Elame veel

Eile oli mu lemmikilm. 
Olgu-olgu, üks lemmikutest. 
Päike paistab, aga sellisel augustisel-varasügisesel moel, mis tähendab märgatavalt kollast valgust. Ei ole külm, kindlasti mitte ka ülemäära palav. Varjus 17-18 kraadi. Mahe tuuleke puhub tuntavalt. Kõik haljas on kullaga segatud rohelistes toonides, küps ja valmis. Ajuti hõljub õhus õunalõhna.
Just selliste hetkede nimel tasub elada: miski ei küünitu kuhugi, ei kasva, ei kahane. Kõik on paigas. Valmis. 
(Kuigi tegelikult ei ole. Meie hoovi neljal õunapuul on kõigil õunad veel täiesti toored ja samas on kollased tikrid, mis ei ole ära söödud või muuks otstarbeks ära korjatud, põõsalt maha langenud. Rääkimata kodumaistest maasikatest, mis nii ammu viljumise lõpetanud, et ei mäletagi õieti enam.
Ega neid meie aias muidugi ole ka.
Aga küpsemise tunne on praegu.)

Natuke olen ikka ebaadekvaat.
Võtsin kapist potikaane (sest pudrupotile on vaja kaant, et puder selle all madalal kuumusel mõnusasti podiseks). Panin potile, aga kaas vajus sinna sisse.
Olin vale poti kaane võtt.

Vahpeal on üks terav südmus aset leidnud, aga kuna mina aktiivne liige polnud, lihtsalt veidi seotud pealtvaataja, ma ei jaga teile detaile. Mus endas ei ole tunnet et peaks. 
Ainult seda mainin, et loo negatiivne tegelane on selgelt autist. (Teine oluline tegelane on vbla ATH, aga mitte selline, kelle puhul peale vaadates aru saaks, et temaga midagi imelik on. Ilmselt maskib paremini, ta on ka oluliselt jõuline ja intelligentne =P)
Nii et negatiivne tegelane on selgelt autist. Nii ilmselgelt, et ta ei ole piisavalt võimekas maskima. Sama selgelt autist kui otukene. Saab asjadest krooniliselt valesti aru, ent ise on veendunud, et õigesti. 
Lihtsalt ei taipa. 
Mul on tast kahju. Kuigi ta tegi mitmes mitmes asjas natuke halvasti ja ühes suures väga halvasti. Aga ma tugevalt tunnen iseennast ära. 

Umbkaudne tsitaat: "Ma tean, et nii pole tavaks teha, aga ma olen aus oma tunnete osas."
Umbkaudne tsitaat: "Aga ma enam üldse ei taha ära surra."
Umbkaudne tsitaat: "Minu maailmas ei karda inimesed oma tundeid näidata."

Kas ma olen nüüd nagu tema? Et kui ma ei maski, olen ma ...
Eh, ei. Ma ei ole silmnähtavalt otu ju.
Nõup, ei saa olla =)
Ma nii intelligentne =)
S.t. ma raudselt ei ole kõige intelligentsem inimene, keda tean - kuskil ülemise kolmandiku allosas pigem. Elutarkuses ülemise veerandi kandis. Praktilisuse osas samuti ülemise veerandi kandis. Nutikuse osas nii madalal, et see on veits koomiline ja tuleb välja kui igasuguse mõistlikkuse puudus.
Aga ses osas pole ma ka ainus oma tutvuskonnas =)
Saranane ikka tõmbab sarnast.

Täna sajab vihma, kuid ikkagi on soe. 
See on ka tore ilm. 
Õuest leidsin kolm küpset vaarikat. 
Elu on ikka täitsa hea, onju =)

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

60%

Võtsin end kokku ära.
Täna puhkan terve päeva!
Ehk olin hästi täiskasvanulik ja tegutsesin oivaliselt. 
Hommikul oli sitt olla. Mitte midagi toredat ei tundunud tulevat. Üritasin välja mõelda mingi toreda asja. Ükskõik mille, mis täna saabub.
Halb oli mõelda kõige peale. Seda ja toda ja siis veel seda ja siis veel toda ja peabpeabpeab.
Kogu päev tundus jube. Hommikusöögiks PEAB ära sööma selle 50% alega ostetud panna cotta ja ja ... KÕIK oli kohustuste rida!

