Elu on ... elu

Kas ma jaksan?
Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata?
Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.

Ehk ma tahan viriseda.
Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik?
Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.)
Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. 
Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. 
Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. 
Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme.
Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. 
Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal.
Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.

Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?

Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. 
Ehk siis ei olnud tema masti tegelt.
Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. 
Nii et läheb jälle nagu alati.

Nõ-me.

Tegelt on kõik hea, eks?
Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. 
Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. 
Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.

A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. 
Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel.
Ilmad on imelised. 
Minu lemmikilmad.
Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes.
Mul ei ole valus.
Hing ei valuta. Pea ka ei valuta.  
Lissalt - väsinud.

Laip

On parem.
Sukeldusin töösse. 
8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.) 
Aga magama ei jäänud.
Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid. 
Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama???
Mandlid aitasid õnneks. 

Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis?
Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda. 
Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!

Kulge, ma ei taha süüagi teha!

Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi. 

Phmt on hästi.

Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi

AirHelp ei ole sinu sõber

Eilne päv oli kohutav. Muserdav. Lömastav,
Nii et nüüd teen selle kohta postituse, et keegi teine niimodi orki ei lendaks.
Lisaks kaeban Finnairile. Nagu mismõttes. Klienditeenindaja (läbi neti) minu aitamise asemel noogutab rõõmsalt ja laseb mul aga oma auku sügavamaks kaevata. 

(Ehk: kui ta oleks mulle öelnud, kuidas kirjaliku tõendi võtmine, et ma pole enam AirHelpi klient, on ajakriitiline küsimus ja ma pean seda Hästi Kähku Tegema, ma oleks tegutsenud oluliselt teistmoodi kui öeldes endale: "Ma tegelen sellega, kui "Arda tähtede all" läbi on.")

(Otsisin võimalust kaevata. Ei leidnud. Üldse, tänapäeval on hirmus raskeks muutnud firmadega kontakti võtmine mingil veebsaidil antud aadressil. Kui sa kontakteeruda tahad, pead rääkima klienditeendindajaga  või halvemal juhul robotiga - aga see on suht mõttetu, kui mu eesmärk on sellesama klienditeenindaja peale kaevata.
Olen ka sellest häiritud.
Kõlab minu jaoks nagu "me siin firmas ei ole inimesed, vaid reegleid täitvad masinad, sina ei ole meie jaoks ka inimene, vaid lihtsalt loll masin, mis reegleid ei tunne, ja kuidagi teisiti me sinusse ka ei suhtu.")

Aga noh, vähemalt on mu postitusel siis mingi muu eesmärk ka kui end välja elada. 

Sõnum: "Ärge usaldage kedagi ega midagi, mis teile kuskilt arusaamatust allikast tulnuna abi pakub! Ükskõik kui hirmul ja paanikas olete, ALATI kahtlustage, et abipakkuja teeb seda, et teie käest raha kätte saada."

Teisiti ja täpsemalt öeldes: "ÄRGE KAASAKE OMA LENNUKOMPENSATSIOONI TAOTLEMISSE KOLMANDAT OSAPOOLT! ERITI MITTE AIRHELPI!"

Krt, mul hakkab iiveldama, kui ma sellelle kõigele mõtlengi ... 
Ok, hästi lühidalt ja oma ahastust rohkem selgitamata kui niigi selge.

Kolm tundi pärast lennu väljumapidamist sain ma e-maili omaenda mailipostkasti. Seal pöörduti minu poole nimeliselt ja öeldi, et nad aitavad mul lennukompensatsiooni taotleda. 
Ja mina nagu viimane idioot täitsin lehel kõik vajaliku ära ja andsin digiallkirja. 

Esiteks: et kiri tuleb nimeliselt teile teie isiklikku postkasti EI TÄHENDA, et see on mingilt kohalt, kuhu te olete oma mailiaadressi ja nime teatanud. 
Kahtlustan lennufirmasisest leket, aga mul pole selle kohta tõendeid.

Teiseks: kui teile pakutakse abi asjas, mille osas te ainult arvate, et see on raske, aga pole ise proovinud, ÄRGE USKUGE. 
Lennukompensatsiooni taotlemine on lennufirmade (ok, ma tean ainult kahte, aga oletan selle üldise olevat) poolt sama lihtsaks tehtud, kui AirHelpi lehel sama eesmärgiga linnukesi teha.
Mingit vahet pole, ainult et AirHelp võtab 35% saadavast summast JA kui te nende klient enam olla ei taha,  ei saa ka taotlusesse parandusi teha.
Ehk kui kolm päeva hiljem taipad, et oot. "Prahasse on jah 1200 km, aga mul on ju tagasipilet ka! Kokku tuleb heldelt üle 1500!" Finnairi lehel saaks asja parandada, ent kui sa oled AirHelpi valinud ja siis nende teenustest juba ka loobuda jõudnud, parandusi enam teha ei saa, 

aga

see ei tähenda, et sa oleksid vaba Finnairist otse taotlema. Sama summat või rohkemat, vahet pole.

