Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!