Siis, teinud kindlaks, et mul on ängistus tuleva osas, kirjutasin kaaskorraldajale, et võtan päeva vabaks. Mitte et sellest tegelt midagi muutuks. Mitte et peaks teada andma, ega ta mu boss pole.  

Aga teadaandmine aitas hirmsasti. Enda ametlik vabastamine tänase päeva tööst.
Nii hea oli olla. 
Nii kuramuse hea, et imesin tolmuimejaga väga põhjalikult tolmu, käisin duši all, poes, tegin putru (poeg oli öösel panna cotta ära söönud, jee!), koristasin vannituba, vahetasin linu, panin pesu pesema, värvisin keemiliselt kulme --- aga vist ei suuda end ujuma minema sundida. Kui teleportida saaks, kohe läheksin. Ent teekond jõe äärde on "peab" ja ei. 
Ei tule ära.

Igatahes olen juba teinud rohkem asju, kui päevas ette nähtud. Ainult kirjutamata on veel 136 sõna, ent see on natuke ja lõbus ka, nii et see ei loe.

Kell on pool neli. 
Muidugi, halb asi on see, et olen tuhinas "ma ei pea seda tegema!" nii palju teinud, et väsinud ja jõuetu ja midagi rohkem teha ei tahagi. 
Ujuma ka teleportida ei õnnestunud.
Arvan, on aeg keskenduda selle, kui tubli ja kasulik ja enda eest hoolitsev oli see päev vaimselt vabaks võtta. 
Ja pesu välja viia. 
Mhmh.

See on see "puhatud päev". Päev, kus ei tee midagi seepärast, et peab, vaid ainult seepärast, et tahan. 

Tegelikult ma tahan muidugi ka neid peab-asju teha. Kuid seal on tulem nii kaugel, et ei motiveeri positiivselt. Ainult negatiivselt: kui ma seda ja seda ja seda ja seda ja seda ja seda ei tee, miks ma seda mängu siis üldse teen?! Ma ju ikka perfektset!

Huvitav, et igal muul alal kui Tolkien ma suudan tõdeda, et tehtud on igatipidi tähtsam kui täiuslik. Aga Tolkieniga on nii, et ma ei hakka tegemagi, kui pole enam-vähem kindel, et täiuslik välja tuleb. Mitte mingit 60%, 98% minimaalselt. 

Et ma põlen niimoodi kiiresti ja kindlalt läbi?
Oi, milline uudis!
Kes oleks küll seda arvanud?!
Ja ikka ma mõtlen: oh, see nii väike asi, saab tehtud küll. 

Muidugi, ega ma 60% ka kirjuta. Tegelikult. Minu lapsed, ma annan neile endast kõik ometi!
Ja ...
Olgu. Teatud pilguga vaadates ei tee ma midagi peale kodu korrashoiu 60% peal. 
Kuigi kui ma teen süüa sageli 50% allahinnatud toodetest, äkki see aitab üldist söögitegemisel käigus olevat % alla tuua? 
Ega ma 100% sinna nagunii ka pane. Mingi 80 üldiselt. 
Näiteks ei koori ma kartuleid koorest puhtaks, vaid umbes 80%. Pesin mulla maha, võtsin enamiku koort ka, sobib. Läheb nii ahju- kui potirooga.
Ja kolme eseme kaupa nõudepesu on ülihea idee olnud. 

Õigupoolest kirjutan ju ka siiski ainult 200 sõna päevas endalt nõudes. Et lõpptulemus peab saama nii hea, kui suudan, ei muuda, et ma ei pane iga päev endast kõike sisse. 
Kuulge, tegelikult on päris hästi.