Finnair maksab ikka AirHelpile sinu taotletud summa ja sellega on nende kohustused täidetud. AirHelpil oli sinu nõusolek ja digiallkiri ette näidata ning et sa 12 tundi hiljem nende teenustest loobusid, ei huvita kedagi. 
Sa saaksid probleemi lahendada, enne kui Finnair AirHelpile väljamakse teeb, AGA see on ajakriitiline küsimus. Ehk sa pead saatma Finnairile AirHelpi KIRJALIKU TUNNISTUSE, et sa pole nende klient, enne kui nad väljamakse ära teevad. Kirjaliku tunnistuse nad AirHelpist annavad, kui küsida - kuigi ma ei tea, kas nad teevad seda väga ruttu, kui nad veel raha kätte saanud ei ole. Aga kui mitte küsida, ei saa kindlalt, seda ma tean.

Idee "aga ma pole ju nende klient, see väljamakse ei loe, varsti nad maksavad Finnairile raha tagasi ja ma taotlen siis" EI OLE KANDEV. 
Mitte midagi ei maksta tagasi. Kui raha juba liikunud on, on hilja veel midagi teha. 

Phmt on AirHelp ja teised taolised ei-tea-miks lubatud skämmettevõtted. 
Ja osad inimesed promovad seda skämmi rõõmsalt edasi, sest no tõesti: probleemideta ja kiire kompensatsioonisaamine. 
Et nad saavad kätte ainult 65% rahast, mille nad saaksid, teisel veebilehel samu innukesi kastidesse tehes umbes sama kiiresti, ei ole nende teadvusse jõudnud. 

Ok, mul läks halvasti. 
Ilmselt saan AirHelpilt veel kätte oma 250 miinus 35% ehk umbes 167 eurot.
Nad väga lahkelt ütlesid, et kuigi ma olen nende teenustest loobunud, nad võivad mulle ikka väljamakse teha. Ja enne 2 kuu möödumist planeeritud reisi kuupäevast nad nähtavasti seda pakkumist tagasi võtta ei tohiks.
Vähemalt kui nad püüavad normaalse firmana paista.
Nii et ootan natukene veel - on ju võimalik ime, et ma ilge rabelemise tulemusel leitud aadressil saadetud kirja (täiesti uskumatul nimega saajale, muide:7063966.4ea1f7738d7a5436. See ei ole näide, see ongi saaja nimi, mis ilmub aadressile info@airhelp.com kirja saates adressaadi nimena) tulemusel SAAN neid tegema tagasimakse Finnairile.
Äärmiselt ebatõenoline, aga ootan nädala või isegi rohkem veel. 

Igatahes: ärge tehke nagu mina. 
Tehke paremini ja targemalt. 
Lisan juurde ka netist leitud pildi nende õngitsuskirjast. 
Enda oma ma muidugi kustutasin ja enne, kui aru sain, et püha perse, mul on tõendeid vaja! oli kuu aega mööda läinud ja postkastis kustutatud kirjad igaveseks lahkunud. 

Kuram, esimest korda ajaloos tajun, et privaatsete andmete lekkimine ON halb asi. 
Kui kiri ei oleks tulnud otse minu mailiaadressile napilt 3-4 tundi pärast lennu ärajäämist, ma ise poleks elu sees mingit AirHelpi otsima läinud. 

Olen neid lühikesi poste juba kirjutanud ka

Nii et nüüd üks pikk vahelduseks.

Ma ei ole üldse kirjutanud Naiskirjanduse Seltsi suveseminarist. 
Mitte seepärast, et poleks midagi kirjutada ega ka seepärast, et pole mu jaoks oluline asi, aga ma tulin seminarilt koju ja kolmandal ööl sellest alates pidi juba toimuma "Arda tähed." Ei ole isegi rohkem selgitada vaja, eks ole.

