Ei hakka pea jälle valutama, rsk

Mul oli vahepeal kaks täispäeva (ja kaks ööd) sumatriptaanita migreen. 
Jah, mul on migreenid-migreenid, mitte et pea nats valutab. 
See on täitsa naljakas (nüüd tagasi mõeldes, kui ma viimaks sumatriptaani kätte sain ja valu phmt poole tunnniga ära läks), kui omadega läbi ma olin. Istusin ettetõmmatud kardinatega toas ja ei jaksanud püsti tõusta, et endale vett tuua. Poeg tõi mulle. K pesi mu nõud ära. Mina aint surin ja läksin kuuendat korda duši alla. 
Kannatajatele: selgub, et läbi digidoc-süsteemi saad endale kordusretsepti tellida minutitega, mitte ei pea ootama, kuni perearst viimaks kirjutamiseni jõuab (mis võib võtta mitu päeva). Jah, see maksab kaheksa euri. Ei, mul ei ole kaheksast eurist kahju, isegi vaesena, kui alternatiiv on teovõimetuna istuda ja ajuti karjatada: "Issand jumal ja kurat!" kui valu hooga suuremaks läheb. 

Jah, iiveldas. Jah, oli valgustundlikkus. Jah, oli helitundlikkus. Jah, oli migreen. 

Jah, ma ikka kahtlustan, et ma aint arvan inimeste meelest seda või teist, TEGELIKULT mul ei ole seda ja teist. 

Aga. 
AGA.
Need kaks peavalust hullpäeva olid emotsionaalselt talutavamad, kui arvanuksin. Ehk antidepressandid tõesti töötavad viimaks. Murrang tuli vähem kui nädala eest, ent see tuli siiski.
Mul ei olnud täielikku meeleheidet ja pidevat kramplikku lootust, et kohe läheb valu üle. Oli teadmine, et ükskord läheb see üle, aga mitte pidevat ahastust selle üle, et JÄLLE ei läinud, kuigi korraks oli parem, oh-oh, nii paha. 
Nii et ma loodan mitte muserduda ka selle peale, kui me romaan võistluselt midagi ei saa - selgelt see pole mitte romaani kvaliteedis kinni, vaid selles, et ta sai esitatud teist korda järjest ja žürii need liikmed, kes samad on, tundsid ta ära ja vbla ei viitsinud uuesti läbi lugeda, nägemaks, KUI PALJU PAREM ta nüüd on. 
No on, nagu on. Vedas sitasti. See ei ütle midagi raamatu kvaliteedi kohta.

Samuti, olles juba viis tundi suht valuvaba, viinud ära taara, käinud koeraga väljas ja poes, hakkasin põdema, et peaksin rohkem tegema. Mispeale K ütles: 

Also, chill

Sinu elu eesmärk või väljakutse ei ole olla võimalikult kasulik nagu minul

Vaid lihtsalt rahulikult ära elada ja asju teha 

You sent

jah

You sent

sul on õigus

K: Kui mina asju ei tee või valesti teen, siis teised inimesed kannatavad

Kui sina liiga palju teed, siis kannatad hoopis ise 

You sent

nii on

Nii on. Üritan puhata. Kui vaja, võtan veel migreenitabletti. Fuck this shit.

Ei peagi paar olema?

Oh, võrgupäevikusse kirjutamine on jälle asi, mis lihtsalt juhtub, mitte ei nõua otsustavust! Jai!

Üks asi, mis mind ühiskonna juures hämmastab, on sujuv enesestmõistetavus, milllega eeldatakse, et inimestel tekivad kallimad ja teisedpooled.
Kuna perekond eeldas, et mul tekivad, nägin ennast erilise paariana, kui mul ei tekkinud, ja näen ikka veel oma täiskasvanuiga kui arusaamatut armuelulist läbikukkumist. Mis mõttes mu elu pikim seksiga suhe kestis alla kolme aasta?! KES sedasi elab peale mingite rõvekoledate rõvevastikute igatepidi kõlbmatute? Mis mul viga on? Peale selle, et ma lihtsalt ei taha enamikku inimesi, tähendab. 

Nüüd vaatan oma lapsi ja no ei paista mitte midagi armuelutaolistki neil samuti. Ei kummalgi. Tütarlaps teoreetilist soovi on väljendanud ja ühe poisiga käsikäes kõndinud veidi aega. Poeglapse tugevaim väljendus ses suunas on olnud: "Ma arvan, et jään surmani neitsiks."
Püüan mitte sisse võtta ideed, et neil peavad kallimad tekkima. Ei pea. Nad on vabad väärtuslikud inimesed nagunii. ERITI ei pea naine olema mehega, et väärtust omada, ent ei pea ka mees tõestama, et saab naisi, sellega, et - noh - saab naise.
Või mingi teisepoole, noh - ei pea isegi ühiskonna arust vist naine mehega olema, kui ta tegelikult naisega olemist eelistab. Või peab? 
PAAR kellegagi peab igatahes olema, muidu on sul midagi viga. Ma üritan seda mõtet endast välja tõrjuda, sest see mõte on idiootne, aga ...