Aga siiski. Mu sees on isik, kes tahab teha maksimumi, ja kui ma teda jõuga kinni ei hoia, ta lõhub mu ära.

Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Enne oli hea

Mul on uduselt meeles, et olen enne ka selliseid "kuidas nii hea nii kaua olla saab, kas seda nimetataksegi eluks?!" poste teinud. Aga siis oli mu "hea" ikkagi taustal "enne oli nii halb, sellega võrreldes on jumalik".
Nüüd on nii, et enne oli hea. 
Edasi läks täiesti jaburalt heaks.
NII hea et ...!

Nii palju asju saab tehtud, et täiesti imelik on. 
Eile ostsin esimest korda elus endale ise lennukipiletid - seni on alati reisikaaslased ostnud.
Mu nõelumistajavate asjade kuhi on KADUNUD. Otsisin kappidest veel asju, mida nõeluda. Nii et ka ühe padja nurgad, kus seni rohmakas maalriteip sulgi sees hoidis, on nüüd niidiga parandatud. 
Jakk, mille jaoks ma läksin liiga lopsakaks ja mis seda voodri teist korda rebenemisega tõendas, on järgmisena kavas - no nüüd ta on mulle jälle paras ka, pole asjatu töö. Ja siis saan ükskord ometi ette võtta oma vana kaisukaru, mis läks edasi Tütarlapse kaisukaruks, ja siis tuli tal kunagi 2022 pea otsast. 
Ütlesin, et ma õmblen otsa. 
Jalgpall ilmselt aitabki mul selle plaani viiimaks teoks teha =)

Mul oli plaanis kirjutada juulis 6000 sõna ehk jõuda romaaniga 40 000 peale. 
35 784 on juba kirjutatud. Ma olen viimaks jõudnud ka sinnamaale, et kõik põhjad Põhisündmustele on valmis. Ja kuigi ma ise seda ütlen (minu arust see ei ole ingliskeelne väljend, vaid tähendab täpselt sedasama ka eesti keeles), siis see on hea lugu, mille kallal töötan. 

Igal nädalal on mingi 6-8 seeriat trenni järgmisest ette tehtud kuu aega vähemalt.

Arusaamatul moel ei ole mul raha enne järgmist laekumist otsa saanud, kuigi ma ostsin edasi-tagasi lennukipiletid.

Loomahoid on mu välismaa-ajaks korraldatud, Estconile regatud (otsustasin, et üheks päevaks võib minna, rohkem ei saa, sest Tšehhi minekuks on vaja kauem puhata kui kaks päeva), pooleli tore raamat ja tore fanfic ...

... ja olge lahked, Norra võitis Brasiiliat jalgpallis, imeilus väravavahitöö Nylandilt (ooh, kuidas ma armastan väravavahte!), kaks väravat Haalandilt ning mäng oli põnev ka =) 

Elu on nii hea! Ei ole isegi hirmu, et varsti saadetakse arve. 
Ma olen mitu arvet juba saanud, kõik ära tasunud ja nüüd on mitmel rindel ettemaks ka tehtud. 
Vbla murran Revalcholi larpil (Disco Elysiumi põhjal Tšehhimaal toimuv mäng, minu esimene välismäng üle 14 aasta) jala või midagi. 
Aga isegi see ei tundu väga hirmus võimalus. Luumurd või kolm ... pfff. 
Proovige migreeni. 
Palju hullem.

Emake maa, "Teistmoodi tavalise" kohta "Loomingus" ilmunud arvustus jõudis netti. 
Ma olen nii hea. Aah!

Tasub, oh, kuidas tasub

Mul läheb aina paremaks. 
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks. 
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid. 

Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku. 
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat. 
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =) 
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt. 

Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!

Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...