Ma isegi ei loovkirjutanud sel ajal. 
Ei jaksanud, ei suutnud, varuakud olid ka tühjad.
Nüüd hakkan tasapisi pilti ette võtma. 
Vahepeal Dagmar kirjutas me ettevõtmisest ja laiemalt Naiskirjanduse Seltsi ideest ka. 
Täitsa hea kirjutis. Kuigi küsimus ei olnud mitte piisavas fuuga esinemises, vaid et fuugat üldse polnud. Kui Piret jaaks rääkis, et Türnpu kriitika oli, kuidas Härma kantaat "Kalev ja Linda" ei kõlba kuskile, sest pole fuugat, hakkasime kõik naerma. 
Tõsi, mina naersin seepärast, et mu ajus läksid "fuuga" ja "fagott" segamini ja ma naersin, sest mismõttes kantaadis peab fagotipartii ka olema?! 

Kui aru sain, et oot, "fuuga" tähendab midagi muud, oli ikka veel naljakas, aga mitte niivõrd, et häälega naerma oleks ajanud. 
Sest selle kriitikaga, kuidas sa kirjutad valesti, teistmoodi, kui õige oleks, olen ma harjunud. 

Minuga vahel ikka juhtub nii, et kaks sõna sulavad peas üheks ja on täiesti võimatu neid eristada. Nii on näiteks Mehis Heinsaare ja Meelis Friedenthaliga - olen vähemalt kümme korda püüdnud meelde jätta, kumb ja kumb, aga ei. Ei ole võimalik. Sama võimatu kui parema ja vasaku käe eristamine, enne asja läbi mõtlemata. 
Venomi ja poisoni eristamisega sain toime, kui keegi fb-s - vbla Taliesin - soovitas mõelda, et venom on see, mis veenidesse peab minema. 
Siis sain selgeks. 
Enne ma teadsin küll, mis neil vahet on, aga kumb on kumb, oli võimatu meelde jätta. 

Oot. Ma pidin Naiskirjanike Liidu suveseminarist ju kirjutama!

Ma ei kirjuta midagi asjalikku, olge nüüd. 
Kirjutan ENDAST.
Mul oli eelmise aasta seminarist hästi hea mälestus ja läksin ootusega, et seekord on sama tore. Miska olin esimese päeva õhtupoolikuks üsna pettunud. 
Olin muidugi ka sitaks kurnatud. Esiteks toimus seminar mu eluperioodi sees, kus olin "miks ma teen nii palju, mis mul viga on???" ja iga päev võtsin endast viimast ikkagi. 
Teiseks juhtus kuulmatu asi. 
Või noh, viimasel 15 aastal kuulmatu, enne ma hilinesin vahel kokkusaamisele näiteks kolm tundi - kui nagunii kõik mõnusasti kuskil kohvikus või kellegi kodus istuvad, kus mul kiiret. Minu hilinemise pärast ei pea keegi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks. 

Aga sinna naiskirjanduse seminarile viiva transpordi (auto, mida juhtis mu lemmik Brigitta Davidjants) juurde hilinesin POOL TUNDI. 
Ma ei ole enam üldse hilinejat sorti inimene.

Kõik oli välja arvestatud. Jõudnuksin kokku lepitud kohta umbes 10 minutit varem, ent rongis tuli meelde, et olin hambaharja ja -pasta kaasa võtmata unustanud. 
Pealegi ei olnud mul meiki, aga tegelikult ma tahan seda uute inimeste kohtumiseks peale. Umbes nagu sõjamaaling - mul tuleb raske aeg, ma kaitsen end, nägu värvides. 
JA mul ei olnud suitsu. See ei tulnud üllatusena, ma teadsin, et suitsud said otsa, lihtsalt mõtlesin, et kuskil linnas jääb mingi koht ette ikka, kust osta.
Ma ei ela seda üritust ilma suitsudeta üle ometi.

Olgu, lähen Balti Jaama turult läbi, Selverist saan hambaharja ja -pasta, suitsud ning kempsus teen meiki. Teen meiki enne poodi. Jään natuke hiljaks, aga olgu. See kümme minutit ei tapa. 
Kümne minutiga arvestasin, sest arvasin, et trammid käivad kogu aeg ja nende ootamine ei kuluta eriti aega. 
SUUR viga. 
Etteruttavalt olgu öeldud (ÕŠi, mu keskkooliõpetaja, lemmikväljend grammatikat õpetades), et seda kuramuse trammi ootasin 10 minutit. 10! See on ...
... 
...
... kaua, kui aeg piiratud.

