Liivakaevandus, ehitustööd ja seks

Käisin loomaaias.
Lõvipuuride ees oli kõige huvitavam.

Kõigepealt oli lõvipuur nr 1.
Seal oli sees üks emane lõvi, kes ajas käpaga mingit tellisesuurust lauajuppi taga. Muudkui tagus seda, ajas lauajuppi puuri ühest otsast läbi liiva teise ja siis jälle tagasi. Kohati tundus, et üritab oma puutükki kasutada siseruumi viiva trepi täiendusena (kandiline klots sobis trepi alla tõepoolest ideaalselt), aga ilmselt ei rahuldanud lauatükk siiski tema arhitektuurilisi nõudmisi ning degradeeriti mänguhiire staatusesse tagasi. Vahepeal keksis ja kargas emalõvi seal lauajupi ümber ringi, siis kallistas kõigi nelja jalaga laes rippuvat autokummi ja ajuti vaatas niisama. Niisama vaatas kas meid (inimesi) või siis paremale.

Paremal oli lõvipuur nr 2.
Lõvipuuris nr kaks oli isane lõvi (pooliku sabaga, mis rikkus kõvasti tema külgvaate ja tagantvaate majesteetlikkust) ja teine emane lõvi.
Isane lõvi tõmbas käpaga liiva sisse sügavat vagu. Enda ja emase vahele. Muudkui aga kaevas, vahepeal vaatas indiaanlase jäise rahuga meie poole, ja kaevas edasi.
(Hiljem sain aru, mida ta vaatas.
"Kas te, lollid kahejalgsed, ei võiks juba minema minna, aitäh?")

Mis tal muud üle jäi. Ega meie ju kuskile ei läinud.

Oma veerand tundi kaevas. Kui üks vagu seinani välja jõudis, hakkas teist tõmbama.
Esimese vao kõrvale, emalõvile veidi lähemale.
Vaatas aga jälle meie poole.
Vahepeal läks ja nuuskis naist. Naine tõmas nina kirtsu ja ähvardas hammastega.
Pooliku sabaga isalõvi lasi oma ilusa pea longu ja jätkas leplikult kaevamistöid.

Teise kriipsu valmis saanud, vaatas veel korra meie poole.
Meil oli huvitav. Ei läinud me kuskile.
"Ah, lootusetu," mõtles Poolsaba ilmselt ja läks käpaga emalõvi katsuma. Seekord oli naine leebemas tujus, ja keeras end külili.
10 sekundiga jõudis Poolsaba oma kitsad mehelikud puusad strateegiliselt positsioneerida, neid nõksutada ja lõpetada.
Siis läks kaevama tagasi.

Meie vaatasime seal ebaviisakalt veel tükk aega, kuidas emalõvi kaevatud piirkonda inspekteeris, paari käpalöögiga uut vaipkatet kohendas ja enda siis uude kohta lamama seadis, kuidas Poolsaba edasi kaevas, kuidas ta erootiliselt emalõvi kõrva näksas ja sõimata saamata järgmise raundi läbi viis, aga liiga pikale ka ei tasu minna.

Mulle loomaaias meeldis, hoolimata vihmast, vinguvatest lastest ning peavalust, mis lauba taga urises.

Igatahes ma loodan, et loomaaed (ja lõvid ise ka mõistagi) saavad aasia lõvi kutsikaid ja et meie ei rikkunud oma vuajerismiga eriti lõvide intiimelu nauditavust.
Pilt on pärit delfst ja tegu on täpselt selle õige isalõviga.

Kiiraruanne kiirrongi pealt

Aju seisab ikka veel.
Kolin.
Kolin.
Kolin.
(Nii kostab kui toimub.)

Mu lapse uuel klassijuhatajal oli lastevanemate koosolekul seljas tiigri- ja leopardimustriline kleit ja üldse oli ta kuidagi kohatult kaunis ja närviline.
Nägin unes, et mul tuli (loe: ei tahtnud, aga oli vaja) end ära tappa ja otsisin Riias sobivalt kõrget ja samas ligipääsetavat paika.
Trennipuudus teeb haigeks (või on see vastupidi? haiguse pärast ei saa trenni teha? minu teooria on, et toimib igatepidi, esmalt ei saa ühe haiguse pärast treenida ja siis tulevad kõik teised riburadapidi järgi.) Praegu võõrustan üht põletikku ja midagi, mille kohta ma ei taipa, kas tegu on ränga allergiahoo või mingi viirusega.
Ängistuda pole eriti mahti. Õigemini, oleks küll, aga ma blokeerin teatud mõtterajad juba eos. (Jee mina!)
Õieti pole mitte millekski mahti.