Ilmselt see praegune nauding läheb ka kunagi mööda. 
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus. 
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru. 
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.  

Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt. 

Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu mõte, kuidas kirjeldada, jälle tumblr andis idee, aga mu arust on päris tabav selgitus.

Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla. 
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks. 

Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida. 
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka. 

Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, nad on  automaatsed, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam. 
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata. 

ei jaksa eriti mõelda

Pesin käsitsi pesu. Sest uus masin jõuab 25.-29., aga pojal on tööriideid vaja 25. ja ma lahke emana ütlesin, et pesen need ise ära.
RÕVE orjatöö. Emake maa kui raske. Vana aja naised olid tugevad. 
Ma vbla kirjutan kunagi mõne ajasrändamise loo, kus kleenuke alatoidetud pesunaine surub kätt tänapäevase jõusaalitüdrukuga ja võidab isegi eriti pingutama. "Oled pesu pesnud kunagi või? Sul pesevad teenjad kõik pesu ära?"

Ja mul oli ainult 3 eset, mitte ükski neist voodilina ...

Krt. Peaks voodipesu vahetama. 
7 minutit pausi. 
Olgu, mul tekkisid teised huvid. Pikem paus =) Ei, ma ei arva, et teil lugedes see näha oleks, aga ma vahel tahan märkida, et ma ei kirjuta kõike järjest, onjo. 

Ok, SELGELT ma ei kirjuta järjest, täna on juba 26. 
Vahepeal väsitasin enda nii surnuks, et lasin automaadil oma kaardi vale PINkoodi 3x kordamise eest ära võtta ja kui teise kaardi ja teise panga peale lootes ka esimene kood vale oli, võtsin selle kaardi taas välja ja põgenesin, sest ilmselgelt olen hulluks läinud. 
Kodus kontrollisin siis paberil olevaid koode ja pagan võtaks. 
Ma olin kaardid sassi ajanud. SEB võttis mu kaardi ära, kui olin 3x swedi koodi sisestanud. 
Ei, ma ei tee selliseid asju enamasti. Ainult väga väga väsinuna. Sel tasemel väsinuna, et ma näen astmeid, tean, et trepp, proovin jalaga - ja taevale tänu, et proovisin, muidu oleksin ninali käinud. Seal, kus minu meelest oli veel sile tee, oli esimene aste.

Mis ka juhtus, onjo.

Kodus oli piim halvaks läinud. Peaaegu kaks liitrit! Ma, idioot, ostsin kolm pakki, aga meil on kohvimasin juba üle nädala rikkis ja K käes parandamisel, Poeglaps aga meil presskannukohvi ei joo. Seega piima lihtsalt kulubki jube vähe. 25 oli pakendile märgitud kuupäev, aga rikkis oli ta juba eile (st. 25.) hilisel õhtutunnil 10 paiku. 
Jube-jube.
Ausalt, normaaljuhul ma ei erutuks selle peale, et poolteist pakki piima hukas ja pannkooki rohkem ei taha. A toimub nõmedate asjade kuhjumine, kuigi all olid toredad kogemused phmt. Ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud, et pahaks läinud piim ka tegi muret. Kuigi mul on vahukoort, mida kohvivalgendina kasutada ja puha. 

... õigupoolest ...
Mida kaugemale ma eilsest ja üleeilsest liigun, seda rohkem see mulle meeldib. Väsimus taandub, enam ei hoia end vaid migreenitablettidega (mis aga toimisid 100%!) elus, päris krdi tore on lausa. 
Ma ei tea ... vbla, VBLA jääb 24. juuni isegi tähtsa päevana tähistamiseks meelde? Ei või ju iial teada, vahel läheb hästi ka!
Ainus asi, mida mõni psühholoog on mulle öelnud ja mis mul silmade avanemise tunde tekitas: kui mul on halb tunne, sest "äkki läheb halvasti," see ju tähendab, et õhus on ka võimalus "äkki läheb hästi". 
Ja noh. Peale kallimaleidmist mul on sellesse usk tekkinud. Et vahel tõesti võib mitte millegi pealt, ise selleks jubedalt vaeva nägemata, hästi ka minna. 

