Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!

Aga ma ju tahan

Mul käis ajakirjanik külas. Kunagi jõulude paiku on Maalehes lugu sellest, mis me rääkisime. 
Peamiselt vaimsest tervisest.
Ajakirjanik oli hästi armas ja tore, sõime tema toodud pirukaid ja minu tehtud pirnikooki, aga mingit tarka juttu ma küll ei ajanud. Lõpuks olin nii väsinud (ma väsin kergesti, mäletatavasti), et mõte jooksis pidevalt poole lause pealt kokku. Siis ta läks ära, ma mängisin enda rahustamiseks kolm tundi civi, aga see ei aidanud. Erutus oli nii suur, et ma ei jäänud isegi lõunaunne. Uni lihtsalt ei tulnud, süda tegi pumpumpumpumpum, nagu teeksin kükke (enne tegingi, aga südamekloppimine ei läinud üle) ning kuigi kõht on pirukaid ja pirnikooki täis, on tunne, et tahaks ... midagi. Mitte süüa, aga ... midagi.

Aa, pea käib ringi ja iiveldab ka. Vbla olen ikka veel haige, vbla koormasin end eile koristades ja pirnikooki tehes üle, vbla mõlemad koos. Loogiline, tegelikult. 
Nad räägivad jah, et ei tasu haiguse serva peal olles hullult rabeleda ja asju teha. 
Mitte et ma Neid kuulaksin. Tagantjärele mõtlen küll sageli, et hm, vbla oleks pidanud. Aga tõsi on ka, et ega ma ette ju ei tea, mis juhtub, ainult tagantjärele. Ette mõeldes on ikka: "Ma ju tahan!" ja see on ainus, mis loeb.

Oh, selle: "Ma ju tahan!" meenutamisega tuli üks naljakas episood meelde. 
Episood ise on paar nädalat vana, mitte päris värske, aga ma mõtlesin oma reaktsiooni peale veel pikalt ja noogutasin endamisi: jah, loogiline, täpselt sedamoodi mu tunded käivad.

Nimelt läksin ma bussi peale, et sõita Tallinna psühhiaatriga kohtuma. Läksin bussiuksest sisse, ütlesin: "Ma tahaks Tallinnasse sõita," ja piiksutasin oma ühiskaarti. Või noh, see oli mul plaanis, kaart ei piiksunud. Läks natuke aega, kuni bussijuht andmed sisestas, piiksutasin uuesti kaarti, aga piiksu asemel kostis prääks. "Kaardil pole piisavalt raha."
Oih. Aga noh, ega ma 100% kindel ka olnud, kui palju seal raha on, mul oli veidi sularaha ka kaasas, pole probleemi. Ostan sellega. Andsin bussijuhile viieka, aga tema vahtis mulle veel ootavalt otsa. Mida? Pilet isegi sularahaga ostes on kaks midagi ju olnud kaua-kaua? (Kaardiga on odavam.)
Aga bussijuht pobises midagi vene keeles ja näitas näpuga arveekraanile. 5.60. 
"Ohoho!" ütlesin mina. "Teil on hinnad ikka kõvasti tõusnud!" ja otsisin münditaskust talle kuuskümmend senti välja, seeaeg kui tema midagi pobises.
Oot.
OOTOOT!
Ta pobises: "Kaks!" Ma ei tahtnud ju kahte piletit, tahtsin ühte. Mida ka rõõmsalt ütlesin. Siis pöördusin noormehe poole oma selja taga: "Ma vist ostsin praegu kogemata teile ka pileti!" Sest raha oli juba käest kätte liikunud ja mulle ei tundunud loomulik poolt summat tagasi nõuda. Noormees mu taga  vehkis omaenda rohelise kaardiga ja ütles midagi, mille mõte oli: "Ei, ma ostan endale ise, mul on kaart."
Vaatasin jälle juhi suunas. Too osutas piletile, mis välja prinditud. Rebisin selle endale ja astusin mõnevõrra segaduses olles bussi tagumise otsa poole. 
Rahvast oli palju, istuma ma ei mahtunud, jäin kuskile bussi keskele seisma ning asusin äsjakogetut läbi analüüsima. Võis olla, et  kui ma ütlesin: "Tahaks Tallinnasse sõita," bussijuhi eesti keelt väga natuke oskav aju otsustas: "Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "kaks"," ja nii ta oletas, et ma küsisingi kaht piletit. Sest "tahaks" ja "kaks", eks ole. Sarnasus on. Aga ... aga ... aga kust mina pidin teadma, et ta eesti keelt ei oska niigi palju, et aru saada: "tahaks" ei ole "kaks"! 
Mida kauem ma mõtlesin, seda vihasemaks läksin. Mis mõttes ma pidin kaks piletit ostma! Ma olen ju üksi! Mina jäin veidi vaesemaks, aga bussikompaniil on see 2.80 sügavalt suva, nende kasumi juures ei ole see pisipisinatukenegi märgatav summa. Ma ei taha neile lisaraha anda! Miks ma pean?!
Kuna buss oli täis, ei mahtunud ma mugavalt juhti juurde minema ja protesteerima. Lihtsam olnuks peatuses keskmisest uksest väljuda, paar sammu kõndida ja siis esiuksest juhi juurde astuda. Aga sel juhul tal võibolla üldse ei ühenda ära, et ma varem juba bussis olin ja kahe inimese jagu tasusin ja värki? Vaja piletit näidata ja seletada.
Otsisin pileti välja, lugesin seda ning rahunesin KOHE. 
Sest see oli pileti ühele inimesele hinnaga 2.80. See tähendab, minu teine 2.80 ei läinud bussikompaniile, mis seda ei märkagi, vaid bussijuht pani selle endale tasku. Ja kohe - KOHE mu tuju tõusis ja kadus soov õiendama minna. Ükskõik, kas bussijuht ostab selle summa eest paar õlut, saab juurde raha, ostmaks makarone, vorsti ja kapsast või pudruhelbeid, minu poolest kasvõi mängigu see raha maha - kui tal on tunne, et 2.80 on seda väärt, et seda inimestelt välja petta, on tal seda raha vaja. Ta märkab selle mõjul tekkivat erinevust oma elus. Mis ongi ainus, mis loeb.
Mulle sobib. 
Las olla. 
Ja ma ei läinudki õiendama, vaid sõitsin rahulikult psühhiaatri juurde ning unustasin kogu loo. V.a. et praegu tuli see ikkagi meelde mulle, sest ma ise näen väga hästi, kuidas mu "Ma ju tahan!" on kummaliste tõukejõududega tunne. Mitte päris tavainimese (ei, mitte SELLE tavainimese, kes blogib) loogikat järgiv.
Ei tohi põhjustada kannatusi on see, mis loeb. Ehk kannatan mina, kes ma kaotan 2.80, aga kui keegi sellest ka võidab, on see täiesti ok, tulemuseks on tasakaal ja levitada lisakannatusi, mida õiendamine tekitaks, täiesti mõttetu. Ma ei sure praegu nälga, kui 2.80 kaotan, ma võin seda lisakulu endale lubada. Olid ajad, kui ei võinuks. Praegu võisin.
Aga kui keegi ei võida, ainult mina kaotan 2.80, vat siis ma küll võitlen. Siis tasub =) Sest mis mõttes inimene kannatab, aga keegi samas õnnelikumaks ei saa? Halb tehing, sedasi ei taha.

