Oioioioi

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Tegelt on öelda aint asju, mida ma pole läbi ja selgeks mõelnud - valgustus on olemata, aint hämarus, segadus, oot-mismoodi-tegelt-käib. 

Ma olen ikka "Nüüd sain vanaks"-joone peal, aga samas ka mõistan, et üleminekuiga ja vast ei ole see igavene ja kõik need veidrad muutused võivad jälle üle minna.
Loodetavasti lähevadki. 
Aga K ütles, et tema elab sedasi juba palju aastaid, nii et vbla ei lähe ka. 

Ma ei taha-ihka enam midagi. Kõik soovid ja tunded ei ole mitte hea püüdmisele, vaid halva vältimisele või ärakaotamisele suunatud. Kui ma kuulen Poeglast arutamas, et ta tahaks uusi spordijalatseid või suvel tööle minna, ma olen =O, sest mina tahan aint, et ta vene keele töö kõrgemale hindele kui kaks tehtud saaks ja koolist välja ei kukuks ja kurb ei oleks. 
Ma ei looda, et psühhiaatri juures kõik korda saab ja õnnestub õige ravi leida, misjärel maailm on tore - ma loodan, et ärevus läheb üle.
Jah, see on jätkuvalt väga ebameeldiv. 
Kunagi ma ostsin koju asju, et mul oleks end tabavate isude korral võimalik spetsiifilist süüa valmistada. Šokolaad, pähklid ja kuivatatud puuviljad, et magusaisuga küpsiseid või kooki teha. Munad, sink, sibulad ja hapukoor, kui peaks tabama tappev hea soolase piruka isu - quiche on alati teema. 
Nüüd on ainus põhjus midagi konkreetset süüa teha "et halvaks ei läheks". Muidu on suht suva. Võin süüa kiirnuudleid või röstsaia juustuga näiteks. 
Midagi ikkagi peab sööma, enesetunne on täis kõhuga palju parem.
Aga korralikku toitu teen eelkõige poja pärast. Kui tema tõstab pöidla ja ütleb, et hea on, mu ponnistustest oli kasu. 
Ma ei kuula isegi muusikat enam. Ei huvita. Mingit tahtmist selle järgi pole.
Et mede raamat taas võistlema läheb, on natuke hea teema. Seest läheb kergemaks, kui selle kohta mõtlen: "Äkki läheb hästi?"
Aga muud pole midagi.
Tühi maa.
Mitte midagi ei oota ja asjad, mis nagunii tulevad, tekitavad: "Ehk ei lähe väga halvasti"-tunnet ainult.

See mittetahtmine ei ole vana-asi-mis-seal-ikka. Mõned kuud vast.
Ega ma kohe tähele ka pannud. Pole nii murranguline teema.
Võib küll menstruatsioonide ärajäämisega seostuda.
Päris hirmus.
Ja K ütleb, tal on sedasi juba ammu.
Kas normaalsed ATH-ta inimesed elavadki nii? 
Arvan, et tegelikult mitte. Sest mul ei oleks siis nii palju kirglikke lugusid lugeda olnud, nii palju kirglikke sarju vaadata olnud ja kirglikud raamatud-filmid ei saaks maailmakuulsaks, kui nad inimestes assotsiatsioone ja äratundmist ei põhjustaks. 
Aga samas ... äkki see ongi "vallatu ja noor" olemise teema enamasti ja mul on tegelt niigi kaua välja vedanud? Ma olen küll kirglik loomus, jaa ... kas see on ka ATH-teema? No et peab saama kohe, on VAJA, ja üldse see vajamise asi - et ma vajan vajatud olemist - äkki mul seepärast on Frieda ja Notsuga suur mõtete lahkuminek seal kohas? Et ATH mul, aga neil ei?
Aga äkki ikka on neil ka? Vähemalt Notsul? Lihtsalt meil on normaalsed individuaalsed erinevused. 
VajaSIN vajatud olemist. 
Muide. 
Nüüd tundub, et miski ei aita. Mind võib vabalt mitte vajada. Kõik on nagunii hall ja vilets. 

Tahate füüsilisi sümptome? Mida suuremaks ärevus kasvab, seda rohkem mu lõug krampi läheb. Samamoodi nagu iiveldusega enne oksendamist. 
Jah, on küll väga ebameeldiv tunne. Kogu maailm on hirmus, mitte midagi head tulemas ei ole, ja et ma ilmselt elan selle kõik üle, ei muuda mu sisemist küsimust: "Milleks?!" 
Et teistel halb ei oleks. Ainus põhjus. Vat jah, see on ärevuse kingitus: teistele tuleva halva pelgamine. Ilma ärevuseta mõtlesin, et neil on ilma minuta parem, mitte halvem.
Ei, vat seda ma küll ei usu, et nii ongi normaalne elada. 

Krt, ma tean, et hommikuti on halvem. Õhtuti on parem. Aga see ei muuda, et praegu ikka ongi halb, raisk.