Tegin meigi ära, olin täiesti graafikus. Kähku poodi ja siis minema. Võibolla jäängi ainult 3-4 minutit hiljaks!
Pasta, hari, maksma, üleliigsed asjad käest ära selleks ... oot, kus mu rahakott on?
Otsisin kotte läbi oma seitse minutit. Peab ju olema, mismoodi ei ole, ei saa ju olla, et ei ole, vaatasin valesti!
Ladusin kõik asjad käekotist välja ja teisest kotist ka omajagu. Võtsin omaks, et rahakotti pole.
Oot, aga mul pidi rahakott olemas olema, kui rongiga Tallinna sõitsin. Ma ostsin ju pileti! 
Kas ma mingis hullusehoos võtsin selle välja, kui kempsus meiki tegin? Või kadus juba rongis? Aga kui nad leiavad rongist omanikuta asju, nad viivad peajaama.
Olgu, lähen esmalt vetsu vaatama ja siis jaama kontrollima.

Kuram, et ma helistada ei saa. Poolel teel Keila jaama tuli meelde, et ma pidin hommikul ju Brigitta telefoninumbri telefoni panema, ent unustasin. Olin aga üsna kindel, et seda vaja ei lähe. Mis seal ikka.
Selleks ajaks polnud ma ju teadlik, et hambaharja- ja pasta kaasa võtmata unustasin.

Olgu, parem tegutseda, mitte nutta. Ladusin kähku asjad kottidesse tagasi, valmis riiulitele tagastama ka oma maksmata jäänud harja ja pasta - ja leidsin rahakoti jaki alt. 
Kergendus.
Ok, seitse minutit kaotatud, nüüd on juba kiire.
Maksin ja läksin infoletti suitsu ostma. 
Teenindajat ei olnud. Ootasin, et tuleb. Ootasin. Ootasin. Tasapisi taipasin, et seesama teenindaja, kes ekspresskassas järjest asju läbi lööb, peaks ka infoletti haldama. 
Kassasabasse lisandus üha uusi inimesi. 
Loobusin. 
Aga selleks ajaks olin nii närvis, et oleksin ikka kohe väga suitsu tahtnud.

Ma ei ole nikotiiniga väga hädas. Sõltuvus on, ent mitte hädaline ja kui elektrisigaretiga piirduma pean, mul kulub vast kolm kasutuskorda päevas. Saaks ka kahega toime tegelikult. 
Aga mulle meeldib hirmsasti suitsetamise rituaal. 
Ma ei suitseta kunagi kõndides, käigu pealt. Ma ei suitseta kohvi kõrvale ja hommikuti ei ole mul õieti üldse huvi.
Minu jaoks on sigaret aeg endale. Panen kõik muu pausile, olen natuke aega igast tööst ja ärevast mõttest eemal. Lõdvestan õlgu ja see on Minu Aeg. See on "ma ei kiirusta." Teen täpselt nii ruttu, kui mina jaksan. Ma ei tee paremini, kui suudan. Mina.
Samuti on see ühe tegevuse lõpetamise rituaal. Räägitakse, et ATH korral on raske ühelt tegevuselt teisele lülituda. Inimesed istuvad paigal, kõht väga tühi, aga ei ole suutlikkust minna kööki ja teha endale võileibu, sest võileibade tegemine on uus tegevus. Lihtsam on internetti läbi lugeda, veel mõnele mailile vastata, veel natuke aega endale uusi kõrvarõngaid otsida ja nälga kannatada.
Teed ühe töö ära, saad preemiaks uue töö?
Ei-ei, parem teha seda esimest tööd edasi, et uut tööd tegema ei peaks.
Suitsetamine on minu häkk selle olukorra vastu. Ma teen töö (duši all käimine, treeningharjutuste kompleks,  pesu õue viimine, koristamine) lõpus ühe suitsu. Preemia iseendale. Olen väga tõhus ja vapper olnud, nüüd võin suitsetada. 
Siis on olnud töö lõpp, preemia käes ja võib midagi uut alustada.
Kuigi vahel ma eksin sellega, et tahaks suitsu teha. Arvan, et mootori käivitab "lõpetame nüüd selle töö ja alustame pärast millegi uuega," kuid tegelikult häirib mind muu.
Nii et enne suitsetamist küsin endalt iga kord, ega ma äkki ole hoopis näljane või janune. Äärmiselt tüng on pärast teist mahvi avastada, et ei tahtnudki suitsu, tahtsin tegelikult hoopis süüa.

