Sama sitt

Läheb hullemaks. 
Mitte paremaks. 
Mul on reedest saati 37 ja natuke peale palavikku, algul pisut kurguvalu ka, nüüd ainult palavik. 
Nii väsinud. Koordinatsioon kaob ja ma ei näe - väsinud. Tegin õunakooki ja pool tegemist käis meetodil "ma küll ei näe, aga tundub õige."
Kui ära küpseb, saab teada, kuidas läks. 
Kuigi mul pole isu.
See-eest on kogu aeg janu. Jõin pool liitrit mineraalvett, siis hakkasin koerale vett joomispotti laskma. 
Vesi nägi nii hea välja, et jõin sealtsamast koera potist hulga vett ära. Piisavalt, et täitsin poti kraanist uuesti - kui ma juba talle vett annan, ei tasu ometi poolt potti panna. Ikka täis. 

Mitte midagi ei jaksa. Õunakooki tegin seepärast, et üks väheseid asju, mida ma viitsin täiesti tühjal ajal teha, on toit. Enne tegin tomatisuppi. 
Avastasin, et mul on kodust vürtsköömen otsas. See-eest on 4 pakki koriandrit. Takkajärgi tundub ilmne, et mu mõtterada oli: "Mul on mingi maitseaine lõppemas. Mis see võiks olla? Ilmselt koriander."
Ja nii kolm korda. 

Naah, ega supp seepärast tegemata jäänud ega isegi oluliselt halvem tulnud, kuid iseenda mõtlemist on naljakas jälgida. Kuidas on küll asju, mida ma kogu aeg kodus tahan hoida, nagunii kulub ära, ent kuidagi nad ikkagi lõppevad.
Samas: neid asju on NII palju. Kohv, sool, suhkur, ingver, pulberingver, küüslauk, koriander, rosmariin, basiilik, tüümian, tomatipasta, oakonservid, jahu, munad, või, kaneel, pesupesuvahend, nahapesuvahend, šampoon, habemeajamisterad, ibuprofeen, paratsetamool, sinupret, sumatriptaan, Medikinet, plaastrid, antisept, kempsupaber, mineraalvesi, piim, magneesiumitabletid, hambapasta, koerakrõbuskid, kassikrõbuskid, kassiliiv, tolmuimejakotid, vaniljesuhkur, pudruhelbed, makaronid, riis, tatar, sojakaste, tšillikaste, majonees, hapukoor, pruun suhkur (jah, ma hoian kodus pruuni suhkru varu, sest K eelistab kohvi peale seda), näts, küpsetuspaber, nõudepesunuustikud, nõudepesuvahend, teepuuõli, keemiline kulmuvärv, majapidamispaber, pesukaitsed, proteiinipulber (Poeglapsele), söetabletid, vietnami salv, koerakakakotid, paprikapulber, terapipar ja kui ka vürtsköömen meelest läheb, ikkagi võidan suurelt, sest ülejäänu on olemas.

Kook on ... söödav. Aga vähemalt kuumana mitte enamat. Konsistentsi ja oleku järgi tundub küll, et seistes läheb paremaks - on sellise olemisega.
Hei, ta läheb paremaks sellise kiirusega, et tüki lõpp on juba parem kui algus. 
Lootused homseks kõrged.
Vähemalt koogi osas.
Muidu on nii, et jätan metüülfenidaatvesinikkloriidi mõneks ajaks ära. Sest haige ja ma vahepeal jätsin juba ning siis oli mul vähemalt ööhakul-öösel enne magamaminekut hea olla. 
Praegu on kogu aeg sitt. 

Kusjuures, eks ole, pea tegelikult valutab ainult väga madala intensiivsusega ja vast paar tundi päeva peale kokku. 
Ehk sitt, aga võrreldes tõelise sitaga, hea. 
Krt, elu on niiiiiiiiii raske. 

Muide, mõtlesin välja, miks mu paanikaatakid käivad ilma paanikata. 
Hirm ära surra ei ole mulle hirm, vaid "see oleks tore, nii et nagunii ei juhtu".

Oigamist

Elu on nii raske.
Ma tean, tegelt on väga hästi kõik ja isegi mõte, et saan olemasoleva lapse oma hoolde, tundub peaaegu sama tore kui ise rasedaks jääda ja last kõhus kasvatada. 
Aga niiiii raske on ikkagi!

Postimehe arvustus ei olnud täiuslikkuse lähedal - kuigi phmt positiivne - ja Vikerkaarde Mudlum ütles, et kirjutas, aga vähemalt netis pole küll midagi ning paberil ma pole ajakirja näinud ja mul on juba ootus, et ei olegi midagi. Ei ilmunud. Sest ma nii kõrvaline autor ja isegi kui Made Luiga kirjutab, Teh Staar, eks ole, ikka ei kanna välja. Ei ole vaja avaldada.
Pealegi vbla talle ei meeldinud. Üks raamat, mis mulle väga meeldis ("Oht olla täie mõistuse juures"), talle üldse ei istunud. Ja ma isegi ei tea, kumb mu värsketest raamatutest just ei meeldinud (või meeldis), sest ta ei öelnud, kas kirjutas "Devolutsioonist" või "Omasid ei jäeta mahast," ja ma saatsin talle mõlemad. 
Vbla kirjutas mõlemast ka.

Aga kas seda, mis ta kirjutas, ka kuskilt lugeda saab, pole kindel. 
Elu!

Ma täpselt ei tea, mida ma arvustusest tahaksin. Ilmselt tunnet, et see, mida ma teha tahtsin, jõudis lugejale kohale. Ja no selliseid arvustusi olen Devole kaks saanud - Rentsi ja Marca omad - ning "Omasid ei jäeta mahale" üldse null. 

Tegin Poeglapsele koolisttulemise ajaks pestokastmega pastat (sest Tütarlapse viimasest siinkäigust üleeile oli pesto üle, tähtajaga homme). Talle maitses, ei olnud läbikukkumine ega midagi. Olen ikkagi pettunud. Tegin Päris Pastakastmega pastaroa ja puha - ja ta ei olnud vaimustusest kummuli, vaid lihtsalt ütles, et hea, mhmh. 
MisMÕTTES ma teen hästi ja tagasisideks on heal juhul, et ok, jah, tore.

Vähemalt notsu luges "Devolutsiooni" ka, hea seegi. Mul on ikka tore olla, kui tuttavad loevad. Eile ühelt teiselt sain rahuloleva kirja, kuidas ta pani raamatu (ikka Devo) kinni, patsutas siis seda ja ütles aitäh. 
Et nii meeldiv elamus.
Tegi rõõmu.

Aga ikkkkkkkkkkagi on elu nii raske. Kogu aeg annan oma parima, nii et tükid taga, ja öeldakse: "Mhmh, korralik töö, kas võiks nüüd selle ja selle ja selle ümber teha ja sealt ja seal kohendada?" 
Võiks ikka parem olla. 
Kui see ja see ka veel oleks, oleks hästi.
Viuviuviu ...

A muidu, söögi kohta veel: ugly food tööpõhimõtet (vähem nõusid!) järgides saab kõige parema kartulite jm köögiviljadega ahjulõhe nii, et esmalt lähevad pannile ja ahju soola + võiga kartulid jm köögiviljad. Küpsetad pool tundi kuskil 170 kraadi juures, siis pann välja ning keerad ahju 150 kanti. Paned sinna kartulite vahele mandleid vm pähkleid, peale lõhefilee, riputad kala soolaga üle ja selle otsa majoneesi-sinepi-küüslaugu-tillikaste. Veel pool tundi ahjus. 
Valmis. 

Isegi mu tütar - kes pole suur kalafänn - kiitis.

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Veits mage

Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama. 
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.

Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber. 
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull. 
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh. 

Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega? 
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok. 
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt. 

Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea. 
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.

Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda. 

Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust. 
Olen tähtis, olen olemas olnud. 
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt. 
Jätan parem lugemise pooleli. 

Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks. 
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega. 
Kuni hakkas jälle lämmatama. 
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud. 
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule. 

Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.

Parim mina omas mahlas

Tegelt olen enda üle uhke, et politseiga ühendust võtsin ja sealt tulnud vestlussoovi peale ka ära käisin.
Vbla mitte nii uhke, kui tookord perevägivallale vahele astudes, aga uhke ikkagi. 
Väga tuli politseisse kõndides tunne, et enamik inimesi nii ei teeks. Ei ole aega ja jaksu ja mis ma neid vanu asju jne. 
Minul on: "Aga kui see juhtub uuesti? Ja mina teadsin, aga ei reageerinud? Siis on see minu süü ka, kurat!"
Kakluseks seal muidugi ei läinud, politseinik oli väga meeldiv (ja sedasi musklis, et ta kohe kindlasti tegeleb kulturismiga), aga emotsionaalne pinge vajus mu peale ikka. Ja hakkas küll pea valutama, aga kuna perearstikeskus reageeris kiirelt, oli mul tablett võtta ja taandus jälle.

On raske. Aga raskem oleks mitte inimene, vaid mingi kerge rämps olla.
I am the warrior ...

Lisaks nüüd, kui ma olin juba peaaegu loobunud ootamast, on peavooluajakirjandus avastanud, et tegelt võiks mu raamatuid ka arvustada. Üleeile sain kirja, et Postimehesse on laekunud tekst "Devolutsiooni" kohta, täpset ilmumisaega nad ei tea, aga varsti. Oktoobrikuu Vikerkaares peaks midagi tulema, Ja Sirbis ilmus juba tekst, mida ma veel kätte pole saanud - paberlehes. Muide, mu ettekujutus, et "Sirpi saab igalt poolt osta," osutus valeks. 
Isegi Selver ei müü.
Aga no vaatab - vbla võtmering päästab mu hädast. 
Oi, arvustus jõudis netti ka! Heh, loomulik, et kell 8 hommikul veel polnud ju ... Ma ei ole ikka väga nupukas naine, mõte, et varahommikul veel ei jõutud, ei olnud mu jaoks üldse pähegitulev. 
Arvustus. 
Minu arust ei ole selle kirjutaja paljust aru saanud, mõned asjad on üle mõelnud, aga esiteks on ta minu suhtes sõbralik, teiseks: ikkagi Sirp! ja kolmandaks: põhiline on kohale jõudnud. Et krdile reeglid, oleme üksteise vastu lahked.  

Ja K kohta öeldi, et andekas noor autor =)

Väga hästi.

Jaksaks nüüd rõõmustada ka. 
Krt, jaksaks vähemalt kirjutadagi! Siia, võrgupäevikusse.
Aga ma olen täiesti otsas ja tapetud. Sry. Käin poes ja Totuga õues, siis vaatab edasi.

***

Natuke värskem sai, tõepoolest.
Natuke. Nii poole sõrmeküüne jagu - ja mul on mu kasvu kohta üsna väikesed käed.
Muide, enamasti ma ei arva, et olen pikk. 172, täiesti tavaline kasv. Aga viimasel ajal on ridamisi olnud üritusi, kus ma olen kõige pikem inimene ruumis. Mehed on ka kõik lühemad olnud. Äkki ma ikka olen pikk?
K võiks lõpetada ohkimise, et ta nii lühike on. Minust pikem mees? Täiesti normaalne!
Ja üldse mulle meeldivadki mehed, kes on minuga ühte kasvu.
Et tal on poogen, kas ta mulle meeldib?
Kurb. Imelik. Siis tal võiks ju üldse poogen olla, kas ta ilus on? Kui tema kedagi ei taha, ei ole ju oluline, et teda tahetaks?
Pean küsima, äkki nüüd ongi pohh. Vanasti ei olnud. Me oleme sellest pikalt kõnelenud.

Kuna mul nüüd käib jälle menstruatsioon ja Keit Pentus sai 47 aastaselt lapse, ma mõtlen, et äkki, äkki ... aaga nagunii ta ei taha.
Mis on kurb. 
Aga novembris küsin ikkagi üle. Sest mis mul kaotada. 

Olen nii vässssinud, et rohkem küll midagi ei kirjuta. Panen aint ühe pildi, mille tegi Lüüli Suuk, sellest, kuidas raamatut esitlesin. 
Teine inimene seal on Raul Sulbi, kes avalikul sündmusel ka avalik isik on.

Rapla raamatukogu kodulehelt
Sõnaränd 2024
Imre Siil vaatab pingsalt telefeoni,
kui Ketlin Priilinn oma raamatust räägib.
Krt, mina vähemalt tean, kuidas esinedes käituda.
Nt et teiste esinejate suhtes tasub viisakust ja huvi üles näidata. 

Ohhhh!!!

