Pea valutab. Kuna kodust oli sumatriptaan otsas, vaja uus retsept välja osta, aga oeh, ma veel ei jaksa, molutasin sellega mitu tundi.
Nüüd on sumatriptaan sees, topeltannus, ja ikka on valus.
Vihkan kõike ja kõiki.
Tuli ka hulk ideid selle kohta, miks on nii ja mitte teisiti.
Ja olen piisavalt valutav, et tahta need kirja panna.
Ehk phmt HOIATUS: ma postitus otsa virisen, kuidas maailm on nõme, kuidas seal eeldatakse, et ma pean olema teatud moel arenenud ja toimima teatud kombel, kui ma üldse ei ole selline ja mu mootorid on täiesti teised.
Mina olen ka inimene, kurat!
Olulisus ja mu soov, et mind vajataks: muidugi. Kui inimene on omast arust ja enda jaoks piisavalt (mu jaoks ilmselt MARU) oluline, tal ei ole vaja kellegi teise jaoks oluline olla. Ma olen tähtis ja väärt inimväärset elu, sest ma olen inimene.
Ja siis olen mina, kes viimasel kümnel aastal on tasapisi võtnud omaks idee, et mul on õigus ilma pideva piina ja ahastuseta elada sellest hoolimata, et ma ei käi tasuval tööl. Kõrghariduse saamine ei muutnud väga midagi, aga enne kõrgkooli astumist olin ma ka veendunud, et muidugi peab mul halb ja halb ja halb ja halb olema, sest ma olen harimatu kalts, kes ei kõlbagi kuskile. Ikka veel on imelik lugeda meeme ja tumblri-jagamisi, mis ütlevad: "You deserve to rest, you deserve more than bare minimun just because you are human."
Pole oluline, mida ja kui palju sa ühiskonda panustad, sa oled hea ära teeninud, sest oled olemas.
Et jaa, aga ...
Inimene olemine ei anna ju õigust millelegi? Inimene olemine ei anna isegi õigust elada, inimesi sureb igal sekundil? MisMÕTTES on olemas "inimõigused"?
Mina arvasin ja enda sees tunnen ikka, et kui ma tahan, et minuga oldaks hea, tuleb see enamiku inimeste puhul ära teenida. Ja ikka võib juhtuda, et ei olda - pole sellist sorti inimene, kes hea oleks.
Et armastust ei saa ära teenida? Kas kuidagi teisiti siis saab ka? Jaa, MINA armastan küll lihtsalt seepärast, et ma armastan. Aga inimesi, kes armastavad mind, ilma et ma neile endast tükke annaksin ... ok, on tütar, see sõber ja too sõber ja tema ja tema ja ... eee ... no ok, poeg ka. Okok, isa ka.
Aga üldiselt ei aita isegi piisavalt hea olemine. Nt ei saa lugejate meeldimist ära teenida hästi kirjutades. Mul on ikka "Kuigi sa proovid olla hea" hinge peal. Jah, ta tasapisi, väga tasapisi leidis oma õiged lugejad üles. Aga enne valed lugejad kaebasid, et igav ja ulmet ju üldse pole ja kellelegi kaasa elada ka pole ja ... ja ma saan aru küll, et asi on selles, et valed lugejad. Aga samas ma sain ka väga selge õppetunni, kuidas hästi tegemine ei päästa. Sa võid teha SITAKS hästi, loeb aint see, kas lugejale meeldivad sihukest laadi asjad või mitte.
Senine tagasiside näitab ka, et "Devolutsioon" meeldib tavalugejale (eriti kui ta on naine) kõvasti enam kui pühendunud (meessoost, naisi pole proovinud) ulmikule. Aga kes seda loevad ja arvustavad enamasti?
Heh.
Ma olen vales kohas ja valesti, vahet pole kui hea.
"Omasid ei jäeta maha" on veel üsna puhas leht. Ja ma isegi ei tea, KES seda lugema peaks, et ta päriselt pihta saaks, mida ma teha üritasin. Aga kuna hulk (3) ajakirjandusväljaandeid on andnud teada, et midagi tuleb, ma ... loodan parimat.
Püha kurat, kuidas pea valutab.
Nii halb.
Ehk: mind ei armastata minu jaoks piisavalt, sest mul ei ole tunnet, kuidas inimesed ei pea mulle ju armastust väljendama, nagunii armastavad kuskil vaikselt ja no kui ei armasta, ma olen niigi oivaline. Mul ei ole seda baasi. Ma ei usu.