Ja kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et eiei, bussijuht oli ju eriline kaabakas, kui ta pani raha endale tasku, mitte polnud ausalt segaduses ja ei võtnud mult raha anonüümse Ettevõtja Kasumi nimel, on jälle hetk, kus ma õlgu kehitan ja ütlen, et seaduse peale ma pissin. 
Konkreetse inimese konkreetne kergendus teemal: "Mul on natuke rohkem raha nüüd," on iga kell üle suurte kompaniide, kus iga päev keerleb (kümneid) tuhandeid eurosid, nuumamisest. 

Valu

Jäin haigeks. 
See tähendab, lisaks kõigile mu depressioonidele, traumajärgsetele kahjustustele, ATH-le ja autismile (ei, ma ei loobu end autistina isediagnoosimast), millest viimased kaks pole isegi haigused, aga mida on keerukas meie ühiskonnas läbi elada, tuli selline kõht valutab-pea valutab-nohu-kurk valutab-37.3 haigus ka.

Kohutav. Ma vihkan valu ja see pagana haigusepeavalu ei allunud mitte ühelegi tabletile, dušile natuke ja ainus, mis aitas, oli vietnami salviga lauba täpitamine. Või no mis lauba. Algul kasutasin seda laubal ja ninajuurel. Siis laubal, ninajuurel ja põsesarnadel. Siis laubal, ninajuurel, põsesarnadel ja silmalaugudel. 
Aga pärast ööpäev otsa valutamist oli haigusepeavalu migreeniks üle läinud, nii et migreenitablett lõpuks aitas. Mitte täiesti, vahel lõikab ikka vasaku silma taga teravselge valujoon, aga esmalt võttis tagasi nii palju, et ma enam ei laulnud: "Miks see valu peab olema, võtke ta ää-raa", vaid ainult pobisesin: "Oioioioioi," siis lõpetasin ka oioi-d ja nüüd kuulen juba, kuidas tatt pea sees ragiseb, sest olen nii vaikne. 
Väsinud ka muidugi. 
Valu väsitab.