Aga samas see hirmutab mind.
Ma ei suutnud survet "olla mehel" ignoreerida enda puhul. Kas ma suudan kaitsta oma tütart selle eest, et ta täiesti vallalisena samasuguse: "Valmistan kõigile pettumuse ja selgelt ei kõlba kellelegi"-tundega ringi peaks kõndima? Eriti kuna tütar elab mu ema ja tema mehega ja mina sain oma emalt juba viieteistkümnesena selget tagasisidet "ta ei räägi meile oma poistest, aga kuskil keegi on - peab ju olema!" Ta on ka Tütarlapse kohta püstitanud teooriaid: "Ta ütles küll, et jäi bussis magama, aga vbla jäi mõne poisiga - ta ei ole selline bussis magamajääja ju!" Olgu öeldud, et ema ei olnud hüpoteetiliste poisside osas pahane, vaid elevil.
Ma rikkusin ta rõõmu: "Ma arvan, ta ei teagi, et poisse peaks kuidagi varjama või nendega juttu ajama jäädes valetama, et jäid magama. Ma arvan, ta jäi tõesti magama. Ta ei kipu väga valetama üldse."

"Sul peab olema poiss või tüdruk, samas soost on ka okei, aga keegi peab olema." Nagu ... kust see idee üldse tuleb? Kust ma võtsin, et ma ei ole täisväärtuslik inimene, kui keegi mind ei taha? Miks ma olin veendunud, et kui mind tahetaks, antaks mulle sellega väärtuslikkusepitser?
Alles viimaste aastate õudsed kogemused, kus mind tahtsid väga inimesed, kellest mina enam mõeldagi ei tahtnud, on mind veennud, et asi pole selles, et keegi mind ei taha. 
Ma olen suht-koht vallaline, sest mina ise tahan väga väheseid. 
Õigemini tahtsin. Nüüd ma ei taha seksuaalselt üldse mitte kedagi. Lihtsalt K puhul oleksin nõus. 

Või noh, mind on läbi elu - algas kuskil kui 12 olin - tahtnud väga paljud mehed, keda mina omalt poolt pole tahtnud. Kolmega neist ma ka magasin - ei osanud piisavalt palju piisavalt valjusti "EI!" öelda ja lõpuks ... noh, see on ainult seks, saab vähemalt lahti tast.
Need kolm olid väga väike osa tahtjatest. Järele andmise puhul olin iga kord alla 20 aasta vana ja igasuguse iseteadlikkuseta. Hästi õnnetu ja noor.
Aga hiljem ma lihtsalt ei ole pidanud inimestekski neid, keda mina ei taha ja kes ilmutavad oma soove minu järgi pealetükkival moel. 
See kuiv jälestus ei olnud üldse natuke magus: "Vähemalt keegi tahab mind," see oli täiesti kuiv ja täiesti jälestus. 
Inimene lakkab/lakkas mu silmis kohe inimene olemast, kui ta mulle oma iha või võlutust ilmutas. Põmm! Ja läinud, kõik, väkk, rõõõõõve. 

Nüüd ma mõtlen, kas mu lastega on - samamoodi? Või mismoodi? Kas ma saan neid kuidagi aidata? (Mitte partnerit leida, vaid kinnitada, et ilma on nad sama imelised?) 
Ja tegelikult-tegelikult: kas see tunne, et keegi peab sind tahtma, pead kellegagi paar olema, et sa üldse väärt inimene oleksid, ei ole mitte ühiskondlik, vaid minu personaalne? Et kuna mu ema oli juba mu varases nooruses innukas olematute poiste pärast, võtsin sisse, et mul peab poiss olema? Aga tegelikult on ühiskond palju sallivam ja eriti ei peagi? 
Tegelikult?

D ... e ... p ...r ...

Disclaimer 

Tundub, et mu poeg jääb kooli edasi. Mis on +
Teist päeva ei ole agressiivselt halb olnud. Mis on +
Isegi isu on veidikene rohkem. Kaks päeva rohkem söödud kui imenatuke, nii et +
Mul ei ole ikka veel raha täiesti otsas. Kas just uue laekumiseni välja veab, on kahtlane, aga K käest toetuse küsimine alles juunis on väga reaalne ja see on +

Et minu jaoks tõdemus: "Oh, elu on elatav!" pluss on, on tegelikult vist miinus, aga krt sellega. Elu on elatav. mitte lakkamatu kannatus ja üleelamine? Pluss.

Midagi muud ei olegi. Lihtsalt - elu on elatav. 
See on nii suur asi.
Samas ma loen teist blogisid ja nad ... teevad mingeid asju. Ok, ma ei tunne vähimatki soovi samamoodi teha, pigem õudust idee ees, et PEAKS; et tegelikult PEAKS elu selline olema. Aga ikkagi. Krt, ma isegi lugema pean end sundima, rääkimata sellest, et vaataksin filmi või kuulaksin muusikat.
Ja samas teised inimesed käivad ja teevad asju. Käivad välismaal, nagu poleks asigi. Käivad mingitel orienteerumistel, koolitustel, laatadel, matkadel ... mulle peaks ikka päris palju peale maksma, et ma kuhugi koolitusele - näiteks - läheksin.
Matkamisele tuleks kõige vähem peale maksta, aga ikkagi arvestatava summa. 

Ma vist olen haige või midagi. 