Äkki läheb?

Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida!
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh.
Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne. 

Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eile oli nii soe ja mõnus ilm, vesi kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalt haaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvastas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kalda veidi kaldus seinal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on päris ujumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid noored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
Sain ta kenasti rihma otsa ja lill.
(See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu.)
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. Nojah, ta oli väsinud. Nojah, ega ta kuri ei olnud, ta kartis, et poiss upub ära. (Sellega, kuidas ta kõiki seliliujujaid, mina kaasa arvatud, alati päästa tahab, murelikult kügeleb, haugub ja niutsub, olen leppinud.) Kuid teised seal ju ei teadnud seda! 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti. 

Oma maitsed

Sattusin mõned päevad koos veetma Energilise Inimesega.
Tean küll, et väsin kergesti ära ja hoian endal stabiilselt silma peal, et liiga palju ette ei võtaks ühe päevaga.

Aga kui teine inimene absoluutselt ei adu, et mul on teistsugused rütmid, ja ma ise ka ei taipa pidurit tõmmat, oot, väga väga naine, sa ei suuda!, juhtub sedasi, et jõuame mingil täitsa malbel kellaajal, näiteks kuus, ööbimispaika kohale ja ma lihtsalt istun autos. 
- Noh, tuled ka v? 
- Mul on üleminekuaega vaja. Oota natuke.

10 minutit hiljem juba toas:

- On sul veel midagi teha vaja?
- Ma tahaks lihtsalt olla natuke aega, nii et ei pea midagi tegema.

Hiljem mõtlesin järele ja sain, et ilmselt temale oli täiesti normaalne ja mõistlik päev otsa teha üht asja, siis kohe otse teist, siis kolmandat ja phmt terve päev on tegevusi täis hommikust õhtuni. 

No ja - ühe päeva ma pean sedasi vastu, kuigi see on ränk ja võtab must VÄGA palju. 
Teisel päeval hakkasin põrkima. Ja jooksin täiega kokku õhtuks. 
Kolmandal ei suutnud midagi. Lihtsalt täielik null. 
Civilization, kui koju jõudsin ja siis päev otsa seda veel.

Jaa, ma olen elanud sellist elu, milles iga minut on arvel ja kõik hetked tegevusi täis. 
Mhmh. 
Lõppes Rongiga. 

Aga muidugi sel ajal ma ei arvanud, et ma midagi imelikku teeksin või kuidagi imelikult elaksin. Tundus, et sedasi inimesed elavadki.
Hm.
HM.
HMMMMM.
Kas peaks üritama delikaatselt Energilisele Inimesele öelda, et kle, võta vabalt? 
Küsimus ei ole teile, küsimus on mulle endale. 

Lisaks toimus mu elus Tähelepanuväärne Sündmus.

Maitsestasin toidu täiuslikult. 

Imeliselt.

Veatult. 

Olen vist kaks korda elus veel sama head toitu teinud, Unustamatu Kana Šerriga hautamispotis ja veidi unustatud kalasupp särgedest.

Eelmisi kordi ei õnnestunud korrata, aga panen seekord kombo koostisosad kirja. (Kui palju midagi, ma ju ei mõõda, tunde järgi panin, aga võite ideeliselt proovida, äkki teile ka meeldib.)

 

Riis (riis pestud, a mitte leotatud): loorber, kardemon, vürtsköömen, nelk (nelki rohkem kui muid).

Lihakaste: palju värsket ingverit (hakitud, mitte riivitud), küüslauk, sibul, koriander, paprika (pulber), till. Rõõsk ja hapukoor mõlemad.

Liha ... nah, see pole tähtis. Mul oli seekord siga, aga liha oli ses toidus kõige ebaolulisem. Ahah, mingi liha.

