Mõnikord on peavalu algfaasis "kas hakkab valutama või piisab vietnami salviga otsaesise üle täpitamisest, et ei hakkaks" tunne, et mu laup on nii massiivne ja raske, et vajub üle silmade. Seetõttu on vaevaline lauge niipalju üleval hoida, et vaateväli ei kannaks musta kaabut nagu Mart Helme.
Ehk jah, ma tunnen omal nahal, kuidas "rasked laud" pole ainult kosmeetiline probleem. Ent kuna mul on otseselt häda seepärast piisavalt harva ja vähe, ma ei viitsi tegeleda. Las olla.
Pealegi lugesin kuskil blogikommentaariumist, et "raske laup" on ilukirurgidele palju suurem väljakutse kui lihtsalt laugude korrigeerimine ja kuna minu laup TUNDUB nii raske, ehk see ongi juba suurem väljakutse.
No ja raha üle mul ka just ei ole - lihtsalt kuna ma loodan kunagi veel mõne romaani kirjastajale maha müüa, vahel mõtlen, mida ekstra 2000 euroga teha.
Vahepeal mõtlesin, et mul oleks prille vaja. Aga see nägemisprobleem käib nii selgelt väsimusega kaasas, et võibolla ikka ei ole. ATH-ravimitega on mu nägemine oluliselt paranenud =P
Loen raamatut. "Arlington park". Olen seda raamatut lugenud juba (arvutab) neli kuud.
Ma ei tea, kas see on mu rekord, aga võib olla küll. Üldiselt loen kas väga oluliselt kiiremini (kui raamat meeldib ja ma tahan seda meeldivat tunnet kogeda, mis selle lugemine annab) või jätan pooleli, sest öäkk. See raamat ei ole öäkk, aga midagi meeldivat temas ka pole. Juttu on suvalistest üsna ebameeldivatest naistest, kes kõik elavad mingit üsna ebameeldivat elu, aga pole samas ebameeldivalt lollid. Mingit süžeed ma poole teose peal veel tuvastanud ei ole. Täitsa võimalik, et seda polegi.
Samuti on väga keeruline tegelasi üksteisest eristada, sest kuigi enamikul neist on erinevad kiiksud, on nende sisehääled äravahetamiseni sarnased.
Ma ei tea, kui mitut eri naist ma samas teoses juba lugenud olen. Kolme? Nelja? Viit? Alla kolme ei ole - üks on see prussakanaine, üks autonaime ja üks Christine - Christine'il on mu teadvuses nimi, sest enne raamatut ma lugesin Marca arvustust sellest ja siis jäi Christine meelde. Ja neil on sõbrannad, kes on ka üpris samasugused. Aga kuna kirjutatud on intelligentselt ja ükski tegelane pole eemaletõukavalt loll, pealegi ütles Marca, et see on hea raamat, ma ikka ponnistan edasi.
Kuigi krt teab. Vbla võiks ka pooleli jätta. Kui ma loen järjekordsest emast, kes koristab-koristab-koristab ja siis heidab meelt, sest lapsed ajavad kõik jälle segi, mul tuleb jõuetus peale. Krt, kirjutage ka neist teistsugustest emadest, kes on puhtusele ammu käega löönud, aga see-eest istuvad põrandal ja plätserdavad koos lastega guaššidega pilte teha! Mul oleks veidi rohkem samastumistunnet ja kõik poleks nii rõhuv.
Mitte et laste ja guaššidega ei võiks end sitaks rõhutult tunda. Aga võrreldes nende raamatunaiste eludega oleks see siiski värskendav vaheldus. Hingevaev ja ahistus võivad ju samaväärsed olla, aga vähemalt mingitel teistel teemadel kui kõigil neil kuivadel, oma lastesse ja ellu veidralt distantseeritult suhtuvatel naistel.
Jep, seda ma vist autorile peamiselt ette heidangi: oleks üks naine, kes pole oma elus sees, vaatab seda kõrvalpilguga, ma usuksin. Oleks kaks, oleks edastatud ka info, et oma elust justnagu väljaspool asuv vaatleja inimese sees on epideemiline häda, paljudel on sihuke võõrandunud tunne. Aga kui kõik tegelased on sellised kõrvaltvaatajad, saan mina ainult teadmise "autor ei oska teisiti, ta arvab, et kõik mõtlevad nagu tema".
Khm, jah, ma olen asjatundja sellel "kõigi" endasarnaseks pidamise - ja selle pidamise eksklikkuse alal.
Tahaks panna siia mingi üsna suures plaanis näopildi, et te saaks mu raskeid lauge ja rasket laupa silmitseda ja tõdeda, et nojah. On küll.
