Vaikne ja vagur vahelduseks

Disclaimer
Äkki see suurem annus antidepressante ikkagi ongi see, mida ma vajan?
Läheb veidi aega, enne kui toime ilmneb, aga Peale Rongi ju antidepressandid aitasid imeliselt? Äkki ... äkki nüüd samuti?

Lisaks: kui mul on valus, on mul muidugi valus. Aga phmt mõjub häda ja viletsus hästi - lööb hormoonid tööle, pole nii hull enam. 
Hall ja rahulik on kõige hullem. Seda hetkel ei ole. 

Kuna noor suvi on alanud ja päikese pruunistavat mõju tahtes saan käia lühikeste pükste ja napi särgikuga, märkasin esimest korda, et kaheksa või umbes nii kaotatud kilo ikka mõjuvad välimusele hästi. Et noh - ma võin ju mitte enam kõhust lapsi saada ja kogu mu seksuaalsus kadunud olla, aga välja näen ikka nagu 35. Pole kindel, miks see kasulik on, aga - veidi tore siiski. KUI mul peaks õnnestuma kirjaniklusega jälle avalikult pildile pääseda, on vähemalt kena pilt. 

KUI. Ma ei looda väga midagi, kui end just sihilikult lootma ei pane - mul ei ole hetkel tunnet, et miski võiks hästi minna. 

Muidu hakkasin kogemata - kirjutasin ühe jutu, mis on mõtteline järg sellele loole, mis sündis sügisel ja mis mu arust oli nii hea, aga mida keegi ei tahtnud, ja siis tuli otsa idee teisest ja nii ta läks - kirjutama sellist raamatut, mis oleks nagu lasteraamat, aga on täiskasvanutele ja täiskasvanust. Ma kasutan sellest rääkides tingpealkirja "Mari lood" ja olen ideega üsna rahul. Sest rääkida lihtsaid lugusid sellest, kuidas elu on sitta kanti keeruline ja üldse mitte lihtne, tundub asi, mida oleks vaja teha. Ja mina olen kahtlemata ekspert sel alal, kuidas igapäevaelust rääkivad müüdid ei toimi, ei toimi, ei toimi kohe ÜLDSE. 
Ei, ma ei ole hüljanud seda lõputa romaani, mida varem tegin ja mis nüüd ootab. Mul on tunne, et see on päris hea asi. Aga sinna on lõppu vaja ja oma ahastuse ja ahistuse keskel ma ei suutnud seda kokku keevitada. Nüüd on ta kõrval ja ootab. Ma tegelen temaga - paari aasta sees kindlasti.Esialgu teen "Mari lugusid" ja vaatan, mis sellest saab - et mul ei ole ATH-d? Aga miks ma ei ole võimeline tegema kirjutamiseks plaani ja siis seda järgima? Miks minu ettekujutus kirjutamisest on "hakkan tegema ja vaatan, mis välja tuleb"? 
Ei, selge, miks mul ATH-d diagnoosida ei tahetud, tegelt. 
Ma olen imelik.
Ebatüüpiline. 
Valesti. 
Aga noh - see pole mulle eriliseks üllatuseks enam.

Selle tänava ääres, millel elan, on teatud piirkond, kuhu on istutatud mingid kevadel roosade õitega kattuvad puud. Vilju pole ma neil näinud, ei tea, kas kreegi- vms, ent see õitega kaetud roosade kuhjade mulje igal kevadel on vägev. Mis siis, et kestab heal juhul nädala - ikkagi on vägev. Kui ma millegipärast viitsiksin, võiksin K-d klanida ning nende õitega endast pildi teha lasta. Näidata teile oma nooruslikku kehakuju. Aga ma muidugi ei viitsi. Motivatsiooni üldse pole. Lissalt - kusagil Keila linnas on roosades õites puud tee ääres. Kujutage seda ette ja olgu teil hea!