Aga noor nägus mees on päris äge lisand minu elus. Tasapisi hakkan s(t)eda isegi omaks võtma.

Enesevaatluse õhtu frivoolsem pool

Your result for The Heart Test...

Healer's Heart

You are 60% Independent, 20% Idealistic, 30% Intimate, and 60% Indulgent!

The Healer's Heart

Independent, Realistic, Passionate, Indulgent


You are the most altruistic of hearts, the Healer's Heart. You are realistic in your approach to love and value your independence. At the same time you are very passionate about love and want to do whatever in your power to make things run smoothly. You will relieve whatever pain you can in your mate. At the same time, you recognize the need to be there for others as well. Still, you will always be there for your mate and will never hurt them if you can help it.


Matches for the Healer's Heart:


The Lonely Heart

The Lonely Heart wants to be loved, but may not know how to go about it. Your healing nature will bring out the hidden aspects of their heart and you will appreciate their intimate nature and need for love, and associate with their realistic views and want for harmony.


The Broken Heart

The Broken Heart needs to be loved, which is fine with you, but they also can be a bit quarrelsome, something you may not like. But your healing nature should help them with this, and your independent nature can allow you to give them the space they need to cool off. Ultimately, you will find it very rewarding to be the one to mend the Broken Heart, and you will come to cherish them.




Your exact opposite is the Heart on Sleeve.




Avoid Independents when you can. You are independent yourself, but aren't happy unless you are helping others, so you need those who need you to be fulfilled in a relationship. Explicits may also be difficult to get along with as you value harmony, but you should be able to work it out.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

Ausalt öelda: ma suudan olla õnnelik ka suhtes, kus teine pool ei käi pidevalt mu rinna naal nutmas, täh. Aga ei saa ka eitada, et rinna naal nutmises on omad võlud =P

Your result for Test yourself: What is your Control Drama?...

Aloof - low tendencies

Albeit low, you have strongest tendencies for the Aloof control drama. But that doesn't necessarily mean everything! Read below...

Your Aloof tendencies are STRONGEST at a score of 30%.

The aggressiveness of the different control dramas goes in order from aggressive to passive as following: Intimidator, Interrogator, Aloof and Poor Me.

The aloofs enjoy nothing more than when people come to them. They may be seen as uncaring, but they can be very controlling of their environment, but are so in a passive way; they are the puppet masters, and they thrive on being given attention, and not giving much. They can be very hard to get a grip on, and it’s almost impossible to corner an aloof, because they have learned to counter the interrogator; the aloof learns to be coy to make the interrogator’s interrogation fail. For anyone trying to get an answer out of the aloof, they need to lure him out with some other motivation.

Your Interrogator tendencies have a score of 27%.

The interrogator is a very verbally dependant drama, and is paired with the Aloof. They can usually talk people down, are good with argumentation and have a desire for the last word. They snoop out underlying faults and cracks in people's psyches to raze walls, aiming to break others down through doubt, if nothing else. They will take most anything to a discussion, and if they can make people angry, all the better; they are good at heated discussions, but they themselves usually remain calm, or at least in control of the situation. The less control over themselves that their opponent has, the more they enjoy it.

Your Intimidator tendencies have a score of 18%.

The intimidator is aggressive and threatening. This drama is paired with the Poor Me drama; a child that fears for its safety will become either a Poor Me, who plays on people’s feelings of sympathy and pity to escape harm, or they will become another Intimidator, to counter the abuse. Intimidators make others do as they want, either from fear of physical abuse or through threatening words. They are people who other feel uncomfortable being around, and often have anger management problems.

Your Poor Me tendencies have a score of 24%.

The poor me is passive; compare it to someone frightened, afraid to do anything in case they do wrong. They develop from intimidators, and as such fear for their safety. Later on in life, they may make people feel guilty by simply being around them; that kind of sympathy was all that worked on an intimidating parent. They usually have a sense of overwhelming responsibility for other people, and they also have the wish to please everyone else. They sacrifice themselves for others and may feel as victims in their own lives, or they ar viewed as such. They don’t always feel as though they can influence the world around them.

But I have a percentage on more than one score. How does that make me typically aloof?

Because it’s very seldom we are exposed to only one control drama, and as such learn only one, being the opposite to that one. It’s very common to have many different traits from different dramas, and to have one dominant one. Having high traits from both dramas in one of the pairs, either intimidator & poor me, or interrgator & aloof, is also very common, so we can switch to what suits the situation.

