Järgmine tase: ärkasin ja mul oli voodis hea olla. Mõnus. Ei olnud palav, ei olnud vale asend. Püsisin esimeses kaua, siis vahetasin külge ja ikka oli mõnus.
Nüüd olen ligi pool tundi kassi silitanud. Ta on nii sile ja pehme käe all.
Aga emotsionaalselt ei ole lill. Ei ole halb, aga kogu aeg on sees kõhelus, et kõik hea läheb ära, pea hakkab valutama, viletsus tabab hooga ja põhimõtteliselt on siis veel halvem kui tavaliselt, sest kontrast.
Võibolla peaks kohvi tegema. Nõrk stimulant küll, aga ikkagi stimulant. Äkki aitab.
Poeglaps sai vene keele töö tehtud (seekord anti talle sama töö, mis eelmisel, nii et tal polnud raske selleks õppida), aga haiguse ajal kogunes talle nii palju teisi järeltöid veel, et see on ainult väike kergendus. Jah, ta jääb praegu kooli edasi, aga kas suveks saab kõik tehtud või ei ja mis juhtub, ei tea.
Ma ARVAN, et nad tahavad teda sinna, kuid ega tal kerge ei ole.
Mu burritotäidis läks pooleteise päevaga - no üleeile tegin - hallitama. Täiesti ootamatu. Koer sööb seda vastumeelselt - nii palju head liha ja see on teravate maitseainetega ära rikutud - aga kassile ka ei anna. Tormab kohe põrandale asetatud panni kaitsma, kui kass sinnapoole astub.
Kass sööb meil kõike. Ilmselgelt sööks ka hallitanud burritotäidist. Eile pistis nahka nii suure hulga kohupiimakooki - muidugi salaja, aga samas pole kedagi süüdistada ka peale iseenda, ise ma jätsin koogi avalikku kohta - nagu inimene. Inimesele paraja koogitüki.
Oot, ma annan kassile hallitanud burritotäidise seest ühe südame. Panen tema söögitaldrikusse.
Muidugi sõi innukalt.
Mhmh, meie "palju head liha" on broilerisüdamed. Need on mu lemmikud burritotäidist tehes. Normaalsed inimesed teevad hakklihaga? Nojah. Pole vist vaja tõestada, et ma ei ole normaalne.
K luges ATH ravimite kohta ja märkis murelikult, et enamiku kõrvaltoimeteks on depressioon ja suitsidaalsed mõtted. Vastasin, et ainult osade ja et ma ei jaksa selle üle muretseda. Mul on vaja loota. Loota, et läheb paremaks. Sest sedasi elada, nagu mina seda parasjagu teen, on nii halb, et kui ei ole lootust paranemisele, tuleb paratamatult peale: "Aga miks ma pean???"
Hetkel-hetkel, just praegu, on emotsionaalselt kõhe ikka.
Ja ma tean, et see on palju parem, kui päriselt halb, aga ka hirmus kaugel sellest, et päriselt hea, ning mul on vaja loota, et läheb paremaks. On vaja. Ja no eks need antidepressandid aitavad ka, aga minu meelest aitavad nad mu täpselt nii kaugele, et elu pole otse jäle - aga mitte ka hea.
Muuseas ATH sümptomid tugevnevat seoses perimenopausi ja menopausiga - östrogeen muidu aitas, aga siis väheneb östrogeeni hulk dramaatiliselt.
Ma mõtlen - praegu ainult mõtlen - et kui Confido igasugused tasulised teenused, mida ma võtnud olen, hõlmavad ainult õdesid, on mul diagnoosi saamiseks ju ikkagi arsti vaja. Minu esmane idee oleks võtta kõik tehtud uuringute paberid ja viia oma tasuta psühhiaatri juurde, et tema määraks.
Muuhulgas MINU meelest on ka selge ATH märk, kuidas ma hakkasin neid asju tegema ja ajama, temaga enne nõu pidamata. Ja veebruaris suurendasin ravimiannust temaga nõu pidamata. Ja üldse ma teen, mis pähe tuleb, selgelt ju?
