Kolmas päev peavalu.
Ei ole tore.
Enne kui karjatate: "Jäta need rohud ometi ära!", informeeriksin teid sellest, et tegu pole esimese, kolmanda ega isegi kümenda sedasorti juhuga. Võib kolmekümnes olla. Võib ka neljakümnes olla.
Mis on eriline: millegipärast ja kuidagi pärast sumatriptaani kasutuselevõttu pole selliseid hooge olnud rohkem kui 1-2. Võibolla kolm.
Igatahes vähe.
Ja ma ei mõelnud nende üle pikemalt, kurvastasin ainult: "Miks migreenitablett ei toimi? Mis minuga on?" ning kogu moos.
Aga nüüd mõtlen.
Sest ... sest juba kaks päeva ENNE perearsti juurde minekut kadus halb tunne ära. Ma olin tohutult töövõimeline ja tõhus ja suutsin umbes kõike.
Ja siis tulid ravumid otsa.
NII SELGELT on tegu depressioonist täiesti motiveerimatult väljalendamisega ja üles-üles-üles. NII SELGELT muutusid unenäod laksust pikkadeks, põnevateks ja meeldejäävateks. Kogu mõtlemis- ja tunnetusprotsess muutus ja ma tundsin selle muutuse ära.
Mhmh, muidugi on varem palju kordi niimoodi olnud - muide, "Sulavesi ja vereside" on sellise tunde peal kirjutatud. Kiiresti, paar-kolm päeva - ja lõpuks tuli väga vähe muuta.
Nojah, ja samasuguseid kuradi kolme-, nelja-, viiepäevaseid, isegi nädalasi peavalusid on samuti varem olnud.
Maaniline periood.
Jah, see tundub nii õige.
Olengi bipolaarne.
Novembri lõpus on mul psühhiaatriaeg.
Seekord on mul küll eelmisel korra tõttu kahtlus sees, kas õnnestub talle kuidagi edastada, kes ja mis ma olen, aga proovin ikka. Mul on valmis mõeldud väike sissejuhatav kõne teemal: "Mul oleks hea meel, kui te selgitaksite oma seisukohti, miks ma teie meelest selle või teise diagnoosi alla sobin (või ei sobi). Sest ma täiesti möönan, et ma ise võin asju näha cognitive bias vaimus, vääralt või tugineda oma järeldustes vääratele eeldustele, kuid samas ma ei valeta teile ja üritan anda oma parima. Kui ma ei oska käituda nagu normaalne inimene, tuleneb see sellest, et ma ei OSKA, mitte sellest, et tunnen end tegelikult hirmus hästi, aga ütlen, et halvasti, sest millegipärast tahan. Ma ei näe, et kumbki meist võidaks midagi sellest, kui ma teie mõtteprotsessi ei tea."
Pea valutab ... aga see tegelikult - tegelikult - no TEGELIKULT on ju nii? - ei ole nii hull, kui näiteks migreen.
Sest see praegune peavalu ajuti taandub või lakkab täiesti.
Siis tuleb jälle tagasi.
Vahel taandub minutiteks, vahel ainult kümneks sekundiks. Ent sellist ahastust-masendust kui migreen ta oma katkendlikkuse tõttu kaasa ei too.
Üritasin täna hommikul Poeglapsele seletada, mismoodi on.
"Vaata, migreeniga on halb olla. Selline raske, halb, iiveldab ja isegi kui parajasti ei iivelda, on halb. Aga see praegune valu on küll tugev ja terav, aga muidu on mul täiesti hea olla. Kui valu välja arvata, on hea."
Üks kindel erinevus on veel. Selline, mida saab ka "objektiivselt" kindlaks teha.
Migreeniga ma ei saa magada. Ei jää magama, sest valus on. Päris krdi jube oli enne sumatriptaani just seepärast, et öösel ka magada ei saanud ja ma võtsin igast kreisisid valuvaigistikokteile, et uinuda suudaks.
