Olla ATH? Muidugi olla

DISCLAIMER

Mõtlesin. Mõtlesin veel. ATH-teemad haarasivad mu aju enda alla ja mõtlesin veel. 
Panin konteksti. 
Olin veidi hämmeldunud. Sain veidi selgust. 

a) Lihtne teema - muidugi võib igaüks teha just seda mis tahab

See oli ja on mu ATH vabadushüüd.
Mul oli väga vaja endale öelda, et kui ma midagi teha tahan, on täiesti kombes seda ka teha. Mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. Et mu tahtmised on nagu tõusulained, on okei.
Ma võin. Sa võid. Ta võib. Meie võime. Teie võite. Nad võivad. 
Ja praegu oma elule tagasi mõeldes on ainult need ATH-tahtmised üldse elus mulle midagi andnud. Üritused olla normaalne, paista neurotüüpiliselt hea, olla nagu kõik on andnud mulle ainult ebaõnnestumise tunnet, ent ma tahan-ma teen ka lapsed, raamatud, rohelised seinad, koera, võrgupäeviku. Jah, on ka halbu asju andnud - viimased seksid, kohutavad süütunded liitri jäätise söömise järel, peavalu. Aga ausalt öelda tunduvad need oluliselt pisemad hädad olevat, kui suured plussid "teen, kui tahan" plusspoolele jäävad.  
Üritused olla tark ja mõistlik pole mulle absoluutselt mitte midagi head andnud.

b) Miks ma olen võrgupäevikus nii palju peksa saanud

Jaa-jaa, sel on muidugi palju teisipidiseid põhjusi ka - inimesed ei näe mind, nagu ma olen, nad näevad mind lähtuvalt sellest, millised nemad ise on jne. Ja mõned siiralt arvavad, et ma provotseerin meelega (sest nemad provotseeriksid-provotseerivad meelega vahel), ja mõned ei tunneta mind inimesena vaid ma olengi mingi hirmus elukas, kellele võib mida tahes ütelda. 
Aga kui ma tirin tarkade ja heade inimestega raksuminekud mälust esile, siis krt - need on praktiliselt alati tulnud selle pealt, et mulle just tol hetkel tundub midagi tugevalt (ütleme, ATH on päris intensiivne "jah, just, mulle praegu tundub nii, nii et nii ongi!" tegija) ja teised hakkavad vaidlema, sest neile ei ole seda valgustust vahetult peale langenud ja nad ei arva, et nii oleks.
Eriti ei ole nii alati ja igavesti.
Eriti ERITI ei ole nii, kui ma üldse olen asjadest valesti aru saanud. 
Näiteks Ukraina-teemadel sain korra valesti aru. Või isegi kui sain õigesti aru (üks teine juhtum fb-s), ise ka imestan takkajärgi, kui teravalt reageerisin. Ei, oli küll põhjust häiruda, ent ... ma ikka läksin kohe peale, relvad pihus lakkamatust tulistamisest kuumad ja hambad irvi. Millegipärast olin jube kuri kõigi peale, kes venelasi demoniseerisid ja (sõnades) tahtsid halvasti kohelda. 
Mulle tundus, et kellegagi kasvõi sõnades elajas olemisega tõmmatakse vesi peale iseenda inimlikkusele ja mis mõttes on ok sedasi öelda??? 
Muuhulgas mõtlen ses kontekstis Mikk Pärnitsa peale - jah, tema on ju ka selge ATH juhtum. Sellest paljud veidrused, et ta on just nagu mina. Mis tol hetkel tundub, ongi ainus tähtis asi ja muud teemad isegi ei registreeru ajus. Ning siis saavad teised ootamatu signaali ja mõnikord nördivad. 
(Mina nördisin ta peale Ukraina-teemadel korra. Ta ütles vaimseks vastuseks "krt, aidake rohkem!" jutule mingi Ukraina poliitiku suust kunagi 2022 sügisel, et mida nad muudkui tahavad, tehku oma korrumpeerunud putsis riik esmalt korda, ja ma olin täiesti O_O.)
Mis tundub hetkel tõsi, saab ette laotud ning täielik ahastus, kui siis inimesed ei mõista mind või minuga nõus pole vms.
Pärnitsaga on ilmselt samamoodi.

