miks mina?! Nii kuradi ebaõiglane!!!!

Samas, kunagi mu ükssarvikuperioodil Ilmar ütles mu jutu peale, kuidas mina olen ükssarvik, mis siis, kui ka keegi teine seda ei näe ega usu, et mis ma ajan. Kui ma tulen ja seltskonnas olen, kõik näevad, kõik panevad tähele. Ma ei ole kunagi see märkamatu keegi, ma olengi ükssarvik.
Ja Tütarlapse onu ütles kuskil aasta hiljem: "Krt, ma olen kogu aeg imestanud, mida sa ajad neid hobuste asju, endal meeter heledavat sarve otsaees!"
Ehk ilmselt sellel kõigel ON mingi mõju siiski ka väljaspoole nähtavalt ning ei ole ainult: "Aga mul on nii sitt tunne elada!"
Kusjuures vbla ei ole mul aina sitt. Lihtsalt kuna praegu on sitt, tundub, et kogu aeg on sitt. 

Aah, nii keeruline. 

Praegu ei ole isegi eriliselt sitt. On selline päikeselise-tolmuse pühapäeva õhtu tunne, kui tegin tol pühapäeval igast rumalusi, nt värvisin mune, kuigi selgelt pole siin ühtegi väikest last, kelle huvides oleks traditsioonilisi asju teha, ja tõin koeraga jõe ääres käies nende munade alla kaussi sammalt, ja siis ei jäänud sammal munade alt üldse näha - aga teise nõusse ma neid ka ometi ei pannud. Olge nüüd. Mitut nõud samblaga määrima?! Jääb ära.
Lühidalt kokku võttes: ma olen päev otsa igasuguseid asju teinud, aga need ei teinud kellegi eluolu paremaks ja nüüd ma olen sünge ja ei taha enam midagi teha, sest milleks. 
Iga tegu on pingutus. Alati. 
ATH? Ilmselt jah.

Ei, keegi ei öelnud mulle, et ma peaksin põrandat moppima või mune värvima vms. Ehk: kedagi pole süüdistada ka peale iseenda. Endal mul tulid idiootsed peaks-võiks mõtted, loomulikult viisin ka täide (tuleb idee - väga väga naine teeb), nüüd on sitt olla. 
Tavaline elu.