Aga kui ta solvub, et ma temaga nõu pole pidanud? Või kui ta vanema põlvkonna prouana üldse ei arva, et ATH on ka täiskasvanutel, vaid peab seda lastehaiguseks, moehaiguseks, kui ma saan asjad tähtaegadeks tehtud, pole mul mingeid lisaravimeid vaja?
Siis tuleb Confidosse VEEL üht aega taotleda, VEEL 180 euri maksta (nii palju pole seni miski maksnud, psühhiaater on maksimumkallis), ja
ja
ja
kõik saab korda, kuidagi.
See on küll mul juba sisse tulnud, et mulle meeldib seal käia. Nad on lahked, sõbralikud, võtavad mind tõsiselt ja ma ei saa tagasisidet: "Sa oled mingi tülikas imelik, kohanda end meile mugavamaks," mida igalt poolt tasuta kohtadest saanud-võtnud olen.
Jah, kui ma väga korralikku raha neile maksan, võikski nagu eeldada, et ma saan selle eest meeldivat teenust.
Ent omast arust ma ei käitu erinevalt kuskil ning keegi ei ole ka minu vastu otse ebaviisakas või jõhker olnud. Lihtsalt mingi - mingi õhkkond, mingid väga väikesed detailid erinevad ja need detailid on kõik suunal: "Ma usun, mida sa mulle räägid, ma saan aru või vähemalt püüan saada" versus "Sa eksid, sa ei tea, ma tean paremini."
Enda allasurumise ja ikkagi mitte arsti ootustele vastamise tunne on tasuta kohtades tugev olnud.
Samas veel 180 ... ma olen ema käest toetust küsinud, ta maksis poole rohkem, kui küsisin, kuid mu kulutused on ka rohkem kui poole suuremaks kasvanud. Kõik oma varurahad olen ka Confido alla pannud ja vajadus VEEL raha maksta ei ole väga meeldiv mõte.
Ei ole võimatu teha, aga on ebameeldiv.
Olgu, ma ei kurda rohkem - tõesti, tegelt saab kõik korda nii või teisiti.
Ja ATH ravimid lihtsalt PEAVAD mu olemise paremaks tegema. Sest miski peab.
Depressioon ja enesetapumõtted on ka ilmselt kõigi ADde sagedaste kõrvalnähtude nimekirjas. Mul oli võimalus katsetada suhteliselt lyhikese aja jooksul umbes 8 erinevat ADd, ja lugeda nende infolehti, enne, kui osutus, et need ei sobi mulle koos valuvaigistiga. Paar päeva tagasi maitsesin korra oma hypikust lapse Medikinetit, 20mg. See oli parem, kui ma arvasin, aga vana hypiku jaoks veits liiga lahja. Ja ei mingeid enesetapumõtteid. Kurat, ma olen enamuse oma elust paljudel viisidel surra tahtnud, eelmise aasta lõpus koos gluteenivaba elu alustamisega kadus depressioon koos surmamõtetega ootamatult täiesti ära, ja nyyd taolisi mõtteid uuesti ei tekkinud mitte mingil kujul, kuigi põhjust oleks kyll 😀
VastaKustutaKaaren võttis mul sõnad suust, justnimelt antidepressantide kõrvalnähtude kohta.
KustutaKaaren - 20mg Medikinetti ongi üsna lahja annus. Mulle toimib, aga ma tean, et enamasti võetakse ikkagi suurem doos - 30 või 40 on tavaline. Maksimumannus on vist 80. Kui juba 20 andis positiivse tulemi, mis sest, et nõrga, siis on see rada igatahes käimist väärt ja diagnoos saamist väärt ja ravimid katsetamist väärt.
