Omnom, nämmnämm jne

Jätsin antidepressandi ära ja pärast kiirabi järgmisel päeval on juba lill. Öösel kahel korral kempsus käies veidi tuikas pea, aga ibukas (200 mg) sisse ja hommik täiesti valuvaba. 
Poeglaps vaatas mind murelikult: "Kuidas su enesetunne on?"

Aga kuna enesetunne oli hea, tõusin ja asusin kuumi kahe poolega juustsaiu tegema.
Ahjus saab ühe poolega saiu, mis minu meeles igati head on.
Aga poeg armastab mul neid, kus sai on kahelt poolt praetud ja krõbe, ent juust nende vahel küll sulanud, ent mitte küpsenud, pehme ja õrn, ja ma teen neid talle.
Tema ise teeb endale peamiselt makarone. Ta on SUUTELINE tegema igasuguseid toite alates nendest samadest juustusaiadest kuni toredate mahlaste šokolaadikookideni, ent kuni väga suurt häda ei ole, teen kas mina süüa või teeb tema makarone. Varem praadis pelmeene ka, ent pärast üht kogemust halvaks läinud hapukoorega (kusjuures ma lasin talle selle kogemuse sihilikult ja teadlikult osaks saada, et ta õpiks - ei tasu teha uut hapukoorepakki lahti, kui vana veel poolik, see vana läheb halvaks muidu) ta enam pelmeene ei tee. 
Väga pika näoga on nõus sööma, kui mina teen. 

Tütarlaps tõi meil viimate külas käies kaasa makroone. 12 eri sorti makrooni Angeelika Kangi kohvikust, kusjuurest igaühest neist võeti kolm ampsu - üks pojale, üks tütrele, üks mulle, mitte tigimata selles järjekorras. 
Minu lemmikud oli passioon, kookos-vanilje, laim+piparmünt. Poja lemmikud olid mustikas, rabarber-maasikas ja passioon. Tütre lemmikud jäid saladuseks, välja arvatud et passiooni marulise heakskiitmise peale oli ta: "Oo, mm, see on tõesti väga hea!"
Mitte kellelegi ei maitsenud šokolaadi ja karamelli omad. Ega astelpaju, aga seda pole isegi kodulehel enam näha.
Kui see nüüd tegelikult pihlakas polnud.
Aga passiooni oma võin tingimusteta ja väga soovitada!
Laim-basiilik oli ka päris huvitaval moel hea. Aga neutraalne-häid oli veel palju.
Ukraina ega eesti omi ta ei toonud. Sest - noh ilmselt oli ta kogenud, kuidas ma muidu igal pool ainult ukraina makroone söön, sest tahan ukrainlasi rahaliselt toetada, ja üldse et degusteeri ega mõtle, kas need mulle ka kõige rohkem maitsevad tegelikult. 
Sest nagunii on head! Otseselt HALBA makrooni pole ma elus veel saanud. Kuigi kahtlemata mu toiduteadlik tütar on vahel urisenud, kui kuskil makroonis suur suur õhuauk sees, et sellised tegelikult ei tohiks makroonid olla. 
Aga Antoniot ei koti.

Kuigi need šokolaadi- ja karamellimakroonid olid pettumused.
Pistaatsia oma oli ka pettumus, aga mitte seepärast, et ta oleks halb olnud, lihtsalt Poeglapse lemmikud teiste kohvikute makroonide põhjal olid pistaatsia omad ja siis ta küttis meid ka üles, aga see oli tavalisel moel hea ainult. 
Mitte nagu passioon =)

Õhtune lisajutt ehk eriline komm neile, kes postitust taasloevad =D:

Mõtlesin veel selle üle, kuidas palju raskem on vaene olla, kui süüa teha ei oska. Näiteks mina saan sinki tatralisandiks pikendada, seda koos sibulaga - ohtra sibulaga - praadides, aga inimesed, kes ei oska süüa teha, söövad tatart lisandita või lepivad vbla hapukoorega. 

Veidi haavusin, kui Jüri Kolk oma blogis minu kommentaari peale ütles, et kui tema vaene oli, ta ei ostnud kunagi võid (ega margariini). Sest ma ei suutnud tollal adekvaatselt vastata, aga mu küsimus oleks: "Aga millega sa siis küpsetasid? Saiakesed ja koogid ja pirukad tahavad ju kõik võid?!" (Või küpsetusmargariini, aga kui mõistsin, et võiga tuleb palju parem, keeldusin edaspidi margariiniga jändamast. Nüüdseks juba umbes 20 aastat. Mis siis, et odavam, aga mu vaev on nii palju väärt küll, et anda tulemuseks HEA söök, mitte midagi läbi häda söödavat.)

Nüüd mõtlen omaette, et ju ta ei küpsetanud.
Ja siis, et selgelt sai ta niisuguseid valikuid teha, sest tema lapsed ei elanud koos temaga. 

Sest lapsi on ju vaja hästi toita. Mitte et söötegi kolm päeva järjest hapukoorega tatart. Neil on halb ja seda halbust minu emasüda (ooo, ka minul on emasüda!) välja ei kannataks. Pigem õpin süüa tegema.

Või noh.
Õppisingi. 
Kuigi tegelikult õppisin juba ammu enne lapsi. 
Mulle meeldib see. 

Miks peab nii olema?!

Kolmas päev peavalu.
Ei ole tore. 
Enne kui karjatate: "Jäta need rohud ometi ära!", informeeriksin teid sellest, et tegu pole esimese, kolmanda ega isegi kümenda sedasorti juhuga. Võib kolmekümnes olla. Võib ka neljakümnes olla. 
Mis on eriline: millegipärast ja kuidagi pärast sumatriptaani kasutuselevõttu pole selliseid hooge olnud rohkem kui 1-2. Võibolla kolm. 
Igatahes vähe.
Ja ma ei mõelnud nende üle pikemalt, kurvastasin ainult: "Miks migreenitablett ei toimi? Mis minuga on?" ning kogu moos.

Aga nüüd mõtlen. 

Sest ... sest juba kaks päeva ENNE perearsti juurde minekut kadus halb tunne ära. Ma olin tohutult töövõimeline ja tõhus ja suutsin umbes kõike. 
Ja siis tulid ravumid otsa. 
NII SELGELT on tegu depressioonist täiesti motiveerimatult väljalendamisega ja üles-üles-üles. NII SELGELT muutusid unenäod laksust pikkadeks, põnevateks ja meeldejäävateks. Kogu mõtlemis- ja tunnetusprotsess muutus ja ma tundsin selle muutuse ära.
Mhmh, muidugi on varem palju kordi niimoodi olnud - muide, "Sulavesi ja vereside" on sellise tunde peal kirjutatud. Kiiresti, paar-kolm päeva - ja lõpuks tuli väga vähe muuta.
Nojah, ja samasuguseid kuradi kolme-, nelja-, viiepäevaseid, isegi nädalasi peavalusid on samuti varem olnud. 
Maaniline periood. 
Jah, see tundub nii õige. 
Olengi bipolaarne.

Novembri lõpus on mul psühhiaatriaeg.
Seekord on mul küll eelmisel korra tõttu kahtlus sees, kas õnnestub talle kuidagi edastada, kes ja mis ma olen, aga proovin ikka. Mul on valmis mõeldud väike sissejuhatav kõne teemal: "Mul oleks hea meel, kui te selgitaksite oma seisukohti, miks ma teie meelest selle või teise diagnoosi alla sobin (või ei sobi). Sest ma täiesti möönan, et ma ise võin asju näha cognitive bias vaimus, vääralt või tugineda oma järeldustes vääratele eeldustele, kuid samas ma ei valeta teile ja üritan anda oma parima. Kui ma ei oska käituda nagu normaalne inimene, tuleneb see sellest, et ma ei OSKA, mitte sellest, et tunnen end tegelikult hirmus hästi, aga ütlen, et halvasti, sest millegipärast tahan. Ma ei näe, et kumbki meist võidaks midagi sellest, kui ma teie mõtteprotsessi ei tea."

Pea valutab ... aga see tegelikult - tegelikult - no TEGELIKULT on ju nii? - ei ole nii hull, kui näiteks migreen.
Sest see praegune peavalu ajuti taandub või lakkab täiesti. 
Siis tuleb jälle tagasi. 
Vahel taandub minutiteks, vahel ainult kümneks sekundiks. Ent sellist ahastust-masendust kui migreen ta oma katkendlikkuse tõttu kaasa ei too.
Üritasin täna hommikul Poeglapsele seletada, mismoodi on.
"Vaata, migreeniga on halb olla. Selline raske, halb, iiveldab ja isegi kui parajasti ei iivelda, on halb. Aga see praegune valu on küll tugev ja terav, aga muidu on mul täiesti hea olla. Kui valu välja arvata, on hea."