Loen raamatut depressioonist ja seniloetust suur osa on pühendatud tööelule. Et on äärmiselt sitt tööd otsida depressioonis olles. Ja hea töökoht aitab samas maailmapalju.
Mina mõtlen, kuidas ma ei taha kunagi tööle minna. Oli aeg, kui ma otsisin ja otsisin ja otsisin tööd, aga keegi ei tahtnud mind. Nüüd ma tean, et ei suudagi tööl käia ja see on päris jube arusaamine. 
Ma ei saagi normaalseks. Mitte kunagi. Ma ei ole selleks kohane. 
See tõdemus ise ei ole otseselt ... jube. Olen selle mõttega kaua harjunud. Aga et ma ei olegi normaalne, mitte kuidagi, mitte mingil moel, on samas ikka selline teadmine, et tahaksin kinnitust. Diagnoose. Mhmh, sa oledki imelik - oleks nii vabastav.
Mu psühhiaater tegi vastupidist. 
Mina: Ma olen imelik.
Psühhiaater: Miks sa nii arvad?
Mina: Seda on igas valdkonnas näha olnud ja ma lihtsalt ei suuda normaalne olla.
Psühhiaater: Minule ei paista küll midagi imelikku.
Ei, ma ei saanud kinnitust, et olen küll normaalne ja tore. Ma sain teate: "Sa hindad end valesti ja ei saa üldse asjadest aru."
Ma ei ole sellega eriti rahul.

Aga oli meie esimene kohtumine ja SEDA ma tean hästi, et ma maskin edukalt. Ja automaatselt. Inimesed, kes mind ei tunne, kalduvad mind tõesti normaalseks pidama. 
Välja arvatud tööpakkujad. Nemad ilmselgelt närisid iga kord, kui mind nägid, läbi. "Ei, tema on imelik, teda ei võta." Effing kohvikusse ettekandjakski mitte. 
Iga kord, kui ma loen inimestest, kes läksid töövestlusele ja saidki koha, mul on: "Kuidas see VÕIMALIK üldse on?!" Kõik tööd, mille mina olen saanud, on kas läbi tutvuste või (ühel korral) ma olin seal praktikal ja siis sooviti, et edasi jääksin. Osalise koormusega. "Mine tööle!" on minu jaoks lihtsalt kiuslikkust väljendav õel loosung. Kuhu ma lähen, keegi ei taha mind ju!!!!! Tööle saamine on võimatu missioon! 

Nojah, ja nüüd ma isegi ei ürita enam. Sest ma ei suuda ellu jääda selle pinge all, mida isegi väga väike koormus ja kerge töö mulle pakub. Tallitööl sain selgust. Nii hirmus ... NII HIRMUS oli!

Nojah, tagasi lammaste juurde: ma ei olegi normaalne. Ma ei saagi normaalne olla. Haige või enda kohta terve, normaalset pole mus midagi ja see on ikkagi krdi jube. Praegu olen ma muidugi haige ka, aga no - igavene praegu, raske on meeles pidada, et nii ei jää.
Ma vaatan, kuidas inimesed loevad raamatuid ja annavad neile tagasisidet ja mõtlen, kuidas mina ei suudaks. Ma loen Tristan Priimäe pealkirju Cannes'i filmifestivalil filmide vaatamisest ja mõtlen, kuidas ma jaksan vbla kuus ühe filmi ära vaadata, kui see on kergekaaluline ja ei nõua emotsionaalselt mult eriti midagi. Ma vaatan pilti ja loen, kuidas keegi tegi Julia Childi šokolaadikooki, loen isegi retsepti ja olen: "Issand, milleks nii palju vaeva," ja söön tüki šokolaadi.

Ja kuna ma olen nüüd saavutanud tunde, et elu on juba teist päeva järjest talutav, on väga raske uskuda, et midagi veel paremat tulemas on. Et elu oleks hea?
Nalja teete, eks?

Tahaks meeldida

Disclaimer

Ma nüüd vaatlen ennast süngemalt (realistlikumalt) ja tõsi on, et vahel ma teen inimestele haiget täiesti kogemata ja jaburatel põhjustel. 
Kord tegin ma mingit rinnavähikampaaniat kaasa fb-s ja teatasin selle raames, et olen lesbi, mispeale üks päris lesbi soovis mulle õnne ja sai vastuseks: "Kommenteerisid, nüüd jaga ühte neist teadetest!" sõnumi. Ja mul üldse ei tulnud pähe ka, et see võib haavav olla talle. Aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks heast tuttavast korraga suht vaenulik sai, milles kühvel. 

Sest ma TAHAN alati head. Mul on parem tunne, kui kellelgi on parem olla minu pärast. Jep, ma olengi see koer:

Nüüd - ma ei tee asju selleks, et teistele meeldida. 
Aga ma tahan hirmsasti, et neile meeldiksid asjad, mida ma teen. Eesmärgita neile meeldida. Ja mulle jäävad jubedalt meelde igasugused pisiasjad, mis teen ebatäiuslikult. 
Mitte et keegi teine hiljem mõtleks asjadele, mis ma valesti ütlesin, et "tulev aasta" on tegelikult juba kuu aega peal olnud või et tegelikult ma olen elanud kolme mehega koos, mitte kahega (kuigi selle kolmandaga me kooselu ajaks polnud paar, ta oli selleks ajaks paaris hoopis mu sõbrannaga, kes ka seal elas). 
Aga mina ise tahan hirmsasti olla aus, täpne ja sellega ka kõigile meeldida. 