Tegelt oli "Sõnaränd" tore üritus. 
Ja enne seda oli hea sõpra näha ja täitsa lõpp, 2 aastat pole õieti isegi netis rääkinud, aga täiega kodune ja mõnus oli temaga. Päev enne seda raamatut esitleda oli ka tore. Mulle ikka meeldib esineda, olla natuke aega tähtis ja inimesed kuulavad, mis mul öelda on. 
Ja nüüd ma olen täiesti surnud. See koormus oli täiesti arulage. Ma ei saanud päeval magada viiel päeval seitsmest.  Eilse ja üleeilsega läks terve sumatriptaani karp lugematutest retseptivabadest valuvaigistitest rääkimata, üks migreenitablett on veel alles ... ja kurat, digidocis ei kirjutatud mulle uut retsepti, sest "esineb sumatriptaani liigtarvitamine, mis võib ka peavalusid põhjustada."
Ma tahaks tappa. 
Olgu, vähemalt peksta. 
Kellel sellest parem on, kui ma piinlen? Kes saab õnnelikumaks? Miks see hea on?
Jah, ma kirjutasin kohe perearstile, tema ehk pikendab, aga seal läheb alati kaks-kolm päeva ja ma kahtlen, kas seni ilma läbi saan. 

Uskumatu. Jaa, ma kirjutasin sinna ka üsna põhjalikult, et miks ma neilt tellin ja et see karbi kahe päevaga tarbimine EI ole normaalne - ja nad lihtsalt leiavad, et liiga palju tarvitab, las parem piinleb. 
Raisk. 
RAISK!
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!

... ja homme lähen politseijaoskonda ja oi, milline üllatus, kui mul sellepärast pea valutama hakkab. 
Ei, tapmine on teema. Peksmisest on vähe. 
Üldse, võiks olla mingi meetod, kuidas migreenid välja ravida saab. Mitte et leevendad sümptome, vaid päriselt saadki migreenivabaks sellega. 
S.t. mingi meetod peale giljotiini vmt.

Jah, muidugi pani see situatsioon mu pea valutama, miks sa üldse küsid? Emotsionaalne pinge on kindel viis. 
MIKS nad teeavad nii?!?!?!

Räbal tunne

Ma teadsin ette, et oktoobri esimene pool tuleb raske. 
Et ta tuli veel raskem, on lihtsalt elu. Asjad juhtuvad. Neid ei saa ette näha. 
Aga kui ma olen ära söönud neljakordse annuse sumatriptaani, joonud, joonud kohvi, söönud, käinud duši all, mätsinud lauba kokku vietnami salviga, jalutanud koera võtnud ibukat, võtnud paratsetamooli, mänginud kaks tundi civi ja IKKA valutab, on ikka päris juba mõelda, et noh, homme asjad kokku ja raamatukogutuurile. 

Lähen. Sest raha on vaja ning selle eest makstakse veidi + saab 10% kuulsust vbla jälle juurde. Aga kui kaua ma sellest oktoobri algusest taastun, ei tea. Seda enam, et kui vähegi suudan, teen järgmisel nädalal ka üht asja, mis on vajalik, et inimene olla, 
Aint kui ma olen surnud inimene pärast, ei tasu vist ära. 

Pettunult pean ka tõdema, et keegi ei päästa mind minu enda käest. Keegi ei ütle, et kule, sa tapad ennast täiega, ära tee! Ära mine! Jaa, sa lubasid ja kõik plaanid on tehtud, aga see pole nii suurt kannatamist ja valu väärt!
Ainus, kes mulle ütleb, et kle, võta vabalt, olen ma ise. Ja mina piirdun vabaltvõtmisega ses osas, et molutan hommikul enne väljaminekut pikemalt, jään hiljaks ja ostan võtmeringist kohvi ja pirukat, sest peab sööma, muidu ma ei suuda. Mitte ei jäta tegemata-minemata-rääkimata. 
Ma olen nii vapper.
Ma olen nii loll. 
Ma olen nii usaldusväärne.
Aint mitte enda jaoks. 

Valu tasapisi kahanemine lasi seda kõike kirjutada. Kui parem hakkab, mul on energiat. Aga nüüd hakkab jälle halvem. 
Nii et paus.

***

Magama ei jäänud, aga valu on pisem, nii et jätkan.
"Elu" ehk juhtus üks asi ja see pani mõtlema paljudele teistele asjadele ja püha kurat. 
Püha kurat. 

Mõtlen inimeste peale, keda tundsin ja pidasin isegi sõpradeks vahepeal, ja imestan endamisi. 
Kuidas ma ei näinud?
Kuidas ma uskusin pigem head kui oma silmi ja kõrvu?
Samas, ma kipun nii kõigiga tegema: mu eelarvamus on positiivne ja ma hakkan uskuma, et halvasti on, alles kui seda halba on väga mitu korda rõhukalt tehtud ja ma ei saa enam ignoreerida. 
Lissalt KUI kaua ma uskumast keeldusin ... ja samas ja samas ja samas: massiivselt ja mastaapselt halbu asju ongi raskem uskuda. Pisikesi halbusi on palju kiirem ja lihtsam, aga kui kerge oleks sul omaks võtta, et su tädi on tegelt sarimõrvar? Ikka ignoreerid tunnismärke. See suur vereplekk esikus võib olla ninaverejooksust ja koristamata. Et tema kvartalis alailma inimesi kaob, paneb ainult ta turvalisuse pärast muretsema. Et tal relv on? Nojah, eks ta on siuke relvahuviline.
Lihtsalt ei tule selle peale, et päriselt sinu enda tädi. Jah, ta on natuke veider, aga veider olemine pole ometi kuritegu.

Kuni saad aru, et ta päriselt on inimesi tapnud. Ja siis on kõik tunded korraga. Uskumatus, viha, meeleheide, et oled sellist inimest toredaks hinnanud. Soov mitte kunagi sellest mõelda. Talle mõelda. Tahaks ainult unustada, et ta olemas on. 
Ja alles kümne aasta pärast jõuab ajju, et jestas. Politseisse oleks pidanud minema!
Aga no nüüd on ta ära kolinud ja te pole aastaid sõnagi vahetanud ja enam ju ei tasu. Mis sellest kellelgi kasu oleks? Küllap ta elab nüüd rahulikult, enam kellelegi kurja ei tee, mis ma kisun vanu asju lahti ...

Päriselt samaväärne analoogia minu elus olnud inimesega ei ole. 
Aga ega palju ei puudu ka. 
Ja ma mõtlen ja ma mõtlen ja ma mõtlen. Kõige uskumatum on mitte see, et tema tegi, ta ise polnud mulle vähemalt sõber. Aga teised tema ümber tegelt teadsid. Ja ma olin nende teiste väga hea sõber. 
+ seal olid lapsed. Palju lapsi, kes kõik eri moodi kõverdi kasvasid ja kannatasid ja kannatavad ikka veel, kuigi ammu täiskasvanud. 
... ja ma ikka ei tea, mida nüüd tegema peaks. Kas ma peaks midagi tegema? Aga mida? Nende jaoks, keda ma tunnen, on ammu hilja. Aga vbla ma saaks päästa neid, keda ma ei tunnegi? Aga kuidas? Mul ei ole kaebust, mida esitada. Mul ei ole muud kui hirmus paha tunne. 
KUIDAS ma niimoodi ...

Kas ma oleksin tegelt pidanud päästma, aitama, uskuma, reageerima, olema (veel) mõistvam ... ei, tegelt isegi mitte seda. Ma juba tegin parima, mida suutsin. Aga lihtsalt KUI ma oleksin varem taibanud ja siis, kui taipasin, kohe reageerinud, mu südametunnistus oleks puhtam. 
Olgu, mis möödas, see möödas. 
Seda ei muuda.
Aga kas ma peaksin nüüd midagi tegema? 
Päriselt küsin. 

Vghuijfyuiöh.yt

Võiksin midagi kirjutada.
Küllap mul isegi on. Muljeid ja veel muljeid ja mõtteid ja asju. 
Aga mu pea valutab, sest nii palju kogemusi ja tegelt ei taha midagi läbi seedida ja tükkideks kirjutada, niigi on raske. 
Pühapäeval unustasin süüa ja juua. Kui olin kaks migreenitabletipoolikut alla neelanud (rongivetsu mittejoodava veega, sest ma unustasin lisaks joomisele ka vett kojusõiduks kaasa osta) ja valu üldse ei leevenenud, leidsin kotist õuna. 
Tundus ahvatlev. Hammustasin. Ossa püha püss, mul on toitu vaja!
Seda, et jooki oli mitte natuke vaja, vaid väga vaja, taipasin, kui olin poest mineraalvee ostnud, mõtlesin, et võtan mõned lonksud ja läks pool pooleteiseliitrisest pudelist. 

Täna ja eelmisel ööl migreenitabletid aitasid. Aga kahjuks ajutiselt. Sest kui mul on aju umbes, infotropid, lausa infokamakad ja miski ei liigu ega sulandu, sest LIIGA PALJU, mul hakkab alati pea valutama. 
Ma teadsin ette, et nii juhtub, ka.
Mis mind muidugi ei pidurdanud.
Et peale üritust ma mitu päeva vaevlen ja valutan? Aga üritus ise on ju põnev ja tore! Ikka lähen!

Edasi muutuvad asjaolud pealegi hullemaks. Pole ka üritused ise hirmus toredad vbla, lihtsalt vaja teha, väga vaja teha, mõni on vajalik, et raha teenida, mõni, et rohkem kirjanik olla ja mõni, et inimene olla. 

Nädalavahetusel üks esineja ja kaasalööja oli kreeka poiss (kui ma veel armuksin, oleksin natuke armunud, nii ilus, tore, lahe ja aus) ja tema rääkis korduvalt ja korduvalt, kuidas Kreekas see või too üldse ei tööta, sest Kreeka inimesed ei ole eriti teistega arvestavad ja sa (larpikorraldaja) ei taha neid enamikus asjades ka sundida. 
"At least we almost have rid of rape-jokes on larps!"
Mispeale ma plaksutasin, sest see ON hea asi ja ma õudustundega meenutan aega kuskil 2010, kui ma kutsusin oma isa larpile NPC-ks (necessary player character või non-player-character, phmt tegelane, kes on kohal, et mängijatele mäng põnevaks teha), ta mängis karu ja otsustas karuna kaks haldjat ära vägistada. 
Ok, me tollal ei teadnud ja ei osanud. Agas tõsi on ka, et ma ei instrueerinud teda eriti, ootasin, et mu isa iseenesest saab aru, mida ma korraldan ja üritan saavutada, ja ei otsusta karuna vägistada.
Oh, nii tore ja mängurikastav moment ...

Aga meie lammaste manu naastes: kui ta ütles igast asjade kohta, et kreeklastega see ei toimiks, ma vaatasin end tema silmadega ja tuvastasin, et ma olen üle mõistuse hell ja hoolikas teistega. Igal pool. Kogu aeg. Kui rongis tulid sisse ühed matkajad, kes oma hiigelsuurte kottide sedasi paigutamisega, et teistele ette ei jääks, hädas olid, ma muutsin asukohta ja tõstsin oma (palju pisema) koti mujale. Kui võõras naine hakkas kempsu minema ja tuli oli roheline, ma ütlesin, et minu meelest on seal keegi sees - oli ka, üks üsna jokkis kodanik. Kui kreeka poiss polnud oma asju kuskile paigutanud ja ma käisin öösel kempsus, tema ikka veel lobises ja oli seltskondlik, läksin ühtlasi tema juurde, do have a bed? Ja kui selgus, et oletatavasti kuskil on, ta pole uurinud, ja minu toas oli ju vaba voodi, ütlesin seda talle ja et mind ei sega, et ta mees on, ärgu tema ka end veidralt tundku. Rääkida inglise keeles, kui seltskonnas on eesti keele mitteoskaja, on ju enesestmõistetav? Ei? No mina igatahes rääkisin inglise keeles ja refereerisin lühidalt eestikeelsete vestluste sisu. Ka siis, kui meid oli 12 eestlast vs üks kreeklane. 
Ma ei paku alati istet, kui ma ise väsinud ja valune olen, ma ei hoidu liha söömast, kui ka seltskonnas on taimetoitlased või veganid, ja ma ikka veel lasen oma pesumasinal öösel töötada, sest keegi pole kaevanud ja nii on odavam. 
Aga ma ikkagi tunnen end kõigi emana, üleüldise hoolitseva ühikuna, kes vaatab, et keegi end pahasti ei tunneks. 
Ja olen siiamaani solvunud selle peale, et MINA olen isekas?! Thefakk?!?! Kes peseb enne mängu kempsu oksest puhtaks, seda teistele korraldajatele mainimatagi, sest mängijatel peab olema puhas kemps ja mis teistele rääkimine asja kellegi jaoks paremaks teeks? Kes koristab pärast pool mänguruumi ära, isegi kui ta pole korraldaja? Peseb külas nõusid, kui tundub, et pererahval on sellega raskusi ja kraanikauss täis? Viib vahel sõpradele isetehtud söödavaid kingitusi ukse taha, kui koht teele ette jääb? 
Ma faking loen spetsiaalselt teiste autorite raamatuid, kellega raamatukogutuurile lähen! Ei, see ei ole kohustus, ma lihtsalt ... teen, mis ma tahaksin, et teised mulle teeksid. 
Aga jah, ma olen ainult inimene. Ei suuda kõike. Ei suuda maailma märgatavalt paremaks teha ja vahel pean enda eest ka hoolitsema. 
Üritan end sel nädalal võimalikult välja puhata, sest reedel läheb karmiks - ja mul sellest toredast nädalavahest pea veel valutab. 

