Liivakaevandus, ehitustööd ja seks

Käisin loomaaias.
Lõvipuuride ees oli kõige huvitavam.

Kõigepealt oli lõvipuur nr 1.
Seal oli sees üks emane lõvi, kes ajas käpaga mingit tellisesuurust lauajuppi taga. Muudkui tagus seda, ajas lauajuppi puuri ühest otsast läbi liiva teise ja siis jälle tagasi. Kohati tundus, et üritab oma puutükki kasutada siseruumi viiva trepi täiendusena (kandiline klots sobis trepi alla tõepoolest ideaalselt), aga ilmselt ei rahuldanud lauatükk siiski tema arhitektuurilisi nõudmisi ning degradeeriti mänguhiire staatusesse tagasi. Vahepeal keksis ja kargas emalõvi seal lauajupi ümber ringi, siis kallistas kõigi nelja jalaga laes rippuvat autokummi ja ajuti vaatas niisama. Niisama vaatas kas meid (inimesi) või siis paremale.

Paremal oli lõvipuur nr 2.
Lõvipuuris nr kaks oli isane lõvi (pooliku sabaga, mis rikkus kõvasti tema külgvaate ja tagantvaate majesteetlikkust) ja teine emane lõvi.
Isane lõvi tõmbas käpaga liiva sisse sügavat vagu. Enda ja emase vahele. Muudkui aga kaevas, vahepeal vaatas indiaanlase jäise rahuga meie poole, ja kaevas edasi.
(Hiljem sain aru, mida ta vaatas.
"Kas te, lollid kahejalgsed, ei võiks juba minema minna, aitäh?")

Mis tal muud üle jäi. Ega meie ju kuskile ei läinud.

Oma veerand tundi kaevas. Kui üks vagu seinani välja jõudis, hakkas teist tõmbama.
Esimese vao kõrvale, emalõvile veidi lähemale.
Vaatas aga jälle meie poole.
Vahepeal läks ja nuuskis naist. Naine tõmas nina kirtsu ja ähvardas hammastega.
Pooliku sabaga isalõvi lasi oma ilusa pea longu ja jätkas leplikult kaevamistöid.

Teise kriipsu valmis saanud, vaatas veel korra meie poole.
Meil oli huvitav. Ei läinud me kuskile.
"Ah, lootusetu," mõtles Poolsaba ilmselt ja läks käpaga emalõvi katsuma. Seekord oli naine leebemas tujus, ja keeras end külili.
10 sekundiga jõudis Poolsaba oma kitsad mehelikud puusad strateegiliselt positsioneerida, neid nõksutada ja lõpetada.
Siis läks kaevama tagasi.

Meie vaatasime seal ebaviisakalt veel tükk aega, kuidas emalõvi kaevatud piirkonda inspekteeris, paari käpalöögiga uut vaipkatet kohendas ja enda siis uude kohta lamama seadis, kuidas Poolsaba edasi kaevas, kuidas ta erootiliselt emalõvi kõrva näksas ja sõimata saamata järgmise raundi läbi viis, aga liiga pikale ka ei tasu minna.

Mulle loomaaias meeldis, hoolimata vihmast, vinguvatest lastest ning peavalust, mis lauba taga urises.

Igatahes ma loodan, et loomaaed (ja lõvid ise ka mõistagi) saavad aasia lõvi kutsikaid ja et meie ei rikkunud oma vuajerismiga eriti lõvide intiimelu nauditavust.
Pilt on pärit delfst ja tegu on täpselt selle õige isalõviga.