DISCLAIMER
Njah.
Minu pettumuseks ei hakka hea, nagu oleks toatemperatuuri reguleerival termomeetril sooja juurde keeratud ja kõik probleemid kaovad.
Parem? Jaa, kui ma olen söönud, maganud ja poeg pole ühtegi ühte saanud ja naeratab, on parem olla kui varem samades oludes. Aga kui ma olen unine, kui pojal läheb halvasti, kui mul on tunne, et raha saab otsa ja elu saab otsa ja mida ma üldse enam, HEA see tunne küll ei ole.
Ei lähe nii hulluks kui vahepeal. Aga läheb üsna hulluks siiski.
Nii, see selleks.
Tütarlaps on isal Soomes külas.
Poeglaps esineb "tähtede mängul" maskotina. Nad tegid koos teise maskotiga kava - umbes 25 sekundit sünkroonis liikumist. Jee.
Täna tegin kirjutusfaili lahti. Kas ma sinna ka mõned read kirjutatud saan, veel ei tea.
Pole "jess, mul on hea, nüüd võin kõike teha!" On "mul ei ole enam nii kohutavalt halb." Mis pole paraku sama asi.
Jah, ma OLEN mõnevõrra pettunud.
Saate aru, ma olen nii väsinud ja tüdinud sellest, et kogu aeg on halb. See ei tundu mõnus. See ei tundu õiglane. Pidevalt meenutan endale, et ma ei pea kõike tehtud saama ja suutma. On täiesti okei olla haige ja mitte suuta. On täiesti okei olla hädas ning mitte olla masin-automaat-alati-kõigesuutja.
Aga ma ei jaksa ju ka muidu hirmus palju. Nüüd ei jaksa üldse suurt sittagi. Ei taha raamatut lugeda. Ei taha filmi vaadata (Knight's Tale on ikka lõpetamata). Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, jee.
Ei, vene keelega pole eriti tegelenud.
Jah, ma tunnen end sellepärast süüdi, tänan huvi tundmast.
Oleks siis, et ma ei tahaks enam surnud olla, kurat võtaks! Ikka tahan, lihtsalt annan endale aru, et see teeks teistele asjad halvemaks ja suremise korraldamine on keeruline ja kokkuvõttes ei tasu.
Nii halb ju ka pole.
Enne lihtsalt mõtlesin: varsti hakkavad AD-d tööle, seni on vaja välja kannatada.
Nüüd pole sellele ka enam loota.
Hästi väga mõttetu pätsi tunne on.
Aga äkki nad ikka ei tööta veel täiega?
VastaKustutaNii halb ei peaks ju olema!
Jestas, just tuli pähe: äkki see, et ma ei suuda oodata, millal ometi toimima hakkab, ja olen valmis lõpetama lootmise, et kunagi hakkab, kuigi 2 nädalat pole isegi täis, on ka ATH-teema?
VastaKustutaMa võin oodata küll, kui ei valuta, samas. Aga kui on valu - vaimne või kehaline, ükskõik - mu kannatlikkus on väga madal. Kui kohe üle ei lähe, ei lähegi ilmselt kunagi. Kui on juba päeva kestnud, kestab järgmised neli päeva otsa ja see mõte on juba phmt tundega: "Nii jääbki, nii saab olema elu otsani, oh, ma tahaks parem juba surra!"
Ma olen üsna kindel, et antidepressandid ei tööta.
VastaKustutaMuuhulgas füsioloogiline detail: isu üldse ei ole. On järjest vähem. Sunnin end sööma, sest söönuna on parem olla, saan kauem magada, söök ideeliselt hea.
Aga ei maitse ÜLDSE.
Asjad jõuavad halvaksminrmise piirile ja vbla liiguvad sealt ka veidi üle. Ma siis söön ära, et halvaksminemisest päästa. Vbla maitseb veidi valesti, aga kuna mulle ei maitseks nagunii ka täiesti värskelt, söön ikka ära.
Nad ei hakkagi tööle.
VastaKustutaOkok, arvestades, et alles täna sai kaks nädalat täis, tegelikult on lootus, et ikkagi hakkavad. Ma lihtsalt ei jaksa kannatada. Mu kannatus on otsas ja kannatused liiga suured ja miks, miks peab nii halb olema?!
mul hakkasid omal ajal tasapisi paari kuuga toimima ja enne seda oli rämehalb. alguses oli veel halvem ravimitega kui ilma oligi, jube ärevus, see ongi kõige hullem, mul oli pulss pidevalt 120 ja vererõhk ka kõrge ja seetõttu ma ka ei maganud. aga hakkas tasapisi toimetama ja rahunes maha. kas sind jalutuskäigud ei aitaks, mind aitasid, ma lihtsalt läksin metsa ja kõndisin kümneid kilomeetreid maha. ilmselt oled igasugu asju juba proovinud... Pea vastu!
VastaKustutaPaar KUUD?!?!??!?!
KustutaKuidas see võimalik on?!?!?!
Jalutuskäigud ... ma ei tea, kui peab kümneid kilomeetreid käima, ma ei tea, aga kui peaks juba kilomeetri-paari peal tunda olema, siis ma käin koeraga ju iga päev väljas.
Natuke parem on küll, kui jooksmas käia iga päev, aga see vahe on nii minimaalne, nii väike. Phmt "kuidas elada üle aeg, kuni AD-d toimima hakkavad?" - jaa. "Eluviisi muutes nii võibki ju elada" - noooooooooooooooooo ei.
Kui väga rõvedaks läheb, võtan ibukat.