On teatud asju, mille avastamise üle olen uhke. S.t. enamasti neid ei avastata, sest inimesed on kinni idees, et itaalia toite tuleb maitsestada nagu itaallased seda teevad ja tai toite nagu tais jne

Ja siis mina avastan, et klge, toores invger (hakitud, mitte riivitud), küüslauk ja till annavad imelise kombo.
Või et koriander ja paprika, lihtsalt kahekesi koos soolaga toimib hakklihale imeliselt. 

Või et kalasalatis peab olema ka õun. Kasvõi pool õuna!

Sama raudselt kui piparkoogitaignas peab olema riivitud apelsinikoort.

Aga sihukest ideaalset maitsete kombot kui eilsel õhtusöögil, saavutan ma vääääääääga harva. 

Poeglaps rääkis samuti hardalt, kui ideaalselt riis ja kaste kokku sobivad ja "see on midagi erilist praegu".

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole eriti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus kogemusnõustajatele on kallis, seda nad ei saa pakkuda. Linna sotsiaalteenuste värk. Aga oleks samas vaja kedagi, kes oma eluga hakkama saab.
Vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old, muuhulgas ka see, et mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!

Rõõmuruie

Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Jaa, ma noppisin mälestustena välja aint negatiivse v.a. niivõrd selge positiivsus, et seda ei saa võtta kui "noh, too jutt talle meeldis jah, aga mitte raamat üldiselt" või "no see jutt on vana, talle meeldivad mu vanad asjad, uued ei meeldi". 

Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.

Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju! 
(Luulekogu käsikiri lubati mais kulkasse kandideerima saata.)

Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru. 
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb. 

Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee. 
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.

Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva. 
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb. 
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...

Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri, jah, aga siis hakkas tal parem.

Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus. 
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja,  lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.

Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?

Mismoodi õhtuinimene elab - kui saab

Ärkan kuskil 12 tuuri.

Umbes kella kaheks olen nii palju ärkvele saanud, et suudan mõelda.
Jaa, hädavajadusel saaks enda poole tunniga ka sööstuvalmis, aga see ei ole tore väga väga naine, mis niimoodi aktiveerituna maailma lahti lasta. See variant ei suuda mõelda, vaid toimib "ole aktiivne, tee midagi, ükskõik, mis pähe tuleb!" alusel ja peavalu saabub hiljemalt järgmisel päeval. 

Normaalselt kulub vähemalt 2 tundi.
Vahel kolm. 
Vahel neli.

Selle aja sees võin, aga ei pea

* Lugema internetti läbi
* Kirjutama võrgupäevikusse
* Tegema ja/või sööma hommikusööki (viimasel ajal tavaliselt maisipudruhelvestest puder)
* Lugema raamatut
* Vastama mailidele ja/või kommentaaridele
* Pesema nõusid
* Käima duši all
* Panema riidesse
* Andma kassile süüa
* Loovkirjutama
* Kirjutama lugemismuljeid kuhugi

Pean võtma ravimeid
Pean jooma kohvi. 
Peaaegu alati joon ka kruusi keefirit.

Siis lähen koeraga poodi. 
Aga "panna riidesse" ei olnud ju tingimata tehtav? Ei olnudki. Suvel olen korduvalt pidžaamaga poes käinud.
Vahel ei lähe ka poodi. Siis teen tagaukse juures suitsu, koer jookseb hoovis ja pärast korjan vajadusel junnid ikka kotti. 
Enamasti lähen. 
Vahel viin sama hooga ära taara või pakendid. Kui pole rämekülm, jooksen osa maad. Vahel käin apteegis (krt, ma pean apteeki minema lähipäevil).