Mul on tunne, et mind armastatakse, kui seda väga otse ja tugevalt väljendatakse vähemalt kord poole aasta jooksul. Muidu ma arvan, et jah, kunagi armastas, aga see läks üle. Sest mu baasusk on, et ma ei ole oluline, ei ole kellegi tähtis, ma võin olemata olla ja see ei muuda midagi.
Kusjuures see on peamiselt HEA tunne. Jah, ma võin olemata olla, see ei muuda midagi - võtab kogu sooritusärevuse maha.
Mitte et mul kunagi eriti sooritusärevust üldse olnud oleks. Kui algkoolis olin, veel veidi oli, aga mitte palju. Üksinda laval esineda? Klassi ees ettekannet teha? Miks see kellegi jaoks raske on üldse?
Kedagi eriti ei huvita, mis sa teed. Aksioom.
Sa ei ole oluline. Mis sa teed, ei ole oluline. Kedagi ei huvita.
Nii, aga siis teine teema, millel ma mõtlesin, peavalust peaaegu nuttes ja koera peale urisedes, et ma tõesti ei jaksa jälle seisma jääda, tule edasi.
Ise tirisin külma järelejätmatusega rihma, kuni ta tuli ka.
Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu.
Aga point ei ole ju selles, et ma ei oleks enda vastu hell. Kui mul oleks variant, et teen seda ja seda, siis ei valuta, ma teeksin seda ja seda. Koer jõuaks pissi kinni hoida, kuni poeg tuleb, ja mina olen täiega mittekannatamist väärt isegi enda meelest.
Aga ei ole siukest võluvahendit. Et "heida pikali ja tõmba ruloo ette, siis ei valuta." On ainult "kannata ära, mingi aja pärast hakkab parem ilmselt - senine elu on näidanud, et päris igavesti ei kesta ükski migreen".
Muide, väljas kõndimine aitab enamasti vähemalt veidi. Isegi kui paistab kohutav ere päike, mille eest käega silmi varjata. Ikka parem kui paigal istuda, kordades parem, kui pikali olla.
Kui ma pikali olen, läheb peavalu raudpoltkindlalt hullemaks.
Ja nii ongi ja nii ongi ja nii ongi ja siis ma olen närviline, turtsakas ja vihane ning kui koer käitus tavalisest halvemini - tuli viinerit küsima, kuigi ma ei olnud veel selle koha lähedalgi, kus ta saab oma viineri ja ma võtan ta rihma otsa, nii et ma koperdasin talle otsa, kukkusin maha ja siis lihtsalt karjusin ta peale, tema arvas, et on vaja rahulolematult haukuda, sest mina ei käitu nii hästi kui peaks - olengi tige ja pahane. Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et tal on probleem, vaid seepärast, et mul on nii rõvehalb ja ta üldse ei taipa, ta üldse ei aita, ta ootab must tavatasemel nunnusust ja kurat! Mis õigusega?! Mul on halb, miks ta ei AITA endale helluse nõudmise asemel?!?!?!
Mis puutub siia enda vastu hea olemine? Ma eeldaks, et vähemalt mu oma koer hoolib, et mul on halb, aga ei. Mitte kuradi keegi.
Ok, poeg tegi kaastundlikke hääli ja mulle kohvi. Asi seegi halval ajal.
Aga see pani mu mõtlema kolmandale asjale.
Et miks ma olen täiega dominantne ja üldse mitte submissive.
Minus ei ole mingit - mitte mingit - usku, et teine ei tee mulle halba. Ma võin mõne inimese kohta uskuda, et ta ei tee mulle meelega halba, aga mitte kunagi mitte kellegi osas, et ta ei tee kogemata, ei saa aru, ei sattu, pole mõistust, mõistmist, mida iganes.
Ma võin öelda, ma võin iga vahendiga väljendada, aga teise käitumise osas ei saa ma IIAL ette teada, et see ei ole mulle põhjapanevalt kohutavalt talumatult valus.
Ma saangi usaldada ainult iseennast.
Loota võin - et keegi aitaks, et läheks hästi, et juhtuksid ettenägematud headused.
Aga ma olen ka 44 ja pool aastat vana ning siiamaani ei ole mitte miski elus mulle öelnud, et lootused täituksid ja head asjad juhtuksid.
Juhtuvad "oh, seekord vedas!" Ei juhtu "oh, ma ei julgenud lootagi, aga ikka vedas".
Välja arvatud, et ma olen Rongi järel elus. SEE on erand.
"Kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab."
Selle ütlejad ei saa ÜLDSE maailma asjadest aru.
Minu peale pandi koormaid, kuni ma olin nõus neid kandma, kaugelt üle mu jaksamise, ja kui ma siis surin, oli see "nii isekas".