Ikka on kummaline end valu osas jälgida. 
Kõige hullema seekordse valutamise ajal mõtlesin, et see pole ju täiesti talumatu veel, võiks olla palju hullem. Öökisin kuivalt ja olin isegi nördinud, et süda rohkem paha pole, sest siis saaksin vast oksendada ka ja ÄKKI oleks pärast veidi parem. Alles siis, kui lõpetasin laulmise ja kogu aeg häälitsemise (mille vahele korra ka nutma hakkasin, aga lõpetasin peaaegu kohe, sest mis seegi aitab) ning hakkasin oigama, vahepaladeks ."Mul on nii halb olla, oioioioi, nii halb ..." mõtlesin, et no tegelikult ju ei ole eriti halb, enne oli palju halvem. Ja kui siis vait jäin, olin üsna šokis - nüüd on veel parem olla, aga ikka ma ei suuda isegi kõndida nii, et jalad maast lahti tulevad. Lohisen mööda korterit ringi nagu mingi mopp. 
Mis viitab, et enne oli ikka PÄRIS halb. 
Enne, kui paremaks, veel paremaks, veel veidi paremaks ja VEEL PAREMAKS läheb, kusjuures ikka veel on tuntavalt halb, ei saa ikka arugi KUI halb oli. 

Mhmh, ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga sellest on mingi 5-7-9 aastat möödas, nii et kordamine on täiesti ok. Onju? On-on,väga väga naine,  ära põe.
Izver, nüüd hakkab mu kõrv valutama. Tere minuti on juba valutanud. No ai-täh!

Mul oli mingi muu point ka selle haigeksjäämisejutu jutustamisega, ent unustasin ära, mis. 
Proovin hoopis magada. Äkki õnnestub.

***

Õnnestus. Aitas isegi peavalu vastu paariks tunniks. Nüüd hakkab jälle. 

Ma mõtlen ikka päris sageli, kas minu peavalud on kuidagi ebanormaalselt hullud või mis värk. S.t. ma leian teisi selliseid ka, mustkaaren siin tundub valuvaluga väga tuttav olevat, fb-s on mul paar tuttavat, kes iga migreeniteema peale arusaavalt ja nõustuvalt kommenteerivad ning üks nendest lasi mul taibata, et tegelikult pole kuulmatult veider nädalas päev peavalu alla kaotada, mis siis, et oled sumatriptaani kasutaja.
Ma olen veel tervemgi kui mõni.
Aga samas loen ilukirjandust ja seal ärkavad inimesed kohutava lõhkuva peavaluga, silmist lööb tuld välja, käituvad siis neli järgnevat stseeni, kus kulub nii füüsilist kui vaimset energiat, nagu poleks neil mingit probleemi mitte millegagi, ja istuvad viiendas stseenis maha ja mõtlevad, et peaks valuvaigistit võtma. Jah, ok, ilukirjandusse kirjutatakse teisigi võimatuid asju, inimesed suudavad ilukirjandust kirjutades paljut ignoreerida. Ent minu jaoks on peavalu kindlam surnud seisu põhjustaja kui jalaluumõra. Kui ma loen kasvõi kellegi blogist, et "pea hakkas ka valutama, kõik on hall ja halb," ma lähen kaastundest kergelt kahvatuks. 
Aga ikkagi - vbla enamiku inimeste jaoks on "pea valutab hirmsasti" umbes see, mis mul praegu on? Ehk valu, mida ma päris valuks veel ei arvagi, see on hetketi unustatav ning sellega oleks tõesti võimalik neli stseeni üsna adekvaatne olla ning viiendas mõelda, et vist oleks tark valuvaigistit võtta. 

Ohh, inimesed ... igaühel on tema enda kogemused ja ta näeb maailma läbi nende.
Me näeme maailma läbi nende.

Maitse üle ei vaielda

Teate, nii väga kui Ameerika filmikompaniisid ka kohane sõimata on: kasumiahned, lollakad, autoreid ahistavad, näitlejatele halvasti maksvad, teevad igavaid filme jne - ühe asja on nad hästi sisse viinud. 
Teistest rassidest (kui valged) näitlejate kasutamise. 
Oli aeg, kui mina ka silmi pööritasin, kui raamatu järgi oli tehtud film, tegelane raamatus oli heleda naha ja tumedate juustega, ja mängis mustanahaline näitleja. Aga nüüdseks olen sellega nii ära harjunud, et pööritan silmadepööritajate peale silmi. Nagu ... mis seal vahet? Inimene on inimene!
Ma olen ikka veel häiritud ilmsetest loogikapuudustest stiilis "iidses külas elavad koos väga erinevat värvi inimesed, kes abielluvad üksteisega, aga kuidagi pole külarahva värv aastasadade jooksul ühtlustunud" või "kogu küla on pruuninahaline ja siis sünnib pruunidel vanematel  üks väga heledanahalisest  asiaadist laps ja keegi isegi ei imesta, et kuidas see võimalik on". Aga ma olen täpselt samamoodi häiritud, kui isal on (tegelikult kasu-)laps ja keegi ei imesta, kust ta selle lapse sai ja laps ise ka ei uuri, et oot, kus mu ema on, milline ta oli, mida sina tema vastu tundsid jms.
Ehk mind ei häiri, kui tegelane on teist värvi kui raamatus, mind häirib, kui tema tausta arvestades ei ole tema värv, käitumine või kogu isiksus loogiline. 