Kui tagasi jõuan, nii poole nelja-viie-poole kuue paiku, hakkab Produktiivne Elu. 
Inimesed teevad oma Produktiivsed Asjad ära hommikul? Nagu - enne keskpäeva????
Ma võin mõnikord teha ajutööd ja -jõudu nõudvaid asju enne keskpäeva. Aga teen neid kindlasti vähemalt 2x halvemini kui õhtul.
Te tahate öelda, et on inimesi, kes eelistavad seda???

Korras vist

Sain tööd. 
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks. 
Huvitav, kas 
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti. 
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on tore ikkagi.

Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.

Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki. 

Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?! 
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P)
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.

Ja mälu ei eksisteeri. Eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.

Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?

Take care of your own business

Kuidagi raske on see aeg.
Annan ja annan, aga see tundub kuidagi tühja minevat.

Ootan ja ootan, et keegi kirjutaks midagi "Teistmoodi tavalise" kohta ja kui viimaks keegi kirjutab, on see see Elar, kelle arvustusi ükskõik mis teose kohta ma üldse ei loe, sest mida see inimene ka teab. Tema maitsele ma ei ole, sest me maitsed on üsna diametraalselt erinevad. Aa, pani kolme Goodreadsis. Milline ... mitteüllatus. 

Isegi mitte kahe või ühe. Ei, kolme. 
Ohjah.

Kui Tütarlapsel oli sünnipäev, tõi ta kohalikust Indoneesia söögikohast hunniku toitu. Sealhulgas kümmekond õnneküpsist. 
Võtsin ühe. Seal sees oli lipik kirjaga: "Take care of your own business". Tõlkisin selle kohe kui "Mind your own business" ja olin hardas vaimustuses. Ei ole mul vaja kogu maailma teenida, kõigile teistele hea emme-vanem õde olla. 

Mind your own business.
Ei ole oluline, mida teised teevad, arvavad, minu kohta kirjutavad, mõtlevad, misiganes. 

See on nüüd mu uus lohutuslause. "I am the storm" ja "ära põe" ja "inimesed on erinevad" ja "inimesed on lollakad" on mõju suhtkoht kaotanud, sest ma ei mõtle neile enam sisuliselt. Kordan mehaaniliselt, aga need on nagu laul, ilma mõtteta. Üritan, mis ma üritan sisuliselt mõelda, ei õnnestu.

Mind your own business töötab. Pole sinu mure, väga väga naine, kes kui palju sind armastab või ei armasta. Pole sinu mure, kui teed oma parima, kuid saad: "On kah."
Sa tegid oma parima? Rohkem ei saa teha. Olemas. Tehtud. Oma asjade eest on hoolitsetud nii hästi kui suudad. Ära põe.

Ja 14 minutit hiljem olen IKKAGI juba põdemas, et mis ma kõik valesti tegin, oleks pidanud teisiti tegema jne.
Huvitaval kombel ei puuduta miski masetsemises kogumiku kokkupanemist ega lugude kirjutamist. S.t. seal on kaks lugu, kus ma ei olnud oma päris tipus (mõlemad etteantud teemal lähedalasuva tähtajaga tehtud asjad), aga neil on teised võlud. Sellised jooned, mis ei oleks välja tulnud, kui mul oleks rohkem aega ja ruumi olnud. 
Olid need hetked, mis olid, ja ma panin kõik sisse, mis sel hetkel minust võtta oli.

Nojah, aga turundamise osas on kahju sellest ja tollest (ja et millegipärast - mitte läbi minu, olge nüüd - Elar sai, sellest eriti).
Kusjuures raamat pole poolt aastatki väljas olnud, jõuab, jõuab ... aga ma heidan ikkagi meele juba ära. Selge on, et 10 korda kuulsamaks jälle ei saa. Kuigi see muidugi muutub üha keerulisemaks samuti. Nulli korrutades ei saa midagi, mhmh, jajah. Ühte korrutades on 10 ka kerge tulema, aga 100 pealt veel kümme korda kuulsamaks saada on juba päris keeruline ja edasi täiesti hull tegemine juba. 