Üks kindel erinevus on veel. Selline, mida saab ka "objektiivselt" kindlaks teha.
Migreeniga ma ei saa magada. Ei jää magama, sest valus on. Päris krdi jube oli enne sumatriptaani just seepärast, et öösel ka magada ei saanud ja ma võtsin igast kreisisid valuvaigistikokteile, et uinuda suudaks. 
Dolmen+paratsetamool nt oli üks toimiv meetod.
See - ma ei tea, mis ma talle nimeks peaksin panema? Maaniapeavalu, lühidalt Maiu? - laseb magada. Kuna ta vahepeal taandub, siis jään selle taandumise ajal tuttu ning nii kõvaks enamasti ei lähe, et uuesti üles äratada.  

Kaheldamatu ja hirmus Maiu miinuskülg on, et valukeskuse aktiveerumine vallandab migreeni. Nii et sumatriptaan kulub IKKA ära, ainult valu see ära ei võta. Lihtsalt raske hirmsa tunde. 
MITTEvõit.

Ja ma olen nii väsinud valutamisest. 
Nagu ... miks niii olema peab? Miks ma ei võiks oma elu valuta veeta? Mõned inimesed ju elavad nii, et valus on ainult vahel harva? Miks mina selline ei ole?!

Esimesed muljed uute rohtude pealt

5 päeva uute rohtude peal oldud.
Emake maa, ma olin taas UNUSTANUD, et end sedasi tunda saab. Et võibki päriselt niimoodi, et kellegi pahane pilk või tundlikku lauselõppu kirjutatud "vahet pole" ei kõiguta ÜLDSE. Mitte et ütlen endale, et pole minu asi, ma tõesti ei pea seda hinge võtma, ja siis ei võta, vaid päriselt ei huvita.
Vabalt võib juhtuda, et ei märkagi. 
Ja ei ole "no hea küll, võitlen päeva lõpuni ja elan, krdi kangelane olen!", vaid päev läheb mööda ja kuigi kordagi ei ole energilist "oh, lööks maailma uppi!"-tunnet, pole ka tunnet, et peaks üldse maailma uppi lööma või oleks vaja oma olemasolu õigustamiseks midagi teha. 
Täiesti segadusseajav. 
Kuid meeldiv, ei vaidle. 
Elu, mida ei tunne lakkamatult nagu liivapaberi kraapimist, vaid mis möödub suhteliselt märkamatuna. Võiks öelda "libiseb mööda".

Jaa, väga mõnus.

Igasugused asjad tunduvad mõistetavad. Näiteks saan aru, kuidas inimesed unustavad midagi teha. 
Sest kui lakkamatult ei kraabi, mõte ja tunne kogu aeg ei toppa, nii et edasiminekuks tuleb  survet avaldada, vaid lihtsalt libiseb, juhtubki, et libiseb mööda. 
Pole meeles. Ununeb, päevad läevad ja ootamatult õhtu ongi käes.
Ma märkasin alles järgmisel päeval, et unustasin ühel hommikul (eile) tableti võtta. 
Nagu ... sihukest asja pole mul juhtnud umbes viimasel 9-l aastal.
Jah, vähemalt kaheksal neist on hommikune tabletivõtt teema olnud, kuigi vahepeal oli tableti asemel HTP5 kapsel. Ja jah, ma olen umbes neljal korral hommikuse tableti võtta unustanud, aga kunagi lõuna ajal või vähemalt õhtul on alati meelde tulnud. Mitte et vaatan järgmisel hommikul tabletilehte ja olen hämmeldunud, sest võetud on üks ühik liiga vähe. 
Nüüd täpselt nii juhtus. 
"Kulunud tablettide arv peab olema paaris: hommikune ja õhtune. Aga on paaritu. Ja eile õhtul ma võtsin, see on mul meeles. Nii et ... nii et eile hommikul siis ei võtnud? Hämmastav!" 

Peab nüüd meeles pidama, et tablettide arv peab olema paaritu ja pidama vastu oma autistlikule ihale veel üks tablett vahele jätta, et õhtuse rohuvõtuga alati paarisarvuni jõuda.
See on mulle teema - paaris ja paaritud arvud tekitavad erinevaid sisetundeid ja paaris on kuidagi --- lõpetatum. 
Paarisarv lilli matustel on täpselt minu sisetundele sobiv. =P

Väsinud olen ikka kogu aeg. Vbla isegi rohkem kui varem. 
Jalad on pehmed ja pea on pehme. 
See lihtsalt morjendab mind vähem.

Aga peavalu (krt, sellise tatise ilmaga tuleb pea alati - isegi kui ilm iseenesest pole mulle vastumeelne, midagi on õhurõhuga ilmselt, mida mu keha ei salli) morjendab sama palju. 
Oeh. 
/Sumatrpaaaa-aaan?!

Ei tea ka

Üks asi juhtus.
Ei ole eriliselt halb asi. 
Ei ole muidugi ka eriliselt hea. 
Lihtsalt: aga nad näevad mind niimoodi? JÄLLE?! Äkki ma hindan siis ise midagi valesti? Oot, kui seestpoolt vaadata, mis paistab?
Ja krt. Just praegu paistab, et natuke võib neil pointi olla. 
Sest ...
Midagi on. Ma kaua aega olen pidanud seda, et tundun väljastpoolt vaadates energiline ja kui ma omast arust "vormis olen", natu isegi üleintensiivne, "nad väljast ei näe, mis sees on"-olukorraks. Naeratav depressioon ja "nad lihtsalt arvavad valesti, tegelt olen väga depressiivne ja samas sellega elama harjunud".
Aga meenutame, et kunagi mõtlesin aastaid järjest, et olen bipolaarne. 
Nüüd kirjutas juba teine arst mulle psühhoosiravimeid.
No hea küll, esimene ei kirjutanud, ainult tahtis kirjutada, aga minu jaoks teeb sama välja. 
Jaa, tegelt see preparaat on suunatud väga mitmetele probleemidele, muuhulgas on kirjas ka tema kasutamine ägeda depressiooni puhul, ent kui esmases kirjelduses oli öeldud, et kasutatakse "ägedate krooniliste siksofreeniajuhtumine korral", mul tuli ikkagi: "Mis te tahate öelda, et ma olen hull vää?!"
Jah, täiega halb vaatekoht. 
Mis mõttes see rohkem "hull" on kui depressiivik?!
Kuid ÄGEDAT depressiooni mul küll praegu pole. Ja psühhoos tundub isegi pädevama diagnoosina.
Olgu, skisofreenia vast mitte. 

Seda enam, et nüüd on tegelikult arsti kirjutatu avalik ja seda saab lugeda ning kõigi adekvaatsete "Jah, mina mäletan ka seda, rääkisime sellest, nii oli"-asjade kõrval oli tal seal kirjas: "Tundub kergelt eksalteerituna. Kõne arusaadav."
See oli üsna ehmatav. Küsisin Poeglapse käest järgi, kas ma olengi selline.
"Mida tähendab "eksalteeritud"?"
"No see on selline ..." Hakkan ägedalt žestikuleerima, hääl tõuseb nii kõrgemaks kui valjemaks, "...selline AH ja selline intensiivne ja selline ... Uhh!"
Poeglaps: "Jap, selline sa oled küll."

Tegelikult on viimastel päevadel päris hea olla olnud, ainsaks oluliseks miinuseks, et kuna pole masendust piiriks, kurnan end üle.
Tegin rohkem asju kahe päevaga kui muidu neljaga ning siis saabusid loomulikult maohappehäired ja igemed sügelevad ja totaalne kurnatus ja jalad valutavad nii hullusti, et olen täna valuvastast masinat juba neljal korral (eri piirkondadele) kasutanud ning mõtlen, et võibolla kasutaks veel ... ja samas: "Aga ... on vaja? Poeglaps tuli koolist ja tal on kõht tühi ja meil ei ole kohesöömistoitu ... Ma teen tomatisuppi, kuigi just ronisin voodisse ja nii mõnus hakkas!"

Ja mida enam ma mõtlen, kui veider selline käitumine on depressiooni puhul, seda enam mõtlen, et ostan oma psühhoosiravimi välja ja vähemalt proovin seda kuu aega.
Äkki aitab - millegi vastu, mis tundub halb.

Sest ma ei ole selline depressiivik, nagu depressiivik olema peaks, ma olen valesti, ma olen teistmoodi - äkki psühhoosisegune depressioon on seletus?

Tõed ja valed

Vahepeal on tulnud igasuguseid negatiivseid lahendeid. Kuna ma enamasti olin selleks kas valmis või algatasin ise - ma kirjutasin "Noortele kooli", et sry, täiskoht ei ole minu teema, võtan avalduse tagasi, ja nemad vastasid, et proovisid mulle helistada, et samast asjast rääkida, aga kuna kõne millegipärast läbi ei läinud, siis - kui ma tunnen, et jaksan rohkem, olen väga teretulnud taas kandideerima, neile meeldis mu avaldus - ma ei ole väga häiritud.
Ainult - natuke. 
Sest ega see ainus asi polnud.