Maitea, lihtsalt öine sõnade väljavalg

Arst ei tundunud just ülearu täpsusest hoolivat - ei mingeid analüüse, lihtsalt kuulas kopsu, midagi ei leidnud, kuulis, kuidas ma köhin, ja kirjutas mulle laia toimega antibiootikumi.
Aga tal oli nõnda tehes õigus. Kaks tabletti võtnuna oli mul juba nii palju parem olla, et imestan, kuidas ma enne aru ei saanud, kui halb mul oli. Palavikku veel veidi on, aga emake maa, kui palju parem olla! Lähen poodi ja jooksurutt saabub jalgadesse. Ei pea end sundima jooksma, vaid sunnin end kõndima, sest veel pole vist kasulik lippama asuda. 
Pea valutab palju vähem. Natuke valutab, aga selle saab retseptivabade valuvaigistitega maha. 

Pärast und ei ole enam tunnet, et miski paremaks ei lähe, tuleb tõusta, vaid pikutada on mõnus. Ja et Algernonis ei oldud mu tööst lummatud? Igatahes öeldi hästi. 
Asi seegi.
Ma olen järjest enam omaks võtnud, et ma ei ole ulmekirjanik. Ma kirjutan raamatuid, ulme on seal lihtsalt seepärast, et mulle meeldib. 

Mitte seepärast, et ma spetsiaalselt ulmelisi asju tahaksin teha, vaid seepärast, et ma ei takista neil asjadel tulemast, kui nad tahavad tulla.

Aga üldiselt ... üldiselt on nii, et mul on ikka väga hästi läinud. 
Ei, ei iroonitse. 
Jah, neid, kellel on paremini, on lademes. Aga neid, kellel on halvemini, kusjuures nad EI ole ise halvad, lollid ja koledad inimesed, kelle peale on piinlik vaadatagi, on ka. 
Sees on nii valus, et ... ja siis mõtlen, mis veel temal või temal või temal on ja väga hirmus hakkab. 
Mul on nii hästi läinud. Mida ma üldse kaeban? 

Muide, väga lõdvalt selle teemaga seotud: mul on nii hea meel, et Klari olemas on ja kommenteerib. 
On keegi, kes on täiega imelik ja samas endaga rahul. Mõjub rahustavana - ei pea kogu aeg normaalsuse poole jooksma, saab teistmoodi samuti. Valu ei ole pärisosa, mida vahepeal vältida õnnestub, vaid ikkagi traumade tagajärg. 
Valu.
Kusjuures kui ma üritasin leida tabavat pilti sellest, mis on valu, kui valus valu on, ma leidsin ainult hunniku inspireerivaid tsitaate selle kohta, kuidas suur valu loob suure ilu või kuidas "ma" loodan alati, kord saabub ka helge aeg, ja mida krdit, internet? Nagu ... sa ei pea mind kogu aeg julgustama ja innustama, vahel oleks tore ka mõistetud olla, tead? Sa võid lõpetada mu õpetamise valu analüüsimise ja sellega leppima hakkamise osas - ma ei taha. 

parim, mis leidsin

Mu järeltulev põlv ja muud hetkesaavutused

Poeglaps sai täna 18.
Miski väga ei muutu sellest, v.a. et lastetoetust ei saa ja niipalju, kui ma tunnen Poeglapse isa, siis ka üüritoetust temalt enam mitte. 
Ta võib mind meeldivalt üllatada, aga see tõenäosus on madal. Enamasti inimesed ei üllata meeldivalt, ainult ebameeldivalt. 

Ok, see ka muutus, et ma ei näe enam oma poja kontot panka minnes. Mitte et see halb oleks - lihtsalt korraks segadus, et ot, mis nüüd ... aaa, ta on täisealine!
Ta on hästi ilus ka. Tütarlaps on samuti külas ja mul on ilu-üledoos peaaegu. Kõik on nii kaunid! 
Reljeefsed lihased ja lamedad kõhud, kaardus ripsmed ja tumedad kulmud.
Ma ei tea, kuidas see niimoodi läinud on ja ma ei tea ka, mis neil sellest ilust kasu on. Vbla polegi midagi. Aga kuna nad on minu lapsed, siis mõlemad õhutavad ja rõhutavad oma välimuse plusse ja no püha perse, kui kaunid.

Endal on mul imelik olla. 
Vaimse valu võtsid antidepressandid maha, aga rõõmu ei ole. 
Ja lisaks olen ma korralikult kehaliselt haige. Esmaspäeval lähen arsti juurde, sest kui ma kaks nädalat juba köhin nagu (mõni) hobune ja kogu aeg on 37.3 palavikku, on selgelt midagi viltu. Et pea ka alailma valutab, on vbla sümptom, aga vbla ikkagi depressiooni sümptom hoopis, sest viimased 3 päeva on leebem olnud. 

Muidu Tütarlapsel on väga ... jeesus, mis see eesti keeles on? Kui ei suuda asju teha? Inglise keeles on executive dysfunction ja tumblris nad kogu aeg jahuvad sellest, aga eesti keeles ma terminit ei teagi. 
Ei suuda asju teha.
Tead, et vaja on, aga ei suuda. 
Keegi tõi hea (ja hirmsa) näite, kuidas tal on jube janu, aga ta ei suuda end sundida minema kööki ja kraanist kruusi vett laskma, vaid lihtsalt nutab voodis. 
Tütarlapsel nii hull asi ei ole, aga midagi head ka mitte. Seni pole ravimikatsetused ATH osas toonud talle mitte kergendust, vaid palju probleeme. 
Ent ta on hirmus ilus vähemasti =P

Panen ennast valmis oktoobri keskel raamatukogutuuril osalemiseks. Peamiselt seisneb enda valmispanek kahe teise minu meeskonnas osaleva kirjaniku raamatute lugemises. Ma ei tea, kas kumbki neist ka mõnda minu raamatut loeb, aga mul on parem tunne, kui tean, kuidas nad kirjutavad. Ja kuigi ma Ketlin Priilinna "Koeralaps Berta seiklusi" olen lugenud (see oli mu poja lemmikraamat nii umbes 10 aasta eest), ma kuidagi arvan, et äkki sellest ei piisa :D
Olen endaga suht rahul, et nii tubli olen. 
Onju, ma olen tubli, onju?

11. oktoobril kell 19.00 esitlen raamatut "Omasid ei jäeta maha" Tartus kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19). Kes tahab tulla, on väga teretulnud.

Raamatukogutuurile võib ka publikuks tulla. Lihtsalt seal pole ma nii suures asulas nagu Tartu, vaid Raplas ja Oisus. Ma ei tea, kas mõni võrgupäeviku lugeja sealtkandist ka on.
Rohkem ei jaksa midagi öelda. 
Ma vist olen haige või midagi.

Uus või vana, kukk või kana

Ma olen veits solvunud, et Katarina mind ei loe, aga samas: ma KAKS korda lakkasin ka teda lugemast ja korra teadustasin seda siin valjusti, nii et ei tohiks nuriseda. 
See on lihtsalt sissejuhatus postitusele, mille taolisi ma olen juba varem ka teinud, ent Katarina post meenutas jälle, piisavalt aega on ka mööda läinud ja nüüd on mul tunne, et äkki see on mingi ... maailma- ja endataju värk üldse? Vbla saab isegi kuidagi mu igikestvat depressiivsust sellega siduda? Või ei saa ka, mul vähemalt ei tule pähe, kuidas.

Igatahes.

Mul ei ole tunnet, et poleks juhtunud seda, poleks juhtunud ka toda ja siis ka mitte toda jne.
Mul on tunne, et ma olingi kogu aeg umbes sellist asja otsimas ja kas ma sain lapse just konkreetselt tolle või mõne teise mehega, läksin õppima semiootikat või oleks läinud eesti keelt ja kirjandust, ei ole põhiosas oluline. Elasin vahepeal Annelinnas, siis Supilinnas, siis Lasnamäel, siis Türil, nüüd Keilas .... pisiasjad, pisiasjad. KEA purustas mu elu? (1997 lõpu peatükk on temast.) Jah, purustas küll, ta oli ikka VÄGA hull variant - aga ma olin ka väljas selle peal, et leida kedagi, kes mu elu purustaks ja et see oli just tema ... mõnes mõttes läks niigi hästi. 
Vähemalt ei olnud ta rumal, lollusest rääkimata. 

Mina olen ikka mina. Et ma sain rongis kokku Tütarlapse isaga või armusin Poeglapse isasse ja tolle naine läks väga sobivalt minema, ei ole nagu üldse olulised asjaolud. Poleks olnud need mehed, oleks olnud mingid muud. Et ma K küljes ripun? Ma ilmselt ripuks samamoodi ükskõik millise isase küljes, kes on nägus, intelligentne ja ei taha mind. Ma olen sedasi rippunud Rongimehe küljes ja selle küljes, keda ma ei tohi nimetada, sest lubasin talle, et temast ei kirjuta.
Ma olen selline rippuja.
Poleks Totoro, oleks mõni teine koer. Kuigi tema nimi oleks ilmselt ikka Totoro.
Kui ma ei elaks siin, elaksin kuskil mujal.
Et mingis teistmoodi maailmas oleksin kunstliku viljastamise või mõne meeleheitliku seksi järel lapse saanud, ei muudaks IKKA midagi olulist. 

Mina olen mina. 
Jah, vat Rong - ma hästi ei saa aru, kes ma oleks, kui ma poleks rongi alla läinud. Kuid et oleksin läinud ja oleksin surnud? No siis oleksin. 
Ma ei saa tunda maailmu, kus oleksin surnud.
Ma ei tea ... ma ei näe seda saatuseniitide jooksmisena. Ma näen, et ma olen mina, teen selliseid valikuid, nagu mina teha saan, ei saaks olla keegi teine kunagi. 
Sest ... ma olen mina. 

Kas tuleb tuumarünnak või ettenägematu hea asi (ma ei saa kirjutada "loteriivõit," sest ma ei osta lotopileteid), kas me kirjutame K-ga veel ühe raamatu või mitte, kas ma adopteerin kellegi või ei saa sellest asja - ma olen mina. 
Miski oluline ei muutu. 

Sigrimigri

Karu (kass) lamab kott-toolis ja puksub rahulolevalt. Ta puksub vahel nii - päris ei nurru, nii hea ka pole, aga toob rütmiliselt kuuldavale mingit mh-mh-heli. 
Väga armas. 
Mul peaaegu pea ei valuta ehk valutab ainult natukene, nii et üsna hea hommik.
Jep, deprekas paneb mul pea valutama, nii et otsus antidpressante võtta on selge: panevad pea vähem valutama? Joostes haaran. 
Nädal on võetud. Nädal vast veel - aga vbla hakkavad varem ka toimima. Näeb. 

Täna on üllataval kombel muidu ka talutav. Kuigi ma ikka veel ei taha midagi teha. Aga loen raamatut, köhin - mingi nõme köhahaigus - ja joon kohvi. 
Kohv hea. 
Akna panin ka kinni, sest õues on kuidagi jahedaks läinud. 
Poeglaps voodist, kus ta minu köhimise peale ärkas: "Tabletti oled võtnud?"
Mina: "Jaa."
Poeg: "Jesus Christ."
Panin ukse ka vahelt kinni.

Raamat, mida ma loen, on väga tore. VÄGA tore. "Kui jumal oli jänes". Ütleb mulle, et on okei olla imelik. Ütleb mulle, et on okei elada imelikku elu. Ütleb mulle, et on okei elada üles ja alla ja üles ja allllllllllllllllla nagu ameerika mägedel. 
Et see ongi elu. 
Ma olen selle peale kohe rahulikum. 
Ma ei ole üksi. 
Fakk tasakaal. Võimatu saavutada. Las jääda neile, kes selle leiavad - mina ei leia. 

Saad aru, ma tahaksin nii väga olla hea. Ja et kõik saaksid aru, kui hea ma olen ja naerataksid rõõmsalt ja oleksid uhked, et ma neid armastan. Aga isegi kui nii on - vahel ma mõtlen, et peaaegu on - see ei jõua otse minuni. Ma mõtlen neile, kes millegipärast üldse ei naerata, vaid on mu peale kurjad, et ma nii ennast täis ja enda üle uhke olen, pole ju, miks olla, ja siis masendun, sest ma juba teen nii hästi, kui suudan.
Ma juba olen nii hea, kui suudan.
Miks nad seda ei hinda?!

Aga "Kui jumal oli jänes" veits lohutab praegu. Sest see räägib sellest, kuidas inimesed on nii head, kui suudavad. Ja ikka nad mõnele ei meeldi. Ja ikka läheb vahel väga viltu. Ja lained on kõrged. Üles ja alla.
Ma tahan nii väga teha hästi. 
Ma nii üldse ei taha selleks mingeid õgvendusi teha omaenda "hästi" definitsioonis. Ma tahan teha enda meelest hästi, aga et see on päriselt välja tulnud, usun, kui teised kiidavad. 
Kas see on loomulik? Kas see on imelik? 
Pole aimugi.