(Ma ei ole unustanud, millest kirjutama hakkasin. Aga peab ometi ütlema, et sel ühte töösse kinni jäämisel on ka hea külg: vaatan köögis, et tööpind on maru must. Võtan lapi ja teen tööpinna puhtaks, ent lapp ei ole veel nii räpane, et seda pesema peaks. Võtan aknalaualt ka siis tolmu ära. Selleks tuleb asju mujale tõsta. Noh, kui juba, siis juba, laon kõik asjad mujale. Asjad on juba mujal, nii et pesen vahepeal lappi ja pesen aknalauda edasi. Kui aknalaud puhas ja asjad sinna tagasi pandud, tõden, et ega külmkapipealset ei ole ka ammu koristatud. Kui sinna asju panin, märkasin. 
Ja lõpuks on kogu köök puhas.
Sel heal küljel on aga oma halb joon =P Järgmisel korral, kui mõtlen, et midagi peaks koristama, tuleb meelde, mida see tähendab. Mitu tundi tööd. Parem ei alustagi.
Selle vastu on mul ka häkk: "Teen selle hästi natukese ära. Kui see natukene asja on tehtud, rohkem ei pea, kui just väga ei taha."
See tähendab, et luban endal teha vähe. Panna pidurit, kui asi kisub liiga kurnavaks. Õudselt aitab.)

Ühelausega =) 
Selleks ajaks, kui olin juba hiljaks jäänud, olin nii ärritatud, et tahtsin oma preemiat raskuste ületamise eest.
Nii et läksin üle jaama R-kioskisse, ostsin oma suitsud ja kimasin tagasi trammipeatusse teistpidi üle jaama. 
Tabloo ei töötanud. Ootasin natuke ja mõtlesin siis, et kuradile. Tahan suitsu!
Tegin ära oma suitsu ja tramm ikka ei tulnud.
Ootasin veel.
Tuli number viis. Mingi uus värk, minu ajal oli Tallinnas neli trammiliini. No - proovime!
Läksin peale, aga küsisin esimeselt inimeselt, kes mu ligi, kas see tramm läheb bussijaama? Inimene vaatas must tuimalt mööda. Astusin järgmise juurde. "Vabandage?" 
Mees ei vaadanud mu poolegi. 
"See ei lähe," ütles noor naine ülejärgmiselt istmelt. "Number kaks läheb. Võite järgmises peatuses maha minna ja oodata." 
Nii et läksin järgmises maha ja ootasin.
Ja ootasin. Brigitta ei helistanud mulle - õnneks olin oma numbri ka kirjavahetusse pannud, nii et ta saab mulle helistada ja küsida, kus ma olen.
Ilmselgelt polnud ma veel piisavalt hilinenud selleks. 
Ootasin. 

Viimaks tramm tuli, paari minuti pärast helistas Brigitta ja pooletunnise hilinemisega olin ka autos ning sõitsin seminari poole. 
Kaks ülejäänud sõitjatest oli mulle enam-vähem võõrad ja kolmas ei meeldi. Mitte loojana ega isegi mitte inimesena ebameeldiv. Tundub täitsa talutav. Ent ma tundsin eelmisel aastal temas kohe kaasautisti ära ning kui ta esimesena ööbimiskohta tõmbus ning mina teisena sinna läksin ja lõbusalt mainisin, et ma saan tast aru, meile, autistidele, on ikka seltskonnakoormus väga väsitav, heitis ta mulle jäise pilgu ning ei rääkinud minuga sestsaati enam ühtegi sõna.
Muide, ka seekordsel seminaril mitte.
Ega autos.
Ilmselt riivas autistiks nimetamine temas midagi väga olulist ja ta suhtus minusse edaspidi nagu õhku. Mispeale mina leidsin, et nojah, inimesega, kes arvab, et "autist" on halb sõna, ei ole mul ka midagi peale hakata. 

Ehk autosõit oli vaimselt väga väga väsitav ning seminar, eks ole, pärast seda alles algas.

Esimene päev ei olnud üldse mu lemmik ja ma isegi imestasin, et kuram. Miks eelmine seminar mulle nii toredana meelde on jäänud siis?
Magasin öö ära ja hommik oli imetore. 
Terve teine päev oli imetore. 
Meenutasin eelmist korda ja kuram. Siis oli tegelikult samamoodi. 
Et üritus mulle nii meeldivana meelde jäi, tuli sellest, et mulle meeldis teine päev. See, kus ei olnud enne transporti ja uue kohaga kohanemist ja kõiki inimesi olin ka eelmisel päeval juba näinud. Polnud tapvat väsimust. Oli tore.
Kahju, et üritusi ei saa alustada saabumise teisest päevast =P Alati on vaja ikka kohale ka saada enne.

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

60%

Võtsin end kokku ära.
Täna puhkan terve päeva!
Ehk olin hästi täiskasvanulik ja tegutsesin oivaliselt. 
Hommikul oli sitt olla. Mitte midagi toredat ei tundunud tulevat. Üritasin välja mõelda mingi toreda asja. Ükskõik mille, mis täna saabub.
Halb oli mõelda kõige peale. Seda ja toda ja siis veel seda ja siis veel toda ja peabpeabpeab.
Kogu päev tundus jube. Hommikusöögiks PEAB ära sööma selle 50% alega ostetud panna cotta ja ja ... KÕIK oli kohustuste rida!

