Habinal

Jälle see hetk (tavaliselt on selline "hetk" mõne päeva pikkune), mil on tunne, et ma TEENGI tegelt keskpäraselt, OLENGI suht mõttetu päts, OOTANGI liiga palju ja on täiesti võimatu olla teistele arusaadavalt oivaline, sest kõik nähtavad atribuudid on mul ühiskonda vaevu sobivad.
Kusjuures ometi on mul pidevalt nii palju raha, et visata minema mõttetult aknalaual vedelevad pastakad, mida keegi ei kasuta, või tellida kolm paari ühesuguseid kõrvarõngaid (sest nagunii kaotan jupikaupa ühe ära ja siis jälle ühe ära jne) või päriselt olla "hm, ma peaks seda sügavkülmikut tühjemaks sööma, muidu ei ole enam ruumi!"
Ehk tegelikud atribuudid ei loe. 
Lihtsalt enesetunne on siuke ... blöäh. 

Natuke on see seotud sellega, kuidas ma siin kogu aeg kurtsin, kui jube ja kui koormatud ja ma ei suuda enam jne - ja nüüd on see kõik möödas. On puhata saadud. Võibolla olen haige (mõned tunnused räägivad selle kasuks, aga pole kraadiklaasi üles leidnud, et kontrollida) ja mul pole kõige selle õuduse järel mitte "saavutus, oo, dopamiin," nagu neurotüüpsel, vaid "kõik vunki andev ja läbi raskuste tähtede poole lükkav on nüüd otsas, kukkumine ja augu põhi ja miks ma seda kõike tegin üldse?"

Raamat, mida kirjutan, tundub mõttetu. Jaa, ma tean, mida tahaksin teha, aga kus on praegu käimas olevas tegevuses õhkkond? Ahistav ja meeleheitel tunne on olemas, ent et tegelikult on ikkagi argipäev ja pesu tahab pesemist ja uued näod ühisköögis hakkavad tuttaks saama ja mismõttes on korraga õli ja sool väljaminekud, millega arvestada? Miks mu peategelane leiab kogu aeg muud tegemist ja mõtleb oma sõjapakku läinud pojale ja vangis olevale kaasale kord lehekülje sees vbla?
Ja üldse, tegelaste dialoog võiks olla vähem aus. Inimesed ei paiska kogu aeg tõtt suust välja, nad keerutavad, jätavad rääkimata, valetavad - aga ma peaksin seda tehes ju loo VEEL pikemaks ja keerulisemaks kirjutama?! Jõuaksin VEEL aeglasemalt edasi?! 

Mõttetu, mõttetu ...

Selle Finnairi tüübiga leppisin mõttes ära. Tõesti, tema töö on anda mulle infot, mitte hoida mu kätt ja õpetada, kuidas paremini saaks. Minuga tegelemine on talle TÖÖ, mitte eluviis, ta ongi päris inimene töövälisel ajal, mitte tööl. Mhmh, muidugi.
Seejärel saabus Eesti analoogiga täpselt samasugune kogemus. Ehk ma lugesin tudengite õppetoetuste süsteemi kohta, sain valesti aru ning saatsin karjatuse lisainfot andvale leheküljele. 

See juhtus laupäeval ning pärast karjatust mõtlesin välja, milles probleem. Ma arvasin, et maksimumtoetuse saamiseks tuleb pereliikme kohta saada kuni 189 eurot sissetulekut ja mul jooksis juhe sirinal kokku, sest kuidas sellise sissetulekuga üldse võimalik elada on? 189 inimese kohta kuus?! Ma olen isegi kesktasemel toetuse saamiseks liiga rikas v???

Siis saabus taipamine.
Aa, see kuni 189 on sissetulek pärast tulumaksuvaba sissetuleku mahaarvamist! 
Aa, kõik, mis tulumaksuvaba miinimumi sisse jääb, on arvestusest väljas, ja minu töövõimetoetuse pealt nagunii tulumaksu ei arvestata. AAAAA!
Kuid selle "toetuse saamiseks tohib ainult nii vähe teenida???" pealt saatsin õppetoetuste kohta käivat infot andvale aadressile emotsionaalse kirja.
Täna sain vastukirja. 

Tere!

Vajaduspõhist õppetoetust makstakse tulumaksuga maksustatud sissetuleku alusel. Nüüd algaval õppeaastal võetakse arvesse 2025 aasta sissetulekut. Taotlusi saab hakata esitama alates 01.09 ehk siis homme ja taotlusel on andmed eeltäidetud. Palun vaadake need üle, kas on korrektsed ja siis saab taotluse kinnitada. 
 

Üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta	kuni 189,1 eurot	189,11 kuni 378,19 eurot	378,2 kuni 756,38 eurot
Vajaduspõhise õppetoetuse suurus	440 eurot kuus	270 eurot kuus	150 eurot kuus

Tabelis on välja toodud sissetulekute vahemik ja sellele vastav toetusemäär. Kui aga tõesti on nii, et taotleja saab tagasilükatud otsuse, siis on tal võimalik esitada oma kooli juures vajaduspõhise eritoetuse taotlus. 

Ehk palju õnne!

Kui ma ikka ei saaks aru, et see toetuse saamiseks arvestatav rahasumma leitakse tulumaksustatava sissetuleku pealt, ei annaks ka see kiri mulle selgitavat infot.
Kujutan ette, kuidas ma seda saades närvi läheksin ja tahaksin lauaplaati närima hakata, nutaksin ja ei suudaks mõista, mis maailmas ma elan, kuidas sedasi saama. Miks nad korrutavad mulle, kuidas saab, kui ma saatsin neile kirja, et ma ei suuda uskuda, et mu poeg oma kahe-inimese-peale-üks-töövõimetoetus sissetulekuga ei saa õppetoetust isegi keskmisel määral??? Miks nad ei ütle mulle vähemalt, et see seadus on 12 aastat vana ja tollest ajast saati pole toetusi tõstetud või muud sellist arusaavat ja empaatilist?! MIDA?!

Nüüd ma tean, mis info mul puudu oli ja millest ma aru ei saanud. Aga kuidas on võimalik, et too õppetoetuste kohta selgitava info andja minu arusaamatuse põhjustest aru ei saanud? Kas ta on loll v? Mida? 
Aa, ta teeb tööd. Ta ei ole tööajal inimene, ta ongi masinlik. 
Aa, see ongi normaalne, et töötaja ei ole inimene. 
Too sündmus on ka seda arvestades ok ilmselt. (Sündmus on kirjeldatud postituse lõpus.) 
Töö ajal ei oldagi inimene?!?! See ongi üldine norm???

Ja mina olen mingi imelik, et mu meelest peaks inimene olema kogu aeg, kellaajast ja ametinõuetest sõltumatult. 
Mina oleksin. 
Mina olin. Nii palju, kui ma üldse päevatööl käinud olen, olin ma kogu aeg inimene. 
Mulle on, muuseas, absoluutselt arusaamatud olnud teiste õdede või hooldajate või arstide(!) kirumised, et jälle siuke ja siuke patsient, jälle tahtis seda ja seda, lollakad.
Kui ma perearstikeskuses töötasin, kõigil teistel õdedel oli suhtumine: "Vihkan registratuuris istumist ja telefonivõtmist, tuleb muudkui lahke ja sõbralik olla, kuigi tegelt tahaks persse saata!"
Tegelt nad ütlesid "puu taha saata". Nad ju viisakad inimesed ikka.
Aga nagu - inimeste soovid on arusaadavad ju? Ise ei tahaks seda ja toda nende olukorras v? Muidugi ma seletan, kuidas haige lapsega toimida või mismoodi saab retsepti pikendada, kuigi inimene on mulle juba tuttav helistaja jälle sama probleemiga. Kui ta mu seletusest eelmisel korral aru ei saanud või seda ei mäleta, ma ei ole ometi tema peale kuri seepärast. Mul on tast kahju hoopis. Tahan ju aidata nii, et sellest abi ka oleks!

Muidugi, vbla seepärast ma ka nii hullusti ära väsisin päevatööd teha üritades. Ma käisin tööl 3 päeva nädalas ja olin kogu aeg nii väsinud, et mitte midagi muud teha ei jaksanud.
Tegin ikka, sest arvasin, et pean jaksama. Kõik ju jaksavad!

Ainus kord, kui ma sain klient-patsiendi - õieti temaga kaasas olnud mehe - peale pahaseks, oli siis, kui tuli malbe kena blond naine murtud jalaga ja uuris, et kuidas see ümbersidumine peaks käima ja millal seda tehakse. Temaga oli kaasas mees, kes kärkis, paukus ja sõimas, kuigi ma ei teinud midagi valesti ja naine sai nõustatud. 
Naine olevat jala murdnud trepist kukkudes. 
Ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas ta päris ise sealt trepist kukkus. Läksin igaks juhuks ka naise arstiga rääkima. Ta ütles, et on dokumenteeritud, kui naine peaks mehe vastu kaebuse esitama, siis info on olemas. 
Aga mul siiamaani kripeldab natuke, et ma sellele naisele vaikselt ei öelnud või talle koju ei helistanud (ilmselt leidnuks kuidagi ta andmed ja numbri, ma ei mäleta enam, kuidas see käis lihtsalt) vms, et kui mees ta vastu vägivaldne on, on kaebamine mõttekas ja vajalik ja ta ei pea leppima. 

Izver, jälle ma jõuan teisepere lehma poegimiseni, kuigi hakkasin kirjutama aiaaugust.  

No mis teha.

Aga tuju, muuseas, läks paremaks. Ma ikka ei ole mõttetu päts, ma armastan inimesi rohkem, kui tavaline on =)

Selline uni

Disclaimer: teema, millel ma ei ole väga avalikult rääkinud

Ma nägin Mikku unes. 
Mitte väikese läbiastumisetüüdina, vaid pikalt, põhjalikult detailselt.
Ta ei olnud päriselt Lihula tulistaja. Midagi muud oli juhtunud - ma isegi täpselt ei tea, mis - unenäos teadsin - aga inimesed surma ei saanud, ainult loomad. Ja ta oli sellepärast vangis, aga mitte väga kaua, ja kui ta siis välja tuli, elas mu vanemate tühjas magamistoas (kus tegelikult elab mu tütar).
Oli alla võtnud, juuksed pruuniks värvinud, habeme kasvatanud. Aga ta oli ikkkagi sama Mikk. 
Me rääkisime. Ta oli enne oma selle maailma Sündmust mulle purjuspäi helistanud. Millegi peale, mis ta tookord telefonis ütles, ma hakkasin naerma, aga pärast mõtlesin, et oleksin võinud ka nutma hakata. Oleks äkki Sündmuse ära hoidnud. 
Aga läks, nagu läks.
Ta imestas, et ma kooli ära suutsin lõpetada, ja ma üritasin talle seletada, kuidas ma sellest hoolimata ei saa õena töötada. Et ma ei suuda mitte mingeid käelisi toiminguid sooritada. 
Ta üritas mulle selgeks teha, et saab töötada ikka, ei saanud aru.
Talle endale leidi parajasti meedikuna töö. Me kursavennad panid paar vagunit liikuma ja Mikk saanuks phmt lausa valida.
Mu ema kommenteeris tagaselja, kuidas kohe on hoiak teine, enesekindlam, kui töö olemas.