Kas peaks panema mingi uuema või mingi ilusama või pole üldse vaja, te niigi teate, milline ma välja näen ... No panen suvest ühe.
 |
| Tütar tegi pildi |
(Muutsin ära, sest siia oli mul vaja sellist, kus raske laup ja laud selgelt näha.)
Ja noh.
Ma võtan jälle juurde ning kuigi ma ei ütle endale, et pahapaha, ei tohi, mul on sees ikkagi väike murelik naine, kes tahaks kuulda, kuidas ta on ilus. Ja kui ei öelda ühe pildi peale, vbla öeldakse teise (mis on ka siuksest ... veidi kaalukamast ajast kui veel kaks kuud tagasi..)
 |
| Hulkur tegi |
lahe bädäss ilme! mõlema pildi peal näed lahe välja.
VastaKustutaTove Jansson on ikka nii geniaalne selle koha pealt, et tal on hulgem tegelasi, kes pole ilmselt üldse nagu tema (koduvanad nt), ja niipea, kui ta neid teisi lähemalt vaatab, on ka see pilk empaatiline.
nüüd tuli aga mõte, et kas ka Lindgreni Soolavarese Märta on üks selline empaatiliselt kujutatud koduvana, nii empaatiliselt, et peaaegu ei oskagi koduvanaks pidada.
Ootasin, ootasin ja jõudsingi ära oodata =)
KustutaJa sul on õigus. Mõlemaga.
Aga no nemad on ka meistrid. Rachel Cusk on ilmselt paljudesse keeltesse tõlgitud jne, sest ta kirjutas hetkel tähtsal teemal: nimelt et jõuka väikelinna noortel lastega emadel on ka tunded ja ajud. Et ta ei teinud seda päris meisterlikult oli nähtvasti ok, sest ta vähemalt kirjutas sellest, mida oli vaja rõhutada.
Kellega Sa ennast võrdled?
VastaKustutaIlmselt kellegi piisavalt erinevaga.
Sa näed ilus ja isiksus välja.
Tõmban endale nyyd kantmeetri vett peale ja teatan, et mai suuda mistahes ilukirjandust lugeda, sest see räägib naiseks kasvatatud naistest jne jne jne. Kurat, see on nii vale lugeda - kuidas nad saavad sellised olla ja mitte mässata? Kas neil endal halb ei ole??? Okei, Sa mässad nt seelikupikkuse, seksi ja ametivalikuga, aga kõik muu jätad puutumata 🤔
Välimuselt? Mitte kellegagi peale omaenda peas elava "pole piisavalt ilus, sest pole piisavalt ajakirja kaanepilt" deemoni. Ehk on terve hunnik asju, mida ma TEAN oma välimuse kohta, ent ikkagi on raske välja ujuda lõputu "pean olema ilusam!" voo alt.
KustutaMa olen veendunud, et olen ilus, et ilu ei tee (vähemalt mind) kuidagi õnnelikumaks, ei paranda ei era- ega mingit mudu elu, et ilu ei ole kinni mitte välimuses, vaid hoiakus ja 10 kilo kaalu siia või sinnapoole on pisiasi-pisiasi, seda pole kõrvaltvaatajale õieti nähagi - ja ikkagi on õhtul pükse jalast võttes: "Oi, reis tundub natuke teistmoodi kui varem. Olen juurde võtnud. Ma ei peaks juurde võtma, nuuts."
Mulle üldiselt ilukirjandus meeldib =) Kuni ei ole loll või ei kanna väärtusi, mis mulle ei meeldi. Seepärast olengi "Arlington parkiga" nii hädas - see ei ole loll ja tundub üsna mõistlike väärtustega pikitud. Lisaks sellele on tegelased ühetaolised kuivikud ning rõõmustavad väga harva ja napilt.
Ma ei mäleta seda raamatut üldse, vaatasin, et olen sellele 3 punkti andnud, seega ilmselt suures vaimustuses ei olnud. Olen ka maininud, et häiriv lugemine, samas ma ilmselt ei tajunud seda kui autori arusaama stiilis "nii on ja kahtlemata kõigil". Samal teemal kirjutab Kerttu Rakke ja teda ma tõesti ei suuda lugeda, just sel põhjusel, et minu jaoks ta kirjutab just sellelt absoluutse tõe seisukohalt.
VastaKustutaVälimuse osas sarnased tunded - justkui nagu ei hooliks, aga peale kõhugripi taandumist oli ikka esimene mõte, et pagan, nüüd tahaks jälle süüa ja polegi vahepeal nagu kõhnemaks saanudki...
Ilusad pildid!