Et see ei käi hoopiski sedasi, kui mina mõtlen, on teisejärguline. Et tegelikult inimestele meeldimiseks peaks tegema asju, et inimestele meeldida? Ma ei taha teha asju nii, et inimestele rohkem meeldiks. Ma tahan, et inimesed oleksid sellised, et neile meeldikski, mida ma teen.
Kuigi ikka vahel meeldib neile ka. Viimasel ajal on minu vastu veel ja veel lahke oldud - inimesed, kellest üldse ei ootaks, et nad mulle mõtlevad, mõtlevad ja räägivad ja teevad armsaid kingitusi ja wtf. 
Olen hurmatud. 

Aga ma olen ka praegu seestpoolt hästi katki, põhjata kauss, mida on võimatu täita. 

Sest tõsi on, et mul endal ei ole rõõmu suurt millestki, mida teen. On asjad, mis tapavad aega efektiivselt, nii et ma ei tunne pidevat häiritust, aga kui magamine välja arvata, ei ole need ükski sellised, mida ootaks ja tahaks. On lihtsalt "võib ju kah".
Kui ma suudaksin, magaksin kogu aeg, aga esiteks ma ei suuda - uni läheb ära - ja teiseks on päeva alguse õudus "Nii palju asju on teha vaja!"-õudus ja õhtul enne magamist on rahutunde peamine allikas: "Ma olen kõik ära teinud, praegu ei saa rohkem teha, võin rahus magama minna". Ja no seda tunnet ei oleks, kui ma päevad ka maha magaksin. Siis oleks ainult lõputu süütunne, et ma teisi kurnan ja ei hoolitse ja võeh. Ei taha mitte mõeldagi.

See läheb kunagi üle. Lootus jääb.

Vahekokkuvõte

* Depressioon on jõle
* Mul on depressioon
* See läheb kunagi üle, vähemalt see päris rõve osa
* Sest senine elukogemus näitab, et läheb
* Mitte et seda lihtne uskuda oleks
* Mitte ka, et ikka edasi, ikka edasi, ei sammukesti tagasi - iga "Oh, nüüd on parem!" järel tuleb "Ei, nüüd on halvem"-päev
* Et esimene ega teine proovitud psühhiaater mulle ATH-diagnoosi ei andnud, ei tähenda, et
    a) mul ATHd pole
    b) kunagi kelleltki diagnoosi ei saa
* Ma ei pea depressiooni harjal ja verivaesuses järgmist tasulist psühhiaatrit orgunnima. Võin oodata.
* Kuigi vbla on see nagu "kindlasti ma saan lapse, vaja ainult kannatlik olla ja oodata"
* Siiski - asju, mis võivad hästi minna, on
    a) Poja üleviimine järgmisesse klassi
    b) Üsna ebatäenäoline, aga siiski võimalik, et romaanivõistlusel hinnatakse me sitaks head romaani millegagi
    c) Depressioon läheb üle
    d) Ukraina võidab sõja
    e) Putin sureb
* Et hetkel tundub kõik halb, ei ütle midagi asjade tegeliku seisu kohta
* "Tšempionide eine" on kohutavalt depressiivne raamat. Selle uuesti lugema hakkamine oli suur viga. Panen riiulisse tagasi ja võtan Goodreadsist maha
* Võtsin asemele "Elu elu järel". Seda mäletan mõnevõrra leebemana. Mis ei tõesta midagi, "Tšempionide einet" mäletasin ka humoorilisena
* Ma ei kurda siin enamiku asjade üle, mille üle võiksin kurta, sest krt, depressioon ei ole elusündmused, depressioon on mu keha reaktsioon neile ja reaktsioon on: "Kõik on halb, millelegi ei tasu loota"
* Üks vahepealne päev oli parem, siis vaatasin, et näen krdi hea välja sedasi kõhnana
* Kahjuks läks see päevaga üle
* Tähendab, mitte kõhnus
* Ma ei pea täna rohkem tegema - vähemalt mitte suuri asju
* Ma ei pea oma elus mingeid tähtsaid otsuseid ja valikuid tegema isegi lähinädalatel mitte
* Kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem
* Ükskõik kas ma muretsen või ei, asjad lähevad ikka nagu nad lähevad, nii et ei tasu siis muretseda, eks?
* Maailm saab hakkama. Ma ei pea seda päästma kuidagi

Arukalt rusutud

Oh, ma sain aru. 
Ma ei saanud ATH diagnoosi, sest psühhiaater vaatas, et ma olen selgelt depressioonis ja kui ta mult küsis, mis pani mu arvama, et ATH, vastasin, et mul on juba kohutavalt kaua depressiooni ravitud ja ei ole parem. Siis hakkasin vaatama, et ma tegelikult olen hoopis ATH-ga. Esialgu ei arvanud, et oleksin, lugesin peaasi-lehelt sümptome ja need ei klappinud, ent siis uurisin põhjalikumalt ja leidsin suuri haakumisi. 
Ja noh - on ju tavaline, et inimeste pähe mahub täpselt üks mõte. Ma ise unustan kogu aeg ära, et nii käib, aga nii käib. See ei ole isegi esimene psühhiaater, kelle peal ma seda näen. Tuleb idee: "Aga tal on depressioon," ja sinna ei mahu enam teist ideed, et tal võib ATH ka olla, selline mitte-päris-tüüpiline, sest ta ütles ise, et autism ka veel. 
Ja mul ON depressioon. Selles osas on tal õigus. Erinevalt sellest psühhiaatrist, kelle arust mul oli psühhoos. 