See kellegi teise (armastuse?) üle uhke olemine on mulle kaua-kaua arusaamatu olnud. Uhke saab ju olla enese ja oma tegude üle? Kellegi teise üle uhke olemine on ju: "Ma olen kuulsa inimese tuttav, küll ma olen tubli"?
Tasapisi olen hakanud mõtlema, et vist ei ole. Vist on midagi muud. 
Võibolla on see midagi, mida ma hirmsasti ihkan hoopis.
Kuigi see ei ole sama asi, kui minu uhkus oma laste üle. Sest nende puhul ma olen tegelt uhke selle üle, kuidas ma olen ju hästi teinud, vaata, kui head nad välja tulnud on!

Ma ei köhi nagu hobune - vaatasin netist järgi, hobuseköha on kuiv ja vilisev. (Ja tõesti, hobused köhivad hirmsasti, kui neil nt õietolmuallergia on.) Minu köha on lahtine ja rögisev. Üldiselt ei ole ma väga köha-inimene, minu tõved löövad tugevalt muudesse kohtadesse, ja nii ma alguses köhatablette ei võtnudki. 
Suur viga. 
Poeg, kes ON köhainimene, on oma köhast peaaegu lahti, aga mina ajan talle peaaegu hirmu nahka oma rögisevate hoogudega. Ennast muidu väga ei sega, ainult enne und on tüütu - peaaegu hakkan juba magama jääma ja siis tuleb köhahoog.
Muul ajal pühin silmad kuivaks ja elan edasi. 

Tegin 10 aastat ära

On mingi ebamäärane tunne, et peaks kümne aasta kokkuvõtte tegema, sest 10 aastat suremisest ja hm, mis siis elus juhtunud on selle ajaga. 

Samas olen haige, näen kõike veidi mustemates värvides, kui võiks, ja vä-si-nud.

Vaatan ekraani ja mossitan, sest oeh. 
OEH!!!
Ja ma olen ju väga üles-alla inimene. Ei saa kirjutada, et eriti ei midagi, sest see oleks konkreetne vale. 

Suured asjad

* Romaanivõistluse II koht
* Võtsin koera
* Ei jäänud rasedaks
* Ikkagi K
* Kolimine ja hunnik remonte nii eelmises kohas kui esmane pinna talutavakstegemine siin
* Tegin palju trenni
* Leidsin, et mul on parem olla, kui ei tee nii palju trenni
* ATH diagnoos peale meeletut valu ja meeleheidet, et keegi ei mõista mind, keegi ei suuda mind aidata
* Hull valu käsikirjade tagasilükkamise ja auhinnata jäämise pärast
* Mõõdukas rahulolu, kui mõni vastu võeti ja avaldati
* Väga suur rõõm ja vaimustus, kui keegi arvustas nii, et ma tundsin end mõistetuna
* Purunenud sõprused
* Alguse saanud sõprus
* Kuidas ma Hilise Lõikuse viimasel mängul täiesti kogemata kõik potsatades tagumikule lõin
* Täiesti ootamatud lahedad postipakid imeliste kingitustega
* Bohemian Rhapsody film
* Üks inimene - nt mina - ei saa maailma ära päästa. Ta saab napilt päästa iseend ja see on juba piisavalt suur töö
* Seksiga suhtealgused, mis kõik kaks olid SUURED VEAD, VÄGA SUURED VEAD
* Tütarlapsel on neiu
* Poeglaps hakkas jõusaalis käima
* Jäätisekokteilid on ikka veel imelised, aga mango-lassi ja smuutid on tegelt ka päris head
* Aga kordaminekuid tähistan ikka kreembrüleega 
* See imeline päev, kui Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini eksam mulle salaja ära tehti ja taevas oli nii sinine ja vahtralehed hakkasid tõmbuma kollaseks-oranžiks-punaseks, ent põhivärviks oli ikka veel roheline, voodi oli nii pehme, ja ostsin "Valguse isanda"
* Tätoveeringud siin ja seal
* Võtsin midagi ette teemal "pea valutab kogu aeg"
* Võtsin midagi ette teemal "üldse raha ei ole ja ma ei suuda tööl käia"
* Üldse võtsin tegelt päris palju asju ette. 

Juhtus ka

* võtsin kassi
* lõpetasin kõrgkooli
* olin nii blond, brünett kui lilla peast
* käisin kulmutehniku juures
* mul on nüüd prillid
* mul ei ole sapipõit
* Poeglaps lasi juuksed maha lõigata
* Tütarlaps kasvatas juuksed jälle pikaks (kuigi me mõlemad leiame, et lühike soeng sobis talle rohkem. "Aga mulle meeeeeldivad pikad juuksed, lihtsalt juustena!" ja ma täiega mõistan.)
* ostsin ainult värvilisi voodilinu, vanast ajast ongi ainult üks valge lina ja üks valge tekikott jäänud
* avaldati paberil mitu raamatut ja paar lugu
* esinesin natuke ajakirjanduses - põhiliselt teles
* lasin endast päris fotograafil pilte teha
* muuhulgas alasti
* ostsin kasutatud vaipu, kott-toole, riiuleid ja ei saa üldse aru, miks osad inimesed neid uuena ostavad
* hakkasin korduvalt vastu, kui mind rünnati või kui ma tundsin, et rünnatakse
* One Piece
* hakkasin maapähklivõid sööma
* õppisin burritosid ja Poeglapsele meeldivat tomatisuppi tegema
* saatsin palju pakke
* ja veidi raha
* taipasin, et ei saa magada, kui kõht on tühi

Lõpetan ära, sest tekkis tunne, et olen serva peal ja kui end natuke veel müksin, kukun tundesse, et kõik on sitt. 
Tegelt ei ole. 
Tegelt on ok, naerata ja maailm naeratab sulle vastu.
Lissalt vahel on nii kuradi raske naeratada - ja paraku võlts naeratus ei toimi. Ainult kui südamega lahke olla, muutub maailm samuti lahkeks. 

Jätkulugu

Mul on mingi kümme uut tähelepanekut ja selle pealt vähemalt kaks teooriat, aga peamine, mis mulle viha teeb nende juures, on teadmine, et ma ei saa ühegi päris spetsialistiga rääkida ja talt mingit mõistlikku tagasisidet. 
Sest psühhiaatrid - isegi head - kipuvad ikka kinni olema selles, mida nad koolis õppisid, ja tõenäosus sattuda kellegi päriselt mõtleva ja huvitatu peale, on ... nojah, olematu, sest ega ma siis kedagi otsima lähe. 
Lepin sellega, kes on, sest ta pole vähemalt halb.

Selle, et saan RSD pealt migreene lademes, lahendasin isegi ära. Sest ma AMMU olen tuvastanud, et vaimne valu ja füüsiline valu on keha arust samad asjad - ehk nad ongi samad asjad, lissalt osad inimesed arvavad, et erinevad - valukeskuse aktiveerimine vallandab migreeni ja no kui mul on vaimselt valus ja ma saan seepeale migreeni ongi kõik loogiline. 
Et RSD on kohutav valu, võin veel korra üle öelda. Täiesti kohutav. 

Aga kas RSD vallandab mul ka depressiooni või kas mul üldse ON depressioonid olnud, miks minu RSD on väga pikaajaline ja intensiivne ja minu "keegi ei armasta mind" täiesti päris tragöödia, selline valu, mis teeb kehaliselt uimaseks, väsinuks ja nõrgaks, selle kohta mul vastuseid pole. Ma tean, et HülgamisTundlikkuseDüsfooria olevat lühiajaline - ja et minu puhul see EI ole lühiajaline tunne. Mind peab sellest miski välja tooma. Ja mida kauem ta kestnud on, seda kahtlasem on, et miski väline toimiks. Asi kisub ikka ravimivajaduse poole. 
Samas ma saan väga sageli paika panna, et just RSD vallandab masenduse. Just see "keegi ei armasta mind"-tunne on põhisümptom. Ma ei arva, et ma olen eriti halb, kole, laisk, lohakas, vilets jne, mida väidetakse depressioonile omase endassesuhtumise olema. Isegi oma esimese ülikooli ajal, kui mul oli hulgem põhjusi endast halvasti mõelda, teadsin ma, et on veel palju nõmedamaid inimesi leegionide kaupa, ja kuigi oli veits hale end nendega võrrelda, tundsin samas end selgelt ... mmmm ... mitte "paremana". Ma ei arva ju ka, et ma kassist või koerast PAREM olen. Aga niivõrd teistsugusena, nagu polekski nendega sama liik, tunnen ja tundsin end küll. Ma tunnen võõrikust, võõrust, väljaspoololu - aga mitte et ma halb oleksin. 
Lihtsalt teistsugune.
Olgu, et valesti, seda samuti. Inimesed käivad rõõmsad ja eluga rahul, ainult mina olen mingi veider värd. 

Krt, jaa, muidugi ma õnnelikel aegadel arvasin, et kõik on nagu mina. Olin kindel, et ma ei ole teistsugune heades asjades, kõik mõtlevad nii palju ja nii paljudele asjadele kui minagi. Aga halbadel aegadel oli peamine halb
keegi
ei 
armasta
mind.
Mille ma viimase viie-kuue aasta eest formuleerisin ümber: keegi ei mõista mind. 
Sest mul ei ole mitte midagi teha imetluse ja vaimustusega, mis on suunatud kellelegi, kes ei ole tegelt mina. See ei toimi mulle kuidagi, mul ei ole absoluutselt tunnet, et see midagigi tähendaks.
Te armastatate kedagi teist, kes ei ole mina, noormees! Et te arvate, et olete minusse armunud? Aga te ei tea, kes ma olen, te ei adu, kes ma olen, teil ei ole isegi piisavalt mõistust, et mind mõista, kui ka tunneks aastaid! Mõttetu. 

Mul on natuke raske mitte segast panna, sest mulle endale on ka asjad segased. Mida ma tahan öelda: RSD väidetakse olema lühiajaline ja peamine viis seda depressioonist eristada on, et depressioon on pikaajaline. Aga minu ahastused teemal, kuidas ma ei kuulu ja ei sobi ja inimesed ei taha mind, on ÄÄRMISELT pikaajalised. Mul on lasteaiast ka meeles episoode, mis olid phmt väikesed ja ebaolulised ju - aga ma korjasin sealt välja, et ma ei sobi talle, ta ei armasta mind. 
Nt Raili öeldud: "Paksmagu!"
Raili oli popp tüdruk, onju. 
Mu jaoks moodustavad kõik need juhtumid, hetked, ütlemised, klassiõhtutel mittetantsimavõtmised, netivaidlused, et mu kuramuse koer haugub mu peale, kui on mu pikali kukutanud ja mul on peavalu, et mu kallim soovitab mul alla võtta, et mu sõber soovitab mul alla võtta, et K ei taha mind, et Rongimees ei taha mind, et Pojaisa ei taha mind, et tööotsimised ei kanna vilja, et võrgupäevikusse tulevad jäledad kommentaarid, kõik need tagasilükatud käsikirjad, mittemainimised, "oh, sinu ma unustasin üldse ära," tõrjumised, rahulolematusväljendused jne ühe suure tapva massi, mis vajub vahel mulle peale, kui tuleb jälle midagi uut näiteks neljal päeval nädala jooksul, ja see ei ole üldse "oh, see läheb mööda".
Alati on KÕIK see korraga, mitte üks-kaks uut asja. Miski ei ole mööda läinud, kõik see on kohal!
Miks Rongimehe lugu oli kohutav - sest "keegi ei armasta mind" jälle, ja ometi ma olin nii tubli ja hea temaga! Paremini polekski saanud teha ju. 
Minu võimuses ei ole leida endale head elu. See lihtsalt ei ole midagi, mis mulle tuleks. 

Muide, see-eest ei moodusta mitte mingit massi kõik need korrad, kui on hästi läinud, hästi öeldud, hästi vastu võetud, olen pildile hästi jäänud jne. Need on lihtsalt jada üksikuid juhtumisi, mis ei moodusta midagi. Ainult halb moodustab Suure Halva Palli, mille alla saab jääda ja lömaks pressuda.

Keegi ei tea ju õieti, mis depressioon on. Ma olen siin innukalt kirenud, et ainevahetushaigus, rakkude ainevahetus on häiritud, aga ei. See ei ole kõik ja seegi ei ole üldse teaduslikult tõestatult ühene. Et hormoonid töötavad madalamalt? Jaa, aga keegi ei tea, on see põhjus või tagajärg ja võib juhtuda, et mõlemat. Ehk kord madalalt erituma asunud hormoonid arvavad, et nii nüüd jääbki, ja et inimesel on sealjuures rõve olla, pole keha meelest mingi parandamist vajav probleem vbla? 
Teadus ei tea ka, miks osad inimesed igale halvale sõnale või valele pilgule või (minu puhul) ütlemata kiitusele reageerivad nagu maailmalõpule. Ja kuna nad ei tea põhjusi, on kõik ravimid ja teraapiad "see paistis aitavat, otsustame, et see ongi ravi!"
Kui siis mõne puhul ei aita kohe üldse, kehitatakse õlgu ja proovitakse midagi muud. 

