Tõed ja valed

Vahepeal on tulnud igasuguseid negatiivseid lahendeid. Kuna ma enamasti olin selleks kas valmis või algatasin ise - ma kirjutasin "Noortele kooli", et sry, täiskoht ei ole minu teema, võtan avalduse tagasi, ja nemad vastasid, et proovisid mulle helistada, et samast asjast rääkida, aga kuna kõne millegipärast läbi ei läinud, siis - kui ma tunnen, et jaksan rohkem, olen väga teretulnud taas kandideerima, neile meeldis mu avaldus - ma ei ole väga häiritud.
Ainult - natuke. 
Sest ega see ainus asi polnud.

Piisavalt, et mõelda: "Mitte keegi mitte kunagi ei hinda mind garanteeritult, ei saa must aru, ükskõik, mis ma teen - aga vahel joppab ja siis on päris krdi hea tunne ikka."
Eile oli meil ääääääääääääääääääääääääääärmine mõtete lahkuminek Poeglapsega. Kui mul oleks pildid, viitsiksin teile seda rohkem lahti rääkida, aga kuigi ma asja käigus mõtlesin pildistamisele, jäid tegemata, ja ma niisama ei viitsi väga kirglikuks minna.
Lühikokkuvõte: rebastenädala raames pidi poeg oma kahele jumalale-kunnile tegema valitsuskepid. Tal pea valutas, sitt olla, homeks nii palju teha ... ok, väga väga naine pakub välja, et teeb need ise. 
Tegin. 
Ta isegi ütles, et tulemus on parem kui ta ootas.
Ja siis tegi kaks tundi neid üle ja ümber, nii et minu tööst jäi näha umbes 10 cm. 

KEEGI ei hinda, armasta ega mõista mind garanteeritult. Alati rabelen, teen, üritan, annan oma parima ja siis on lihtsalt loto, et kas läheb hästi või halvasti. 
Reegel. Nii on alati, nii on kõigega ja kõigiga, kes on teised inimesed mu elus.
Miks ma tahtsin beebit: vat beebid on sinuga rahul lihtsalt selle eest, et sa oled nende emme.
Aga raisk, beebit ka ei saanud.
Loosimistulemus ei tulnud mulle soodne.

Kuid K on parasjagu sajaga nunnu, see võtab palju pinget maha. 

Nägin und, millest jäi meelde üks lause: "Ma ei hakka preservatiivi penetreerima," ütles keegi, mõeldes sellega, et ei hakka asju mõttetult keeruliselt tegema ja sealjuures pikkade uhkete sõnadega kirjeldama.
Ma arvan, kunagi võin seda kuskil kirjutises kasutada.

Aga jah.
Aga jah.
Aga jahjahjah.
Ma tahan, et mind mõistetaks, et mind usutaks, et ma kuuluks. 
Just seepärast ei taha ma valetada, salata, teeselda kedagi teist - sest siis kuulub ju tema, mõistetakse teda, hinnatakse teda, ent mina jään ikka ilma.
"Valetatakse, et saada kasu" - aga MIS KASU saab olla üldse, kui see ei tule aususe pealt?! Minu maailmas valetatakse, et mitte saada pahandada või karistada, ja eeskätt teevad seda lapsed. 
Mina küll lapsena valetasin alailma.
Ent praegu mul lihtsalt pole motti valetada. Mida ma saan sellest?
Diagnoosi? Töövõimetuse? Sittagi, ma ei oska sedasi valetada, et neid saaks nagunii. 
Saan teised enda ümber rõõmsamaks? Sittagi, ma ei pea selleks eraldi valetama. Piisab sellest, et ma ei ürita oma enesetunnet tõsta üldisele taustale, vaid võtan seda nii, nagu enda kontekstis harjunud olen, ja kõik on rahul - peale mu enda.

Aga ik-ka-gi on kuskil selja alaosas tunne, et kui ma oleksin rõõmsama kehaga inimene, oskaksin kuidagi õigemini väljenduda ja sobituksin paremini. Kui mind vähem huvitaks, et must aru saadakse, saaksid inimesed ka paremini aru.
Võimatu olukord =P
Ilmselt lihtsalt tunne.

Hommikul: nägin veel und. Troonide mängu maailm ja tegelased, aga natuke enne raamatute algust ja sündmused olid käinud teistmoodi ja kõik kujunes teistmoodi ja sitaks lahe. Lannisterid üritasid vabastada Starkide käes vangis olevad Jaime'it ja jõudsid üsna kaugele sellega - aga mitte päris pärale. Sõlmiti rahu, millega kaasnes mingi tähistava pidusöögi moodi pika laua taga istumine ja millegipärast oli Rhaegar ka seal oluline tegelane. 
Ja siis ütles noor Gregory Glegane (ta oli PÄRIS noor, näiteks 14, unenägu ei olnud vanuste suhtes järjepidev) kahe lapse kohta lauas umbes midagi sellist, et miks nad käituvad nagu mingid värdjad, lollakad värrad, kas nende emal ei ole piinlik, et tal sellised värdjad lapsed on? Keegi lauast küsis vastu, et kas sa ise oled mingi värdjas ja lootusetu arengupuudega v?
Ja minu peas lõi kõlama: "Ta on neliteist. Võib kasvada jäledaks meheks, aga samas on veel lootust. Keegi võiks teda armastada või vähemalt temaga lahke ja õiglane olla!"
Nii et ma ütlesin - millegipärast inglise keeles: "No, he's not."
Mispeale Clegane, kes oli ebanormaalselt tundlik muidugi, otsustas minu peale solvuda ja kutsuda mu sealsamas elu ja surma peale duellile.
Mina mõtlesin meeleheites, kuidas ta on veel faasis, kus on võitmatu, ta peab kasvama jubedaks tornmeheks, kes lihtsalt puhta toore jõuga kõigist üle rullib, ja kuigi ma olin unenäos VÄGA kõva võitleja, Clegane saab must jagu puhtalt selle pealt, et kirjanduslikult on sedasi vaja. 

Saab must jagu ehk tapab mu ära.
Selle avastuse peale ehmunud, ei näinud ma muud pääseteed, kui ärkasin üles.
Kell oli vähem kui seitse. 
Oeh. 
Krt, raske, raske ... aga ülejäänud plot oli väga lahe. Õiged pingeid, uhked naised, hingepiinades, kuid vaprad mehed - tegin selle lõpuga rahu, sest ülejäänu oli nii lahe.
Parem tunne jäi sisse kui raamatutest - ja seeria esimesed kolm raamatut olid sitaks head.