Piisavalt, et mõelda: "Mitte keegi mitte kunagi ei hinda mind garanteeritult, ei saa must aru, ükskõik, mis ma teen - aga vahel joppab ja siis on päris krdi hea tunne ikka."
Eile oli meil ääääääääääääääääääääääääääärmine mõtete lahkuminek Poeglapsega. Kui mul oleks pildid, viitsiksin teile seda rohkem lahti rääkida, aga kuigi ma asja käigus mõtlesin pildistamisele, jäid tegemata, ja ma niisama ei viitsi väga kirglikuks minna.
Lühikokkuvõte: rebastenädala raames pidi poeg oma kahele jumalale-kunnile tegema valitsuskepid. Tal pea valutas, sitt olla, homeks nii palju teha ... ok, väga väga naine pakub välja, et teeb need ise. 
Tegin. 
Ta isegi ütles, et tulemus on parem kui ta ootas.
Ja siis tegi kaks tundi neid üle ja ümber, nii et minu tööst jäi näha umbes 10 cm. 

KEEGI ei hinda, armasta ega mõista mind garanteeritult. Alati rabelen, teen, üritan, annan oma parima ja siis on lihtsalt loto, et kas läheb hästi või halvasti. 
Reegel. Nii on alati, nii on kõigega ja kõigiga, kes on teised inimesed mu elus.
Miks ma tahtsin beebit: vat beebid on sinuga rahul lihtsalt selle eest, et sa oled nende emme.
Aga raisk, beebit ka ei saanud.
Loosimistulemus ei tulnud mulle soodne.

Kuid K on parasjagu sajaga nunnu, see võtab palju pinget maha. 

Nägin und, millest jäi meelde üks lause: "Ma ei hakka preservatiivi penetreerima," ütles keegi, mõeldes sellega, et ei hakka asju mõttetult keeruliselt tegema ja sealjuures pikkade uhkete sõnadega kirjeldama.
Ma arvan, kunagi võin seda kuskil kirjutises kasutada.

Aga jah.
Aga jah.
Aga jahjahjah.
Ma tahan, et mind mõistetaks, et mind usutaks, et ma kuuluks. 
Just seepärast ei taha ma valetada, salata, teeselda kedagi teist - sest siis kuulub ju tema, mõistetakse teda, hinnatakse teda, ent mina jään ikka ilma.
"Valetatakse, et saada kasu" - aga MIS KASU saab olla üldse, kui see ei tule aususe pealt?! Minu maailmas valetatakse, et mitte saada pahandada või karistada, ja eeskätt teevad seda lapsed. 
Mina küll lapsena valetasin alailma.
Ent praegu mul lihtsalt pole motti valetada. Mida ma saan sellest?
Diagnoosi? Töövõimetuse? Sittagi, ma ei oska sedasi valetada, et neid saaks nagunii. 
Saan teised enda ümber rõõmsamaks? Sittagi, ma ei pea selleks eraldi valetama. Piisab sellest, et ma ei ürita oma enesetunnet tõsta üldisele taustale, vaid võtan seda nii, nagu enda kontekstis harjunud olen, ja kõik on rahul - peale mu enda.

Aga ik-ka-gi on kuskil selja alaosas tunne, et kui ma oleksin rõõmsama kehaga inimene, oskaksin kuidagi õigemini väljenduda ja sobituksin paremini. Kui mind vähem huvitaks, et must aru saadakse, saaksid inimesed ka paremini aru.
Võimatu olukord =P
Ilmselt lihtsalt tunne.

Hommikul: nägin veel und. Troonide mängu maailm ja tegelased, aga natuke enne raamatute algust ja sündmused olid käinud teistmoodi ja kõik kujunes teistmoodi ja sitaks lahe. Lannisterid üritasid vabastada Starkide käes vangis olevad Jaime'it ja jõudsid üsna kaugele sellega - aga mitte päris pärale. Sõlmiti rahu, millega kaasnes mingi tähistava pidusöögi moodi pika laua taga istumine ja millegipärast oli Rhaegar ka seal oluline tegelane. 
Ja siis ütles noor Gregory Glegane (ta oli PÄRIS noor, näiteks 14, unenägu ei olnud vanuste suhtes järjepidev) kahe lapse kohta lauas umbes midagi sellist, et miks nad käituvad nagu mingid värdjad, lollakad värrad, kas nende emal ei ole piinlik, et tal sellised värdjad lapsed on? Keegi lauast küsis vastu, et kas sa ise oled mingi värdjas ja lootusetu arengupuudega v?
Ja minu peas lõi kõlama: "Ta on neliteist. Võib kasvada jäledaks meheks, aga samas on veel lootust. Keegi võiks teda armastada või vähemalt temaga lahke ja õiglane olla!"
Nii et ma ütlesin - millegipärast inglise keeles: "No, he's not."
Mispeale Clegane, kes oli ebanormaalselt tundlik muidugi, otsustas minu peale solvuda ja kutsuda mu sealsamas elu ja surma peale duellile.
Mina mõtlesin meeleheites, kuidas ta on veel faasis, kus on võitmatu, ta peab kasvama jubedaks tornmeheks, kes lihtsalt puhta toore jõuga kõigist üle rullib, ja kuigi ma olin unenäos VÄGA kõva võitleja, Clegane saab must jagu puhtalt selle pealt, et kirjanduslikult on sedasi vaja. 

Saab must jagu ehk tapab mu ära.
Selle avastuse peale ehmunud, ei näinud ma muud pääseteed, kui ärkasin üles.
Kell oli vähem kui seitse. 
Oeh. 
Krt, raske, raske ... aga ülejäänud plot oli väga lahe. Õiged pingeid, uhked naised, hingepiinades, kuid vaprad mehed - tegin selle lõpuga rahu, sest ülejäänu oli nii lahe.
Parem tunne jäi sisse kui raamatutest - ja seeria esimesed kolm raamatut olid sitaks head. 

Maailm ei ole ju selline, nagu ta väidetakse olevat

Disclaimer eraldi Kaurile: jah, jälle eneseanalüüs. 

Mõnikord - s.t. ma olen seda korduvalt märganud, aga mitte nii tihti, et mustrina ära mainida - näen, kuidas mu aastate ja aastate eest endale antud soovitused ja õpetussõnad TEGELIKULT ravivad mingit suuremat häda, tegelevad laiema probleemiga, kui ma algul neid sõnastades üldse välja mõtlesin. 

Ehk täna ma jälle vaevlesin, vaevlesin ja siis vaevlesin veel, sest lisaks asjadele, mis vahetult häirivad, tuli järjest meelde probleeme, mis samamoodi häirivad, ja oh-kus-ma-jään?! Miks ma üldse üritan?! Nii väga tahaks lihtsalt tormata uksest välja autoteele, saada surma ja ei peaks enam kunagi olema situatsioonis, kus ma tean, et kui väljendan end ausalt ja autentselt, keegi ei saa must aru ega võta tõsiselt, aga kui üritan teha nii, et inimesed aru saaksid ja neile kohale jõuaks, on väga hea võimalus, et nad IKKA ei saa.
Siis olen pingutanud, et olla arusaadav, ja ahastus pole ainult teemal: "Ikka see perearst ei aita mind, jälle kedagi ei huvita, ma võitlen ja võitlen iga päeva õhtusse ja nad isegi ei näe, et mul raske on!", vaid ka "Ma üritasin läbi ussimunni pugeda, et ta mind mõistaks, pingutasin nii väga - ja ikka on tulemuseks, et mind ei mõisteta, mind ei usuta, ela üle. Miks ma üldse PROOVISIN?!"
Ja mulle tuli ajusügavusest ette, et ei tasu siis proovida. 
Nagunii ta must aru ei saa.
Nagunii läheb perse.
Ma võin VÄHEMALT teha seda, mida tahan, olla aus ja mitte üritada talle arusaadav olla, ning noh: ON ju väike võimalus, et ta saab aru, mõtleb kaasa, talle jõuab kohale?

Ma arvan, see ajab mind kõige hullemini närvi kõigi soovituste juures minna teraapiasse või rääkida perearstiga või treeneri või lapse õpetaja või kellegi sellisega - need soovitused nagu eeldaksid, et ma räägin inimestega ja nood saavad seepeale aru ja reageerivad kuidagi adekvaatselt. 
Minu kogemus on, et suva, kellega ma räägin, esiteks nad ei saa aru, teiseks neid ei huvita, nende maailma ja maailmapilti ei mahu, ja enim, mida ma saavutan, on et lapse õpetaja ei kurda enam, et lapsel on halb soeng.
Mitte et ta ikka ei arvaks, et see on halb soeng ja suur nõmedus on poisil pikki juukseid kanda, aga ta saab aru nii palju, et mulle see meeldib. 
Krt, mõned teist on käinud siin lugemas viisteist aastat ja ikka saavad vahel halvasti aru! Ma ise saan mõnedest oma elu detailidest aru aastakümnete järel ja siis paar aastat hiljem leian, et ei, ma sain valesti, õigem oleks ... midagi midagi. 
Kuidas KURAT peaks mingi kahekümneminutiline vestlus tooma kaasa adekvaatse abi, mõistmise ja mu tervikuna vaatamise? Kuidas see üldse VÕIMALIK oleks?!?!?!
Arst on abiks, kui mul on angiin. No hädaga kirjutab ka antidepressante. Aga et ta mõistaks mingeid suuremaid suundumusi inimeste sees, kui et suitsetamine on tervisele kahjulik (ma väidan, et ei tarvitse olla - kui suitsetamine teeb inimese õnnelikuks, võib selle mürgitav mõju olla kokkuvõttes vähem halba lisav kui õnnelikumaks tegemise hea mõju head lisab), et ma saaksin temaga pidada hingest hinge paljusid tähtsaid inimene olemise ja mina olemise valdkondi hõlmavat vestlust, sest meil on vastuvõtt ... kas teile endile ei tundu see absurdse ideena v???   