Siis, teinud kindlaks, et mul on ängistus tuleva osas, kirjutasin kaaskorraldajale, et võtan päeva vabaks. Mitte et sellest tegelt midagi muutuks. Mitte et peaks teada andma, ega ta mu boss pole.  

Aga teadaandmine aitas hirmsasti. Enda ametlik vabastamine tänase päeva tööst.
Nii hea oli olla. 
Nii kuramuse hea, et imesin tolmuimejaga väga põhjalikult tolmu, käisin duši all, poes, tegin putru (poeg oli öösel panna cotta ära söönud, jee!), koristasin vannituba, vahetasin linu, panin pesu pesema, värvisin keemiliselt kulme --- aga vist ei suuda end ujuma minema sundida. Kui teleportida saaks, kohe läheksin. Ent teekond jõe äärde on "peab" ja ei. 
Ei tule ära.

Igatahes olen juba teinud rohkem asju, kui päevas ette nähtud. Ainult kirjutamata on veel 136 sõna, ent see on natuke ja lõbus ka, nii et see ei loe.

Kell on pool neli. 
Muidugi, halb asi on see, et olen tuhinas "ma ei pea seda tegema!" nii palju teinud, et väsinud ja jõuetu ja midagi rohkem teha ei tahagi. 
Ujuma ka teleportida ei õnnestunud.
Arvan, on aeg keskenduda selle, kui tubli ja kasulik ja enda eest hoolitsev oli see päev vaimselt vabaks võtta. 
Ja pesu välja viia. 
Mhmh.

See on see "puhatud päev". Päev, kus ei tee midagi seepärast, et peab, vaid ainult seepärast, et tahan. 

Tegelikult ma tahan muidugi ka neid peab-asju teha. Kuid seal on tulem nii kaugel, et ei motiveeri positiivselt. Ainult negatiivselt: kui ma seda ja seda ja seda ja seda ja seda ja seda ei tee, miks ma seda mängu siis üldse teen?! Ma ju ikka perfektset!

Huvitav, et igal muul alal kui Tolkien ma suudan tõdeda, et tehtud on igatipidi tähtsam kui täiuslik. Aga Tolkieniga on nii, et ma ei hakka tegemagi, kui pole enam-vähem kindel, et täiuslik välja tuleb. Mitte mingit 60%, 98% minimaalselt. 

Et ma põlen niimoodi kiiresti ja kindlalt läbi?
Oi, milline uudis!
Kes oleks küll seda arvanud?!
Ja ikka ma mõtlen: oh, see nii väike asi, saab tehtud küll. 

Muidugi, ega ma 60% ka kirjuta. Tegelikult. Minu lapsed, ma annan neile endast kõik ometi!
Ja ...
Olgu. Teatud pilguga vaadates ei tee ma midagi peale kodu korrashoiu 60% peal. 
Kuigi kui ma teen süüa sageli 50% allahinnatud toodetest, äkki see aitab üldist söögitegemisel käigus olevat % alla tuua? 
Ega ma 100% sinna nagunii ka pane. Mingi 80 üldiselt. 
Näiteks ei koori ma kartuleid koorest puhtaks, vaid umbes 80%. Pesin mulla maha, võtsin enamiku koort ka, sobib. Läheb nii ahju- kui potirooga.
Ja kolme eseme kaupa nõudepesu on ülihea idee olnud. 

Õigupoolest kirjutan ju ka siiski ainult 200 sõna päevas endalt nõudes. Et lõpptulemus peab saama nii hea, kui suudan, ei muuda, et ma ei pane iga päev endast kõike sisse. 
Kuulge, tegelikult on päris hästi.

Aga siiski. Mu sees on isik, kes tahab teha maksimumi, ja kui ma teda jõuga kinni ei hoia, ta lõhub mu ära.

Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida!
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh.
Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne. 

Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole eriti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus kogemusnõustajatele on kallis, seda nad ei saa pakkuda. Linna sotsiaalteenuste värk. Aga oleks samas vaja kedagi, kes oma eluga hakkama saab.
Vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old, muuhulgas ka see, et mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!

Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 

See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja!
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."

Ökonoomne aja- ja energiakasutus vä?

Jube kiire on. 
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.

Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. 
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?

Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. 
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.

Poeglaps läks tööle. 
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha. 

***

Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada. 

Just kukkus üks asi veel turjale. 
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. 
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. 
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. 
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta. 

Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 
21 veel.
Tehtud. 
Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest. 

Korras vist

Sain tööd. 
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks. 
Huvitav, kas 
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti. 
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on tore ikkagi.

Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.

Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki. 

Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?! 
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P)
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.

Ja mälu ei eksisteeri. Eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.

Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?

Teooriad

Maisaagi kunagi terveks. Nii jääbki alatiseks. 
(Tunne on siuke, onjo. Igavene praegu.)
Eile käisin ujumas. Sest peab ju proovima, kas jaksan, muidu ei tea. 
Noh, pool tundi tunni asemel, kaks sprinti 6 asemel, väga läbi, täna annavad lihased tunda. 
Ja sinna ma ei jooksnud kõndimispausidega, vaid ainult kõndisin. 
Ei, selge. Ma ei saagi kunagi terveks. 

Vähemalt sain eile helistatud loomaarstile, tänaseks vaktsineerimisaeg, nüüd juba vaktsineerimas ka käidud. 
Ainult kaks - ok, ligi kolm - nädalat hiljem, kui pidanuks. 
Jee mina. 

Muidu: mõtsin ärevuse üle. 
Sain, et ega ei ole nii, et mul ei ole ärevust. 
Miks ma kogu aeg üle pingutan, teen asju rohkem, kui jaksan, isegi kui hädasti vaja pole - ma hoian end ärevusest eemal. Kui mul on kõik graafikus ja kindlaks määratud, kui palju tegemisega piirdudes on ok, olen ma rahulik. 
Või kui rohkem teen.
Kui asi läheb natukenegi (numbriliselt siis, isegi mitte sisuliselt) plaanitud graafikust välja, lähen närvi. Ärevaks, nagu nad ütlevad. Kui juba on nõnda juhtunud, hakkab kõik häirima. KÕIK. Miks Goodreadsi andmetel "Teistmoodi tavalist" nii vähe loetud on? Ma pidanuks saatma Mart Juurele. Ma pidanuks saatma mõnele naisarvustajale, keda tunnen - vbla mitte Sveta Grigorjevale, aga no ... kasvõi Epp Petronele! (Mul ei ole enam raamatuid, mida saata, nii et puhtteoreetiline põde.)
Jaah, mul on käsivarrel: "Ära põe!"
Ikkagi kraabib veidi. 
Miks (tsenseeritud)?! Äkki ma peaks midagi teisiti tegema? (Kuigi ma tean, et on parim, mis üldse praegu olla saab, sest /tsenseeritud/.) 
Häda ja viletsus ja kõik on halvasti. 
Lihased taandarenevad! Lamotrigiin mõjub kuumahoogudele vähem! (Olen ma üldse maininud, et see aitab megalt? Hakkasin suuremat annust lamotrigiini võtma ja oi. Nii palju parem. Praegu phmt selle järgi, et oot, kuidagi rõvedalt tuline tunne on, kõik kuumab, tean, et aa. Tabletivõtmisaeg!)
Ma peaks lugema! (Ei, ma ei saa lugemise eest palka.) Ma peaks raamatukluppi minema, seal sõbralikuna tunduma ja siis oma raamatuid tutvustama, saaks lugejaid juuurde! 
Häirun isegi sellest, et Poeglaps ei ole viimasel ajal eriti jõuksis käinud ja sööb mingi 3x vähem. Ma pean leiva külmkappi panema, et see halvaks ei läheks! Kindlasti läheb juust varsti hallitama servast, peaks mingit pirukat tegema, et ta ära päästa, aga seda Poegaps ju ei söö, pean kõik ise ära sööma! Oh, kus ma jään ...