Päras rääkisin veel Mirjamiga (ka meie kursaõde, Miku hea sõber). Ta unenäos oli samuti kõhnem ja kaunim, sama otsekohene kui päriselus, ka õena tegev. Mida ta päriselt muidugi ka on.
Ma rääkisin, kuidas Mikk elab mu vanematega koos praegu, et ta leidis töö, et ta on mulle ikka Mikk, mitte "see mees" või kuidagi veel eemalehoidvamalt. Mirjam noogutas. Tõdes, et talle ei ole see Miku-teema kerge. Ei oska suhtuda. Ja siis kuidagi jutu sees pillas, et mina muidugi saan hakkama, ma mõtlen nii isemoodi, minu luuletused on teda palju aidanud, ja mul oli mokk päris töllakil seepeale. 

Unenäos olin ka sellest Miku ärapööramise-hetkest šokeeritud, aga suutsin selle talle samas andeks anda ja mitte süüks panna.
Päriselus oli suhteliselt samamoodi. 
Ainult ta oli pärismaailmas muidugi vanglas, kui ma tema üle mõtlesin ja mõtlesin. Mõtlesin algul saata talle oma uue raamatu (kui see kord ilmub - jah, SELLE raamatu), aga siis tuli ette, et seal on üks tema põhjal kirjutatud tegelane, ja vist ei tasu.
Siis tappis ta end ära ja kogu teema lahenes. 
Ma käisin tema matustel rääkimas. Siiamaani olen päris uhke. 
Sest matusekõned olid täpselt sellised, nagu halvas mõttes oodata võinuks. Räägiti sellest, kuidas ta oli hea isa ja hooliv sõber. Kuidas "saatus võttis ta ära". Mainiti jutu sees ka, kuidas ülestõusmine ja elu ja parem paik.
No ja siis rääkisin mina.
Kes kõige lõppu kirjutab jne.
Ma rääkisin sellest, et ma ilma pealgi ei usu, et Mikk oli halb inimene - inimene, keda mina tundsin ja kes minuga suhtles, hoolis kõigest liiga palju , mitte liiga vähe. Talle läks kõik korda, iga ebaõiglus, iga ebaloogilisus, ja ma mõistan, kuidas ta sellise karika peale ühel hetkel ära pööras, katki läks.
Ja et on hea asi, et valu saab otsa. Valu lõppemine ei ole "kurb lõpp", see on õnnelik lõpp. 

Laias laastus see oli mu jutu sisu. 

Pärast need kursavennad, kes mu sinna kutsusid, ütlesid midagi. Õigemini üks ütles, et hästi, täpselt ja tabavalt rääkisin, ja teine surus mu kätt. 
Rohkem ei öelnud keegi midagi. 
Nii et ma siiamaani olen päris uhke. Kuigi natuke kurb ka, sest ei tulnud üleüldist: "Sa tegid õiget asja, meil on nüüd parem."
Võibolla selle kõne eest sain ka selle alternatiivmaailma-unenäo. 
Siiamaani olen veidi kurb ikkagi. Et noh. Ma ju andsin oma parima. Kas see, mida ma ütlesin, polnudki õige ja hea? Kas sellest ei olnud siis abi? Kas see siis ... kas ma siis ...
Aga unenägu oli tõeliselt tore. 

Üldiselt on postitus muutmata, mõned vead parandasin. Las ta nüüd siis ripub siin.

Kehaliselt

Mul on külm ja halb.
Väsinud, selgelt.
Totoro käitus täna nii halvasti õues, et ma ei läinudki temaga jõe äärde. Käisin poes ära ja tulin koju. Mis mõttes ma teel poe poole pidin teda neli korda mitte lihtsalt ohjeldama, vaid oma jooksu katkestama ja ta pead käte vahel hoides "EI! Kui ma ütlen EI, sa kuulad!" kinnitama ja neljandal korral ta päris pikali väänama, sest oli vaja haukuda ja üritada eemale hüpelda, kuigi endal rihm kaelas ja ma juba kuri!

Aga neljapäeva hommikul räägin Terevisioonis NaNoWriMost ehk romaanikirjutamiskuust ja kuigi "kuu ajaga romaan" on TÄPSELT see, mida mina ei taha ega üritagi teha, telepurki pääsemine on tähtis. Sest igasugune reklaam on hea reklaam ja võibolla mõnele jääb jälle mu nimi rohkem meelde. Äkki ostab või laenutab raamatukogust mõne mu raamatugi?
+ ma saan mõelda, mis selga panen!
Mitte midagi liiga normaalset. Kammaan. Kui mul on eelis mitte olla normaalne, pole ju vähimatki mõtet seda rõhutamata jätta.

Vahepeal magasin. Hirmus külm lahkus kerest, elu taas elatav.
Väsimus? Ikka alles, aga mitte enam nii "kõik süsteemid lülituvad välja, oht, oht!", vaid lihtsalt pehme ning aktiivsusvaba olek.
Oletatavasti oli Totoro nii vastik, sest tal on kõhu täis söömisega ikka veidrad suhted. Koerakrõbuskeid sööb ta näiteks siis, kui ma serveerin neid segamini supist välja õngitsetud või tooreste kontidega, muidu võivad kausis oodata, teda ei huvita. Ja kuna minul on samas "kui kausis on toitu ja ta ei söö, pole ta järelikult väga näljane", läheb ta vahel (loe: täna läks, aga seda on vähemal määral olnud ka enne. Kui kunagi kutsikakoolitusel käisime, oli seal süsteem, et koer peab saama ainult poole hommikusööki - ja minu koer oli seega eriti pättust täis ja sõnakuulmatu alati, kuni mainisin seda treenerile ja ta oli: "Las ta sööb siis kõhu täis, tal ei ole maiuse järgi minekuga vist probleeme") suht pöördesse.
Või ei, krt, mu varbad ikka külmetavad.
Sussid, sussid on siis teema, eks?
Ühtlasi kraadisin.
37.
Nojah.
Umbes selline tunne oli ka. See väsimus on TEISTMOODI.
Mina: iseendaasjatundja.

Isver, ent see Terevisioon on ju nii hommikul, et phmt öösel veel?
Oeh ja aeh ...
Aga noh - ühekordsete sündmustega saan hakkama, isegi kui need on täiesti hullumeelsetel kellaaegadel ja sisaldavad uusi inimesi ja kohti jne - aga üle päeva kaheksaks tööle minna ja kohtuda seal 60 erineva patsiendiga, kes kõik tahavad eri asju?
Pole ime, et permanentselt väsinud olin sellest hoolimata, et mulle meeldisid patsiendid, töö, töökoht, teised töötajad ja eriti tore oli kolm tundi järjest vereanalüüse võtta.
Verd võttes ei pidanud vähemalt iga kord uue probleemiga tegelema, mida patsient mulle esitas, vaid aset leidis ühtlane voog tegevusi, milles ainsa takistusena esinesid pisikesed lapsed - sõrmest pigistades ei saanud ma pea kunagi sellist analüüsi, et linnast tuleks muu vastus kui "hüübinud materjal, ei saanud analüüsida". Aga ülejäänud töötajad leppisid sellega umbes kuu järel ja hakkasidki pisikesi lapsi linna analüüsidele saatma.
Kui sai soonest võtta, laps oli juba nii palju suur, olin osav.
Jap, verd ei võta ma enam ku-na-gi ...
Niuts.
Samas: aga saan nüüd kirjutamise eest rohkem raha kui 200 eurot aastas. Some lose, some win.

Poeglaps räägib K.ga läbi arvuti. Mängivad koos, räägivad ja ma oma poja juttu kuulen ju.
Ühest küljest olen natuke kade, et temal K. sõbrana alles on. Samas on hirmus tore, et on. Ja mul võiks ka olla, kui ma tahaksin, eks ole. Lihtsalt ei taha.
Ei taha sõpra, kelle peale ei saa loota, et ta aitab, kui mul jama on.
Mul on selliste sõprustega ajalugu ja no ei taha rohkem.
EI taha.
Noh, ruum on nüüd mu elus vaba järgmise kena välimusega meessoost sõbra jaoks, jah =P?

Paistab, et täiesti kaugema eesmärgita olla on mulle ikka liiga keeruline

Hei, reede õhtu? See peaks ju olema mingi lõõgastumise hetk!
Nii et lõõgastu, naine, lõõgastu!



Eip, ma ei toimi nädalapäevade kaupa, tundub. Nii ära stresseeritud ja jõuetu ja enda ning maailma peale kuri pole ammu olnud.
Vähemalt kolm päeva!
No tegelt on üsna selge ka, mis mul viga on - mitte et hirmsasti kaugete eesmärkide nimel liigutada tahaksin, aga tore oleks teada, et nad on seal. Et igapäevane minieesmärk korda 68 või 196 viib pikas perspektiivis kuhugi.

Aga nüüd polegi ühtegi suuremat tulevikutahtmist peale omaenda väikese armsa uuslapse ja sinna suunas teadlikult pingutada lihtsalt ei soovi praegu. Süda läheb pahaks, kui mõelda, et peaksin kellegagi seksima ainult lapse saamiseks.
Töö? No rahaliselt oleks kergem, kui oleks. Aga ma väsin niigi nii ära täiesti ennustamatult, vahel ei saa öösel magada, vahel tahan päevas kolm korda lõunaund võtta - ning tegelikult me ei sure Poeglapsega ka nälga riigi toetuste peal. Tuleb lihtsalt jälle vaadata, mida osta ja kuidas mõistlik oleks.
Nagunii on rahaliselt lihtsam kui enne Rongi ja vahetult enne seda võetud ning kvartali jagu kestnud ametlikku tööd.

Phmt olen nõus praegu tööle minema väga osalise ajaga ning omadel tingimustel. Mul ei ole seda otseselt vaja teha.

Ja - ja -ja kool läbi? Möödas-tehtud-lõpetatud?
Nojah.
Appi.
Õnneks on mul üks lugu, mida pole vist augustist saati näppinud, pooleli. MidagiGI.

Sest no - romaan ootab veel veidi parandusi pärast seda, kui sinna sisse vaatasin viimati-jaanuari-lõpupäeval, aga kui lasta taas natuke aega mööda, on parem. Alati on kasuks natuke oma teksti pandud kavatsusi ära unustada ja värske pilguga vaadata.
Üks Teine Lugu vajab uut avaldamiskohta, sest senine kukkus ära (mitte et minu töö oleks kõlbmatu, see kogumik lihtsalt ei ilmugi). Kolmandat peaks natuke mudima ja krt temaga: ta küll ei ole omaetteseisja, ent las läheb võistleb teistega natu.
Aga no phmt on kaks lugu ja romaan valmis, onju, ainult viimistlus veel. Aga avaldamisega suurt tööd teha ma ei taha. Tasapisi, natukehaaval ainult.
Issand, luuletused võiks ka koguks teha.
Kas ma võin sundimatult otse põrandale oksendada?

Kirjutamine mulle meeldib. See osa, mis jäle on, on seda kuidagi teistele pähe määrida, nii et veidi raha ka saaksin.
Nojah, aga lubasin vähemalt midagi ilmutada sel aastal? Lubasin.

Ok, paistab, et mu uus prioriteet (lapse saamise järel, aga see lapseteema on hetkel veidi allasurutud olekus) on enam-vähem valmisolevate tekstide avaldamismasinasse lükkamine. Jaa, kõlab küll kuidagi rahustavalt - on teada, mida teha tahan, võin sinnapoole liigutama hakata.

Oh, nädalavahetus on viimaks tähenduslik! Esmaspäevast hakkan liigutama, sest enne on kõik tööinimesed pausil =)

Täna võiksin isegi nõme olla - kuigi muidugi pole

Mallukas tegi must paar pilti, millest kaks sünnipäevaks välja käin.

Seekord olen täiesti riides ja isegi mitte sukkade väel, sest vaheldust peab ka olema.
No natuke võib põue näha.

Huvitav, tunne ei ole raasugi nii tuhandeaastane kui kaks aastat tagasi. Tundub, et "elu, suvaline hetk selllest on ikka elu, jee!"

Taevad, kui jube asi see depressioon ikka on! Pani mu arvama, kuidas aeg sai nagunii ümber ja mida siin üldse enam.
Kõige õudsam mu enda jaoks: ei saanudki aru, et midagi on viltu. Mõtlesin, et sedasi inimesed elavadki. Ma olen mingi eriti nõrk lihtsalt, et tulevik mulle võika ja talumatuna ette joonistus, ikka üldse ei oska eluraskustega toime tulla. Oleks siis veel midagi erilist, eks ole. Ainult tavaline "ei saanud, mida tahtsin".

Nüüd ... no esiteks on mul jube hea meel, et ei saanud.
Ja teiseks: ha!
Ei karda midagi, miski ei suuda mind jalust lüüa, ükski väline asjaolu pole tugevam kui mu seesmine sära. Olen krdi purustamatuks muutunud selle nähtamatu, kuid üha raskema, ühe hirmsama koorma vedamisega!
Aga maailma ikka ära parandada ei suuda =)

Pagan.

Kui see midagi annab, siis teadke: armastan teist väga-väga paljusid, neid ka, keda ei teagi. Neid ka, keda tean ainult ühe märgi järgi kusagil. Ja et mõnesid väga rõhutatult ei armasta (need enamasti teavad ise ka), muudab mu armastuse veel ilusamaks ja selgemaks, eks? Kõigile ei annagi, valin!

Käisin jooksmas, Hea tunne oli, aga ühel hetkel tuli ette, kuidas seda juhust nüüd saab tuua näitena inimestele, kes IKKA VEEL ei saa aru, mida "tee, mida tahad!" tähendab.
Hea oli joosta, üldse ei tahtnud seisma jääda, aga sealpool teed, kus olin, lõppes kõnnitee, ja auto tuli. Ja teha seda, mis tahan, tähendas sel hetkel ikkagi peatumist, sest mu soov mitte auto alla jääda oli suurem, kui soov peatumatult edasi joosta. Samuti oli soov siledal teel püsida tugevam kui huvi põõsastes ragistada, et ometi mitte peatuda.
Sa teed seda, mida tahad, kõige ja kõigi ümbritsevatega arvestades.

Ilmselt on ilus ka võrgupäevikus öelda: kaitsesin oma lõputöö ära. Kõik, diplom veel kätte saada ja kogu kupatus tehtud.
Sel teemal üldse kergendust ei ole, ainult meeletu väsimus ja "minge persse, ma ei JÕUA"-tunne. Tülpimus. Ma olen seda diplomit nii kaua teinud ja mis ma sellega nüüd peale hakkan? Olen parem inimene v? Targem? Lubage naerda - kuigi tegelt ei viitsi isegi seda teha. Silmapööritus ja kulmukergitus, aitab küll.
Paar tundi pärast kaitsmist sõin migreenitableti nahka, mis aitas hoogu koguva peavalu, ent mitte arutu-kohutava-põrmustava väsimuse vastu. Kui see viimane lõpuks üle läheb, on juba võit =) Siis mõtlen edasi teemal "töö, haridus ja ülejäänud elu".

Praegu puhkan.

Ah, mis seal ikka, panen kaks pilti samast seeriast veel. Lastega. Nad nii krdi oivalised, noh!

Seda, kas teha uus soeng, veel mõtlen. Olulisel kohal on sünnipäevaks tulevate laekumiste hulk - kui kingitakse ainult asju, ma oma raha juuksuri peale ka ei kuluta. Aga kui tuleb raha, siis kingin endale selle eest soengu.

Mida, normaalne on juba päris kaua välja nähtud!

Võiks natuke aega jälle välja näha sama sotsiaalselt vildakas, kui seestpoolt olen =)

Nii, nüüd ootan südaöö ära, et õige kuupäev kukuks, ja seejärel postitan!

Veidi veel - uus vaatenurk

Ma vist jään haigeks. Kurgus on selline tunne, nagu pole olnud ligi kaks aastat - eelmine säärane laks oli 2014 jaanuaris. Valus isegi pole väga, lihtsalt selline - nagu umbes oleks.
Kinni.
Sülg ei mahu neelatades alla.
Ühest küljest: väsitasin enda kohutavalt ära mingi 4-5 päeva järjest, mida ma siis ootasin?!
Teisest: aga ..? Aga ma siis ärateenitud puhkuse asemel saan hoopis rõveda enesetunde?! Appi, vaene mina!
Ärateenitud puhkuse ...

Esmaspäeva õhtul hakkas migreen tulema. Arvestades, et eelmine alles oli, karjatas keha sellega: "Ma ei jõua enam, puhka!"
Mis te arvate, mida mina mõtlesin? "Üks päev veel, võtan end kokku ja teen veel ühe päeva, mis vaja. No kui väga valus on, ei lähe, aga praegu söön igatahes tabletti, vast aitab."
No aitas.
Veidikeseks.
Praegu jälle tuikab.

Mis mind eriti vihale ajab - ega siis teised teistmoodi tee!
Lihtsalt mina olen enda nii ära treeninud valusid, raskusi ja vastikusi taluma, et hakkangi halbusi märkama alles siis, kui asi juba väga halb on ning enam kuhugi venitada ei anna. "Veel üks päev" tähendab mulle tegelikult "Kurat, enam ma ei tohi!"
Ja ikka teen. Sest üks päev, pean ju suutma, pärast on jamasid klattida hullem. Rabele, raisk, naine!

Kes sellest lõpuks õnnelikum on, kui nüüd angiini kukun?!?!

Aa, et vbla on mu probleem mitte jamadega treenitud olemises, vaid pihta saanud ajus? Eeee ... no see on võimalus. Aga sisuliselt ju vahet pole, miks nii on, nii on.

Aga noh - eelkaitsmine tehtud, päriskaitsmine jaanuaris, aega laialt, enamik eelkaitsmisel saadud soovitusi targad või vähemalt sisseviidavad. Ainult ettepanekuid ma küll ümber ei tee.
Ei hakka valetama, et mu ettepanek on tutvustada oma tööd nt Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (ma ei saa üle sellest, et on tervishoiu kõrgkool, lahku kirjutatult, see tundub nii vale!) tudengitele vms. Ma ei kavatse seda teha, kurat! Mina ei kavatse midagi teha, kui tahavad, tehku teised, raisk!
Olen niigi palju teinud seda tööd kirjutades, tänan väga.

Väsimus paistab välja halvasti kontrollitavatest vihapursetest, eks?
Peab ütlema, et tõeselt paistab. Olengi nii krdi väsinud. Tuigun. Jaksan käia umbes kümnesentimeetriste sammudega. Lisaks valutavad mu jalad päris pööraselt. Vahepeal kaks päeva ei kasutanud valuvaigistavat masinat ja et nüüd teen taas oma kolm korda päevas täis (tõsi, enamasti teen need kolm järjest =P), kuidagi ei päästa. Vahepealsest pausist taastumiseks läheb aega.

Pesumasin läks ka katki. Ma rahaliselt ei tunneta seda katastroofina (on vähe nõme, no on), aga nii. Palju. Jama.
See oli üsna-üsna ammu, kui kaebasin, et kõrbelõhn peale pesupesemist ja kes tuleks mulle koju masinat üle vaatama? Tuli üks Thori-masti mees, vaatas üle elektrilise osa ja kehitas õlgu. Miski pole kõrbenud, kõik töökorras ju.
Järgmisel pesupesemisel tuvastasin, et kõrbelõhn tuleb tsentrifuugimise ajal. Panin tsentrifuugi pöörded väiksemaks ning see aitas. AASTATEKS.
Aga viimasel paarikümnel korral olen peale pesu pesemist tuvastanud natuke kummitükke masinas. Need ära korjanud ja mitte välja teinud - ainult et -
ainult et -
Ainult et täna avastasin, kuidas trummel liigub. Nagu mitte ringiratast, vaid edasi-tagasi. Konkreetselt logiseb. Kõvasti.
Ja ma vahetasin eile voodipesu nii endal kui oma pojal.
Meil mõlemil on kaks tekikotiga tekki.
Kas pesumasin poleks võinud siis katki minna, kui linad ära pestud, ah?
Nähtavasti mitte.

Edasilükkamine polnud teema, katkiminek oli. Just siis, kui oli!

Aga muide =) Tegelikult võibolla siiski! Oli teema. Edasilükkamine. Sest ta pesi need pesud siiski puhtaks, mis ta sees keerlesid!
Täiega antropomorfiseerin kodumasinat praegu.

Päris lahedat värvi taevas on just. Sealt annaks ka midagi isklikku välja imeda.

Aga ei. Aitab küll.

Killud

Ilmselt mu elu on liiga vähe väsitav.
Või kuidas muidu seletada, et läksin oma eelkaitsmisele päeva jagu liiga vara, see on homme.
Mitte et mul poleks kasulik olnud esimest seitset ettekannet kuulata-vaadata (kas kinniste silmadega istumine loeb vaatamise alla, kui vahepeal silmad lahti tegin?), sest ma küll eile õhtul nägin postkastis kirja, et mis peab esitluses olema (ja see tähendas, et oma valmis esitlusest sain üldpealkirja ja veel ühte slaidi kasutada), aga millised peavad slaidide pealised olema, seal näiteks polnud, ja need saan nüüd homseks ümber teha.
Aga nii. Kuradi. Väsitav.
Läksin kohale, nägin oma mittelemmikust õppejõudu, mõtlesin kohe läbi, kuidas talle vastata (nagunii naagub) ja ülbe olla. Kõigil teistel oli juba esitlus klassi ees arvutis olemas, nii ei mina oma mälupulgaga saan naljakas olema. Mõtlesin ka sellele rahuliku vastuse valmis, lõppude lõpuks mul on hinne suht kama, kuni see positiivne on - ja alles seitsmenda ettekande juures hakkasin mõtlema, kas ma äkki vales ruumis pole.
Küsisin.
Selgus, et ruum on õige, aga päev vale.
Homme jälle.