Ma ei tea, miks minuga on nii nagu on. Ma ei tea isegi, kas ja mis aitaks. Viimasel korral võtsin antidepressante kaks kuud, siis enam ei võtnud /ühegi arstiga konsulteerimata/, olin ilma ja oli täiesti ok kuni päris hiljutise ajani  - ja nüüd suren jälle. 
Eile sain veel kaks vastikust otsa (mul ikka ei ole õnnetu olles mingeid pidureid, et ei võtaks inimesi närviajavaid teemasid üles - kui on hea olla, on palju enam pohh ja rahulik) ja hakkas nii halb, et kirjutasin K-le. 
Ta ütles midagi, mille sisu oli, et armastab, kuigi seda sõna kasutamata. 
Mul on nüüd märgatavalt parem, ent mitte hea. 
Oleks apteek lahti olnud, kui sealt mööda käisin, oleksin Duloxetiini (antidepressant, mul on retsepte tagavaraks veel kaks) välja ostnud, aga ei olnud.
Ja nüüd on elu nii talutav, et vbla ei ostakski. 
=P

Ängipuhang

Mul kadus päev vahelt ära. 
Täiesti kindlalt teadsin, et täna on kolmapäev, kuid tutkit. 
Dushi all jäi ka kolmapäeval käimata, niisiis. Krt. 
Lisaks on mul tunne, et peale Ringvaates olnud: "mul oli hästi halb, aga nüüd on suht hea"-saatelõiku peaksin kuidagi helgelt esinema, aga helgust pole kuskilt võtta. 
Ei ole väga vilets. Aga ... 
Aga.
K ei ole ikka mulle midagi mõistlikku kirjutanud (vahepeal suhtlesime häästi natuke, mul oli vaja, et ta ühe vana võla ära õiendaks), avaldunud kirjandust ei kiideta - kuigi oot, tegelt "Omasid ei jäeta maha" sai ühe lugemismulje - Kalmsten põlgas ära mu uue loo ja nüüd kõhklen, kas pakkuda seda kirjandusajakirjadele või ongi kehv lugu. S.t. kindllasti ei ole ta hirmus hea. Aga kas on neli või vähemalt tugev kolm või kaks, seda ma ei tea. 

Ja inimesed internetis on lollakad. 
Nuuts. 
Ma ei hakka seletama, kuidas just, lihtsalt uskuge mind. Pole ju raske? Inimesed ON ju sellised kogu aeg?

Mõtlesin selle üle natuke jälle. Et miks mind nii jubedalt segab, et inimesed lollakad on. See võiks ju rahustavalt mõjuda: jah, inimesed on erinevad, jah, osadega ma ei klapi, aga osadega klapin ju?
Aa.
AAAAA!!!! 
Seal ongi  mu probleem! Mus ei ole veendumust, et osadega klapin! Ma kogu aeg kahtlen, kas inimesed ikka hindavad mind, tegelt vbla taluvad, tegelt vbla vaevu taluvad ja iga: "Kuule, see on sinust nõme!" või isegi "See ei olnud eriti hea," tõlkub mu peas teateks: "Me ei ole ühtekad, me ei sobi kokku, ma ei tea, kas sul on karja, aga mina sinna küll ei kuulu," maailmasuurune üksindus ja võõrikolemise tunne. 
Ei pea isegi midagi ütlema. Piisab vaikimisest kohas, kus ma tean, et oleks võinud hästi öelda, kui meeldinud oleks. Ma saan: "mul ei ole midagi head öelda, nii et olen vait," ja sellega koos vääramatult ka:"tähendab, väga väga naine  ei sobi," mille peale mul on sama vääramatult: "las ma lihtsalt suren, elada on nii võikalt raske ja keegi isegi hinda seda!"
Sest oldi vait. 
Mhmh. Ma sedasi toimin. Masendav. 
Tunnen, et ei kuulu kuhugi ja olen ülemeeleliselt tundlik sel teemal.

Et ei kuulu kuhugi, nagu oleksin maailmas võõrsil? Jah, aga "võõrsil" oleks ikkagi "külas". Sind koheldaks nagu külalist, leebelt ja viisakalt ju? MINA ei tunne end nagu külas. Ma tunnen kogu aeg - v.a. kui ei tunne. aga igavene praegu. Et on ka teistsuguseid aegu, on teoreetiline teadmine,  mis ei puuduta midagi mu sees - tunnen kogu aeg, kuidas ma olen teiste jaoks valesti, ei sobi, mind ei mõisteta, mind ei armastata, ma olen "see imelik" ja K.K (kunagine klassiõde, mitte Kuduv Koeraomanik) ütleb aknast möödudes: "Kui Triinu ka tuleb, mina ei tule."
Juhtumisi olin teisel pool seda avatud akent mina. 

Nad ütlevad, RSD. Ma võtsin omaks, et see sisemine suremine ei ole üldrahvalik, vaid teatud inimestele omane, aga krt, ega see asja kergemaks ei tee. 
Ja jah, üks mu õrnu kohti on kuuluvus. 
Kui ma näen inimesi käitumas moel, mis mulle vastuvõetamatu, tean, et nende hulka ma ei kuulu. Ok. Kõik ei olegi minu inimesed. Ok.
Aga hullem on, kui ma siis näen teisi inimesi neile vastandumas, ent tegemas ja ütlemas asju, millega ma KA nõus pole. Ehk nemad KA ei ole minu inimesed. Kuhu ma kuulun? Kas mõni minusugune on samuti?
Kui K oli, ma lugesin teda oma karja - pisipisikesse karja, aga ma kuulusin kuhugi. Aga nüüd teda pole (ma arvan, et ta käitus TÄIEGA nõmedalt, aga tema nähtavasti arvab, et ma reageerisin TÄIEGA liiga karmilt ja kumbki ei tee omapoolset sammu) ja mul on suht ... loksuv tunne. Mõnel hetkel tunnen end kellegagi sobivat, siis on see jälle möödas ja kõik torgib. Iga mittenimetamine mõnes kontekstis, kus võiks mind nimetada, torgib. Iga rumalus torgib topelt. 
Nagu - ta (mitte K, üks suvaline) nägi saatelõiku ja leiab, et olen mitte ATH, vaid bipolaarne? Me pole iial kohtunud, ta ei loe mu võrgupäevikutki, ta lihtsalt nägi saatelõiku ja diagnoosib? 
Ma ei ... 
INIMESED!!!!

Ja samas, eks ole, loen ma mingite kulturnikute jagatud pealkirju teemadel "paberraamatut on vaja" ja "see arhitektuurikonkurss tõi nii koleda tulemuse" ja mul on: "Kes, kurat, tunneb huvi nii suvaliste asjade vastu?!"
Need ei ole ka minu inimesed. Ma ei sobi kuhugi, ma ei haaku kellegagi (peale mõnede suurte staaride, aga neil ei ole jälle aega ja neid on liiga vähe, et keegi neist mind ikka armastaks - kaks). Mõte minna kirjanike liidu väljasõidule Käsmu või liidu sünnipäevapeole olid ja on naeruväärsed ja jubedad. Mida ma seal teeksin? Kellega räägiksin? Iu!
Ja samas ega ma ulmikutega parem sõber ole. Arvasin, et selle või tollega ikka, aga ka nemad eemalduvad, sest neil on omakorda (oluliselt lärmakamad ja oma arvamust pealesuruvamad) sõbrad, kes mind ei salli ja oh, kus ma jään. 

Kunagi Notsu tegi märkuse, kui ma seletasin, et miks mulle X (tegelt Rongimees, aga siis ma seda ei öelnud ja jutt oli umbisikuline) meeldib: "On ju suur kompliment, kui keegi nii lahe sind armastab." 
Tsitaat on ebatäpne ja mälu järgi, ma täpset ei jaksa otsida. 
Oli suur kompliment.
Ja siis juhtusid asjad, ma võtsin omaks, et ta ei armasta mind, üldse ei hooli, tahaks aint kedagi, kes ... oh, ma ei hakka, see on ikka valus.
Kuidas ta ÜLDSE enam mind ei näinud, märkama ei teinud, mu vajadustest midagi ei pidanud. Jah, mhmh, kõik ta tähelepanu oli tal endal. Kellegi teise jaoks ei jäänud üle v.a. kui ta pingutas, et endale naist saada. 
Ma ei tea, miks temale oluline oli naisel olla, aga oli.
Ent mina korjasin sealt üles, kui suvaline ja ebaoluline ma (talle) olen. 
Oh, vot seal ongi iva, miks mõned lahkuminekud (ei pea olema armuasjades, sõprade kaotus läheb ka sinna alla) on mulle "nojah, ta ei armasta mind, suva siis" ja mõned "TEMA KA EI ARMASTA MIND?! TEMA KA?! Eksistents on mõtttetu piin. Keegi ei armasta mind. Palun, palun, las ma suren!"
Sest kui ma kahtlen, kas inimene armastab mind või ta lihtsalt ajab asju mingi inimesega, kes kannab minu nägu ja kel on minuga mõned ühised omadused, aga tegeliku minuga pole tal mingit pistmist, ei ole avastus-järeldus "ok, ei armasta," midagi erilist. 
Kuid kui ma arvan, et see inimene tunneb mind, teab mind, adub mind, hoolib must ja loeb mind "oma inimeseks" - ja siis selgub, et ta ei taha mind oma ellu, on sellega toimunud jube kohutav hirmus katastroof, olemise mõttekust kahtluse alla panev vulkaanipurse maavärin häving. 

Mis oli põhiline, mis mulle K juures meeldis? Et ta armastab mind. Ja kõik korrad, kui me lahku oleme läinud - praegu tegelt ei ole, me lihtsalt ei suhtle - ja taas kokku tulnud, on see tulnud minu tõdemuse pealt: "ikkagi armastab!"

Kusjuures ei ole nii, et kui mind armastatakse, siis olen rahul. ÜLDSE ei ole. Mind peab armastama inimene, keda mina omalt poolt hindan, austan ja heaks pean. Mul ei ole mitte midagi teha armastusega, mis tuleb kohast, mida ma heaks ei pea.
"Ma meeldin nii lollile inimesele?!" Mis mul VIGA on?! Ok, viga ei ole minus, aga iu, iu, IU ikkagi! Ma ei taha! Mulle ei meeldi. Dissonants! Tema ei meeldi mulle, kuid mina talle küll. Me näeme maailma ja MEID ENDID nii erinevalt, aaaa! Tajuerinevused, gaslihgt, ma mõistusega tean, et mul õigus oma tajule, ent tunne ... AAAA!!!!
Mulle ei meeldi olla.

KEEGI ei armasta mind. 
Homme on vbla parem? Vbla nelja päeva pärast on ok? 
Vbla. Aga praegu on igavene praegu. Tunne, et ma ei kuulu kuhugi, on väga tugev. 

Rambe

Mul ei olnud lihtsalt migreen, vaid ma olin ka muidu haige. 
Kõige palavikuga ja puha.
Tegelikult olen ikka veel haige, ent vähemalt PMS on üle ja ma ei vihka enam kõike ja kõiki. 
Lihtsalt jõuetu. Lihtsalt väsinud. 
No ja inimesi, kes mind armastavad, on ikka vähem, kui võiks.

Võibolla ma ei jaksa praegu postitust ka kirjutada. Kui viha enam mootoriks pole, on ainult väsimus ja muljutus alles ja seda on palju. 
Üritasin magada, aga ei. Enne on vaja süüa, ütleb keha.
Aga kana, mille ma eile tegin, sai liiga palju koriandrit (unustasin koriandri, siis tuli meelde, panin kohe PALJU) ja maitseb nagu seep. Aga uut süüa ka ei jaksa teha. 
Oh kus ma jään. 
Sealjuures olen mõnevõrra juurde võtnud tegelikult. Kui palju just, ei tea, sest kaaluma pole sattunud. Aga keha tundub teistsugune. 
Mhmh, kui tundub teistsugune, on ka. Ma jälgin ennast kogu aeg - tunnen ennast hämmastavalt põhjalikult, arvestades, et ma tegelt ei tunne end sugugi ja iga paari aasta järel saabub uus Suur Valgustus. 
Ja pealegi ei saa VVN-i hästi tundmise eest isegi ülikoolikraadi. MisMÕTTES nagu - ma tean endast nii palju rohkem kui Müütiline Keskmine Inimene iseendast!

Sõin putru. 
Proovisin uuesti magada. 
Eip.
Ilmselgelt oli putru vähe. Ma isegi ei vaidle kehaga, ega mingi suur kõhutäis küll ei olnud. Aga no - veel kaks hallitusjuustuga haputaignapehmikut hiljem IKKA pole pehmet mõnusat unetunnet? Palju ma sööma pean? Miks ma pean nii palju sööma?!
(Tegelt ma tean. Sest hommikul sõin ma hommikusöögi asemel kohvi kõrvale 3 pöidlaotsa suurust juustupalli ja kõht tundus igati täis. Võib küll koeraga raamatukokku ja poodi minna, kõik on täiesti kombes - ja nüüd siis maksan. Krt, ma tahaks peksta kõiki neid kuulutajaid, kuidas inimesel on parem olla, kui ta vähem kaloreid saab!) 

