Olgu.
Kui mul on mononukleoosi järelmõjud (selle järelmõjud kestavad paar-kolm kuud ja hõlmavad eelkõige nõrkust, jõuetust ja palavikku, igasuguseid väiksemaid häireid mainimatagi), üleminekuiga, krooniline depressioon ja rongi järelmõjud, pole ATH-d ega autismi vajagi, et mu kohutavat seisundit põhjendada. Rääkimata ravimite väärtarvitamisest - see on juba nii väike asi, et sellega pole midagi tarvis seletada. Mul on juba nii palju põhjusi üleni sant olla, et neist piisab rahulikult.
Ei, ma arvan ATH ja autismi enda külge kuuluvateks ikka, lihtsalt kuna neid ei ole ametlikult diagnoositud, ma kuidagi ... kõhklen võtmaks neid arvesse kui põhjusi, miks mul nii erikuradi halb on. Kui mul on normaalne halb, arvestangi, et ilmselt neuroerilisuse pärast. Kui on erikuradi halb, tundub, et mul ikka ei ole neile õigust, pean muude asjadega põhjendama, sest kui ATH ja autism oleksid põhjuseks, miks erikuradi halb on, oleks neid ju diagnoosida saanud.
Siuke vildakas loogika.
Ma annan endale andeks ka - nii erikuradi halb on, et võin täiesti mitte väga kirgas kriit olla parajasti.
Tegelt eile oli parem - ja just hommikul. Nii hea oli, et pesin isegi hiiremati puhtaks. (Mul on siuke hiirematt, mis on umbes meetri pikkune ja poole meetri laiune.) Naeratasin omaette ja mõtlesin: "Jee!" Oli söögiisu, konkreetselt apelsinide järgi veel, ja ma hakkasin peaaegu naerma rõõmust. Mõtlesin Poeglapse kooliasjade üle ja sai korraga aru, et mitte ei lähe ebatõenäoliselt normaalselt, aga väga tõenäoliselt halvasti, vaid vbla läheb hästi, aga pigem normaalselt ja see on täiesti okei.
Kahjuks läks hea tunne üle. Lõunaunne kukkusin tavalise hapu meeleoluga.
Täna hommikul ei ole halb. Mis on phmt juba hea. Aga sellist peaaegu-head-head ka pole, mis eile.
Kurk valutab. Äkki ma sain mononukleoosi tegelt hiljem, kui arvan, ja alles nüüd see haiguseosa ongi?
Ainult et see pole esimene kord, kui mul viimase paari kuu sees kurk valutab. Krt, võiks võtta omaks, et
a) ma olen haige
b) mis ei tähenda veel, et ma õpikute järgi toimima hakkaksin
Pea ka valutab.
Ma olen nii väsinud sellest, et kogu aeg halb on. Nii väsinud!
Teen oma hommikuse kohvi. Koorin oma hommikuse apelsini. Hiljem söön midagi tõhusamat ka, aga esialgu on apelsin. Võtan oma hommikuse ibuprofeeni. Avan tumblri. See kuidagi rahustab, tekitab tunde, et maailm pole üleni halb.
Ohkan.
Jälle üks päev üle elada - ja ma isegi ei mõtle, et peaksin vähemalt natuke kirjutama.
Ma olen haige. Kuni ma elus püsin, on juba hästi.
Lepin, et on kehv. Olen peaaegu rahul, et halvem pole.
Muidu, eile läks isegi "Marslane" heaks. Täna olen jälle tunde peal: "Tal on nii palju jama kogu aeg. Nii palju! Mida ta pingutab, aru ma ei taipa!"
Lisaks on enamik naisi seal raamatus klišeed. Naisastronautidest noorem punastab, kui seksist räägitakse, tema vanemad nunnutavad ja noomivad teda üle videosilla ja ei suuda vastu võtta, et tütre jaoks on normaalne eluga riskida. Avalike suhete juht Annie on ilus, enesekindel ja teda hoitakse kõigega kursis. Täpselt selline, nagu NASA avalike suhete juhilt oodatagi võiks. Komandör Lewis on karm, õiglane, hoolitsev, punktuaalne ja võimaluse avanedes väga süütundeline. Mindy ... on ka üks tegelane. Phmt terane neiuke, kes ahastab korduvalt, et on magistrikraadiga piiluja, sest ta pannakse peategelast satelliitkaamerate kaudu jälgima.
Ainult Mindyl on veidi huumorimeelt. Mehed teevad pidevalt nalja pea kõik. Naised tegelevad kuivik olemisega.
Aga teatud hea tunde, turvalisema, kui ilma oleks, annab ikka. Seega ma loen.
Minu jaoks on lugemine selge eskapism. Loetav maailm tundub leebem, sõbralikum ja kontrollitavam, sest ta ongi kontrollitavam (tahan - loen; tahan - ei loe) ja see tähendab automaatselt, et leebem ja sõbralikum.
Pealegi on enamasti raamatutes aru saada, kas asi tüürib halva lõpu või õnneliku lõpu poole. Kui sellest veel ei piisa, võib lõpu ette ära lugeda. Et oleks kindel ja hea tunne: kõik, mis juhtub, viib sinna suunas.
Krt, ma arvasin, et ostsin võitaignas õunapiruka, aga see täidis on küll puhas kohupiim.
Vale kast, ilmselt.
See on siis see hommikusöök, mis tuli peale apelsini.
Hetkel ei tee mind üldse rõõmsaks, et pirukate kastid sassis olid. Et elu ei ole kontrollitav ja kerge. Sest mul on üle eilne: "kui võib minna nii ja minna naa, võibki hästi minna!" ja tagasi "teen, mis ma teen, ikka ja alati võivad asjad persse minna. Enamasti lähevad ka".
Ja ma olen sellest nii väsinud ja tüdinud. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.