Suisa alistuv

On väga vähe eluvaldkondi, kus mulle meeldiks, et mul on ülemus. Kui mõnikord ka on see soov, läheb kohe üle, kui parem hakkab. 

Praegu on halb.

Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!

Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda. 
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?

Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles. 
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)

Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa. 

Tegin postkasti lahti. 
Olin saanud kirja.

Tere!

Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?

Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.

Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli. 
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?

Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!

Õnneks mu keha on targem kui mina.

Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma. 
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen. 
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas. 
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi. 
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama. 
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk. 
Nojah.

Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab." 
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama. 

Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks. 

Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et olla konkreetne ja nõudlik. 
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp. 
Muidu - mitte. 

Elu on ... elu

Kas ma jaksan?
Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata?
Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.

Ehk ma tahan viriseda.
Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik?
Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.)
Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. 
Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. 
Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. 
Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme.
Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. 
Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal.
Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.

Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?

Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. 
Ehk siis ei olnud tema masti tegelt.
Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. 
Nii et läheb jälle nagu alati.

Nõ-me.

Tegelt on kõik hea, eks?
Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. 
Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. 
Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.

A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. 
Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel.
Ilmad on imelised. 
Minu lemmikilmad.
Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes.
Mul ei ole valus.
Hing ei valuta. Pea ka ei valuta.  
Lissalt - väsinud.

Laip

On parem.
Sukeldusin töösse. 
8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.) 
Aga magama ei jäänud.
Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid. 
Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama???
Mandlid aitasid õnneks. 

Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis?
Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda. 
Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!

Kulge, ma ei taha süüagi teha!

Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi. 

Phmt on hästi.

Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi

Api

Kafkalik õudus jätkub.
Et siis ... riik ei maksa Poeglapsele vajaduspõhist õppetoetust, sest tema isa, keda me pole 10 aastat näinud, saab head palka ja seega Poeglaps ei kvalifitseeru toetusevajajaks? Ja et meie elanikeregistri elukohad on alati erinevad olnud, ei koti kedagi? 

Mul on tunne, et komistasin kuskile paralleelreaalsusse, kus mitte miski ei lähe, nagu mulle hea oleks, ja ma ei oska midagi teha peale hullunud pilgul ekraani jõllitamise ja solitaire'i mängimise. 
Olen nii vihane, et võiksin riigi kohtusse kaevata, ainult et ma tean (isikliku tuttava kogemus), et kuigi inimesel on phmt võimalus kohtuasi riigi vastu võita, kui tehtud seadus on põhiseadusega vastuolus, ta peab valmis olema aastaid kohut käima, jooksvaid kohtukulusid kandma ja ise jurist olemata pole ikkagi erilist loootust.

Eks mu šokk läheb mingil ajal üle ja me saame kuidagi hakkama. Seni oleme saanud ju. 
Aga et ONGI sellised seadused, et vanemal pole kohustust üle 21-aastast last toetada, aga samas on vanema liiga suur sissetulek põhjuseks, miks 21-24 aastane isik vajaduspõhist õppetoetust ei saa, ajab juhtme ikka meeletult kokku.

Poeglaps pole veel 21. Tegelikult pole ta veel 20 isegi. Ehk siis ... ta peaks oma isa kohusse kaebama, kui too ise talle maksma ei hakka? Sest alla 21-aastasel lapsel on õigus vanema toetusele, kui ta õpib täiskoormusega?
Kas kellelgi meie riigis ei teki tunnet, et vbla on see liiga raske noorele? Korraga ülikoolis õppida (ilma toetuseta sealjuures) ja kohut käia? 

Kafkalik õudus.