Oh issand küll ... eks ma teen sellest seebimaitselisest kanast kastme. Sest kui hulga muude asjadega lahjendada, ei tohiks koriander enam tappa. 
Lisaks: ma tean küll, et mul Eesti blogimaastikul palju lugejaid pole. Ja kes on, enamasti ei armasta mind, vaid lihtsalt - loevad vahel.
Aga ikkagi kuidagi ... haavab. 
Mis haavab?
Tühiasi-tühiasi ... et inimesed nimetavad kunstina võrgupäevikuid, mis pole minu omad, aga mulle meeldivad, veel kuidagi läheb. Aga kui võrgupäevikuid, mida ma ka lugenud olen ja mõttes liigitanud: "Veits lapsik, aga siiras, vaatan vahel veel," tuleb jälle ahastus ja ahistus. 
Kuhugi ma ei sobi, keegi mind ei armasta. 

Homme peale kella 19 näidatakse mind ERR-is. Vist ETV-s? Igatahes järelvaadata saab Jupiteris, seda kontrollisin.
Oma teada ma midagi eriti lolli ei rääkinud, aga vbla mälu petab.

Veel vihasem

Pea valutab. Kuna kodust oli sumatriptaan otsas, vaja uus retsept välja osta, aga oeh, ma veel ei jaksa, molutasin sellega mitu tundi.
Nüüd on sumatriptaan sees, topeltannus, ja ikka on valus. 
Vihkan kõike ja kõiki. 

Tuli ka hulk ideid selle kohta, miks on nii ja mitte teisiti. 
Ja olen piisavalt valutav, et tahta need kirja panna.

 Ehk phmt HOIATUS: ma postitus otsa virisen, kuidas maailm on nõme, kuidas seal eeldatakse, et ma pean olema teatud moel arenenud ja toimima teatud kombel, kui ma üldse ei ole selline ja mu mootorid on täiesti teised.
Mina olen ka inimene, kurat!

Olulisus ja mu soov, et mind vajataks: muidugi. Kui inimene on omast arust ja enda jaoks piisavalt (mu jaoks ilmselt MARU) oluline, tal ei ole vaja kellegi teise jaoks oluline olla. Ma olen tähtis ja väärt inimväärset elu, sest ma olen inimene. 

Ja siis olen mina, kes viimasel kümnel aastal on tasapisi võtnud omaks idee, et mul on õigus ilma pideva piina ja ahastuseta elada sellest hoolimata, et ma ei käi tasuval tööl. Kõrghariduse saamine ei muutnud väga midagi, aga enne kõrgkooli astumist olin ma ka veendunud, et muidugi peab mul halb ja halb ja halb ja halb olema, sest ma olen harimatu kalts, kes ei kõlbagi kuskile. Ikka veel on imelik lugeda meeme ja tumblri-jagamisi, mis ütlevad: "You deserve to rest, you deserve more than bare minimun just because you are human."
Pole oluline, mida ja kui palju sa ühiskonda panustad, sa oled hea ära teeninud, sest oled olemas.
Et jaa, aga ... 

Inimene olemine ei anna ju õigust millelegi? Inimene olemine ei anna isegi õigust elada, inimesi sureb igal sekundil? MisMÕTTES on olemas "inimõigused"? 
Mina arvasin ja enda sees tunnen ikka, et kui ma tahan, et minuga oldaks hea, tuleb see enamiku inimeste puhul ära teenida. Ja ikka võib juhtuda, et ei olda - pole sellist sorti inimene, kes hea oleks. 
Et armastust ei saa ära teenida? Kas kuidagi teisiti siis saab ka? Jaa, MINA armastan küll lihtsalt seepärast, et ma armastan. Aga inimesi, kes armastavad mind, ilma et ma neile endast tükke annaksin ... ok, on tütar, see sõber ja too sõber ja tema ja tema ja ... eee ... no ok, poeg ka. Okok, isa ka. 

Aga üldiselt ei aita isegi piisavalt hea olemine. Nt ei saa lugejate meeldimist ära teenida hästi kirjutades. Mul on ikka "Kuigi sa proovid olla hea" hinge peal. Jah, ta tasapisi, väga tasapisi leidis oma õiged lugejad üles. Aga enne valed lugejad kaebasid, et igav ja ulmet ju üldse pole ja kellelegi kaasa elada ka pole ja ... ja ma saan aru küll, et asi on selles, et valed lugejad. Aga samas ma sain ka väga selge õppetunni, kuidas hästi tegemine ei päästa. Sa võid teha SITAKS hästi, loeb aint see, kas lugejale meeldivad sihukest laadi asjad või mitte. 

Senine tagasiside näitab ka, et "Devolutsioon" meeldib tavalugejale (eriti kui ta on naine) kõvasti enam kui pühendunud (meessoost, naisi pole proovinud) ulmikule. Aga kes seda loevad ja arvustavad enamasti? 
Heh.
Ma olen vales kohas ja valesti, vahet pole kui hea.
"Omasid ei jäeta maha" on veel üsna puhas leht. Ja ma isegi ei tea, KES seda lugema peaks, et ta päriselt pihta saaks, mida ma teha üritasin. Aga kuna hulk (3) ajakirjandusväljaandeid on andnud teada, et midagi tuleb, ma ... loodan parimat. 

Püha kurat, kuidas pea valutab. 
Nii halb.

Ehk: mind ei armastata minu jaoks piisavalt, sest mul ei ole tunnet, kuidas inimesed ei pea mulle ju armastust väljendama, nagunii armastavad kuskil vaikselt ja no kui ei armasta, ma olen niigi oivaline. Mul ei ole seda baasi. Ma ei usu.
Mul on tunne, et mind armastatakse, kui seda väga otse ja tugevalt väljendatakse vähemalt kord poole aasta jooksul. Muidu ma arvan, et jah, kunagi armastas, aga see läks üle. Sest mu baasusk on, et ma ei ole oluline, ei ole kellegi tähtis, ma võin olemata olla ja see ei muuda midagi. 
Kusjuures see on peamiselt HEA tunne. Jah, ma võin olemata olla, see ei muuda midagi - võtab kogu sooritusärevuse maha. 
Mitte et mul kunagi eriti sooritusärevust üldse olnud oleks. Kui algkoolis olin, veel veidi oli, aga mitte palju. Üksinda laval esineda? Klassi ees ettekannet teha? Miks see kellegi jaoks raske on üldse? 
Kedagi eriti ei huvita, mis sa teed. Aksioom.
Sa ei ole oluline. Mis sa teed, ei ole oluline. Kedagi ei huvita.

Nii, aga siis teine teema, millel ma mõtlesin, peavalust peaaegu nuttes ja koera peale urisedes, et ma tõesti ei jaksa jälle seisma jääda, tule edasi. 
Ise tirisin külma järelejätmatusega rihma, kuni ta tuli ka. 
Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu.
Aga point ei ole ju selles, et ma ei oleks enda vastu hell. Kui mul oleks variant, et teen seda ja seda, siis ei valuta, ma teeksin seda ja seda. Koer jõuaks pissi kinni hoida, kuni poeg tuleb, ja mina olen täiega mittekannatamist väärt isegi enda meelest.

Aga ei ole siukest võluvahendit. Et "heida pikali ja tõmba ruloo ette, siis ei valuta." On ainult "kannata ära, mingi aja pärast hakkab parem ilmselt - senine elu on näidanud, et päris igavesti ei kesta ükski migreen".
Muide, väljas kõndimine aitab enamasti vähemalt veidi. Isegi kui paistab kohutav ere päike, mille eest käega silmi varjata.  Ikka parem kui paigal istuda, kordades parem, kui pikali olla. 
Kui ma pikali olen, läheb peavalu raudpoltkindlalt hullemaks. 

Ja nii ongi ja nii ongi ja nii ongi ja siis ma olen närviline, turtsakas ja vihane ning kui koer käitus tavalisest halvemini - tuli viinerit küsima, kuigi ma ei olnud veel selle koha lähedalgi, kus ta saab oma viineri ja ma võtan ta rihma otsa, nii et ma koperdasin talle otsa, kukkusin maha ja siis lihtsalt karjusin ta peale, tema arvas, et on vaja rahulolematult haukuda, sest mina ei käitu nii hästi kui peaks - olengi tige ja pahane. Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et tal on probleem, vaid seepärast, et mul on nii rõvehalb ja ta üldse ei taipa, ta üldse ei aita, ta ootab must tavatasemel nunnusust ja kurat! Mis õigusega?! Mul on halb, miks ta ei AITA endale helluse nõudmise asemel?!?!?!

Mis puutub siia enda vastu hea olemine? Ma eeldaks, et vähemalt mu oma koer hoolib, et mul on halb, aga ei. Mitte kuradi keegi. 

Ok, poeg tegi kaastundlikke hääli ja mulle kohvi. Asi seegi halval ajal.

Aga see pani mu mõtlema kolmandale asjale. 
Et miks ma olen täiega dominantne ja üldse mitte submissive. 
Minus ei ole mingit - mitte mingit - usku, et teine ei tee mulle halba. Ma võin mõne inimese kohta uskuda, et ta ei tee mulle meelega halba, aga mitte kunagi mitte kellegi osas, et ta ei tee kogemata, ei saa aru, ei sattu, pole mõistust, mõistmist, mida iganes.
Ma võin öelda, ma võin iga vahendiga väljendada, aga teise käitumise osas ei saa ma IIAL ette teada, et see ei ole mulle põhjapanevalt kohutavalt talumatult valus.  
Ma saangi usaldada ainult iseennast. 
Loota võin - et keegi aitaks, et läheks hästi, et juhtuksid ettenägematud headused. 
Aga ma olen ka 44 ja pool aastat vana ning siiamaani ei ole mitte miski elus mulle öelnud, et lootused täituksid ja head asjad juhtuksid. 
Juhtuvad "oh, seekord vedas!" Ei juhtu "oh, ma ei julgenud lootagi, aga ikka vedas". 
Välja arvatud, et ma olen Rongi järel elus. SEE on erand.

"Kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab."
Selle ütlejad ei saa ÜLDSE maailma asjadest aru. 
Minu peale pandi koormaid, kuni ma olin nõus neid kandma, kaugelt üle mu jaksamise, ja kui ma siis surin, oli see "nii isekas". 
Ma ei või. 
Et jumal hoolib ja kaitseb ja armastab? 
Naera puruks. 
Jumal ei SAA armastada. See lihtsalt ei ole võimalik, sest armastus = ei taha, et ta kannataks. Tahan, et tal hea oleks. Tahan nii väga!
Kui jumal on kõikvõimas, ta EI SAA armastada. Vbla ta armastab, aga siis on ta väga kaugel kõikvõimsusest. Nii lihtsalt on. 
Jumal armastab teistmoodi? Sel juhul on see inimlikus mõistes armastusest nii kauge asi, et seda ei tohiks armastuseks nimetada. 
Jumal kas ei hooli individuaalsetest inimestest või ei suuda neid aidata ehk ei ole kõikvõimas. 
Ehk: miks VVN ainujumalaid ei usu.

Polüteistlikke jumalaid ma saaksin natu paremini uskuda, sellised "Ameerika jumalate"-masti jumalad tunduvad mulle loogilistena. Aga noh. Neid pole samas mingit mõtet uskuda, kui sa just pole neile mingi lähedane sõber, sest su usust on kasu ainult neile, mitte sulle endale. 
V.a. et usklikud inimesed on õnnelikumad ja saavad elus paremini toime. 
Aga ma ei suuda end uskuma veenda, isegi kui usklikkus teeks õnnelikumaks. 
Umbes nagu ma ei suuda olla õiguse eest hingata tänulik, kuigi tänulikkus teeb väidetavalt õnnelikumaks. 
Notsul oli pointi, kui ta oletas, et seos on vastupidine: õnnelikumad inimesed on tänulikumad. Sest neil on, mille eest. Muidugi olen ma tänulik, kui mul on hea. 
Kui mul ei ole hea, on väga raske tänulik olla.
Kui ma olen nii väsinud, et ei jaksa hingata, ei ole ma võimaluse eest hingata tänulik. Ma PIGEM oleks surnud - paar minutit piina ja siis ei iial enam. Piinavabadus igavesti. Täiega võtaksin, kui pakutaks. 

***

Peale lõunaund (kuhu alla läks muidugi veel üks migreenitabla, sest kui ma heidan pikali ILMA tablettideta, on peaaegu tagatud, et ärkan kohutava valu peale) on veidi parem.
Mitte hea, eiei, aga mitte päris NII halb. 
Kui ma järele mõtlen, siis mõiste "armastus" on hulga inimeste puhul ka mulle arusaamatu. Et poeg või K väidavad, et armastavad mind, aga et MIDAGIGI pooleli jätta, et minuga tore olla, isegi kui olen teatanud, et mul on halb? Nagu arvutimängu? Pojalt saan mingi mängu tagant hõigatud ergutuse. K-lt (kui me suhtleme - hetkel ei suhtle) /pai või /kallistus messengeris - ja see on edasiminek, ma õpetasin, et kui mul on halb, siis universaalseim vahend lohutamiseks on märguanne "sa olen mulle kallis" ja selleks puudutamine parim viis. Ka virtuaalne puudutamine ajab asja ära. Mõte on see, mis loeb, eks ole.
Aga samas - ma tahaks nagu, et inimesed tahaks mulle rohkem anda kui see, mis kõige paremini oma tegevuste vahele mahub. 