Kedagi ei huvita, et mul on halb - olgu, sotstöötajaid viimati huvitas. Ma olin nii liigutatud, et hakkan PRAEGU ka nutma, see oli nii ootamatu, nii imeline - nad tahavad must lihtsalt lahti saada, tahavad, et ma ütleks, et nende soovitused aitasid, jee. Ja ma ütlen neile ka midagi stiilis: "Natuke see asi võibolla aitas, ma pole kindel", sest mulle meeldib inimesi rõõmustada ning ma tõesti ei ole kindel, sest kui asi on värske, ma ei ole veendunud milleski.
Soovitused inimestega RÄÄKIDA ütlevad mulle ainult: "Sinu kogemus, et inimestega rääkimisest pole kasu, ei loe, näitab ainult, et sa oled vale inimene, üritad valesti, ei oska elada!" ja annavad mulle lisaks meeleheitele, et ma ei saa abi, ka meeleheite, et ma olen valesti, päris inimestel ei oleks selliseid probleeme, nemad saavad rääkides abi, ma olen ikka mingi rämeimelik.

Kusjuures tegelikult ma arvan, et enamasti ei saa KEEGI nt perearstiga rääkides mingit suure-pildi-ravi ja psühholoogidest ma üldse ei hakka mõtlemagi. 
Kui asuda inimeste kogemusi uurima, selgub tüüpnäitena, et kuigi neil oli õigus, oligi kasvaja, nad said saatekirja uuringule alles siis, kui olid kolm kuud arstile pidevalt pinda käinud. Et perearstilt abi saada, su probleem peab olema lihtne või pead sa olema väga kindel, mida sul just vaja on, ja väga valmis selle eest võitlema.
Üldse, miks te annate nõu, mida ei küsita? Enamasti inimesed, muide, ei tee asju, mida te tahaks soovitada, mitte seepärast, et nad ei teaks võimalusi, vaid seepärast, et nad teavad neist asjust palju rohkem kui teie ja on tuvastanud, et see või teine või kolmas soovitus ei sobi. Ei sobi kas neile konkreetselt või  minu puhul: "Kurat, sul on jälle mingi "kõik teavad seda" ühiskondlik soovitus? Sa ei ole märganud, et 
a) KÕIK teavad seda, nii et ilmselt mina tean ka?
b) see on pask - nagu mõtle sügavamalt, mõtle asjale PÄRISELT ja sa näed ju ise ka, et see on pask? Täpselt nagu klassikaline: "Võtke kaalust alla, ülekaal on tervisele kahjulik" - aga tegelikult ütlevad uuringud, et tervisele on veel kahjulikum enda pärast häbeneda ja end oma kehas halvasti tunda." 

On mingi müüt, et kui pikalt rääkida, võiks teine pool aru saada.
Minu arust on see umbes samasugune müüt kui väide, et lapsevanemad tahavad oma lapsi kaitsta.
Nagu ...  mina olen üldisel vanemtaustal inimeste seas, keda tean, RÄME emalõvi. Minu jaoks on põhimõtteline küsimus, et isegi kui ma ei saa tegelt eriti midagi teha, mu laps peab tundma, et tema eest võideldakse, teda ei jäeta "saa ise hakkama või sure ära"-hätta.
Aga sealjuures, eks ole, mina tegelt ei looda ega tahagi oma last kõige eest kaitsta. Mu mõtted on umbes: "Jama tuleb elus nii ehk nii kõigile kõriauguni, vähemalt seni, kuni nad minu abi otsivad, ma üritan aidata," aga niipea, kui ma näen, loen või kuulen kuskil raamatus, filmis või arvutimängus mingit ema hädaldamas, et samas linnaosas, kus tema laps elab, rööviti inimest, omg! või isa hoidmas igalt poolt kokku, et osta lapsele kallid spordiasjad, sest need hoiavad vigastumast, ma tunnen sihukest põlgust, üleolekut ja KUIDAS NAD EI NÄE, KUI RUMAL SEE KÕIK ON?????????????? et ... 
Mida?!
Kuidas?!
Et ema-(või isa-)süda muretseb?!
Häh. Väidetakse, et inimesed on mingisugused (antud juhul "vanemad tahavad kaitsta hullumiseni ja täiesti ebaloogilisel tasemel"), aga nad ju ei ole. Emasüda muretseb ... Klassikaline vanem põhjustab oma lapsele hunnikus muresid ja vaevu, stresse ja eluaegseid traumasid, mitte ei hoia teda nende eest! Mis te tahate öelda, et vanemad on nii lollid, et ei saa aru, mida nad teevad?!?!
Kusjuures vabalt võib olla.
Inimesed ... ma lihtsalt ei SUUDA.
VÕEH!!!!
Igatahes. Kui ma vaatan, mis toimub, mismoodi maailm toimib, näen, et reaalses elus ei ole inimesed oma laste osas eriti kaitsvad. Pigem vastupidi. Nad ahistavad ja lõhuvad oma lapsi 100 eri moel. Jah, on küll vanemaid, kes ei luba oma lastel kaua õues olla, sest OMG, kurjategijad käivad öösel ringi, aga needsamad vanemad sõimavad lapsel näo täis, kui ta vahel mõne kolme saab, ja on pahased ka nelja peale, sest peab ju viis olema - ning nad on RAHUL, kui laps nende pahandamise peale nutma hakkab ja tal halb on. 
Kust tuleb see müüt, et vanemad on ja peavadki olema kaitsvad ja et vanemlus on "tahan iga häda ja mure eest hoida"????

... ja ma lihtsalt ei suuda, maailm on selliseid asju TULVIL. Ja siis mina peaksin kuidagi laveerima ja leiutama ja tegema asju nii, et minust ja minu värkidest aru saadaks, mis tähendab phmt, et ma pean valetama, sest inimestel on nii sisse harjunud valede uskumine, et nad lihtsalt EI NÄE päriselu? Nad päriselt arvavadki, et elu käib, nagu öeldakse.
NAD PÄRISELT ARVAVADKI!!!!
Mida Lauri ütleski - et kui sa ka petad riiki, ära seda vähemalt avalikult väljenda? 
Väljendan. 
See on ainus, mida enda kaitseks teha saan.
Nagunii mind ei mõisteta, nagunii ma saan peksa, nagunii olen ma valesti, simuleerin, hädaldan, kui pole murekohtagi jne. 
Aga ma saan vähemalt olla aus. Teha OMA parim, mitte üritada teistele meeldida, ning kui läheb persse - nagunii läheb - siis vähemalt on mu vaev ühekihilne. Mitte et ma ÜRITASIN olla, nagu teiste meelest peab, ja ei saanud hakkama, oh-kus-ma-jään, vaid: "Läks persse, aga no - ma olengi imelik, üsna ootuspärane, et selline asi persse läheb". 

Nojah, ja nüüd ma lähen perearstiga kohtuma (järgmisel nädalal) ja kui ma endale ütlesin, et ma ei pea end talle arusaadavaks tegemiseks moonutama, vaid no kui saab aru, on hästi, kui ei saa, kehvasti küll, mul on kohe kergem olla.
"Ma üritan teha nii, et teistele meeldiks, aga ma ei OSKA," on jube.´
See on ... ma arvan, see ONGI üks mu põhiraskusi maailmas. On alati olnud. Pisiasjad, suured asjad, alati sama. Ma olen ju ilus ja hea ja tark, miks mul ei ole õnnelikku suhet? Tegin õunakooki, mis tegelikult oli rohkem õunavorm (nagu "saiavorm", aga õun on saia asemel) ja siis mu poeg maitses seda, sõi kaks ampsu ja ütles: "Maitse on hea, aga see näeb nii soolase toidu moodi välja, et ma ei suuda seda süüa." "Kuigi sa proovid olla hea" on täiega hea raamat, aga ei saanud üldse ametliku meedia tagasisidet. Ma söön sidrunit, mett, magneesiumi, D-vitamiini, tasakaalustatud toitu, mille ma enamasti ise teen, olen kehaliselt aktiivne ja magan piisavalt ja olen effing kogu aeg mingis ebamäärases tõves, kus palavik eal üle 37.3 ei tõuse, aga kolme päeva järjest ilma palavikuta ka pole. 
Ma ikka ei saa üle sellest, et mõnes meemina ringlevas "blogija aastakokkuvõttes" on eraldi punkt: "Olid sa aasta sees haige või said mõne vigastuse". 
Nagu ... oot, kustmaalt on haigus haigus? Või mida te mõtlete sellega?
"Ela paremini, siis on sul parem olla."
... ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha, tahan olla kahekesi ja tahan palju raha."

meenutus iseendale

Lennuvõime

Esiteks olen ma väsinud, teiseks haige, kolmandaks vaene ja neljandaks päris krdi ilus.
Mulle meeldib peeglisse vaadata.
Aa, et mis uudist on?
Ei midagi. 
Uudist ei ole midagi, välja arvatud et me oleme K-ga vist paar seekord isegi väljaöeldud ideega: "Sa oled mu significant other".
Mis teeb mu ühelt poolt väga rõõmsaks, aga teisalt on veidi nukker, sest noh: mõned siin leidsid vahepeal leekiva armastuse, ja see on parim, mida elul mulle pakkuda on. "Ma korra ütlesin sulle seda, nüüd peab piisama umbes igavesti".
Inimesed tekitavad minus turvalisuse tunde? Või siis ebaturvalisuse, kui ma ei usu, et armastatakse?
No ma võtan, mille saan.