Nojah.

Positiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal.
Negatiivne: mu mittelemmikust õppejõudu pole siis seal ja ma ei saa talle tõtt näkku öelda.
Positiivne: saan esitluse rohkem reeglite järgi teha.
Negatiivne: see teeb esitluse veel igavamaks.
Positiivne: hea kerge tunne on praegu.
Negatiivne: aga eelkaitsmine pole möödas, alles tuleb.

Nojah.

Lisaks tegin jõulukooki. Järgmisel nädalavahel kavatsen teise laari teha. Aga kuidas see nii pagana väsitav ikka on, ei olnud meeles.
Tainast tegin üle 2 tunni. Retseptis on kirjas, et esmalt peaks ahju 140 kraadi peale sooja panema. No õnneks ma ei pannud, aga juba sidruni- ja apelsini mahla pressisin veerand tundi viljadest välja. Riivisin sidrunikoort veerand tundi. Või ja suhkru vahustamisel läksin kergema vastupanu teed ja sulatasin või enne ära. Aga mis valemiga retseptis ette nähtud tegevusi nii ruttu teha, et esmalt tasub ahi sooja panna, küll ette ei kujuta. Mul olid ka igasugused tehilised masinad abiks ja ikka läks kaks tundi ja veidi peale!
Muidu kasutasin seda retsepti, aga loomulikult modifikatsioonidega. Ilma ei oskagi vist süüa teha. Punktuaalsus ei ole mu arvukate heade omaduste killas.

Dialoog:

Boonusisa: Kas sina sõid kõik mandariinid ära?
Tütarlaps: Ei! Ühe jätsin järele!
Boonusisa: Ja kus see üks on?!
Tütarlaps: Nooo ... Ära sõin. Aga palju aeglasemalt kui teised!

Mul on blondidega mingi värk

Arvan, et olen Sanjisse natuke armunud.

Et Sanji on olemas, tean animest, mille nimi One Piece ja mida mu poeg tütre soovitusel väga vaatab.

Ta vastab pea kõigile mu kiiksudele: on blond, kena, pikapoolsete juustega, suitsetab, cool, vajadusel hirmuäratav võitleja, sõbralik ja pealegi veel väga hea kokk. Lolle väljamõeldud lahedate tegelaste hulgas nagunii eriti pole (millest võib tulla mu uskumatus teemal "Päriselt ongi selline inimene olemas või?!" ning arvukad eksitused elus), nii et suht intelligentne ka.
Nagu - mida veel tahta?
No hea küll, tugevaid kulme tal pole. Aga kõik muu on!

Gifi võtsin küll armumise teemat rõhutades südamekeste pärast, aga no:

Ma ei saa pilte ka väiksemaks panna, sest siis pole üldse nii hästi näha, kui veetlev ta on.

Miks mulle suitsetamine meeldib, on, et see on puhtalt naudingu pärast tehtav tegevus. Midagi muud kui naudingut sellest ei saa.
Füüsilised sõltlased, kes värisevate kätega suitsu süütavad, sest ilma ei suuda, ei ole üldse ahvatlevad, mulle meeldib just see "tahan - teen!" Lisaks veel "a mul pohhui, teen hoopis ühe suitsu rabelemise asemel"-tunne ja mõtteviis.

Sel pildil, mis pole otse animest, tuleb allikas ka: siit

Täna käisin ja andsin oma lõputöö üle eelkaitsmiseks. Kui aus olla, on mu meelest selle eelkaitsmise ja kaitsmise, pidulikkuse ja akadeemilisusega selgelt liiale mindud juba 200 aastat tagasi ning nüüd need traditsioonid elavad. Millegipärast. Muudkui.

Aga kuni mina ei pea midagi erilist tegema (ja oo, ma ei pea, ma võin teha ja olla täpselt nagu tahan, alandatud lõpphinne pole mulle samuti probleem), olgu, las tavad elavad. 

Selgelt on mul tähtsamatki, millega tegeleda.

Aga ma väsisin NIIIIIIIIII ära. Kiirköitja ostmine, emakodu külastamine, kus printida saab, lehtede augustamine, bussipileti jaoks raha kaardile kandmine ja viimaks kooli kohale minemine, et kõik vajalik seal üle anda - sa tont. 

Koju jõudes olin täiesti läbi, aga mu poeg asus seal kohe One Piece'i vaatama ning vaatasin 3 episoodi kaasa, enne kui magama heitsin.

Nüüd ...
Aah, nii väsinud olla on midagi ebamaist.
Aga samas mäletan aega, kui olin kogu aeg nii väsinud. Et nüüd kogu aeg pole, on edasiminek.
Vist.
Vist.

Kreembrülee ja piparmündikakao

On omamoodi lahe lisaks sellele, et kohutavalt õudne, mängida oma kehaga lotot "kas peab veel päeva vastu?"
Organism on väga tahejõuline olnud ning juba kõhklesin väga imesid püüdmast: kui tundsin, et jamaks läheb vist, alati läks ka. Aga seda nädalat alustasin taagaga mao ülihappesuse rõvedast väljundist reedel kahepäevase migreeni jätkupiinaga laupäeval-pühapäeval ning phmt ootasin kõige hullemat, kuid lohistasin end ikkagi Lõunalinna kohale.
Ja nüüd olen juba kolm päeva koolis käinud, suremata, pidevates valudes vaevlemata, isegi täiesti ebafunktsionaalseks muutvate mõtteseisakuteta. Jaa, ma ei näe, sotsiaalsed pidurid on nõrgad, tuigun rohkem kui vaevumärgatavalt, trepist käimiseks võtan mööda seina libiseva õla orientiiriks, sest parem käsi käsipuul hakkab tõmblema ning lendab sealt käsipuult minema - aga ma ei ole täiesti ebafunktsionaalne, aint umbes 2/3.
Mis on väga hea, tõesti väga väga hea minu kohta.

Isegi see, et olen liiga väsinud magamiseks, ei ole mind tegutsemisvõimetuks muutnud. Kuid väsimus kuhjub hoolimata sellest, et mul ei ole mitte mingeid kohustusi (ka enda pandud võtsin maha, trenni ei tee, paberraamatuid ei loe, loovkirjutamine 0, isegi valuvaigistavat masinat ei kasuta) siin peale õppetööl osalemise. Ja kuhjub. Ja kuhjub. Kui kaua ma veel vastu pean? Kas homme saan ka veel? Näu!

Eelnev oli kirjutatud enne, kui oma arvestuse tehtud sain. Ülejäänu on pärast =)

Nii toreheaimeilussuurepärane!
Ei oska isegi väljendada, kui tore!
Nüüd mul ongi aint lõputöö veel viimistleda. Sõja- ja katastroofimeditsiini arvestus tehtud, varugagi veel. Ei läinud napilt.
Õppejõud olid meganunnud.
Tegelt on arvestusepäev üldse reedel.
Ette küsisin lahkelt grupijuhendajalt arvestusviisi, kus ei peaks käsitsi kirjutama ja ta ise pakkus, et tegevused tuleks mul  teha nii, et ma lihtsalt räägin hästi täpselt, juhendan. Olin kohe nõus, sest muidu ajan nt arteriaalsel žgutil 2 minutit rihma aasadest läbi ja kui üldse on aega 5 minutit, on see piiiisut aeglane.
Noh, kõike mulle lubati.
Aga täna praktilisi harjutusi tehes kuidagi küsiti mult palju küsimusi ja lasti hästi täpselt grupikaaslastele öelda, mida teha ja lõpuks ühte amputatsiooni ja õhkrinda lahendasin veel teistest eraldi - ning lõpuks öeldi, et arvestus tehtud, igasuguse hinnaalanduseta, ametlikult läheb kirja, kui kõik teised ka hinded saavad.

Muidugi on mul nii palju selja taga, et ühe arvestuse mitteärategemine tegelt ei oleks suur asi. Lisaks (kuigi ma ise seda ütlen) ei ole ma just loll ning see aine meeeeeeeeeeeeeldis mulle. Aga ikkagi.
Sedasi vargselt, ilma isegi teoreetiliselt mul õppida laskmata (s.t. ma ei oleks tegelt väga õppinud, konspektist tähtsamad mnemoonikud ja vbla ründemürkide osa läbi vaadanud), ühte päeva kokku hoides mulle arvestus ära teha oli neist nii ilmatu armas. Kusjuures kui ma ei oleks ära teinud, oleks mõnel patsiendil täna mängus hukka lasknud saada, oletan, et oleks reedel saanud ka teha.
Aga tegin täna.
Oh, nad on nii toredad!

Mul on lihtsalt nii soe tunne nüüd maailma ja inimeste osas. Kõik on nii head!
Samas, tähelepanelik nagu enda osas olen, ikka märkan tendentsi rõõmustamise ja nautimise asemel sangarlik ja õnnetu olla. Tuleb endale meenutada ja meenutada ja veel kord meenutada, kuidas kui sain arvestuse päev varem tehtud, ei pea seepärast veel reedel trenni tegema, kirjutama ning end kuidagi teistmoodi ja natuke vähem, ent ikkagi ribadeks lahti võtma.
Tegelt ma oleks nagunii kangelane lihtsalt ses osas, et juba tegin nii rasket asja nagu 4 päeva järjest koolis käimine! Ka ametlikult läbikukkununa! Täiega võiksin pärast seda terve nädala puhata ja ikka oleks daalia!
Lihtsalt - seda tuleb endale meenutada. Sangarlikkuse surve soontes on ikka jõhker.

Aga nii ilusat maailma kui praegu, on raskestikirjeldatavalt sulnis vaadata. Nii hea! Nii ilus!

Kreembrüleed ja piparmündikakaod tarbisin enesepremeerimiseks. Aga ausalt - neist veel parem oli see, et ostsin kasutatud raamatute poest endale "Valguse isanda" jälle. See oli mul, aga laenati ära nii 13 aastat tagasi.
Viimane aeg oli tema omamine enda juures taastada. Raudselt mu lemmikzelazny. Kuidas algul puise ja arusaamatuna tundunud lugu puhkeb õitsele nagu lill, lendab siis minema ning kütib maailma kohal hõljudes nähtamatut saaki ...
... ning korraga saad aru, et võibolla jahibki ta just sind - niimoodi ma pole ühegi teise teose lugemisel tundnud.