Sest minule on see loomulik. Isegi praegu, migreenist uimane ja tuikuv, ma ikkagi tegin pojale kastet ja pesin poti ära, et ta sellega makarone keedaks. Sest ma ju tean teda ja ma tean ka, et kui poeg vaatab pesemata potti, tema lahendus ei ole mitte pott ära pesta, vaid öelda: "Ma ei taha seda teha. Ma parem ei söö."
Et ATH on "vabandus asju mitte teha"?
Ha. Ha. Ha. 
Ma kogu aeg teen. Kui tegemine pole väljakannatamatult vastik, ma teen. Sest ma koolitasin ennast tegema ja et ma eriti ei taha, ei ole mulle mingi argument mitte teha. Et ma ei suuda end püsti ajada, et ma ei suuda alustada, et ma ei suu-da? Vabandust, aga pärast lahkuminekut Poeglapse isast koolitasin endast selle välja. Võib öelda, et ma olen nüüd ... ok, tulemus EI ole, et ma olen normaalne. Tulemus on, et ma teen kogu aeg ja tahan pidevalt väsimusest surra.
Aga noh - ma vähemalt teen. Saite mis tahtsite, need, kes ütlevad, et ATH-kad peaksid end kokku võtma ja tegema. 
Ma teen. 

Kas ma mainisin, et mu pea valutab? Mu pea valutab. 

Vihane

Palav.
Jah, mhmh, kliimasoojeemine, jah, mhmh, ilm on suvelgi hullem (loe: palavam) olnud, aga mul on palav. Konditsioneer töötab kogu aeg ja IKKA on palav. 
Olen nii väsinud, et täna on kulunud kolm poolikut migreenitabletti (aga aitasid!) ja miski ei meeldi ja miski pole tore. Ok, see ilmselt läheb mööda: ajakirjandus käis ära, oli meeldiv, rohkem ei korista nende jaoks, isu on tagasi, nii et saab ka magada, ja tänaseks määratud kassivaktsineerimine on ka tehtud. Aga samas olen kolmat päeva järjest surnuks väsinud. Nii väsinud, et isegi ujuma ei jaksa minna.
Vihkan kõike (natuke). Kõik, mis häiris veidi, tundub korraga oluline. See ka, et ma häiritud olen üldse.

Olen viimasel nädalal vähemalt viie inimesega erinevates sotsiaalmeediakanalites raksu läinud. Vahel otse. Enamasti raugelt ja ümber nurga. Alati samal põhjusel. 
Praktiliselt ALATI on sama põhjus kõigi mu inimestega raksuminekute taga. Läbi kogu elu. (Oma lapsed on erandiks ja natuke K ka - aga aint natuke. Meie omavaheliste tülide probleemiks on enamasti, et ma väidan midagi, ta on "no enamik inimesi ...", ma kinnitan, et ei ole enamik inimesi teema, MINU reaktsioonid ja tunded on teema, ja ta läheb lukku ja kurjaks.)

Keegi ütleb, et inimesed on sellised. 
Tulen mina ja ütlen, et no ei.
Vahel ka, et kle, mina küll selline pole. 
"Kuidas sa nii enesekeskne oled? Kui see postitus ei tekita sus positiivset emotsiooni, ilmselt pole see sulle suunatud! Kui mina ei saa ilma autota lastega elatud, ei saa keegi! Kõik peavad saama õnnelikumaks, mõeldes inimestele, keda nad veel ei tunne, ent kes hakkavad neid armastama, sündmustele, mis pole veel juhtunud, aga vaimustavad neid kunagi jne! Fännfiktsioon, mis on hästi kirjutatud, paneb sind armastama mida või keda tahes, sest hea kirjutus on põhiline! (Et ma lihtsalt ei loe jäledal teemal kirjutatut ega saa iial teada, kas see on hea? Ma olen imelik ja paha ja mind tuleb ära blokkida, sest rikun rõõmu. Muuseas on kohane ka ühel teisel seda vestlust näinul mind ära blokkida.)
KUIDAS sa nii enesekeskne oled? Selgelt see post ei ole sinust ju!"

No täpselt seepärast ma reageeringi, Becky. Näitamaks, et ma olen ka olemas. Ma olen ka inimene. Kui sa ütled "inimesed on sellised" ja mina ei ole, ma ei lepi vaikselt su väitega, et mina, niisiis, ei ole inimene. 
Raisk, ma olen!

Ilmselt see on minu käivitaja-päästik. Aga meenutades kunagi Katarina juures juhtunut, kus ta tegi postituse "naistele meeldib selline käitumine" ja sai kommentaariumitäie pahaseid naisi "kas mina polegi naine v?!", see vist on ikka suht universaalne. 
Kui meil on tunne, et meid arvatakse mingi väga viiendajärgulise tunnuse alusel välja grupist, kuhu enda meelest täiega kuulume, me reageerime. 
Nt läksin väga teravaks (ikka möödunud nädalal) Virginia Woolfi grupis postituse all, mis ütles, et kõik head feministid on veganid ja kuidas saab maitsenauding tähtsam olla kui eetika?!
Poeglaps ohkega: "Kuule. Kuidas sa nii rumal oled? Kaks postitust on okei netis vaielda, aga mis sina teed?!"

Tal on muidugi õigus. 
Aga ma ei saa, ei suuda. 
Sõdalane minus võitleb.
Et ma ei saa maailma ära parandada, et lollid jäävad lollideks, ainult mõnda aega ka ei salli mind, et võitlemine ja vaidlemine on tühi töö ja vaimu närimine?
Oh, mõistusega võttes on kõik see tõsi. 
Aga tunded ...

Ajakirjanduse tähelepanu mõjul

Messengeris küsis ajakirjanik mu telefoninumbrit. 
Andsin. 
Ta helistas ja ülehomme tullakse minu koju filmima. "Ringvaade." Teemaks muidugi enesetapp - selgelt see on Minu Teema. Ta oli lugenud Müürilehest lugu ja enesetapu päeva puhul tuleb enesetappudest rääkida. Aga kuna ta oli Müürilehest lugenud, mul kohe kadus hirm, et pean ütlema, et kahetsen - ei kahetse - ja lisaks lubas ta ka uue raamatu kõneks võtta, et positiivseid asju ka välja tuua.

Ma muidugi kavatsen rääkida mõlemast raamatust, pole aus "Devolutsiooni" unustada. Seda enam, et see pole mu meelest halvem - lihtsalt väga erinev, erinevas stiilis, erineva struktuuriga, maailmast jms rääkimata. 

Izver, ma pean toa vist rohkem korda tegema.
Izver, mis ma selga panen?
Ma olen viimasel ajal pigem lopsakas kui peenike, aga no krt - ilus ikka. Lihtsalt see nõuab natuke teistsugust rõivavalikut. (Mu pea valutab nüüd veel vähem - selle nimel tasub veidi kaalukam olla, peavalu on jäle.) 
Jestas, aknad. Vbla peaks aknaid ka pesema. 
Okei, sellega tegeleb kui jaksab. Esialgu võib nt ujukad ja kaks rinnahoidjat lauanurgalt kummutisse panna. See on ka asi. 

Tehtud.

Phmt on muidugi hea olla telekas, ma saan kohe meeletult rohkem klikke siin kui muidu ja vbla keegi ei tapa end, saab hingepidet, ja vbla keegi loeb mõnda mu raamatut.
Aga ma ikka tahaks olla kuulus kirjanikuna, mitte seepärast, et end tapsin ja eksikombel ellu jäin. Sest see oli juhus, veider ja pöörane juhus, mida ma algul hoolega püüdsin mitte millekski muuks mõelda ja nüüd olen täiesti harjunud teadmisega, et minuga juhtus midagi erilist täiesti minupoolse abita. 

Või no - täiesti. 
Ma olin natuke rumal, tapsin end kohas, kuhu kiirabil oli hea tulla ja rong ei ole veel väga kiire käigu peal.
Aga vähemalt teadlikus osas täiesti minu panuseta ellujäämisele. 

Kuidas ma siis kuulus olen millegi poolest, mille saavutamiseks ma ise midagi teinud pole? Kas need asjad, mida ma teadlikult teen, ei olegi vingemad? Kas inimesed tahavad näha kord surnud naist, kes ei ole täielik vrakk, ja see teeb nad tuleviku osas optimistlikumaks, ent see, mismoodi ma just vrakk ei ole, on mu eralõbu?
Teiste sõnadega: ma tahaks, et teile meeldiks mu raamatud, vbla ka võrgupäevik, et ma olen vormikas ja heas vormis korraga ja teen hästi süüa!
Mitte et enesetapmine kõrvaline oleks. Aga nüüd, ligi kümme aastat hiljem, olen ma juba tsutt pettunud, et see mu põhiidentideet on. Jah, ma olen korra surnud naine ja sellena eriline, aga ma olen ometi korra surnud LAHE naine?! Kas ... kas ...
... või rahvas oleks mu ammu unustanud, kui ma ühtlasi lahe ei oleks? 
Vbla on tähelepanu siiski ka kompliment mu üldise laheduse suunas?

Viisin räpase elastiksideme lauanurgalt pesumasinasse. Mäletate, kui mu jalg välja oli väänatud, kandsin seda? Mhmh, sestsaati on laual oodanud, et äkki mul on veel vaja.
Jälle üks asi tehtud. Jee mina. 
Mõtlesin peaaegu välja, mis ma selga panen. Ainus asi, et rinnahoidja jääb natuke näha. Millise rinnahoidja ma panema peaks? Sinine ei sobi värvilt. Lilla ja roheline on valikust väljas, sest need on spordikad ja selle kleidi alla spordikad ei lähe. 
Must jätaks ka hirmus palju pitsi näha. 
Enamasti ma kannan seda kleiti üldse rinnahoidjata. 
Aga ... aga ... aga tahaks samas telepurgis ilus olla! Mitte lihtsalt õpetlik ja vaba - s.t. ma kahtlen, kas see tuleks välja kui õpetlik ja vaba. Pigem "ta on ikka veel omadega persses, näed, rinnahoidjatki ei kanna."
No vaatab. 
Nagu mu elus ikka - vaatab, kui kohe on vaja. Ja pärast ei kahetse.
Kunagi. 

Ja veel samal teemal

Ära usu mida näed -
silmad petavad.
Ära usu, mida tajud -
tajuorganid on piiratud.
Ära usu, mida mõtled -
sa ei tea kõike, andmeid ei piisa.
Ära usu, mida tunned -
tunded petavad, sest ei tugine mõistusele.
(Mitte et mõtlemine päästaks.)
Ära midagi looda - 
lootus toob ainult pettumusi.
Ära usu, et oled aus - 
ausus on subjektiivne.
Ära usu, et oled. 

Ära usu. 

Miski pole päris ega piisav. 

Usun, ei usu, ma usun, ei usu

Täna on siuke päev, et nooremas põlves oleksin sellise meeleoluga kirjutanud luuletusi või vähemalt oleks te saanud mitme aasta poeetilisima postituse lugemiseks. 
Mitte midagi ei ole juhtunud. 
Mitte midagi ei ole muutund.
Ja ometi ma põlen, tunnen end nagu terava riiviga nahast paljaks hõõrutuna, kõik on päris ja korraga siin ning samas on reaalsus märgata vaid ebamäärase summutatud kajana kuskilt kaugelt. 
Nagu läbi vati, ütlesin selle kohta vanasti. 

Ei, see ei ole mõnus tunne. 
Ei, see ei ole ka kohutav, vähemalt mitte teadjana, millised tunded tõesti kohutavad on. 
Pigem valus. Ent sel valul on tilliga tomatisalati maik, jasmiinide lõhn ning ta kõlab nagu ksülofoni madalamad toonid. 
Võibolla on asi selles, et olen lugenud rohkem, kui mu jaoks tavaline. Olen raamatusse kaevunud. Kusjuures see ei ole isegi ilukirjandus, see ei ole isegi isegi "jaa, just täpselt!" minuga haakuv ...
aga ikkagi, aga ikkagi.

Oht olla täie mõistuse juures

Vahepeal räägib minuga otse hingest hinge. 
Vahepeal ma saan "ma ikka ei ole päris kirjanik"-teate, sest minuga ju nii ja teisiti ei ole. 
Ja ma mõtlen, mis värk on maailma ja minuga, mis VÄRK on? Kas ma kirjutangi, sest mu lapsepõlves oli palju kannatusi? Oot, aga ta ütleb ka, et samas peab olema ka veendumus, et mind armastati? Sügaval sisimas. Kas mul siis on see veendumus? Väga keeruline.
Ja ma ei kirjuta nagu tema pakub ju. Mul ei ole vaja oma teisi maailmu jagada, neid on minu sees nii palju rohkem, kui ma iial üles kirjutada jaksaksin ja nagunii ei tahaks keegi neid lugeda.
Või isegi kui tahaks - inimesi on erinevaid - ma ise ei tahaks kirjutada midagi nii ... lihtsakest.
Archive of Our Own on sedasorti loomingu avaldamiseks, aga no - mina, ma kõrgemale püüan, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. 
Pealegi ei kisu mind inglise keeles kirjutama. Suudaksin, kui vaja, aga see ei ole üldse seesuguse tunde ja loomulikkusega võimalik kui eesti keeles.
Ma ei oska inglise keelt nii hästi.  

