Lalin ainult veel

DISCLAIMER: Miks ma üldse panen selle sõnadesse? Võiks lihtsalt "DISCLAIMER" kirjutada. Muidugi eneseanalüüs.

Jah, ma valisin. Mitte ekret.
Ei, Reformi ka mitte. 
Sest.
Kokkuvõttes ei nuta. 

Nii, päristeema juurde.
Olen äärmiselt kade kõigi peale, kes tahavad.

Neid on hästi palju ja kõik asjad - postitused sotsmeedias, fotod, mida tehakse, laigid, mida pannakse - mis ütlevad mulle, kuidas maailmas elab mustmiljon teistmoodi inimest, kui mina praegu olen, ütlevad ühtlasi, et ma olen halvasti, valesti, pole inimene, minusugused ei loe ning miks ma loodan, et sellele on mingi ravi olemas, kui keegi tegelt ei ole selline ja pole vaja old ravi välja mõelda ju, dohh. 

Ma mäletan rõõmu, kui ma avastasin, et autistid on olemas ja mina olen ka autist, mul on kildkond ja ma sobitun oma probleemide ja muredega kenasti sinna sisse. 
Ma olen olemas ja ma ei pea isegi tõestama, et olen olemas, nad loevad isediagnoosinuid täiesti "omadeks". 
Nüüd mul on jälle tunne, et mind lihtsalt ei ole. 
Mitte keegi ei ole säärane. TEGELT sa ei ole ju selline, TEGELT sa oled teistsugune, lihtsalt ise ei saa aru, TEGELT sa hindad valesti. 

Muidugi ma hindan valesti, ma olen ärev ja mul on raske võtta asju rahulikult.

Eiei - see on asi, mida ma kardan, et sain ka oma psühhiaatrikohtumistelt, kuigi need phmt olid suht okeid - kui ma tegelikult ärev oleksin, ma ei mõtleks sellele, et olen ärev. Kui ma tegelt ATH-d endas kannaks, ma ei mõtleks, et teen asju järelemõtlematult. 
Inimesel oleks nagu keelatud olla intelligentne ja võimeline enesejälgimiseks. Niipea, kui ta seda teeb, pole ta enam PÄRISELT, ta teeskleb enda ees, TEGELT ta on hoopis midagi muud. 

Meeleheide korda kaks. Kusjuures ma rääkisin psühhiaatrile, kuidas mulle on alati arusaamatuks jäänud need küsitlustes levinud: "Kardan avalikus kohas minestada"-küsimused. 
Mis seal karta? Ma phmt LOODAN avalikus kohas minestada. Siis on tõestus, et mul on päriselt ka halb, ma olen päriselt ka katki.
Ainult ma tean, et suht asjata lootus. 
Ma võin tuikuda ja end halvasti tunda, aga minestamiseni asi ei lähe. Mingit tõestust ei tule.

Ja psühhiaater ei saanud üldse aru. Seletas mulle, et pole vaja tõestada, mind usutakse niigi. 
Nagu ... sitta mind usutakse. Isegi tema ei usu ju! "Ma ei näe autismile viitavat," "Ma ei näe ATH-le viitavat." Vean kihla, et kõik järelemõtlikud ("Ma ei tee seda, kuna tal niigi raske, sest see ja see") laused tõlgenduvad kui: "Tal ei ole ATH-d ega autismi, ta mõtleb inimeste tunnetele ja näeb neid ette."

Mis ma saan teha? Midagi ei saa teha. Leppida, et kuni ma ei feigi, paistan igati normaalne.

Äkki siis teeskleks?
Jaah, ja kuna ma nii hästi tean, mis peaks juhtuma ja mis ma olen, kuhu suunas teeselda ja mis tulemust oodata (nagu on näha näiteks sellest, kuidas ma oma arevusenivoo kõrgustesse kergitasin), lõppeks see kindlalt hästi, mhmh. 

Oh, ma võin temaga rääkida! Öelda talle, kuidas mul on tunne, et intelligents ja enesejälgimine on keelatud, niipea kui neid ilmutan, olen psühhiaatri silmis täiesti neurotüüpililne. 
Ilmselt parem plaan kui mitte midagi peale hiljem mossitamise teha.

Häda ja viletsus.
Kogu aeg ma hädaldan siin, eks? Kaua võib?
Kaua. Nagu näha, rõvekaua. Miks see halb juba üle ei võiks minna?!?!?!
Kusjuures ma olen tegelikult maru tubli (see sõna on praegu kohane). Käin duši all, võtan tolmuimejaga, vahetan linu, teen pojaga vene keelt (mida ma ise samuti ei oska), käin koeraga poes, annan loomadele süüa, teen süüa, pesen masinaga pesu ja panen pärast kuivama, värvisin isegi juukseid. Ei taha küll, aga kohusetunne on vankumatu. 
Ainult kirjutada ei suuda eriti. Vist seepärast, et seal mul ei ole tunnet, et kui juba teen, on hästi. 
Toimetada nii saab, aga uut teksti sedasi päris ei genereeri. Peaks vähemalt veidi tunnet olema, et hea tekst, aga mu ees on probleem, mida ma ei oska õieti lahendada. Võiksin iga päev kaks lauset kirjutada selle probleemi ümber keerutades.
Vahel kirjutangi. 
Ent kui probleem lahenduks, tuleks ka veidi pikem tekst.
Kuidas see lahenduda saaks? 
No mul peaks tulema täpsem idee kui "tema teeb midagi oma kasvatusega seotut".
Kuu aega pole tulnud? Ega ei, aga mul on ka kuu aega rõve olla olnud!
See tõesti võiks üle minna.