Eesmärgid

Vaikselt hakkan sisemist õudu tundma selle ees, et lähen (jälle) Lõunalinna sõja-katastroofimeditsiini õppima nädalaks ning 5 päeva loenguid, seminare ja värke järjest? Kuidas krt ma jaksan?!
Esmaspäeval oli ettevalmistav loengupäev Pealinnas, 8 tundi ja 45 minutit. Mõtlesin ette, et pean 3 tundi vastu, siis olen vaba lõpetama, pidasin peaaegu 6 tundi ja jee.
(Mitte et ikka poleks end rahustama ja kiitma pidanud mõttes, kui enne lõppu lihtsalt loenguruumist välja kõndisin.)

Kohv aitas, pärast ostsin endale preemiaks shokolaadisõõrikuid, millest enamik läks küll Poeglapsele (kes armastab sõõrikuid veel enam kui mina), aga no jee ikka.
Ent nädal otsa 8 tundi iga päev???
Sa kurat!
Isegi kui nad on seal minuga lahked, isegi kui kõik tehakse mulle nii kergeks, kui saab, ikka on hirmus. Ei saa järgmise päeva eest lusikaid ette võtta ka, sest järgmisel päeval on juba jälle ekstralusikaid tarvis!

Ega ma muidugi väljale käsitsi tegusid tegema üldse kipuks, kuid eelmisest korrast on meeles, et koordineerimine, millised haiglad keda vastu võtavad, mis transport kuhu viib ning palju on abiressurssi, palju kannatanuid, kuidas jagada, on ka oluline korraldada. Suudaksin neid plaane päriselt teha ning läbi viia, kui vaja oleks, minu õpetamine pole päris raisatud aeg.
Aga ... aga ... aga ..!

Vähemalt oli loengupidaja, kelles juurest ma minema EI kõndinud, väga kena mees. Viis tundi oli tema sisustada ja rõõm oli teda vaadatagi, noh. Kuivõrd ta rääkis oma kaitseväe-kogemustest, mis algasid aastal 1996, minust lausa veel vanem. Jee, ma polegi nii võimatult eakas!


Tahaks, et see oleks juba möödas. Mul on palju kergem end teoks kokku võtta, kui oodata, millal ning millisena just olukord oma hambaid näitab.

See on kõigega nii. Eile sundisin end magama jääma, kuigi ühele kummiga käevõrule tuli panna uued kummid ja ma olin ka välja mõelnud, millised ning kust neid saab. Ent painas ikka. Pidin end teadlikult rahustama, et praegu ma ei jaksa, on uneaeg. Ma olen ju väsinuna nii tudisev ka, kui mulle tuleb juba pähe, et ei suuda käsitööd teha, siis ei suudagi, liiga väsinud. 
Või noh, suudan, meeletu vihaga ja umbes 6 korda pikema aja jooksul, kui hommikul sama töö juures kuluks.

Aga ikkagi on täna hommikul neid kumme panna nii kergendav. Tehtud töö on tehtud, ootel olev -
brrr.
Muide, see võib olla põhjus, miks ma naiskäsitööd sellise kirega vihkan. Mul on väga raske panna poolik töö käest ja teha mingeid muid asju, ning nüüd teadvustatuna on see lihtsalt tendents ning mõistusega kontrollitav - kui ma aga sellest aru ei saanud, õmblesin ning kudusin hilise ööni ning läksin täiesti frustreerunult magama. Mis mõttes ma siis valmis ei saanud seda kampsunit?! Nii nõme. Too töö andis mulle ainult meeleheite (sest ega ma siis uuesti sama rahulolematust oodates teda ka taas kätte võtnud ning tegevus jäi soiku ning teda ei lõpetatud kunagi). Parem üldse mitte alustadagi!

Ha! Ja võibolla seepärast ei salli ma ka kaugeid eesmärke! Kui mul on mingi eesmärk (näiteks joosta mingi maa mingi ajaga, kaaluda nii ja nii palju, kirjutada romaan, vahet pole, milline), ma frustreerun põhjani, et seda näiteks nädalaga ei suuda. Isegi kahega ei suuda! Appi. Ei tasu üldse ponnistada, ma olengi nõrk.
Aga kui mu eesmärk on teha täna 18 seeriat trenni või loovkirjutada 200 sõna, on see kohe täidetav ja lill.
Mul ei ole seda tunnet, et halb ja nõrk mina, ei suuda. Eesmärk on täidetud? On. Kõik hea.
Et mingid kaugemad eesmärgid peaks veel olema? Ah, minge te ka ..!

Mõne keha on ühesugune, mõnel teistsugune

Oot, ma võiks-tahaks kirjutada millestki muust kui oma kohutavast väsimusest - aga väsimus haarab kõik mõtted, olen liiga väsinud, et midagi muud oma maailma lasta, kuidas ma siis saan?!

Ah, see, et vasakus sääres on õrn permakramp, on ka meelel. Ma unustasin oma magneesiumitabletid maha juba haiglasse minnes, vahepeal nii tosin päeva võtsin, siis läksin emakoju ja elasin tablettideta ka seal. Nüüdseks on krambid mu nii vallutanud, et on väga selge, miks ma lisamagneesiumi üldse võtma hakkasin. See, et kõhulihased kipuvad teatud kummardusasendites krampi minema, on veel vastuvõetav, aga need unes tulevad jalakrambid ja faking krampi minev tallaalune on ikka kurjast juba. Püsikramp sääres on veel samm edasi. Ükski painutus ühtegi pidi ei aita, mudimine aitab vähe, ta lihtsalt ON seal.
Jee.

Pooled lihased, mis pole kramplemisest haaratud, on valusad ainult siis, kui pigistada. Mitte kõvasti pigistada, kergelt. Kohe on tunda.
Pea ka valutab pisut. Sedasi kirja pannes tuleb pähe, et äkki olen haige - nagu mitte oma püsihaiguses, vaid sellises vahel-ikka-pealetulevas-ajutises. Ainult mingeid muid sümptomeid nagu ei paista olevat. Ei tatitõbe ega köha, ei palavikutunnet ega kurguvalu.
Nah, normaalne valutamine ning väsimus.

Tervisest räägitud? Rist kirjas.
(See on tegelt vabandus, ma ei arva, et see jutt kuidagi vajalik oleks, aga ta lihtsalt voogas sissejuhatuseks - no las olla siis.)

Mingi september vist läheneb? Peaks ilmselt kooli üliõpilasnõustajale kirjutama ja uurima, kuidas mu Lõunalinnas toimuva ainega on, millal sinna minna?
Mõnes mõttes on tore - mulle juba eelmine kord aine meeldis. Mõnes mõttes on naljakas - selle aine pealt ma Rongi alla läksingi. Vaatasin oma konspekti (väga täissoditud spiraalkaustiku jäänus, enamik lehti kaante vahelt välja kistud), sinna on muuhulgas trükitähtedega kirjutatud: "Igaks juhuks KVÜÕA-le: aine on teil super, mulle tõesti meeldib, selle pärast ma küll ei surnud!"

Huvitav, kas keegi mäletab mu nime seal? Igal juhul on mul esmaklassiline kogemus elupäästva esmaabi saamisest =) Et sest midagi meeles pole, on tühiasi. Vähemalt tean nüüd mitte ainult teoreetiliselt, vaid väga otseselt praktiliselt, et see on vajalik ala ning oskus.
Aga arvestades, et see on viimane aine: jõuan kõike, ei ole vaja rutata. Nagunii lastakse läbi, enne diplomit ei tule mingit jõhkrat peedistamist isegi normaalsetel inimestel, kelle nime ja olukorda keegi ei saagi mäletada.
Eelmisest korrast on meeles, kuidas enne korrutati ja korrutati, kuidas kui läbi kukute, mingit teist korda ei tule. Sõjakool enne järgmist sügissemestrit seda ainet uuesti ei anna, teistega koos te siis ei lõpeta ning isegi poole aasta pärast mitte - ja siis oli meil kaks läbikukkujat (kes kurat tuleb selle peale, et žgutt ümber kaela panna, nagu tõesti?! See on anekdootlik lugu ainult, päriselt seda ei tee ju keegi?! ARVESTUSEL?!?!?!) ning häh.
Tegid arvestuse koos järgmise grupiga uuesti ning lõpetasid.
Ainult mina olen veel selline - ripakil.

(Täiega on kohane paanikat külvata ning levitada teadmist, et võite sattuda õe käe alla, kes oli võimeline arvestusel žgutti inimese asemel kasutusel olevale mannekeenile kaela ümber panema. Peale 3 aastat õpinguid.)
(Paanika on võimas jõud, lülitab aju ikka täiega välja, kui peale tuleb. Nagu ka nende nüüdseks diplomeeritud õdede pealt näha oli.)

Ma ei ole vist kunagi elus paanikat tundnud. Mu aju töötab alati, teeb tehteid, arvestab head ja halba kokku. Aga saan aru, et normaalsetel inimestel, neil "keskmistel", ikka tulebki see peale ning teha pole ka midagi. Mõnedel tuleb. Mõnedel ei tule. Kõik.

Peavalu on peaaegu taandunud. Dolmen on tore asi. Hea =)
See valuasi on ka veider. Iga kord, absoluutselt iga kord mõtlen ja sõnastan selle, et pea "veidi" valutab, kõht "pisut" valutab. Et no on vastik, aga võiks olla palju vastikum, ma ju tean.
Ja siis läheb mul 4 korda tuntavalt paremaks, kusjuures valu ei kao ikkagi ära ja olen sunnitud omaks võtma, et algul pidi ikka päris rõve olema, kui nii mitu korda tuntavalt parem saab hakata ja 4. korra järel on ikka veel valu alles samas.
Nii et võibolla ei ole peavalu peaaegu taandunud. On lihtsalt tuntavalt pisem.
Dolmen on ikkagi tore asi.

Ah, ei, meenub, et kui südamerütm kerkib üle normaalse taseme, toimib ka mul see, et mõtlemine muutub raskemaks.  Lihtsalt päris ära ei kao.

Ei ole aega puhata

Mis mõttes on kell ikka veel alla kaheksa hommikul?! Olen juba pool igavikku ärkvel, sest eile olin surmväsinud, läksin enne kümmet magama ja ärkasin seega igasuguse välise mõjutuseta kell 6:04. Nüüd võiks jälle magama minna, aga õnnetuseks on Poeglapse äratus täna 8:15 ja oleks ju kena laps ikka üles ka ajada.
Paidega. Meil on selline hommikurituaal, et äratan teda paidega ja selga kratsides ja masseerides, kokku umbes veerand tundi. Siis teen talle soengu (pikkade juustega poiss, koolis on nõutav pats ja talle meeldib punutud, sündinud viiking). Ja alles tema uksest välja saatmise järel saan jälle voodisse minna. Tavaliselt ei lähe, püsin umbes kümneni veel üleval, joon kohvi, istun arvutis, teen paar kehalist harjutust.

