Selline uni

Disclaimer: teema, millel ma ei ole väga avalikult rääkinud

Ma nägin Mikku unes. 
Mitte väikese läbiastumisetüüdina, vaid pikalt, põhjalikult detailselt.
Ta ei olnud päriselt Lihula tulistaja. Midagi muud oli juhtunud - ma isegi täpselt ei tea, mis - unenäos teadsin - aga inimesed surma ei saanud, ainult loomad. Ja ta oli sellepärast vangis, aga mitte väga kaua, ja kui ta siis välja tuli, elas mu vanemate tühjas magamistoas (kus tegelikult elab mu tütar).
Oli alla võtnud, juuksed pruuniks värvinud, habeme kasvatanud. Aga ta oli ikkkagi sama Mikk. 
Me rääkisime. Ta oli enne oma selle maailma Sündmust mulle purjuspäi helistanud. Millegi peale, mis ta tookord telefonis ütles, ma hakkasin naerma, aga pärast mõtlesin, et oleksin võinud ka nutma hakata. Oleks äkki Sündmuse ära hoidnud. 
Aga läks, nagu läks.
Ta imestas, et ma kooli ära suutsin lõpetada, ja ma üritasin talle seletada, kuidas ma sellest hoolimata ei saa õena töötada. Et ma ei suuda mitte mingeid käelisi toiminguid sooritada. 
Ta üritas mulle selgeks teha, et saab töötada ikka, ei saanud aru.
Talle endale leidi parajasti meedikuna töö. Me kursavennad panid paar vagunit liikuma ja Mikk saanuks phmt lausa valida.
Mu ema kommenteeris tagaselja, kuidas kohe on hoiak teine, enesekindlam, kui töö olemas.

Päras rääkisin veel Mirjamiga (ka meie kursaõde, Miku hea sõber). Ta unenäos oli samuti kõhnem ja kaunim, sama otsekohene kui päriselus, ka õena tegev. Mida ta päriselt muidugi ka on.
Ma rääkisin, kuidas Mikk elab mu vanematega koos praegu, et ta leidis töö, et ta on mulle ikka Mikk, mitte "see mees" või kuidagi veel eemalehoidvamalt. Mirjam noogutas. Tõdes, et talle ei ole see Miku-teema kerge. Ei oska suhtuda. Ja siis kuidagi jutu sees pillas, et mina muidugi saan hakkama, ma mõtlen nii isemoodi, minu luuletused on teda palju aidanud, ja mul oli mokk päris töllakil seepeale. 

Unenäos olin ka sellest Miku ärapööramise-hetkest šokeeritud, aga suutsin selle talle samas andeks anda ja mitte süüks panna.
Päriselus oli suhteliselt samamoodi. 
Ainult ta oli pärismaailmas muidugi vanglas, kui ma tema üle mõtlesin ja mõtlesin. Mõtlesin algul saata talle oma uue raamatu (kui see kord ilmub - jah, SELLE raamatu), aga siis tuli ette, et seal on üks tema põhjal kirjutatud tegelane, ja vist ei tasu.
Siis tappis ta end ära ja kogu teema lahenes. 
Ma käisin tema matustel rääkimas. Siiamaani olen päris uhke. 
Sest matusekõned olid täpselt sellised, nagu halvas mõttes oodata võinuks. Räägiti sellest, kuidas ta oli hea isa ja hooliv sõber. Kuidas "saatus võttis ta ära". Mainiti jutu sees ka, kuidas ülestõusmine ja elu ja parem paik.
No ja siis rääkisin mina.
Kes kõige lõppu kirjutab jne.
Ma rääkisin sellest, et ma ilma pealgi ei usu, et Mikk oli halb inimene - inimene, keda mina tundsin ja kes minuga suhtles, hoolis kõigest liiga palju , mitte liiga vähe. Talle läks kõik korda, iga ebaõiglus, iga ebaloogilisus, ja ma mõistan, kuidas ta sellise karika peale ühel hetkel ära pööras, katki läks.
Ja et on hea asi, et valu saab otsa. Valu lõppemine ei ole "kurb lõpp", see on õnnelik lõpp. 

Laias laastus see oli mu jutu sisu. 

Pärast need kursavennad, kes mu sinna kutsusid, ütlesid midagi. Õigemini üks ütles, et hästi, täpselt ja tabavalt rääkisin, ja teine surus mu kätt. 
Rohkem ei öelnud keegi midagi. 
Nii et ma siiamaani olen päris uhke. Kuigi natuke kurb ka, sest ei tulnud üleüldist: "Sa tegid õiget asja, meil on nüüd parem."
Võibolla selle kõne eest sain ka selle alternatiivmaailma-unenäo. 
Siiamaani olen veidi kurb ikkagi. Et noh. Ma ju andsin oma parima. Kas see, mida ma ütlesin, polnudki õige ja hea? Kas sellest ei olnud siis abi? Kas see siis ... kas ma siis ...
Aga unenägu oli tõeliselt tore. 

Üldiselt on postitus muutmata, mõned vead parandasin. Las ta nüüd siis ripub siin.