Muide. Hakkasin mõtlema. Neuroerilisuse teemadel lisaks ärevusele veel selle üle, et oot. 
OOOT!
Tegelikult on kõik lahedad inimesed, keda ma tean, mingit pidi neuroerilised. Viimseni. Ok, ma tegelt omateada ei tunne skisofreenikuid või muidu VÄGA teistmoodi inimesi, aga selgelt kõik lahedad on neuroerilised. Ma ju näen. Tunnen pisiasjad ära. Muidugi mitte kõigil kõik, aga kõigil mitu.
RDS-RSD ehk võimetus mitte-välja-teha ja samas kiituse järgi sirutumine nagu lill pöördub päikese poole. Loomaarmastus. Vajab vahepeal üksindust. Võib vahel kallata mind üle infoga, mis mind ei huvita, isegi kui ma talle ütlen, et mind ei huvita. Koos on hea vaikida. Tundlikkus toidu teemadel. Kiiksuga huumorimeel. Meeletu pühendumus vaheldub mittemidagitegemisega, üldse ei jaksa. Vastumeelsus "kerge vestluse" suhtes.
Muide, KÕIK suitsetajad, keda ma tean, on ATH-d. Mõned AuTH-d.
Põhjalikkus. Suutmine end igasugustest "normaalsetest" olukordades läbi suruda ja pärast ollakse täiesti omadega läbi. Seikluslembus. SeiklusJANU. Olematu ajataju. Ütluste otsetajumine - sõnasõnalisus. (Tükk aega arvasin, et mul seda pole, ma saan ju aru kõnekujunditest ja irooniast? Siis avastasin, et ohoi. Olin teinud vastupidise vea - kui inimene ütles midagi erakordselt lolli, eeldasin, et see on sarkasm. Avastus, et enamasti mõtlesid nad seda tõsiselt, oli uskumatu, uskumatu, USKUMATU - ok siis. "Inimesed on lollakad." Aga sõnasõnaliselt olen ikka asju võtnud. Kui vanaema mulle ütles, kuidas ta on alati teadnud, et ma olen üks sita iseloomuga tüdruk, ma võtsingi seda otse. Et ta on kogu mu elu minu kohta mõelnud, et ma olen sita iseloomuga ja nii ta minust mõtlebki.
Siiamaani on raske uskuda, et vbla ma siiski meeldisin talle vahepeal.)

Samas ei ole kõigil neil lahedatel inimestel sugugi diagnoose ega isegi probleeme. Jah, mu poeg on meeletult valiv toitudega, jah, ta ei saa sirge näoga väljendatud sarkasmist aru, jah, ta on äärmiselt põhjalik, kui millestki huvitub. Aga tal ei ole PROBLEEME neist millegagi.
Või nt notsu. Või nt mu parimad sõbrad. 
"Häire on, kui häirib", aga neid ei häiri. Nii et - häiret pole.
Ja teate: neil kõigil, kel häiret pole, on väga armsad toetavad pered olnud. 
Mitte enam-vähem okeid pered, vaid head pered. 
(Mu Tütarlapse pere ei ole sama, mis Poeglapse oma. Esiteks temaga ma alles õppisin ema olemist ja kuigi osad asjad tegin paremini, "minu lapsel ei pea kunagi olema tunnet, et ta vanemal on kama, kui tal on halb," "minu laps ei pea kunagi tundma, et tema esinemised ja konkursid on ainult tema asi ja kedagi ei huvita - kui ta just ei võida," osasid murekohti lihtsalt ei närinud läbi.
Ei teadnud, et vanem võib ka lapse poolel olla, kui laps on halvasti käitunud. Mitte mõttes "see oligi õige, sa tegid hästi," vaid lapsega rahulikult rääkides ja üritades aru saada, mis probleem tal on, et oli vaja selline halb asi ette võtta. Ja kui ma juba targem olin, jäi ta PR hoopis mu ema juurde elama ning kuigi ma olin eemaoleva lapsevanemana nii hea, kui oskasin, enamasti ta siiski elas mu ema ja tema mehega ju.)
(Jaah, Tütarlapsel on ka mõlemad diagnoosid, nii autism kui ATH. Nii head eeldused - ja 0 energiat, et nendega midagi teha.)
Miska püstitan teooria, et ATH-d ja autistid saavad enamasti tegelt traumadega toime, kui neil on kodus hea ja turvaline olla ja nad saavad seal hoitud ja hellitatud.  Aga kui pole, saavad üpris vähesed ühiskonnaga täielikult hakkama.
Ehk see on koht, kus neuroerilisus muutub või ei muutu probleemiks. 
Jaah, see on: "Ma tunnen 18 inimest, kes enam-vähem antud ideega klapivad ja vbla mõni tegelt ei klapi, ma ei tea nende perekonnast midagi - aga vbla on see tõsi."
Ei ole: "See ongi tõde!" 
Aga seda teooria ju ongi. Kontrollimata idee, et vbla on nii.

Jeebus, ma pean täna veel füsioterapeudi antud harjutusi tegema. Mäletate - nagunii ei mäleta - reievalu. 22. nov hakkas ja siiamaani tuleb, kui kiiresti käin. 
Nüüd on harjutused, mis vbla aitavad.  
Kui üldse ei jaksanud, jätsin nad tegemata. Eelmisel nädalal ei teinud. Nüüd hakkasin jälle. 
Mitte et jaksaksin. Aga need ei ole tegelt RASKED. Raske on aint pihta hakata - ja seda vastumeelsust alla suruma olen ammmu õppinud. 

Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P