Murca rääkis, kuidas on mingi tase inimesega suhtlemises, mille puhul ta tuleb sinuga välismaale kaasa, kui sinna kolid. Ja tema suhted, KÕIK suhted kõigi inimestega, on stiilis: "No kui sa vahepealt Eestisse sattud, anna teada siis."
Arvas, et kui mina koliks, Poeglaps tuleks veel kaasa, aga Tütarlaps enam mitte, suhted ju muutuvad. Ja miski pole eluks ajaks. Ju? 
Ning mina olen: Poeglaps ka ei tuleks kaasa, heh. Kui ma talle VÄGA häid tingimusi pakuksin, vbla kaaluks hetke - aga ei, tegelt ei. Ja ega mulle polegi tähtis, et oleks muutumatu suhe ja eluks ajaks ja kindlasti hüpoteetiline Tema 20 või isegi 2 aasta pärast tuleks muga kaasa ja lapsed ei kasvaks jms.
Ma tahan, et keegi oleks, kes PRAEGU tuleks. Ka kuu aja pärast võib keegi mulle lähedane või ma ise tellisega pähe saada, silmini kellessegi teise armuda või mida iganes. Aga just see, et praegu, hetkel, olen ma armastatud, hoolitud, kellelegi tähtis, on tähtis. 
Mitte see, mis juhtub aasta või 10 või 100 pärast. 

Ma olen vähenõudlik? Tegelt ei ole. 
Ma tahan olla endale tähtsa inimese jaoks tähtis. Ja see ei ole vähe tahetud.
Ilmselgelt. 

Aga noh - tegelt on väga hästi. 
Sest leekivad armastused inimeste poolt, kes ei ole enne juba mu lemmikud, on päris hirmsad olnud. Kui mind hakkab eredalt tahtma inimene, kelle osas mul (veel? no ei tule ka enam) vastavat tunnet pole, ma põgenen. Sest mul on nii halb, et ...
Sääraste suhete võimalik kordumine mind küll grammigi rõõmsamaks ei teeks. Nad on jäänud ajju kui: "Ma olin ikka VÄGA meeleheitel selgesti, aga noh - õnneks on need nüüd möödas, ei iial enam, ei tee endaga nii!" ja olgu.
Nii on.
Möödas. ÕNNEKS!!!
Välja arvatud kui ikkagi meelde tuleb ja mul on nii jäle sellele mõelda, et ... phmt sama tase, kui vägistamistele tagasi mõelda. 
Jap, tundub sama, mhmh. 
Nii et on hästi, on väga hästi, K on nii armas ja ...

Aga ikkagi ajab mind segadusse, kuidas ma olen NIIIIIIIIIIIIIIIII väga kirglik, hell, õrn, ilus, tark, hea kokk, hea ema, manic pixie girl jne jne jne, unistuste naine - ja no ... no EI.
Nagu .. we all have wings, but some of us don't know why - ja ma olen ikka väga veendunud, et enamik inimesi ei tea, mille jaoks tiivad on. 
Ma olen väga, väga, VÄGA imelik oma lennuvõimega; kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale!

Mingi lootus

Vaatan, et olen veits silmakirjalik: panen postituse algusesse hoiatuse, et kui ei taha , ära loe, ja siis ootan ikkagi, et postil oleks 200 vaatamist, enne kui järgmise ilmutan.
Aga ega mul midagi öelda ka olnud.
Kui aus olla, ikka veel ei ole, aga noh - alati võin jagada nabauurimist, iseennast uurin ju nagunii kogu aeg.
Tegelt olen juba mitu aastat teadnud, et mul ei ole selle kehaga kuhugi minna. Muidu on elu ideaal, paremat ei taha, ei oskagi tahta - noh, ma tahtsin last, aga nüüd olen leppinud, et saan ta adopteerides ja pole ka probleemi - aga ma ei saagi kunagi õnnelikuks.
Uus avastus oli ainult, et minu õnn ongi see, kui midagi suurt halvasti läheb ja siis rõõm ikkagi sinna otsa saabub. 
SIIS on hea. 
Muidu ... 

Nagu ONGI nii, et praegu, kui mul üldse raha ei ole, on parem olla, kui oli näiteks augustis. Kui on mingi probleem, on parem olla, kui probleemide puududes. Kui kõik on hästi, on mul kõik halvasti, sest minu sees on kõik halvasti.
Ent kui ma ühe mõttevahetuse käigus fb-s oma elu ja vaated üles lugesin, vastas vestluspartner nagu selget asja konstateerides: "Sul on dopamiinipuudus. Selle vastu on ravi olemas."

Ja ma olin O_O.
Ja siis veel O_O. 
Kirjutasin emale, et kle, kas saaks kontakti mõne psühhiaatriga, kes näiteks teaks, et selline ravi on olemas? Veel parem, kui ta suudaks tunnistada, et ma seda vajan, kuigi muidu ATH mulle väga teema ei paista olevat?
Nüüd ootan ja vaatan, mis saab.
Sest ... ma ei tea, kas te saate aru. Aga püüdke ette kujutada, et elu on nii hea, kui saab, aga tundub jõle. 
Midagi loota ega oodata ei ole. Mingit "oh, juhtuks see, läheks heaks!" Null. 
Aga samas on olla kohutav. Kogu aeg. Üle päeva mõtled, kuidas oleks ikka nii hea mitte olemas olla. Iga päev on võitlus. Ma teen kõik ära - sest ega ma midagi muud ka teha taha, MISKI ei tundu parem kui "nojah, seda võib ka teha, olgu." Aga see ei tähenda, et ma seda naudin. 
Pane koerale krõbuskeid. Vii kass teise tuppa, et koer ei tunneks end temaga võrreldes alandatuna, kui ta kondi eest lamama-istuma-nunnu olema peab. Pese nõud. Tee käteringe. Tee puusaringe. Loe raamatut. Tee süüa. Tee kohvi. Söö. Joo kohvi. Mine lõunaund magama. Tõuse üles. Tee kätekõverdusi. Käi koeraga õues ja poes. Võta taara ka kaasa. Pane taara taaraautomaati. 
Olen jõudnud sinnani, et kasutan ainult Selveri oma, sest seal ei keeldu automaat vahel lambist täiesti korralikke pudeleid, mille pandisilt ka puhtaks hõõrutud, vastu võtmast. 
Ja nii edasi. Miski ei paku erilist naudingut. Miski pole ka ebameeldiv.  
Kirjutada mulle meeldib. Juba kirjutatud teksti toimetada meeldib veel rohkem. Aga seal on nüke, et ma ei jaksa seda väga palju hästi teha korraga. Kvaliteet langeb. Ja nauding kaob ka ära. Nii et see on pisike rosin päevas, aga paraku ei saa naudingut suuremaks - tekib tunne, et peab korraga ära sööma terve paki rosinaid ja ma ei taha ju! Mulle ei maitse enam!!!

Mitte midagi ei ole halvasti.
Ükski neist tegevustest ei ole vastik.
Lihtsalt miski ei paku naudingut.