Dolmen+paratsetamool nt oli üks toimiv meetod.
See - ma ei tea, mis ma talle nimeks peaksin panema? Maaniapeavalu, lühidalt Maiu? - laseb magada. Kuna ta vahepeal taandub, siis jään selle taandumise ajal tuttu ning nii kõvaks enamasti ei lähe, et uuesti üles äratada.
Kaheldamatu ja hirmus Maiu miinuskülg on, et valukeskuse aktiveerumine vallandab migreeni. Nii et sumatriptaan kulub IKKA ära, ainult valu see ära ei võta. Lihtsalt raske hirmsa tunde.
MITTEvõit.
Ja ma olen nii väsinud valutamisest.
Nagu ... miks niii olema peab? Miks ma ei võiks oma elu valuta veeta? Mõned inimesed ju elavad nii, et valus on ainult vahel harva? Miks mina selline ei ole?!
Kuradile.
VastaKustutasee peavalu on kohutav.
Jätan antidepressandi ära (sest selle infolehes oli peavalu kõrvaltoimena mainitud ja no ma ei jaksa enam!)
Ravimivahetus, kui võimalik ja vajalik. Ma tean, et naispatsientide kaebused ei maksa munagi, aga peavalu, mis segab elu, segab elu.
VastaKustutaTäna hommikul kutsusin endale kiirabi.
VastaKustutasest mu pea valutab.
Päris mage.
Aga hirmus on hoopis see, et nad tilgutasid mulle kanüüliga valuvaigistit ja praegu - pea neli tundi hiljem - ei ole valu ikkagi päris kadunud. Vahel tuksatab, vahel rebib.
Aga mul on teooria Maiu olemuse osas - vaata, ma ei jaksa ju. Isegi normaalselt väsin muudkui ära, kui palju teen.
Maanilisena tahan teha HÄSTI PALJU. (Praegu ka - ma olen hommikuga kutsunud kiirabi, teinud keerukat õunakooki, tolmuimenud korteri ja värvinud keemiliselt kulme.) Ja kuna ma ei jaksa, on kehal geniaalne lahendus: peavalu ei last mul rabeleda. Sellega ma ainult oigan, nutan ja hädisen.
Tegutsen ainult natu-natukene. Koer välja jms.
Nojah, ma kahtlustaks ka, et su meeleoluhäired ja valud on omavahel seotud, kuigi mitte ilmtingimata nii üheselt, et üks põhjustab teist. Mitmed nn heaoluhormoonid mõjutavad muuhulgas ka vereringet (näiteks dopamiin laiendab veresooni, oksütotsiin alandab vererõhku), mis võivad nii vallandada migreeni kui ka põhjustada muud laadi peavalusid. Lahenduseks võiks olla näiteks antidepressantide võtmine koos mingi (hästi läbi kaalutud ja täpselt sinu kliinilise pildiga sobiva) vererõhuravimiga. Kas sul pärast sünnitust (oksütotsiini tase tavaliselt kõrgem) oli ka peavalusid vähem? Kui see oli nii, siis võiks arvata et oksütotsiiniga probleeme pole ja täpsemalt võiks uurda pigem dopamiini. Või midagi muud. Aga pangem tähele, et need on kõigest oletused ja mul pole meditsiinilist haridust.
VastaKustutaParaku on lääne meditsiini häda see, et iga arst tegeleb mingi ühe suhteliselt kitsa teemaga ja kellelgi pole terviklpilti. Perearstil vist teoreetiliselt peaks olema, aga tal pole sageli selleks ressursse (aega ja raha). Aga räägi sellest probleemist kindlasti nii sellele arstile, kes kirjutab sulle välja depressiooniravimeid või antipsühhootikume, kui ka sellele, kes kirjutab välja peavalurohte. Ja perearstile, kui ta pole kumbki neist (kuigi kiirabi kutsumine peaks vist sinu digiloos vähemalt perearstile näha olema). Ja maini ägedaid migreene kindlasti ka oma töövõime hindamisel.