Ikkagi on mu kokkuvõte kogu sellest diagnoosi-jahtimise-draamast, et olen nii väsinud võitlemast. Kas ei võiks nii, et asjad on lihtsad ja sõbralikud, ma saan, mis ma tahan, ma ei pea võitlema?
Jaaaah, tegelt ma ei pea. Ma olen torm, mitte ei paindu tormi ees vms - aga ma millegipärast võitlen ikka. Ja saan kogu aeg kaela. Sest maailm on hoopis teistsugune, kui ma ette kujutan, ja kui ma ka omast arust kõik õigesti teen, läheb ikka, nagu läheb. 
Ja siis on hulk inimesi, kes üldse ei hooli sellest, kas nad teevad Õigesti või mitte (hei, Epp! lehvitan!) ja on hirmus palju õnnelikumad kui mina. 
Täiega ebaõiglane. 

Aga noh - ega elu ei olegi õiglane, eks. Õiglus on inimeste väljamõeldis. 
Ma rabelen enda pooleks, ma ei näe enam, parem käsi väriseb nii hullusti, et ei suuda isegi pliidinuppu keerata, ja see ei huvita mitte kedagi peale minu enda. Poeglaps on (jälle) haige ja selle asemel, et õppida, mängis poole ööni Overwatchi. Ei, ma tegelt ei arva, et ta peaks aina õppima ja õppima ja ei tohi elu nautida, eriti kui on nagunii haige ja nautimine on raskendatud. Aga ma olen kogu aeg rõhutud, mul on kogu aeg tunne, et ma ei tee piisavalt hästi, peaks ikka veel paremini, ja no hästi lihtne on ajul võtta poja käitumine ja tänitada selle juurde, kuidas ma peaksin teda survestama selleks ja tolleks ja too kolmas on ka tegemata, vene keel, teine teema vene keeles, kirjand ümber kirjutada, blablabla. 
BlablaBLABLABLA!
Jaaah, ma tean, et ainus, mis vahetult-tegelikult minu elus halvasti on, on haigus mu kehas. 
Aga ma ei jaksa enam ... jaksan ikka. 
Sest alternatiiv on ära surra ja no nii kaugel ma omadega ei ole. Ma olen rõhutud, aga mitte meeleheitel. 

Ahhhh, aga ainus võimalus, mida ma näen hea enesetunde tekkimiseks, on veidi selget surmaohtu. Kust ma seda saaksin, huvitav?

Läheb arusaamatult hästi vahel

Olgu. 
See oli täiesti pöörane. 
See ON täiesti pöörane. 
Ma olen
a) täiesti segaduses 
b) väga hurmatud
c) täiesti täiesti täiesti segaduses
d) väga tänulik

Mu poja sõber saatis talle snapi: "Jou, sa staffi tahad v?" ja pildi kotist, kust pealt paistis paar sokke. Poeg mõtles, et mingeid sokke on üle, ok. 
"Miks mitte," kirjutas ta vastuseks. 
"Ok, olen viie minuti pärast su maja ees," kirjutas sõber. 
Ja siis oli ta viie minuti pärast meie maja ees, andis mu pojale kotitäie asju ja ütles, et kui pole parajad, andku tagasi, olgu siltide ja kottidega hell enne proovimist, palun. 
Poeg andis au - aknast nägin - tuli tuppa tagasi ja vaatas kotti sisse. Oli vapustatud. Järgnevad kolmveerand tundi proovis ta uusi riideid. Seal oli boksereid ja sokke, jaa, ja siis 5 T-särki, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid ja pusa. Mitte mingilt kiirmoe-odavketilt, vaid firmalt, mille teksad ma endale ostsin, kui keskkoolis käisin. Päris head teksad olid. Päris kallid ka. Ma kandsin nad ribadeks. 
Kõik pojale antu oli ideaalses suuruses peale ühe paari lühikeste pükste, mis olid veidi laiad. 
Nagu. 
See sõber ei ole mingi rikkur. Vastupidi. Ta on selline ... raha osas väga mõistlikust perekonnast, mingit laristamist sealt ei paista. 
Poeglaps saatis lademes küsimusi. Vastu sai ebamäärasusi ja põiklemist, "ema aitas" ja "merry christmas!"

Kas ta ema loeb mu blogi, teab, et ma olen vaene, sai rahaga pähe ja kulutas osa mu poja peale? Või mida? Kuidas tuleb üks teismeline poiss sellele, et osta teisele kotitäis riideid, isegi kui "ema aitab" rahaliselt?! Ma arvan, vähemalt 200, tõenäolisemalt 300, vbla ka ligi 400 raha kogu kotitäis?!?!? 
Ma ... ma ... teate, üks inimene (aitähhhh!) saadab mulle iga kuu raha kohvi või muu jaoks, üks teine (aitähh!) mineraalvee vms jaoks. Inimesed on nii ilusad ja head! 
Nagu ... ma tahaks heldimusest nutta.