See ei saa ju normaalne olla?! Äkki on mu dopamiinipuudusele ravi ... isegi kui mul oma teada pole ATH-d?
Ei, mhmh, ma tean. Ma mõtlesin ka, et depressioon ja krooniline jne. Ainult ... on teatud asjad. 
Kui ma armun (armusin, niuts, võime kogu aeg armuda on ammu kadunud), on väga hea olla, ei mingit depressiooni enam. 
"Möirga ja ole lõvi!" olukordades pole mul mingit depressiooni. Ei mingit "peidan end pingi alla ja kujutage ette, et mind pole". Selline reaktsioon on vahepeal olnud - kui ma mõtlesin, et ma pole midagi väärt, kaasnes sellega ka tunne, et minu arvamus pole midagi väärt ja ma ei tohi võidelda, sest nagunii võitleksin vale asja eest ja vale asja vastu ja nagunii ... aga samas tendents võidelda on minus pidev. Vt nt, kuidas ma neljateistaastasena ähvardasin oma vanaisa triikrauaga, sest ta ahistas (jälle) mu väikevenda, nõudes, et too (jälle) ilukirja harjutaks.
Vahelepõige: venna käekiri oli sama jube kui minul ja ei, meie kummagi oma ei läinudki paremaks.
Selle mälestusväärse sündmuse järel kolisime (VIIMAKS!) vanaema ja vanaisa majast minema. 
Ja jälle juhtus nagu ikka - mina küll ähvardasin vanaisa triikrauaga, millega triikimise olin just lõpetanud, nii et kuigi juhe väljas, oli raud veel kuum. Aga mõte inimest sellega lüüa oli mulle nii võõras, et vihast poolpime vanaisa surus selle raua servapidi mulle vastu tolle käe küümarvart, kus triikraud oli, nii et ainus, kes kõrvetada sai, olin ma ise. 
Ma ei mõista vanaisa selle eest hukka.
Ma mõistan teda hukka ainult selle eest, kuidas ta mind ja mu venda pidevalt täiesti jaburaid asju tegema sundis. Harjuta, tee veel rohkem, pinguta ikka edasi - takkajärgi ma näen arvukalt kohti, kus ta ei suutnud lembust väljendada, ent see oli temas ja ilmselt ta lootis meist kasvatada tublid inimesed, kes kõigiga ja kõigega sobiksid. 
Aga kui laps olin, lihtsalt vihkasin teda.
Mida on täiesti inetu öelda, arvestades, kuidas rõõmsalt temaga koos pühapäevases hommikusöögilauas istusin ja tema innukalt just pannilt tulnud kookidele "suhkurt" raputas, nii et järgmine pannitäis, mis nende peale asetati, sulatas eelmise täie suhkru ära ja jee, nii hea. Või rõõmsalt tema käest kini hoidsin, kui koos Hiiu jaanitulele kõndisime. Või kuidas kuulmine, mismoodi vanaisa allkorrusel vilistas, tekitas mus hea turvalise tunde. 
Isegi kui juba suurem olin, varateismeline, ja vanaisa oli ostnud endale kassettmaki ning lasi tohutul helitugevusel läbi maja üürata, kuidas pardipoeg paterdas papaga soos, olid mul tema suhtes soojad tunded. Sellised mõnevõrra emalikud. "Näe, tema ka rõõmustab ja mängib valjusti endale meeldivat muusikat! Nii armas!"

Ent üldiselt tunnen temale mõeldes ikka veel, kuidas ta oli suur võitmatu tornkindlus, millel inimlikke omadusi väga vähe. Enamasti kehastas ta võimu, otsuseid, mis tehti minust väljaspool ja mis samas ei kuulunud ümbervaatamisele, ja arusaamatuid, ent seda kindlamaid keelde ja käske. 
Ma jälestan igasugust võimunäitamist siiamaale. 
Pole sellele üldse vastuvõtlik. 
Kui mulle üritatakse peale suruda, ma võitlen, võitlen, võitlen. 
Enamasti ma ei saa arugi, et peaksin võimu ees taanduma. Mus ärkab "tahan ju tubli olla!" mitte selle peale, et võim tahab, et ma tubli oleksin, vaid kui mängitakse mu sooviga teisi aidata. Vat see küll töötab. Ma olen elus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teinud tasuta tööd või tööd, kus algul oli jutt, et ma saan palka, aga kuidagi see jäi saamata vms, ja mootoriks ikka: "Ma ju tahan, et neil hea oleks!"
Kui kiideti, mulle piisas.
Vot kui ei kiidetud ja raha ka ei makstud, oli halb. 
Aga ikka ei julgenud ma pooltel kordadel midagi öelda. Sest ... noh, kui nad ei arva, et ma oleksin seda väärt, et mulle maksta, ju ma siis polegi. 

Lüüriline vanaisa- ja võimuteemaline vahepala, niisiis. 

Sest kui ma seda kirjutan, on eelmist posti loetud ainult 192 korda ning samas on mul vajadus end väljendada. Kirjutan postitust pikemaks, kirjutan igasuguseid asju, kuni 200 täis saab! 
See võib täitsa kaua võtta. Päeva. Poolteist päeva. Võibolla isegi veel rohkem - üldiselt on siinne lugejate arv väga alla läinud nagunii (nad ei armasta mind! Nutt ja hala!), ent see hoiatusega post on eriti ebapopulaarne. 
Mis on tegelt üsna hämmastav. Te ei usugi, et ma olen hea inimene, kuivõrd see teema teid närvi ajab? Aga ... miks te siis üldse loete? Mina loen ainult nende võrgupäevikuid, kes tunduvad mulle heade inimestena. Eranditult. Ma ei loe ka hulga inimeste võrgupäevikuid, kes mulle tegelikult heade inimestena tunduvad, aga muudel põhjustel pinda käivad. Aga kui inimene ei ole mu arust hea inimene, ma automaatselt kaotan igasuguse tahtmise tema maailmaga tutvuda. 
Hm. 
See pole üldine? "Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks. 

Njah. Mul ei ole põnev. Mul tuleb ainult masendus: "Miks inimesed niisugused on??? Ok, pole minu asi neid ära parandada, pole minu asi maailma ära parandada, maailm saab hakkama ... aga ikkagi! Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?! VÕEH!!!" 
Ei taha teada, et nad olemas on. Ignoreerin sajaga.

Vahel seletab asja, et inimesed on lollakad - ta ei saa ise aru, et teeb nõmedalt, vaatab kitsalt, tal on hiigelsuured pimetähnid jms. Aga kui inimene tundub muidu üsna adekvaatne, ent kuid aga ... 

Brr.

Mu vanaisa oli ka omast arust jube hea inimene, täitsa kindel kohe. Mu vanaema arust samuti, too rääkis veel 20 aastat pärast vanaisa surma temast kui vooruse verstapostist igal rindel.
Aga miks ta ei jaganud tunnustusi, ainult laitusi ... 
Selline aeg?
Eestlased ongi sellised?
Hea inimene olemine ei tähenda ometi meeldiv inimene olemist? Kuigi paljudele ta isegi meeldis. 
Vist.
Ma olin laps, mu oletused põhinevad piiratud infol.

Muide, täiesti seostumatu kild: eile pidas Kirjanike Liit sünnipäeva. Ma ei läinud. Mõtlesin natuke minemisele, aga aega ju veel on otsustada, kas lähen või ei. Ja siis oligi viimane päev tulekust teatamiseks juba möödas. Nojah.
Ega mul kahju olnud. Eks vist eeldasin ka, et seal osaleb mitusada vana inimest ja mis ma seal ikka.
Nüüd on fb täis pilte minust noorematest inimestest, kes käisid, ja paistavad rõõmsad. 
Jälle mööda lastud võimalus sotsiaalset krediiti korjata. 

Ohh. Ärkasin lõunaunest ja 200 =) 
Täpselt =)

Äng ei olegi üldine?!

DISCLAIMER: Siin ma aint räägin, kui hea inimene ma olen. Kui see teema sind närvi ajab, ära loe.

Heh. Lahendasin vist ära, miks ma nii hea inimene olen.
(Jah, olen küll, see ei ole isegi vaidluskoht - inimesed, kes mind tunnevad, pole eriti vastu vaielnud, vahel on tehtud imelisi komplimente ja mõned on korduvalt soovitanud vähem hea olla. Ok, ema mees soovitas mõelda, et vbla olen nartsissist, aga see on selgelt "teised ei näe meid kui meid, teised näevad endast lähtuvalt" ehk isegi ta ise ütles, et ta enda pealt teab, et see on mõeldav. Phmt ema ütles teatud perioodil samuti korduvalt, et küll ma olen isekas, aga siis ma olin umbes 7-9-aastane, nii et see väga ei loe - kuigi kujundas tohutult mu isiksust. Ma olen phmt patju väljasirutatud kätel hoidnud, et ometi mitte teistele halba teha ja isekas olla, alati peab teistega arvestama!)

Mul on kogu aeg nii sitt olla, et eeldan automaatselt, et teistel on ka umbes sama sitt ja siis teen asju, mis mind ennast rõõmsamaks teeks neile. Mis tähendab, et roningi pükstest välja teiste jaoks, teen teeneid, mis mulle maksavad palju rohkem pingutust kui teine rõõmu saab, sest ma kujutan ette, et nad on minad. 
Nojah, ja tegelt ikka enamasti ei ole. 
S.t. olen üsna varsti Peale Rongi sellest ka pikemalt mõelnud ja siin arutanud.
Kuidas inimesed üldse ei saanud aru, kui kalliks mulle läks teha neile seda või teist, ja mina tegin, sest tahaks ju teisele rõõmu teha, noh. Või kui ta juba küsida võtab, selge, et tal on väga väga väga vaja, muidugi ma teen - sest mina küsin ainult siis, kui on väga-väga vaja. 
Siis ma teiste jaoks asju ei tee, kui see tõesti mult tüki küljest ära võtab, aga natuke vaeva ja pingutust teise rõõmustamise alla panna pole üldse murekohtki.
Mulle teeb omakorda nii palju rõõmu teadmine, et kellelgi on mu tegudest rõõmu, et see tasandab ära. Tasakaal, noh. 

Ja siis kui selgub, et Teistel(TM) oli tegelt suht pohh, nad ei märganudki eriti mu tegusid ja ei tule selle pealegi, et nüüd võiks minu eest vastu hoolitseda ...

Ok, aga uudne mõte, mitte ainult vana rada, ongi seal, et kuna mu normaalolek on nii kehv, siis ma eeldan, et inimestel on kehv, ja tahan neid aidata. Kogu aeg.
Miks mu lastel, eriti pojal, kes siiamaani minuga elab, kuldne lapsepõli oli, eks ole. Sest kui asi on minu võimuses, ma tegin ja teen nende heaks ikka veel. Ja kui ka ei ole mu võimuses, ma enamasti ikka ürita(si)n. 
Mina olengi see ema, kes usub oma last ja kui õpetaja (lapse väitel, aga nende sõnad on minu teada alati tõsi olnud) eksib suurtes asjades, reageerib. Kui on piisavalt tähtis küsimus, vean õppealajuhataja ka kaasa. Kui laps hakkab õpetaja tunnis nutma, ma lähen selle õpetajaga rääkima ja proovin teda välja vahetada. Kui õpetaja õpetab jama, ma kahel korral olen nii kaugele jõudnud, et ta tõesti vahetatigi välja.
Mitte keset kooliaastat ja üks neist jäi kooligi edasi, ainult minu lapsele enam tunde ei andnud. Kuid no siiski.
Minu lapsele ei aeta koolis karistamatult uhhuud ja mullikesi, teate.
Rääkimata pisiasjadest nagu "ostan lastele meeldivat süüa", "valmistan lastele meeldivat süüa" ja "teen lapsele kohvi ja kahelt poolt praetud juustusaiu JÄLLE" (ehk ma kirjutan siin ja samas käin köögi vahet ja praen juustusaiu pannil) ja "kui küsib, aitan, ja teatud olukordades teen mõned ta kodused ülesanded ära" (koolilõpp ja vanade tegemate tööde esitamine).
Kaks korda olen politseisse pöördunud, kui last kiusati.
Kummagi puhul korra. 
Sest ma ei taha, et lapsel oleks tunne: "Keegi ei seisa mu eest, ma pean ise hakkama saama".
Pisipisiasju üldse ei hakka mainimagi.  
Ja samas nördin rämedalt, kui teised(TM) ei taha üldse rahvast ümberringi aidata, hullem, teevad neile lausa kahju. Sest minu peas on kõik "inimesed peaksid teistmoodi käituma, miks neil siuksed riided on, miks nad vales kohas vale  muusikat kuulavad, miks nad valesti arvavad, mh, nõme"-kaebused umbes nagu puupulgagaga teise lahtises mädanevas haavas sonkimine. Tehakse jubedat valu, ja sinna juurde käib sageli ka kaebamine, et haav haiseb jõledalt, näe, eriti kui nii (jube piinarikas torge) teen, sul endal ei ole vastik v? Käid siukse haisevana ringi, jälk.

Nagu ... sul endal ei ole sedasi teha vastik? Mis sul VIGA on? 

Aga noh, jah. Kui ise ei tunne eriti valu, vbla tõesti ei mõtle sellele, et teisele võib see surkimine haiget teha.
Nt nii hullusti, et kogu ta maailmatalumisvõime kaob. Kogu aeg on kohutav. Kuude kaupa. 

Mida ma mõtlen empaatiavõimega - sa ei tee ju teisele ometi meelega haiget? Empaatiline = see, kes hoidub teisele haiget tegemast. Ei ole v? 
Aga jah. Empaatiline võiks tegelikult ka võrduda "mina sellest haiget ei saaks, aga mõni saab, hoidun nii tegemast" ja seda mul eriti ei ole. 
Natuke on - kui mulle on seletatud, et nii saab ka haiget, hoidun ka mina. Aga mulle peab enne seletama, sest kuigi ma olen väga hoolikas neil 1017 teemal, kus mina haiget saaksin, kipun suvaliselt lahmima, kui mina haiget ei saaks. Sest siis ilmselt ei saa keegi. Mina saan kogu aeg kõige peale haiget, muidugi ma saan aru, kui asi valu teeb, heh! Kui mina ei saa, ei saa keegi.
Ja siis ma täiesti süüdimatult valan välja oma valu ja ärrituse teemal: "Nad ütlevad, et ma ei tohiks ega oleks kunagi tohtinud lapsi saada, mul pole piisavalt raha - kurat, MA TEGIN HÄSTI, ma tegin tegelt niiiiii hästi, raha ei ole oluline!!!!" ja olen täiesti šokis, kui tullakse ja öeldakse mulle, et esiteks jah, poleks tohtinud, sest pole piisavalt raha, ja  teiseks olen ma üldse halb inimene.
Ma nüüd saan natuke aru. Kui sa arvad, et no vähemalt seda ma tegin õigesti ja hästi, et sain lapsed alles siis, kui mul nendeks "piisavalt raha" oli, võib kellegi "kuulge, nii vaene pole õieti keegi, et lapsi ei võiks saada!" ärritavalt mõjuda.
Eriti kui see on üks väheseid asju, milles tunned, et oled tõesti hästi teinud.
Aga ma ikka veel ei saa üle ega aru sellest, et kui väljendan oma haigetsaamist teemal: "Mis mõttes te ütlete, et ma ei oleks tohtinud lapsi saada, mu lapsed on õnnelikumad, terviklikumad ja toovad rahvale, muuhulgas mulle, rohkem rõõmu kui enamiku teiste omad!" on mõne meelest okei tulla ja öelda, et loll oled, halb ema oled, üldse nõme oled.
Isegi kui ta sai haiget. 
Nii ju ei tehta?!

Nojah, see oli kõrvalepõige, taaskord.

Ja ühtlasi näide, et ma saan kohutavalt haiget, nii jubedalt, et ei unusta seda ka 6-7 aastat hiljem, ning jah, ma ei tee nalja, kui ütlen, et mul on enamik aega valus ja vahel väga valus.
Nojah, aga arvestades, et ma ei arvesta sellega, et teised võivad haiget saada seal, kus mina ei saaks, ega ma tegelikult tõesti erinegi keskmisest inimesest empaatiaradadel eriti. 
Inimesi, kes MEELEGA pulgaga teiste lahtistes haavades surgivad, palju ei ole. Lihtsalt neile - meile - ei tule pähe, et mõni asi valus võiks olla. 

Kuigi üks asi on küll minu eriline: mulle on "Minul on valus, nii et teistele meelega valu ei tee, sest valu on kohutav" väga selge. Nii et ma ei saa üldse aru neist, kes saavad haiget ja hüppavad seepeale kallale. Mulle on enesestmõistetav, et kui keegi seisab mu varba peal oma tikkkontsaga, ütlen ma: "Vabandust, äkki võiksite jala ära võtta? Mul on valus, te seisate mu varba peal," ja ma ei ela üldse kaasa neile, kes annavad varbalseisjale lõuksi ja tunnevad pärast, et neil on õigus ka veel, sest nad said ju haiget. 

Ehk: koerakaka juhtumi näide. Kui mulle oleks kakaga kilekoti nende konteinerisse panemise peale öeldud: "Kuulge, ma ei taha, et te panete mu prügikasti oma prügiasju, ärge nii tehke," ma oleksin noogutanud ja öelnud, et olgu, edaspidi siis ei pane.
Mõelnud endamisi, et imelikud jobud, aga käitunud leebelt ja tsiviliseeritult. 
Kui klopitakse aknale ja tullakse välja karjudes: "Mis sa endast mõtled siin?!" (ma tegelt ei mäleta, mida ta just karjus, aga ta karjus mu peale), reageerin HOOPIS teistmoodi. Mul ei teki natukenegi tunnet, et mina teen haiget, mul on selgelt tunne, et tema tuleb mulle kallale ja heh. 
Sellistes oludes ma juba ei tagane =)
Sa teed teisele meelega haiget? Ma trambin su maa sisse pudruks mingi moraalse kõhkluseta! Sust ei jää nii palju ka alles, et maha matta! Et seadus ei luba? Seaduse peale ma pissin!!!!
Teisele (no kes ise ei ole aktiivselt kuri ja hävitav olnud enne; kui sind lüüakse, ma plaksutan ja innustan vastulöömise peale) meelega haiget teha on andestatav ainult siis, kui pärast sõnaselgelt vabandust palutakse.

Üldiselt on meelega haigettegemine miski, mille mitteandestamise juures mul mingit kõhklust pole. 
Kehtib ka juhtudel, kus väidetakse, et keegi ei saanud ju haiget, kuigi on ilmselge, et sai. Ehk kui inimene vaatab meelega mööda sellest, et tal on ohvrid, "ma tegelt lükkasin aint tünne ümber, oma viga, kui keegi sinna alla jäi," ta ei saa mu käest rohkem andeks kui see, kes avalikult kallale läheb.
Mõnes mõttes on isegi hullem - kes avalikult kallale läheb, on vähemalt julge ja käitub instinktiivselt, ta ei mõtle "kuidas see välja näeb", vaid tal pohh, ta läheb kallale.
Aga see, kes poeb JOKK-idee taha teistele haiget tehes, on minu jaoks limukas. Ta mõtleb küll, aga mitte sellele, et ei tohiks haiget teha, vaid sellele, et tema ise karistada ei saaks.
Inimese privileegid talle ei laiene. 
TEMA koristaksin kõhkluseta maailmast ära, kui saaksin. Täpselt nagu tapaksin kõnniteel hispaania teeteo - mitte kurjusest, vaid ta teeb maailma (olgu, Eesti looduse) halvemaks oma eksistentsiga. 

