Nii kähku see ei käi

 Poeg kutsuti kooli tagasi. 
"Nii kähku see küll ei käi, ikka vaatame enne!"
Võibolla oleksin ma pidanud teadma, et niimoodi ei käi, et kukud ühe töö läbi - olgugi väga suure ja tähtsa töö - ja enam kooli ei lähegi, sest pole mõtet.
Ei, tulevad mingid kokkusaamised direktori ja aineõpetajaga, mingid võimaluste otsimised, mingid  varieerimised - selgelt nad ei TAHA teda välja visata, nad lihtsalt on seisus, kus kodukorra järgi võiks.
Aga no ma ei tulnud selle peale. Öelda mulle (või mu pojale, kes annab mulle info edasi), et kukud selle töö läbi, visatakse välja, annab tulemuse, et ma arvan, et kui see töö läbi kukutakse, visataksegi välja. 
Oeh, ühiskond ja sealsed enesestmõistetavused ..!

Okei. 
Ma ei kaeba. 
Vähemalt mitte eriti. 
Lissalt imestan.

Aga saan samas aru, et nad ei taha teda välja visata. Sest mõnikord mõnes asjas on ta hiilgav. Klassi parim või vähemalt parimate seas. Tal ei ole eriti stabiilsust - üheski aines peale kehalise pole aina viied - aga kui asi talle huvi pakub, ta lahvatab. 
Kui ei paku, aga on vaja ära teha, saab napile kolmele tehtud.
Välja arvatud vene keeles. Sest seal vana õpetaja nõuded ja uue õpetaja (tegelikult oluliselt parem) nõuded üldse ei haaku ja et Poeglapsel pole ÜLDSE sõnavara, on probleem.
Soovitasin (khm, röökides ja ahastades, aga no phmt see töötas, nii et läheb kirja "soovitusena") Duolingot. Täpselt ei tea, kas nüüd juhtub ime ja ta saab mingisuguse põhja alla, aga no parem, kui üldse mitte midagi, jah? Ei? Eks näeb. 

Mina?
Stabiilselt halb. Loodetavasti, loodetavasti läheb saabuval nädalal paremaks. 
Aga just selle põhjal, kuidas maailm muutub, aga mul on ikka sama halb, saan selgelt jälle aru, kuidas halb on minu sees. Minul on halb, see ei ole kuidagi sõltuvuses selles, et elu ongi raske jne. 

Elu on raske? Igaüks reageerib sellele ikka oma sisemusest lähtuvalt ja hulgale inimestele tegelt eriti ei ole. 
Krt, ma tahaks ka siuke inimene olla.
Kuidagi loodan, et tablett avitab. 

Kolmas teema: kui Tütarlaps päris väike oli, vaatasin umbes seitse korda filmi Knight's Tale, sest me olime külas tema vanaema juures, kus oli see VHS. Jah, ma sain aru, et see pole ühtegi pidi realistlik, ega ma loll ei ole, aga omamoodi väga nauditav film just seepärast, et kõik on selgelt tänapäeva tõlgitud ja seda ei püüta varjata. (Pealegi olen ma Queeni-fänn.)
Nüüd vaatan uuesti. Olen viie päevaga jõudnud üsna lõpu lähedale. Ja ikka meeldib.  Järgneb lühike reklaam: