Loogikad

Terve migreenitablett, aga vähemalt on peavalu nüüd üle. 
Ei saa isegi öelda, et päev läks selle nahka. Igasuguseid asju tegin ja juhtus - aga õhtul kell 7 avastasin, et magasin maha psühhiaatriaja zoomis, pean selle raha ikkagi ära maksma ja kõik hakkas korraga kohutavalt närvidele käima.
Ning pea valutama. Mu peavalud vallanduvad terve kuhja asjade peale, ent emotsionaalne pinge on neist kahtlemata kõige hullem. Ei magamatus, madalrõhkkond ega isegi kuum ilm pääse ligilähedalegi.
Järgnes neli üsna halba tundi ja nüüd on siuke tunne, nagu oleksin terve päeva valutanud. Peksasaanud tunne. 

Kuigi igasuguseid asju sai tehtud. Poja ja K-ga lauamängu mängitud. Kokku lepitud, kuidas ma jälle mõnevõrra kuulsamaks saada võin. Tatart keedetud ja K toodud hautisega seda söödud. Koeraga poodi ja koju joostud. Kirjutatud. K puhastas mu läpaka tolmust, Poeglaps sai matemaatika kursusehinde nelja (ootamatu edu), mina pesin põrandat ja vaatasime ära Witcheri (seni) viimase osa - mis oli üpris nõrk. 

Ikkagi läheb kirja kui "peavalupäev, mil ma unustasin psühhiaatriaja".
Ma olen enda kapiks treeninud, naljalt ei unusta midagi - ja siis jälle juhtub. Vaevalt olen end usaldama õppinud, kui kohe tuleb meenutus, et ei tasu ikka liiga usaldav olla. 
Lisaks muule maksan selle eest ALATI valuga. Lissalt rõve. 

Tead, ma kirjutan teile homme edasi. Sest ma olen nii krdi tapetud, et öelda midagi muud kui "ei jaksa" viies eri variandis tundub liiga raske, aga ma tahaksin tegelt rääkida asju ATH teemadel. Mul oli kaks valgustust. Üks ühe ameerikamaa psühhiaatri videot vaadates ja üks täiesti suvalise, aga ATH-ga isiku täiesti suvalist blogi lugedes. 

***

Tere pealelõunat! (Mul on hommik, aga pärast eilset Eriti Rasket päeva magasin kaheteistkümneni.) 
Ikka on väga kudenud olla. Aga mul on keefir. Keefir parandab asja vähemalt 30%.

Vbla teil tuleb ette. 
Vbla ei tule, kõik ei mäleta sedasi asju kui mina. 
Aga ma olen paar-kolm korda VÄHEMALT maininud, kuidas ma pärast Pojaisast lahku minemist tegin enda ümber. Kroonilisest edasilükkajast, ainult-räägib-aga-ei-tee naisest sai see, kes ära teeb. Kui ma - suhteliselt hiljuti ikkagi kogu elu pikkust võrdluseks võttes - avastasin ATH, olin sisemiselt mures, sest mul ei ole põhilisi sümptome, millest ATH-kad omavahel räägivad. Mul ei ole tegevushalvatust, ma pean tähaegadest kinni ja enamasti ei unusta sündmusi. 
See oligi see, mille ma ümber tegin. Selle asemel, et kui mingi asi - ükskõik mis asi; et oleks vaja pesud kapinuppude otsas sahtlisse panna, et oleks vaja lõputööd kirjutada, et oleks vaja põrandal käsi kõverdada, et oleks vaja laps lasteaiajärjekorda panna, et oleks vaja taara ära viia, et oleks vaja sobiv rongiaeg järele vaadata, et oleks vaja töötukassaga ühendust võtta, et oleks vaja hakklihast külmkapis mingit süüa valmistada - meelde tuli, öelda ajus: "Ma millalgi teen seda" ja asuda tegutsema alles siis, kui asi millegipärast kriitiliseks muutus, ma hakkasin kohe tegutsema. Tuli mõte? Teen! 
Ja kui kohe teha ei saanud, näiteks mingi materjal oli küll netist tellitud, aga kohale polnud veel jõudnud, piinlesin jubedalt.

Ehk siis: ma ehitasin ümber oma aju alusstruktuurid. Selle asemel, et võtta: "Sellega veel ei põle, ma praegu ei tegele," võtsin: "Mul tuli see pähe. Nii et teen kohe, muidu lükkan jälle ei-tea-kuhu edasi."
Millega ma ühest küljest suurendasin tohutult oma asjade ärategemismäära.
Ja teisest küljest kasvatasin väga korralikult oma ohtu läbi põleda. 
Mingil hetkel oli läbi põlenud olek mu jaoks juba normaalne-niikäibki-eluonselline. 
Ja kuna ma ise võtsin seda rahulikult, keegi peale notsu siin blogis ka häirekella ei löönud ega arvanud, et ma teen liiga palju. 
Kuni ma ennast tapsin. 

Jaa-jaa, Rongimees. Rongimeest ma ei unustanud ja meie kokku-lahku oli kohutav. Aga see tuli taustale: "Ma olen nii hea, kui suudan. Piir on käes, rohkem pole mult midagi võtta. Ma ei SAA rohkem teha - ja ikka ei lähe asjad hästi, ikka ei terenda mulle kuskilt õnnelikku lõppu. Ma teen nii palju nii hästi kui vähegi suudan - ja tagajärg on, et ikka on persses. Miks ma üldse pingutan siis???"