Poeg pidi kappi ruumi tegema, et ära mahuks. Ta garderoob peaaegu kahekordistus hoobilt. Eriti T-särkide osas - ma olen juba kuid mõelnud, et juurde oleks vaja - ma varsti lähen kaltsukatretile ... aga pole läinud, sest ega ma ei kipu tegema asju, mida hädasti just nüüd vaja teha ei ole. Lihtsam oli sinise särgi kaenlaalune auk kinni nõeluda ja käib veel küll. 
Nüüd ... nojah, polegi vaja vist.
Või midagi. 
Neid asju on nii palju!
Ma ei tea, mida sellele sõbrale vastu teha ka. Ei paista väga selline mees, kes jubedalt raamatuid tahaks, aga midagi muud mul ka üle ei kipu olema. 

Ma ei tea ... aga tänulik, oojaa. 

Vaikne ja vagur vahelduseks

Disclaimer
Äkki see suurem annus antidepressante ikkagi ongi see, mida ma vajan?
Läheb veidi aega, enne kui toime ilmneb, aga Peale Rongi ju antidepressandid aitasid imeliselt? Äkki ... äkki nüüd samuti?

Lisaks: kui mul on valus, on mul muidugi valus. Aga phmt mõjub häda ja viletsus hästi - lööb hormoonid tööle, pole nii hull enam. 
Hall ja rahulik on kõige hullem. Seda hetkel ei ole. 

Kuna noor suvi on alanud ja päikese pruunistavat mõju tahtes saan käia lühikeste pükste ja napi särgikuga, märkasin esimest korda, et kaheksa või umbes nii kaotatud kilo ikka mõjuvad välimusele hästi. Et noh - ma võin ju mitte enam kõhust lapsi saada ja kogu mu seksuaalsus kadunud olla, aga välja näen ikka nagu 35. Pole kindel, miks see kasulik on, aga - veidi tore siiski. KUI mul peaks õnnestuma kirjaniklusega jälle avalikult pildile pääseda, on vähemalt kena pilt. 

KUI. Ma ei looda väga midagi, kui end just sihilikult lootma ei pane - mul ei ole hetkel tunnet, et miski võiks hästi minna. 

Muidu hakkasin kogemata - kirjutasin ühe jutu, mis on mõtteline järg sellele loole, mis sündis sügisel ja mis mu arust oli nii hea, aga mida keegi ei tahtnud, ja siis tuli otsa idee teisest ja nii ta läks - kirjutama sellist raamatut, mis oleks nagu lasteraamat, aga on täiskasvanutele ja täiskasvanust. Ma kasutan sellest rääkides tingpealkirja "Mari lood" ja olen ideega üsna rahul. Sest rääkida lihtsaid lugusid sellest, kuidas elu on sitta kanti keeruline ja üldse mitte lihtne, tundub asi, mida oleks vaja teha. Ja mina olen kahtlemata ekspert sel alal, kuidas igapäevaelust rääkivad müüdid ei toimi, ei toimi, ei toimi kohe ÜLDSE. 
Ei, ma ei ole hüljanud seda lõputa romaani, mida varem tegin ja mis nüüd ootab. Mul on tunne, et see on päris hea asi. Aga sinna on lõppu vaja ja oma ahastuse ja ahistuse keskel ma ei suutnud seda kokku keevitada. Nüüd on ta kõrval ja ootab. Ma tegelen temaga - paari aasta sees kindlasti.Esialgu teen "Mari lugusid" ja vaatan, mis sellest saab - et mul ei ole ATH-d? Aga miks ma ei ole võimeline tegema kirjutamiseks plaani ja siis seda järgima? Miks minu ettekujutus kirjutamisest on "hakkan tegema ja vaatan, mis välja tuleb"? 
Ei, selge, miks mul ATH-d diagnoosida ei tahetud, tegelt. 
Ma olen imelik.
Ebatüüpiline. 
Valesti. 
Aga noh - see pole mulle eriliseks üllatuseks enam.

Selle tänava ääres, millel elan, on teatud piirkond, kuhu on istutatud mingid kevadel roosade õitega kattuvad puud. Vilju pole ma neil näinud, ei tea, kas kreegi- vms, ent see õitega kaetud roosade kuhjade mulje igal kevadel on vägev. Mis siis, et kestab heal juhul nädala - ikkagi on vägev. Kui ma millegipärast viitsiksin, võiksin K-d klanida ning nende õitega endast pildi teha lasta. Näidata teile oma nooruslikku kehakuju. Aga ma muidugi ei viitsi. Motivatsiooni üldse pole. Lissalt - kusagil Keila linnas on roosades õites puud tee ääres. Kujutage seda ette ja olgu teil hea!

Enam ei karju ka, liiga ahastuses

Ei saanud ATH diagnoosi. 
Nüüd ma nutan natuke aega. 
Ma ei tea, mismoodi elada, MA TAHAN, ET MUL HEA OLEKS, ja ma ei näe, et see kuidagi kuidagi kuidagiviiisi võimalikuks saaks. 