~ ~ ~ ~

The Celestine Prophecy

James Redfield

Take Test yourself: What is your Control Drama? at HelloQuizzy

Õelus ja vendlus

Lugesin just ühest blogist, kuidas naisolevus E. on väga õnnelik, kuna ta vend, keda ta pole igaviku juba näinud, lubas talle külla tulla. Ja selle rõõmsa uudise peale helistas ta oma õele, kel on rasked ajad ja palju muresid, ja ütles, et õde ka tuleks, ta maksab õe piletid kinni, unustagem perekondliku koosviibimise käigus kõik jamad.
Ja siis helistas täiesti juhtumisi tema teine vend ja kuulnud, et siuke vinge perekondlik koosviibimine on toimumas, otsustas kah kohale loovida ja nüüd on nad kõik õhinas ja planeerivad oma nädalavahetust (Calgarys) ja arutavad, milline baar esimesena ja kas on loota, et neid ei visata välja jms.

Ja inimesed veel imestavad, miks ma tahan palju lapsi saada!
Mitte ainult seepärast, et ma haiglaselt paljuneda ihkaks, vaid eelkõige seepärast, et mulle meeldivad suurte armastavate perede dünaamikad.
Suured ägedad pered lihtsalt on ägedad.Ja nagunii pole ma kunagi olnud suurem asi minimalist vaid ikka uskunud, et rohkem on uhkem.
(Ei, ma ei planeeri uusi lapsi lähiaastal käima panna, rahune, emme!)

Suvemälestus

Ronga jalad olid külmad ja krampis, varbad kõvasti konksus, küüned sissepoole, ja sa ei tahtnud mõelda, mis oli tema sees valesti läinud. Läinud nii valesti ja nii katki, et tema mustad targad silmad nägid nüüd välja umbes sama intelligentsed nagu kaks tera valgumarja ning süsimust siidjas läige (oh, sa olid nii pehme mu pihu all tookord!) ta õlgadel oli kaetud halla nagu hallitusega.
Tänavalamp heitis võigast oranzhi valgust, külmemat kui ükski sinine pakkuda suudaks.

Panid ukse kinni ja pigistasid pihkujäänud lumeraasud lömmis sulalumevorstiks, millega enam midagi teha polnud. Mõtlesid hetke, kas minna kraanikausi juurde, et pääseda vaatepildi kordumisest, aga...
Avasid klaasukse uuesti ja astusid välja, nii et sokitallad lumiseks said ja jalad peaaegu karjatasid.
Ronk oli muidugi ikka veel seal.
"Lase mind sisse!" ütles ta, surnud näo sisemusest välja pudenevad sõnad külmast kandilised, peaaegu arusaamatud, tõesti, see oli pigem oie kui lause.
Sa lasid lumel pihust pudeneda, alla, alla, alla, ah, kõik need korrused!
Astusid tuppa tagasi.
Panid ukse kinni.

Ronk lebas väljas, rõdul, jalad laiali, üleni surnud, välja arvatud vahest vaid tahe.

Panid akna kinni ja võib-olla nutsid natuke.

Võib-olla nutsid ainult sisimas.

Võib-olla ei nutnudki.

Lumi muudkui sadas ja läks järjest külmemaks.

Ving kaubandusvõrgu puudujääkide teemal

Tibinlususe poste mitu järjest, sest ma kolin => pakin asju => saan ülevaadet, mis toimub minu elus asjaderindel => igasugused ammused mõtted tõusevad esile, tagajalgadele ja kriiskavad.

Ja üldse, mul on ajuseisak. Ainult käed käivad, aju seisab juba mitmendat päeva ja nutab omaette.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin endale paari nädala eest uued päevitusriided. Nagu oligi ette näha, ei olnud esimeses kolmes poes mitte midagi, mida ma oleksin nõus oma peaaegu alasti keha peal näitama ja neljandas selgus, et neid asju, mida ma esmajoones tahaksin, ei ole minu suuruses.
Minu suurus ei ole hiiglaslik.
Hea küll, ma ei ole just kõhn. Aga ma olen heas vormis ja küllaltki proportsionaalne, ning kui mul ajuti õnnestub paar päeva järjest vähem süüa (mis kaotab väljaspoole kumerduva osa mu kõhust) suisa ilus vaadata.
Mis mõttes minu suurust värviga päevitusriideid ei müüda?
Nagu pildilt võib näha, ei ole isegi Karolina Kurkova suutnud endale parajaid bikiine leida! Aga mina niiviisi, 2 nr väiksemate pükstega, avalikkuse ette minemast keeldun.

