Praegu on halb.
Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!
Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma.
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen.
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas.
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi.
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama.
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk.
Nojah.
Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda.
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?
Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles.
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)
Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa.
Tegin postkasti lahti.
Olin saanud kirja.
Olin saanud kirja.
Tere!
Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?
Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.
Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli.
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?
Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!
Õnneks mu keha on targem kui mina.
Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma.
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen.
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas.
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi.
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama.
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk.
Nojah.
Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab."
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama.
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama.
Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks.
Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et olla konkreetne ja nõudlik.
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp.
Muidu - mitte.
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp.
Muidu - mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.