Kusjuures ma isegi ei usu, et mul tegelt ei ole ATH-d. See praegu-mittepraegu on nii õige, nii täpne, nii väga mina. Mis on, on igavesti nii. Ma lihtsalt arvan, et autism ja ATH tasakaalustavad teineteist, nii et kumbki ei paista eredalt välja ja keegi ei ravi mind ja keegi ei oska midagi teha ja üldse ja üldse, miski ei aita.
Kuigi ta (=see psühhiaater) ütles mulle, et AD, mida ma võtan, on mul väikeses annuses ja kui ma tema patsient oleksin, ta soovitaks 15 mg võtta (mitte 10). 

Aga ikkagi. Nii halb. Keegi ei mõista mind, keegi ei usu mind, ma maksin 75+170+140+180 raha ja sain selle tulemusena teada, et nad ei aita mind ja ma lihtsalt nutan ja nutan ja nutan nüüd. 

Kas mind ei olegi siis võimalik aidata? Kas mul peabki paha olema?!?!?!?!?! MIDA ma teha saan?!?!?!?!?!

Lissalt karje

DISCLAIMER

Mul oli kohutav olla. Mul oli nii kohutav olla, et isegi minu üldise kohutavustaluvuse juures oli see ekstrakohutav. Anusin, et K mind lohutaks. Kraadisin (ei olnud palavikku). Kinnitasin endale, et see peab üle minema, sest puhas loogika juba ütleb, et nii ei saa jääda. Aga kohutav.
Ibukas.
Sumatriptaan (sest pea hakkas ka valutama).
Miks, MIKS NII?!?!?!
Siis tuli mulle ette, et kell on pool neli pärastlõunal ja ma pole päeva jooksul söönud muud kui ühe apelsini ja ühe maapähklivõi-küpsise.
Tegin kaks võileiba ja kohvi.
Tarbisin kõik ära. 
Kuulge, nii võib täitsa elada!
Jaa, olgu, pea ka enam ei valuta, ent ikkagi tundub ka, et söök tegi tohutu vahe sisse. 
Krt, et ma ka nälga ei tunne! Täiesti rikkis ...

Ma olen täiesti rikkis. Tehku psühhiaatrid mind terveks.
(Uuel nädalal on mul üks Confido oma ja üks riiklik ees, kas neist ei võiks abi olla? Kui need antidepressandid, mida ma võtan, et tööta rohkem kui kõige halvema maha võtmiseks, äkki miski kuidagi, ATH-ravim või ükskõik mis ... miski aidaku mind ometi!!!)

Fakk, nüüd mul läheb süda pahaks ... ma ju sõin?! Mida te veel tahate?! (Kesiganes on need hüpoteetilised "need".)
Ma natuke mõistan, mis mul viga on. Kogu aeg oli see ATH diagnoosimisel loodetavasti pädev psühhiaater kauge tulevik, aga nüüd on ta korraga lähitulevik ja mis ma teen, kui temast abi ei ole? Ei diagnoosi või need ravimid ei aita mind ja pildi järgi ei meeldi ta mulle ka. Verinoor liiga enesekindla hoiakuga mees, 2020 lõplikult koolid lõpetanud või midagi - igatahes hiljuti. Poole noorem ta just pole, aga kindlasti - absoluutselt kindlasti - ei ole ta selline inimene, kellelt ma tahaksin midagi paluda. Saati veel abi. 
Ta paistab selline inimene, keda ma tahaksin võita. Kellest tugevam ja targem olla. 

Ok, püüan olla rahulik ja leebe. Võibolla on temaga kõik hea. Võibolla need ravumid ka toimivad. Võibolla saab kõik korda. 
Kuigi kavatsus minna kaks päeva hiljem kella üheksaks hommikul riikliku psühhiaatri juurde EI LOHUTA. Sest on suur võimalus, et too on minu peale vähemalt veidi solvunud, et ma erameditsiinilt abi otsin. Ja ilmselt mõtleb, et mul on raha üle. (Ei ole, puudu on, aga ma lihtsalt olin valmis ükskõik milleks, et mul ometi hea hakkaks, ja praegu olen ikka veel.) 
Ma tahaks, et mind aidataks, ma olen nii väsinud võitlemast, et parem hakkaks ja ikkagi ei hakka ja NUTT JA HALA!!!!!

Ikka on süda paha. 
Phmt on asi selge: mul on vaja loota, aga ma ei julge loota, sest liiga suur võimalus on pettuda. 
Ja ma ei saa endale jälle pettumist lubada.
V.a. et nagunii pettun. Kui suur tõenäosus on, et läheb just nii, nagu ma tahan?! Kui tihti kogu mu elu jooksul sedasi juhtunud on?! 
Või siis ma ei oska loendada. Sest on Tütarlaps (täna öösel ma armastasin teda nii, et täitsa valus hakkas, meenutasin teda lapsena ja oooh, ma oleksin pidanud ta veel õnnelikumaks tegema ju! Ta oli NII HEA alati!) ja Poeglaps ja Totoro ja mul on kuskil elada ja ...
... hea küll, mõned asjad on läinud ka nii hästi, nagu ma tahan.
Mõned.
Aga phmt on mul ikkagi ainult tunne, et olen katki ja ei saa kunagi terveks ja nutt+hala.