See on selgelt harjumise teema. Algul tundusid mustanahalised haldjad võõrikud, nüüd täiesti normaalsed.
Asiaadid on mu arust alati sobinud igale poole. Aga ma olen ka iluimetleja ja see on raudselt kõige ilusam rass mu arust, nii et mu reaktsioonid ses osas on väga mõistetavad.

Et ma mitte võtan omaks, vaid otseselt rõõmustan, kui naistegelased pole kas hirmus kõhnad või vähemalt selgelt välja joonistunud skulpturaalsete lihastega, on vähem harjumise ja rohkem "viimaks ometi!" teema. Aga huvitav, kas filmitööstuste näitlejavalikud suudaksid mind ka veenda, et just märgatavalt ülekaaluline on ilus?
Ilmselt mitte. Inimeste maitsed erinevad ja Ameerikamaa filmides-telesarjades on mitmeid minu meelest igava või lausa koledapoolse välimusega isikuid südametemurdjateks ja iluikoonideks tembeldatud. See ei muutnud mu seisukohta, et Richard Gere ei ole kunagi olnud eriti kena mees või Scarlett Johansson ilus naine. Ilus mees pole Gere ammugi, ilmselt kena naine Scarlett Johansson siiski on. Lihtsalt ma unustan kogu aeg ära, milline ta välja näeb üldse ja kui siis pilti näen, olen pettunud. Sest ta peaks mingi hirmusilus olema teoreetiliselt, aga on ... kergelt lömmis näoga suvakas. Pole kole naine, aga ei midagi jalustrabavat. 

Erinevalt nt Gail Deverisist.

Gail Devers

Te nagunii ei tea, kes on Gail Devers - oleks normaalne, kui ma ka ei teaks. Aga ta oli väga kõva Ameerika sprinter ajal, kui ma olin väga vastuvõtlik (vanust mingi 10 aastat ja natuke peale) ja jäi mulle meelde kui imeliselt ilus naine, kelle moodi ma kunagi olema ei hakka, ent NII ILUS. 

Ühelausega: kuigi mu teadvus on harjumuse tekitamisega mõjutatav, ei ole see väliste mõjutuste poolt väga muudetav. Mulle võib aastakümneid pähe määrida, kuidas Richard Gere on ilus mees, ma võin temaga filme vaadata, mulle võivad need isegi meeldida - aga tema kui mehe peale mul ikkagi isegi natuke ja teoreetiliselt kõvaks ei lähe. 
Või Russel Crow. Ei, ta on ilmselt tore inimene, kuigi näeb välja nagu vananev oss, aga mingi valemiga ma ei saa aru, kuidas ta ILUS on kellegi meelest.

Veel Gail Deversit

Muidugi, muidugi, maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. K. just ütles, et tema meelest on Leonard Cohen'i "Hallelujah" sõnad "nats cringe". 
Nagu mis mõttes. Nagu misMÕTTES?! Esiteks on need piisavalt hämused ja kujundeid täis sõnad, et igaüks võiks neid tõlgendada üsna nagu tahtmist on. Teiseks isegi kui oletada, et pooled sõnad räägivad sellest, kuidas Taavet kirjutas loojale kiituselaulu ja nüüd teeb Cohen oma kiituselaulu, tuleb ikkagi sisse ka see köögitooli külge sidumine, troonilõhkumine, juuste mahalõikamine, "remember, how I moved in you" ja no selline eraelu ja piibelliku sidumine ... mitte mingi valemi järgi pole piinlik ju?
Tõsi, minu jaoks ongi piinlikud ainult liiga labased ja väga üheseltmõistetavad sõnad. Millel on lollid riimi-pärast read sees. 

Aga K-le tundub, et Coheni "Hallelujah"paneb piinlikkusest kõrvale vaatama. 

Mis. Iganes.

Algest teemast õnnestus nüüd päris kaugele veereda. 
Aga jah. Mustanahaliste haldjate vastu pole mul midagi.
See-eest on mul midagi lühijuukseliste meeshaldjate vastu. Krt, teil on haldjameeste kujutamiseks võtta nii vinge aluspõhi nagu pikkade juustega ilusad mehed ja siis te rikute selle meelega ära? 
Ma kujutan ette väga väheseid mehi, kes pole pikkade juustega kenamad kui lühikestega. Enamasti on nad looduslikult kiilanevad siis või on neil mingi fantaasiarikas lõikus ja värv seal lühikestes juustes. 

Natuke naiseteemasid

Mõnikord on peavalu algfaasis "kas hakkab valutama või piisab vietnami salviga otsaesise üle täpitamisest, et ei hakkaks" tunne, et mu laup on nii massiivne ja raske, et vajub üle silmade. Seetõttu on vaevaline lauge niipalju üleval hoida, et vaateväli ei kannaks musta kaabut nagu Mart Helme.
Ehk jah, ma tunnen omal nahal, kuidas "rasked laud" pole ainult kosmeetiline probleem. Ent kuna mul on otseselt häda seepärast piisavalt harva ja vähe, ma ei viitsi tegeleda. Las olla.

Pealegi lugesin kuskil blogikommentaariumist, et "raske laup" on ilukirurgidele palju suurem väljakutse kui lihtsalt laugude korrigeerimine ja kuna minu laup TUNDUB nii raske, ehk see ongi juba suurem väljakutse. 
No ja raha üle mul ka just ei ole - lihtsalt kuna ma loodan kunagi veel mõne romaani kirjastajale maha müüa, vahel mõtlen, mida ekstra 2000 euroga teha. 

Vahepeal mõtlesin, et mul oleks prille vaja. Aga see nägemisprobleem käib nii selgelt väsimusega kaasas, et võibolla ikka ei ole. ATH-ravimitega on mu nägemine oluliselt paranenud =P

Loen raamatut. "Arlington park". Olen seda raamatut lugenud juba (arvutab) neli kuud. 
Ma ei tea, kas see on mu rekord, aga võib olla küll. Üldiselt loen kas väga oluliselt kiiremini (kui raamat meeldib ja ma tahan seda meeldivat tunnet kogeda, mis selle lugemine annab) või jätan pooleli, sest öäkk. See raamat ei ole öäkk, aga midagi meeldivat temas ka pole. Juttu on suvalistest üsna ebameeldivatest naistest, kes kõik elavad mingit üsna ebameeldivat elu, aga pole samas ebameeldivalt lollid. Mingit süžeed ma poole teose peal veel tuvastanud ei ole. Täitsa võimalik, et seda polegi. 
Samuti on väga keeruline tegelasi üksteisest eristada, sest kuigi enamikul neist on erinevad kiiksud, on nende sisehääled äravahetamiseni sarnased. 
Ma ei tea, kui mitut eri naist ma samas teoses juba lugenud olen. Kolme? Nelja? Viit? Alla kolme ei ole - üks on see prussakanaine, üks autonaime ja üks Christine - Christine'il on mu teadvuses nimi, sest enne raamatut ma lugesin Marca arvustust sellest ja siis jäi Christine meelde. Ja neil on sõbrannad, kes on ka üpris samasugused. Aga kuna kirjutatud on intelligentselt ja ükski tegelane pole eemaletõukavalt loll, pealegi ütles Marca, et see on hea raamat, ma ikka ponnistan edasi. 
Kuigi krt teab. Vbla võiks ka pooleli jätta. Kui ma loen järjekordsest emast, kes koristab-koristab-koristab ja siis heidab meelt, sest lapsed ajavad kõik jälle segi, mul tuleb jõuetus peale. Krt, kirjutage ka neist teistsugustest emadest, kes on puhtusele ammu käega löönud, aga see-eest istuvad põrandal ja plätserdavad koos lastega guaššidega pilte teha! Mul oleks veidi rohkem samastumistunnet ja kõik poleks nii rõhuv.
Mitte et laste ja guaššidega ei võiks end sitaks rõhutult tunda. Aga võrreldes nende raamatunaiste eludega oleks see siiski värskendav vaheldus. Hingevaev ja ahistus võivad ju samaväärsed olla, aga vähemalt mingitel teistel teemadel kui kõigil neil kuivadel, oma lastesse ja ellu veidralt distantseeritult suhtuvatel naistel. 
Jep, seda ma vist autorile peamiselt ette heidangi: oleks üks naine, kes pole oma elus sees, vaatab seda kõrvalpilguga, ma usuksin. Oleks kaks, oleks edastatud ka info, et oma elust justnagu väljaspool asuv vaatleja inimese sees on epideemiline häda, paljudel on sihuke võõrandunud tunne. Aga kui kõik tegelased on sellised kõrvaltvaatajad, saan mina ainult teadmise "autor ei oska teisiti, ta arvab, et kõik mõtlevad nagu tema". 
Khm, jah, ma olen asjatundja sellel "kõigi" endasarnaseks pidamise - ja selle pidamise eksklikkuse alal.

Tahaks panna siia mingi üsna suures plaanis näopildi, et te saaks mu raskeid lauge ja rasket laupa silmitseda ja tõdeda, et nojah. On küll.
Kas peaks panema mingi uuema või mingi ilusama või pole üldse vaja, te niigi teate, milline ma välja näen ... No panen suvest ühe. 

Tütar tegi pildi

Olgu, panen teise veel. Sest tegelt see juba oli blogis ja kuigi ma muutsin vana postituse sees pildi ära, kes seda ikka vaatab. 
(Muutsin ära, sest siia oli mul vaja sellist, kus raske laup ja laud selgelt näha.) 
Ja noh. 
Ma võtan jälle juurde ning kuigi ma ei ütle endale, et pahapaha, ei tohi, mul on sees ikkagi väike murelik naine, kes tahaks kuulda, kuidas ta on ilus. Ja kui ei öelda ühe pildi peale, vbla öeldakse teise (mis on ka siuksest ... veidi kaalukamast ajast kui veel kaks kuud tagasi..)