Nojah, aga alus-alusstruktuuri, et kui ma midagi tean, ei ole see kuidagi seotud tegevusse asumisega, mu enda ümbertegmine päriselt ikkagi ära ei muutnud. Ma ei asunud tegutsema teadmise peale "Oleks vaja teha", ma lihtsalt asusin tegutsema kohe, kui mulle mingi teema pähe tuli. "Hakkliha!" - lähen küpsetama. "Näe, ripub!" - panen sahtlisse. "Üldse ei ole raha!" - ühendun töötukassaga. 
Sealt mu "see, et ma midagi tean, ei tähenda ju, et ma seda tunnen" ja viha rääkimisteraapiate vastu.
Ja palun väga, vähemalt üks teadlane on hästi kõnelenud sellest, kuidas ATH-ajus ei olegi otsest seost teadmise ja tegevuse vahel. 

Pidin järgi vaatama, mis on EF ja SR. “Executive functioning” ja “self-regulation”. 

Mulle avaldas kõige suuremat mõju selle video algus, kus ta seletas, et ATH-ga inimene TEAB küll, aga tal on teadmine ja tegemine eri kastides. Ehk ta teab asju, aga siis ta ei suuda neid teha. Ja ta teeb asju, aga mitte neid, mida ta teab, et tuleks teha, vaid neid, mis annavad dopamiini ja kohest kasu.
Edasine oli "ahah, mhmh, jajah" tavaline jutt. Väikesed tööampsud vaheldumisi pausidega, glükoos on hea, pärast kooli EI ole aeg kodusteks ülesanneteks jne.
Aga just see algus pani mul suu lahti kukkuma. VIIMAKS keegi seletab, miks teraapia mulle ajaraisuna tundub!
Ma tean ju ammu seda, mida terapeut mulle räägib kui tema meelest ootamatut ja asju uue nurga alt vaatavat ideed. Ta küsib küsimusi ja ootab vastuseid, mis mind valgustaksid, aga minu jaoks on nii need küsimused kui vastused räme banaalsus. Ammu juba läbi mõeldud.
Ta on krdi kaks keerdu spiraalil tagapool üldse! 

Lissalt, et ma midagi tean, üldse ei moondu mingiteks tunneteks või tegudeks või muutuseks elus. Jah, ma tean. Mis siis?

SELLEpärast vihkan ja põlgan ma ka kogu haridussüsteemi! Ma korrutan ja korrutan, et ma ei õppinud koolides midagi, ma õppisin hoopis väljaspool, kui miski mind huvitama hakkas, aga see ei ole üldse üldine kogemus. Inimesed ei võta mind tõsiseltki. "Ah, ju sa ikka õppisid. Kui selle teemaga kokku puutuksid, tuleks meelde. Sa lihtsalt ei saa aru, et omandasid."
Nende arust haridus on ikka mingi tähtis valdkond. Nii tore ju uusi asju õppida!  
Aga kui minu aju jaoks ei ole teoreetiline teadmine ja asja rakendamine üldse ühendatavad ideedki, muutub minu ja Teiste Inimeste kogemuste erinevus arusaadavaks. Sest minu jaoks tõesti ei anna teoreetiline teadmine mitte pinda, kuidas teadmist rakendada, vaid jääbki teadmiseks. Rakendamist ma õpin rakendades, reaalselt tegutsedes. Tore uusi asju õppida? Jaa, kui ma teen midagi, ma õpin selle käigus asju tegema ja on päris jee. Lihtsalt teooria ja praktika on täiesti eri kastid mu ajus. TÄIESTI. Ei asu isegi kõrvuti. 
Ma tõesti vihkan ja põlgan haridussüsteemi. 
Sest minu kogemus on: paberi pärast ohverdasin miljoneid hetki oma elust ja lõpuks polnud selle paberiga ka midagi teha. Lõputunnistused seisavad mul kuskil kapis. 
Krt .......... ........................... ........

Teine teema on veel. Kuidas dopamiin on seotud sotsiaalsete asjade õppimisega.
Normaalses kehas präänik = dopamiin tuleb, hea, ja piits vastupidi. Titest saati hakatakse sel meetodil elu omandama. Positiivne tagasiside paneb dopamiini tilkuma, negatiivne vallandab mingid ebameeldivad hormoonid.
Aga minusugustel on dopamiiniga kehvasti, see ei kipu väga erituma. Mis tähendab, et ma ei õpi. Minu "hea tunne" seostub hoopis muude asjadega: välk lõi maja kõrval puusse või murdsin jalaluu, ent läksin ikkagi kahe tunni pärast ettekannet tegema.
Mis omakorda tähendabki, et ma ringutan käsi ja imestan perioodiliselt iga paari aasta tagant siin, kuidas see ei peaks ju võimalik olema?! Ma JÄLLE tegin samu vigu, JÄLLE olen täpselt sama pasa ees, mida?! Miks minul ei lõppe asjad nii nagu teistel? Kus on minu muinasjuturaamatu süžee? Miks minul asjad ei toimi???
Aga kui ma ei õpi olukordades, kus normaalsed inimesed õpivad, on kõik loogiline. Kogu peenhäälestus ja detailitäpsus lendab üle mu pea, ilma et ma seda märkaksingi.
Ma ei õpigi neid asju, minu jaoks elu käibki hoopis teistmoodi ja teises rütmis. 
Kuna mul on teistsugune aju, ma elangi teistsugust elu täiesti teiste loogikatega.