KustutaKorra päevas ikka, vahel - mitte just harva - ka 4 korda.
kusjuures, läks paar kuud, enne kui hakkasin end inimese moodi tundma. enne seda oli paar kuud täiesti must auk ja olin ka töövõimetuna haiguslehel. ma väga lootsin ise, et tulen olukorrast välja. tegelikult läks aasta, et enamvähem saada tagasi see tegevusvõimekus, mis mul enne oli. päris tagasi polegi saanud ja mingid jääknähud on siiani (möödas 7 aastat). mina põlesin läbi nagu öeldakse selle kohta.
KustutaVäga hirmus.
KustutaMa loodan ATH-ravimite peale hetkel - et antidepressandid aitaks elu talutavaks muuta, aga need äkki annaks siukse tulemi, et olekski olla nagu normaalsel inimesel, aint jõuetum =P
ATH juures on väga tavaline (see on ka üks diagnostiline kriteerium), et ajataju on väga vilets. Igas mõttes. Ajaplaneerimises tulevad pidevalt vead sisse. Aga ka see, et aeg jaguneb ATH-ka peas ainult kaheks: praegu ja mittepraegu. Mittepraegu on enam-vähem see, mida pole olemas. Et kunagi hakkab parem, kui piisavalt kaua oodata? Mida see tähendab inimesele, kellel on ajaliini raske tunnetuslikult tajuda? "Kunagi ükskord" tähendab "mittepraegu" see tähendab põhimõtteliselt "vist mitte kunagi". Umbes nagu mu poeg lapsena, kui talle öeldi, et praegu kommi (või midagi muud, mida ta hetkel väga tahtis, aga polnud just sel hetkel võimalik) ei saa, saab hiljem, siis ta hakkas nutma ja ütles, et "mitte kunagi ei saa mitte midagi".
VastaKustutaMul on ka ootamisega halvasti. Lühiajaliselt suudan veel aega tajuda, paar nädalat enam-vähem tervena on OK ootamise aeg (haigena on see väha palju lühem, võibolla mõni tund), aga näiteks pool aastat midagi oodata tekitab tunde, et ma ei saa seda mitte kunagi ja ma siis isegi ei taha enam, trots tekib. Ma ju praegu tahan! Tulevik on kaugel ja arusaamatu ja kas seda üldse olemaski on. Mõistusega ma suudan seda mõnevõrra kompenseerida, eks ma ole ikka mõned kümned aastad harjutanud ka, aga tunne on ikka "mitte kunagi mitte midagi".
Jah. Täpselt see.
Kustutama suudan oodata, kui mul on hea olla ja phmt mul ei ole seda oodatavat asja väga vajagi. Aga kui on VAJA, ma ei suuda, sest "praegu ei" tähendab "mitte kunagi ei!"
Ja tulevikku kaugemal kui kolm kuud üldse ei eksisteeri. See on ajavahemik, mille järel on võrdselt võimalikud "Viienda elemendi" maailm, "Sandmani" maailm või keskaja taastulek.
Kuram, ma ei ole kunagi varem mõelnud, et inimesed tunnetavad aega teistmoodi. Et kõik see "ma tahan et mind vajataks" vs "ma ei taha, et mind vajataks" taandub sellele, et ma tahan, et minu suhtes tuntaks seda, mida mina tunnen, kui ma tahan mingit asja kohe ja praegu, sest muidu pole mu elul mõtet vs normaalse inimese ettekujutus vajamisest ja tahtmisest, mis on hoopis teistsugune.
KustutaNagu .. ossa.
Nagu ... aaaaa!
Ma ei tea, kas sulle sobiksid need raamatud, aga vähemalt minu maailmapilt avardus ATH ja "normaalsuse" mõistmise suhtes küll tugevalt. Just paar kuud tagasi lugesin mõlemat eesti keeles ilmunud ATH raamatut. ATH 2.0 ja teine oli Tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks. Eks ATH on ka ju lai, sinna alla kuuluvad nii tähelepanuhäirega, aktiivsushäirega (rahvakeeli hüperaktiivsed) kui ka segatüüp. Ja sümptomid võivad olla neil üsna vastandlikud - mina tähelepanuhäirikuna olen väga vähe liikuv, aeglane, uimane - vastandina hüperaktiivsetele. Aga mõistmist, mis valdkonnad ATH puhul on nihkes ja kuidas just, sai neist raamatutest küll. Eks oli kirjas ka sellist infot, mis ei kõnetanud, seda on alati. Ja nad vaatavad ATH-d natuke eri nurkade alt, raamatud täiendavad teineteist hästi. Ühes on näiteks peatükk erinevate ravimite toimest, aga teises jällegi soospetsiifiline vaade, kuidas naiste hormonaalsed muutused nii kuu- kui elu lõikes võivad ATH avaldumist mõjutada.
VastaKustutaRaamatukogudes on neile raamatutele üsna pikad järjekorrad. Ma sain ühe laenata sõbrannalt ja teise ikkagi raamatukogust pika ootamise peale.
Mina olen oma diagnoosi saanud kätte suurelt osalt nende raamatute toel. Internetist kaevasin muidugi veel lisaks ja ka diagnostilise testi täitmine (ja arstiga koos läbi arutamine!) oli silmiavav.
Sellest, et ATH puhul on ajataju teistsugune, sain ma aimu just raamatutest. Näiteks.
KustutaEks ma võtan udusesse ebamäärasesse "vbla neh, vbla mette" plaani =) Sellesse, mis vbla ei täitugi kunagi.
Kustuta