Peaks minema sinna spetsiifilisse marketisse, kus müüakse Poeglapse poolt heaks kiidetud teepuuõli. 
Teised ei toimivat, aga seda kasutab ta vähemalt 6 aastat juba. Korra arvutas kokku, palju aastas tema teepuuõli peale läheb ja siis korrutas aastatega, palju kasutanud on, ja sai üsna aukartust äratava summa. Mõelda, ma olen ligi 2000 eurot kulutanud selleks, et oma poega vinninuhtluse seest päästa. 
Huvitav, kas üldse on enam vaja? Ilmselt on, ent küsin igaks juhuks järele. 
Jep, on. 
Aga kui ma teie jaoks lingi välja otsisin, tulin imepärasele ideele netist tellida. 
Nojah. 
Mõtlemisaparaat on nagu ta on. Kui kuskil on rada, kõmbib mööda seda, kuni näidatakse, et siin, muide, on otsem tee. 
Pealegi tuleb odavam. Isegi koos pakisaatmistasuga. 
Olgu, olgu, võtan neli pakki, tuleb rohkem odavam kui umbes 40 senti. 

Muudel aladel on ikka raske. 
Arusaadav see ja arusaadav teine ja kolmaski on arusaadav. 
Eks ma olen lihtsalt väsinud. Annan ja annan ja isegi kui mulle ka antakse, jääb sellega järjekordse augu kinnitoppimisest täpselt niipalju üle, et jaksaks mõelda: "Tegelt ma lubasin neile seda ka anda. Peaks."
Niiipalju ei jää, et tegelt ära teha. 

Teil on vbla kopp ees, et ma muudkui virisen?
Seda enam, et tegelt ei ole HALVASTI. Tegelt on jumala hästi isegi. 

Sellega on siuke värk, et kui on HALVASTI, kulub kõik mu jõud haldamise alla ära. Iga hingetõmme teeb haiget ja mul ei ole ellujäämisest jõudu üle halbolu sügavustesse kaevuda, et seda täpselt kirjeldada. Kirjeldan hästi pealiskaudselt, pinnaliselt, ainult seda, mis pealiskihis, sest ma ei tohi sügavamalt mõelda, mismoodi õigupoolest on. 
Ei tohi riskida sellega, et ise lõpuni aru saaks: ongi kohutavtalumatuhulluksminenappi. 
Võin kirjutada mõned luuletused, aga ei näita neid kellelegi, sest mis sest nülitud lihast ikka lehvitada. Pole nagu ... kelkimise koht.

Aga kui on natuke halb, talutavalt halb, vbla isegi peamiselt enda tehtud halb - kujutan igasugu asju ette, mida tegelikult ei olegi  - vat siis võin süüvida ja uurida, märgata detaile ja neid kirjeldada.
Ja kokku tuleb, et ükskõik, kas mul on veidike halb või kohutavalt talumatult halb, kõlab see ikka üsna ühtemoodi.
Virisen. 
Nojah. 

Aasta pildiliselt

Mõtlesin välja, mida veel enne aastalõppu postitada!
Aasta pildiliselt!
Mitte ükski foto pole minu tehtud ja püüdsin AI-d vältida. Kuigi, tuleb tunnistada, ma ei tunne seda eriti ära. 

 

Jaaaa see olekski üldjoontes kõik. 
Kuigi!
Boonusena võiks panna ka mõne pildi iseendast.
Hm.
Jestas, ma oma konverentssünnipäevast pole ühtegi pilti pannud v? Olgu, sellest siis =) 
(krt, oli pilt, sama pilt, aga postitus oli ilma siltideta.)
Poolalasti pilti ei pane, sest siis tekitab blogger jälle NSFW hoiatuse postituse ette ja seda maitaha. 
Tuleb "Teistmoodi tavalise" Tartu esitluselt koos Veiko ja publikuga.

Ja veel! Lisaboonusena! Helen Illend tegi mulle sel aastal logo!