Tegu, tegu, veel üks tegu

DISCLAIMER: seekord algul kehaline eneseanalüüs

Mul on ikka veel sitt olla. 
Eelmised maohappeatakid olid täpselt see, mida sõna ütleb - atakid. Paar-kolm-neli tundi oli hästi halb, aga hommikul ärgates suht korras juba. 
Nüüd on neljandat päeva halb. Pea ka valutab. Kuna ma ei julgenud ibukat võtta, võtsin sumatriptaani, kuna see ei mõjunud väga, võtsin kolm korda rohkem sumatriptaani kui tavaliselt. Kolmel päeval järjest.
See tähendab, erijuhtudel olen ka varem nii palju võtnud, pole veel päevase maksimumannuse ligigi. Ja SEDA ma tean, et maohappehädad aktiveerivad valukeskuse, mis omakorda põhjustab migreeni.
Aga see ravum saab ju otsa niimoodi!
Ja no valutab pea, valutab kõht, sitt on olla, nõrkus ja kas ma nõrkust mainisin?
Ja ikkagi teen ma kõik ära ... 
Koer jalutatud, kassi liivakast koristatud, pesud kuivama laotatud, pojale kartulipuder singiga praetud, poes käidud, pakk automaadist toodud (kellegi rattal oli pumpa vaja) ja kui te nüüd küsite, miks Poeglaps ei tee, siis tema on herakleslikke vägitegusid teinud kooli rindel ja peaaegu - no kindel asi ei ole - tundub kooli edasijäämise asi lootusrikas. 

Vene keel on jätkuvalt võimatu, aga õpetaja on lahke ja kui sõnad on ette antud, noormees sõnu suudab õppida. 

Ei, osad asjad loetelust tegin eile. Osad täna. Osad mõlemal päeval. (Pesupesu tuleb vahel ette ka kahel päeval järjest, niisiis on vaja ka kuivama panna kahel päeval.) Vahet pole, ma olin ka eile maksimaalselt hädine ja kui hädine veel üleeile ..! Esmaspäeva õhtust rääkimata. 
Esmaspäeva hommikupoolik tundub täiesti müütilise uskumatu ajana praegu. Nagu - mul oligi hea? Mul oli "oh, see tort on nii maitsev, et söön teise tüki veel"? Olen kaotanud tunnetuse, et üldse võib hea olla. Saab olla "hetkel polegi nii paha", aga et füüsiliselt on hea? 
Kammaaan! 
Jah, "igavene praegu" täiega. Mis praegu on, ongi kõik, ongi igavene. 
Mul on 18. aprillil järgmine Confido, DIVA-intervjuu vaimse tervise õe juures, ja ma olen mõelnud, kuidas ja kas ma oma praeguses seisus jaksan sinna roomata ja kas peaks K-lt abi küsima - kuigi VÕIKS ju ometi loota, et saan terveks. 
Aga see tundub müstiline. Tõsi, ma jõin täna kohvi ja võtsin peale kõhklemist ka esimese ibuka. Sest mul on peavalust nii kopp ees ja oletaksin, et vähemalt osaliselt on valu kohvipuudusest ka. 
Mitte et ma vahepeal oleksin hirmsasti kohvi ihanud. Või suitsu. Või midagi.
Mul on liiga halb olla enamjagu aega, et midagi väga ihata. Et midagi isegi natuke tahta. 
Ainult ülesanded teen ära.