Ma kohtasin bikiine ka suurustega XL ja XXL, millest esimesed olid minu tagumiku ümber jah, laias laastus parajad, aga lõikega, mis eriti midagi ära ei katnud. Teised olid liiga suured, aga ei katnud ikkagi midagi.
Selliseid nägusaid, normaalse kujuga ning pisut katvamaid pükse leidus kuni suuruseni 38.

Vahtisin vihaselt siniseid oranzhi ja pruuni pikitriibuga pükse, mida ma nii väga oleks tahtnud omada (aga suuruses 42) ning imestasin, miks ei ole meil, pikkade ja puusakate naiste maal, minusugusel võimalik rannarõivast selga osta? Ja mis saab siis veel pikematest ja puusakamatest? Kas 180 cm pikune naine, kes kannaks 44 suurust, peab läbi ajama mingite vanaemalt päranduseks saadud 30 aasta vanuste nõukogude bikiinitootjate töökangelasteoga või nende XXL suuruses imenappide ruuduliste värgindustega? (Sest rannariideid number 44 ma üldse ei näinud, mitte üheski poes, selles suuruses päevitusriideid pole vist isegi musta värvi.)

Mina olin lõpuks sunnitud leppima bikiinidega, mille põhivärv on must (must, must, must, must, üldiselt ma tolereerin seda värvi oma rõivaste juures detailina või ühe eseme näol korraga, aga päevi, kus ma olen nõus käima üleni mustas on aastas vast 4-6). Lõpptulemus on ootamatult meeldiv, kuna musta peal tolgendab ringi hulk psühhotroopilise olekuga lilla-rohelisi päikesi ja südameid ja muud nägudega värki, ning oli võimalik osta ülemine ots ühes ja alumine teises suuruses, aga mind häirib põhimõte.
Et mine osta trikoo, vana naine, sinu eas ja suuruses ei sobigi nagu enam kaheosalise ujumiskostüümiga ringi lasta?
Kui see just must ei ole.

minge perse!

Mulle sobivad bikiinid, muuseas, paremini kui enamik trikoosid. See on sellest, et mul on talje. (Laiade puusade boonus.) Ja mulle meeldib kõhule päikest saada. Ja ma ei pea ainult mustas käima, aitäh.

Kommunikatsioon + riideriid

Kui ma kipun mingi järjekordse lapseliku kangekaelsusilmingu peale vihastama, on mul kombeks ähvardavalt öelda: "Kuule, ma hakkan varsti vihaseks saama, kui sa/te järele ei jäta, tuleb pahandus."
Poeglaps on suhtlusmeetodi üle võtnud ja endale kohandanud. "Emme, tule! Emme, tule! Emme, tule! Emme, tuu-lee! Emme! Tule! Varsti hakkan nutma!" (Öeldud veenvalt ja tõsiselt, vähimagi nutumärgita.)

Ja siis on mul järgmine probleem. Võiks peaaegu öelda, igavikuline küsimus:
Kuidas on võimalik, et kui ma ostan endale keskmiselt korra kvartalis uusi rõivaid (ütleme umbes 4 ühikut, pealekauba aluspesu, sukad jms), proovin neid eelnevalt selga ja toon koju ainult nood, mis nii meeldivad kui sobivad, pole mul ikkagi pool aega midagi selga panna?
Noh, selliseid "hädaga võib ju nii ka õue minna" komplekte on olemasolevast võimalik koostada, aga kindlat reibast meelerahu "Peeglike-peeglike seina peal, kes näeb täna jälle krdi hea välja?!" on võimalik saavutada ikkagi üsna piiratud hulga rõivastega, ja need on ka enamasti juba aastaid vanad.
Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks (kui ma olen ostnud nii palju nägusaid pluuse) vajub mulle kappi avades esmalt sülle kuhi vanu meeste T-särke, mõned äralõigatud varrukatega, mõned niisama, mingeid 7 a tagasi ostetud trikotaazhsärke ja -pluuse (kõik eredamavärvilised kui ma hetkel enda seljas heaks kiidan, sest ei lõheroosa ega kevadisest leherohelisest tooni võrra sinakam justkui ei ole enam eriti minu värvid, ja liiga lühikesed on need särgid ka) ning sületäis kampsuneid, osad liiga lühikesed (selle tagumikuga, mida ma praegu kannan, sobimatud), osad lihtsalt jaburad (fuksiaroosa hõbedaste õmblustriipudega villane rõivaese ka nagu ei ole enam asi, millega ma linna tahaks minna, isegi kui rinna ees on märk "PUNK PRINCESS").
Ja üldse, kus on garderoobis need uued asjad, mis nagu peaksid olema, sest ma ju alailma ostan neid?! Täiesti arusaamatu.
(Tegelikult on nii, 3-4 asja aastas lähevad emale ikka ka, ja mõned asjad on mu õekilluke saanud enda omaks minu vabal tahtel ja mõned asjad on ta lihtsalt ära vinnanud, paar särki (lühikest) on juba Tütarlapsele antud ja osad asjad on maal ja osad vanemate juures ja...
Aga ikkagi!