Jah, aga ma tahan, et loetaks, see on küll sama. Sest kui ei loeta, kui tagasisidet pole, kirjutamine ei ole mitte enda sidumine maailmaga, endale validatsiooni leidmine, vaid isoleeriks mind veel rohkem. 
"See on see hull, kes oma maailmu välja mõtleb, selle asemel, et seriaale vaadata nagu normaalne inimene."

Aia. 

Ja selle lugedes raamatusse kadumise neljas või midagi sellist külg on, et tema maailm hakkab tunduma reaalsem kui minu oma, nad isegi põimusid ühel  hetkel täiesti selgelt. 
Nimelt ma kirjutasin kirjasõbrale maili ja olin parasjagu vastamas sellele, kuidas ta nägi mind unes püssi ja matšeetega, et heh, Ling "Devolutsioonis" kannab ka matšeetet ja püsse on tal ka mitmeid, kas sa lugesid? No vbla ei lugenud ... ah, krdile, tsiteerin iseennast.
"... Püsse on tal muidugi ka =D

Vbla sa lugesid. Oleks loogiline =) Vbla läks kogemata täppi - mul on vahel seda ka olnud, et näen nt unes, kuidas inimene annab mulle loengut ülikoolis ja pärast selgub, et mhmh, ta on ülikoolis õppejõud jah. 
Ma ei kahtlusta maagiat =) Vahel sattub lissalt.

15 minutit hiljem: 
püha pask, SEEEEEEE on huvitav =) 
Loen https://www.goodreads.com/book/show/216723493-oht-olla-t-ie-m-istuse-juures raamatut. 
Ma ei tea, kas link avaneb, igaks juhuks ütlen, et pealkiri on "Oht olla täie mõistuse juures" ja raamat räägib vaimsete häirete ja otse vaimuhaiguste levikust loomeinimeste, eriti kirjanike seas. Ja autor on ise kirjanik, toob näiteid ning püstitab teooriaid, samas mõnedest selgetest (oo, neuroerilisus on olemas ja autism ja ATH võib olla päris sage? ta on vanema põlvkonna inimene ja nendes maailmades ja terminites ei mõtle) teemadest läheb nii kaugelt mööda kui saab - ei puuduta ka. 
Siiski, päris tore raamat ja loen huviga. 
Ja parasjagu nüüd, mõned minutid tagasi, jõudsin osani kus ta kirjutab Austria teadlasest Kammererist - kes oli uudishimulik ja nagu kõik loomingulised inimesed, pisut hull (see on tsitaat raamatust) ja kirjutas raamatu kokkusattumuste teooriast. 

" Selle kohaselt on üks üldine füüsikaseadus, mis paneb universumi ühtsuse poole liikuma, külgetõmbejõud, mis on võrreldav gravitatsiooniga, kuid mille toimel tõmbuvad üksteise poole hoopis sarnased sündmused, kujundid, esemed, inimesed või olukorrad. Nii et lisaks sellele, et universum kaldub entroopia, see tähendab korrastamatuse poole, mida käsitleb termodünaamika teine seadus, kaldub see Kammereri väitel ka korrastatuse ja harmoonia poole."

Ütleme, kokkusattumustest rääkimise käigus kokkusattumuste teemalisest teooriast esmaskordselt kuulmine - ok, lugemine -  on päris vägev kokkusattumus, ei saa eitada.

Jah, ta jutustab kokkusattumustest paar lehekülge, see ei ole minu välja mõeldud seos, ma lihtsalt kirjasõbrale tsiteerisin vaid ühte kokkuvõtvat lõiku. 
Ehk maailmad põimusid ja ma ei suuda enam päriselt eristada, mis on "reaalne" ja mis mitte.

Muidugi. See see tunne on. Maailmade segunemine. 

Nii on minuga ennegi juhtunud ja mida nooremasse ikka me väga väga naise enesetunnetamise ajalooga läheksime, seda rohkem. 
Väga kaua - VÄGA kaua, isegi K.ga oli seda - on mul olnud praktiliselt võimatu aduda, et teine inimene ei taju asju samamoodi kui mina, ei tunneta meid samamoodi kui mina, tema jaoks on hoopis teistmoodi. 
Sest - sest maailm ongi ju tunne? Tunne ongi kõik. Kui me ei tunne ühtemoodi, meil polegi midagi ühist ju?

Mu esimese ülikooli ajal kuskil 1998 nt sattusime toonase sõbraga (emane) Annelinna silla alla mingil sellisel hetkel, kus päike loojus ja jõevesi - oot, see oli vist kanal hoopis - oli täiesti tüüne ja meie ette moodustus täiesti selge tunnel sillapostidest, nende peegeldustest ning valgusest, mis postide vahelt paistis nii ülal kui allpool veepinda.
Ma arvan, ta on sama neuroeriline kui mina. Miks me muidu sõbrad olime - päris head sõbrad kuskil neljandast klassist alates. Sarnased tõmbuvad.
Me kügelesime ja tõmblesime seal vähemalt 20 minutit, kuni valgus muutus. Sest me mõlemad nägime portaali teise maailma. Me rääkisime sellest. Me olime peaaegu valmis minema - ja ometi me teadsime ka, et kui kumbki meist vette astub, vesi tegelikult ei kanna teda, jalad saavad märjaks ja kogu maagia hajub. 
Seda ka ei tahtnud. 
Seal on portaal teise maailma, aga me ei julgenud minna, sest nii masendav olnuks avastada, et tegelt ei ole. Tavaline illusioon, kõik on sama igav ja nüri kui alati.  
Viimaks läksime minema, aga meile jäi illusioon, et KUI me otsustanuks veepinnale astuda, VÕIBOLLA.

VÕIBOLLA!

See tunne oli täpselt sama kui praegu. 
Kõik on võimalik. Kõik. Kui üks ime saab juhtuda, on korraga uks lahti absoluutselt kõigeks, mida saab ette kujutada, ja seda, mida ei saa, on veel rohkem.
KÕIK on võimalik.
Ja samas on hirm, et tegelikult ei juhtu midagi, ei muutu midagi, kõik toimib edasi täpselt nagu ikka, sest reaalsus on igav, tavaline ja ära looda, väga väga naine. 
Nagunii ei juhtu midagi. 
Päris kindlasti mitte midagi, mida sa loodad.

Sotsiaalse looma kujunemisest

Ikka veel on hirmus hea. 
Peaaegu mõtlen, et tühja sest rongi järel tulnud avastustelainest, vat see nüüdne on viimaks piisav ja nüüd olen ära paranenud,
Või noh. 
See kõik oli tõsi, mis ma enne mõtlesin, see kõik on tähtis. 
AGA.

Kõik need avastused, mida tegin - inimesed ei ole sinuga head, sest sina oled hea, osad teised inimesed on lihtsalt head ja on üsna poogen, milline sina oled, võid küll teha seda, mis ise tahad, sa ei kaota midagi, eduks ei pea olema osav ja tark, peamine on olla enesekindel (lastekasvatustarkus), ilu on samuti peamiselt enesekindlus, pohh, mis teised sinust ja su loomingust arvavad, tähtis on su enda tunne jne jne jne karjuti rahva poolt maha või lihtsalt ignoreeriti ja mu jaoks pidevtaustaks jäi ikka iseenda gaslightning. 

Äkki ma teen kuskil vea. Äkki ma teen mingi fundamentaalse vea. Kui keegi minuga häälekalt nõus ei ole, nad selgelt ei ole sama avastanud + vahepeal ma saan mingite enda jaoks äärmiselt loogiliste ja mõttekate ideede eest, mis kõigi nende alusideedega seotud, jubedalt kaela. Ma teen midagi valesti. Ühiskond ei salli mind. Mida ma valesti teen - ei saa ju olla, et ma pole piisavalt hea ja lahke. Ma olen kõige lahkem ja parem inimene, keda ma tunnen - ja tunnen samas mõnesid RÄMElahkeid ja toredaid?! Mis on teistmoodi?!
Kuidas inimesed, keda ma pean mitte ainult headeks, vaid ka tarkadeks, minuga absoluutselt nõus ei ole!? Kuidas me niiiiiiii erinevalt mõtleme?! Mida, miks, miks?!

Ja nüüd mul on vastus. 
Meie elukogemus ongi absoluutselt erinev. 
Minu taustausk "ma olen täpselt nagu kõik", mille vahetas välja "ma olen täpselt nagu kõik, ainult neuroeriline", ei olnud tõéne. 
Olen selle üle kangesti õnnelik, sest nüüd ma saan aru. Nüüd on loogiline. Kogemused, mis minu valmis vormisid EI ole tavalised.
Mis siis, et keegi ei vägistanud, joodikuid ei olnud, kõht oli täis ja alati ruumi õppida (mida ma LIHTSALT ei tahtnud teha, sest ii-gav). Kuhugi näppu peale panna ei saa - aga et ma phmt ei tohtinud rõõmus olla, kohe lõhkus ema selle ära, et ükski kokkulepe ei pidanud mitte seepärast, et mina olen ebausaldusväärne mölakas, vaid lihtsalt mu ema ei pidanud oma poolest midagi, et mul ei olnud mitte mingit usaldust omaenda tunnete ja muljete suhtes, sest kohe tuli ema ja ütles, kuidas TEGELIKULT on - ei ole tavaline. 

Ja korraga ei ole mul enam tunnet, et ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud, kuskil on mingi suur viga, minuga on midagi valesti. 
Ei, minuga on kõik õigesti, ma mõtlen sama loogiliselt kui loogilised teised, lihtsalt pind, millelt ma omad elutõed leidnud olen, on teistsugune. 
Ja muuhulgas - see on oluline, sest olen ikka päris palju selle üle imestanud, miks ma teraapiaid ei salli ja miks samas teised neid mulle innuga soovitavad - ei kannata ma ÜLDSE, et mulle öeldakse, et ma tunnen valesti, näen valesti, mõistan valesti. 
Kindel viis mind vihale ajada on öelda või kasvõi mõista anda, et mu tunded ei ole tõsiseltvõetavad, ma reageerin üle. 
Sest tegelikult on minu probleem, et ma reageerin alla. Kogu aeg vaatan teist seisukohta, talle ju tundub nii, tema meeles on sedasi ja sedasi, ma ei tohi vihastada. Võin ainult eemale hoida, kui see mind segab. 
Mida olen ka ohtralt teinud. 

Aga nüüd korraga tunnen juba kuuendat päeva järjest, et jaa. Ma võin nii tunda, nagu ma tunnen. Kõik on ok. Ma mitte ei ole külma südamega ja hoolimatu, vaid ma lihtsalt olen väga omaks võtnud, et MINUST ei hoolita.
Mitte et mul oleks hülgamishirm tähenduses "ma kardan, et mind hüljatakse ja hoian teistest hirmsasti kinni", vaid mul on kindel teadmine, et nagunii hüljatakse. Ela sellega arvestades, VVN, see on elu. 

Kunagi ise teismelisena nägin mingit filmi, mis rääkis noorte sektitõmbamisest. Kuidas see käib.
Seal oli harjutus, kus inimene paneb silmad kinni ja kukutab end nagu palk ümber ning teised seisavad ringis tema ümber, püüavad ta kinni ja lükkavad uuele poole. Phmt harjutus oma tahte loovutamisest ja usaldusest, et teised aitavad. 
Vaatasin seda ja ei saanud millestki aru. Nagu ... ok, ma panen silmad kinni ja lasen endal kukkuda. 
Ainult et minu peas ei ole ka harjutust neljakümnendat korda tehes "ma ei saa haiget, teised püüavad mu kinni". Minu peas toimuks: "On hea võimalus, et teised püüavad mu kinni, sest on siuke harjutus. Aga kui nt juht, sellal kui minu silmad on suletud, teeb mingi märgi, et laske tal kukkuda, mul lastakse kukkuda. Ma võtan selle riski, sest tahan kampa kuuluda. + ilmselt ma saaksin kukkudes küll haiget, aga isegi ühtegi konti ei murraks. Asi on kaasategemist väärt." Positiivne (kuulun teiste sekka nende arust) ja negatiivne (risk haiget saada) on tasakaalus.

Mind ei saa juhtida nii labaselt kui keskmist karilooma. 
Minuga peab vaeva nägema, sest mu baas on "ära kunagi usalda, nagunii saad petta."

Ja nüüd VIIMAKS saan ma ausalt olla vihane nende peale, kes kädistasid ja kraaksusid, kuidas ma olen halb, isekas, ennast täis ja kuidas ma võisin. 
Nad ei saanud millestki aru.
Et ma ise ka ei saanud, pole vabandus neile.
MINU automaatne eelarvamus teiste suhtes on hea - et kellel iganes on põhjused teha, nagu ta teeb.
Kui neil minu suhtes ei olnud, NENDE viga. 
Pole minu asi üritada meeldida inimestele, kes aru  ei saa.