Ma ei või.
Et jumal hoolib ja kaitseb ja armastab?
Naera puruks.
Jumal ei SAA armastada. See lihtsalt ei ole võimalik, sest armastus = ei taha, et ta kannataks. Tahan, et tal hea oleks. Tahan nii väga!
Kui jumal on kõikvõimas, ta EI SAA armastada. Vbla ta armastab, aga siis on ta väga kaugel kõikvõimsusest. Nii lihtsalt on.
Jumal armastab teistmoodi? Sel juhul on see inimlikus mõistes armastusest nii kauge asi, et seda ei tohiks armastuseks nimetada.
Jumal kas ei hooli individuaalsetest inimestest või ei suuda neid aidata ehk ei ole kõikvõimas.
Ehk: miks VVN ainujumalaid ei usu.
Polüteistlikke jumalaid ma saaksin natu paremini uskuda, sellised "Ameerika jumalate"-masti jumalad tunduvad mulle loogilistena. Aga noh. Neid pole samas mingit mõtet uskuda, kui sa just pole neile mingi lähedane sõber, sest su usust on kasu ainult neile, mitte sulle endale.
V.a. et usklikud inimesed on õnnelikumad ja saavad elus paremini toime.
Aga ma ei suuda end uskuma veenda, isegi kui usklikkus teeks õnnelikumaks.
Umbes nagu ma ei suuda olla õiguse eest hingata tänulik, kuigi tänulikkus teeb väidetavalt õnnelikumaks.
Notsul oli pointi, kui ta oletas, et seos on vastupidine: õnnelikumad inimesed on tänulikumad. Sest neil on, mille eest. Muidugi olen ma tänulik, kui mul on hea.
Kui mul ei ole hea, on väga raske tänulik olla.
Kui ma olen nii väsinud, et ei jaksa hingata, ei ole ma võimaluse eest hingata tänulik. Ma PIGEM oleks surnud - paar minutit piina ja siis ei iial enam. Piinavabadus igavesti. Täiega võtaksin, kui pakutaks.
***
Peale lõunaund (kuhu alla läks muidugi veel üks migreenitabla, sest kui ma heidan pikali ILMA tablettideta, on peaaegu tagatud, et ärkan kohutava valu peale) on veidi parem.
Mitte hea, eiei, aga mitte päris NII halb.
Kui ma järele mõtlen, siis mõiste "armastus" on hulga inimeste puhul ka mulle arusaamatu. Et poeg või K väidavad, et armastavad mind, aga et MIDAGIGI pooleli jätta, et minuga tore olla, isegi kui olen teatanud, et mul on halb? Nagu arvutimängu? Pojalt saan mingi mängu tagant hõigatud ergutuse. K-lt (kui me suhtleme - hetkel ei suhtle) /pai või /kallistus messengeris - ja see on edasiminek, ma õpetasin, et kui mul on halb, siis universaalseim vahend lohutamiseks on märguanne "sa olen mulle kallis" ja selleks puudutamine parim viis. Ka virtuaalne puudutamine ajab asja ära. Mõte on see, mis loeb, eks ole.
Aga samas - ma tahaks nagu, et inimesed tahaks mulle rohkem anda kui see, mis kõige paremini oma tegevuste vahele mahub.
Sest minule on see loomulik. Isegi praegu, migreenist uimane ja tuikuv, ma ikkagi tegin pojale kastet ja pesin poti ära, et ta sellega makarone keedaks. Sest ma ju tean teda ja ma tean ka, et kui poeg vaatab pesemata potti, tema lahendus ei ole mitte pott ära pesta, vaid öelda: "Ma ei taha seda teha. Ma parem ei söö."
Et ATH on "vabandus asju mitte teha"?
Ha. Ha. Ha.
Ma kogu aeg teen. Kui tegemine pole väljakannatamatult vastik, ma teen. Sest ma koolitasin ennast tegema ja et ma eriti ei taha, ei ole mulle mingi argument mitte teha. Et ma ei suuda end püsti ajada, et ma ei suuda alustada, et ma ei suu-da? Vabandust, aga pärast lahkuminekut Poeglapse isast koolitasin endast selle välja. Võib öelda, et ma olen nüüd ... ok, tulemus EI ole, et ma olen normaalne. Tulemus on, et ma teen kogu aeg ja tahan pidevalt väsimusest surra.
Aga noh - ma vähemalt teen. Saite mis tahtsite, need, kes ütlevad, et ATH-kad peaksid end kokku võtma ja tegema.
Ma teen.
Kas ma mainisin, et mu pea valutab? Mu pea valutab.