Ja üldse, mismoodi on võimalik, et viimasel 2-l aastal ostetud 7-st rinnahoidjast on alles 1?!)

Jah, jah, tibin olla on kevadet rinna sees kanda...

Ligi 4 nädalat

Pildil on kolm graatsiat Niki de Saint Phalle nägemuses.
Kipsi mahavõtmisest on möödas 25 päeva ja ma käisin eile õhtul jooksmist katsetamas.

Teate, et kogu interneedus on täis õpetusi, kuidas vältida vigastusi, aga õpetusi, kuidas pärast neid uuesti treenima hakata, on pihutäis ja need ka sellised konkreetsed: "Kuidas alustada treeninguid pärast põlvesidemete vigastust" näiteks?
Aga mul ei ole põlv viga saanud, mul on pahkluu. (Arst ütles: "Kjederluu murd." Need olid ka 2 ainsat sõna, mida ta mulle ütles, muidu rääkisid minuga õed, kes aga keeldusid ütlemast, milles asi, viidates sellele kui arsti eriõigusele. Röntgenipildil oli kirjas "Pindluu murd." Mina ei oska öelda muud kui "Kurat, mina ka ei tea, mis iga pisikese kondi nimi on!")
Noh, improviseerime siis.

Esimesel päeval ilma kipsita ei saanud ma jalale üldse toetada. Üldse. Teisel päeval panin vahel varba maha. Kolmandal oli vedela sääremarja ja pundunud välimusega vasak jalg juba asjaks, sai kahel jalal seista ja puha. Neljandal kipsivabal päeval käisin ujumas. Kui taipasin, kuidas pahkluud vastu vett täisnurgas hoida, sai vees edasi küll.
Nädala pärast lonkasin ringi, kahe nädala pärast lonkasin vähem ning küllaltki väledalt, ja nüüd, kolm nädalat ja veel veidi peale, proovisin joosta.

Head uudised: 1 km ei võtnud hingeldama ja päris lõpus, kui koduni oli veel vast 60 m, sain alles higi natuke lahti.
Halvad uudised (ainult et need polnudki uudised, muidugi): ma lonkan. Ja esimese 250 m järel hakkas juba mõnevõrra valus. Siis oli tasapisi veel veidi valusam. Ja koju jõudes oli pahkluu kuum.
Mudisin seda hea nõuande peale veri liikuma panna, ja kuigi see oli ka mõnevõrra valus, läks paremaks.
Hommikul ärgates ja kööki minnes lonkasin üle mitme päeva kergelt ka kõnnisammu astudes. See läks küll köögini jõudes üle ja nüüd tundub korras, aga ilmselgelt ma jooksmisvormis veel ei ole.
Tuleb ujumisega leppida, aga pärast eilset on mul õitsev tatitõbi ja ma veel mõtlen, kas täna, päikseta päeval, üldse tasub randa minna.

Muidu pakin oma uues korteris sealse endise omaniku (nüüd paraku siit ilmast lahkunud naise) asju.
Uskumatu, kui palju asju ikka inimesel elu jooksul koguda õnnestub! Ja enamik neist täiesti tarbetud.
Kurp, ma ütlen.
Kuskil 20.-ks tahaks kolida.

Ja sellega seoses: ega kellelgi häälespüsivat klaverit pole müüa/ära anda?

Dresden Dolls ning ajalugu

Ma vist olen armunud.

Paar päeva tagasi oli meil tüdrukutega (kelle seas mina olen ainuke Vana Naine, mis siis, et sünniaasta järgi nagu noorim) kaugajaloolisi teemasid puudutav vestlus ja see kuidagi meenus mulle selle laulu sõnu kuulates.

Aga jah.

Mulle meeldib ekspressiivne ja teatraalne ja iseenda üle irvitav muusika.
Enamasti.