c) Ma teadsin, et ma pole normaalne

Samas iga kord - IGA kord - kui saan teada ja aru, et ma ei ole normaalne mingil arusaadaval ja teismoodi normaalsusse mahtuval moel, olen kergendunud. SEE ongi põhjuseks! SELLEpärast on minu elu nii teistmoodi kujunenud kui "peaks" ja "tavaline oleks" ja "inimesed elavad ju niimoodi"! Ma ei olegi normaalne - mitte ainult enda arust, vaid mingite aju-uurijate arust on sellised inimesed nagu mina eraldi tüüp! 
Ma olengi ülekahemeetrise korvpalluri sarnane isend, kes üritab end normaalse elu turistiklassi-istmele mahutada ja kel jube ebamugav on. Jah, ma olen LIIGA (mitte "ma ei ole piisavalt", nagu kaua aega mõtlesin).
Kuna mul on tohutu trauma sellest, et mind ei usuta, mind ei mõisteta, mina arvan, et olen imelik, aga ümbritsejad (khm, võrgupäeviku kommentaatorid, kuigi selliseid jõledaid pole õnneks ammu näha olnud) ütlevad, et täiesti tavaline nõmik. Ma JUBEDALT rõõmustan, kui leian endale mingi kasti. Mingi "siia sa sobid" klassi. "Sellised inimesed on ka olemas." 
Nii tore!

d) "Poola poisid" on selge ATH-inimeste lugu

Kõik peategelased on ATH-kad. Eriti Poola poisid. Aga tegelikult emade murd samuti. Kuidas ma seda varem ei märganud? No ma märkasin, et juttu on maailmast ja inimestest, keda mõistan, kes on minu moodi, kelle kiiksud on arusaadavad, aga ma ei osanud neile ATH-silti külge panna. 
Uskusin kunagi hoopis peaasi-lehte, mis annab ATH kohta äärmiselt nüri ja ühekülgse info, ja üldse ei adunud, et ATH on TEGELIKULT hoopis midagi muud kui kalduvus tähtajad üle lasta. Et nimetet peaasi-leht annab samasuguse ääretult ühekülgse info ka autismi kohta ja pikk kirjavahetus, mida ma ühe sealse psühholoogiga pidasin, lõppes sellega, et vihastasin tema kirja peale niivõrd, et ei lugenud seda lõpunigi, vastamisest rääkimata, kuidagi ikkagi ei öelnud mulle, et ei tasu uskuda, mida nad ATH kohta kirjutavad. 
Kuid nüüd näen nii palju uut ja põnevat. "Poola poiste" tegelaste enamikku ühendavat, onjo. Et 5-8% inimestest on ATH-kad, kusjuures sarnane leiab sarnast ehk et tekivad ATH-inimeste ühendused, sõprused, kommuunid jne on täiest loogiline.
Et ma neisse ka päriselt ei sobi, sest autism, on ka loogiline. 
Kuigi ma siiamaani natuke nördin, kui Luiks (Adam) mu sünnipäeva puhul talle öeldud ilusasi asjasi ei laigi fb-s =P Sest kunagi ta suhtles minuga! Et ma ei osanud piisava soojusega vastata, ei tähenda, et ma halb inimene oleksin!
Ometi.

Üldiselt ... see on hästi hüplik postitus, ei? Jaa? 
Ühest küljest mulle meeldib mõelda, kuidas see, teine ja kolmas veidrus on minu juures seletuse leidnud. Nii tore.
Teisest: iga kord, kui mul tuleb pähe mingi uus avastus, valgustus, innustav mõte, ma põlen veidi aega. Aga ega ma loll ei ole, ma ju tean ja näen, kuidas see on ajutine. Uus idee võtab mu peas ruumi ära, ent mingi aja möödudes taandub, muutub iseenesestmõistetavuseks, ei eruta enam.
ATH toimibki nii. 
Ilmselt mõtted ATH kohta ka ... taanduvad varsti. 
Nii veider, tegelt - ollagi hetketunde-inimene. Krt. Kui ma ei saa oma tundeid ka usaldada, mida ma üldse saan? 
Ei. Punkti a juurde tagasi - mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, teha, nagu ma tunnen hea olevat, olla, kes ma olen. Ma ei pea olema keegi teine ja teistsugune.
Ma olen mina.