 =P 

Hulkur tegi

Loogikad

Terve migreenitablett, aga vähemalt on peavalu nüüd üle. 
Ei saa isegi öelda, et päev läks selle nahka. Igasuguseid asju tegin ja juhtus - aga õhtul kell 7 avastasin, et magasin maha psühhiaatriaja zoomis, pean selle raha ikkagi ära maksma ja kõik hakkas korraga kohutavalt närvidele käima.
Ning pea valutama. Mu peavalud vallanduvad terve kuhja asjade peale, ent emotsionaalne pinge on neist kahtlemata kõige hullem. Ei magamatus, madalrõhkkond ega isegi kuum ilm pääse ligilähedalegi.
Järgnes neli üsna halba tundi ja nüüd on siuke tunne, nagu oleksin terve päeva valutanud. Peksasaanud tunne. 

Kuigi igasuguseid asju sai tehtud. Poja ja K-ga lauamängu mängitud. Kokku lepitud, kuidas ma jälle mõnevõrra kuulsamaks saada võin. Tatart keedetud ja K toodud hautisega seda söödud. Koeraga poodi ja koju joostud. Kirjutatud. K puhastas mu läpaka tolmust, Poeglaps sai matemaatika kursusehinde nelja (ootamatu edu), mina pesin põrandat ja vaatasime ära Witcheri (seni) viimase osa - mis oli üpris nõrk. 

Ikkagi läheb kirja kui "peavalupäev, mil ma unustasin psühhiaatriaja".
Ma olen enda kapiks treeninud, naljalt ei unusta midagi - ja siis jälle juhtub. Vaevalt olen end usaldama õppinud, kui kohe tuleb meenutus, et ei tasu ikka liiga usaldav olla. 
Lisaks muule maksan selle eest ALATI valuga. Lissalt rõve. 

Tead, ma kirjutan teile homme edasi. Sest ma olen nii krdi tapetud, et öelda midagi muud kui "ei jaksa" viies eri variandis tundub liiga raske, aga ma tahaksin tegelt rääkida asju ATH teemadel. Mul oli kaks valgustust. Üks ühe ameerikamaa psühhiaatri videot vaadates ja üks täiesti suvalise, aga ATH-ga isiku täiesti suvalist blogi lugedes. 

***

Tere pealelõunat! (Mul on hommik, aga pärast eilset Eriti Rasket päeva magasin kaheteistkümneni.) 
Ikka on väga kudenud olla. Aga mul on keefir. Keefir parandab asja vähemalt 30%.

Vbla teil tuleb ette. 
Vbla ei tule, kõik ei mäleta sedasi asju kui mina. 
Aga ma olen paar-kolm korda VÄHEMALT maininud, kuidas ma pärast Pojaisast lahku minemist tegin enda ümber. Kroonilisest edasilükkajast, ainult-räägib-aga-ei-tee naisest sai see, kes ära teeb. Kui ma - suhteliselt hiljuti ikkagi kogu elu pikkust võrdluseks võttes - avastasin ATH, olin sisemiselt mures, sest mul ei ole põhilisi sümptome, millest ATH-kad omavahel räägivad. Mul ei ole tegevushalvatust, ma pean tähaegadest kinni ja enamasti ei unusta sündmusi. 
See oligi see, mille ma ümber tegin. Selle asemel, et kui mingi asi - ükskõik mis asi; et oleks vaja pesud kapinuppude otsas sahtlisse panna, et oleks vaja lõputööd kirjutada, et oleks vaja põrandal käsi kõverdada, et oleks vaja laps lasteaiajärjekorda panna, et oleks vaja taara ära viia, et oleks vaja sobiv rongiaeg järele vaadata, et oleks vaja töötukassaga ühendust võtta, et oleks vaja hakklihast külmkapis mingit süüa valmistada - meelde tuli, öelda ajus: "Ma millalgi teen seda" ja asuda tegutsema alles siis, kui asi millegipärast kriitiliseks muutus, ma hakkasin kohe tegutsema. Tuli mõte? Teen! 
Ja kui kohe teha ei saanud, näiteks mingi materjal oli küll netist tellitud, aga kohale polnud veel jõudnud, piinlesin jubedalt.

Ehk siis: ma ehitasin ümber oma aju alusstruktuurid. Selle asemel, et võtta: "Sellega veel ei põle, ma praegu ei tegele," võtsin: "Mul tuli see pähe. Nii et teen kohe, muidu lükkan jälle ei-tea-kuhu edasi."
Millega ma ühest küljest suurendasin tohutult oma asjade ärategemismäära.
Ja teisest küljest kasvatasin väga korralikult oma ohtu läbi põleda. 
Mingil hetkel oli läbi põlenud olek mu jaoks juba normaalne-niikäibki-eluonselline. 
Ja kuna ma ise võtsin seda rahulikult, keegi peale notsu siin blogis ka häirekella ei löönud ega arvanud, et ma teen liiga palju. 
Kuni ma ennast tapsin. 