Aga ega ma tavaliselt ka kuuest üleval pole. No vaatab, kuidas läheb.

Täna on padjaga-tööle-päev. Kui ma poleks end eile nii ära väsitanud, oleksin läinud kellelegi paariks tunniks sappa näiteks Pelgulinna haiglas (seal töötasin oma viimase praktika raames), tegin isegi ettevalmistusi, ent õnneks päris kokku ei leppinud ja eile taipasin juba, et isegi väga lusikakoguseid venitades ei saa. No ei saa!
Olen mittehaiglas solidaarne siis =)

See, kuidas ei ole aega puhata, on mulle nii tuttav teema. Kuidas sulg võib lõpuks murda kaameli selgroo, kuidas niigi jaksamise piiril toimides soovitus, et võiks teha veel rohkem, ajab raevu (praegu) või surma (enne).
Teha nii kõigi tervishoius töötajatega on sedavõrd arulagedalt jõhker, et selle peale ikka annab tulla.
Ma muidugi ei sallinud Marianne Mikkot ka enne, meie põgusate päriselu-kokkupuudete põhjal (kunagi mu üks komplekt vanemaid andsid talle küüti Lõunalinnast Pealinna, siis me olime kõvasti üle kahe tunni ühes autos koos), aga nii loll olemiseks ikka peab kohe pingutama ka ebameeldiv inimene.
Kui sa jaksad nii palju, jaksad natuke veel. (Mida, ma olin siis surmahaige, antidepressandid polnud peal ja ma ei suutnud meelde tuletada, et enda sitasti tundmine pole inimeseks olemise paratamatu kaasnähe, tegingi lolle järeldusi! Aga isegi siis tegin vahet, et mõnikord lihtsalt ei jaksagi rohkem, lihased ei tõsta tonnijagu kalakonserve paigast paika, treeni neid nagu tahad, tahtejõud ei tõsta inimest lõputult.)

Ei, see, et ma Mikkot mainin, aga Seda Teist Venda (ei, ta oli ju?) mitte, ei ole naisevihkamine, lihtsalt ma tõesti ei tea, kes See Teine Vend on ja seega ei mäleta ka tema nime. Uurimagi ei hakka, kannatagu selle all, et teda üldse ei mäletata =P

Aga olen mõttes kõigi tervishoiutöötajatega, päriselt, siiralt, üleni. Mis siis, et mulle meeldib see töö - ta on raske.
Mulle tuleb meelde ainult üks koht, mis võtab veel rohkem - siis, kui autistide koolis praktikal olin, sain aru, et vot see on tipp. Nii armsad lapsed, nii toredad töökaaslased, mu sealne boss tegi pärastlõunal kõigile veel tööl olijatele kohvi ja tõi kätte ka - ja nii läbi kui sealsest tegevusest ma ei ole kunagi enne olnud ning isegi pärast harva.
Aga see ei ole öeldud, et tervishoiutöötajatelt kuidagi töö raskust ära võtta - see on öeldud, et tolle kooli personali tohutut panust hinnata. Vot seal õpetaja olla on veel raskem.

Elada nii, et see ei ole mõnus, padjastatud, soe ja hell, elada nii, et kogu aeg on ora persses ja tuleb teha rohkem, on nii tobe isegi ideena, et mul ei ole sõnu.
See on me ainus elu, kurat, ja keegi ei pääse sellest elusalt!

Nagu läbi geeli

No nii, ühe päeva käisin koos ketoprofeeni abiga (hommikul oli valutuige, aga kerge valutuige ning kergem oli minna, kui hakata veel kojujäämiseks vajalikke toiminguid tegema) taas praktikal.
Päris tore oli, ilmutasin lausa ise veidi initsitaiivi, aga olin seal viis tundi umbes ning viimase tunni istusin kah õdede toas ja kuulasin nende omavahelist jutuajamist. Olin nii-nii väsinud pärast, aga millegipärast oli veel vaja minna saapaid otsima poodi (õnneks otsustasin ette ära, et ostan ainult siis, kui leian Väga Head Saapad, mille sobiv number on väljas ning ei nõua eraldi küsimist) ning pärast konkreetselt vaarusin.
Mis? Ei, muidugi ei saanud saapaid, minu nõudmistele vastavat - madala kontsaga kõrge saabas, mittemust, parem oleks ka mittepruun, mugav - ei olnud. Oli mugav pruun saabas, aga 129 raha saapa eest, mis pole nagu Päris See? Nah.
Komistasin raudteejaama pingini ning istusin tühjal pilgul enda ette põrnitsedes rongini, tundmata huvi, millal too tuleb ja palju kell on, kaua sedasi istuda jääb.

Peale kojujõudmist sõin eilse hernesupi jääki ning läksin magama, aga kuramuse Poeglaps ajas mu kahe tunni pärast üles, lastes mind korduvalt nerfiga (seda ma oleks isegi ignoreerinud) ning kinnitades, et olen juba kolm tundi maganud (mis mu jalule ajas, sest arvasin, et kell on juba üheksa läbi siis).
Üldse ei olnud ning lauba taga luurab nüüd peavalu, koordinatsioon on nagu pooleaastasel ning kogu maailm jõuab minuni kui läbi paksu juuksegeeli.

Ei, mul oli mingi mõte, mida kirjutada siia, mingi asjalikum mõte kui "oo, olen nii väsinud!", aga mul ei tule praegu meelde, mis.

***

Tund hiljem ikka ei tule. Kui ajakirjanik mulle pildid saadab, panen pildi, voh! Vähemalt mingi õigustus sellel postitusel.
Ajakirjanik. Aa.
Ma olen artiklimustandit lugenud, tänases Naistelehes ilmus puhtand. Linkida ei saa, sest võrgus pole. Põhiliselt on seal juttu enese tapmisest, info on blogilugejatele tuttav, aga paganama pilte pole näinud veel, äkki on ilusad?
No ootan veel, magama minemata, äkki tuleb mõni.
Eih, ei tulnud. Vbla homme või mõni teine päev või üldse mitte kunagi.

Aga tegelikult tahtsin öelda, et see jutt, mida kirjutan, huvitab juba mind ennastki. 27 500 sõna hetkel, ilmselt tuleb lõpuks 30 000 +. Enne päris lõppu peaks veel mõni plahvatuslik sündmus ka aset leidma, aga mul on teatud raskusi ideega, milline just.

Räägin, sest saan

See õendusjuht, kes mulle praktikat teeb, on kuldne. Ta andis mulle aega sisse elada, ümbrusega harjuda, kannatab ära kõik need tähelepanuväärse aeglusega tehtavad imelihtsad asjad (teen ravimisegu ja tõmban seda süstlasse kaks minutit), aga laseb mul tilgasüsteeme täita ning veresuhkrut mõõta, lihasesse süstida ning käsitsi narkootiliste ravimite raamatusse kirjutada, ning pärast kiidab mind ka veel.
Kuldne.

Muidugi olen nii väsinud, et põrkan vastu uksepiitu, aga mu usk, et võibolla kunagi hakkangi õena taas tööle, kasvab iga korraga.

Aga ma olen väsinud ning inimesed internetis on lollakad ning mul ei ole nii palju jõudu, et nende peale mitte vihastada. (Ehk - ma täna räägin vihast ka pisut.)
Nagu.
Nagu.
Nagu.
Mis mõttes jälle ronivad kivide alt välja need, kes räägivad, kuidas depressiooniravis ikka kasutatakse liiga palju ravimeid ja tegelt oleks ikka teraapiaid vaja, sest inimesed peaks oma probleemidega tegelema, mitte nende eest hea tunde taha pugema?!
EMAKE MAA KÜLL!
Depressioon on HAIGUS. See ei tule sellest, et inimesed on liiga paksud, kallimata, neil pole lapsi või siis just on, nad on töötud või ületöötanud, nad teevad liiga vähe trenni, nad on liiga üksi - depressioon on neurokeemiline HAIGUS, selle põhjused on neurokeemilised.
Mitte elusündmustes kinni.
Jaa, sel haigusel võib olla ajend, aga täpselt nagu külmetamine ei tee haigeks, kui sul puudub igasugune kontakt viiruste või bakteritega (välja arvatud alajahtumine, milleks on vaja aga ikka rämedalt külmetada), ei tee ka ükski neist nimetatud asjaoludest sind depressioonihaigeks, kui sul puudub vastav neurokeemiline soodumus.

Sa võid võtta maha kõik "põhjused" ning sul on ikkagi depressioonihaige. Või siis võid depressiooni välja ravida ning inimene tegeleb kõigi muude probleemidega tunduvalt reipamalt ise edasi, laskmata end nii väga segada tagasilöökidest ning raskustest, tegeleb naeratades.
Ma ei saa salata, et minu meelest on kogu teraapia "teraapia" ning mulle ei toimi - aga on väga palju inimesi, kellele toimib. Neid teraapiatega ravida on väga kombes.
Ent see idee, et paha tunde paremaga asendamine on kuidagi iseenesest halb ning inimesed peaks ikka oma probleemidega päriselt tegelema, on nii loll, et nutt tuleks peale, kui ma nii vihane poleks.
Depressioon on täpselt see, mis ei lase inimestel probleemidega tegeleda - või siis, nagu minu näitel näha, tegeletakse end pooleks, suutmiste ülemise piirini, ning kuna ikka veel hea ei hakka, minnakse täiesti ribadeks.
Nagu MIDA?!

Ei, ei või ikka ravimitega olemist paremaks teha millegipärast. Surnu on ikka parem kui elav, vähemalt on ta ravimiteta surnud nagu peab.

Siit

Kui aus olla, elasin oma viha nüüd välja ning rohkem ei viitsi vihastada. Aga ma mõtlesin ka viha üle sellega seoses ning phmt mul on hästi lihtne teooria:

Kui vihastamine võtab vähem energiat kui mittevihastamine, on täiesti kombes vihastada.

Jaa, kõik ei mõtle nagu sina, kõik annavad oma parima, neil pole vbla nii palju teadmisi või on rohkem (ka ju võimalik!), kõigil on omad põhjused arvata, nagu arvavad.
Muidugi on võimalik mitte kunagi vihastada, elada oma elu ära malbelt muiates ning aristrokraatide põlgust rakendades, aga

miks
peaks?!

Kes sellest õnnelikumaks saab? Sina ise? Ei, kui sa pead endale meenutama, et neist teistest peaks pigem kahju olema, nad ongi teistsugused, nad on teistsuguste raskuste ees kui sina, sa ei saa sellest õnnelikumaks. Asju targalt võtta on pingutav.
Sa ei vihasta, ent see mittevihastamine võtab rohkem energiat kui vihastamine.
Nemad? Et kui sa vait oled, siis nad ei teagi, et midagi sinu meelest lolli ütlesid ja arvavad, et kõik on nendega nõus?!
Aga mis see sinu asi peaks olema, et nad õnnelikumad on?! Miks nende õnn on olulisem kui su enda oma?