Kes ma olen?

Disclaimer 

Mõnikord ma mõtlen, et mul pole mitte erikuradi halvasti läinud, vaid arvestades mu stardipaketti, on väga hästi läinud.
No ma olen igat moodi keskmisest väljas - olgu, mitte välimuselt, seal ma olen keskmises ilusasti sees, aga ise arvasin, et väljas, eriti paks, lõtv ja rohmakas - ja üritan end elu turistiklassiistmele mahutada, endal üle kahe meetri pikkust, põlved ei saa liikuma, reied kisuvad krampi, kõrvalistujad panevad mu õlgu pahaks, sest need müksavad neid üle istmeservade. Endal on mul halb ja teen teiste elu ka ebamugavaks ja nutt ja hala.
Ja ikkagi on Tütarlaps ja Poeglaps, elan ära, kuigi elu sees pole kauem päevatööl käinud kui 4 kuud jutti ja kõik otsad kokku tuleb umbes aastake tööstaazhi, korter on täiesti normaalne ja phmt saan ikka veel enda kohta "kirjanik" öelda.
(Kuigi tegelt ma juba põen natuke selle juures, sest mu viimasest raamatust on üle kolme aasta möödas ja Päris Kirjanikud peaks ju sagedamini ilmutama? Aga no päästab see, et mul on üks käsikiri täitsa valmis, üks vajab veel lõppu ja ülevaatamist ja just kirjutasin ühe jutu, mida asun siis nüüd varsti pakkuma.)
Et ... on küll rõveraske. Ja on olnud läbi aja rõveraske. Vanasti ma kogu aeg lootsin, et läheb paremaks. Et mõned pisikesed asjad veel ja pääsen üle selle serva, kust edasi ei ole ainult hambad ristis ellujäämine, vaid võib kergendust tunda ja vabalt olla. 
Ja jaaaaa, ma üritasin ka kogu aeg seda, et ole õnnelik sellega, mis on, ei tasu loota õnne peale, mis kunagi tuleb. Ega ma loll ei ole. Lihtsalt - lihtsalt mul ei ole sees seda rahuosa. Oli kunagi võime end stimulatsiooniga üles kütta ja vahel maailma lõppu vaimustuses olla - aga seda, et on rahu ja rõõm ja mina olen rahulik ja rõõmus, lihtsalt ei olnud. 
Enam ei suuda ennast isegi stimulatsiooniga üles kütta. Ongi ainult halb. Aga no - vbla see ei kesta igavesti?
Igatahes. Kui nüüd mõelda, et ATH ja autism, siis ... niigi hästi, eks ole. 

Mitte "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, nutt ja hala", vaid "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, aga kas ma tahakski? Vist ei, eksole".

Ei, ma saan aru, ma saan aru, olen 500 korda möödunud 15 aasta sees mõelnud, et ma ei suuda, ma ei taha, miks normaalsus on normaalsus - aga ikkagi oli kuskil ajupõhjas lootus, et kuidagi peab ju õnnelikuks saama. Ja no nii paljud inimesed on nagu õnnelikud ja nii paljud inimesed on nagu normaalsed ja siis ma tõmbasin sinna vahele võrdusmärgi (veidi lainelise küll) ja üritasin ja lootsin ja üritasin ja arvutasin oma eeldusi ning ei saanud aru ... aga kui võtta üheks eelduseks, et mul ei ole normaalne aju ega normaalne tähelepanuvõime, ma olen üleni imelik - siis on arusaadav, eks, et elan hoopis teistmoodi, kui normaalseks peetakse. 

Ja ma ei saagi olla normaalne. Isegi kui tahaksin.
Kuigi ega ma väga ei taha ka. 
Aga ...

emme mees tegi pildi
(ma otsustasin, et armastan teda ikka, aga taas boonusisaks kutsumiseni
pole veel jõudnud)

Aga kui vaatan pilte, millel olen nii noor ja mäletan, kui looturikas ja kartmatu ma olin, hakkab imelik. Olin veendunud, et tuleb lademes armusuhteid ja lademes lapsi ja kunagi isegi ei mõelnud, et ma ei suuda - olin veendunud, et suudan kõike, sest ma suutsin ju nii palju välja kannatada ja raskused on lihtsalt talumise küsimus, eks? Kõigil on ju raske, lihtsalt see erineb, kui palju kannatada suudetakse?
Ja nüüd ma enam lapsi ei saa, armuasju ei taha - v.a. K-ga - ja väljakannatamisega ka eriti midagi saavutada ei ürita, sest on selgunud, et kui pinge üle piiri läheb, hakkab otseselt valus. Peavalu tuleb eelkõige, aga ega maohaavandi kõhuvalu eriti parem old. Seda enam, et peavalu tuli sellega ka kaasa. 

Kõik, mis ma elu kohta arvasin, oli vale. 
Ja ma isegi ei imesta, kes see inimene tookord oli või miks ta nii mõtles. Ma MÄLETAN, kes ta oli ja mida mõtles. 
Aga kes ma nüüd olen? Kuidas mõtlema peaksin? Arvatavasti on mul üle poole elu veel ees - mida lootma hakata? Mida peale hakata? Vat seda ma ei tea.