Jaa-jaa, Rongimees. Rongimeest ma ei unustanud ja meie kokku-lahku oli kohutav. Aga see tuli taustale: "Ma olen nii hea, kui suudan. Piir on käes, rohkem pole mult midagi võtta. Ma ei SAA rohkem teha - ja ikka ei lähe asjad hästi, ikka ei terenda mulle kuskilt õnnelikku lõppu. Ma teen nii palju nii hästi kui vähegi suudan - ja tagajärg on, et ikka on persses. Miks ma üldse pingutan siis???"

Nojah, aga alus-alusstruktuuri, et kui ma midagi tean, ei ole see kuidagi seotud tegevusse asumisega, mu enda ümbertegmine päriselt ikkagi ära ei muutnud. Ma ei asunud tegutsema teadmise peale "Oleks vaja teha", ma lihtsalt asusin tegutsema kohe, kui mulle mingi teema pähe tuli. "Hakkliha!" - lähen küpsetama. "Näe, ripub!" - panen sahtlisse. "Üldse ei ole raha!" - ühendun töötukassaga. 
Sealt mu "see, et ma midagi tean, ei tähenda ju, et ma seda tunnen" ja viha rääkimisteraapiate vastu.
Ja palun väga, vähemalt üks teadlane on hästi kõnelenud sellest, kuidas ATH-ajus ei olegi otsest seost teadmise ja tegevuse vahel. 

Pidin järgi vaatama, mis on EF ja SR. “Executive functioning” ja “self-regulation”. 

Mulle avaldas kõige suuremat mõju selle video algus, kus ta seletas, et ATH-ga inimene TEAB küll, aga tal on teadmine ja tegemine eri kastides. Ehk ta teab asju, aga siis ta ei suuda neid teha. Ja ta teeb asju, aga mitte neid, mida ta teab, et tuleks teha, vaid neid, mis annavad dopamiini ja kohest kasu.
Edasine oli "ahah, mhmh, jajah" tavaline jutt. Väikesed tööampsud vaheldumisi pausidega, glükoos on hea, pärast kooli EI ole aeg kodusteks ülesanneteks jne.
Aga just see algus pani mul suu lahti kukkuma. VIIMAKS keegi seletab, miks teraapia mulle ajaraisuna tundub!
Ma tean ju ammu seda, mida terapeut mulle räägib kui tema meelest ootamatut ja asju uue nurga alt vaatavat ideed. Ta küsib küsimusi ja ootab vastuseid, mis mind valgustaksid, aga minu jaoks on nii need küsimused kui vastused räme banaalsus. Ammu juba läbi mõeldud.
Ta on krdi kaks keerdu spiraalil tagapool üldse! 

Lissalt, et ma midagi tean, üldse ei moondu mingiteks tunneteks või tegudeks või muutuseks elus. Jah, ma tean. Mis siis?

SELLEpärast vihkan ja põlgan ma ka kogu haridussüsteemi! Ma korrutan ja korrutan, et ma ei õppinud koolides midagi, ma õppisin hoopis väljaspool, kui miski mind huvitama hakkas, aga see ei ole üldse üldine kogemus. Inimesed ei võta mind tõsiseltki. "Ah, ju sa ikka õppisid. Kui selle teemaga kokku puutuksid, tuleks meelde. Sa lihtsalt ei saa aru, et omandasid."
Nende arust haridus on ikka mingi tähtis valdkond. Nii tore ju uusi asju õppida!  
Aga kui minu aju jaoks ei ole teoreetiline teadmine ja asja rakendamine üldse ühendatavad ideedki, muutub minu ja Teiste Inimeste kogemuste erinevus arusaadavaks. Sest minu jaoks tõesti ei anna teoreetiline teadmine mitte pinda, kuidas teadmist rakendada, vaid jääbki teadmiseks. Rakendamist ma õpin rakendades, reaalselt tegutsedes. Tore uusi asju õppida? Jaa, kui ma teen midagi, ma õpin selle käigus asju tegema ja on päris jee. Lihtsalt teooria ja praktika on täiesti eri kastid mu ajus. TÄIESTI. Ei asu isegi kõrvuti. 
Ma tõesti vihkan ja põlgan haridussüsteemi. 
Sest minu kogemus on: paberi pärast ohverdasin miljoneid hetki oma elust ja lõpuks polnud selle paberiga ka midagi teha. Lõputunnistused seisavad mul kuskil kapis. 
Krt .......... ........................... ........