Ma arvan, see on mul sisse treenitud. Ma olin ka see edasilükkaja, ei-lõpeta-kunagi-asju-ära, kõik-jääb-pooleli-või-üldse-ainult-plaaniks, kuni Poeglapse isa mu maha jättis. Ja kuna see sündmus pühkis terve mu maailma pahupidi, korraga oli nii kohutav olla, et seda saab võrrelda ainult Rongimehega, ma vaatasin kriitiliselt kogu oma olemuse üle ja otsustasin saada naiseks, kes oleks teda (Poeglapse isa siis) väärt. 
Jaa-jaa, takkajärgi leian, et OLINGI naine, kes teda väärt, ja nüüd olen väärt palju paremat.
Nt K-d.
Aga tollal olin armastusest pime, haige, meeleheitel, nii ahastuses, et selle kohta pole terminit, ja otsustasin saada inimeseks, kes teeb ära, mitte ainult mõtleb teha.
Põhimõtteliselt otsustasin, et kui mul tuleb pähe mõte: "Seda oleks vaja teha," ma teen. 
Sigaraske oli. 
Nii raske, et ma ei leia isegi sõnu. 
Pidin ka natuke lõdvemale laskma: kui ikka tegevus täiesti jäle tundus, osutus enesetundele paremaks selle tegemata jätmine.
Treenisin aastaid ja aastaid end asju ära tegema, mitte ainult neile mõtlema. Mu mantra oli: "Milline inimene ma tahan olla: kas see, kes teeb ära, või see, kes ainult mõtleb?"
Selle treeningu kulminatsiooniks oli rong. 
Ma siiamaani olen tegelikult uhke, et rongi ette läksin. Jah, ma vaatan oma lapsi ja saan aru, KUI väga nad mind tegelikult vajavad ikka veel, rääkimata sellest, kuidas vajasid siis. Ma vaatan oma hilisemat elu: nii palju häid mõtteid, inimesi ja hetki on olnud - ent ma ka mäletan konkreetselt seda viimast perroonil ootamist ja mõtlemist, kas ma tahan olla inimene, kes ainult planeerib, või inimene, kes ka ära teeb?
Ja ma tegin selle ära. Ma tegin selle ära ja võin nüüd kinnitada: õnnetuks ei tee asjade mittetegemine, vaid õnnetus on inimese sees. Kui vihata iga asja, mida peab tegema (ATH üks põhilisi tunnuseid), ei ole tegelikult ärategemine kuigivõrd parem kui mittetegemine koos mõttega: "Aga tegelikult ma peaksin ..."
On mingi müüt, et ärategemine annab positiivse laengu ja dopamiinipurske kehasse.
Ma ei tea. Mitte ATH-katel? Või tont teab, vbla annabki. Minul algul vbla oli ka nii, et andis? Hästi ei mäleta. Aga nüüd pole seda vähemalt tosin aastat olnud.
Eriti vaatan just praegu, oma maohaavandiga asju tehes ja tehes, jälle järgmine asi tehtud, kuidas ma küll sedasi ei tunne.
Kiidan end ikka: "Krt, ma olen kangelane!" kui tulen koeraga õuest või apteegist maorohu järel (mis, muidugi oli mul seal ka koer kaasas, ega ma loll ei ole, et ilma koerata välja lähen). Kui pesen ära kaks taldrikut ja ühe lusika. Kui panen kuivama kolm T-särki ja ühed lühikesed püksid. Kui panen eest kappi pluusi, pidžaamapüksid ja 2 paari alukaid. 
Häda on selles, et ma tunnengi end kangelasena, et kogu mu elu on olnud raskuste äravõitmine, tulevik paistab samasugune ja no ma ei saa aru, miks see hea on. 
Ma ei saa ARU, noh!
Jah, ma olen teravalt haavunud selle peale, kui öeldakse, et mul on suur viga küljes, kui ma elu eriti ei hinda. Ma ei saa aru, mida selle juures nii väga hinnata on! Kogu aeg peab kangelane olema, suutma ja suutma ja kedagi ei isegi eriti ei koti. Ma ei tea, kas normaalsele inimesele ei ole iga krdi tegevus raske, nii et on vaja trikitada end asju tegema, leiutada nii väikeste suutäite haaval tegemist, et see ei tundugi läbistavalt keeruline, aga mulle tundub.
Ausalt, ma olen paar raamatut kirjutanud? Jaa.
Aga mis on minu jaoks hullem ponnistus ja endasund, kas raamatu kirjutamine või IGAL KURAMUSE NÄDALAL tolmuimejaga põrandate võtmine mitmel aastal järjest?
Koristamine võidab ühe käe abil ja naeratades.
Elu on raske. Elamine on raske.
Ja maohaavandiga veel eriliselt.