On üks viis, kuidas kõik oleks õnnelikumad - sa ei vihasta, vaid seletad rahulikult ning mõistvalt, miks idee X ei ole pädev.
Aga. Kui sa ei vihasta, kui sul on üsna kama, mida Nad mõtlevad, kust võtta üldse vunki midagi seletada? Energiat, aega, hoolt? Vihaga on vähemalt vunk omast käest.


(Ma ei tea, kelle käest selle loo korjasin, aga hea lugu.)

Väike inimene

Kui olen nii väsinud, et juba kuus tundi tagasi komistasin vastu trepikäsipuud ning mul oli üsna vahetult seejärel raskusi tee lumest roogitud osal püsimisega, kas on kombes võrgupäevikusse kirjutada, mitte magama minna? Isegi kui tunde järgi saaksin ilmselt magada?
Isegi kui kirjutatav tundub isegi väsinud mulle natuke liiga ennastimetelev? Isegi kui olen täna olnud üleni kangelaslik, seisnud praktikal 5 operatsiooni jagu seina ääres, toonud Tütarlapsele kleidi ära veel pärast ning mul on õhtu jooksul käinud 2 eri külalist eri aegadel?

Nojah, aga kui ma tahan?! Tahan olla mitte tark, vaid teha nagu tunne on? Olen teistele ning endale halvima, mida seesugune tahtmine kaasa tõi, nagunii ära teinud, mida ma veel hoian?!
Läheb.
Kui endakiitmine väga häirib, lugege näiteks viimast peale-pausi-lõiku, seal kirjutan natuke sellest, mida pidutsemine mulle tähendab ajalooliselt ja muidu.

Aga muidu on mu vaade maailmale ning inimestele suremise järel põhjalikult muutunud.
Enne ikka arvasin, et surm on kole tähtis asi. Iga elu lõpp oluline, isikliku maailma lakkamine ühe terve maailma lakkamine ning see, et ükski inimene ei tunne tervet maailma, saab tasa tehtud selle väga paljuga, mida ta ette kujutab.
Surm on nii eriline!

Nüüd vaatan surma täiesti rahulikult. Väga palju inimesi ei plahvatanud korraga? Keskkonnakahju ei sündinud? Noh, siis on sitt lugu küll, et mu laps suri, aga mitte katastroof. Mul on sitt, teistel tema lähedastel on sitt, aga üleilmselt on see päriselt ka täielik tühiasi.
Kui tapetakse korraga palju inimesi, on mul õudne vaid tapjatele mõeldes, surnutel on kombes ning nende kallid saavad samuti targemaks.
Kui ei saa, kehvasti küll. Aga midagi mastaapset ei tähenda seegi. Üks inimene, tema saatus, tema õnn või õnnetus on universumi ning ajaookeanide arvestuses tühisem kui ühe raku eksitents meie organismile.

Objektiivselt võttes on inimkond samuti väga pisike nähtus.

Olen selle suhtumise eest siin võrgupäevikus päris palju kolakat saanud, aga suhtumine ei muutunud, ainult inimesed hakkasid lollimad tunduma. Pea inimesi tähtsateks, karjatasid mitmesugused siin hingeliselt, mismõttes sa ei pea, sinusugused on üldsegi väkk! Oska armastada, ole tänulik, et elad, kahetse, et surra soovisid, pea oma lapsi ja ennast olulisteks, muidu oled värdjas!
Ahsoo? Arvate nii? Nojah, elage omamoodi edasi, elage nagu tahate, see
ei
ole
oluline.
=P

Mida ma nagu ei oska seejuures päriselt mõistuslikult lahterdada, on mu meeletu empaatilisus. Täna seisin viis opi seina ääres, pärast viisin voodeid koos patsientidega ära, ning mulle oli igaüks neist opihaigetest pea nutmaajavalt armas, kõik haiglatöötajad südantmurdvalt kallid, ning see, et üks arst, üks koristaja ja üks hooldaja tundusid ühte nägu olevat ning takkajärgi mäletan vaid ühe patsiendi väliseid detaile, üldse ei takistanud ega takista hellust nende kõigi vastu.
Ja mõtlen, et see on vast see, mida mulle nagu ette heidetakse. Et kui inimesed ei ole tähtsad, ei saa nende suhtes ka hea olla - ning nii lihtsalt ei ole.
Ma tahan nende suhtes hea olla tundetasandil, mitte mõistuslikult! Kuna on ka täiesti kama, kas mina, üks väga ebaoluline inimolevus, teen nii või teisiti, võin teha täpselt nagu tahan.
Juhtumisi tahan hell olla.

Ja mõtlen, kuidas siis nii, miks igaüks ei pea inimeste tungi teiste vastu hell olla loomulikuks? Kust tulevad kõik, kes räägivad, et inimesed ei või teha, mida tahavad, ühiskond laguneks, imikud jäetaks maha, keegi ei hoolitseks vanade ja/või haigete eest?
Kas olen mingi eriti hea, kui niimoodi hellust tunnen? Ei ole ju!
Kõik annavad oma parima! Ka need Kölni ahistajad. Lihtsalt inimesed on erinevad. Nende arusaam heast ja halvast on erinev. Aga see ei tähenda mitte inimeste üleüldist halbust, vaid ainult headuse ja halbuse suhtelisust.

Kui laps olin, võeti mind sageli täiskasvanute pidudele kaasa või toodi pidu meile koju. Mäletan neid pidusid kui toredaid, midagi tehti, vahel mängiti lauamänge, vahel oli mingi kultuuriline tähistamine (jõulud, aastavahetus, lihavõtted), vahel oli kellelgi sünnipäev, ent see oli alati lahe. Ma sain teha, mida tahtsin, olla nagu tahtsin, ning ainus ebameeldiv osa oli vajadus enne võõrustavat  pidu kodu koristada - kusjuures alati oli pärast pidu laga suurem, kui enne oligi.
Nüüd on mul pidude suhtes väga suur eelarvamus, sest ma garanteeritult ei saa teha seda, mida tahan. Omaette raamatu lugemine söögitaldriku taga toob kaasa ümbritsejate suhtumise "Oi, sul ei ole tore, haarame sind rohkem seltskonda!"
Olen seega omandanud pealtnäha-lõbutsemisoskuse, lastes sellega koos täielikult kaotsi päriselt lõbutsemise. Ja enam mulle peod ei meeldi.
Ent kui arvestada sellega, et inimesed on erinevad, nende arusaam lõbutsemisest ka erinev, ning lasta kõigil, kaasa arvatud mul, teha, mida nad tahavad, äkki oleks kergem?

Krt. Anarhism, mille omaksvõttu pidasin maailmavaate raiskamiseks, vist ikka on mulle.

Me päästame maailma. Punkt.

Võiks veel vanaaegseid jutte rääkida. Kunagi.
Aga ütlen hoopis, et mul oli täna esimene praktikapäev praktikal, mida tehtud saades on mul 0 praktikat veel. Õendusjuht oli minuga nii hirmus armas, nii mõistev ning tore, et täitsa lõpp. Selgelt rohkem inimene ja vähem roll.
"No see on see, et sa seepi ei söö, ma usun seda niigi, ilma et sa seda kõike läbi loeks," ütles ta, umbes 70-leheküljelist paberipakki hoides. "Saame kuidagi hakkama nii ehk nii!"

Ma ka usun, teda näinuna veel eriti.

Keegi oli täna lugenud eelmist posti maailma päästmisest.
Huvitav, mu maailmapäästmishuvi pole üldse langenud, pigem usun nüüd päriselt, et suudan seda. Nii ehk nii.
Jaa, inimene on nii naeruväärselt pisike ühik maailmaga võrreldes, maailm võib ka ise hakkama saada, aga tal olen muuhulgas mina, kellele loota. Võibolla tegi ta õigesti, mind ellu jättes. Sest mul on nüüd maailmaga isiklik suhe, ma ei taha teda päästa mitte enam abstraktselt valgete käte ning 0,001 mg armastusega, ma olen valmis tema eest kõik mängu panema.
KÕIK.
Et ma ei karda suurt midagi, tähendab, et mu kõik on päris palju.

Lusikateooriale on selline kujundlik täiendus veel, et varem ma suutsin asju nagu normaalsed inimesed. Pugesin iga päev läbi rõngasse seotud pesukummi, nägemata päriselt, kui suur see on, sest pesukumm on ju nagu nöör, rippudes täiesti ebamäärane läbipugemisühik. Aga no venis, kui pingutada, venis üha rohkem, ning mina pugesin ning pingutasin, kuni kumm katkes.
Inimesed enamasti ronivad iga päev läbi sellise kummi.

Nüüd poen läbi plastikrõnga. See tähendab, et näen kohe alguses, kui suur avaus on ning palju ning mis hinnaga sealt läbi mahub. Ja rõngas ei veni. Nagu on, nii on. Vahel on rõngas suurem, vahel väiksem, vahel saab läbi kergemini, vahel raskemini, ent mis on täiesti teistmoodi kui kummiga, on, et rõnga suurus on lõplik. Seal ei ole mitte midagi venitada.
Pinguta, mis sa pingutad, suurus on lõplik.
Mis tähendab muuhulgas ka, et kasutan kõik ruumi ära. Suuremaks rõngas ei veni, aga venitamisest hoidumine samuti mingit kasutegurit ei anna. Tasub pugeda optimaalselt, kasutada iga päeva maksimaalselt, sest kumm välja nagunii ei veni. Plastik. (Võib ka klaas olla, ma väga ei lõhu ta kallal, et teada saada.)
Ent nagu on, nii on.

David Bowie suri vahepeal ja me kõik mõtlesime temast rohkem kui muidu.
Mulle meeldib, kuidas paljud mõtlesid nagu mina: pole mitte kurb, et ta suri, vaid erikuradihea, et ta oli, oli selline, nagu oli. Tegi oma elust kunstiteose, tegi oma surmast kunstiteose, andis meile kõigile nii ohtralt - ning tema omalt poolt päästis maailma küll lausa palju kordi. Igaühe oma eraldi.

Kõik. On. Hea.

Ok, permanentse heaolu ainus negatiivne külg: millegi üle pole kaevata.
Mingeid asju tegelikult oleks, mis võiks segada - mu õenduskooli üliõpilasnõustaja avastas alles paar päeva tagasi, et ühte ainet, mida mul lõpetamiseks vaja, saabki teha ainult sügissemestril, nii et suvealgul ma ei lõpeta. Kusjuures mina teadsin seda, aga arvasin, et ju mu andmed on siis vananenud, kui tema arvab, et seda saab ka kevadel teha.
Ja siis algab mul praktika mitte kunagi veebruaris, nagu ootasin, vaid teisipäeval.
Inimesed ka ei ole üldse sellised, nagu ma ootaks (issand, ma olen emasena nii popp! See tähendab, nende seas, keda ma ise kas ei taha või moraalsetel kaalutlustel ei taha. Noh, et abielus ja lastega ja isegi oma armuavalduses toob selle esile, et KUI ei oleks neid faktoreid ...)