Kõrvaltoimetest niipalju, et mu tütar sai ligi pool aastat medikast abi, elukvaliteet oli mäekõrguselt parem, kui palju aastaid enne, aga siis lõi äkki välja medikamentoosne depressioon. Järjest hullemaks läks. Otseselt oli rohu mõjuga seotud, peale kapsli vätmist läks emotsionaalne enesetunne nulli või miinustesse ja siis polnud muud teha, kui oodata mõned tunnid, kuni rohu mõju üle läks. Siis proovis Concertaga, see on sama toimeainega ja tuli sama jama. Teise toimeainega (atomoksetiin) ravim ei teinud midagi, ainult une rikkus ära. Nüüd on esitatud tema ja arsti poolt taotlus järgmise ravimi (Elvanse) soodustuse saamiseks, sest sellele saab soodust ainult eritaotlusega (ja siis ka mitte alati). Jube kallis on muidu, kuu ports üle 100.-. Aga proovima peab, see kallis ravim on muidu mujal Euroopas tihtipeale see, mida antakse esimeses järjekorras, sest see on üldiselt kõige efektiivsem ja vähemate kõrvaltoimetega. Meie riigis aga vaadatakse pigem rahakotti ja haigekassa soovitusel ja soodustusel alustatakse kõige odavamatega, mis ei pruugi olla paraku kõige parem valik.
Eestis on täiskasvanute ATHd tunnistatud alles nii vähe aastaid, et siin ongi kõik alles lapsekingades ja paljud psühhiaatridki ei tunnista, et see üldse olemas on. Ravimitega sama lugu - täiskasvanuna diagnoosi saanud hakkasid alles sellest jaanuarist ravimisoodustust saama, varem said ainult lapsed ja need, kes lapsena diagnoosi saanud. Jube ebaõiglane, sest minu lapsepõlves ei olnud sellist diagnoosi ju üldse võimalikki saada... Aga hea, et midagi on liikuma läinud ja ka meiesugused võivad saada abi ja see abi saamise tõenäosus ning teadlikkus tasapisi järjest kasvab. Lootust on :)
Jah, siin on kirjas põhjus, miks ma pole kunagi depressiooni julgenud tablettidega ravida, olgu, et retsepte on kirjutatud. Nii hea, et need rohud inimesi aitavad, nii hirmus, et VÕIB valesti minna. mul on hirm lootusest üle.
KustutaPole just sobiv nii öelda, aga taktitundetute põrgus on minusugustele niikuinii eraldi katel reserveeritud: hoian kõigile, kellel on lootus hirmust üle südamest pöialt, sest elu on päikesepaistelisi hetki väärt.
Kui oled piisavalt kaua ennast jälginud, siis oskad ka kõrvaltoimeid tähele panna. Ma olen nüüd hakanud päevikut pidama, justnimelt selleks, et saada aru, kuidas mis töötab ja mis mida mõjutab. Kirjutan sellepärast, et mälu hakib hirmsasti, tänase päevaga saan veel hakkama ja eilsega ka, aga kas nädal tagasi oli ravimi võtmisel mõju ja kui palju, enam ei mäleta. Stimulantidega on üsna lihtne, nende mõju on tunda minul pool tundi peale manustamist, umbes 8 tunni pärast on aru saada, et tänane ports on töötamise lõpetanud. Aga näiteks antidepressandid mõjuvadki viitega, vähemalt paari-kolme nädala kohta võiks olla teadmine, kas ja kuidas enesetunne on muutunud.
KustutaKirjutangi lühidalt üles, mis kell mida võtsin ja kuidas füüsiline ja vaimne enesetunne on. Kui midagi päeva jooksul muutub, kirjutan kohe juurde. See aitab ennast distantseerida ja enesetunnet kõrvalt vaadata ning kui midagi väga halvaks peaks minema, mõista, et asi on näiteks ravimis ja kannata need mõned tunnid nüüd ära ja homme ära seda enam võta.
Mul tütar päevikut ei pea, aga ta jälgib ennast veel pingsamalt ja suudab üsna hästi mõista, kui halb enesetunne on ravimitest tingitud. Kuidas keegi ennast jälgida ja isiklikku statistikat teha suudab, on muidugi erinev. Kui ise enda pea peale ei saa kindel olla, siis paber ja pliiats on päris hea abivahend.
Ma oleks ilma antidepressantideta üsna tõenäoliselt juba üle 10 aasta surnud. Siis küll ei osanud nii pingsalt jälgida ja statistikat teha, aga õnneks nad töötasid tookord ikka positiivses suunas.