Njah. 
See oli siis pikk postitus sellest, kuidas mina maailma tajun. 
Natuke kahtlen, kas see kellelegi peale mu enda huvitav on. 
Aga las ta olla. Kui juba kirjutasin, ju siis oli vaja. 
Ja see, et minu lähedane olla on jube hea, sest ma olen inimese heaks jube paljuks valmis, on tõsiasi. Või noh, OLI hea. Peale mu enesetappu on inimesed minuga ettevaatlikumaks läinud. Keegi ei taha sellist asja oma südametunnistusele ja tõsi on ka, et ma ei jaga end enam nii valimatult. Osad suhted, kus mul oli tunne, et ei saa piisavalt tagasi, lõpetasin ise ära, osad inimesed lõpetasid minuga suhtlemise omalt poolt ja ega mul tegelt väga palju uusi inimesi asemele pole tulnud.
Mõned. Aga mitte paljud.
Ja üllatus: mul ei ole suhtlusvaeguse tunnet. 
Mul on täiesti piisavalt suhelnud olla ja vahel ka suhtlustest ülekoormatud olek. 
Ehk: oligi liiga palju inimesi.

Ebalus

Vat nüüd on see koht, kus ei julge loota.
Inimesed on mu vastu nii kenad olnud, aga ma ei julge loota, et edaspidi ka on.
K-ga on hästi armas olnud, tõepoolest, äkki on ta lihtsalt aseksuaal ja me oleks muidu sitaks hea paar?
Aga ma ei julge loota. 
Ma olen teinud nii palju, kui jaksan, ja tundub, et mult ei nõutagi rohkem, paremini, ole parem, vaid vähemalt mõned arvavad, et niigi olen vapper, võiks selle kohta paberi ka saada, oleks mul endal kergem.
Aga ma ei julge loota, et saan dokumenteeritud, et 100% töövõimetu.

Mitte et osake minust ei loodaks  Mis siis, et nagunii läheb halvasti. 

Ach, nii raske. =)

Aga naeratan seda kirjutades, eks ole.

Kurat, ma ikka, ma kunagi, ma ei lõpeta lootmist. 
Mõnes mõttes on see väga hea.
Kui tõlgin hormoonide keelde, siis: ma tean, et vahepeal läheb heaks, ja siis usun selle võimalikkusesse. Aga ... ent, kuid, AGA seda juhtub piisavalt harva, et mitu korda sagedamini hakkab ainult hästi halb, sest julgesin loota, et läheb heaks. 
Samas, kui ei loodaks, kui enam ei usuks, et võib ka hea olla, oleks kogu aeg halb ju. Ja see ka hea ei ole. Poleks kuristikke, kuhu kukkuda, lihtsalt ainult oru põhjas kõmpimine, ümberringi pimedus, külm ja lõputu üksluisus. 
Njah.
Phmt mu jaoks vist polegi head varianti olemas =(

Mitte et see nüüd päriselt uudis oleks, ent ... panna see kirja mitte järekordse ahastava sisinana, vaid kainelt oma hormonaalseid reaktsioone kaalutledes ja sõnastades, mis värk on, on üsna hirmus. Jah, selge, miks Teie(TM) nõuanded mul olemise ainult halvemaks tegid, kuid samas on ka ilmne, et mingit vähegi lihtsat loogilist teed polegi olemas. 
Nagu ÜLDSE. 
Ka "krdile need orgasmid, võta lihtsalt antidepressante elu lõpuni" ei tööta, sest tekib resistentsus. 

Njah.
Vähemalt olen esmajärguline katseobjekt teemal, kuidas "hakka õnnelikuks!" ei toimi. Ei ole imerohi, mis aitab igaüht, kõik on kinni mõtlemises jms.
Ehk korraks andis efekti küll - suhtumine-mõtlemine, et õnne ei tasu oodata, vaid nautida just seda, mis on praegu - aga ei midagi püsivat. Teatud moel vastupidi: mida rohkem "aga mõtle nii, siis on hea!" variante läbi proovisin, seda 
a) tuimemaks nende osas jäin
b) vähem jäi alles tunnet ja lootust, et kui leiaksin Õige Tee ja püsiksin sellel järjekindlalt, saaksin ... krt, isegi mitte õnnelikuks. Aga mingit püsivat rahulolu tundma. 

Nojah.
Ent praegu on ikkagi lootus. Tegelikult. Lootus, mida ma korraga tõrjun ja tervitan. Tervitan, sest ta tundub nii hea - ja tõrjun, sest nagunii läheb nagu ikka.
Aga - aga - aga - vahel ON ju mõned asjad hästi ka läinud? Olgu, mitte suvakad juhused, ent kui ma olen tööd teinud ja vaeva näinud ja ... 

Oh, tegelikult - TEGELIKULT - mõtlesin selle just eile üheks Algernoni-raamatusoovituseks läbi. Ja mhmh: minu tunnetus maailma elatavuse osas on phmt kinni selles, millistena ma teisi inimesi tajun. Kui tajun toredate ja hoolivatena, näib maailm hea koht olevat. Kui tajun tõrjumist, põlgust ja ükskõiksust, ma ei näe põhjust elada. 
Kuidagi on see seotud vajatud olemise vajamisega - et ma tunnen, et maailm on hea, kui ma tunnen, et inimesed hoolivad minust. Ja nad hoolivad, sest nad vajavad mult midagi, et neil endal hea oleks. Kasvõi minupoolset vajamist, tunnet, et maailm on hea, sest nemad on head. 
Või midagi. 
Asi kehtib selle klausliga, et ma ei tee vahet tahtmise ja vajamise vahel. Ehk ma ei tahagi midagi, mida ma ei vaja. Ma ei taha üsna sageli isegi neid asju, mida tegelikult vajan, sest ajus ei toimu lülitust ja ma ei saa aru, et mul on sitt olla, sest ma pole söönud, või mul on sitt olla, sest palavik, või mul on sitt olla, sest pole maganud piisavalt. Midagi on valesti, selle registreerin ära, aga mida oleks vaja, et parem oleks? Vahel tean. Vahel ei tea. 
Aga midagi niisama tahta? 
No ... noores põlves vist oli? Vähemalt ma arvasin, et oli. Tahtsin jäätist ja ilusat noormeest loengust ja veisesinki ja koju jne. Aga phmt olid need ikkkagi vajamised: on midagi ees, mida ihata, sest kui see käes on, hakkab hea. 
Ja kui ei ole käes, on halb. Sel hetkel oli halb, hetke oli vaja parandada. 
Nagu ... niigi on hea tegelt? Aga miks siis üldse midagi tahta, arumaitaipa. Kui on hea olla, siis ei tahagi ju midagi?
Ei?
Normaalsetel inimestel ei ole nii?

Nooooooojah. "Sa oled kellegagi koos õnnelik ainult siis, kui oled niisamagi õnnelik." Noh, palju õnne mulle: ma ei ole niisiis nagunii kunagi õnnelik?
Kuid kui inimesed on minu vastu head, millega muuseas haakub ka: "Ma tahan olla sinu vastu hea kogu aeg, sest sa oled mu lemmikinimene , sina oledki kõige parem!!!" ehk kellegagi paar olemine, mul on reaalselt parem olla.
Hea küll, kui need minu vastu head olevad inimesed ei meeldi mulle, ei ole parem olla.
Kuigi halvem ka mitte. 
Ja natuke on vaja uudisväärtust. Ehk kui inimene on kogu aeg mu vastu ühtlaselt hea, ma ei tunneta seda pikapeale enam heana, vaid normaaltasemena, ja sellelt alla minna on aktiivselt paha. Aktiivse hea tunnetamiseks ta peaks aga midagi ERILIST tegema. 

Kuid kui inimene mulle meeldib, mitte minuga-paar-inimene, vaid suvaline inimene, ma phmt vajan tema lahkust ja kenadust vahele, sest see võtab halva mu tunnetuses vähemaks ja lisab suure lusikatäie head.  Toredad inimesed ja nendega suhtlemine ongi phmt see, mida üldse tajun otseselt hea heana.
Muidugi ei taha ma nendega kogu aeg koos olla. Aga kui kokkupuude (nt paar tundi 48 tunni sees) on ilus, mul on ilus olla. Või tuleb kena kommentaar võrgupäevikusse. Vms. 
Mõistev ja soe sotsiaaltöötaja =P
Ja kui kokkupuude inimestega on halb, on mul HALB. Halb kommentaar on halb, nt, päriselt halb, mitte nähtud-unustatud-poleoluline.
Välja arvatud juhul, kui saan vastiku inimese peale vihastada =P Siis on ka hea.

Hämmastav ... ma ei ole ÜLDSE normaalse inimese mõtete ja tunnetega sünkroonis.
Ja ei ole Sille ja notsu tegelt ka ju mingid normaalsed. Ma üldse ei tea, mis NORMAALSETE inimeste peades toimub.

Aah, maailm on liiga keeruline!