Appi, nüüd avaldasin kogemata täiesti pooliku postituse!

... inimesed ka ei ole üldse sellised, niisiis. Paljud on nii armsad ning nunnutavad mind üleni, aga on ka mõned, kes on wtf-mittetoredad. Mis mõttes, minuga mittetore olemiseks peab ikka kas pagana julge (mille eest saab plusspunkti tegelikult) või väga teadmatuses (mille eest saab miinuseid) olema!

Aga mind ei häiri üle kolme tunni eriti miski neist ülesloetud negatiivsustest.
Ikka on kõik lill.
Ja siis ei saa üldse võrgupäevikusse kurta, sest kurtmistuju pole, ent positiivsused, mida öelda, saavad ka ju ühel hetkel otsa! Palju sa ikka kiidad, kui hea kohv on ning kui tore on end mitte halvasti tunda?!

Tütarlapsel oli üleeile 14. sünnipäev. On ometi saabunud aeg, kus ma ei pea peokorraldamisega üldse tegelema, ta võtab sõbrannad kaasa ning läheb nendega pontšikuid sööma täiesti iseseisvalt. Olen valmis maksma ka ühe grupi jagu exitroomi eest, aga peamine on see, et ma ei pea midagi korraldama, sinna ta ka kutsub inimesi ise. Jipii!
Mu suhtmine vastikutesse tegevustesse on sama, kui suhtumine inimestesse, kes mulle ei meeldi. Ei tule peale nostalgiat, et ooo, oli nii armas aeg see sünnipäevade korraldamine tegelikult!
Kui mulle ositi meeldis, meeldis mulle kohe, mitte ei avasta seda hiljem, kui enam ei saa. Ei, kui ma saan vastikust asjast-inimesesest-tegevusest lahti, on ainult tore.
Ja oo, ma vihkan neid laste sünnipäevade korraldamisi!

Kõik. On. Hea. Isegi Tütarlapse sünnipäeva ei pea enam organiseerima!
No ma järgmised 3 postitust teen vanainimeste heietuste teemal ehk räägin minevikulugusid. Kui muud peale ei tule. Kaua seda "kõikonhea" juttu ikka ajada saab =)

Ettemõtlemine vs ettemuretsemine

Istun üleval, kuigi juba tund aega tahaks niivägahirmsasti magada.
Ootan oma kuramuse Tütarlast, kes täna ööbib chez moi, sest homme on 8.20 minu linnas arstiaeg ning sinna on nii pagana varakult natuke kergem jõuda, kui enne saab natuke kauem magada.
Aga mina tahaks selgelt rohkem magada kui tema! Ammu juba tahaks uinunud olla!

***

Siis ta tuli (tegelt poole sõna pealt, olin kirjutanud "Ammu ju") ja nüüd on hommik ja kõik lapsed on läinud.
Kurat, kui lahe see Tütarlaps mul on! Kusjuures ta ise ei saa sellest aru. Tal on imelised pikad paksud juuksed ja talle ei meeldi =) Olevat "liiga puhvis". Ta tahaks õhemaid ja siledamaid.
Tütarlaps on nagu mina, ainult parem.  Mu rehabilitasiooniplaani kirjutas psühholoog, et olen "väga tundlik, väga sihikindel", ning noh, olen küll.
Aga ma küll ei mäleta, et oleksin vanuses 13 väga sihikindel olnud. Siis olin ainult hea vabandusi leidma, miks mitte midagi teha, mis mulle ei meeldi. Aga tema on juba nüüd.
Midagi ma olen ikka väga õigesti teinud, et ta on selline, nagu on.

Mitte et Poeglaps üleni lahe poleks, aga ta on alles 9 ning see, milline ta suurena on, ei paista veel välja. Tütarlapse puhul paistab.
Neil mõlemil on lahedad kulmud ka, muuseas =P

Eile oli mul selle aasta viimane koolipäev. Väsisin nii väga ära (millega seoses ka jäin nii uniseks, et põrkusin vastu seinu ajaks, kui Tütarlaps tuli), kuid selle plaani täitumine, et kevadel-suvealgul võiks nagu lõpetada, tuli taas sammu lähemale. Ainult see kuramuse (miks ma nii palju vannun?) intensiivravipraktika on risti-põiki ees. Kuidagi pean selle ära tegema, aga emake maa, kui ära väsitab mind juba neljatunnine koolipäev, kusjuures koolis ma tunnen ju juba nii inimesi kui kohta!

Aga ma ei muretse ette eriti. Ettemuretsemine on halb harjumus, mida mul ei ole. Neid asju, millel võiks ette muretseda, kui seda juba teha, on niiiiiiiiiiiiiiiii palju. Kõik "võibolla läheb see asi halvasti"-d tuleks arvesse võtta. Milleks?
Eks siis vaatan, kui praktika peale hakkab, kuidas selle ära teen. Praegu on elu lill? On lill. Nautida!

Kuigi natuke võiks siiski ette mõelda. Näiteks rohkem enam selle aasta sisse inimestega kohtumise plaane ei tee. Mu ülemine piir on täis, aitab!
Rohkem enam "jaa, lahe!" ei ütle =)

Ettemõtlemisel ja ettemuretsemisel on vist samamoodi üks telg mu jaoks nagu on ka meeldimisel ning armastamisel, viitsimisel ja jaksamisel. Et mitte "lõputult rohkem/vähem on hea", vaid mingi optimum leidub, kus tasub püsida ning nii "rohkem" kui "vähem" on halvad-valusad-vastikud. Mida kaugemal optimumist, seda vastikumad. Seda valusamad. Seda raskemad taluda.

Inimesi, keda ma tõesti ei talu ja kelle kohta mõtlen, et maailm oleks nendeta parem koht, on neli. Varem oli kuus, aga sealt kaks olen täiesti ära unustanud. Tegelikult olen isegi unustanud kolm, sest üks on uus. See õppejõud.
Et ma tõesti, tõesti pean inimesteks umbes kõiki füüsiliselt inimesteks liigituvaid oma teel. Kõik annavad oma parima ning neid, kelle parimat ma kuidagi sallida ei suuda, on väga vähe.
Aga selleks, et ma tahaks inimesi enda lähedale, peaks me vahel rohkem olema kui lihtsalt inimestena sallimine.

Ah, panen pildi ka. Endast ja oma oivalistest lastest.

Helen Illend tegi

Hinne - ja hind

Peavalupoeg. Hästi kerge, loodetavasti ei lähe hullemaks, eriti kuna ma 400 mg ibukat just sisse kütsin, kui aru sain, et nüüd ta tuleb.

Aga valmidus hullemaksminekuks on ning ma tean tegelikult, millest.
See on mu igavene needus. Kenaolemine. Kui mul on nii halb, et lihtsalt ei huvita, on kõik hästi (välja arvatud kõik see, mis on väga halvasti). Aga kui mul on nii hästi, et olla see suurem, targem, ressursirikkam, see naeratav ja sõbralik, ma ka olen.
Ja praegu olen haiglas. Enam-vähem kõigist, mõned, kuid kaugeltki mitte paljud, töötajad välja arvatud, siin tugevam, targem, ressursirikkam. Elan ühes palatis kuuekümneaastase naisega, kel oli infarkt, vasak külg hästi ei liigu, ning potitool on voodi ääres. Olin arvutijärjekorras ratastoolis Soome mehe järel, kelle nina ees pidin käega vehkima, et ta üldse märkaks, et keegi temaga räägib - ning olin pärast preemiaks sunnitud temaga suhtlema, kuna ta istus minu kõrval, kui arvutis olin, ning kõneles soome keeles.
Praeguse vahetuse õde on sellise kurva näoga venelanna, käib kühmus ning kõneleb peenikese häälega ja tasa. Söögitädi räägib kõvasti, aga vastab naeratusele hirmus kiiresti ja varmalt. Üks hooldaja on nii hirmus usklik, et isegi mina tean.

Ma olen nende kõigi vastu kena, sest nad on ju suuremates raskustes kui mina, püüavad maailmas toime tulla, haarates õlekõrtest, millest mina ei haara (kuradi telekas mängib palatis päev otsa, teisel pool seina mängib teine telekas, ma olen seekord nelja voodiga ruumis, ning puhkeruumi oma hääl tuleb ka läbi avatud ukse - uks aga on lahti, sest infarktist paranev naine tahab), aga nad on nii koormavad!
Kenaolemine on küll lihtsam valik kui midagi muud, aga sellel on oma hind. Esiteks tulevad kõik hullukesed ja nõdrakesed minu ümber kokku, sest ma olen ju nendega kena - ning teiseks hakkab mul pea valutama sellest, et kogu aeg on pinge sees, kogu aeg võib mu palatinaaber mind kõnetada, isegi kui magan (sest ta ei näe, et ma magan, vedasin keset palatit oleva kardina natukest privaatsust ihates ette), ma ei saa kusagil peale kempsu lõdvestuda ja lihtsalt olla.

Õnneks koht ei ole päris uus, siin haiglas ma olen kaks korda juba olnud, mul on sama arst, kes ennegi, ma olen samal korrusel kui ennegi, tean hooldajaid, õdesid ja koristajaid nime- ja nägupidi - aga siiski. Siiski. Inimesed on nii kurnavad!

Oh, paistab, et peavalu ei tule - või noh, ta tõmbas ibuka peale tagasi. Jee.

Jätkuvalt täiega rahul selle äratehtud eksami ja ausa D-ga, mis hindeks sain.
Tähendab, olin täiesti valmis selleks, et teen seda eksamit mitu korda, üldse poleks kellelegi pahaks pannud, ei endale, ei õppejõule, ei kellelegi.
Olin selleks rõõmsalt valmis.
Aga ma ei pea. Sain asja esimese korraga kirja. Kuigi jaksasin õppida ainult 1 km tunnis kiirusega, kuigi seal oli küsimusi, millele ma üldse ei osanud vastata ja selliseid, kus tulnuks kirjutada kolm rida ning mina oskasin ainult "valu" öelda. Muidugi ma oleks ka ainult siis kirjutanud, kui oleks teadnud, mida. Käsitsi kirjutamine on raske, seda tööd niisama ette ei võta.
Rohkem mul enam eksameid ei tule, tulevad arvestused ja siis tähelise hindena veel lõputöö, aga ma sain normaalse inimesena selle D kirja.
Nii rahul endaga!

Kui ma kevadel kuidagi veel intensiivõenduse praktika üle elan, on diplom põhimõtteliselt taskus =)

Peaaegu

Kodust väljumiseni, kui ma lähen varasema rongiga ning saan enne loengut veel 20 minutit istuda ja aknast välja vaadata (mis ei ole üldse paha asi!), on 36 minutit.
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole  KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.

Huvitav, kas peaks riidesse panema?

Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.

Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.

Ok, nägemist!

 ***

Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.

Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.

Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!

Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.

See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.

Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.

Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!