Teine teema on veel. Kuidas dopamiin on seotud sotsiaalsete asjade õppimisega.
Normaalses kehas präänik = dopamiin tuleb, hea, ja piits vastupidi. Titest saati hakatakse sel meetodil elu omandama. Positiivne tagasiside paneb dopamiini tilkuma, negatiivne vallandab mingid ebameeldivad hormoonid.
Aga minusugustel on dopamiiniga kehvasti, see ei kipu väga erituma. Mis tähendab, et ma ei õpi. Minu "hea tunne" seostub hoopis muude asjadega: välk lõi maja kõrval puusse või murdsin jalaluu, ent läksin ikkagi kahe tunni pärast ettekannet tegema.
Mis omakorda tähendabki, et ma ringutan käsi ja imestan perioodiliselt iga paari aasta tagant siin, kuidas see ei peaks ju võimalik olema?! Ma JÄLLE tegin samu vigu, JÄLLE olen täpselt sama pasa ees, mida?! Miks minul ei lõppe asjad nii nagu teistel? Kus on minu muinasjuturaamatu süžee? Miks minul asjad ei toimi???
Aga kui ma ei õpi olukordades, kus normaalsed inimesed õpivad, on kõik loogiline. Kogu peenhäälestus ja detailitäpsus lendab üle mu pea, ilma et ma seda märkaksingi.
Ma ei õpigi neid asju, minu jaoks elu käibki hoopis teistmoodi ja teises rütmis. 
Kuna mul on teistsugune aju, ma elangi teistsugust elu täiesti teiste loogikatega. 

Kinomuljed

Ma siis nagu justkui üldiselt öeldes käisin üleeile Rocky Horrorit vaatamas.
Olin oma hoolikast meigist ja "suht õiges stiilis, kõlbab küll"-kostüümist nii sisse võetud, et lasin Tütarlapsel (kes käis koos minuga Rocky Horrorit vaatamas ja kel on nüüd natuke täielikum kultuuriline taust, sest kes siis Rocky Horror Picture Show'd näinud pole) hulga pilte teha ja jagasin neid nii fb-s kui instagrammis. 
Jah, panin elu esimese pildi instagrammi. Natuke teise kui fb-sse ja siia panen veel mõne kolmanda. 

Kummikud.
Vihma sadas. Palju vihma sadas. Oma lokke kaitsesin vihmavarjuga, ent jalanõude osas läksin täielise "kui ma nagunii stiilist välja lähen, lähen TÄIEGA" teed ja panin kummikud. 
Sest noh. Kontsi pole mul kodus ühtegi paari. Madalad kollased saapad oleksid peaaegu sama kohatud kui kummikud ning mitte nii vihmakindlad. Üritasin kaltsukast nii umbes nädala eest leida sobivaid kontsaga saapaid, aga ainus õige suurusnumbriga paar pani proovimisel varbad krampi tõmbuma ja jäi loomulikult ostmata. Aga larpi jaoks ostsin rohkem kui kuu aja eest kummikud ja need on juba korduvalt ära kulunud. 
Mulle tegelikult ei meeldi märjad jalad, aga poleks ees olnud märja metsaga larpi, mis nüüd kevadesse lükkus, ma poleks neid ostnud, vaid ära kannatanud.
Ärakannatamises olen ma proff. 

Film oli jätkuvalt tore. 
Olin jätkuvalt enda sees nõus, et mina olen sellest filmist kõige rohkem Frank N. Furteri moodi. Aga kui Tütarlaps mõtlema jäi, kelle moodi tema on, tuli talle ka Rocky ette. (Meenutame, et notsu oli samuti Rocky). Rocky on hästi nunnu. Mul on tast alati hirmus kahju, kui teda tule ja koertega ahistatakse. Pisikene kullakene. 
Aga ilus!
Ehk: minu meelest on ta täiega mu tütre moodi. 

Meie ees istus seltskond, kes oli väljamaalt, rääkis inglise keeles ja oli ilmselgelt väga teadlik, kuidas Rocky Horror Picture Show näitamisel käituda tuleb. Nad olid väga hoolikalt kostümeeritud (nende pealik sai ka kostüümiauhinna, täiesti teenitult), hõiskasid kogu aeg filmile repliike vahele, Time Warpi ajal tantsisid, pulmastseeni ajal loopisid riisi ja vihma ajal panid ajalehed pähe nagu Susan Sarandon ning pealik pritsis veepüstolist. 

Kuna mina istusin tolle pealiku taga, olin ma nii vee kui riisiga pihtasaamise epitsentris. Aga kuna ma olen ärakannatamise proff, ei lasknud end segada. 

Nojah, nüüd olen oma pildi sisse juhatanud.

Mulle öeldi ka: "You look amazing!" 
ja üks naine tegi veel must pilti
(küsis lubagi), kui tütrele poseerisin.
Olen rahul - sai inimestele oma välimusega rõõmu tehtud. 

Aga teate, kino oli meeldiv ja kostüüm ja meiki teha elev, aga kõige rohkem olen vaimustatud hoopis sellest, et mul pärast pea nii vähe valutas. Ja järgmisel päeval valutas ka vähe. Ja ülejärgmisel (ehk täna) veel vähem. Väsisin ära küll, aga mitte äärmuslikult.

Elu, kus kogu aeg pea ei valuta, on ikka imeline.