Keda huvitab

DISCLAIMER

Ausalt, ma ei tea, keda huvitab. Mu tunne, et üldse kellelegi huvi võiksin pakkuda, on üle läinud. Aga no - ehk keegi on. 

Lõpetasin apelsini koorimise ja nutmise. 
Ei, midagi uut ei ole halvasti läinud. 
Lihtsalt mu enesetunne on nii sitt, et hommikuti köögis apelsini koorimise taustaks nutta on kohane.
Apelsin on ka vilets. Mitte nii halb, et päriselt käega lüüa, mahl välja lutsida ja ära visata, ent vilets. Veidi kuiv. Liiga nahkne.

See, mida lendav ajatajust üle-eelmise postituse kommentaari kirjutas, oli kümnesse. 
"Praegu" ja "mittepraegu". Need on kõik minu ajad, need on minu tunded kogu tuleviku ja mineviku osas, selline ma olengi.
Seletas jälle nii palju ära, valgustas mu maailma vaatamise viisi, kuigi kahjuks ma ei saa samas midagi teha, et niimoodi tajun. 
Tajun edasi. 

Kui elu on halb - nagu praegu - ongi kõik halb. Mälestustes on halvastiminemised, kohutavad hetked, valu ja õudus. Tulevik on hirmus ja täis laavalompe, mis mu jalad alt ära põletavad.
Ja kui on hästi, ma ei karda midagi, ma ei kõhkle, ma ei vaata ette, sest on ju hea olla! Muidugi kestab see igavesti!

Iseasi muidugi, et isegi kui mul on "hea", ma ei tarvitse sellest ise aru saada, sest iga tegevus, iga kuradi koerale krõbuskipanek või kohvi valmistamine, iga pestud lusikas, pojaga vene keele õppimisest rääkimata, võtab pingutust, tähelepanu ja tundub kangelasteona. Ma teen ja ma teen ja ma teen ja ma teen - palju vähem, kui normaalse eluga normaalne inimene - ja olen nii väsinud, et niutsun häälega, ei suuda jalgu maast tõsta ja keda see huvitab? Mida see muudab? 
Ma olen piisavalt hea.
Seda tuleb endale öelda otsustavalt ja kindlas kõneviisis, muidu ma ei usu. 
Tegelt olen. 
Ei, ma ei tea enda kohta ikka kõike. Ilmselt tuleb valgustusi ja avastusi perioodiliselt peale. Aga on täiesti objektiivseid näitajaid, mille järgi olen hästi teinud isegi normaalsete inimeste standardite kohaselt, ja ma tõesti ei ole normaalne. 

"Praegu" ja "mittepraegu" ... 
Kui "praegu" on kõik korras, tundetasandil hästi, ONGI kõik korras. Pisiasju võib veel muuta ja parandada, aga need ei muuda põhilist. Ma võitlen pisiasjadega, väsin ära, maailma ei muuda, ent halvad asjad, mis juhtuvad, pole minu süü ega asi. 
Ja kui "praegu" on mittekorras, ongi kõik halvasti. Pisiasju võib ju parandada, aga see ei päästa. 
Siis ma võitlen iga hingetõmbe eest, maailmas juhtub nii palju halba, ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt ... võtan järgmise hingetõmbe ja meenutan endale, et tegin ja teen oma parimat. Ma ei saa rohkem teha. Ma ei saa kahe mõnevõrra halva asja vahel valides teha valikut, mis oleks täiuslik. Ma pean kas poja koju jätma, kuigi tal on kooliga nii palju jama ja mingi töö vaja teha ja teine järgi teha, või sundima teda haigena kooli minema ja no mõlemad on halvad? Jaa. Aga üks neist võimalustest tähendab, et ma teen asjad Poeglapse enesetunde jaoks halvemaks ja üks, et ta saab vähemalt puhata. 
Ma valin selle, et ta saab puhata. Fakk see kool. Pole ka nii tähtis. 

Olen veerandi viletsast apelsinist ära söönud. 

Miks ma seda postitust üldse kirjutan? Sest kirjutamine parandab enesetunnet. "Ma teen midagi," ütleb see. "Äkki on võrgupäevikusse kirjutamisest kuidagi mingit kasu."
Mingi lootus. 
Sest kui mitte midagi ei tee, ei lähe ka miski paremaks. Pole lootustki. 
Ma teen ka asja, mis tundub hea. Kirjutan midagi. See on peaaegu nagu vestlus ja vestlemine maandab ärevust täiesti selgelt. Tuntavalt. Ma ei tea, kas ma absorbeerin vestluspartneri rahulikkust või - tõenäolisem - tekitan endas tunnet, et maailmas toimuvad rahulikud toredad asjad, inimesed loevad, kirjutavad, räägivad. Ma olen osa sellest maailmast ja vbla lähen isegi kellelegi nii palju korda, et ta minu jutu peale reageerib. 
Vbla ütleb isegi valgustavaid asju nagu lendav. 
Kui mul pea valutab, on kõik valu ja mitte miski ei tundu reaalne peale valu.
Kui mu pea ei valuta, ma küll otse ei torma tegema asju, mis tõenäoliselt peavalu põhjustavad, aga mul ei ole ka: "Ei, seda ma ei tee."
Mul on: "Mul võib pea valutama hakata. Nii et kas ma ikka tahan?"

Homme lähen oma QB-testi tegema. 
Õudne hirm on. Mitte testi tegemise ees, see on suva, aga mul on lihtsalt kõige ees hirm ja ma pole veel välja vaadanud, mis rong, mis buss, mul on halb ja kõik tundub halb. 
Ohhh. Ja kõigil ei olegi nii, et kui praegu on halb, ongi kõik halb??? See ei ole normaalsus?
Mida kõike ei õpi, kui tal... ...eee... kevadel ei maga.